Esimene raamat

I

 

1.

 

On ju koidusoe tubli hobuse pea,

silmapaariks päevajumal, hingeks tuuleõhk,

pärani suu on rahvalik tuli,

tubli hobuse loomus on aasta.

Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs on vaheruum, vatsaks maa,

küljed on ilmakaared, küljeluud vahekaared,

liikmed on aastaajad, liigesed kuud ja poolkuud,

seisukepsud ööd ja päevad,

luud on tähed, liha taevanaba.

Seedeläga on kruus, soolikad hoovused,

maks ja kopsud mäed,

karvad rohi ja laanekuningad.

Esipool on tõusev, tagapool allavankuv,

kui puhiseb, siis lööb pikne,

kui õõtsutab, siis müriseb kõu,

kui kuseb, siis sajab.

Tema kõne ongi kõne.

|| 1.1.1 ||

 

On ju päeva vägevus ette sündinud hobust järgima,

üsk tal meres ida pool.

Öö vägevus taha sündinud teda järgima,

üsk tal meres lääne pool.

Tulnud ju need vägevused hobuse kõrvale.

Ratsu kombel taevalisi kandis, välgutäkuna lõhnahaldjaid,

kärmas ebajumalaid, hobune aruga inimesi.

Meri on ta kaim, meri on ta üsk.

|| 1.1.2 ||

 

2.

 

Esmalt polnud siin mitte midagi.

Nii oli surma poolt kinni kaetud, eineisuga,

sest eineisu on surm.

Too tegi aru, et “oleksin iseloomuga”,

ja toimetas palvetades.

Palvetades sündisid tal veed.

Et “palvetades tuli mul tungla”,

see on paleustaja paleus.

Eks tule ju tungla tollel,

kes on ära tundnud paleustaja paleuse.

|| 1.2.1 ||

 

On ju veed palvekera.

Katt, mis oli vetel, löödi kokku

ja nii tuli maa, seal ta rügas.

Kui rügas ja kuumas,

pani tema särtsumaitse käima tule.

|| 1.2.2 ||

 

Ta töötles loomuse kolmeks,

kolmandik on ka päevakera

ja kolmandik on õhk.

Sel moel on hing kolmeks tahutud.

Tema idakaar on pea, see ja too õlavarred,

veel on tema läänekaar saba, see ja too jalareied,

lõuna ja põhi on küljed.

Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs on vaheruum, rinnaesine on too.

Sedasi püsib paigas vete sees.

Nii tunnetades püsib ta paigas “kus iganes”.

|| 1.2.3 ||

 

Eineisu – surm – tundis tungi, et “mul sünniks teinegi loomus”,

ja kohtas aru abiga sõbrapaarilist – kõnet.

Mis oli niisk, sellest tuli aasta,

eks enne seda aastat ei olnudki.

Säärase aja, mis on aasta, teda kaasas kandis,

säärase aja järel välja tõmbas,

päranisui vastu võttis sündinu,

tegi “pahh!”, nii tuligi kõne.

|| 1.2.4 ||

 

Ta vaatles, et “on ju, kui ta lihaks murran,

siis kasinavõitu söögi saan”.

Selle kõnega, selle loomusega ta

välja tõmbas nii kõik, mis iganes on nii:

palved, urjad, loitsud, hümnid, urjamised, sünnijärjed, karjad.

Mille ta vaid välja tõmbas, seda sööma kippus.

On ju päevalise päevalisus see, et “sööb kõike”.

Kõige sööja tuleb, kõigest söök tuleb tollel,

kes on ära tundnud päevalise päevalisuse.

|| 1.2.5 ||

 

Ta tundis tungi, et “suurema urjamisega rohkem urjaksin”,

ning rügas ja sai kuumusest kuumaks.

Kui rügas ja kuumas,

astusid ta toredus ja vaprus minema,

on ju, et hinged on toredus ja vaprus.

Kui hinged minema astusid, kippus ihu punduma,

just ihus oli tema aru.

|| 1.2.6 ||

 

Ta tundis tungi, et “oleks mul tubli, seeläbi oleksin iseloomuga”,

selle peale tuli kohale hobune(aśva).

See, et “kui pundus(aśvat), siis sai tubliks”,

on hobutubliduse hobutubliduslikkus.

Eks ole too ju ära tundnud hobutubliduse,

kes on sedasi ära tundnud.

Oli tal kammitsemata arus,

aasta pärast vuhkis ta oma loomusele,

karjad kandis taevasustele,

sestap vuhitakse märjakstehtud kuninglik sünnijärg kõigile taevalistele.

On ju hobutublidus see, mis kuumab,

aasta on ta loomus,

ning tuli on palvekera,

ilmad on ta loomused.

Nii tuleb taas, et palvekera ja hobutublidus

on üksainus taevasus – surm.

