Esimene raamat

I

 

1.

 

On ju koidusoe tubli hobuse pea,

silmapaariks päevajumal, hingeks tuuleõhk,

pärani suu on üldrahvalik tuli,

tubli hobuse loomus on aasta.

Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs on vaheruum, vatsaks maa,

küljed on ilmakaared, küljeluud vahekaared,

liikmed on aastaajad, liigesed kuud ja poolkuud,

püsimispaigad ööd ja päevad,

luud on tähed, liha taevanaba.

Seedeläga on kruus, soolikad hoovused,

maks ja kopsud mäed,

karvad rohi ja laanekuningad.

Esipool on tõusev, tagapool allakukkuv,

kui puhiseb, siis lööb pikne,

kui klobistab, siis müriseb kõu,

kui kuseb, siis sajab.

Tema kõne ongi kõne.

|| 1.1.1 ||

 

On ju päeva vägevus ette sündinud hobust järgima,

üsk tal meres ida pool.

Öö vägevus taha sündinud teda järgima,

üsk tal meres lääne pool.

Tulnud ju need vägevused hobuse kõrvale.

Ratsu kombel taevalisi kandis, välgutäkuna lõhnahaldjaid,

kärmas ebajumalaid, hobune aruga inimesi.

Meri on ta kaim, meri on ta üsk.

|| 1.1.2 ||

 

2.

 

Esmalt polnud siin mitte midagi.

Nii oli surma poolt kinni kaetud, eineisuga,

sest eineisu on surm.

Too tegi aru, et “oleksin iseloomuga”,

ja toimetas palvetades.

Palvetades sündisid tal veed.

Et “palvetades tuli mul tungla”,

see on paleustaja paleus.

Eks tule ju tungla tollel,

kes nii tunneb paleustaja paleust.

|| 1.2.1 ||

 

On ju veed palvekera.

Katt, mis oli vetel, löödi kokku

ja nii tuli maa, seal ta rügas.

Kui rügas ja kuumas,

pani tema särtsumaitse käima tule.

|| 1.2.2 ||

 

Ta töötles loomuse kolmeks,

kolmandik on ka päevakera

ja kolmandik on õhk.

Sel moel on hing kolmeti kohale asetatud.

Tema idakaar on pea, see ja too õlavarred,

veel on tema läänekaar saba, see ja too jalareied,

lõuna ja põhi on küljed.

Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs on vaheruum, rinnaesine on too.

Sedasi püsib paigas vete sees.

Nii tundes püsib ta paigas “kus iganes”.

|| 1.2.3 ||

 

Eineisu – surm – tungitses, et “mul sünniks teinegi loomus”,

ja kohtas aru abiga sõbrapaarilist – kõnet.

Mis oli niisk, sellest tuli aasta,

eks enne seda aastat ei olnudki.

Säärase aja, mis on aasta, teda kaasas kandis,

säärase aja järel välja tõmbas,

päranisui vastu võttis sündinu,

tegi “pahh!”, nii tuligi kõne.

|| 1.2.4 ||

 

Ta vaatles, et “on ju, kui ta lihaks murran,

siis kasinavõitu söögi saan”.

Selle kõnega, selle loomusega ta

välja tõmbas nii kõik, mis iganes on nii:

palved, urjad, loitsud, hümnid, urjamised, sünnijärjed, karjad.

Mille ta vaid välja tõmbas, seda sööma kippus.

On ju päevalise päevalisus see, et “sööb kõike”.

Kõige sööja tuleb, kõigest söök tuleb tollel,

kes nii tunneb päevalise päevalisust.

|| 1.2.5 ||

 

Ta tungitses, et “suurema urjamisega rohkem urjaksin”,

ning rügas ja kuumenes kuumusest.

Kui rügas ja kuumas,

astusid ta toredus ja vaprus minema,

on ju, et hinged on toredus ja vaprus.

Kui hinged minema astusid, kippus ihu punduma,

just ihus oli tema aru.

|| 1.2.6 ||

 

Ta tungitses, et “oleks mul tubli, seeläbi oleksin iseloomuga”,

selle peale tuli kohale hobune(aśva).

See, et “kui pundus(aśvat), siis sai tubliks”,

on hobutubliduse hobutubliduslikkus.

Eks too ju tunne hobutubliduse,

kes seda nii tunneb.

Oli tal kammitsemata arus,

aasta pärast vuhkis ta oma loomusele,

karjad kandis taevasustele,

sestap vuhitakse märjakstehtud kuninglik sünnijärg kõigile taevalistele.

On ju hobutublidus see, mis kuumab,

aasta on ta loomus,

ning tuli on palvekera,

ilmad on ta loomused.

Nii tuleb taas, et palvekera ja hobutublidus

on üksainus taevasus – surm.

