Š

rmt: Ida mõtteloo leksikon, 2006

A  B  C  D  E  F  G  H  I  J  K  L  M  N  O  P  Q  R  S  Š  Z  T  U  V  W  Õ  Ä  Ü  X  Y  avaleht

šaakja (skr śākya; pl sakka), muistne Põhja-India hõim, kust oli pärit Buddha *Šākjamuni. Š. pealinn oli Kapilavastu ja see asus tänapäeva Lõuna-Nepalis. Tõenäoliselt oli š-te riik vabariik ja selle valitseja *Šuddhodana pigem valitud hõimupealik kui kuningas.

šaastra (skr śāstra; pl sattha ‘juhatus, reegel, õpperaamat, traktaat’; tb bstan bcos; hn lun; jp ron), India mõtteloos tekstiliik, mis sisaldab reegleid ja ettekirjutusi ning süstemaatilisi käsitlusi mingi teema või ainevaldkonna kohta, nt *«Arthašaastra» ja *dharmašaastrad. Sageli olid š-d kirjutatud värsivormis. Budismis, eriti *mahajaanas tehakse kindlat vahet š-te ja *suutrate vahel. Viimaseid peetakse *Buddha sõnaks, seega vaieldamatuks pühakirjaks, š-d aga on enamasti autoriseeritud ja konkreetsete inimeste looming. Tihti kujutavad š-d endast suutrate või teiste tekstide kommentaare.