Hoiab taassurma ohjes,

surm ei saa teda kätte,

surmast saab ta loomus,

kestab kogu oma jao,

saab üheks nende taevasustega.

|| 1.2.7 ||

 

3.

 

Eks ole sünnijärjekuningal kaks – taevalised ja ebajumalad,

taevalised olid kasinamad ja ebajumalad tähtsamad,

ilmades nad kemplesid.

Eks öelnud taevalised:

“Uhh, ületame urjamises ebajumalad ülemlauluga!”

|| 1.3.1 ||

 

Eks öelnud nad kõnele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, kõne laulis neile ülemlaulu.

Selle naudingu, mis oli kõnes, laulis taevalistele,

selle hüva, mida sõnab, oma loomusele.

Nood tundsid ära: “Selle ülemlauljaga saavadki meid ületada.”

Lippasid tema juurde, murdsid patususega.

Patusus on see, mis sõnab ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.2 ||

 

Veel eks öelnud hingele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, hing laulis neile ülemlaulu.

Selle naudingu, mis oli hinges, laulis taevalistele,

selle hüva, mida haistab, oma loomusele.

Nood tundsid ära: “Selle ülemlauljaga saavadki meid ületada.”

Lippasid tema juurde, murdsid patususega.

Patusus on see, mis haistab ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.3 ||

 

Veel eks öelnud silmapaarile: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, silmapaar laulis neile ülemlaulu.

Selle naudingu, mis oli silmapaaris, laulis taevalistele,

selle hüva, mida näeb, oma loomusele.

Nood tundsid ära: “Selle ülemlauljaga saavadki meid ületada.”

Lippasid tema juurde, murdsid patususega.

Patusus on see, mis näeb ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.4 ||

 

Veel eks öelnud kõrvapaarile: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, kõrvapaar laulis neile ülemlaulu.

Selle naudingu, mis oli kõrvapaaris, laulis taevalistele,

selle hüva, mida kuuleb, oma loomusele.

Nood tundsid ära: “Selle ülemlauljaga saavadki meid ületada.”

Lippasid tema juurde, murdsid patususega.

Patusus on see, mis kuuleb ebakohast laadi,

just patusus on see.

|| 1.3.5 ||

 

Veel eks öelnud arule: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, aru laulis neile ülemlaulu.

Selle naudingu, mis oli arus, laulis taevalistele,

selle hüva, mida kujutleb, oma loomusele.

Nood tundsid ära: “Selle ülemlauljaga saavadki meid ületada.”

Lippasid tema juurde, murdsid patususega.

Patusus on see, mis kujutleb ebakohast laadi,

just patusus on see.

Ning nii tõmbasid taevasusi patusustega kokku,

nii neid murdsid patususega.

|| 1.3.6 ||

 

Veel eks öelnud hingele suumulgus: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, see hing laulis neile ülemlaulu.

Nood tundsid ära: “Selle ülemlauljaga saavadki meid ületada.”

Lippasid tema juurde, püüdsid patususega murda.

Nõnda nagu mullatükk puruneb kaljut pitsitades,

eks purunesid igale poole nemadki ja soikusid.

Selle peale said taevalised ülemaks kui ebajumalad.

On loomuldasa ja heidutab vaenuvelled,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.3.7 ||

 

Eks nad öelnud: “Kuhu ta küll sai,

olles sedasi meiega kinnistumata?”

“See(ayam) on suumulgu(āsya) sees.”

Ta on Ayāsya Āṅgirasa,

sest on liikmete(aṅga) maitse(rasa).

|| 1.3.8 ||

 

On ju see taevasus “kauge” nimega,

sest surm on temast kaugel.

Eks ole surm ju tollest kaugel,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.3.9 ||

 

On ju see taevasus taevasuste patususe – surma – põrmu löönud.

Too teinud minekut ilmakaarte otsa,

seal nende patusused maha pani.

Sestap pole vaja käia otsa ega inimese juures,

“et ma ei käiks patususe – surma – järel!”

|| 1.3.10 ||

 

On ju see taevasus taevasuste patususe – surma – põrmu löönud,

neist veel surma mööda kandis.

|| 1.3.11 ||

 

Esmalt ju ta kõnest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast tuli,

see tuli surmast jagu sai ja valgustab tagapool.

|| 1.3.12 ||

 

Veel hingest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast õhk,

see õhk astus surma taha ja kumab.

|| 1.3.13 ||

 

Veel silmapaarist mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast päevakera,

see päevakera astus surma taha ja kuumab.

|| 1.3.14 ||

 

Veel kõrvapaarist mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tulid temast ilmakaared,

need ilmakaared astusid surma taha.

|| 1.3.15 ||

 

Veel arust mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast kuukuma,

see kuuketas astus surma taha ja hiilgab.