Taassurma eemale talitseb,

surm ei saa teda kätte,

surmast saab ta loomus,

kestab kogu oma jao,

saab üheks nende taevasustega.

|| 1.2.7 ||

 

3.

 

Eks ole sünnijärjekuningal kaks – taevalised ja ebajumalad,

taevalised olid kasinamad ja ebajumalad vanemad,

ilmades nad kemplesid.

Eks öelnud taevalised:

“Uhh, ületame urjamises ebajumalad ülemlauluga!”

|| 1.3.1 ||

 

Eks öelnud nad kõnele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, kõne laulis neile ülemlaulu.

Selle kosutuse, mis on kõnes, laulis taevalistele,

selle hüva, mida sõnab, oma loomusele.

Nood tundsid, et “selle ülemlauljaga saavadki meid ületada”.

Lippasid tema juurde, mõrandasid patususega.

Patusus on see, mis sõnab ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.2 ||

 

Veel, eks öelnud hingele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, hing laulis neile ülemlaulu.

Selle kosutuse, mis on hinges, laulis taevalistele,

selle hüva, mida haistab, oma loomusele.

Nood tundsid, et “selle ülemlauljaga saavadki meid ületada”.

Lippasid tema juurde, mõrandasid patususega.

Patusus on see, mis haistab ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.3 ||

 

Veel, eks öelnud silmapaarile: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, silmapaar laulis neile ülemlaulu.

Selle kosutuse, mis on silmapaaris, laulis taevalistele,

selle hüva, mida näeb, oma loomusele.

Nood tundsid, et “selle ülemlauljaga saavadki meid ületada”.

Lippasid tema juurde, mõrandasid patususega.

Patusus on see, mis näeb ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.4 ||

 

Veel, eks öelnud kõrvapaarile: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, kõrvapaar laulis neile ülemlaulu.

Selle kosutuse, mis on kõrvapaaris, laulis taevalistele,

selle hüva, mida kuuleb, oma loomusele.

Nood tundsid, et “selle ülemlauljaga saavadki meid ületada”.

Lippasid tema juurde, mõrandasid patususega.

Patusus on see, mis kuuleb ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.5 ||

 

Veel, eks öelnud arule: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, aru laulis neile ülemlaulu.

Selle kosutuse, mis on arus, laulis taevalistele,

selle hüva, mida kujutleb, oma loomusele.

Nood tundsid, et “selle ülemlauljaga saavadki meid ületada”.

Lippasid tema juurde, mõrandasid patususega.

Patusus on see, mis kujutleb ebakohast laadi,

just patusus on see.

Ning nii tõmbasid taevasusi patusustega kokku,

nii neid mõrandasid patususega.

|| 1.3.6 ||

 

Veel, eks öelnud hingele suumulgus: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, see hing laulis neile ülemlaulu.

Nood tundsid, et “selle ülemlauljaga saavadki meid ületada”.

Lippasid tema juurde, püüdsid patususega mõrandada.

Nõnda nagu mullatükk puruneb kaljut pressides,

eks purunesid igale poole nemadki ja soiku vajusid.

Selle peale said taevalised ülemaks kui ebajumalad.

On loomuldasa ja heidutab vaenuvelled,

kes nii tunneb.

|| 1.3.7 ||

 

Eks nad öelnud: “Kuhu ta küll sai,

olles sedasi meiega kinnistumata?”

“See(ayam) on suumulgu(āsya) sees.”

Ta on Ayāsya Āṅgirasa,

sest on liikmete(aṅga) maitse(rasa).

|| 1.3.8 ||

 

On ju see taevasus “kauge” nimega,

sest surm on temast kaugel.

Eks ole surm ju tollest kaugel,

kes nii tunneb.

|| 1.3.9 ||

 

On ju see taevasus taevasuste patususe – surma – uppi löönud.

Too teinud minekut ilmakaarte otsa,

seal nende patusused maha pani.

Sestap pole vaja käia otsa ega inimese juures,

“et ma ei käiks patususe – surma – järel!”

|| 1.3.10 ||

 

On ju see taevasus taevasuste patususe – surma – uppi löönud,

neist veel surma mööda kandis.

|| 1.3.11 ||

 

Esmalt ju ta kõnest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast tuli,

see tuli surmast jagu sai ja valgustab tagapool.

|| 1.3.12 ||

 

Veel hingest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast õhk,

see õhk astus surma taha ja kumab.

|| 1.3.13 ||

 

Veel silmapaarist mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast päevakera,

see päevakera astus surma taha ja kuumab.

|| 1.3.14 ||

 

Veel kõrvapaarist mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tulid temast ilmakaared,

need ilmakaared astusid surma taha.

|| 1.3.15 ||

 

Veel arust mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast kuukuma,

see kuuketas astus surma taha ja hiilgab.