s´ad´darśana vt kuus koolkonda

Šākjamuni (skr śākyamuni; pl sakkamuni ‘šaakja tark’; tb shā kya thub pa; hn shijiamouni; jp shakamuni), Buddha, budismi rajaja sagedamini esinev nimi pärisnime *Siddhārtha ja suguvõsanime *Gautama kõrval. Budismi tekstides kasutatakse nende nimede asemel aga sageli ka epiteete *bhagavat, *nõndaläinu, *hüvesläinu, *võitja jt. Š. oli ajalooline isik, kes elas Põhja-Indias I at keskel e.m.a. *Theravaada traditsiooni järgi olid tema eluaastad 624–544 e.m.a, enamiku tänapäeva teadlaste arvates aga 566–486 v 563–483 e.m.a. Budismi traditsioonis on tema kuju ja elulugu tugevasti mütologiseeritud. See tendents algas ilmselt juba Š. eluajal, süvenes järgnevatel sajanditel ning ajaarvamise vahetuse paiku fikseeriti mitmed episoodid sellest budismi kanoonilistes tekstides. Mitte ükski neist ei sisalda aga Š. elulugu tervikuna. Nt *Mahāparinirvān´a-sūtra kirjeldab ainult tema viimaseid elukuid ja *parinirvaanat. Esimeseks teoseks, mis kirjeldab Š. elu sünnist kuni surmani, on *Ašvaghoša «Buddha teod» (skr buddhacarita). Š. legend on põhijoontes ühesugune kõikides budismi vooludes. Tema elu tavatsetakse jagada perioodideks, mille arv on traditsiooniti erinev. Tiibeti traditsioonis nt eristatakse kahtteist etappi: otsus sündida inimesena; laskumine *Tušita taevast; emaüska asumine; sünd; ilmalike kogemuste omandamine; elu naudingutes; lahkumine paleest; askeedielu; võit *Māra üle; *buddhaks saamine; *seadmuse kuulutamine; *nirvaanasse vaibumine. Legendide üldbudistlik sisu on järgmine. Loendamatute *kalpade jooksul sündis Š. ümber *bodhisattvana kõikvõimalike *olendite kujul. Kogunud nõnda piisaval hulgal *pälvimusi, sündis ta eelviimast korda Tušita taevas. Kuna inimeste maailm kannatas vaimupimeduse tõttu, palusid jumalad Š-l sündida inimesena, et ta võiks saada buddhaks ja kuulutada seadmust. Ta valis oma sünnipaigaks väikese piirkonna Põhja-Indias, kus elas *šaakja hõim, vanemateks aga kuningas *Šuddhodana ja kuninganna *Mājā. Viimane nägi unes, et tema üska sisenes valge elevant. Seda unenägu tõlgendati kui märki, et tema pojast saab suurmees. Š. sündis *Lumbinī metsasalus šaakjate pealinna Kapilavastu lähistel. Tal olid kõik *suurmehe tunnused ja õpetlased-braahmanid ennustasid, et temast tuleb kas buddha või *tšakravartin. Isa soovis viimast ning andis pojale vastava kasvatuse ja hariduse, tehes kõik, et too näeks ainult elu häid külgi. Š. elas hüves ja naudingutes talle ehitatud palees. Ta abiellus oma nõo *Jašodharāga ning neil sündis poeg *Rāhula. Paistis, et isa unistus täitub. Kuid ükskord nägi Š. linnas käies nelja inimtüüpi, mis panid ta elu üle järele mõtlema. Vanuri, haige ja laiba nägemisest mõistis ta *sansaara püsitust, *erakuga kohtumisest aga teed *vabanemisele. Š. otsustas oma senisest eluviisist loobuda, lahkus paleest ja ühines erakutega. Mõne aja pärast ta aga mõistis, et ka nende eluviis (eriti äärmuslik asketism) ei vii vabanemiseni. Seepeale istus Š. *bodhipuu alla ja otsustas mitte tõusta enne, kui leiab *mõistmise. Vaatamata *Māra kiusamistele jõudis ta neljakümne üheksandal päeval *virgumiseni ja sai buddhaks. Ta oli siis kolmekümne viie aastane. Esimese jutluse pidas Š. *Sārnāthis viiele endisele kaaslasele-askeedile, kellest said tema esimesed õpilased. Seda sündmust kirjeldab *«Seadmuseratta käimapanemine». Peagi kogunes Š. ümber suur *kogudus ja tema parimad õpilased (*Šāriputra, *Maudgaljājana, *Kāšjapa, *Subhūti jt) jõudsid *arhati seisundisse. Saanud jagu *Devadatta vandenõust, vaibus Š. kaheksakümne aastaselt täielikku nirvaanasse (*parinirvaana). Hilise *mahajaana ja *vadžrajaana seisukohalt ilmus Š. maailma ainult *maise ihu (skr nirmānakāya) kujul, kuna aga tema *õndsuseihu (skr sambhogakāya) jäi taevasse. Vastavalt oma kuulajate vaimsetele võimetele kuulutas Š. erineva keerukusastmega õpetusi. Indo-tiibeti mahajaana traditsiooni järgi sooritas ta nn kolm *seadmuseratta pööret (skr dharmacakrapravartana), mis kajastuvad budismi ajaloolises arengus ja *tekstiloome mehhanismis (*seadmuseratas).

Šakra (skr śakra; pl sakka), budismi mütoloogias *devaloka kolmekümne kolme *jumala eesotsas asuv peajumal. Paljude uurijate arvates on Š. identne *veedade jumala *Indraga (üks Š. epiteete on devānām indra ‘jumalate vürst’). Š. esineb nii *hinajaana kui ka *mahajaana tekstides. *Mahajaanas arvatakse, et suure jumalate ja *devaputra’te väe eesotsas ilmus ta mõnikord inimeste maailma, et kuulata *Šākjamuni õpetust ning toetada ja aidata selle järgijaid.

šakti (skr śakti), vägi, mis kehastub hinduismi jumalannades, jumalate naisvastetes (*Devī). Igal suurel hinduistlikul jumalal on oma š., kuna selleta on jumal võimetu täide viima oma ülesannet looja, säilitaja või hävitajana. Hinduismi mütoloogias kehastab naine aktiivset printsiipi. Kuid š. võib esineda ka iseseisva jumalanna Šakti kujul. Jumalannade kultus oli olemas juba *induse kultuuris, samas kui *veedad on pühendatud peaaegu eranditult meessoost jumalustele. Š. kummardajatele on ta ülimaks jumaluseks ja saab *pühendumise (skr bhakti) objektiks, teisi jumalaid peetakse temast tekkinuteks. Budismis on š. analoog *buddhade ja *bodhisattvate *pradžnja.