Eks kanna ju tolle see taevasus surmast mööda,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.3.16 ||

 

Veel laulis oma loomusele söödava söögi.

Sest kui mingi söök on söödav,

siis just see sööb seda

ja siinses paigas püsib.

|| 1.3.17 ||

 

Taevalised seletasid:

“Seesugune on ju nii kõik, mis on söök,

selle oma loomusele laulsid.

Anna sellest söögist jao järgi meilegi!”

“Olgu, kogunege minu sisse!”

Nõnda siis läksid ümberkaudsed tema sisse.

Sellepärast on nii, et kui ta sööki sööb,

saavad nad sellest turgutust.

Eks kogunevad ju ise sellise sisse.

On omadele lähedane, armsaim, esimees, söögisööja, kuningas,

kes on selle ära tundnud.

Ning too, kes püüab omade hulgas olla äratundjale vastava kombel,

eks ei ole kannupoistele paslik,

ent too, kes just teda mõikab

ja püüab ka kannupoisse tema järel kanda,

eks ole teenritele paslik.

|| 1.3.18 ||

 

Ta on Ayāsya Āṅgirasa,

sest on liikmete(aṅga) maitse(rasa),

on ju hing liikmete maitse.

Sest et hing on ju liikmete maitse,

siis millisest liikmest hing minema astub,

kohe see juba kuivab.

Sest see on ju liikmete maitse.

|| 1.3.19 ||

 

Ning ta on ka lopsakakuningas.

On ju kõne lopsakas

ja ta on selle kuningas,

ning sellepärast on lopsakakuningas.

|| 1.3.20 ||

 

Ning ta on ka vaimukuningas.

On ju kõne vaimne

ja ta on selle kuningas,

ning sellepärast on vaimukuningas.

|| 1.3.21 ||

 

Ning ta on ka loits.

On ju kõne loits(sāman)

ja ta on “tema”(sā) ja “vunk”(ama),

selline on loitsu loitslus.

Ning et on sama(sama) lendsipelgaga, sama kihulasega, sama lohega,

sama kolme maailmaga, sama kõigega,

siis just sellepärast on loits.

Too ammutab ühiskaasluse ja ilmakaasluse loitsuga,

kes on selle loitsu ära tundnud.

|| 1.3.22 ||

 

Ning ta on ju ülemlaul.

On ju hing ülal,

sest on nii, et kõige ülatoeks on hing.

On ju kõne laul,

“ülal”(ut) ja “laul”(gīthā) on ülemlaul(udgītha).

|| 1.3.23 ||

 

Eks öelnud ka Brahmadatta Caikitāneya valitsejat mekkides:

“Las lennutab valitseja mu pea otsast,

kui Ayāsya Āṅgirasa laulis ülemlaulu teisiti!”

Sest ta laulis ülemlaulu just kõne ja hingega.

|| 1.3.24 ||

 

Kes on loitsu omapära ära tundnud,

eks tule tollel omapära,

on ju jõmin(svara) selle omapära(svam).

Sestap las otsib kahingutegija kõnes jõminat,

las teeb kahingut jõudsal jõminal kõneldes!

Sestap tahetakse näha just jõminal urjamist,

ning veel, kellel tuleb omapära.

Eks tule tollel omapära,

kes on ära tundnud loitsu omapära.

|| 1.3.25 ||

 

Kes on loitsu hea tooni ära tundnud,

eks tule tollel hea toon,

on ju jõmin(svara) selle hea toon(suvarṇa).

Eks tule tollel hea toon,

kes on ära tundnud loitsu hea tooni.

|| 1.3.26 ||

 

Kes on loitsu paiga ära tundnud,

eks ole vastaval paigal,

on ju kõne selle paik.

Sest lauldakse, et “kõnes paigas püsib seesinane hing”.

Ning eks lausu mõned, et “söögis”.

|| 1.3.27 ||

 

Siis veel üleskerkivaid kumendusi,

mil ettehõiskaja hõiskab loitsu ette.

Las ta pomiseb ette hõisates sedasi:

“Läkita mulle olematust olev!

Läkita mulle pimedusest tähevoog!

Läkita mulle surmast surematu!”

Kui ta lausub “läkita mulle olematust olev!”,

on ju surm olematu ja olev surematu,

siis lausub “läkita mulle surmast surematu!”

ehk “tee mind surematuks!”

Kui “läkita mulle pimedusest tähevoog!”,

on ju surm pimedus, tähevoog surematu,

siis lausub “läkita mulle surmast surematu!”

ehk “tee mind surematuks!”

Kui “läkita mulle surmast surematu!”,

siis selles polegi varjatut.

Veel muudki hõiskelaulud,

las nende abil laulab oma loomusele söödavat sööki!

