Aitareya

1.

 

Nii oli ju esmalt loomus üksinda olemas,

ei pilkunud mingit teist.

Ta vaatles: “Vaja ilmad käima tõmmata!”

 

Ta käima tõmbas ilmad need –

ürgvedel, kiired, surmlik, veed.

Ürgvedel on tagapool taevast,

taevalagi on paik,

vaheruum on kiired,

maa on surmlik,

need, mis allpool, on veed.

 

Ta vaatles: “Ilmad nüüd on,

vaja ilmavahid käima tõmmata!”

Ta just vetest mehe üles tõi ja kalgendas.

 

Teda kuumas kõrvetas.

Kuumas kõrvetatu suu lõhuti välja nagu muna,

suust kõne,

kõnest tuli.

Lõhuti välja kaks ninasõõret,

ninasõõrmetest hing,

hingest õhk.

Lõhuti välja kaks silma,

silmadest silmapaar,

silmapaarist päevakera.

Lõhuti välja kaks kuulmekäiku,

kuulmekäikudest kõrvapaar,

kõrvapaarist ilmakaared.

Lõhuti välja nahk,

nahast karvad,

karvadest rohi ja laanekuningad.

Lõhuti välja süda,

südamest aru,

arust kuukuma.

Lõhuti välja naba,

nabast mahahõng,

mahahõngust surm.

Lõhuti välja noku,

nokust niisk,

niisast veed.

 

2.

 

Nood käimatõmmatud taevasused langesid maha selles vägevas lainetuses;

selle einesoovi ja joogijanuga otseks vajutas.

Nood seletasid talle: “Teadusta meile püüne,

kus oleme paigas ja sööki sööme!”

 

Nende jaoks lehma kohale juhtis.

Nood seletasid: “See pole ju meile piisav.”

Nende jaoks hobuse kohale juhtis.

Nood seletasid: “See pole ju meile piisav.”

 

Nende jaoks mehe kohale juhtis.

Nood seletasid: “Ohhoo, hästi tehtud!”

Mees on ikkagi hästi tehtud.

Seletas neile: “Minge oma püüne järgi sisse!”

 

Tuli läks kõnestudes suu sisse.

Õhk läks hingestudes ninasõõrmete sisse.

Päevakera läks silmapaaristudes silmade sisse.

Ilmakaared läksid kõrvapaaristudes kuulmekäikude sisse.

Rohi ja laanekuningad läksid karvastudes naha sisse.

Kuukuma läks arustudes südame sisse.

Surm läks mahahõngustudes naba sisse.

Veed läksid niisastudes noku sisse.

 

Einesoov ja joogijanu seletasid talle: “Anna meile teadustust!”

Seletas neile: “Lisan teidki taevasuste sekka palujaks,

teen seal kaasapalujateks.”

Sestap, kui mistahes taevasusele haaratakse ohvrit,

on seal kaasapalujateks ka einesoov ja joogijanu.

 

3.

 

Ta vaatles: “Ilmad ja ilmavahid nüüd on,

vaja neile söök käima tõmmata!”

 

Veesid ta kuumas kõrvetas.

Kuumas kõrvetatutest sündis kalgend.

See kalgend, mis sündis, on ju söök.

 

Käimatõmmatu tahtis pageda mujale.

Tahtis toda kõnega haarata,

kõnega haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda kõnega haarata,

eks turgutuks juba sööki kuuldavale tuues.

 

Tahtis toda hingega haarata,

hingega haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda hingega haarata,

eks turgutuks juba sööki hingates.

 

Tahtis toda silmapaariga haarata,

silmapaariga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda silmapaariga haarata,

eks turgutuks juba sööki nähes.

 

Tahtis toda kõrvapaariga haarata,

kõrvapaariga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda kõrvapaariga haarata,

eks turgutuks juba sööki kuuldes.

 

Tahtis toda nahaga haarata,

nahaga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda nahaga haarata,

eks turgutuks juba sööki puudutades.

 

Tahtis toda aruga haarata,

aruga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda aruga haarata,

eks turgutuks juba sööki mõistes.

 

Tahtis toda nokuga haarata,

nokuga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda nokuga haarata,

eks turgutuks juba sööki maha tõmmates.