Eks kanna ju tolle see taevasus surmast mööda,

kes nii tunneb.

|| 1.3.16 ||

 

Veel laulis oma loomusele söödava söögi.

Sest kui mingi söök on söödav,

siis just see sööb seda

ja siinses paigas püsib.

|| 1.3.17 ||

 

Taevalised seletasid:

“Seesugune on ju nii kõik, mis on söök,

selle oma loomusele laulsid.

Anna sellest söögist jao järgi meilegi!”

“Olgu, kogunege minu sisse!”

Nõnda siis läksid ümberkaudsed tema sisse.

Sellepärast on nii, et kui ta sööki sööb,

siis nad sellest turgutuvad.

Eks kogunevad ju ise sellise sisse.

On omadele lähedane, tähtsaim, esimees, söögisööja, kuningas,

kes nii tunneb.

Ning too, kes püüab omade hulgas olla tundjale vastava kombel,

eks ei ole kannupoistele paslik,

ent too, kes just teda mõikab

ja püüab ka kannupoisse tema järel kanda,

eks ole teenritele paslik.

|| 1.3.18 ||

 

Ta on Ayāsya Āṅgirasa,

sest on liikmete(aṅga) maitse(rasa),

on ju hing liikmete maitse.

Sest et hing on ju liikmete maitse,

siis millisest liikmest hing minema astub,

kohe see juba kuivab.

Sest see on ju liikmete maitse.

|| 1.3.19 ||

 

Ning ta on ka lopsakakuningas.

On ju kõne lopsakas

ja ta on selle kuningas,

ning sellepärast on lopsakakuningas.

|| 1.3.20 ||

 

Ning ta on ka vaimukuningas.

On ju kõne vaimne

ja ta on selle kuningas,

ning sellepärast on vaimukuningas.

|| 1.3.21 ||

 

Ning ta on ka loits.

On ju kõne loits(sāman)

ja ta on “tema”(sā) ja “vunk”(ama),

selline on loitsu loitslus.

Ning et on sama(sama) lendsipelgaga, sama kihulasega, sama lohega,

sama kolme maailmaga, sama kõigega,

siis just sellepärast on loits.

Too külastab loitsuga rakenduskaaslust ja ilmakaaslust,

kes nii tunneb seda loitsu.

|| 1.3.22 ||

 

Ning ta on ju ülemlaul.

On ju hing ülal,

sest on nii, et kõige ülatoeks on hing.

On ju kõne laul,

“ülal”(ut) ja “laul”(gīthā) on ülemlaul(udgītha).

|| 1.3.23 ||

 

Eks öelnud ka Brahmadatta Caikitāneya valitsejat mekkides:

“Las lennutab valitseja mu pea otsast,

kui Ayāsya Āṅgirasa laulis ülemlaulu teisiti!”

Sest ta laulis ülemlaulu just kõne ja hingega.

|| 1.3.24 ||

 

Kes tunneb loitsu omapära,

eks tule tollel omapära,

on ju jõmin(svara) selle omapära(svam).

Sestap las otsib kahingutegija kõnes jõminat,

las teeb kahingut jõminal avaldunud kõnega!

Sestap tahetakse näha just jõminal urjamist,

ning veel, kellel tuleb omapära.

Eks tule tollel omapära,

kes nii tunneb loitsu omapära.

|| 1.3.25 ||

 

Kes tunneb loitsu head tooni,

eks tule tollel hea toon,

on ju jõmin(svara) selle hea toon(suvarṇa).

Eks tule tollel hea toon,

kes nii tunneb loitsu head tooni.

|| 1.3.26 ||

 

Kes tunneb loitsu püsimispaika,

eks vastavalt paigas püsib,

on ju kõne selle püsimispaik.

Sest lauldakse, et “kõnes paigas püsib seesinane hing”.

Ning eks lausu mõned, et “söögis”.

|| 1.3.27 ||

 

Siis veel üleskerkivaid kumendusi,

mil ettehõiskaja hõiskab loitsu ette.

Las ta pomiseb ette hõisates sedasi:

“Läkita mulle olematust olev!

Läkita mulle pimedusest tähevoog!

Läkita mulle surmast surematu!”

Kui ta lausub “läkita mulle olematust olev!”,

on ju surm olematu ja olev surematu,

siis lausub “läkita mulle surmast surematu!”

ehk “tee mind surematuks!”

Kui “läkita mulle pimedusest tähevoog!”,

on ju surm pimedus, tähevoog surematu,

siis lausub “läkita mulle surmast surematu!”

ehk “tee mind surematuks!”

Kui “läkita mulle surmast surematu!”,

siis selles polegi varjatut.

Veel muudki hõiskelaulud,

las nende abil laulab oma loomusele söödavat sööki!