Ning sestap las valib nende suhtes valikut,

kui vaid tunneb millegi järele tungi.

Ülemlaulja, kes selle ära tunneb,

laulab oma loomusele või urjalisele selle,

mille järele vaid tunneb tungi,

eks ole see ka ilmaohjeldaja.

Eks looda too, et ei jää ilmata,

kes on ära tundnud loitsu.

|| 1.3.28 ||

 

4.

 

Nii oli esmalt olemas vaid loomus, mehetine.

Ta vaatles ega näinud teist kui oma loomus.

Esmalt jutuks tõi, et “mina olen olemas”,

sedasi tuli nimeks “mina”.

Sestap räägitakse nüüdki nii,

esmalt ütleb “see olen mina”,

edasi seletab veel teise nime, mis tal on.

Too, kes enne(pūrva) kõike seda kõigi patususte soojust kogus(uṣ),

on sellepärast mees(puruṣa).

Eks ju tolle, kes püüab tulla enne teda, soojust kogub too,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.4.1 ||

 

Ta oli hirmul,

sestap ollakse üksinda hirmul.

Eks ta vaadelnud:

“Kui teist peale minu ei ole olemas,

mispärast küll olen hirmul?”

Selle peale hirm tal mõõnas,

sest mispärast olla hirmul?

Tänu teisele ju tuleb hirm.

|| 1.4.2 ||

 

Ega ta ka lustinud,

sestap üksinda ei lustita,

ta otsis teist.

Eks ta olnud seesugune,

otsekui embusse langenud naisuke ja mehike,

pani oma loomuse kahte langema(pat),

sedasi tulid kuningas(pati) ja kuninganna(patnī).

Eks lausunud Yājñavalkya just sellepärast,

et “ise on nii nagu poolik ports”.

Sellepärast täiendabki naine selgust,

kohtas teda, seejärel sündisid aruga inimesed.

|| 1.4.3 ||

 

Eks too vaadelnud:

“Kuidas nii, et oma loomusest mulle sünni andis

ja nüüd kohtab? Uhh, oleks mul pääsu!”

Temast tuli lehm, tollest härg,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid lehmad.

Ühest tuli mära, teisest hobuhärg,

ühest emaeesel, teisest isaeesel,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid kabjakandjad.

Ühest tuli kits, teisest sokk,

ühest lammas, teisest jäär,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid talled.

Niiviisi sõbrapaarid kuni sipelgateni, mis iganes on nii,

kõik nad välja tõmbas.

|| 1.4.4 ||

 

Ta tundis ära, et “ma olen ikkagi väljatõmme,

sest nii kõik ma välja tõmbasin”,

sedasi tuli väljatõmme.

Eks tule tema väljatõmbes too,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.4.5 ||

 

Siis veel läbi hõõrus,

suust ja kätest kui üsast tõmbas käima tule.

Sestap on nad mõlemad seest karvutud,

sest üsk on seest karvutu.

Kuigi lausutakse, et “urja seda, urja toda!”,

on iga üksik taevaline vaid tema äratõmme,

sest kõik taevalised on vaid tema.

Mis iganes on niiske, selle niisast välja tõmbas,

ning see on leotaja.

Seesugune on ju nii kõik, söök ja söögisööja,

leotaja on söök, tuli on söögisööja.

See on vaimu vallatõmme.

Et välja tõmbas eriti armsad taevalised,

et surelikuna välja tõmbas ka surematud,

sestap on vallatõmme.

Eks tule tema vallatõmbes too,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.4.6 ||

 

Eks oli tollal nii adumata,

teda aduti nime ja laadi järgi,

et “selline on nimi, säärane laad”.

Nii on temaga praegugi,

adutakse nime ja laadi järgi,

et “selline on nimi, säärane laad”.

Ta läks siia sisse, suisa küüneotsteni,

justnagu väits oleks ääreni väitsatupes

või igaühetoitja igaühetoitja pesas,

teda ei näe. Sest teda pole üleni,

hingetõmbaval on nimeks hing, sõnaval kõne,

nägeval silmapaar, kuulval kõrvapaar, arutaval aru,

need on tema teonimed.

Too, kellele istub siit üksik,

ei ole ära tundnud,

sest seda, mis on üksikult, pole üleni.

Las istub, et on “loomus”,

sest siin tulevad kõik ühiselt.

Seega vaja jälile saada kõigele sellele, mis on loomus,

sest kõike tunneb ära selle najal.

Eks nii, nagu avastusi tehakse jälje najal,

avastab too ju kuulsuse ja kuulutamise,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.4.7 ||

 

On meeldivam pojast, meeldivam varandusest, meeldivam teistest,

kõigest vahetum see, mis on loomus.