śamatha vt meelerahu

Šambhala (skr śambhala; tb sham bha la), *vadžrajaana mütoloogias müütiline maa, omamoodi budistlik utoopia, mida kirjeldatakse *Kālacakra-tantra’s. Algupärane Š. müüt arvatakse pärinevat Indiast Orissast, kuid see sai eriti populaarseks tiibeti budismis seoses vadžrajaana levikuga Tiibetisse. Š. paiknevat kusagil põhja pool Tiibetit varjatud orus, mida ümbritsevad *lootose õielehtedena kaheksa lumist mäge. Š. esimene pühak-kuningas Sutšandra (skr sucandra) olevat kuulnud Buddhalt Kālacakra-tantra’t ning viinud selle hoiule oma kuningriiki, kust see hiljem jõudis tagasi Indiasse ja sealt Tiibetisse. Peale Sutšandrat valitsenud Š-t veel kuus pühak-kuningat; neile järgnevad kakskümmend viis Kalkini nimelist valitsejat, kellest igaüks valitseb sada aastat. Praegu valitsevat neist kahekümne esimene, kes tõusis troonile 1927. Viimane Kalkin purustab suures sõjas kõik *seadmuse vaenlased; sellele järgneb tuhande-aastane budismi õitseaeg. Arvatakse, et ajalooliselt peegeldab Š. müüt I at lõpus toimunud sündmusi Põhja-Indias ning Kesk- ja Sise-Aasias, mil need maad olid muslimite vallutusretkede sihtmärgiks ning seal varem levinud budism sattus hävimisohtu.

Šankara (skr śan´´kara, 788–820), *advaita filosoofia alusepanija, India mõtteloo mõjukamaid esindajaid. Pärit Kāladist, Keralast, hakkas Š. juba noores eas rändaskeediks. Ta arendas edasi Gaudapāda (7. saj) filosoofiat, kirjutas kommentaare *upanišadidele, *«Bhagavadgītāle» ja Brahmasūtra’le. Š. on ka mitmete religioossete hümnide autor. Š. organiseeris rändaskeetide e sannjaasinite (skr sam´nyāsin) kogukondi ja rajas pühendunutele eraldumiseks keskusi. Hinduismis peetakse teda *Šiva kehastuseks. Š. rändas mööda Indiat ja olevat olnud õpetlaste väitlustes võitmatu. 32-aastaselt võtnud ta ette rännaku *Kailāsa mäele ning pärast seda pole teda enam nähtud.

Šāntarakšita (skr śāntaraks´ita, u 680–740), india *mahajaana õpetlane, teoste «Tõeluse kokkuvõte» (skr tattvasam´graha) ja «Madhjamaka kaunistus» (skr madhyamakālam´kāra) autor, milles põhjendab *svatantrika seisukohalt *madhjamaka koolkonna väiteid. Elu lõpu poole rändas Tiibetisse, kus kuningas Trisong Detseni (tb khri srong lde btsan, valitses u 740–798) korraldusel osales koos *Padmasambhavaga esimese budistliku kloostri *Samje rajamisel.

Šāntideva (skr śāntideva, u 685–763), india *mahajaana õpetlane, tuntud eelkõige *«Bodhitšarjāvatāra» ja *Śiks´āsamuccaya autorina. Oma ideid esitab ta neis peamiselt *madhjamaka *prasangika seisukohalt lähtuvalt. Suuresti mütologiseeritud eluloo kohaselt sündinud ta kuningapojana. Hiljem, saanud innustust *bodhisattva *Mandžušrīlt, astus mungaks ja veetis palju aastaid *Nālandā ülikoolis, kus tõenäoliselt kirjutas ka oma peamised teosed. Mingi osa oma elust elas Š. ilmselt erakuna ja mööda Indiat rännates, mille vältel olevat Buddha *seadmust levitades sooritanud hulgaliselt imetegusid.

