S

rmt: Ida mõtteloo leksikon, 2006

A  B  C  D  E  F  G  H  I  J  K  L  M  N  O  P  Q  R  S  Š  Z  T  U  V  W  Õ  Ä  Ü  X  Y  avaleht

saankhja (skr sām´khya ‘arutlus, eristamine’), 6. saj e.m.a tekkinud hinduismi koolkond, üks *kuuest koolkonnast e *daršanast. S. põhiteos on Īšvarakrišna (skr īśvarakr´s´n´a) poolt 3. saj kirjutatud «Arutluse mõttesalmid» (skr sām´khyakārikās). S. on dualistlik õpetus, mis teeb vahet materiaalse alge, *loomuse-looduse (skr prakr´ti) ja vaimse alge, *hinge e *puruša vahel. Kõik olemasolev tekib neist kahest algest ning *vabanemine seisneb nende lahknemises e hinge vabanemises loomusest-loodusest. Selleks peab jõudma õige *mõistmiseni. Hinge kirjeldatakse kui kõikjalolevat, muutumatut, mittemateriaalset ja kiretut. S. õpetuse järgi on olemas loendamatu hulk hingesid, mis aga ei asu hierarhilises järjestuses.

sada koolkonda (hn baijia), Hiina mõtteloos väljend, mis kirjeldab koolkondade ja õpetlaskogukondade suurt hulka sõdivate riikide ajastul (475–221 e.m.a). *Zhuangzi ja *«Ajaloo ülestähendused» tõstavad nende seas esile kuut: konfutsianistid (hn rujia), moistid (hn mojia), yin-yang’i koolkond e natuurfilosoofid (hn yinyang jia), *nimede koolkond e nominalistid (hn mingjia), *dao koolkond e taoistid (hn daojia) ning *seaduse koolkond e legistid (hn fajia).

Saddharmapun´d´arīka-sūtra vt Lootossuutra

sādhana (skr ‘edenemine, saavutamine’; tb grub thabs), *vadžrajaanas eriline kujustamisharjutus, mille käigus kujustatakse teatud *dhjaanibuddhat v *idamit ning seejärel lahustatakse kujustatud sümbol *tühjusesse. S. *teostamisele eelneb tavaliselt *laama juhendamisel eriline pühitsusrituaal. S. teostus algab *kolme kaitse alla mineku ja *virgumismeele vastuvõtmise *tõotuste lausumisega, millele järgneb *kujustamine. Kõigepealt kujustatakse vastav dhjaanibuddha koos oma atribuutide ja kaaskonnaga, seejärel samastatakse iseennast temaga ja lõpuks lahustatakse kujustatu tühjusesse. S. eesmärgiks on dhjaanibuddha poolt sümboliseeritavate omaduste kinnistamine kujustaja *meeles ning selle kaudu kujustaja *ise e ego mõju vähendamine. S. teostamise juhendid on kirja pandud vastavates tekstides, mida nimetatakse samuti s-teks ja mis sisaldavad peale otseste kujustamisreeglite ka palveid ja *mantraid. Hinduistlikus *tantrismis mõistetakse s. all vabanemisteed, mille eesmärgiks on ühendada individuaalne mina kõrgema minaga; s. võib olla ka õpetustee üldnimetuseks.

sādhu (skr ‘õige, sihilejõudnu’), Indias pühamehe nimetus, kes on pühendanud end religioossetele eesmärkidele ja loobunud ilmalikust elust. S. esineb ka heakskiitva hüüdsõnana tähenduses ‘õige, hästi’, mida kasutatakse sageli *mahajaana suutrates, kus Buddha, *bodhisattva või *hüvesõber väljendab selle hüüdega rahulolu õpilase või kuulajaga.

sahaja (skr ‘kaasasündinud, vahetu’; tb lhan cig), *vadžrajaanas *virgumise sünnipärast, vahetut, iseeneslikku loomust rõhutav mõiste. S. õpetus e sahajayāna (‘vahetu sõiduk’) oli 8.–10. saj Põhja- ja Kirde-Indias tekkinud tantristlik liikumine, *kaalatšakra õpetuse (skr kālacakrayāna) kõrval teine oluline vadžrajaana suund, kus rõhutatakse äkilist, iseeneslikku virgumist, mis potentsiaalselt on olemas igas *olendis. Rangelt reglementeeritud kloostrielu, rituaale ja isegi pühakirja pidasid s. õpetajad *mahasiddhad takistuseks virgumisele jõudmisel. Nad ise olid enamasti ilmalikud rändaskeedid, kes paistsid silma ebakonventsionaalse käitumisega, üks tuntumaid neist on *Saraha. S. õpetused on säilinud mitmes tekstikogumikus (Dohākośa, Caryāgīti), mis sisaldavad tollastes rahvakeeltes nagu apabhramšā, bengali, orija jt loodud laule. Neis kirjeldatakse iseeneslikku virgumiskogemust ja selleni viivaid teid. S. mõiste esineb ka mõnes hinduistliku *tantrismi vormis, kus see tähendab oma sisemise loomuse järgimist vastandina *veedade õpetusele.

Saichō (767–822), ka Tengyō Daishi, jaapani budismi *tendai koolkonna rajaja. Sündinud budistlikus perekonnas, hakkas ta juba 12-aastaselt mungaks ning sai 19-aastaselt täieliku pühitsuse. S. veetis aastaid erakluses *Kyōto lähedal Hiei mäel, kuhu rajas isikliku templi, millest hiljem sai tendai koolkonna keskus. Loonud head suhted keisri ja õukonnaga, rändas ta 804 Hiinasse, kus õppis *tiantai, kuid samuti *chan’i ja nn esoteerilise budismi e hiina *tantrismi (hn mizong) õpetajate juures. Pärast Jaapanisse naasmist tema suhted õukonnaga jahenesid ning ta pidi oma õpetusi ja seisukohti kaitsma teiste koolkondade ja õpetajate, eriti *Kūkai rünnakute eest. Tendai õpetus S. interpretatsioonis on eklektilisem kui Hiina tiantai, keskendudes küll *«Lootossuutrale», kuid rakendades ka chan’i *shikantaza meetodit ja tantristlikke rituaale. S. nõudis oma koolkonna liikmetelt *bodhisattva tõotuse andmist ja 12-aastase ettevalmistava õppimisperioodi läbimist enne mungaks pühitsemist.

sakja (tb sa skya), üks neljast tiibeti budismi peamisest koolkonnast, mis on oma nime saanud maakoha järgi (tb sa skya ‘hall maa’) Tsangis. 1073 rajas Khöni (tb ‘khon) suguvõsast pärit Köntšok Gjälpo (tb dkon mchog rgyal po, 1034–1102) sinna koolkonna esimese kloostri. S. koolkond arvab oma järjepidevust India *mahasiddhast Virūpast. Koolkonna keskset õpetust nimetatakse lamdre (tb lam ‘bras ‘tee ja vili’) õpetuseks, mis kujutab endast pikaajalist süstemaatilist ja hierarhiliselt ülesehitatud tantristlike *meeleharjutuste tsüklit, kus järgmisele tasemele saab ainult eelmise taseme täielikult läbinu. Koolkonna keskseks tekstiks on *Hevajra-tantra, kuid süvendatult õpitakse ka budistlikku loogikat (skr *pramān´a). Erinevalt enamikust teistest tiibeti budismi koolkondadest ja õpetusliinidest on s. koolkonna pealaamade järjepidevus seotud perekonnaga. Koolkonna juht, kes kannab tiitlit *Sakja tridzin (tb sa skya khri ‘dzin ‘Sakja troonihoidja’), kuulub alati Khöni perekonda, ta peab abielluma ja saama meessoost järglase, kellele aujärg üle anda. S. koolkonna kõrgaeg oli 13.–14. saj, mil mongolite toetusel kuulus Khöni perekonnale ka poliitiline võim suure osa Tiibeti üle ning mitmed selle väljapaistvad esindajad nagu *Sakja Pandita ja Phagpa (1235–1289) olid kõrgetel aujärgedel mongoli soost Hiina Yuani dünastia (1279–1368) keisrite õukonnas.

Ingl Sakya.

Sakja Pandita, täieliku nimega Sakja Pandita Künga Gjältsen Pel Sangpo (tb sa skya pan´d´ita kun dga’ rgyal mtshan dpal bzang po, 1182–1251), tiibeti budismi varajase *sakja koolkonna silmapaistvamaid esindajaid, kes on tuntud nii suure õpetlase kui ka poliitikuna. Õpetlasena on ta eeskätt hinnatud budistliku loogika alaste traktaatide ja populaarsete värssteoste autorina, mis sisaldavad nõuandeid ja näpunäiteid nii lihtbudistidele kui ka *munkadele. Sakja koolkonna ja Khöni perekonna peana võttis ta 1244 ette külaskäigu mongolite Godan-khaani õukonda, mille tulemusel olevat khaan ja tema õukond võtnud vastu budismi ning mongoli valitsejate ja sakja laamade vahel sõlmiti “õpetaja ja kaitsja” vaheline leping. Selle kohaselt oli khaan (hiljem ka Hiina keiser) Tiibeti ja budismi kaitsja, sakja laamad aga valitseja vaimulikud õpetajad ja nõuandjad. Sakja Pandita järglane sakja troonil Phagpa Lodrö (‘phags pa blo gros, 1235–1289) kinnitas seda suhet, olles ühtaegu Tiibeti valitseja ja kõrge aukandja Pekingis Hubilai-khaani õukonnas. S. tuntuimaks teoseks on 457 salmist koosnev «Mõtteterade varakamber» (tb legs par bshad pa rin po che’i gter), eesti keeles katkendid Linnart Mälli tõlkes (1975).

Sakja tridzin (tb sa skya khri ‘dzin ‘Sakja troonihoidja’), tiibeti budismi *sakja koolkonna pealaamade tiitel. See on päritav aujärg, mida 11. saj alates antakse edasi Khöni perekonna liinis selle meessoost järeltulijatele. Praegune S. (1945–) on järjekorras XLI. 14-aastasena põgenes ta koos perekonna ja koolkonna teiste tähtsamate *laamadega Indiasse. Ta rajas Dehra Dunis Rajpuris sakja koolkonna keskuse paguluses ja Sakja Kolledži, kus saavad hariduse kõik koolkonna mungad. S. on ka maailmas palju rännanud ja õpetanud. Tänaseks tegutseb sakja keskusi peale India ka Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. 1995 külastas S. ka Eestit.

samādhi vt keskendumine

Samādhirāja-sūtra (skr ‘keskendumiskuninga suutra’; tb ting nge 'dzin gyi rgyal pa’i mdo; hn yuedeng sanmei jing; jp gattō zammai kyō), ka Candrapradīpa-sūtra, *mahajaana suutra, mis nepali traditsioonis kuulub *üheksa seadmuseõpetuse hulka. S-s õpetab *Buddha prints Tšandrapradīpale *keskendumist (skr samādhi), mille kaudu saab jõuda *vabanemiseni. Mõistet samādhi käsitletakse siin mitte niivõrd kitsalt ühele objektile suunatud keskendumisseisundi, kuivõrd sellesse viivate meetodite ja õpetuste kogumina. Ideeliselt järgib S. eelkõige *ületava mõistmise ja *madhjamaka õpetusi.