Kelle seletus seletab teist meeldivat kui loomus,

eks oleks sel isandal ju nõnda, et “meeldiv hakkab hävima”.

Istuks, et vaid loomus on meeldiv.

Kellele istub, et vaid loomus on meeldiv,

tolle meeldiv ei kõdune.

|| 1.4.8 ||

 

Lausutakse, et “kui aruga inimesed arvavad,

et vaimutarkuse abil saab tulla kõik,

siis kuidas tundis vaim ära, et see kõik tuli?”

|| 1.4.9 ||

 

Nii oli ju esmalt olemas vaim,

ta vaid oma loomuse tundis ära, et “mina olen vaim”,

sestap oli ta kõik.

Ta oli ka see taevaline, kes iganes üles ärkas,

niisamuti ärgas ja aruga inimene.

Eks seda nähes küündinud ärgas Vāmadeva selleni,

et “minust sai inimaru ja päevajumal.”

Nii on isegi nüüdki,

kes on selle ära tundnud, et “mina olen vaim”,

tollest saab nii kõik.

Ega ole isegi ligitulevad taevalised talle isandaks,

sest temast saab nende loomus.

Veel, kellele istub, et taevasus on teine

ehk “tema on üks, mina teine”,

too ei ole ära tundnud,

vaid on taevaliste karjas.

Eks ole ju nii, et nagu aruga inimene saaks nautida palju karju,

saavad taevalised nautida iga meest,

ning ei meeldi juba see, kui üks karjast ära võtta,

aga kui lausa palju?

Sestap ei meeldi neile,

et aruga inimesed selle ära tunneksid.

|| 1.4.10 ||

 

Nii oli ju esmalt olemas vaim, üksainus,

oli üksi ja lahti tulemata.

Ta tõmbas valla eriti armsa laadi, mis on ramm,

niisugused rammud on taevaliste seas:

vürst, vetevaim, leotis, kisa, sombupilv, ohjaja, surm, isand.

Sestap pole ülemat rammust.

Sestap istub valitsejaleotise juures vaimulik rammumehest allpool.

Just rammu sekka asetab ta toreduse.

Ent ka rammu üsk on seesama vaim,

sestap siis, kui valitseja ülendub,

toetab oma üsa maha lõpuks vaim,

ning kes seda teotab, too pitsitab oma üska

ja saab eriti patuseks, nagu eriti armsat teotades.

|| 1.4.11 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning välja tõmbas tootmise,

taevasündide hulgas loetakse nad üles nii:

küllused, kisad, päevakerad, igasugutaevalised, iilid.

|| 1.4.12 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning välja tõmbas sulase tooniga õitsetaja.

On ju see õitsetaja,

kuna õitsema paneb nii kõik, mis iganes on nii.

|| 1.4.13 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning tõmbas valla eriti armsa laadi, mis on hoidja.

Mis on hoidja, see on rammude ramm,

sestap ei ole hoidjast ülemat.

Ning veel, jõuetum loodab jõulisemat lüüa hoidja abil,

mis on nagu valitseja,

on ju hoidja seesama mis olemus.

Sestap lausutakse olemuse sõnajale, et “sõnab hoidjat”,

ning hoidja sõnajale, et “sõnab olemust”,

sest need mõlemad on sama.

|| 1.4.14 ||

 

Sedasi on vaim, ramm, tootmine, sulane.

Tule abil oli vaim taevaliste seas, vaimulik aruga inimeste seas,

rammumehe abil rammumees, tootja abil tootja, sulase abil sulane.

Sestap otsitakse ilma taevaliste seas just tule kaudu, aruga inimeste seas vaimuliku kaudu,

sest vaim on nende kahe laadi abil.

Eks ju veel too, kes sellest ilmast

edasi käib nägemata, et on oma ilm,

too äratundmatu ei saa seda nautida,

nagu ka tarkvara, mis on järele ütlemata,

või mõnda muud tegemata tegu.

Eks juhul, kui isegi väga soodsa teo teeb,

ent ei tunne seda ära,

siis see lõpuks ju kaob.

Las istub, et “just loomus on ilm”.

Kui istub, et “just loomus on ilm”,

eks tolle teod ei kao,

sest kui just loomuldasa millegi järele tungi tunneb,

siis selle ka välja tõmbab.

|| 1.4.15 ||

 

Ning veel, on ju loomus kõigi tulnute ilm.

Kui keegi ohverdab, kui urjab,

siis seeläbi on taevaliste ilm,

ning kui järele seletab,

siis seeläbi ärksate,

ning kui esiisadele laua täidab, kui sünnijärge otsib,

siis seeläbi esiisade,

ning kui annab aruga inimestele ulualust, kui einet,

siis seeläbi aruga inimeste,

ning kui avastab karjadele heina ja vee,

siis seeläbi karjade,

ning millest ta kojas kiskjad, linnud, isegi sipelgad elatuvad,

siis seeläbi on nende ilm.

