upanišad

upanišad (skr upaniṣad ‘juurde maha istuma’) on brahmanismi ja hinduismi püha raamat, sisuks filosoofilised vestlused õpetaja ja õpilaste vahel. Siit ka nimetus – õpilased istumas õpetaja jalge ees maas. Upanišadid kuuluvad šrutisse ehk veedakirjandusse ja on vastavalt neljale veedale rühmitatud nelja ossa. Traditsiooniliselt räägitakse 108 upanišadist, neist kümmet Šankara poolt olulisemaks liigitatut nimetatakse ‘peamisteks upanišadideks’ (skr mukhya-upaniṣad). Mõnikord on selles loendis ka 11, 12 või 13 upanišadi.
Upanišadid on loodud pika ajavahemiku jooksul, vanimad Bṛhadāraṇyaka ja Chāndogya lõigud pärinevad 2. aastatuhandest e.m.a, suurim osa on valminud tõenäoliselt 1. at e.m.a keskpaiku. Neis käsitletakse paljusid filosoofilisi teemasid, mis on küll tihedalt seotud mütoloogiaga, ent sugugi mitte alati ei tugine veedade autoriteedile, vaid rõhutavad inimese isikliku tunnetuse ja taipamise tähtsust. Neis arendatakse välja idee aatmanist ehk isiku loomusest, mis sünnib materiaalse maailma vangistuses sansaaras üha uuesti ümber, kuna sõltub eelnevatest tegudest. Eesmärgiks on sellest vangistusest vabanemine (skr mokṣa). Et isiku loomus on tegelikult samane vaimse alge brahmaniga, on vabaks saamiseks vaja mõista aatmani ja brahmani samasust. Upanišadide filosoofia on lähtepunktiks paljudele india mõttesüsteemidele.
Filosoofia.ee veebilehel kõigi kümne peamise (mukhya) upanišadi etümoloogilised toortõlked:
Bṛhadāraṇyaka, Chāndogya, Taittirīya, Aitareya, Kena, Kāṭha, Īśa, Māṇḍūkya, Praṣna ja Muṇḍaka.