Samantabhadra (skr ‘üleni hea’; tb kun tu bzang po; hn puxian pusa; jp fugen bosatsu), *mahajaana mütoloogias üks peamistest *bodhisattvatest, *seadmuse kaitsja ja kõikide bodhisattva teostuste kehastus. S. esineb paljudes *mahajaana suutrates (*«Lootossuutra», *Suvarn´aprabhāsa-sūtra, *Lan´´kāvatāra-sūtra, mõned *ületava mõistmise suutrad), samuti *Mahāvastu’s. *Gan´d´avyūha-sūtras on S. tähtsaim bodhisattva ja *hüvesõber, kõikide bodhisattvate õpetaja. Just temalt saab suutra peategelane Sudhana kõrgeima õpetuse ja pühitsuse bodhisattvateele, mis on kokkuvõtlikult esitatud Gan´d´avyūha-sūtra epiloogiks olevas värsstekstis «Samantabhadra teostuse tõotus» (skr samantabhadra-caryā-pran´idhāna). Ikonograafias kujutatakse S-t enamasti valge kuuekihvalise elevandi seljas istuvana; tema käte arv ja atribuudid võivad olla erinevad, kuid alati hoiab ta käes *lootost. *Vadžrajaanas on S. *ürgbuddha, *seadmuseihu kehastus. Ürgbuddhat S-t kujutatakse tumesinisena, ta istub ilma riiete ja atribuutideta ristijalu, emmates oma valget *pradžnjat Samantabhadrīt. S. on eriti austatud tiibeti budismi *ningma koolkonnas.

samaya (skr ‘kokkusaamine, kokkulepe’; tb dam tshig; hn sanmeiye; jp sanmaiya), budismis mitmetähenduslik mõiste. *Vadžrajaanas tähendab s. eeskätt *tõotust või enese peale võetud kohustust järgida kindlaid reegleid ja ettekirjutusi ning teostada kindlaid harjutusi (nt *sādahana’id). S. tähendab ka *ihu, *jutu ja *meele ühtsust. Budismi laiemas kontekstis võib s. tähendada mingit konkreetset õpetuste ja ettekirjutuste süsteemi tervikuna, samuti *mõistmist, arusaamist, viimast sagedamini kujul abhisamaya.

sam´bhogakāya vt õndsuseihu

Sam´dhinirmocana-sūtra (skr ‘mõtete selginemise suutra’; tb dgong pa nges par ‘grel pa’i mdo; hn jieshenmi jing; jp gejinmikkyō), *mahajaana suutra, *joogatšaara koolkonna üks baastekste, loodud Indias arvatavasti 3. saj. S. sanskritikeelne originaal ei ole säilinud, kuid suutrast on olemas viis hiinakeelset ja üks tiibetikeelne tõlge. S. on süstemaatilisemaid ja sisult filosoofilisemaid mahajaana suutraid. Vormilt on see jaotatud kümnesse temaatilisse peatükki, millest igaühes esitab erinev *bodhisattva Buddhale küsimusi *mahajaana oluliste teemade ja mõistete kohta, mida Buddha selgitab. Keskseteks teemadeks S-s on *ālayavijñāna, *vijñaptimātra, *seadmuseratta kolm pööret (*«Seadmuseratta käimapanemine», *ületava mõistmise õpetus ja S. ise), samuti kaks tõde (*tavatõde ja *ülim tõde), *kümme bodhisattva taset jm.

Ingl Sūtra Explaining the Thought.

Samje (tb bsam yas), ka Samye vanim budistlik klooster Tiibetis, rajatud 8. saj kuningas Trisong Detseni (tb khri srong lde brtsan, u 740–798) poolt *Padmasambhava ja *Šāntarakšita osavõtul. Klooster on ehitatud *mandala kujulise põhiplaaniga, mis sümboliseerib budismi maailmapilti; seda ümbritsesid *stuupad ja skulptuurid. Tiibeti budismi varajasel perioodil oli S. kuningavõimu kaitse all uue õpetuse tähtsaimaks tugipunktiks. Seal peeti 792–794 kuulus debatt *Kamalašīla ja hiina budismi esindaja Hvašangi vahel, mille võitis esimene. Hiina kultuurirevolutsiooni ajal 1960-tel tehti S. peaaegu maatasa. Praeguseks on klooster osaliselt taastatud ning avatud turistidele ja palveränduritele.

sam´jñā vt mõiste

sam´skārās vt meeleolud

sam´skr´ta vt kokkupandu

samurai (jp ‘teenistuslane, teenistuses olija’, ka bushi ‘sõdalane’), elukutseliste sõdalaste seisus Meiji reformide (1868) eelses Jaapanis. See hakkas kujunema juba Heiani ajastul (794–1185) ning sai eriti mõjukaks *Kamakura šogunaadi (1192–1333) ja järgnevate šogunaatide ajal, mil keskvõim oli nõrk ja kohalikud maaisandad valitsesid oma valdusi s-dest moodustatud sõjavägede toel. Klassikalise s. elustiili juhtmõtteks oli jäägitu ustavus isandale; s. kogu elu pidi olema pühendatud isanda teenimisele ja ta pidi olema iga hetk valmis isanda eest surema. S-de elu ja teenistuse reeglid olid kirjas «Sõdalase tees» (jp *bushido). S-de relvakäsituse ja pühendumise harjutamises olid olulisel kohal *zen’i *meeleharjutused. Paljud samuraid olid ka haritud kirjamehed, kuuludes jaapani ühiskonna eliidi hulka.

sam´vara vt eneseohjeldamine

sam´vr´tisatya vt tavatõde

samyaksam´bodhi (skr ‘õige täielik virgumine’; pl sammāsambodhi; tb yang dag par rdzogs pa’i byang chub; hn sanmiao sanputi; jp sammyaku sambodai), budismis *teadvuse kõrgeima seisundi üks nimetusi; mõnikord esineb *ülima täieliku virgumise (skr anuttarā samyaksam´bodhi) sünonüümina, mõnikord sellele eelneva *virgumise astmena. *Mahajaanas vastandatakse s. tihti *nirvaanale kui ebapiisavale ja ühekülgsele mõistele. Vt ka virgumine, ülim täielik virgumine, samyaksam´buddha.

Ingl perfect (complete) enlightenment (awakening).

samyaksam´buddha (skr ‘õige täielik virgunu’; pl sammāsambuddha; tb yang dag par rdzogs pa’i sangs rgyas; hn sanmiao sanfotuo; jp sanmyaku sanbutta), Buddha epiteet. Vt ka samyaksam´bodhi, ülim täielik virgumine.

Ingl completely (perfectly) enlightened (awakened) one.

Sam´yutta-nikāya (pl ‘ühendatud õpetussõnade kogu’), *Suttapit´aka kolmas osa, mis koosneb ligi 3000 *suutrast. Need on grupeeritud 56 alajaotusse (pl sam´yutta). Viimasesse alajaotusse kuulub *Buddha esimene jutlus *«Seadmuseratta käimapanemine». S. vastab sanskritikeelsele Samyukta-āgamale, mis pole aga algkeeles säilinud.

Sāñcī, ka Sāntšī, budistlike ehitiste ja mälestusmärkide kompleks Kesk-Indias tänapäeva Madhya Pradeshi osariigis Bhopali linna lähedal. Sealsed sakraalehitised pärinevad ajavahemikust 3. saj e.m.a kuni 12. saj m.a.j. Eriti kuulus on arvatavasti juba *Ašoka valitsemisajal (3. saj e.m.a) rajatud S. suur *stuupa, mis on tänapäeval üks paremini säilinud varajase budismi arhitektuuri mälestusmärke. Stuupat ümbritsev kivist balustraad ja väravad on rikkalikult kaunistatud bareljeefidega, mis kujutavad stseene Buddha elust. Suure stuupa lähikonnas on arvukalt väiksemate stuupade ja templite jäänuseid. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel oli S. tõenäoliselt üks olulisemaid budismi keskusi Indias.

sangha vt kogudus

sanjiao vt kolm õpetust

sanlun (hn ‘kolm traktaati’; jp sanron), hiina budismi koolkond, *madhjamaka hiina versioon. S. sai oma nime kolme teksti järgi, milleks olid *Nāgārdžuna *Mūlamadhyamakakārikās, tema õpilase *Ārjadeva «Sajaline traktaat» (skr śataśāstra) ning samuti Nāgārdžunale omistatud «Kaheteistkümneosaline traktaat» (skr dvādaśanikāya-śāstra), millest aga on teada ainult hiinakeelne tõlge. Need tõlkis hiina keelde *Kumāradžīva, kes oli ühtlasi koolkonna rajaja. S-i ideede edasiarendajaks olid Kumāradžīva õpilane Sengzhao (374–414) ja viimase õpilane Falang (507–581). Koolkond ei kujunenud eriti suureks ega mõjukaks, kuna selle keskse *tühjuse idee filosoofiline käsitlemine ei olnud hiina budismis eriti populaarne. 6. saj teisel poolel levis s. õpetus Koreasse ja Jaapanisse. Koolkond hääbus pärast selle viimast väljapaistvat esindajat Jizangi (549–623). S. on avaldanud *Zhiyi kaudu teatavat mõju *tiantai koolkonnale.

sansaara (skr, pl sam´sāra ‘ringkäik’; tb ‘khor ba; hn lunhui; jp rinne), india õpetustes alguseta tiirlemine ümbersündide ahelas. S. ja selle ületamise ning ümbersündide ahelast *vabanemise ideel on keskne koht nii hinduismis, džainismis kui ka budismis. Natuurfilosoofilisest aspektist on s. idee seotud ettekujutusega maailmade perioodilisest tekkimisest ja hävimisest. *Veedades s. mõistet ei esine; see kujunes välja *brahmanismis, kuid ei ole ilmselt algupäraselt *aarja päritolu. Budismis on s. alati individuaalne, mis tähendab, et seda ei saa samastada *maailmaga. S. lõpp on *nirvaana ja see on samuti individuaalne. S. mõiste mütoloogiline aspekt seondub *kuue olemasolu valdkonnaga, mis kõik on seotud *kannatusega. Kogu s. kujutab endast suletud süsteemi: pärast surma sünnivad *olendid uuesti kas samas, paremas või halvemas vallas, vastavalt nende poolt tehtud *tegudele (skr karma). Nt see, kes on praeguses elus inimene, võib sündida uuesti inimesena, seejärel aga põrguasukana, pärast seda saada *preetaks, loomaks, *asuraks või *jumalaks. Ümbersündide ahel on alguseta, kuid sellel on lõpp, milleks on nirvaana. Nirvaanasse võivad jõuda ainult inimesed, seepärast peetakse sündimist inimesena eriti soodsaks, kuigi jumalate elu on õnnelikum ja eluiga pikem. Nirvaanat peetakse väljaspool sansaara-süsteemi asuvaks ja neil puudub omavahel põhjuse-tagajärje seos. Sellegipoolest peavad budismi mütoloogilised ettekujutused võimalikuks nirvaanaolendite ilmumist s-sse ja seal toimimist: nt ilmuvad *dhjaanibuddhad s-s *bodhisattvate ja maiste *buddhadena.

