Eckhart von Hochheim

KA: MEISTER ECKHART, JOHANNES ECKHART, ECKARD, ECCARD
1260 HOCHHEIM – 1328 KÖLN
rmt Kümme kuulsat Euroopa filosoofi
Eckhart sündis Tüüringis Erfurti linna lähistel rikaste maaomanike peres, kuid tema vanematest ja noorpõlvest on vähe teada. Ta astus varakult dominikaani ordusse ning studium generale õpingud läbis Kölni ülikoolis.
1286. aastal läks ta õppima Pariisi. 1293-1294. akadeemilise aasta alguses pidas ta loengu “…” (Collatio in libros Sententiarum), mis on säilinud. Samast ajast pärinevad akadeemiline jutlus “…” (Sermo Paschalis) ning traktaat “…” (Super oratione dominica).
Alates 1294. aastast oli Eckhart Erfurti dominikaanlaste kloostri ülem ja Tüüringi vikaar. Tollesse aega kuuluvad tema “Juhendavad vestlused” (Die rede der underscheidunge), mis sisaldab kloostrivendadele söögilauas peetud ettekandeid ja vastuseid nende küsimustele. Mõjustatuna neoplatonismist, Augustinusest (354-430) ja Dionysios Aeropagitast, taaselustas Eckhart negatiivse teoloogia põhimõtte, et Jumalat ei saa väljendada ühegi omadusega.
1302. aastal pälvis Eckhart Pariisi ülikoolist teoloogia magistri (meister) kraadi ning õpetas hooajal 1302-1303 sealsamas professorina. 1303. aastal aga valiti ta Saksimaa esimeseks orduprovintsiaaliks, millist ametit ta pidas kuni 1311. aastani. 1308. aastal või veidi hiljem kirjutas ta Ungari kuningannale Agnesele, kelle mees oli mõrvatud, neoplatonistlikus vaimus “Jumaliku lohutuse raamatu”, mis on tema kõige olulisem saksakeelne teos. Samast perioodist pärineb ka jutlus “Õilsast inimesest”.
1311. aastal suundus Eckhart uuesti Pariisi ülikooli professoritoolile. Tollal koostas ta ka lõpetamata jäänud ladinakeelse suurteose “Kolmeosaline teos” (Opus tripartitum) aluspõhja. Kogumik pidi sisaldama “Teeside teost” (Opus propositionum), milles enam kui tuhat teesi, “Probleemide teost” (Opus quaestionum) ja “Tõlgenduste teost” (Opus expositionum), kuid neist valmisid põhiliselt vaid eessõnad.
Pariisist liikus Eckhart edasi Strasbourg´i, kus asus 1314. aastal dominiiklaste kloostri juhatajaks. Ülem-Reinimaa oli saksa müstika keskus. Suur osa Eckharti saksakeelseid jutlusi, mis tõid talle hukkamõistu panteistlike ja ketserlike lausete eest ning mille katkendeid sisaldab käesolev kogumik, ongi peetud sealseis kloostreis, kus kuulajad neid kirja panid.
Eckharti müstiline kogemus on radikaalne tunnetuslik nihe, mille oluliseks tunnuseks on loomulike piiride kadumine tunnetava subjekti ja tunnetatava objekti vahel, ilma et tuleks kaotada teadvust. Kõrgeim teadmine on hinge ühinemine Jumalaga, mida võimaldab igas inimeses peituv jumalik säde. Ühtsuse elamuse saavutamiseks pole vaja askeetlikult maailmast pageda, vaid tuleb jõuda sisemise üksinduseni, mida saab vabalt ühendada ka maapealse elu ülesannete täitmisega. Jumala arm on vahend, mis viib inimese maisest eksistentsivormist tõelisse olemisse ning sellega lõpeb armu ülesanne. Dogmadel, riitustel ja kirikuorganisatsioonil on tähtsust vaid Jumala-tunnetuse madalamatel astmetel, kõrgeimal astmel muutuvad need ülearuseks.
1323. aastast kuni surmani tegutses Eckhart professorina Kölnis, kus ta ümber viibis arvukas õpilaskond. Paraku sattus Eckhart elutsema Avignoni paavstide ajal, mil frantsiskaanide ja dominikaanide vahel särises palju pingeid. Ta sattus nende vastuolude keskmesse, oli frantsiskaanide vastu ja dominikaanide poolt ning mõne aja pärast sattus fransiskaanide kohtupidamise alla. Kölni peapiiskop, kes võitles Reinimaal levivate sektidega, eriti begardide ja vaba vaimu vendadega, alustas 1326. aastal Eckharti vastu inkvisitsiooniprotsessi usku kahjustavate õpetuste levitamise eest saksakeelsetes jutlustes.
Säilinud on nii Kölnis toimetatud juurdluse materjalid, kus Eckhart vastas kahel istungil üksikasjalikult talle esitatud süüdistustele, kui ka kuulus kaitsekõne, mille ta pidas Avignonis paavsti komisjoni ees, argumenteerides süüdistuste vastu väga osavasti ja loogiliselt.
Eckhart eitab inkvisiitorite ees, et on asunud nende poolt panteismina taunitud seisukohal, et hinges on loomatu või loodamatu “miski”. Müstiline elamus pole hinge “miski”, vaid hinge sisemine tegevus, funktsioon, mida see hinges täidab, inimese ja Jumala vahel süttiv säde, mille see võimalikuks teeb. Jumal teostub tema ja hinge vahel toimuvas aktis. Müstilises aktis ei ole tegev Jumal-looja, mida tunnetatakse tema loomingu kaudu, vaid “jumalus”, jõud, mis on olendlikkusest niisama kaugel kui “miski” inimhinges. Jumalus on olemuses see, keda hing otsib ja kes kohtab hinge. See, kellega hing ühineb, on Poja sünnitamises lakkamatult tegutsev Jumal. Jumalik olemine on lakkamatult aktiivne: üha ja igavesti sünnib Poeg, üha ja igavesti voogab Pühavaim, mõlemad on korraga välja minemas ja sisse jäämas ning selle protsessi algus ja lõpp sulguvad nagu ringjoon, nii et igavesti toimiv on samas ka iseendas puhkav, ligipääsmatu – kuid mitte hingele. Hing on protsessi kaasa tõmmatud, elades kaasa Isa, Poja ja Pühavaimu elu.
Kuid Eckhart olla võtnud siiski ketserlikuks tunnistatud kirjakohad tagasi. Ometi kuulutas paavst Johannes XXII Eckharti siiski ketseriks, küll alles pärast tema surma, mis saabus keset vintsutusi. Aastal 1329 tunnistas paavstlik komisjon kakskümmend kaheksa tekstikohta ketserlikuks või kahtlaseks. Süü leidmist kergendas asjaolu, et Eckhart püüdis panna kristlikesse sõnadesse väljendamatut, olles selle juures paradoksaalne ja liialdav. Ketserlusena mõisteti hukka näiteks Augustinusest tulenevad laused, kus Eckhart eeldas, et Jumal tahab, et inimene teeks pattu, kuna siis saab ta endale alanduse loomutäiuse, ning et inimene ei tarvitse kahetseda isegi tuhandet surmapattu, kui need on tehtud õige hingelise meelestuse juures.
Kiriklik hukkamõist ahistas Eckharti mõju vähe, inetule kohtlemisele vaatamata oli tal katoliiklaste seas palju järgijaid ka pärast surma. Eckhart tähistab saksa müstika kõrgpunkti ning tema mõju ulatub saksa idealismini välja.