Spinoza

BARUCH D´ESPINOZA
KA: BENEDICTUS DE SPINOZA
1632 AMSTERDAM – 1677 HAAG
rmt Kümme kuulsat Euroopa filosoofi
D´Espinoza sündis Hollandis juudi kaupmehe peres ning käis kohalikus portugali juutide koolis. Ta tegi suuri edusamme heebrea keele, talmudi ja juudi filosoofia õppimise alal ning kõik lootsid temast väljapaistvat rabit.
D´Espinoza oli aga rahutu ja kriitiline õpilane. 1651. aastal katkestas ta mõneks ajaks metafüüsikaõpingud ja pidas rasket võitlust oma tundmustega. Sukeldudes oma teosed Hollandis kirjutanud kuulsa Descartes´i (1596-1650) filosoofiasse, arenes ta skeptikuks ja alustas omaenese süsteemi väljatöötamist.
Pärast isa surma 1654. aastal tõugati Spinoza (ladina keelt õppides võttis ta endale selle nimekuju) suguseltsist eemale, mistõttu ta jäi elatisvahenditeta ja hakkas tööle eraõpetajana. Ta täiendas end ladina keele alal, uuris Augustinuse, stoikute, skolastikute, renessanssmõtlejate ja kaasaegsete, eriti Hobbesi (1588-1679) teoseid ning asus suhtlema kristliku kogukonnaga. Ehkki temast ei saanud iial kristlast, heideti ta 1656. aastal ametlikult ketserina juutide seast välja.
Kolinud Amsterdami-lähedasse Onderkerki, hakkas ta õpilastele seletama oma filosoofia algmeid. Tema pererahvas kuulus kristlaste mennoniidi usulahku. Kuna juudi kogukonnas oli talle õpetatud optika käsitööd, kujundas ta endast osava ja jõuka läätselihvija. 1660. aasta paiku läks Spinoza oma korteriperemehega kaasa Rijnsburgi külla Leydeni lähedal ning arendas seal Descartes´i vaadetest tõukunult välja geomeetrilise meetodi.
Kui Descartes oli ratsionalist selles tähenduses, et pidas võimalikuks lahendada kõik loodusteaduse probleemid puhta mõtlemise matemaatilise meetodi abil, üritas tuvastada uue matemaatikateaduse tegevusulatust ja piire ning tegeles palju analüütilise geomeetriaga, siis Spinoza oli topeltratsionalist – ta nõudis konpromissitult, et metafüüsilised, moraalsed ja teaduslikud probleemid tuleb formuleerida ja lahendada puhtalt intellektuaalsete probleemidena: geomeeriateoreemidena. 1663. aastal avaldas Spinoza kaheköitelise Descartes´i filosoofia ülevaate “Descartes´i filosoofia printsiibid” (Renati des Cartes principia philosophiæ) ja selle lisa “…” (Cogitata metaphysica). Rijnsburgis koostas ta ka lõpetama jäänud traktaadi “Mõistuse puhastamisest” (De intellectus emendatione), kus leidub tema peateose “Eetika” algmeid. Võimalik, et ka suur osa “Eetikast” valmis juba siis.
Tollal saavutas Spinoza kõrge maine ja tema filosoofia suhtes tekkisid suured ootused, talle pakuti õppetoole Ta kolis Haagi lähedale Voorburgi, kus töötas “Teoloogia-poliitika traktaadi” (Tractatus theologica-politicus) kallal, mille põhiallikaiks olid vähetuntud ammusurnud juudi ketserid ning kaasaegsed tundmatud kristlased, samuti Hobbes. See ilmus anonüümsena 1670. aastal ja pahandas kirikuringkondi, kuna autori väitel ei saa piibli pildilist keelt tõlgendada sõnasõnalise tõena.
Alates 1670. aastast elas Spinoza tagasihoidlikult Haagis. Et vabalt ja sõltumatult edasi arendada oma filosoofilist süsteemi, keeldus Spinoza filosoofiaprofessori kohast Heidelbergi ülikoolis. Ülimalt isetuna loobus ta ka igast abirahast, mida ei vajanud. Kuid tema kui tuntud filosoofi juurde reisisid kolleegid, nagu näiteks Leibniz (1646-1716), kes võttis temalt paljugi üle.