Ning sestap las teeb nende seas valiku,

kui vaid tungleb mingit tungi.

Ülemlaulja, kes seda tunneb,

laulab oma loomusele või urjalisele selle,

mida vaid tungitseb,

eks ole see ka ilmatalitseja.

Eks looda too, et ei jää ilmata,

kes nii tunneb loitsu.

|| 1.3.28 ||

 

4.

 

Nii oli esmalt olemas vaid loomus, mehetaoline.

Ta vaatles ega näinud teist kui oma loomus.

Esmalt jutuks tõi, et “mina olen olemas”,

sedasi tuli nimeks “mina”.

Sestap esmalt ütleb nüüdki, et kutsutakse “see olen mina”,

edasi seletab veel teise nime, mis tal on.

Too, kes enne(pūrva) kõike seda kõigi patususte soojust kogus(uṣ),

on sellepärast mees(puruṣa).

Eks kogu too ju tolle soojust,

kes ihkab tulla enne teda,

kes nii tunneb.

|| 1.4.1 ||

 

Ta oli hirmul,

sestap ollakse üksinda hirmul.

Eks ta vaadelnud:

“Kui teist peale minu ei ole olemas,

mispärast küll olen hirmul?”

Selle peale hirm tal mõõnas,

sest mispärast olla hirmul?

Tänu teisele ju tuleb hirm.

|| 1.4.2 ||

 

Ega ta ka lõõgastunud,

sestap üksinda ei lõõgastuta,

ta otsis teist.

Eks ta olnud seesugune,

otsekui embusse langenud naisuke ja mehike,

pani oma loomuse kahte langema(pat),

sedasi tulid kuningas(pati) ja kuninganna(patnī).

Eks lausunud Yājñavalkya just sellepärast,

et “ise on nii nagu poolik ports”.

Sellepärast täiendabki naine selgust,

kohtas teda, seejärel sündisid aruga inimesed.

|| 1.4.3 ||

 

Eks too vaadelnud:

“Kuidas nii, et oma loomusest mulle sünni andis

ja nüüd kohtab? Uhh, oleks mul pääsu!”

Temast tuli lehm, tollest härg,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid lehmad.

Ühest tuli mära, teisest hobuhärg,

ühest emaeesel, teisest isaeesel,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid kabjakandjad.

Ühest tuli kits, teisest sokk,

ühest lammas, teisest jäär,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid talled.

Niiviisi sõbrapaarid kuni sipelgateni, mis iganes on nii,

kõik nad välja tõmbas.

|| 1.4.4 ||

 

Ta tundis, et “ma olen ikka ju väljatõmme,

sest nii kõik ma välja tõmbasin”,

sedasi tuli väljatõmme.

Eks tule tema väljatõmbes too,

kes nii tunneb.

|| 1.4.5 ||

 

Veel ka läbi hõõrus,

suust ja kätest kui üsast tõmbas käima tule.

Sestap on nad mõlemad seest karvutud,

sest üsk on seest karvutu.

Kuigi lausutakse, et “urja seda, urja toda!”,

on iga üksik taevaline vaid tema lahtitõmme,

sest kõik taevalised on vaid tema.

Mis iganes on niiske, selle niisast välja tõmbas,

ning see on leotaja.

Seesugune on ju nii kõik, söök ja söögisööja,

leotaja on söök, tuli on söögisööja.

See on vaimu vallatõmme.

Et välja tõmbas eriti tähtsad taevalised,

et surelikuna välja tõmbas ka surematud,

sestap on vallatõmme.

Eks tule tema vallatõmbes too,

kes nii tunneb.

|| 1.4.6 ||

 

Eks oli tollal nii adumata,

teda aduti nime ja laadi järgi,

et “selline on nimi, säärane laad”.

Nii on temaga praegugi,

adutakse nime ja laadi järgi,

et “selline on nimi, säärane laad”.

Ta sisenes siia, suisa küüneotsteni,

justnagu väits oleks ääreni väitsatupes

või igaühetoitja igaühetoitja pesas.

Tteda ei näe, sest teda pole üleni,

sisse hingaval on nimeks hing, sõnaval kõne,

nägeval silmapaar, kuulval kõrvapaar, arutaval aru,

need on tema teonimed.

Too, kellele istub siit üksik,

ei ole tundnud,

sest seda, mis on üksikult, pole üleni.

Sedasi istuks, et on “loomus”,

sest siin tulevad kõik ühiselt.

Kõigel sellel, mis on loomus, on see vaja ritta saada,

sest kõike tunneb selle abil.

Eks nii, nagu avastada suudaks ridade abil,

avastab too ju kuulsuse ja kuulutamise,

kes nii tunneb.

|| 1.4.7 ||

 

Sedasi on meeldivam pojast, meeldivam varandusest, meeldivam teistest,

kõigest vahetum see, mis on loomus.