śaran´a vt kaitse, kolm kaitset

Šāriputra (skr śāriputra; pl sāriputta), budismi pärimuse järgi üks kahest peamisest *Šākjamuni õpilasest *Maudgaljājana kõrval. Ta olevat olnud päritolult *braahman, kuid ühinenud Buddha *kogudusega varsti pärast seda, kui kuulis *seadmust, ning jõudis peagi *arhati seisundisse. Buddha ise olevat teda hinnanud väga kõrgelt ja pidanud tarkuse poolest endast järgmiseks. Mitmes *paali kaanoni *tekstis kuulutab Š. seadmust Buddha asemel ja tema heakskiidul. *Hinajaanas on Š-le omistatud ülim mõistmisvõime (skr prajñā), kuid *mahajaanas jääb ta selles osas alla *Subhūtile. Teda peetakse *abhidharma traditsiooni rajajaks. Š., kes oli ea poolest Buddhast vanem, suri mõni kuu enne teda.

śarīra (skr ‘keha’), olendi väline keha e kest. Hinduismis kaitsevad igavest *aatmanit kolme liiki ś-d, mis võimaldavad aatmanil liikuda ühest sünnist teise. Budismi tekstides, eriti *mahajaana suutrates vastandub ś. elavale kehale e *ihule (skr kāya) ning nendes mõeldakse ś. all eelkõige Buddha või mõne teise väljapaistva isiku säilmeid, mida hoitakse *stuupades. Ka stuupadesse paigutatud või muidu vaid väliselt austatavat teksti nimetatakse seadmusekehaks (skr dharma-śarīra), mis vastandub elavale *seadmusele e *seadmuseihule (skr dharmakāya).

Ingl body, relics.

śāstr´ vt õpetaja

Śiks´āsamuccaya (skr ‘õpetuse kokkuvõte’; tb bslabs pa kun las btus pa), *Šāntideva teos, mis koosneb põhiliselt *mahajaana suutrate tsitaatidest, mille najal autor esitab ja põhjendab *mahajaana põhiõpetusi, nt *virgumismeelt ja bodhisattvateed. Tekst on säilinud *sanskritis ja tiibetikeelses tõlkes ning on tänapäeval oluliseks allikaks mahajaana suutrate kohta, kuna paljud tekstid, mida selles tsiteeritakse, ei ole tervikuna säilinud.

śīla vt kõlblus

śīla-pāramitā vt ületav kõlblus

šintoism (jp shintō ‘jumalate tee’), jaapani iidne rahvuslik usund, mis põhineb kohalikel kultustel, kuid on aja jooksul saanud mõjutusi budismist ja taoismist. Esimesi kirjeldusi š-i kohta leidub 8. saj Jaapani kroonikates «Muistsed ülestähendused» (jp kojiki) ja «Jaapani kroonikad» (jp nihon shoki). Š. ei olnud algupäraselt ühtse dogmaatika ja rituaaliga usk, vaid pigem üldnimetus kohalike traditsioonide kogumile. Kesksel kohal oli neis loendamatute jumaluste ja vaimude, *kamide, kultus. Kuigi š-s ei ole otseselt peajumalat, austatakse enim päikesejumalanna Amaterasut, kellest usutakse põlvnevat ka praeguseni valitsev keisrisuguvõsa. Š-i järgi on maailm kõikide selle olenditega, s.h ka jumalad, tekkinud iseenesest ning selles valitseb algupärane *kooskõla, mida inimesed peaksid tunnetama ja järgima. Pärast Meiji reforme 1868 püüti š-st kujundada Jaapani riigiusund, loodi korrastatud rituaali- ja õpetussüsteem ning preesterkond (jp kannushi). 1946 riik lahutati religioonidest ning š. kaotas riigiusu staatuse.