sanskrit (skr sam´skr´ta ‘kokkutehtu, koostatud’), india kirjakeel, vanimaid indoaarja keeli, keeleajalooliselt kuulub vanaindia keelte hulka. S-i loomisele eelnenud *veedade keel põhineb Loode-India iidsetel keelemurretel ja selle vanimaks allikaks on «Rigveeda» (u 1000 e.m.a). S-ti kirjeldas ja standardiseeris ning lõi üksikasjalikud keelereeglid *Pānini. Klassikaline sanskrit õitses u 5. saj e.m.a kuni u 10. saj m.a.j, kuid teatud määral on s. tänaseni Indias käibel õpetlaste lingua franca’na. S-keelne kirjandus on väga mahukas, hõlmates suurema osa hinduismi religioossest ning filosoofilisest kirjandusest (*braahmanad, *upanišadid, *smriti, *šruti), eeposed, s-i klassikalise luule ja ilukirjanduse, hinduismi ja budismi *šaastrad, *mahajaana suutrad, India kesk- ja uusaegsete õpetlaste teosed. *Mahajaana suutrates tuleb sageli ette klassikalisest s-ist mõnevõrra hälbinud kõnekeelelähedasi vorme ja keelendeid, mistõttu nende keelt nimetatakse tänapäeva teaduses ka budistlikuks hübriidsanskritiks.

Saraha, india *vadžrajaana silmapaistvamaid esindajaid, *mahasiddha, *sahaja õpetuse järgija. S. elas tõenäoliselt 9. saj Orissas. Arvamust, nagu oleks S. elanud sajandeid varem, ei ole suudetud veenvalt tõestada. S. kirjanduslikult mütologiseeritud eluloo põhjal on teada, et ta oli päritolult *braahman ja jõukas linnakodanik, kes järgis samal ajal ilmalikuna tantristlikku budismi ning mingil eluperioodil tõmbus koos naiskaaslasega eraklusse mägedesse. S. õpetused sisalduvad apabhramšakeelsetes lauludes *doha’des.

sardar (pn sardār ‘juht’), sikhide poole pöördumise viisakusvormel, mille veel auväärsem vorm on sardārji. Naiste poole pöördutakse sõnaga sardārin. Algselt tähendas s. sikhide sõjaväelise grupeeringu (pn misl) ülemat.

Sārnāth, *Vārānasī eeslinn, üks budismi pühapaikasid. S-i Hirvepargis olevat Buddha varsti pärast *virgumist pidanud oma esimese jutluse, mida annab edasi *«Seadmuseratta käimapanemine». Selle koha tähistamiseks püstitati juba *Ašoka ajal (3. saj e.m.a) *stuupa, mille peale ajavahemikus 4.–6. saj ehitati praeguseni säilinud kuulus Dhameki stuupa. Kuni 12. saj oli S. oluline budismi keskus arvukate templite, *vihaarade, stuupade ja skulptuuridega.

sarvajña vt kõikteadja

sarvajñatā vt kõikteadmine

sarvastivaada (skr sarvāstivāda ‘kõik-on-olemas-õpetus’), varajase india budismi koolkond, mis eraldus ortodokssest *sthaviravaada koolkonnast arvatavasti 3. saj e.m.a ning oli mõjukaim koolkond Indias, eriti aga *Gandhāras ja mujal Sise-Aasias kuni I at keskpaigani m.a.j. S. põhiväiteks on, et *seadmused on tegelikult olemas ega ole taandatavad millelegi muule. Seadmused kui kirjeldatavad teadvuse seisundid, mille arvuks s. tekstides antakse 75, tekivad põhjuse-tagajärje seaduse tõttu vaid hetkeks, kaovad kohe ja annavad teed uutele. Kogu olemasolu ongi selliste hetkeliste, kuid muutumatu *omaolekuga seadmuste ja nende kombinatsioonide pidev vool. S. põhitekstideks on koguteos «Suur jaotusteraamat» (skr mahāvibhās´ā), mis arvatakse olevat koostatud budismi neljandal suurkogul Gandhāras u 100 m.a.j, ja *Vasubandhu *Abhidharmakośa.

sāsana vt õpetus 2.

satori (jp; hn wu ‘taipamine, mõistmine, virgumine’), kesksemaid *zen’i mõisteid, mis tähistab *mõistmise, *teadvuse avanemise, *virgumise kogemust. Läänes on s-t sageli võrreldud intuitsiooniga ja seda tõlgitakse ka *kirgastumiseks. Zen’i allikate järgi on s. kogemus sageli ootamatu ja iseeneslik, kuid enamasti eelneb sellele lühema- või pikemaajaline *mokushō (hn mozhao) või *kanwa (hn kanhua) harjutamine. S. ei ole lõplik seisund, vaid pigem mingi harjutusetapi vahetulemus, mille kogemust peab edasise harjutamisega süvendama; ühtlasi on see ka õpilase edasijõudmise taseme märk. Sellepärast räägitakse eri taseme s-test. Vt ka kenshō.

sattva vt olend

satya vt tõde

satyāgraha (skr ‘tõe haaramine, tõele pühendumine’), Mahatma Gandhi (1869–1948) poolt propageeritud vägivallatu poliitilise võitluse vorm, mida rakendati eelkõige India iseseisvusliikumistes Briti ülemvõimu vastu 20. saj esimesel poolel. S. meetod hõlmab ka selle järgijate igapäevaelu. S-s on oluline vägivalla vältimine ja tõe otsimine. Tulemuseks ei saa olla võit ega kaotus, vaid suurem ühiskondlik kooskõla. Gandhi tuletas s. õpetuse hinduismi *vägivaldsusetuse (skr ahim´sā) mõistest ja *«Bhagavadgītāst», kuid sai samuti mõjutusi L. Tolstoi ja H. D. Thoreau teostest. Ta kasutas s-t esmakordselt Lõuna-Aafrikas India päritolu ümberasunute õiguste kaitseks. S. rakendab võitlusvahendina vastaste veenmist, boikotte, ilma vägivallata väljaastumisi ja streike.

sautraantika (skr sautrāntika ‘suutrate koolkond’), india budismi koolkond, mis arvatavasti eraldus *sarvastivaadast 1. saj m.a.j. Koolkonna algupärast on vähe teada, sest viited selle kohta ilmuvad alles mitu sajandit hilisemates allikates. S. eripäraks on see, et *šaastrate ja *abhidharma asemel, millele tugines sarvastivaada, tunnistati peamiseks *suutrate autoriteet. S. tuntuimaks allikaks on *Vasubandhu autokommentaar *Abhidharmakośa’le.

seadmus (skr dharma; pl dhamma; tb chos; hn fa; jp ), kõikide india õpetuste keskse mõiste ‘dharma’ eestikeelne vaste. Nagu hiinakeelne vaste fa (‘seadus, norm’) ja tiibeti vaste chos (‘seadmine, korrastamine’), järgib ka eestikeelne vaste s. iidset budistlikku tõlketraditsiooni. Sõna dharma on tuletis *sanskriti verbijuurest dhr´ (‘hoidma, kandma, seadma’) ja tähendab algselt seadust e normi, mis valitseb nii universumis kui ka inimühiskonnas. *Brahmanismis ja hinduismis on s. eeskätt inimühiskonnas toimiv normide kogum; igal *seisusel ja igal üksikisikul on oma s., mida ta peab järgima. Kuid s. on ka üks *neljast elusihist. Hinduistliku ühiskonna olulised s-d on kirja pandud *dharmašaastrates. Budismis mõistetakse s-e all eeskätt Buddha õpetust, mille aluspõhimõtted on esitatud *«Seadmuseratta käimapanemises», kuid budism tunnistab ka teisi, mittebudistlikke s-i. Buddha õpetuse tähenduses on s. *kolme kalliskivi keskmiseks osaks. Nii brahmanismi ja hinduismi kui ka budismi kontekstis on s. laiemalt tõlgendatav *kultuuri mõiste kaudu, mis hõlmab endas ka kõiki teisi aspekte (seadus, norm, õpetus). Vana-Indias toimis brahmanistlik kultuur (skr sanātanadharma), Buddha lõi sellest mõneti erineva budistliku kultuuri (skr buddhadharma). Kultuuri koostisosadeks on tekstid, mida samuti nimetatakse s-teks. Kuid s-tena mõistetakse ka suuremate tekstide osi kuni üksikute sõnade ja mõisteteni. *Abhidharma tekstid on loodud s-te kui mõistete seletamiseks. Nii traditsioonilises budismis kui ka tänapäeva budoloogias mõistetakse abhidharmale tuginedes s-te all sageli ka nende mõistete objekte kui olemise või *teadvuse elemente.

Ingl law, doctrine, principle, phenomenon, thing.

seadmuseihu (skr dharmakāya; tb chos kyi sku; hn fashen; jp hōshin), ka ‘seadmusekogu’, hilismahajaanas ja *vadžrajaanas üks *Buddha *kolmest ihust (skr trikāya) koos *õndsuseihu (skr sambhogakāya) ja *maise ihuga (skr nirmān´akāya). S. väljendab budistlikku *kultuuri ehk *seadmust selle kõige puhtamal kujul. S. esialgne tähendus *As´t´asāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s oli ’seadmuse tekstide kogu’. S. vastandus elava *Buddha sõnana Buddha säilmetele (skr buddhaśarīra ‘buddha keha’) ja nende kultusele ning samuti seadmusekehale (skr dharmaśarīra), mille all mõisteti *stuupadesse paigutatud pühakirjatekste. Et seda ei saanud aga lugeda, siis oli see surnud tekst. S. on ülejäänud kahe ihu suhtes primaarne; Buddha loob selle baasil õndsuseihusid ja maiseid ihusid vastavalt olendite mõistmisvõime ja arusaamise tasemele.

