Boëthius

ANICIUS MANLIUS SEVERINUS BOËTHIUS
480 ROOMA – 524 PAVIA
Boëthius sündis Roomas väljapaistvas suguvõsas, kes olid umbes saja aasta vältel olnud kristlased. Tema isaliinis oli kaks paavsti ja mõlema vanema esivanemate hulgas leidus Rooma keisreid. Konsul oli ka tema isa, küll 487. aastal, juba pärast seda, kui idagootide Odoaker oli troonilt tõuganud viimase Lääne-Rooma keisri.
Ta jäi varakult orvuks ning teda kasvatas rikas kristlane, kes pärines suursugusest paganlikust suguvõsast ja kelle tütrega ta hiljem abiellus. Boëthius sai tollasele langusajastule ebatüüpiliselt tugeva kreeka-keskse hariduse ning 507. aastast on teateid tema kui targa mehe kohta Ravennas, keda järgmine idagootide kuningas Theoderich usaldas olulistes tegemistes. 510. aasta veetis ka Boëthius konsuli ametipostil, kuigi see tiitel enam suurt midagi ei tähendanud. 520. aasta paiku kerkis Boëthius õukonnas valitsuse ülema positsioonile (magister officiorum) ning kuninga lugupidamise kinnitusena said 522. aasta ühiskonsuliks kaks Boëthiuse poega.
Sageli on Boëthiust peetud ühenduslüliks antiik- ja keskaja vahel ning ka nimetatud viimaseks roomlaseks ja esimeseks skolastikuks. Boëthiuse kaudu sai tuntav osa klassikalisest filosoofiast kättesaadavaks Lääne keskaegses maailmas. Kirjas nõbule teatas ta, et kavatseb ladina keelde tõlkida Eukleidese geomeetria, Pythagorase müstika, Nicomachuse aritmeetika, Archimedese mehaanika, Ptolemaiose astronoomia, Platoni teoloogia ja Aristotelese loogika. Muuhulgas soovis ta näidata, et Platoni ja tolle õpilase Aristotelese filosoofia ei räägi teineteisele vastu. Loetelust on teada ainult mõned Aristotelese loogikateoste tõlked, mida ta osalt ka kommenteeris ja selgitas. Kuni 12. sajandini jäid need peaaegu ainsateks Aristotelese tekstideks, mis olid ladina keeles saadaval.
Samuti kirjutas Boëthius kommentaari neoplatoonik Porphyriose (232-304) sissejuhatusele Aristotelese kategooriate raamatule, kus too tõstatas probleemi, kas üldmõisted eksisteerivad sõltumata sellest, kas keegi nendest mõtleb, või eksisteerivad need üksnes ideedena. Boëthius pakkus lahenduseks, et universaalid eksisteerivad reaalselt üksikasjades, kuid meie mõtlemises võib neid isoleerida ja mõista kui iseseisvaid objekte. Sellest teosest sai alguse keskaja skolastilise filosoofia suuremaid vaidlusi – universaalideprobleem, mõtlejad jagunesid realistideks ja nominalistideks.
Peale selle kirjutas Boëthius traktaate teoloogiast, süllogismidest, matemaatikast ja muusikast.
Boëthiuse elule sai saatuslikuks üks usutüli. Rooma ja Bütsantsi piiskop olid alates 485. aastast riius, kuna neil olid Aleksandria piiskopi kohale erinevad kandidaadid, ent kui 523. aastal Theoderichi-meelne Rooma piiskop suri, sai tema järglaseks Bütsantsi vaadetega jutlustaja. Peale selle olid idagootid eesotsas kuningaga ariaanid, kuid Boëthius kaitses oma teoloogilistes arutlustes traditsioonilise kiriku vaateid. Rivaalid väitsid, et Boëthius kavatseb taastada Rooma vabadust ning lisasid ka, et ta rüvetab pühadust astroloogia praktiseerimisega. Süüdistades Boëthiust ebalojaalsuses ja koostöös Bütsantsiga, heitis Theoderich ta Pavias vangikongi ning laskis hukata. Peatselt hukati ka tema kasuisa.