Kelle seletus seletab teist meeldivat kui loomus,

eks oleks sel isandal ju nõnda, et “meeldiv hakkab hävima”.

Istuks, et vaid loomus on meeldiv.

Kellele istub, et vaid loomus on meeldiv,

tolle meeldiv ei kõdune.

|| 1.4.8 ||

 

Lausutakse, et “kui aruga inimesed arvavad,

et vaimutarkuse abil saab tulla kõik,

siis kuidas tundis vaim, et see kõik tuli?”

|| 1.4.9 ||

 

Nii oli ju esmalt olemas vaim,

ta vaid oma loomust tundis, et “mina olen vaim”,

sestap oli ta kõik.

Ta oli ka see taevaline, kes iganes üles ärkas,

niisamuti ärgas ja aruga inimene.

Eks seda nähes küünitanud ärgas Vāmadeva sellesse,

et “minust sai inimaru ja päevajumal”.

Nii on isegi nüüdki,

kes nii tunneb, et “mina olen vaim”,

tollest saab nii kõik.

Ega ole isegi ligitulevad taevalised talle isandaks,

sest temast saab nende loomus.

Veel, kellele istub, et taevasus on teine

ehk “tema on üks, mina teine”,

too ei ole tundnud,

vaid on taevaliste karjas.

Eks ole ju nii, et nagu paljud karjad aruga inimest kosutaksid,

nii kosutab üksik mees taevalisi,

ning ei meeldi juba see, kui üks karjast ära võtta,

aga kui lausa palju?

Sestap ei meeldi neile,

et aruga inimesed selle tunneksid.

|| 1.4.10 ||

 

Nii oli ju esmalt olemas vaim, üksainus,

oli üksi ja lahti tulemata.

Ta tõmbas valla eriti tähtsa laadi, mis on aadel,

niisugused aadlid on taevaliste seas:

vürst, vetevaim, leotis, kisa, sombupilv, ohjaja, surm, isand.

Sestap pole ülemat aadlist.

Sestap istub valitsejaleotise juures vaimulik aadlikust allpool.

Just aadli sekka asetab ta toreduse.

Ent ka aadli üsk on seesama vaim,

sestap siis, kui valitseja ülendub,

toetab oma üsa maha lõpuks vaim,

ning kes seda kahjustab, too pressib oma üska

ja saab eriti patuseks, nagu eriti tähtsat kahjustades.

|| 1.4.11 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning välja tõmbas tootmise,

taevasündide hulgas loetakse nad üles nii:

küllused, kisad, päevakerad, igasugutaevalised, iilid.

|| 1.4.12 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning välja tõmbas sulase tooniga õitsetaja.

On ju see õitsetaja,

kuna õitsema paneb nii kõik, mis iganes on nii.

|| 1.4.13 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning tõmbas valla eriti tähtsa laadi, mis on hoidja.

Mis on hoidja, on sedasi aadlite aadel,

sestap ei ole hoidjast ülemat.

Ning veel, jõuetum loodab jõulisemat lüüa hoidja abil,

mis on nagu valitseja,

on ju hoidja seesama mis olemus.

Sestap lausutakse olemuse sõnajale, et “sõnab hoidjat”,

ning hoidja sõnajale, et “sõnab olemust”,

sest need mõlemad on sama.

|| 1.4.14 ||

 

Sedasi on vaim, aadel, tootmine, sulane.

Tule abil oli vaim taevaliste seas, vaimulik aruga inimeste seas,

aadliku abil aadlik, tootja abil tootja, sulase abil sulane.

Sestap otsitakse ilma taevaliste seas just tule kaudu, aruga inimeste seas vaimuliku kaudu,

sest vaim on nende kahe laadi abil.

Veel, eks ju too, kes sellest ilmast

edasi käib, nägemata, et on oma ilm,

mittetundjana ei kosuta seda,

nii nagu ka järele ütlemata varamu

või mõnda muud tegemata tegu.

Eks ju ka siis, kui mittetundja isegi väga soodsa teo teeb,

siis see lõpuks tal vaid kaob.

Las istub, et “just loomus on ilm”.

Kui istub, et “just loomus on ilm”,

eks tolle teod ei kao,

sest kui just loomuldasa midagi tungitseb,

siis selle ka välja tõmbab.

|| 1.4.15 ||

 

Ning veel, on ju loomus kõigi tulnute ilm.

Kui keegi ohverdab, kui urjab,

siis seeläbi on taevaliste ilm,

ning kui järele seletab,

siis seeläbi ärksate,

ning kui esiisadele laua täidab, kui sünnijärge otsib,

siis seeläbi esiisade,

ning kui annab aruga inimestele ulualust, kui einet,

siis seeläbi aruga inimeste,

ning kui avastab karjadele heina ja vee,

siis seeläbi karjade,

ning millest ta kojas kiskjad, linnud, isegi sipelgad elatuvad,

siis seeläbi on nende ilm.

