C

rmt: Ida mõtteloo leksikon, 2006

A  B  C  D  E  F  G  H  I  J  K  L  M  N  O  P  Q  R  S  Š  Z  T  U  V  W  Õ  Ä  Ü  X  Y  avaleht

caodong (hn; jp sōtō), *chan’i alakoolkond, mis rajaneb 9. saj hiina munga Dongshan Liangjie (jp Tōzan Ryōkai, 807–869) ja tema õpilase Caoshan Benji (jp Sōzan Honjaku, 840–901) õpetusele. Koolkonna nimetus tuleneb nende nimede esimeste silpide kombinatsioonist. C. kujunes omaette koolkonnaks 12. saj teravas poleemikas *linji koolkonnaga chan’i meetodite üle. *Dōgen viis selle 13. saj algul Jaapanisse, kus see on praegu suurima järgijate hulgaga zen’i koolkond. C. koolkonnas pannakse rohkem rõhku *astmelise tee õpetusele ning *zazen’i ja*vaikse valgustuse *meeleharjutustele.

caryā vt kulg 2.; tee; teostamine

caryātantra (skr ‘teostamise tantra’; tb spyod rgyud), *vadžrajaanas üks neljast *tantrate klassist *kriyatantra, *yogatantra ja *anuttarayogatantra kõrval. Tantrate järjestuses on c. kriyatantra järel altpoolt teine. See keskendub välistele rituaalidele ja *joogaharjutustele. C. harjutuste eesmärgiks on lähendada inimest *buddhale ning süvendada tema kujustamisvõimet.

caturmahārājānas vt neli suurt valitsejat

catus´kot´ikā vt tetralemma

chan (hn; jp zen), algupäraselt lühend hiinakeelsest sõnast channa (jp zenna), mis on foneetilise laenuna sanskritikeelse dhyāna (pl jhāna) vasteks. Nagu dhyāna, tähendab ka c. eelkõige *mõtlust, kuid sageli tähistab laiemalt *meeleharjutusi üldse. C. sai 7.–8. saj kujunenud hiina budismi koolkonna nimeks, kus kõige tähtsamaks peetakse vahetuid meeleharjutusi kogenud *õpetaja juhendamisel ning äärmuslikumal kujul eitatakse üldse tekstide õppimise vajalikkust. Samal 7.–8. saj levis c. Koreasse ning 13. saj ka Jaapanisse. Tänapäeva Läänes on c. rohkem tuntud jaapanipärase nimetuse zen järgi. C-i koolkonna tekkimine ja varasem ajalugu Hiinas on üsna ebaselge ning põimitud legendide ja hilisemate väljamõeldistega. Pärimuse järgi tõi c-i Hiinasse 6. saj algul India munk *Bodhidharma, kuid c. kui meeleharjutus oli Hiinas kahtlemata tuntud juba varem. C-st kui koolkonnast (hn chanzong) hakatakse tegelikult rääkima alles 8. saj, mil formuleeritakse *patriarhide järgnevused. Neid hakatakse tagasiulatuvalt lugema alates Bodhidharmast, keda omakorda peetakse 28. patriarhiks alates *Šākjamunist. C-i koolkonnale on iseloomulikud kindlate põlvest põlve õpetajalt õpilasele edasi antud õpetusliinid. Kuna aga c. juba üsna varajasel perioodil jagunes eri suundadeks ja koolkondadeks, on ka õpetusliinid hargnenud, kohati katkedes, kohati taasühinedes, ning erinevad traditsioonid peavad õpetajate järgnevuses mõnevõrra erinevaid arvestusi. C-i kaks tänapäevani säilinud peamist suunda *caodong (jp sōtō) ja *linji (jp rinzai) eristusid koolkondadena 12. saj ning neil mõlemal on hulk alakoolkondi. Esimeses pannakse suuremat rõhku *vaikse valgustuse, teises *gongan’i harjutustele. Õpetuslikus ja filosoofilises plaanis nende vahel suuri erinevusi ei ole. Mõlema eesmärgiks on viia õpilase meel virgumisseisundisse, mida hiina keeles tähistab mõiste *wu ja jaapani keeles *satori. Vaikset valgustust seostatakse tavapäraselt *astmelise tee, gongan’i meetodit *äkilise virgumisega. Kuigi teoorias c-i koolkond ei väärtusta kirjasõna, on c-i kirjandus ülirikkalik, ületades mahu poolest kõikide teiste hiina budismi koolkondade kirjanduse. Pühakirjatekstidest austatakse c-is enim *Lan´´kāvatāra-sūtra’t ja *«Teemantsuutrat». Nendega on peaaegu võrdsustatud *Huinengile omistatud *«Kuuenda patriarhi lavasuutra». Hiina c-i õpetajate tekstidest on tuntumad veel *gongan’ide kogumikud «Sinise kalju ülestähendused» (hn biyan lu; jp hekigan roku) ja «Väravateta läbipääs» (hn wumen guan; jp mumon kan) ning mitmed varasemate patriarhide ja kuulsate munkade elulugude ja õpetuste kogumikud. C. on oluliselt mõjutanud Hiina ja teiste Ida-Aasia maade kirjandust, maalikunsti, arhitektuuri ja muusikat ning kultuuri laiemalt. C-iga seostatakse nt teetseremoonia, lilleseadmiskunsti ja võitluskunstide tekkimist ning levikut. Hiinas Yuani (1271–1368) ja Mingi (1368–1644) dünastiate ajal c. kui elav traditsioon mõnevõrra formaliseerus ja stagneerus, kuigi tähtsamad õpetusliinid jätkusid. 19. –20. saj on mitmed uuendusmeelsed õpetajad, nagu Xuyun (1840–1959) ja Laiguo (1881–1953) c-ni reformeerinud ja kaasajastanud. Jaapani uusaja zen’i tuntumad esindajad on Bankei (1622-1693) ja *Hakuin. Jaapani *rinzai koolkonna zen’i tuntuim tutvustaja ja levitaja Läänes oli *D. T. Suzuki. Viimastel aastakümnetel on Läänes rohkem levima hakanud ka hiina c., seda eeskätt tänu Taiwani õpetajate Hsing-yuni (Xingyun, 1927–) ja Sheng-yeni (Shengyan, 1930–) tegevusele.