Ingl dharma-body, truth-body, law-body.

seadmusekaitsja (skr dharmapāla; tb chos skyong; hn hufashen; jp gohōshin), budismi mütoloogias jumalus, kes kaitseb Buddha *seadmust ja iga budisti eraldi. Seda mütoloogiliste olendite rühma budismi panteonis on raske täpselt piiritleda, kuna nende hulka loetakse sageli ka *idamid ja erinevate budistlike rahvaste kohalikud jumalused. Seadmusekaitsjate puhul ilmneb eriti selgelt üks budismi mütoloogia peamisi eripärasid – avatus uuendustele ning teadlik lõpetamatus. Leidub hulgaliselt legende selle kohta, kuidas kohalikke jumalusi on suurte õpetajate üleloomuliku väe abil muudetud seadmusekaitsjateks. Nt olevat *Padmasambhava alistanud Tiibeti religiooni *böni jumalused, kes enne takistasid budismi levikut. Tiibetis kasutatakse seadmusekaitsjate kohta ka nimetust dakse (tb drag gsed ‘hirmus timukas’), millest omakorda tuleneb mongolikeelne dokšit. Vt ka maailmakaitsja.

seadmuseratas (skr dharmacakra; pl dhammacakka; tb chos kyi ‘khor lo; hn falun; jp hōrin), Buddha õpetuse sümbol, mida kujutatakse *kaheksaosalist teed sümboliseeriva kaheksa kodaraga rattana. Mitmetes *mahajaana koolkondades kasutatakse s. mõistet budismi ajaloo periodiseerimisel, rääkides seadmuseratta kolmest pöördest. Esimesed kaks pööret on neis käsitlustes tavaliselt ühised: esimeseks on Buddha esimene jutlus *neljast õilsast tõest *«Seadmuseratta käimapanemine», laiemas tähenduses *hinajaana; teiseks on mahajaana alustekst *As´t´asāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra, laiemas tähenduses *ületav mõistmine; kolmandaks peab iga koolkond tavaliselt iseennast või selles koolkonnas kõige rohkem austatud teksti (nt *Sam´dhinirmocana-sūtra *vidžnjaanavaadas v *«Lootossuutra» hiina *tiantai koolkonnas). *Vadžrajaanas peetakse s. kolmandaks pöördeks kõiki vadžrajaana õpetusi.

Ingl wheel of dharma, wheel of law, wheel of teaching.

Seadmuseratta käimapanemine (skr dharmacakrapravartana; pl dhammacakkappavattana), budismi üks alustekste, mis kuulub *paali kaanoni *Samyutta-nikāya’sse. Buddha räägib selles *neljast õilsast tõest ja õilsast *kaheksaosalisest teest. Seda peetakse Buddha esimeseks jutluseks, mille ta olevat pidanud *Vārānasī lähedal *Sārnāthi Hirvepargis oma viiele endisele kaaslasele. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (2004).

Ingl Turning of the Wheel of Dharma, Setting in Motion the Wheel of the Law.

seadmusevald (skr dharmadhātu; tb chos kyi khams; hn fajie; jp hokkai), *abhidharmas üks 18 vallast, *teadvuse valdkond, mille sisuks on *seadmused. *Mahajaanas (eriti *Avatam´saka tsükli tekstides) tähistab see mõiste kogu tegelikkust kui seadmuseilmingut, mis avaldub seesugusena aga ainult *buddhadele ja *bodhisattvatele omastes *teadvuse kõrgeimates seisundites. Selles tähenduses vastandub s. *maailmavallale (skr lokadhātu), s.o reaalsusele, mis avaldub tavateadvuse tasemel füüsilise universumina. *Ülima tõe seisukohalt nende kahe vahel vastuolu ei ole. Mahajaana filosoofilistes koolkondades, eriti tiibeti ja hiina budismis, käsitletakse s-a ka kui olemuselt tühja sfääri, kust kõik seadmused ilmuvad vastavalt *olendite teadvuse seisundile.

Ingl dharma-element, dharma realm, realm of reality, universe, noumenon.

seadus (hn fa), hiina kultuuri keskseid mõisteid, mis oli eriti oluline *legismi koolkonnas. Vastava sõna ja kirjamärgi algupärane tähendus on ‘eeskuju, mida järgida’. Selles tähenduses esineb see sõna nt *«Daodejingis», kus fa on tõlgitud verbiga: “inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu”. *Moismis tähendas s. eelkõige plaanipärast tegevust, mis viib sihile. Konfutsianismis ja legismis on s. eeskätt juriidiline seadus riigi valitsemiseks, mis ühelt poolt vastandub loomulikule *väele (hn de), teiselt poolt aga *kommetele (hn li) kui üldkehtivatele normidele. Konfutsianistide vaade s-le oli üldiselt eitav, kuna nad leidsid, et kõlblusel ja eetikal põhinevad kombed on riigi ja ühiskonna harmooniliseks toimimiseks (kulgemiseks) piisavad. Legistid, vastupidi, absolutiseerisid s-t, väites, et riigis peab kõik alluma s-le ja inimeste elu peab olema üksikasjalikult reglementeeritud s-ga, vastasel juhul tabab riiki kaos. *Shang Yang määratles s-t kui “seda, millega valitseja ja ministrid valitsevad”. *Guanzi järgi on seadus see, mis “keelab tapmise ja röövimise”, ning see, millega “ülemad sunnivad alamaid”. Hilisemas konfutsianismis s-e ja kommete mõisted lähenesid teineteisele ja mõlemat rakendati ühiskondliku korra tagamiseks. S. tähendab üldkehtivaid reegleid ja korda ka vanahiina sõjateaduses (hn bingfa; vt *Sunzi). Hiina budismis tõlgitakse s-t tähistava kirjamärgiga fa budismi keskset mõistet *dharma e *seadmus.

Ingl law.

seaduse koolkond vt legism

seisus (skr varn´a ‘värv’), india traditsioonilise ühiskonna peamisi institutsioone. India ühiskond jagunes neljaks s-ks: *braahmanid, *kšatrijad, *vaišjad ja *šuudrad, millest väljapoole jäid *seisustevälised ehk roojased. Mõiste s. otsene tähendus sanskriti keeles viitab tõenäoliselt algsele seisuste eristamisele nahavärvi järgi.

seisusteväline, india traditsioonilises ühiskonnakorralduses kõige madalama inimrühma esindaja nimetus, kes ei kuulu ühtegi neljast *seisusest. S-tel on keelatud siseneda hinduistlikesse templitesse ja võtta osa rituaalidest ning nad on sisuliselt ühiskonnast väljatõugatud. Nelja kõrgema seisuse liikmed ei võinud s-seid puudutada ning isegi nende varju peeti roojaseks. Sellest on tulnud nende teised nimetused – puutumatu ja roojane. S-te hulka kuulusid mõned eriti põlatud elukutsete esindajad, nagu sibid, surnumatjad, lihunikud, nahaparkalid jt, kelle töö oli seotud tapmise ja mustusega. Samuti võisid nende hulka sattuda eri seisuste vahelisest ühendusest sündinud järeltulijad ja rituaalide vastu eksinud hinduistid. S-d moodustasid arvult märkimisväärse osa india ühiskonnast. Nende väärikust püüdis tõsta Mahatma Gandhi, kes andis neile nimetuse *haridžan. India Vabariik kaotas ametlikult seisused ja on püüdnud s-ste seisundit ühiskonnas tõsta, luues neile mitmesuguseid soodustusi hariduse ja töökoha omandamisel. S-te endi poolt aktsepteeritud nimetuseks on *dalit, mis hõlmab kõiki, kes ei kuulu nelja seisuse hulka, sealjuures ka neid hõime, kes ei ole hinduistid.

shangdi (hn ‘ülemvalitseja, kõrge esivanem’), Hiina traditsioonilises religioonis taevane jumal e ülemvalitseja. S. kultuse varaseimal perioodil, Shang-Yini ajastul (16.–11. saj e.m.a) tähistas see mõiste valitseva klanni esivanemaid, kellele toodi ohvreid. Liitsõna teine kirjamärk di tähendaski algselt ohvrialtarit, hiljem selle tähendus laienes kultuse objektile endale. Järgneva Zhou dünastia ajal (11.–3. saj e.m.a) sulas s. ühte *taeva (hn tian) mõistega ja hakkas tähendama abstraktset kõrgemat loovat printsiipi. Taoistlikes allikates esineb s. kohati isegi *dao e *kulgemise sünonüümina. Songi ajastul (960–1279) omistati s. tiitel hiina panteoni peajumalale, taevasele Nefriitvalitsejale (hn yuhuang, yudi). Sõna s. kasutatakse hiina keeles ka kristliku jumala tõlkevastena. Varajaste kristlike misjonäride ja neist mõjutatud sinoloogide katsed näha s-s Hiina muistse religiooni monoteistliku olemuse väljendust ei ole tänapäeval enam aktsepteeritavad.

Shangi valitseja raamat (hn shangjunshu), *legismi üks peateos, mille autoriks peetakse *Shang Yangi. Tekst oli mingil kujul olemas ilmselt juba 4.-3. saj e.m.a; seda mainitakse esmakordselt *Han Feizi raamatus (3. saj e.m.a). Hani ajastu redaktsioon 1. saj lõpust e.m.a koosnes 29 raamatust e peatükist (hn pian). Kuni 13. saj ringles Hiinas teose sisult ja mahult mõnevõrra erinevaid versioone. Alates Mingi ajastust (1368–1644), mil riigi taasülesehitamise ja tsentraliseerimise probleem oli mongolite valitsusaja järel taas aktuaalne, on seda korrastatud, kommenteeritud ja korduvalt välja antud. Praegu kõige autentsemaks peetav versioon koosneb 24 raamatust. 20. saj juhindus «Shangi valitseja raamatust» suuresti Mao Zedong (1893–1976) kommunistliku Hiina Rahvavabariigi ülesehitamisel. Raamatus esitatud majandusprogramm näeb ette riigi range kontrolli all toimivat põllumajandust, kus lisaväärtus läheb maksudena riigile ja vabaturu osa on viidud miinimumini. Põllumajandustoodangu ja selle kaudu riigi jõukuse suurendamisel nähakse olulist osa uudismaade ülesharimisel. Poliitilises plaanis peab riigikorraldus põhinema rangelt *seadusel (hn fa), mille väljakuulutajaks ja kehtestajaks on valitseja, kelle kätte on koondunud kogu võimutäius. Riigivõimu täideviijaid ametnikke peab juhtima ja kontrollima karistuste ja autasude oskusliku kasutamise abil. Kogu ühiskond peab olema jaotatud sõjaväe eeskujul üksustesse, alumiseks on viiest majapidamisest koosnev üksus. Inimeste üle kontrolli saavutamiseks tuleb rakendada kõikjaleulatuvat jälgimise, pealekaebamise ja ringkäenduse süsteemi. «Shangi valitseja raamat» taunib rahvale hariduse andmist, kuna haritud inimesi on raske kontrolli all hoida. Vabamõtlejatest haritlasi (konfutsianiste) peetakse seadusriigile väga ohtlikeks, keda peab tasalülitama või hävitama nagu kahjurputukaid.

Ingl The Book of Lord Shang.