Eks ole ju, et nagu ei otsita oma ilmale rüvetust,

nii ei otsi kõiksugused tulnud rüvetust ka tollele, kes ära tunneb.

On ju selline äratuntu, arutada soovitu.

|| 1.4.16 ||

 

Nii oli esmalt olemas vaid loomus, üksainus.

Ta tundis tungi,

et “oleks mul veel emand(jāyā), sünde jätkaksin(prajāyeya)!

Oleks mul veel varandus, tegusid teeksin!”

Seesugune on ju tung,

et otsideski ei avastaks sellest suuremat.

Sellepärast tuntakse nüüdki üksinda tungi,

et “oleks mul veel emand, sünde jätkaksin!

Oleks mul veel varandus, tegusid teeksin!”

Kuni üht neist kätte ei saa,

senikaua arvab, et teda pole üleni.

Kuidas tal olla üleni:

aru on tema loomus,

kõne on emand,

hing on sünnijärg,

silmapaar on inimaruline varandus,

sest avastab teda silmapaariga,

ent kõrvapaar taevalik,

sest kuuleb teda kõrvapaariga.

Just loomus on ta tegu,

sest loomuldasa tegutseb.

Sedasi on urjamine viieti,

kari viieti, mees viieti.

Viieti on nii kõik, mis iganes on nii.

Nii kõik saab kätte too,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.4.17 ||

 

5.

 

“Kui isa tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki sünnitas,

siis üks neist hoiab omavahel ühte, kaks andis taevalistele,

kolm tegi oma loomusele, üht pakkus karjadele,

seal püsib paigas kõik, mis tõmbab hinge või ka mitte.

Miks nad ei kao, kui kõikvõimalikul moel süüakse?

Kes on ju kadumatu ära tundnud,

too sööb sööki esipoolega,

läheb külla taevalistele ja elatub jaksust.”

Nõnda on kuulutused.

|| 1.5.1 ||

 

“Kui isa tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki sünnitas” –

isa sünnitas seega tubliduse ja kuumuse abil.

“Siis üks neist hoiab omavahel ühte” –

just see söök, mis on söödav, hoiab omavahel ühte,

ning too, kellele see istub,

ei pöördu lahku patususest,

sest see on segu.

“Kaks andis taevalistele” –

ohvri ja eriohvri,

sestap tuuakse taevalistele ohvreid ja eriohvreid,

ning veel lausutakse nende kohta “kuuloomine” ja “täiskuu”.

Sestap ärgu urja kaudu otsitagu!

“Üht pakkus karjadele” –

see on joogipiim,

sest esmalt elatuvad aruga inimesed ja karjad just joogipiimast.

Sestap annavad vastsündinule esmalt lakkuda selitatud võid

või panevad ta tissi külge,

veel lausutakse sündinud vasika kohta, et on “ilma heinata”.

“Seal püsib paigas kõik, mis tõmbab hinge või ka mitte” –

sest joogipiimas püsib paigas nii kõik, mis tõmbab hinge või ka mitte.

Kuigi lausutakse ka nii,

et “kui aasta joogipiima ohverdada, hoiab taassurma ohjes”,

siis ärgu nõnda tundugu!

Vaid selle päeva jagu, mil ohverdab, taassurma ohjes hoiab,

ja nii tunnetades pakub seega taevalistele kogu söödava söögi.

“Miks nad ei kao, kui kõikvõimalikul moel süüakse?” –

on ju mees kadumatu,

sest on nii, et ta sünnitab taas ja taas sööki.

“Kes on ju kadumatu ära tundnud” –

on ju mees kadumatu,

sest on nii, et mõistusega mõistes ja tegudega sünnitab ta sööki.

Kui ta seda ei teeks, eks siis kaoks.

“Too sööb sööki esipoolega” –

esipool on suu, “suuga”.

“Läheb külla taevalistele ja elatub jaksust” on kiidulaul.

|| 1.5.2 ||

 

“Kolm tegi oma loomusele” –

aru, kõne ja hinge tegi oma loomusele.

“Olin aruga teisal ega näinud,

olin aruga teisal ega kuulnud” –

sest just aruga näeb, aruga kuuleb.

Tung, kujuvõtt, mõttelahk, usk, uskmatus,

hoidmine, hoidmatus, häbi, mõistus, hirm

on kõik just aru.

Sestap teab isegi seljatagust puudutust aruga.

Kui on mingi hääl, on see aga kõne,

sest see edeneb otsani, ent too mitte.

Hing, mahahõng, laialihõng, ülahõng, kokkuhõng, hõngus

on kõik just hing.