Chunqiu vt Kevaded-sügised

citta vt meel, süda

cittakleśa vt meeleplekk

cittamātra (skr ‘pelkmeel’; tb sems tsam; hn weishi; jp yuishiki), keskseid mõisteid budismi *joogatšaara koolkonnas; tiibeti traditsioonis esineb vahel ka selle koolkonna asendusnimena. C. teooria väidab, et kogu tegelikkus on *meele loodud, meel on ainuke tegelikkuse ‘mõõt’ (skr mātra). India joogatšaara tekstides esineb c. ka teise, sagedasema mõiste *vijñaptimātra sünonüümina. C. teooria on esitatud *Lan´´kāvatāra-sūtra’s ja *Sam´dhinirmocana-sūtra’s. Tiibeti budismis on see olulisel kohal *ningma koolkonnas, hiina budismis *faxiang’i koolkonnas.

Ingl mere mind, mind-only.

Conze, Edward (Eberhart) Julius Dietrich (1904–1979), saksa päritolu inglise budoloog, 20. saj silmapaistvamaid *mahajaana uurijaid Euroopas. Olles nooruses aktiivne sotsialist ja kommunist, emigreerus ta 1933 Saksamaalt Inglismaale, kus algul jätkas vasakpoolset poliitilist tegevust. 1930-te keskel pettus ta marksismis, hakkas *D. T. Suzuki mõjul budistiks, õppis sanskriti ja tiibeti keelt ning sai eraõpetlasena üheks tuntuimaks budoloogiks. C. põhitööks oli *ületava mõistmise suutrate uurimine ja tõlkimine. Ta tõlkis inglise keelde üle 30 budistliku teksti, sh *As´t´asāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra, *«Teemantsuutra» ja *«Südasuutra».

Cullavam´sa (pl ‘lühike kroonika’), paalikeelne Sri Lanka budistlik ajalookroonika, mis on loodud jätkuks vanemale kroonikale *Mahāvam´sa’le. C. on enam kui 1500 aasta vältel eri autorite poolt kirjutatud ja pidevalt täiendatud tekstide kogumik, mis hõlmab ajavahemikku alates 4. saj algusest kuni 19. sajandini.

Märkus: Sanskriti- ja paalikeelsete sõnade ladina transliteratsioonis kasutatavad tähekoodid:

A  B  C  D  E  F  G  H  I  J  K  L  M  N  O  P  Q  R  S  Š  Z  T  U  V  W  Õ  Ä  Ü  X  Y  avaleht