Shangjunshu vt Shangi valitseja raamat

Shang Yang, ka Gongsun Yang (390–338 e.m.a), Hiina sõdivate riikide ajastu (375–221 e.m.a) õpetlane ja riigimees, *legismi üks alusepanijaid. Tema ideed on esitatud *«Shangi valitseja raamatus». Shang Yang oli pärit Põhja-Hiina Wei kuningriigist, asus aga ümber läänepoolsesse Qini riiki, mille kuningale meeldisid tema radikaalsete reformide kavad keskvõimu tugevdamiseks ja riigi majanduse korraldamiseks. Talle anti valitseda Shangi maakond (sellest tuleneb tema hüüdnimi ning talle omistatud teose pealkiri), kus ta asus reforme teostama. Järk-järgult rakendati Shang Yangi reforme kogu Qini riigis. Kuigi Shang Yang ise hukati tema toetajaks olnud kuninga surma järel, jätkusid tema alustatud reformid, mille tulemusel sai Qin tugevaimaks riigiks Hiinas. 3. saj vältel e.m.a peetud sõdade käigus alistas Qin kõik teised riigid ning rajas 221 e.m.a esimese kogu Hiinat ühendava keisririigi Qini dünastia nime all.

Shaolin, koht Põhja-Hiinas tänapäeva Henani provintsis, kus asub samanimeline kuulus budistlik klooster (hn shaolin si), mis on andnud nime sealt pärit võitluskunstide stiilile. Kloostri olevat 497 asutanud püha Songi mäe (*Hiina pühad mäed) põhjanõlvale Põhja-Wei keiser Xiao Wen. Seal olevat peatunud legendaarne *chan’i koolkonna rajaja *Bodhidharma. Teda peetaksegi S-i võitluskunstide traditsiooni loojaks. Legendi järgi olevat ta, nähes munkade füüsilist nõrkust ja loidust, loonud harjutuste süsteemi keha ja vaimu tugevdamiseks. Erinevatel ajastutel, nt Tangi (618–906) ja Mingi (1368–1644) dünastiate valitsemisajal, on S-i mungad tegutsenud ka keiserliku sõjaväe instruktoritena. Kloostrit on mitu korda hävitatud ja rüüstatud, viimati 20. saj 1920-tel ja 1960-tel. Alates 1982 on seda restaureeritud ja sealset võitluskunstide traditsiooni valitsuse toetusel jõudsasti taaselustatud, mis on teiselt poolt aga kaasa toonud selle kommertsialiseerumise.

shengren vt õnnis

Shiji, vt Ajaloo ülestähendused

Shijing vt Laulude raamat

shikantaza (jp; hn zhiguan dazuo ‘ainult v lihtsalt istumine’), jaapanikeelne üldlevinud mõiste *zen’i ühe harjutusviisi kohta, mida viljeldakse eriti *caodong’i e *sōto koolkonnas (*vaikne valgustus). Jaapanisse tõi selle *Dōgen. S. seisneb ristijalu vaikselt ja liikumatult istumises ning täielikus *keskendumises enda *meelele, rakendades üheaegselt *meelerahu ja *analüüsivat vaatlust. Sōto õpetajate väitel avab selline pikaajaline harjutamine igaühes varjul oleva *buddhasuse, mida tajutakse kerguse ja avatuse tundena. S. harjutamise käigus vabaneb meel koormavatest sundmõtetest ja *meeleplekkidest, samas jääb avatuks, toimivaks ja vastuvõtlikuks kõikidele välistele impulssidele, laskmata end ometi neist kaasa haarata. S. väliselt passiivse harjutusviisi tõttu nimetatakse seda mõnikord ‘harjutamiseks ilma harjutamata’.

Ingl just sitting, sitting-only.

shingon (jp; hn zhenyan ‘tõeline sõna, mantra’), jaapani budismi tantristlik koolkond, mida sageli nimetatakse ka esoteeriliseks budismiks. Koolkonna rajajaks oli *Kūkai. S. keskendub tantristlikele harjutustele ja rituaalidele, *mantrate, *mandalate, sümbolite (skr *mudrā) jms rakendamisele ja *kujustamisele. S-i järgijad usuvad, et see tee on kiirem ja efektiivsem inimese sisemise *buddhasuse avamiseks kui traditsioonilised *mahajaana õpetused, mis põhinevad *suutrate õppimisel ja *bodhisattva *ületavate toimingute teostamisel. S-i tähtsaim pühakiri on «Suur Vairotšana suutra» (jp dainichi kyō; skr mahāvairocana-sūtra), mis kirjeldab *Vairotšanat kui *buddha *seadmuseihu ilmingut. S-i järgi ongi nende õpetus vahendatud otse seadmuseihu (skr dharmakāya) poolt, kuna teisi budismi õpetusi õpetas Buddha oma *maise ihuga (skr nirmān´akāya) ja need on kohandatud vastavalt inimeste piiratud arusaamisele. Peale s-i rakendatakse Jaapanis tantristlikke meetodeid ka *tendai koolkonnas, mis on läbi aegade olnud s-i konkurent. Ka s. ise ei ole kaugeltki ühtne; koolkonna siseselt rakendavad erinevad rühmad harjutamises ja rituaalides erinevaid stiile, mida on kokku 36.

Shinran (1173–1262), jaapani budismi *puhta maa ühe alakoolkonna jōdo shinshu rajaja. Astunud 9-aastaselt mungaks, veetis S. ligi 20 aastat *nembutsu’t retsiteerides. Temast sai Hōneni (1133–1212), puhta maa teise alakoolkonna jōdo shu rajaja õpilane, kuid pärast mõlema pagendamist *Kyōtost 1207 läksid nende teed lahku. S. abiellus, kuigi ei loobunud mungaseisusest. Elu teisel poolel rändas ta palju ringi ja kuulutas peamiselt ilmalike seas puhta maa õpetust, mille kohaselt pidevalt nembutsu’t retsiteerides ja kõlbeliselt elades on igaühel võimalik sündida ümber *Amitābha *Õnnemaal. Tema koolkond kujunes formaalse struktuurita ilmalike liikumiseks ja on praegu jaapani budismi suurimaid suundi. S-i tähtsaim teos on «Õpetus, teostus, usk, tulemus» (jp kyōgyōshinshō), mis sisaldab temaatiliselt süstematiseeritud tsitaate *suutratest koos tema kommentaaridega. Erinevalt oma aja õpetlasbudistidest kirjutas S. oma teoseid mitte klassikalises hiina keeles, vaid rahvalikus jaapani keeles, et sellest saaksid aru ka lihtinimesed.

Shisanjing vt Kolmteistraamat

Shujing vt Kirjade raamat

Shwedagon, ka Shwedagon Paya, hiigelstuupa e *pagood Myanmari (Birma) pealinnas Yangonis Singuttara mäel, Kagu-Aasia üks tuntumaid budistlikke sakraalehitisi. Legendi järgi rajati see juba *Šākjamuni eluajal ning seal säilitatakse tema kaheksat juuksekarva. Tegelikult ehitati esialgne pagood sinna ajavahemikus 6.–10. saj ja seda on korduvalt ümber ehitatud; praeguse kuju sai S. 1769. S-i keskne ehitis on ligi 100 m kõrgune teravatipulise kella kujuline üleni kuldplaatidega kaetud pagood, mille tippu kaunistavad teemantide ja rubiinidega kaetud *lootos ja kroon. Stuupa paikneb astmelisel platvormil ning seda ümbritsevad kullatud väikesed pagoodid ja skulptuurid. S-l on neli sissekäiku, üks igas ilmakaares.

siddha (skr ‘saavutanu, täiustunu’), hinduismis isik, kes *pühendumise või *jooga abil on jõudnud täiuseni ja valdab *imevõimeid (skr siddhi). Džainismis on s. sihilejõudnu, kes on vabanenud *tegudest ja ümbersündidest. *Vadžrajaanas on s. traditsiooni kandjad tuntud *mahasiddhadena.

Ingl accomplished one.

Siddhārtha (skr ‘sihisaavutanu’), ka Siddhārtha *Gautama, Buddha *Šākjamuni nimi enne *virgumist. S. on eesnimi, Gautama pere- v suguvõsanimi.

siddhi (skr, pl ‘täiuslikkus, saavutus, imevõime’; tb dngos grub; hn cheng; jp ), budismis, eriti *vadžrajaanas ebatavaline võime, mis kaasneb pikaajalise *keskendumise ja *kujustamisega. S-d jaotatakse maisteks (skr laukika) ja ülemaisteks (skr lokottara). Esimeste hulgas on selgeltnägemine, läbi seinte ja muude tahkete kehade minek, läbi õhu liikumine, vee peal käimine, enda nähtamatuks tegemine, igavene noorus, pikk eluiga jne. Ülemaisteks s-deks on *virgumine e *buddhasus ja *kõikteadmine. Inimesi, kes valdavad s-sid, nimetatakse *siddhadeks. Vt ka imevõime.

Siiditee, Kesk- ja Sise-Aasiat ida-lääne suunaliselt läbinud kaubateede võrgustik, mis vanaajast alates ühendas Hiinat India ja Vahemeremaadega. Termin ise ei ole algupärane; selle võttis 19. saj kasutusele saksa ajaloolane Ferdinand von Richthofen (1833–1905). S. aktiivne kasutamine algas Hiinas Hani dünastia (206 e.m.a – 220 m.a.j) ajal, kuid kaubanduskontaktid Hiina ja Lääne-Aasia vahel eelnesid sellele juba sajandeid varem. S. lähtus tollasest Hiina pealinnast Changanist (tänapäeva Xi’an). Kulgedes läbi Taklamakani kõrbe oaaside, suundus selle põhjapoolne haru Musta ja Marmara mere sadametesse, lõunapoolne haru aga läbi Hindukuši Pärsiasse ja Indiasse ning edasi läände Vahemeremaadesse ja Araabiasse. S-d mööda liikuvate kaupade seas oli põhiartikliks hiina siid, kuid seal liikusid muudki kaubad ning kandusid edasi ka leiutised ja uudsed töövõtted. Samuti oli S. olulisemaid kultuuridevahelisi ühendusteid, mida mööda liikusid läänest itta budism ja kristlus, hiljem ka islam, ning nendega seotud kunst ja kirjandus. *Dunhuang, *Hotan ja *Bāmiyān olid S-l asuvad tuntuimad budismi keskused. S. kõrgaeg oli Hiina Tangi dünastia ajal (618–906). Selle rahvusvaheline tähtsus hääbus 14.–15. saj jooksul seoses muslimite ja mongolite vallutuste ning lõunapoolsete India ookeani mereteede esilekerkimisega.