 

Tahtis toda mahahõnguga haarata,

laugles tolle juurde.

See, mis on õhk, on söögi haare.

See, mis on õhk, on ju söögikestvus.

 

Ta vaatles: “Kuidas see küll oleks ilma minuta?”

Ta vaatles: “Mille najal välja ilmun?”

Ta vaatles: “Kui kõne kuuldavale toob, kui hing hingab välja,

kui silmapaar näeb, kui kõrvapaar kuuleb,

kui nahk puudutab, kui aru mõistab,

kui mahahõng hinges peab, kui noku maha tõmbab –

kes olen siis mina?”

 

Ta õõnestaski ääre

ja selle värava najal välja ilmus.

Sel väraval on nimeks “õõs”.

See on õnnela.

Seal on kolm jõudeaset, kolm unenägu –

“see jõudease, see jõudease, see jõudease”.

 

Sündinud, luges ta tulnud üle: “Milline tahab siin teistsugust sõnama hakata?”

Nägigi ta meest, tõeliseimat vaimu: “Nägin nii.”

 

Sestap on nimeks “näha nii”(idandra).

Eks ju, nimeks on “näha nii”.

Silmaüleselt silmatakse, et olemasolet, mis on näha nii, on “vürst”(indra).

Sest nii nagu taevalistele meeldib silmaülene.

Sest nii nagu taevalistele meeldib silmaülene.

 

4.

 

Eks ju, loode algab mehes.

See, mis on niisk,

see kõigi liikmete särts tuleb kohale

ja loomuses loomuse käima lükkab.

Kui sellega naist piserdab,

siis too sünnitab.

See on tema esimene sünd.

 

See läheb naisesse loomupäraselt nagu oma liige,

sestap seega teda ei teota.

Tolle loomuse, mis siia läks, ta tuletab;

 

ka tuletaja tuletatakse.

Naine lükkab loote käima.

Aga esmasurmakauge ta esmasünnist kohale tuletab.

Millise surmakauge ta esmasünnist kohale tuletab,

just sellise loomuse tuletab

nende ilmade jätkumiseks.

Sest nii jätkuvad need ilmad.

See on tema teine sünd.

 

Nii pannakse tema loomus paika soodsate tegude jaoks.

Nüüd, tema teistsugune loomus – tegemised tehtud –

laueldes edasi käib.

Siit edasi käinud, sünnib ta veelkord.

See on tema kolmas sünd.

 

Ärgas ütles nii:

“Kuigi loode olin, tundsin järele

ma iga taevalise sünni.

Sada rauda valvas mind mõisas,

ent hooga välja liuglesin kui kotkas.”

Lootena magades öelnud Vāmadeva nii.

 

Nii tunnetades ta tänu ihu lõhkumisele

ülespoole astus ja seal jumalikus ilmas

kõik tungid kätte sai,

surematuna tuli kohale, tuli kohale.

 

5.

 

Mis see on?

Meile istub, et “loomus”.

Kumb loomus?

Millega näeb, millega kuuleb,

millega haistab lõhnu, millega adub kõnet

või millega heamaigulist ja halvamaigulist teada saab.

 

Mis on süda, mis on aru,

täheldusteadmine, teadlikolemine, teadasaamine, teadvustamine,

nutt, nägemine, hoidmine, arutamine,

arukus, hoogsus, meenutamine, kujuvõtt,

talitus, olemisvunk, tung, sundimine,

kõik need on teadvustamise nimesildid.

 

Vaimur, vürst, sünnijärjekuningas, kõik taevalised

ja viis vägevat tulnut maa, õhk, selgus, vesi, tähehelk,

needki, mis on nagu pisikesed segud,

üht ja teist sorti seemned,

munast, poegides, higist ja idust sündijad,

hobused, lehmad, mehed ja elevandid,

iga hingeline, kes läheb ja lendab või on paigal –

kõige selle juht on teadvus.

Paigas on see teadvustamises.

Ilma juht on teadvus,

paik on teadvus,

vaim on teadvustamine.

 

Teadvustaja loomusega ta

sellest ilmast minema astus

ja seal jumalikus ilmas

kõik tungid kätte sai,

surematuna tuli kohale, tuli kohale.