Eks ole ju, et nagu ei otsita oma ilmale kannatamist,

nii kõik korrad ka tollele, kes tunneb,

ei otsi kõiksugused tulnud kannatamist.

On ju selline tuntu, aruteldu.

|| 1.4.16 ||

 

Nii oli esmalt olemas vaid loomus, üksainus.

Ta tungitses,

et “oleks mul veel emand(jāyā), sünde jätkaksin(prajāyeya)!

Oleks mul veel varandus, tegusid teeksin!”

Seesugune on ju tung,

et otsideski ei avastaks sellest suuremat.

Sellepärast nüüdki üksinda tungitsetakse,

et “oleks mul veel emand, sünde jätkaksin!

Oleks mul veel varandus, tegusid teeksin!”

Kuni üht neist kätte ei saa,

senikaua arvab, et teda pole üleni.

Kuidas tal olla üleni:

aru on tema loomus,

kõne on emand,

hing on sünnijärg,

silmapaar on inimaruline varandus,

sest avastab teda silmapaariga,

ent kõrvapaar taevalik,

sest kuuleb teda kõrvapaariga.

Just loomus on ta tegu,

sest loomuldasa tegutseb.

Sedasi on urjamine viieti,

kari viieti, mees viieti.

Viieti on nii kõik, mis iganes on nii.

Nii kõik saab kätte too,

kes nii tunneb.

|| 1.4.17 ||

 

5.

 

“Kui isa tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki sünnitas,

siis üks neist hoiab omavahel ühte, kaks andis taevalistele,

kolm tegi oma loomusele, üht pakkus karjadele,

seal püsib paigas kõik, mida sisse hingab või ka mitte.

Miks nad ei kao, kui kõik korrad süüakse?

Kes ju tunneb kadumatut,

too sööb sööki esipoolega,

läheb külla taevalistele ja elatub jaksust.”

Nõnda on kuulutused.

|| 1.5.1 ||

 

“Kui isa tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki sünnitas” –

isa sünnitas seega tubliduse ja kuumuse abil.

“Siis üks neist hoiab omavahel ühte” –

just see söök, mis on söödav, hoiab omavahel ühte,

ning too, kellele see istub,

ei pöördu lahku patususest,

sest see on segu.

“Kaks andis taevalistele” –

ohvri ja eriohvri,

sestap tuuakse taevalistele ohvreid ja eriohvreid,

ning veel lausutakse nende kohta “kuuloomine” ja “täiskuu”.

Sestap ärgu urjatagu urjamise pärast!

“Üht pakkus karjadele” –

see on joogipiim,

sest esmalt elatuvad aruga inimesed ja karjad just joogipiimast.

Sestap annavad vastsündinule esmalt lakkuda selitatud võid

või panevad ta tissi külge,

veel lausutakse sündinud vasika kohta, et on “ilma heinata”.

“Seal püsib paigas kõik, mida sisse hingab või ka mitte” –

sest joogipiimas püsib paigas nii kõik, mida sisse hingab või ka mitte.

Kuigi lausutakse ka nii,

et “kui aasta joogipiima ohverdada, taassurma eemale talitseb”,

siis ärgu nõnda tundugu!

Vaid selle päeva jagu, mil ohverdab, taassurma eemale talitseb,

ja nii tundes pakub seega taevalistele kogu söödava söögi.

“Miks nad ei kao, kui kõik korrad süüakse?” –

on ju mees kadumatu,

sest on nii, et ta sünnitab taas ja taas sööki.

“Kes ju tunneb kadumatut” –

on ju mees kadumatu,

sest on nii, et mõistusega mõistes ja tegudega sünnitab ta sööki.

Kui ta seda ei teeks, eks siis kaoks.

“Too sööb sööki esipoolega” –

esipool on suu, “suuga”.

“Läheb külla taevalistele ja elatub jaksust” on kiidulaul.

|| 1.5.2 ||

 

“Kolm tegi oma loomusele” –

aru, kõne ja hinge tegi oma loomusele.

“Olin aruga teisal ega näinud,

olin aruga teisal ega kuulnud” –

sest just aruga näeb, aruga kuuleb.

Tung, kujuvõtt, kõhklus, usk, uskmatus,

hoidmine, hoidmatus, häbi, mõistus, hirm

on kõik just aru.

Sestap teab isegi seljatagust puudutust aruga.

Kui on mingi hääl, on see aga kõne,

sest see püüdleb otsa poole, ent too mitte.