Šiva (skr śiva ‘heasoovlik’), hinduismi olulisemaid jumalaid. Š. kuulub koos *Brahma ja *Višnuga jumalate kolmikusse (skr trimurti), kus ta kehastab hävingut (Brahma on looja ning Višnu on hoidja ja säilitaja). Samas võib Š-l olla väga vastandlikke omadusi: ta on nii looja kui ka hävitaja, nii askeet kui ka himuruse kehastus, nii leebe karjane kui ka kohutav tasuja. Tema elukohaks on *Kailāsa mägi. «Rigveedas» on Š. teiste jumalate epiteet, hilisemas hinduismis saab ta endale *veedadest tuntud hävitava jumala Rudra koha. Š. on oma järgijatele ka *pühendumise (skr bhakti) jumal. Š-s väljendub algne *joogi ideaal, kes viibib *keskendumises Himaalaja mägedes. Tema *šaktiks on *Pārvatī ja tema poeg on *Ganeša. Š. sümbol on *linga, mille kujul teda antropomorfsete kujutiste kõrval ka austatakse. Teda kujutatakse tavaliselt valge kehaga, rõivaks vaid niudevöö, kuid tema raevukad kujud võivad olla ka punased või mustad; tal on kolm silma; krooni asemel kannab ta askeedile omaselt pealaele kokku seotud juukseid; teda ehivad pealuud ja maod; tema atribuudiks on kolmikhark või kirves, sõiduvahendiks pull Nandi. Š. tuntuimaks kujuks on Nāt´arāja e Tantsukuningas, kelle tants väljendab maailma loomist, kestmist ja hävingut ning samuti *vabanemist (skr moks´a).

šivaism (skr śaiva), *Šiva kultus, hinduismi üks põhivoolusid. Š-i võib pidada ka hinduismi vanimaks vooluks, kuna š. põhisümbol *linga oli tuntud juba *induse kultuuris ja seega ulatuvad š-i juured tõenäoliselt aarjalaste eelsesse aega. Š. on levinud üle kogu India, kuid tänapäeval mõnevõrra rohkem esindatud Lõuna-Indias. Š-i on tänu selle mitmekesisusele raske üldistatult kirjeldada, kuid see on veidi askeetlikum kui *višnuism. Oluline on š-is *pühendumine (skr bhakti). Š-i tähtsamad allikad on 4.–9. saj pärinevad Śaiva purān´a’d ja Śaiva-āgama.

šogun (jp shōgun ‘väejuht’), traditsioonilises Jaapanis sõjaväejuht, kes valitses keisri (jp tennō, mikado) nimel, kuid kellele kuulus riigis tegelik poliitiline võim. Tavaliselt oli see ühe suguvõsa käes hoitav päritav tiitel. Š-i võimu ja tema valitsusaparaati nimetatakse šogunaadiks (jp bakufu ‘telgivalitsus’). 12. saj kuni 1868 valitses Jaapanis lühemate vaheperioodidega järgemööda kolm šogunaati: Kamakura šogunaat (1185–1333), Ashikaga šogunaat (1336–1573) ja Tokugawa šogunaat (1603–1868).

šraavaka (skr śrāvaka; pl sāvaka ‘kuulaja’; tb nyan thos; hn shengwen; jp shōmon), mõiste, mis budismis tähendas algselt Šākjamuni otseseid õpilasi. *Mahajaanas on š. üks kolmest põhilisest budismi järgijate tüübist *pratjekabuddha ja *bodhisattva kõrval. Š. ideaaliks on *arhati seisund, aga mahajaanas kritiseeritakse neid kui vaid isikliku *vabanemise poole püüdlejaid, kelles pole *kaastunnet ja keda selles mõttes vastandatakse bodhisattvatele.

Ingl hearer, disciple.