sikhism, India uuemaid religioone, mis on levinud eriti Loode-Indias Pandžabis. Sõna sikh tähendab pandžabi keeles ‘õpilast’ ja viitab sikhidele kui *jumala ja gurū’de õpilastele. S-ile pani 16. saj aluse Gurū Nānak (1469–1539), kes oli seisuse poolest *kšatrija ja kuulus Põhja-Indias levinud pühendumuslike hinduistide sant’i traditsiooni. Algselt ei eristunud Nānaki järgijad muust hinduismist ja tema kogudus oli üks paljudest hinduismi sektidest. Nānakile järgnes üheksa suurt sikhi *õpetajat, kellest kolmas lõi tugeva organisatsiooni, kuues tugevdas koguduse sõjaväelist korda ja kümnes lõi *khālsā e sõjaväelise kogukonna. Koguduse militariseerimise tingis sikhide vajadus kaitsta end muslimite rünnakute eest. Alles 19. saj lõpus eristus sikhide kogukond radikaalsete reformide tulemusel selgelt hinduismist ja hakkas rõhutama oma iseseisvust. Kümnes õpetaja Gurū Gobind Singh (1665–1709) lõpetas sikhi suurte õpetajate järgnevuse ning jättis sikhi kogukonna edasiseks õpetajaks pühakirja *Ādigranth’i. Seetõttu on pühakirjal sikhide jaoks esmane tähtsus ja sikhi pühamutes *gurdvārā’des on see alati kesksel kohal, pühakirja lugemine aga kõige tähtsam rituaal. Sikhide pühakirja keeleks on pandžabi keel. Sikhide tähtsaim usukeskus on Amritsari Kuldtempel. Sikhide usutunnistuse järgi on olemas üks jumal, keda nimetatakse paljude nimedega ja keda peetakse tõeliseks õpetajaks (pn satgurū). Jumala hääleks koguduse seas olid kümme õpetajat (pn gurū), kelle asemel toimib nüüd pühakiri. Pühakiri sisaldab kõikide gurū’de õpetusi. Sikhide jumal ei kehastu siin maailmas ja Gurū Nānak õpetas, et jumal annab endast teada, kui austada ja lausuda tema *nime, samuti laulda pühakirja värsse. Seetõttu nimetatakse s-i ka ‘nime teeks’ (pn nāmmārga). Inimene peab leidma jumala iseeneses ja väliseid rituaale pole vaja. Nānaki õpetust ei ole õige pidada hinduismi ja islami sulamiks, nagu vahel tehakse. Küll aga on islam mõjutanud hilisemat sikhide kogukonda. Üldise maailmapildi ja sellega kaasnevad mõisted nagu *tegu ja *sansaara on s. üle võtnud hinduismist. Jumala kujutamine pildil on keelatud, samuti on keelatud loodusnähtuste jm objektide kummardamine. Kuna iga sikh peab lugema pühakirja, siis pole s-is eraldi vaimulike seisust. S. ei tunnista *seisusi ega *kaste ning annab naistele võrdsed õigused meestega. Tegelikkuses kastivahesid teatud määral siiski arvestatakse, eriti maapiirkondades ja abielu puhul, ning naiste seisund ei ole alati meestega võrdne. Enamik sikhe elab ka tänapäeval endiselt Pandžabi aladel. Sikhid on väga aktiivsed ja nende mõju Indias on üsna suur. Suur osa sikhe, kuid sugugi mitte kõik, kuulub khālsā’sse. On sikhe, kes lõikavad juukseid ja habet ning ei kanna *viit k-d, samas on ka neid, kes väliselt järgivad sikhi kombeid, kuid kelle vaated ei ühti õpetusega. Kõiki sikhe hõlmavat kogukonda nimetatakse panth’iks.

Sishu vt Neliraamat

skandha vt isiksuse koostisosa, viis kuhja, kippumise kogum

skeemtekstid, hiina klassikaliste tekstide uurimisel rakendatav kontseptsioon, mille töötas 1970-tel välja Leningradi sinoloog Vladimir Spirin (1929–2002). Selle kohaselt kujutavad vanahiina kanoonilised tekstid (hn jing) endast nn skematiseeritavaid tekste e skeemtekste, mis jagunevad kindla konfiguratsiooniga peatükkideks. Peatüki struktuuris tuleb eristada eritasemelisi elemente: rida, blokk ja välisraamistik. Nende paigutuses ja ülesehituses on oluline osa teatud vormielementidel nagu ühesugune lauseehitus, kordused, rütm ja kohati ka riim. Skeemil on teksti mõistmisel oluline koht ja sellepärast peavad ka tõlked võimalikult täpselt peegeldama tekstis peituvaid skematiseerimisvõimalusi. Tüüpiliseks skeemtekstiks on *«Daodejing». Esimesena rakendas hiina klassika tõlkimisel skeemteksti kontseptsiooni Linnart Mäll.

smriti (skr smr´ti ‘mälu, meelespidamine, pärimus’), hinduismi pühade tekstide koondnimetus. S. tekste peetakse inimeste loominguks ja meelespidamise kaudu edasi antud pärimuseks. S. alla kuuluvad *puraanad, eeposed *«Rāmājana» ja *«Mahābhārata» ning *dharmašaatrad. S. kirjandust peetakse üldiselt madalamaks *veedadest ja nendega seotud tekstidest, mis käivad koondnimetuse *šruti (‘kuuldu, kuulutus’) alla. Kuna aga s. selgitab ja arendab edasi veedade ideid ning teeb seda lihtsamas ja rahvapärasemas käsitluses, on s. tekstid hinduistide seas isegi mõjukamad kui veedad.

sooma (skr soma), muistsete indoaarjalaste uimastava toimega püha jook, mille ülistuseks on pühendatud suur hulk veedahümne ja mida kasutati *veedade rituaalides. S-t valmistati ilmselt mingist alkaloide sisaldavast taimest, võib-olla ka punasest kärbseseenest. Soma nime kannab ka taimede jumal.

sōtō, jaapani *zen’i koolkond, mis on välja kasvanud hiina *caodong’i koolkonnast. S. koolkonna rajajaks oli 13. saj *Dōgen ja see on järgijate arvu poolest suurim zen’i koolkond Jaapanis.

Staël von Holstein, Alexander Wilhelm August (1877–1937), Eestis Tõstamaal sündinud ja Tartu Ülikoolis õppinud baltisaksa päritolu budoloog ja indoloog. 1909–1916 oli ta Peterburi Ülikooli eradotsent, õpetades *sanskriti keelt, ja Keiserliku Teaduste Akadeemia uurija, tegeldes eelkõige Sise-Aasiast leitud budistlike käsikirjade uurimise ja dešifreerimisega. 1916 suundus S. teaduslähetusse Hiinasse, kuhu jäigi elama, saades rahvusvaheliselt tuntuks budistlike tekstide ja tiibeti budistliku kunsti uurijana. S. rajas Harvardi Ülikooli toetusel Pekingi Ülikooli juurde Sino-India Instituudi. Tema tuntuim töö on *Kāśyapaparivarta sanskriti-, tiibeti- ja hiinakeelse tekstipublikatsiooni avaldamine, mille sanskritikeelse teksti ta ise fragmentide ja tõlgete põhjal taastas. 1920-te lõpus astus S. Eesti Vabariigi kodakondsusesse.

sthaviravaada (skr sthaviravāda; pl theravāda ‘vanemate koolkond’), varajase budismi ortodoksne konservatiivne suund, mille pooldajad vastandasid ennast liberaalsemale suunale *mahasanghikale. Esialgse *koguduse lõhenemine kaheks suunaks olevat aset leidnud teisel *budismi suurkogul Vaišālīs (386 v 376 e.m.a). S. esindajad nõudsid täielikku kinnipidamist *vinajast ning *Buddha sõna tõlgendamist ainult edasiantud traditsiooni raames. Tänapäeva *theravaada koolkond väidab end põlvnevat muistsest s-st, kuigi tekkis tegelikult alles paar sajandit hiljem ja selle seost s. liikumisega pole suudetud tõestada.

stuupa (skr stūpa; pl thūpa ‘virn, riit’; tb mchod rten; hn ta; jp ), budistlik sakraalehitis, mis sisaldab *Šākjamuni või mõne muu püha isiku säilmeid või ka pühakirja tekste. Algupärase kuplikujulise s. kuju on välja kasvanud hauakääpast. Budistid lisasid sellele teraviku kolme rõngaga, mis sümboliseerivad *kolme kalliskivi. Buddha olevat soovinud enne oma surma, et tema säilmed pandaks erinevatesse s-desse. Tõenäoliselt on s-d varasemaid budistlikke rajatisi. Hilisemas budismis muutus s. kultusobjektiks ning kujunes usk, et selle kummardamine või selle ümber päripäeva kõndimine annab *pälvimusi. Varaseimad säilinud s-d asuvad *Sāñcīs. S. kuju on aja jooksul erinevates kultuurides muutunud, Tiibetis nimetatakse seda *tšörteniks, Mongoolias *suburganiks, Hiinas ja Kagu-Aasias tuntakse seda *pagoodi nime all ning selle kuju erineb India algupärandist juba tunduvalt.

Subhūti, *Šākjamuni õpilane. S-t mainitakse budismi kõikide peamiste voolude tekstides, kuid *Tipit´akas jääb ta võrreldes teiste Šākjamuni õpilastega nagu *Ānanda, *Šāriputra ja *Maudgaljājana tahaplaanile. Ometi nimetatakse teda juba seal esimeseks üksildaseks (askeediks-erakuks). *Mahajaanas, eriti *ületava mõistmise suutrates on S. Šākjamuni peamisi õpilasi ning sealjuures kõige võimekam. Sageli selgitab ta teistele õpetuse keerulisi probleeme. *«Lootossuutras» pöördub S. Šākjamuni poole kaebusega, et ei suuda jõuda *ülimasse täielikku virgumisse, kuid Šākjamuni rahustab teda öeldes, et tulevikus saab S. buddhaks nimega Šašiketu.

suburgan, budistliku sakraalehitise *stuupa mongolikeelne nimetus. Mongoolia s-d sarnanevad arhitektuuriliselt tiibeti *tšörtenitele.

sugata vt hüvesläinu

sukha vt õnn

Sukhāvatī (skr ‘õnnemaa, õnnela’; tb bde ba can; hn jingtu; jp sōto), budismi mütoloogias *Amitābha *buddhaväli, kus olendid naudivad piiritut *õnne ning jõuavad sealsamas ka *nirvaanasse. Hiina ja Kaug-Ida budismis tuntakse seda *puhta maa nime all. Legendi järgi loonud Amitābha S. selleks, et kiirendada olendite *buddhaks saamist. S-s elavad ainult *inimesed ja *jumalad, muid sansaaraolendeid seal ei ole. Vesi on seal õnnistatud rohkete heade omadustega. Maapind, kõik majad ning isegi puud, lilled jm on tehtud kullast ja vääriskividest. S. asub meie maailmast läänes ning selle ja meie maailmasüsteemi vahel asub loendamatu hulk maailmasüsteeme ja buddhavälju. S. kirjelduse annab *Sukhāvatīvyūha-sūtra. S. õpetus on eriti populaarne hiina ja jaapani budismi puhta maa koolkondades, mille järgijad usuvad, et S-s sündimiseks on kõige olulisem *nembutsu.