Rooma katoliku traditsioonis kujunes Boëthiusest 8. sajandiks laialt austatud märter ning 1883. aastal tunnistas kirik ta pühakuks.
Seesama tragöödia andis maailmale aga imekauni teose, viieosalise „Filosoofia lohutus” (De consolatione philosophiæ), mille Boëthius kirjutas Pavia vanglas hukkamist oodates. Teose lühiülevaade leidub ka käesolevas kogumikus.
Inspireerituna omaenese kurvast kogemusest, kuidas Rooma impeeriumi üks võimsamaid ja mõjukamaid mehi on kaotanud kadedate inimeste reetlikkuse tõttu kõik, mis tal oli, käsitles Boëthius oma raamatus seda, miks võib Jumala soosing ja õnn muutuda nii kiiresti.
Traktaadis leiavad kajastust paljud traditsioonilised filosoofiaküsimused, nagu ettemääratus ja vaba tahe, seda, miks läheb sagel kurjadel hästi ning headel mitte, missugune on inimese loomus ja mis on õiglus. Traktaat on mõjutatud Platoni dialoogidest ning kulgeb Boëthiuse ja teaduste emanda Filosoofia vestluse vormis.
Traktaadi esimeses raamatus räägib Boëthius emand Filosoofiale oma õnnetustest, too aga juhib tähelepanu tema hädade põhjusele: ta on eksinud kõrvale iseendast. Emand Filosoofia lohutab Boëthiust, kes on ahastuses oma ebaõnne pärast, rääkides temaga maapealsete varade tühisusest ja kaduvusest ning vaimsete väärtuste ülimast paremusest nende suhtes. Teises raamatus näitab Filosoofia talle õnne ja välise edu sisu: õnn on muutlik ja väärtusetu. Filosoofia ütleb, et kuigi taipamatud surelikud inimesed otsivad õnne väljaspoolt, tuleb õnn inimese enese seest ning seda ei saa Fortuuna ealeski temalt röövida. Kuna inimesed on loomult head, siis juhul, kui nad on kurjad või pahelised, langevad nad looma tasemele, lakates olemast inimesed. Iga inimese loomuses on püüelda õnne poole, õnn on aga kõik see, mis on hea. Kurjus on justkui haigus. Kurja soovivad inimesed on eksinud oma õigelt teelt, headuse püüdlemisest, ning seega tuleks kurjategijaid kohelda kaastunde ja austusega, justkui arst kohtleb haiget inimest. Kolmas raamat on dialoog tõelise õnne olemuse üle: tõelist õnne suudab anda vaid Jumal. Neljandas raamatus esitab Boëthius vastuväite: kuidas saab kurjus jääda karistamata maailmas, mida valitseb hea Jumal. Viiendas raamatus lepitab Filosoofia omavahel Jumala etteteadmise ja inimese hea tahte sellega, et Jumala teadmine ei ole tuleviku etteteadmine, vaid lõputu oleviku teadmine, seega mitte vastuolus inimese tahtevabadusega.
Ehkki autor on kristlane, ei ole teos kirjutatud kristlikust vaatepunktist lähtudes, vaid on uusplatonistlik ja järgib vanakreeka traditsiooni, isegi kordagi mainimata Kristust. Ometi sai sellest üks mõjukamaid filosoofilisi teoseid, mida lugesid keskaja kristlikud riigimehed, poeedid, ajaloolased, filosoofid ja teoloogid. Raamatu filosoofiline sõnum sobis hästi keskaegsesse religioossesse vagaduspilti. Lugejaid julgustati mitte otsima maiseid hüvesid nagu raha ja võim, vaid hindama sisemisi väärtusi. Kurjuse eesmärk oli anda inimestele õppetundi ning aidata neil muutuda heaks. Kannatamine kurjuse pärast oli Boëthiuse arvates samuti hüve. “Filosoofia lohutuses” esitatud teemad on läbinud kogu Lääne kultuuri.