Hing, väljahõng, põimhõng, ülahõng, kokkuhõng, hõngus

on kõik just hing.

Koosneb ju loomus nendest:

kõnest, arust, hingest.

|| 1.5.3 ||

 

Kolm ilma on sellised:

kõne on siinne ilm,

aru on vaheruumi ilm,

hing on too ilm.

|| 1.5.4 ||

 

Kolm varamut on sellised:

kõne on palvete varamu,

aru on urjade varamu,

hing on loitsude varamu.

|| 1.5.5 ||

 

Taevalised, esiisad ja aruga inimesed on sellised:

kõne on taevalised,

aru on esiisad,

hing on inimarukad.

|| 1.5.6 ||

 

Isa, ema ja sünnijärg on sellised:

aru on isa,

kõne on ema,

hing on sünnijärg.

|| 1.5.7 ||

 

Teada saadud, püüd teada saada ja teada saamata on sellised:

Kui miski on teada saadud, on selle laad kõne,

sest kõne on teada saadud,

ning sel moel turvab teda kõne.

|| 1.5.8 ||

 

Kui miski on püüd teada saada, on selle laad aru,

sest aru on püüd teada saada,

ning sel moel turvab teda aru.

|| 1.5.9 ||

 

Kui miski on teada saamata, on selle laad hing,

sest hing on teada saamata,

ning sel moel turvab teda hing.

|| 1.5.10 ||

 

Kõne ihuks on maa,

tähevoolaadiks tuli.

Kuhu ulatub kõne,

sinnani on maad,

sinnani ka tuld.

|| 1.5.11 ||

 

Aru ihuks on taevalagi,

tähevoolaadiks päevakera.

Kuhu ulatub aru,

sinnani on taevalage,

sinnani ka päevakera.

Nood kaks sõbrapaarina kohtunud,

sedasi sündis hing.

Ta on vürst,

ta on vastaseta,

on ju vastane teine.

Ei tollel tule vastast, kes nii tunneb.

|| 1.5.12 ||

 

Hinge ihuks on veed,

tähevoolaadiks kuuketas.

Kuhu ulatub hing,

sinnani on veesid,

sinnani ka kuuketast.

Nad on kõik samased, kõik otsata.

Eks too, kellele istub, et “nad saavad otsa”,

talitseb otsasaavat ilma,

veel, eks too, kellele istub, et “nad on otsata”,

talitseb otsata ilma.

|| 1.5.13 ||

 

Sünnijärjekuningas on aasta, osi tal kuusteist.

Viisteist osa on tal ööd,

kindel on vaid tema kuueteistkümnes osa.

Vaid ööd tal täienevad ja kaovad,

kuueteistkümnenda osaga siseneb ta noorkuu ööl

nii kõige hingekandja kannul,

seejärel sünnib hommikul.

Sestap ärge katkestage sel ööl hingekandjal hinge,

isegi sisalikul, et seda taevasust ülendada!

|| 1.5.14 ||

 

On ju sünnijärjekuningas ehk aasta, mil osi kuusteist,

ka see mees, kes seda tunneb(vit).

Viisteist osa on tal varandus(vitta),

loomus on vaid tema kuueteistkümnes osa.

Vaid varandus tal täieneb ja kaob,

sedasi on loomus ta nabakoht, varandus jäse.

Sestap siis, kui ka kõik vanub vanunuks,

ent loomuldasa ollakse elus,

lausutakse, et “läksid vaid jäsemed”.

|| 1.5.15 ||

 

On ikka ju kolm ilma:

aruga inimeste ilm, esiisade ilm, taevaliste ilm.

Aruga inimeste ilm vaja talitseda pojaga, mitte teiste tegudega,

esiisade ilm tegudega,

taevaliste ilm tarkusega.

Taevaliste ilm on ju ilmadest tähtsaim,

sestap lauldakse kiitust tarkusele.

|| 1.5.16 ||

 

Siis veel üleandmine,

mil arvab, et peab edasi käima.

Lausus veel pojale:

“Sa oled vaim, sa oled urjamine, sa oled ilm.”

Poeg lausus vastu:

“Ma olen vaim, ma olen urjamine, ma olen ilm.”

Kuigi on ju mõndagi järeleöeldut,

on kõik see ühtselt “vaim”,

kuigi on ju mõnedki urjamised,

on kõik nad ühtselt “urjamine”,

kuigi on ju mõnedki ilmad,

on kõik nad ühtselt “ilm”,

seesugune on ju nii kõik,

“olles kõike seda, võtaks ta mind siin kosutada”.

Sestap lausutakse, et õpetatud poeg on “ilmasammas”,

sestap teda õpetatakse.

Kui selle tundja siinsest ilmast edasi käib,

siis läheb koos nonde hingedega veel poja sisse.