Sukhāvatīvyūha-sūtra (skr ‘Õnnemaa suutra’; tb bde ba can gyi bkod pa’i mdo), *mahajaana suutra, milles kirjeldatakse *Sukhāvatīd ning seal sündimise tingimusi ja võimalusi. Indias või Sise-Aasias u 2. või 3. saj algupäraselt *sanskriti keeles loodud suutrast on olemas kaks versiooni: pikem S. ja lühem S. Pikemas S-s jutustab Buddha Raisakulli mäel (skr gr´dhrakūt´a) *Ānandale *Amitābha kunagistest *tõotustest ning tema tegevusest *bodhisattvana kuni *buddhaks saamise ja omaenese *buddhavälja Sukhāvatī loomiseni, milles sündimine annab ideaalse võimaluse *nirvaanasse jõudmiseks. Lühem S. annab Sukhāvatī buddhavälja detailse kirjelduse. Hiina keeles on S. pikem versioon tuntud pealkirja Guan wuliang shou jing (jp kammuryōju kyō ‘pika eluea buddha mõtluse suutra’), lühem versioon Amituo jing (jp amida kyō ‘Amitābha suutra’) all. S. lühem versioon on ilmunud eesti keeles pealkirja all «Õnneliku maa suutra» Maret Kargi tõlkes (1975).

Ingl Sūtra of the Array of Joyous Land, Pure Land Sūtra.

Sunzi, õieti Sun Wu (6.–5. saj e.m.a), hiina sõjandusteoreetik ja väejuht, kellele omistatud tekst «Õpetaja Suni sõja seadused» (hn sunzi bingfa) on olnud autoriteetseimaks sõjandusteooria, strateegia ja taktika allikaks Hiinas ja Kaug-Idas läbi aegade. Tänapäeval on see krestomaatiliseks tekstiks ka Lääne sõjandushariduses. S. oli Vana-Hiina Wu riigi väejuht, kelle strateegiat ja taktikat rakendades sai Wu riigist mitmeks aastakümneks Hiina riikide koalitsiooni juhtriik. «Sõja seadused» on meieni jõudnud Hani ajastu väejuhi, poliitiku ja kirjamehe Cao Cao (155–220) redaktsioonis. Rakendades taoismi ja konfutsianismi mõisteaparaati, mõtestatakse selles sõjanduse kui eduka riigi poliitika vältimatut osa: “Sõda on riigile suur asi, elu ja surma küsimus.” Otsustavaks peetakse targa ja kogenud väejuhi tegevust sõja ettevalmistamisel ja pidamisel: “Väejuht, kes mõistab sõda pidada, hoiab käes rahva saatust ja on riigi julgeoleku isand.” Eesti keeles Märt Läänemetsa tõlkes (2001).

surematu (hn xian), hiina õpetustes, eriti taoismis idealiseeritud inimtüüp, kes eriliste harjutuste ja paastu mõjul on saanud üleloomulikud võimed nagu pikk eluiga või surematus, lendamisoskus, nähtamatuks muutumine. S-id arvati elavat erakuna mägedes (sellest ka kirjamärgi kuju, mis koosneb kahest osast – ‘inimene’ ja ‘mägi’), kuid mõnikord võisid nad ilmuda ka inimeste sekka. Taoismis kujunes omaette suunaks ‘surematute õpetus’ (hn xianxue), milles pandi rõhku füüsilistele ja vaimsetele harjutustele ning alkeemilistele eksperimentidele surematuks saamise eesmärgil.

Ingl immortal.

Sūrja (skr sūrya, ka savitar v savitr´ ‘päike’), hinduismi mütoloogias päikesejumal. S. oli *veedade olulisemaid jumalusi, kuid tänapäeval austab teda ülima jumalana vaid väike rühm hinduiste. S-t kujutatakse sõitvana kaarikul, mida veavad seitse hobust või üks seitsmepäine hobune. Ta hoiab käes *lootosi ja tema pead ümbritseb kiirtenimbus. S. funktsiooniks on pimeduse kaotamine, maailma soojendamine ning haiguste ravi. Teda peetakse ka inimeste esiisa *Manu, surmajumal *Jama ja paljude teiste mütoloogiliste tegelaste isaks.

surmajanu (skr vibhavatr´s´n´ā ‘olematusejanu’; tb rnam par ‘jig pa’i sred pa; hn wuyou ai; jp mu’u ai), budismis üks kolmest *janust koos *elujanu ja *lõbujanuga, mis sunnivad *olendeid *tegusid tegema ning ikka ja jälle *sansaaras ümber sündima.

Suzuki, Daisetz Teitaro (1870–1966), jaapani päritolu budist ja budoloog, *zen’i ja *mahajaana mõtte olulisemaid tutvustajaid Läänes. Noorena jõudis ta *rinzai õpetaja Shaku Soēni õpilasena *kenshō kogemuseni ja sai zen’i pühenduse. Alates 1897 tegutses S. põhiliselt Ameerika Ühendriikides, kus avaldas inglise keeles hulga zen’i ja *mahajaana suutrate kohta käivaid teoseid ning õpetas mitmetes ülikoolides ja keskustes. S. tuntuimad raamatud on mitmeköiteline «Kirjutisi zen-budismist» (Essays in Zen Buddhism) ja *Lan´´kāvatāra-sūtra tõlge inglise keelde.

Sūtrapit´aka (skr ‘suutrate korv’; pl suttapit´aka), budismi kanooniliste tekstide kogumik, kuhu on kogutud tekstid – *suutrad, mis usutakse pärinevat Buddhalt eneselt. Vt ka Suttapit´aka, Tripit´aka, nikaaja, aagama.

Suttapit´aka (pl ‘suutrate korv’), *Tipit´aka teine osa, mis sisaldab ühtekokku enam kui viis tuhat teksti, mida peetakse *Buddha sõnaks. S. jaguneb viieks kogumikuks e *nikaajaks, milleks on *Dīgha-nikāya, *Majjhima-nikāya, *Samyutta-nikāya, *Anguttara-nikāya ja *Khuddaka-nikāya. Vt ka Sūtrapit´aka.

suurmehe tunnused (skr mahāpurus´alaks´an´a; pl mahāpurisalakkhan´a; tb skyes bu chen po’i mtshan; hn sanshier xiang; jp sanjūni sō), india õpetustes, eriti budismis ja džainismis kolmkümmend kaks välist tunnust, mis on omased kas *buddhale, *tirthankarale või *tšakravartinile (ümarad käed ja jalad, pikad sõrmed, laiad kannad, kuldne nahavärv, laiad õlad, ilusa kujuga pikk keel, Brahma hääl, ühtlased hambad jne). Lisaks kolmekümne kahele põhitunnusele on nimetatud veel kaheksakümmend teisejärgulist tunnusmärki.

Suur õpetus (hn daxue), konfutsianismi baastekste, algupäraselt *«Kommete ülestähenduste» peatükk, mis Songi ajastul (960–1279) lülitati omaette tekstina *«Neliraamatusse». Hiina traditsiooni kohaselt peetakse teksti autoriks *Konfutsiuse õpilast Zengzid, kuid tegelikult pärineb Suur õpetus tõenäoliselt alles 3. saj e.m.a. Selle suhteliselt lühikese, kuid väga mõjuka teksti põhisõnumiks on, et igasugune laiem tegevus riigi, ühiskonna ja rahva heaks, mis on iga konfutsianisti kõrgem eesmärk, peab algama iseenda ja oma teadmise korrastamisest ning kasvatamisest: “Taevapojast endast peale / inimhulkadeni välja / ühesugusena kõik / võtku kinni hoida juurest / tehku terveks iseenda.” Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1988).

Ingl Great Learning.

suur ühtsus (hn datong), konfutsianismi sotsiaalpoliitika teooria keskseid mõisteid, mis kõige üldisemas mõttes tähendab riigi ja ühiskonna ideaalset seisundit, mil valitsejad ja rahvas on üksmeeles ning riigis valitseb kord, rahu ja õitseng e *kulg. Mõiste esineb sarnases tähenduses juba *«Kirjade raamatus». Suure ühtsuse kontseptsioon klassikalisel kujul esitatakse aga *«Kommete ülestähendustes» ning arendatakse edasi *neokonfutsianismis. Juba varajastes allikates tehakse vahet suure ühtsuse kui ideaali ja ‘väikese hüveolu’ (hn xiaokang) kui selle poole püüdleva tegelikkuse vahel. Suure ühtsuse kontseptsioonile on tugevat mõju avaldanud taoism ja hiina natuurfilosoofia, mis on toonud riigiõpetusse kosmilise mõõtme: *kooskõla looduses ja inimühiskonnas on teineteisega lahutamatult seotud. Suure ühtsuse õpetust on läbi aegade rakendatud Hiina riigi ühtsuse põhjendamiseks; sellele on tuginenud ka uusaegsed hiina reformaatorid, nt Sun Yatsen (1866–1925). Tänapäeva Hiina Rahvavabariigi poliitiliseks dogmaks oleva ühe Hiina kontseptsiooni juured on samuti iidses suure ühtsuse kontseptsioonis.

Ingl great unity.

suutra (skr sūtra; pl sutta ‘lõng’; tb mdo; hn jing; jp kyō), algupäraselt India kirjandusžanr. Hinduismis tähendab s. lühikest aforistlikku mõttesalmi, aga ka mitmesuguseid käsiraamatuid, mis sisaldavad õpetusi nii religioossete rituaalide kui ka igapäevaelu korraldamiseks. Erinevatel koolkondadel on oma s-d e õpperaamatud. *Pānini As´t´ādhyāyī’s nimetatakse s-teks värssidena vormistatud grammatikareegleid, mida peetakse normatiivseteks eeskujudeks. Budismis tähendavad s-d Buddha õpetussõnadel põhinevaid tekste, mis on enamasti vormistatud jutluste ja vestlustena. *Paali kaanonis on s-d kogutud «Suutrate korvi» e *Suttapit´aka’sse. *Buddha sõnaks, st tema algupärasteks õpetusteks peetakse ka *mahajaana suutraid. Budistlike s-te traditsiooniline alguslause “Nõnda olen ma kuulnud...” omistatakse *Ānandale, kes olevat neid pärast Buddha *parinirvaanat ette kandnud. See asjaolu viitab Buddha õpetuse vahendatud edasiandmisele.

Ingl sūtra, discourse.

Suvarn´aprabhāsa-sūtra (skr ‘kuldsära suutra’; tb gser ‘od dampa’i mdo; hn jin guangming jing; jp konkōmyō kyō), ka Suvarõaprabhāsottama-sūtra, *mahajaana suutra, mis on loodud arvatavasti ajavahemikus 4.–6. saj. S. kuulub Nepali budismis kõige enam austatud *üheksa seadmuseõpetuse hulka. Selles tõstetakse esile *buddhasuse universaalset aspekti, mis on olemas kõikides *olendites ja kõikides *seadmustes. Suutra sisaldab ka *džaatakatest tuntud lugu sellest, kuidas Buddha ühes varasemas elus *bodhisattvana ohverdas *kaastundest oma keha toiduks ematiigrile, kel oli tarvis toita poegi. S. oli eriti populaarne Jaapanis *Nara ajastul (710–784), mil sellele tuginedes püüti lähendada riigivõimu ja budistlikku vaimulikkonda.