śraddhā vt usk

śraman´a vt erak

šramanera (skr śrāman´era; pl sāman´era; tb dge tshul; hn shami; jp shami), budismis noormunk e noviits, kes vastava formaalse rituaali kaudu on läinud *kolme kaitse alla, lasknud pea paljaks pügada ning saanud kolmest osast koosneva mungarüü ja kerjakausi. Š. peab järgima *kümmet käitumisjuhist, kuid mitte veel kogu *pratimokšat, mida ta alles hakkab omandama. Tavaliselt võib š-ks saada seitsme aasta vanuses, kuid sageli on nende seas ka nooremaid. Täieõiguslikuks *mungaks e *bhikšuks pühitsetakse enamasti mitte nooremaid kui 20-aastaseid š-sid. Nunn-noviits kannab budismis nimetust śrāman´erī.

Šrāvastī (skr śrāvasti; pl sāvatthi), Vana-India Košala riigi pealinn, tänapäeva Uttar Pradeshi osariigis Sāheth-Māhethis. Š. on paljudes budismi *suutrates tuntud kui koht, kus *Šākjamuni sageli viibis ja õpetas, elades linna lähedal temale ja ta kogudusele kingitud *Džeta metsas (skr jetavana) *Anāthapindada aias. Hiljem asus seal budistlik *vihaara, mis aga *Xuanzangi kirjelduse järgi oli 7. saj keskpaigas juba varemetes ja maha jäetud. Š. varemed avastati, kaevati välja ning eksponeeriti 20. saj alguses.

śrī (skr ‘küllus, õnn, hiilgus’), Indias pühakute ning auväärsete isikute, nähtuste ja paikade epiteet, nt Šrī Bhagavat, Šrī Lanka. Ś-d on samastatud ka jumalanna *Lakšmīga.

šruti (skr śruti ‘kuuldu, kuulutus’), hinduismi püha kirjanduse kõige austatum osa. Š. on ilmutatud ja igavene sõnum, mis vastandub *smritile kui inimeste loodud pühale kirjandusele. Š. on sisuliselt samastatud *veedade kirjandusega, mille hulka kuuluvad ka *aranjakad, *braahmanad ja *upanišadid.

Šuddhodana (skr śuddhodana), *Šākjamuni isa, *šaakja hõimu kuningas. Budistliku legendi järgi olevat ta soovinud, et pojast saaks suure õpetaja asemel suur valitseja. Sellepärast püüdis ta poega eemal hoida välismaailmast, et see ei puutuks kokku *kannatustega. Hiljem sai Š-st *Buddha järgija ja *munk ning ta jõudis *arhati seisundisse.

śūnyatā vt tühjus

šuudra (skr śūdra), india traditsioonilises ühiskonnakorralduses neljas, arvuliselt kõige suurem *seisus, kuhu kuuluvad põlluharijad, lihttöö tegijad ja teenijad. Ilmselt kuulusid sinna algselt mitteaarja päritolu indialased. Š-d ei tohtinud õppida *veedasid ega sooritada *kakskordsündinute pühitsusriitusi. Š-te madalale päritolule viitab ka legend nende tekkimisest ürgmehe *puruša jalgadest, mis määratleb nende positsiooni ühiskonnas kõrgemate seisuste teenijatena.

šuunjavaada (skr śūnyavāda ‘tühjuse õpetus’), *mahajaana koolkond, mis rõhutab *tühjuse (skr śūnyatā) mõistet. Üldiselt on š. *madhjamaka sünonüüm, kuid mõne käsitluse kohaselt neid eristatakse omavahel.

švetambara (skr śvetāmbara ‘valgesse riietunud’), džainismi kahest suunast (teine on *digambara) leebem. Š. mungad ja nunnad kannavad lihtsaid valgeid rõivaid, seega erinevalt digambaratest ei ole nad alasti ja lubavad ka naistel astuda askeetliku koguduse liikmeks. Ilmselt kujutasid ka nemad *tirthankarasid algselt alasti, kuid alates 5.–6. saj juba rõivastatult.

Märkus: Sanskriti- ja paalikeelsete sõnade ladina transliteratsioonis kasutatavad tähekoodid:

A  B  C  D  E  F  G  H  I  J  K  L  M  N  O  P  Q  R  S  Š  Z  T  U  V  W  Õ  Ä  Ü  X  Y  avaleht