1675. aastal tegi Spinoza edutu katse avaldada oma poolskolastilise sõnavaraga viieosalist peateost “Eetika, tõestatud geomeetrilisel viisil” (Ethica ordine geometrica demonstrata). Kui kopsuhaigus oli teda enneaegu hauda viimas, lukustas ta käsikirja laekasse ja palus peremehel viia see tema surma järel koos võtmega kirjastajale. 1677. aastal ilmunud koguteoses “B. D. S. postuumsed teosed” (B. D. S. Opera posthuma) leiduvad “Eetika”, “Mõistuse puhastamisest”, lõpetamata poliitiline traktaat, kirjavahetus ja heebrea grammatika kokkuvõte.
Kogumikus refereeritud “Eetika” on katse rajada filosoofilist maailmareligiooni. Teose ideede olulised mõjutajad on peale kristlaste ka araabia ja juudi filosoofid, nagu näiteks al-Farabi (870-950), ibn Tufail (1105-1185), Maimonides (1135-1204), Gersonides (1288-1344), Crescas (1340-1410).
“Eetika” alguses annab Spinoza hulga definitsioone iga oma algmõiste kohta: substants, põhjus, atribuut, vabadus, paratamatus. Kõik need vormivad vastastikku toetava ringsüsteemi ning hoiavad ülal Spinoza kontseptsiooni ainsast substantsist, milleks on Jumal-loomus.
Tunnistades Jumala ainusubstantsiks ning nihutades mõtte ja ulatuse Jumala atribuutideks, arendab Spinoza sellega edasi Descartes´i skeemi, kus mõte ja ulatus olid vastavalt vaimu ja keha atribuudid, nood aga kaks relatiivset substantsi. Spinoza paneb mõtte ja füüsilise ulatuse kokku: mõtlev substants ja ulatuv substants on sama substants. Seega on Jumal võrdne kogu loomusega ja sealt eemale suureneb järkjärgult ebatäiuslikkus inimeste, loomade ja mehhanismide näol. Ning Descartes´i küsimust, kuidas ma saan olla kindel, et mu ideed vastavad tegelikkusele, ei teki, kuna ideede süsteem peab ühtima ideede objektidega.
Skolastika rakendas dualistlikku ettekujutust, et Jumal on looja ja loomus (natura) on loodu. Spinoza meelest on seesugune looja-Jumal loogilist vasturääkivust sisaldav fiktsioon. Kui Jumalat mitte samastada loomusega, peaks eksisteerima veel miski peale substantsi, enese põhjuse. Kui Jumal on eraldi loomusest, mille ta loob, siis ei saa Jumal olla piiritu ja kõikvõimas, sest eksisteerib veel midagi muud. Spinoza meelest on Jumal-loomus ainus looja (natura naturans), aga ka ainus loodu (natura naturata). Kui pidada looja ja loodut olemuslikult samaseks, siis saab teha järelduse, et universumi iga üksikasi kuulub terviklikku süsteemi ning et saada täielikku teadmist millegi eksistentsi või tegevuse põhjusest, peab olema täielik teadmine loomuse korrast.
Spinoza geomeetria püüab seda korda kinni püüda. Ent nagu iga teooria, on seegi ebatäiuslik. Ummik saabub siis, kui Spinoza jõuab oma sünteetilise ideaalini eetilisest, Jumal-loomusega integreerunud inimesest.
Kuna pigem võiks tema skeemist järeldada inimese ja masina sarnasust kui täiusliku ja ebatäiusliku inimese erinevust, on Spinoza sunnitud väljuma rangete definitsioonide nõiaringist ja formuleerima oma ideaali meelevaldses sõnastuses. Spinoza seletab, et inimliku teadmise täiuslikkusel on kolm taset ning neist kõrgeimat kehastab tark, kes toimib kooskõlas Jumal-loomuse paratamatusega. Teadvuse kõrgeim püüdlus ja loomutäius on arusaamine asjadest teadmise kolmanda liigi kaudu, mis küünib nende olemuse täieliku teadmiseni. Sellisest teadmisest tärkab igavene arukas Jumala-armastus, säärane, mis kuulub piiritu armastuse hulka, millega Jumal armastab ennast. Inimese jaoks tähendab see kirgastumist. Teoreetiline järjekindlus laguneb kujundeiks, kuid Spinoza ei saa teisiti: filosofeerimise ülimaks sihiks on talle praktiline õpetus.