Ingl Sūtra of Golden Light.

svabhāva vt omaolek

svastika (skr ‘hüveolu’; tb gyung drung; hn wan; jp man, manji), õnnetoov märk, mis on laialdaselt kasutusel nii budismis, džainismis kui ka hinduismis. Indias on s. teada juba *induse kultuuri ajast (III–II at e.m.a). S. on võrdkülgne rist, mille kõik otsad on murtud (haakrist); levinud on nii päri- kui ka vastupäeva s-d. Hinduismis sümboliseerib s. päikest, *õnne ja *Brahmat. Budismis on s. eelkõige *seadmuseratta (skr dharmacakra), džainismis seitsmenda *tirthankara sümbol. Hiinas ja Kaug-Idas sümboliseerib s. paljusust, jagades sama hääldust ja tähendust vanahiina keeles suurimat arvu (10 000) tähistava kirjamärgiga.

svatantrika (skr svātantrika ‘iseenesel põhinev’; tb rang rgyud pa; hn dulilunzheng pai; jp dokuritsuron shōha), üks kahest *madhjamaka koolkonna harukoolkoolkonnast *prasangika kõrval. Erinevalt prasangikast möönab s. väitluses positiivsete loogiliste argumentide esitamise vajadust, kuna prasangika meetodiks on vaid vastase argumentide ümberlükkamine. Koolkonna rajajaks peetakse Bhāvavivekat e Bhavyat (u 490–570). *Tsongkhapa järgi on kahe meetodi põhiline erinevus selles, et s. möönab *seadmuste *omaolekut *tavatõe (skr sam´vr´tisatya) seisukohalt, kuna prasangika eitab seda nii tavatõe kui ka *ülima tõe (skr paramārthasatya) seisukohalt.

sõbralikkus (skr maitrī; pl mettā; tb byams pa; hn ci; jp ji), budismis üks neljast *brahmaseisundist *kaastunde (skr karun´ā), *võrdse suhtumise (skr upeks´ā) ja rõõmu (skr pramuditā) kõrval. S väljendub positiivses meelestatuses teistesse olenditesse ning on vaba nii klammerdumisest ja kiindumisest kui ka vastuteene ootusest ja isiklikest huvidest. *Paali kaanonis käsitleb s-st Khuddakapāt´ha osa «Sõbralikkusesuutra» (pl mettāsutta), eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (2004).

Ingl friendliness, loving kindness.

sõjakavalus (hn ji ‘arvestus, plaan, kava’), ka strategeem, Hiina traditsioonilises sõja- ja poliitikateaduses lakoonilise, tavaliselt vaid neljast kirjamärgist koosneva kujundliku aforismina koostatud juhtnöör mingi keerulise olukorra lahendamiseks. Tuntud on 36 s-st koosnev õpetussõnade kogumik (hn sanshi liu ji). Igas s-es antakse *«Muutuste raamatu» põhimõtteid järgides teatud situatsiooni kirjeldus ja soovitus, kuidas selles toimida. Hiina ajaloos tuntud kuulsaid lahinguid ning poliitilisi ja sõjalisi manöövreid kirjeldatakse sageli kui ühe või teise s-e rakendamist. Mitmed s-d on ise kujunenud mingi konkreetse sündmuse järelkajana. S-te head tundmist ja oskust neid rakendada peetakse tänapäevani hea väejuhi ja poliitiku vajalikuks omaduseks. Neid tsiteeritakse sageli kirjanduses ja filosoofilistes arutlustes. 36 s-t on koos kommentaaridega koondatud samanimelisse teksti, mida nimetatakse ka «Salajasteks sõjaseadusteks» (hn miben bingfa).

Ingl stratagems.

sõltuvuslik tekkimine (skr pratītyasamutpāda; pl pat´iccasamuppāda; tb rten cing ’brel bar ’byung ba; hn yuanqi; jp engi), budismi keskseid õpetusi *nelja õilsa tõe järel, mille kohaselt *seadmused ei ole püsivad ega teki iseenesest, vaid on pidevas põhjuse-tagajärje seoses. Sõltuvuslikku tekkimist iseloomustab kõige üldisemalt väide: “Kui see on olemas, siis tekib ka too.” Sõltuvuslik tekkimine on seotud teise õilsa tõega (tõde kannatuse põhjusest) ja seletab lahti, miks seadmuste sõltuvuslik tekkimine põhjustab *kannatust. Sõltuvusliku tekkimise protsess on jagatud kaheteistkümneks lüliks (skr nidāna), mis kirjeldavad seadmuste sõltuvusliku tekkimise mehhanismi. Need on: *teadmatus (skr avidyā), *meeleolud (skr sam´skārās), *teadvus (skr vijñāna), *nimi ja kuju (skr nāmarūpa), kuus *võimete valda (skr s´ad´āyatana), kokkupuude (skr sparśa), *tunne (skr vedanā), *janu (skr tr´s´n´ā), *kippumine e klammerdumine (skr upādāna), *olemasolu e saamine (skr bhava), sünd (skr jāti), vananemine ja surm (skr jarāmaran´a). Seadmused ei eksisteeri iseseisvalt, vaid nad sõltuvad paljudest teguritest, kaasa arvatud teadvusest, mis moodustab neist mõisteid. *Mahajaanas seostatakse sõltuvuslik tekkimine *tühjuse mõistega, mis on teatud mõttes selle sünonüümiks, ning seda nimetatakse sageli *seadmusevalla sõltuvuslikuks tekkimiseks (skr dharmadhātu-pratītyasamutpāda). Sellele vastavalt on seadmused tühjad, sest nad on ilma *omaolekuta (skr svabhāva), mis tähendab ka seda, et nad on püsitud ja tekivad erinevate põhjuste tõttu. Sõltuvuslikku tekkimist käsitletakse *«Riisitaimesuutras». Sõltuvuslikku tekkimist on tänapäeva teaduses vahel vaadeldud kui tegelikkuse ontoloogilist kirjeldust. Budismi seisukohalt on see pigem siiski vabanemisõpetuse osa, mis aitab teadvustada ja lahendada *sansaara ja kannatuse olemust ning seeläbi neist vabaneda. Sõltuvusliku tekkimise kujundlikuks esituseks on *olemiseratta *mandala.

Ingl dependent origination, dependent arising.

süda (hn xin), oluline mõiste ja kategooria hiina õpetustes ja koolkondades. Algupäraselt tähistab vastav sõna ja kirjamärk südant kui organit, filosoofilises ja psühholoogilises mõttes on see aga seotud peamiselt nelja tähendusega. S. on esiteks *meele, vaimu, *teadvuse asupaik; teiseks südamik, keskus kui kõige oleva, eeskätt inimese, põhiolemus; kolmandaks meel, teadvus, psüühika nende toimivas aspektis; neljandaks subjektiivne alge, mis vastandub objektiivsetele asjadele (hn wu). Varajases taoismis arendas s-me mõistet eeskätt *Zhuangzi, kes rääkis s-me puhastamisest, mis võimaldab inimesel hõlmata kogu *taevasmaad. Konfutsianismis tõstis seda mõistet esile *Mengzi, pidades seda kõikide moraalsete väärtuste allikaks: “Iga inimese süda tunneb armu ja halastust; iga inimese süda tunneb häbi ja õõva; iga inimese süda tunneb viisakust ja aupaklikkust; iga inimese süda tunneb õiget ja valet.” Neid nelja valdkonda seostas ta vastavalt *inimlikkuse, *kohasuse, *kommete ja *mõistmisega. *Neokonfutsianismis kujunes s. isegi nii tähtsaks mõisteks, et selle üht suunda hakati nimetama *südameõpetuseks (hn xinxue). Hiina budismis on s. eelkõige meele (skr citta) vasteks, olles ka *ālayavijñāna sünonüümiks; samuti on s. sanskriti hr´daya vasteks (nt *«Südasuutra» pealkirjas). Kirjamärk s. on hiina keeles paljude ‘meelt’ sisaldavate liitsõnade koosseisus (nt xinlixue ‘psühholoogia’). Graafilise võtmeelemendina on see samuti paljude teiste kirjamärkide tähendust määravaks osaks.

Ingl heart, mind.

südameõpetus (hn xinxue), *neokonfutsianismi suund, mis tõstis esile *südame mõiste ning vastandus sellega teisele suunale, mis tõstis esile *olemuse mõiste (hn lixue). Tänapäeva käsitlustes peetakse esimest rohkem subjektivistlikuks, teist aga objektivistlikuks suunaks. S-e rajajaks peetakse Songi ajastu õpetlast Lu Jiuyuani (1139–1193), kes täielikult samastas sisemise ja välise reaalsuse, väites: “Taevasmaa on minu süda; minu süda ongi taevasmaa.” S-e teiseks silmapaistvaks esindajaks oli Mingi ajastu õpetlane Wang Yangming (1472–1529), kes leidis välist ja sisemist analüüsides, et süda ongi ülim olemus. Nende kahe järgi tuntakse s-t ka Lu-Wangi õpetuse nime all.

Südasuutra (skr prajñāpāramitā-hr´daya-sūtra ‘ületava mõistmise südasuutra’; tb shes rab kyi pha rol tu phyin pa’i snying po’i mdo; hn panruo boluomiduo xinjing; jp hannya haramitta shingyō), üks lühemaid *ületava mõistmise suutraid. S-l on pikem ja lühem versioon, mõlemad on loodud u 4. saj lõpus ning ilmselt tekkis pikem versioon varem, kuna seal on edasi antud ka traditsiooniline suutravorm. Teise seisukoha järgi on lühike S. loodud hoopis Hiinas ja hiljem *sanskriti keelde tõlgitud. Pikem versioon on au sees Tiibetis ja lühem Kaug-Ida maades. S. esitab ületava mõistmise õpetuse tuuma ehk südame, milleks on kõikide *seadmuste *tühjus. Sellega on S. vaadeldav budismi tühjuse kontseptsiooni omamoodi sissejuhatusena või ka kokkuvõttena. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1989, 1998, 2003, 2005).

Ingl Heart Sūtra.

sümbolite ja arvude õpetus (hn xiangshu zhi xue), arvusümboolikal, kujundlikel sümbolitel ja analoogial põhinev hiina õpetuste alussüsteem, mis klassikalisel kujul kujunes välja Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j). S. juured ulatuvad muistsetesse ennustustraditsioonidesse, millest arenes välja selle üheks alustekstiks olev *«Muutuste raamat». Hiina numeroloogilised süsteemid põhinevad alusarvudel 3 ja 2. Esimene seostub universumi kolmikjaotusega (taevas, maa, inimene) ning teine *varju ja valgusega (hn yinyang). Levinud on ka 3 ja 2 summana saadud viisikjaotused, nt *viis ürgollust, *viis püsivat jt. Eriti oluline on s. *fengshui’s. Mõne tänapäeva sinoloogi väitel täitis s. Hiina õpetustes samasugust rolli kui formaalloogika Lääne teaduses.

Märkus: Sanskriti- ja paalikeelsete sõnade ladina transliteratsioonis kasutatavad tähekoodid:

A  B  C  D  E  F  G  H  I  J  K  L  M  N  O  P  Q  R  S  Š  Z  T  U  V  W  Õ  Ä  Ü  X  Y  avaleht