Kui tal tuli midagi vildakalt tehtut,

siis poeg ta kõigest vabastab,

sestap on nimeks “poeg”.

Poja kaudu temagi ses ilmas paigas püsib,

nood taevalised surematud hinged lähevad veel tema sisse.

|| 1.5.17 ||

 

Maast ja tulest läheb taevane kõne tema sisse.

On ju see taevane kõne,

misläbi see, mida iganes sõnatakse, ka tuleb.

|| 1.5.18 ||

 

Taevast ja päevakerast läheb taevane aru tema sisse.

On ju see taevane aru,

misläbi õndsaks saab ning ei valule enam.

|| 1.5.19 ||

 

Vetest ja kuukumast läheb taevane hing tema sisse.

On ju see taevane hing,

olgugi et siirdub või ei siirdu,

ikka ei tunne piina ning ei kannata enam.

Selle tundjast saab kõigi tulnute loomus,

ta on selline nagu taevasus.

Nii nagu kõik tulnud turvavad taevasust,

eks turva kõik tulnud ka selle tundjat.

Ning mida iganes sünnijärjed valulevad,

see jääb vaid neile,

eks lähe ju taevalisteni vaid soodne, mitte patt.

|| 1.5.20 ||

 

Siis veel tavade arutelu.

Eks sünnijärjekuningas teod välja tõmmanud,

need välja tõmmatud üksteisega kemplesid.

“Vaid mina hakkan sõnama,” kippus kõne,

silmapaar, et “mina hakkan nägema”,

kõrvapaar, et “mina hakkan kuulma”,

nii ka teised teod, nii nagu olid teod.

Tuli surm kui rügamine, ohjesse nad võttis,

kätte nad sai.

Kätte saanud, surm nad kammitses.

Sestap kõne rügab,

rügab silmapaar,

rügab kõrvapaar.

Ent toda ei saanud nüüd kätte,

hinge, mis keskel.

Teised teadma kippunud:

“On ju too meist tähtsaim,

olgugi et siirdub või ei siirdu,

ikka ei tunne piina ning ei kannata enam.

Uhh, saagem kõik just tema laadi!”

Nad said kõik just tema laadi,

sestap loetakse neid tema järgi “hingedeks”.

Eks ikka ju perekonda – et missugune on perekond –

peetakse silmas tolle järgi, kes nii tunneb.

Ning eks selle tundjaga kempleja kuivetub,

eks kuivetudes lõpuks surebki.

Nii palju loomuse kohta.

|| 1.5.21 ||

 

Veel, taevasuste kohta.

“Mina hakkan lõkendama,” kippunud tuli,

päevakera, et “mina hakkan kuumama”,

kuukuma, et “mina hakkan hiilgama”,

nii ka teised taevasused, nii nagu olid taevasused.

Nõnda nagu hingede puhul on keskel hing,

seesugune on taevasuste puhul õhk,

sest teised taevasused kukuvad, õhk mitte.

Õhk on loojumatu taevasus.

|| 1.5.22 ||

 

On veel selline kuulutus.

“Kustkohast päevajumal tõuseb

ja kuhu looja läheb” –

hingest ta ju tõuseb, hinge loojub.

“Sellise hoidja tegid taevalised,

ta on tänasel päeval, ta on ka homme” –

just nii, nagu nad toona kippusid,

teevad ju ka tänasel päeval.

Sestap las toimetada ühtainsat tava,

hingates sisse ja ka välja:

“Ärgu saagu patusus – surm – mind kätte!”

Ning et siis, kui toimetab, sooviks sellega valmis saada,

nõnda talitseb rakenduskaasluse ja ilmakaasluse selle taevasusega.

|| 1.5.23 ||

 

6.

 

On ju nii kolm: nimi, laad ja tegu.

Nimede ütelus(uktha) on “kõne”,

sest sellest tõusevad üles(utthā) kõik nimed.

See on nende loits(sāman),

sest on samane(sama) kõigi nimedega,

see on nende vaim(brahman),

sest kaasas kannab(bhar) kõik nimed.

|| 1.6.1 ||

 

Laadide ütelus on “silmapaar”,

sest sellest tõusevad üles kõik laadid.

See on nende loits,

sest on samane kõigi laadidega,

see on nende vaim,

sest kaasas kannab kõik laadid.

|| 1.6.2 ||

 

Tegude ütelus on “loomus”,

sest sellest tõusevad üles kõik teod.

See on nende loits,

sest on samane kõigi tegudega,

see on nende vaim,

sest kaasas kannab kõik teod.

Olles kolmik, on sedasi ükssama loomus,

olles üks, on loomus kolmik,

sedasi on surematu olemusega varjatud.

On ju hing surematu,

nimi ja laad olemus,

hing on nendega varjatud.

|| 1.6.3 ||