Koosneb ju loomus nendest:

kõnest, arust, hingest.

|| 1.5.3 ||

 

Kolm ilma on sellised:

kõne on siinne ilm,

aru on vaheruumi ilm,

hing on too ilm.

|| 1.5.4 ||

 

Kolm tarkvara on sellised:

kõne on palvete tarkvara,

aru on urjade tarkvara,

hing on loitsude tarkvara.

|| 1.5.5 ||

 

Taevalised, esiisad ja aruga inimesed on sellised:

kõne on taevalised,

aru on esiisad,

hing on inimarukad.

|| 1.5.6 ||

 

Isa, ema ja sünnijärg on sellised:

aru on isa,

kõne on ema,

hing on sünnijärg.

|| 1.5.7 ||

 

Teada saadud, püüd teada saada ja teada saamata on sellised:

Kui miski on teada saadud, on selle laad kõne,

sest kõne on teada saadud,

ning sel moel turvab teda kõne.

|| 1.5.8 ||

 

Kui miski on püüd teada saada, on selle laad aru,

sest aru on püüd teada saada,

ning sel moel turvab teda aru.

|| 1.5.9 ||

 

Kui miski on teada saamata, on selle laad hing,

sest hing on teada saamata,

ning sel moel turvab teda hing.

|| 1.5.10 ||

 

Kõne ihuks on maa,

tähevoolaadiks tuli.

Kuhu ulatub kõne,

sinnani on maad,

sinnani ka tuld.

|| 1.5.11 ||

 

Aru ihuks on taevalagi,

tähevoolaadiks päevakera.

Kuhu ulatub aru,

sinnani on taevalage,

sinnani ka päevakera.

Nood kaks sõbrapaarina koos olnud,

sedasi sündis hing.

Ta on vürst,

ta on vastaseta,

on ju vastane teine.

Ei tollel tule vastast,

kes on selle ära tundnud.

|| 1.5.12 ||

 

Hinge ihuks on veed,

tähevoolaadiks kuuketas.

Kuhu ulatub hing,

sinnani on veesid,

sinnani ka kuuketast.

Nad on kõik samased, kõik otsata.

Eks too, kellele istub, et “nad saavad otsa”,

ohjeldab otsasaavat ilma,

veel, eks too, kellele istub, et “nad on otsata”,

ohjeldab otsata ilma.

|| 1.5.13 ||

 

Sünnijärjekuningas on aasta, osi tal kuusteist.

Viisteist osa on tal ööd,

kindel on vaid tema kuueteistkümnes osa.

Vaid ööd tal täienevad ja kaovad,

kuueteistkümnenda osaga siseneb ta noorkuu ööl

nii kõige hingekandja kannul,

seejärel sünnib hommikul.

Sestap ärge katkestage sel ööl hingekandjal hinge,

isegi sisalikul, et seda taevasust ülendada!

|| 1.5.14 ||

 

On ju sünnijärjekuningas, aasta, mil osi kuusteist,

selline meeski, kes selle ära tunneb(vit).

Viisteist osa on tal varandus(vitta),

loomus on vaid tema kuueteistkümnes osa.

Vaid varandus tal täieneb ja kaob,

sedasi on loomus ta nabakoht, varandus jäse.

Sestap siis, kui ka kõik tähtis pehkib,

ent ollakse loomuldasa elus,

lausutakse, et “läksid vaid jäsemed”.

|| 1.5.15 ||

 

On ikkagi kolm ilma:

aruga inimeste ilm, esiisade ilm, taevaliste ilm.

Aruga inimeste ilm vaja ohjeldada pojaga, mitte teiste tegudega,

esiisade ilm tegudega,

taevaliste ilm tarkusega.

Taevaliste ilm on ju ilmadest armsaim,

sestap lauldakse kiitust tarkusele.

|| 1.5.16 ||

 

Siis veel üleandmine,

mil arvab, et peab edasi käima.

Lausus veel pojale:

“Sa oled vaim, sa oled urjamine, sa oled ilm.”

Poeg lausus vastu:

“Ma olen vaim, ma olen urjamine, ma olen ilm.”

Kuigi on ju mõndagi järeleöeldut,

on kõik see ühtselt “vaim”,

kuigi on ju mõnedki urjamised,

on kõik nad ühtselt “urjamine”,

kuigi on ju mõnedki ilmad,

on kõik nad ühtselt “ilm”,

seesugune on ju nii kõik,

“olles kõike seda, võiks ta mind siin abistada”.

Sestap lausutakse, et õpetatud poeg on “ilmasammas”,

sestap teda õpetatakse.

Kui selle äratundja siinsest ilmast edasi käib,

siis läheb koos nonde hingedega veel poja sisse.

Kui tal tuli midagi vildakalt tehtut,

siis poeg ta kõigest vabastab,

sestap on nimeks “poeg”.

Poja kaudu temagi ses ilmas paigas püsib,

nood taevalised surematud hinged lähevad veel tema sisse.

|| 1.5.17 ||

 

Maast ja tulest läheb taevane kõne tema sisse.

On ju see taevane kõne,

misläbi see, mida iganes sõnatakse, ka tuleb.

|| 1.5.18 ||

 

Taevast ja päevakerast läheb taevane aru tema sisse.

On ju see taevane aru,

misläbi õndsaks saab ning ei valule enam.

|| 1.5.19 ||

 

Vetest ja kuukumast läheb taevane hing tema sisse.

On ju see taevane hing,

olgugi et siirdub või ei siirdu,

ikka ei tunne piina ning ei rüvetu enam.

Selle äratundjast saab kõigi tulnute loomus,

ta on selline nagu taevasus.

Nii nagu kõik tulnud turvavad taevasust,

eks turva kõik tulnud ka selle äratundjat.

Ning mida iganes sünnijärjed valulevad,

see jääb vaid neile,

eks lähe ju taevalisteni vaid soodne, mitte patt.

|| 1.5.20 ||

 

Siis veel soovime arutada vandeid.

Eks sünnijärjekuningas teod välja tõmmanud,

need välja tõmmatud üksteisega kemplesid.

“Vaid mina hakkan sõnama,” kippus kõne,

silmapaar, et “mina hakkan nägema”,

kõrvapaar, et “mina hakkan kuulma”,

nii ka teised teod, nii nagu olid teod.

Tuli surm kui rügamine, ohjesse nad võttis,

kätte nad sai.

Kätte saanud, surm nad kammitses.

Sestap kõne rügab,

rügab silmapaar,

rügab kõrvapaar.

Ent toda ei saanud nüüd kätte,

hinge, mis keskel.

Teised teadma kippunud:

“On ju too meist armsaim,

olgugi et siirdub või ei siirdu,

ikka ei tunne piina ning ei rüvetu enam.

Uhh, saagem kõik just tema laadi!”

Nad said kõik just tema laadi,

sestap loetakse neid tema järgi “hingedeks”.

Eks ikkagi perekonda – et missugune on perekond –

peetakse silmas tolle järgi, kes on selle ära tundnud.

Ning eks selle äratundjaga kempleja kuivetub,

eks kuivetudes lõpuks surebki.

Nii palju loomuse kohta.

|| 1.5.21 ||

 

Veel taevasuste kohta.

“Mina hakkan lõkendama,” kippunud tuli,

päevakera, et “mina hakkan kuumama”,

kuukuma, et “mina hakkan hiilgama”,

nii ka teised taevasused, nii nagu olid taevasused.

Nõnda nagu hingede puhul on keskel hing,

seesugune on taevasuste puhul õhk,

sest teised taevasused vanguvad, õhk mitte.

Õhk on loojumatu taevasus.

|| 1.5.22 ||

 

On veel selline kuulutus.

“Kustkohast päevajumal tõuseb

ja kuhu looja läheb” –

hingest ta ju tõuseb, hinge loojub.

“Sellise hoidja tegid taevalised,

ta on tänasel päeval, ta on ka homme” –

just nii, nagu nad toona kippusid,

teevad ju ka tänasel päeval.

Sestap las toimetada ühtainsat vannet,

tõmmates hinge sisse ja välja:

“Ärgu saagu patusus – surm – mind kätte!”

Ning et siis, kui toimetab, sooviks sellega valmis saada,

nõnda ohjeldab ühiskaasluse ja ilmakaasluse selle taevasusega.

|| 1.5.23 ||

 

6.

 

On ju nii kolm: nimi, laad ja tegu.

Nimede ütelus(uktha) on “kõne”,

sest sellest tõusevad üles(utthā) kõik nimed.

See on nende loits(sāman),

sest on samane(sama) kõigi nimedega,

see on nende vaim(brahman),

sest kaasas kannab(bhar) kõik nimed.

|| 1.6.1 ||

 

Laadide ütelus on “silmapaar”,

sest sellest tõusevad üles kõik laadid.

See on nende loits,

sest on samane kõigi laadidega,

see on nende vaim,

sest kaasas kannab kõik laadid.

|| 1.6.2 ||

 

Tegude ütelus on “loomus”,

sest sellest tõusevad üles kõik teod.

See on nende loits,

sest on samane kõigi tegudega,

see on nende vaim,

sest kaasas kannab kõik teod.

Olles kolmik, on see ükssama loomus,

olles üks, on loomus kolmik,

sedasi on surematu olemusega varjatud.

On ju hing surematu,

nimi ja laad olemus,

hing on nendega varjatud.

|| 1.6.3 ||