Kuues raamat

1.

 

Eks ju too, kes on ära tundnud tähtsaima ja armsaima,

saab omade seas tähtsaimaks ja armsaimaks.

On ju hing tähtsaim ja armsaim.

Too saab tähtsaimaks ja armsaimaks omade

ja ka saadaihkajate seas,

kes on selle ära tundnud.

|| 6.1.1 ||

 

Eks ju too, kes on ära tundnud küllaseima,

saab omade seas küllaseimaks.

On ju kõne küllaseim.

Too saab küllaseimaks omade

ja ka saadaihkajate seas,

kes on selle ära tundnud.

|| 6.1.2 ||

 

Eks ju too, kes on ära tundnud paiga,

püsib paigal tasasel ja püsib paigal kallakul.

On ju silmapaar paik.

Sest silmapaariga tasasel ja kallakul paigal püsib.

Too püsib paigal tasasel ja püsib paigal kallakul,

kes on selle ära tundnud.

|| 6.1.3 ||

 

Eks ju, kes on ära tundnud jõustuse,

eks tollele jõustub see tung, mille järele tungi tunneb.

On ju kõrvapaar jõustus,

eks ole kõrvapaaris kõik tarkvarad jõustatud.

Eks tollele jõustub see tung, mille järele tungi tunneb,

kes on selle ära tundnud.

|| 6.1.4 ||

 

Eks ju too, kes on ära tundnud püüne,

saab omade seas püüneks ja inimeste seas püüneks.

On ju aru püüne.

Too saab omade seas püüneks ja inimeste seas püüneks,

kes on selle ära tundnud.

|| 6.1.5 ||

 

Eks ju too, kes on ära tundnud sünnijärgluse,

eks sünnijärje ja karjadega sünde jätkab.

On ju niisk sünnijärglus.

Eks too sünnijärje ja karjadega sünde jätkab,

kes on selle ära tundnud.

|| 6.1.6 ||

 

Eks mina olen armsam sõnasõda pidavad hinged

vaimu juurde läinud, eks öelnud talle:

“Kes meist on küllaseim?”

Eks öelnud tema:

“Kelle minemaastumisel on arvata, et ihu on eriti patune,

too teist on küllaseim.”

|| 6.1.7 ||

 

Eks kõne astunud minema.

Aastaks eemale asutas, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu kõnega mittesõnavad tummad,

kes hinge tõmbavad hingega, näevad silmapaariga, kuulevad kõrvapaariga,

tunnetavad aruga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks kõne läinud sisse.

|| 6.1.8 ||

 

Eks silmapaar astunud minema.

Aastaks eemale asutas, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu silmapaariga mittenägevad pimedad,

kes hinge tõmbavad hingega, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvapaariga,

tunnetavad aruga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks silmapaar läinud sisse.

|| 6.1.9 ||

 

Eks kõrvapaar astunud minema.

Aastaks eemale asutas, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu kõrvapaariga mittekuulvad kurdid,

kes hinge tõmbavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

tunnetavad aruga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks kõrvapaar läinud sisse.

|| 6.1.10 ||

 

Eks aru astunud minema.

Aastaks eemale asutas, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu aruga mittetunnetavad rumalad,

kes hinge tõmbavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

kuulevad kõrvapaariga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks aru läinud sisse.

|| 6.1.11 ||

 

Eks niisk astunud minema.

Aastaks eemale asutas, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu niisa sünnijärjeta kohid,

kes hinge tõmbavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

kuulevad kõrvapaariga, tunnetavad aruga, nii elasime.”

Eks niisk läinud sisse.

|| 6.1.12 ||

 

Veel eks hakkas minema astuma hing.

Nii nagu väga hea ratsu Sool kisub välja jalakammitsa naastud,

eks hingetõmbaja kiskus välja nemad.

Eks nad öelnud:

“Auväärne, ära astu minema,

meil pole ju võimalik sinust lahus elada!”

“Kuid sel juhul kostitage mind!”

“Olgu nii.”

|| 6.1.13 ||

 

Eks öelnud kõne, et “mille küllaseim olen mina, selle küllaseim oled sina”,

silmapaar, et “mille paik olen mina, selle paik oled sina”,

kõrvapaa, et “mille jõustus olen mina, selle jõustus oled sina”,

aru, et “mille püüne olen mina, selle püüne oled sina”,

niisk, et “mille sünnijärglus olen mina, selle sünnijärglus oled sina”.

“Mis on minu söök? Mis on eluase?”

“Mis iganes on koertest kuni ussikeste, mutukate ja koideni,

see on sinu söök. Veed on eluase.”

Eks ju, tollel ei tule vohmida söömatut(ananna) ega vastu võtta söömatut,

kes on ära tundnud hingaja(ana) söögi(anna).

Targad kuulutajad rüüpavad kruusist, kui einestavad,

ja rüüpavad kruusist, kui on einestanud,

nii tehes pole nende arust söök paljas.

|| 6.1.14 ||

 

2.

 

On ju Śvetaketu Āruṇeya lähenenud pancālade seltskonnale.

Ta lähenenud Jaivali Pravāhaṇale, kes ümmardajate keskelt

üles vaadates sõnanud talle:

“Surmakauge?”

“Aulik?” kuulutanud ta vastu.

“Kas isa õpetas?”

“Aum,” eks öelnud.

|| 6.2.1 ||

 

“Oled ära tundnud, kuidas sünnijärjed edasi käies lahku küünivad?”

“Ei,” eks öelnud.

“Oled ära tundnud, kuidas taas siia ilma ilmuvad?”

“Ei,” eks just öelnud.

“Oled ära tundnud, kuidas siinne ilm niivõrd paljudest

taas ja taas edasikäijast täiesti ei täitu?”

“Ei,” eks just öelnud.

“Oled ära tundnud, missugust ohvrit ohverdades

saavad veed mehe kõneks, tõusevad üles ja sõnavad?”

“Ei,” eks just öelnud.

“Oled ära tundnud küündimuse kas taevaliikuri või esiisadeliikuri rajani,

ehk mida tehes küünitakse kas taevaliikuri või esiisadeliikuri rajani?

Sest me oleme kuulnud ka ärksa ütlemist,

et “ma kuulsin kahest sihist surelikel, esiisade ja taevaliste omast,

igasugune muutuv on koos kummagagi,

kui on isa ja ema vahepeal”.”

“Ei ole ma neist ühtegi ära tundnud,” eks öelnud.

|| 6.2.2 ||

 

Teda veel eluasemega ligi kutsunud,

surmakauge ei hoolinud eluasemest, lipanud edasi.

Ta lähenenud isale, öelnud talle:

“Enne ütles aulik ikkagi küll, et on meid õpetanud.”

“Mis on, hästi tubli?”

“Valitsejast kaim küsis minult viis küsimust,

ühtki neist ei tundnud ära.”

“Mis need olid?”

“Sellised,” eks vastavalt ära toonud.

|| 6.2.3 ||

 

Eks ta öelnud:

“Olgu sul meilt teada nõnda, kutt,

et mis iganes ma olen ära tundnud,

selle kõik ma ütlesin sulle!

Hei, aga edasi, asugem vaimuõppe mõjul sinna elama!”

“Las vaid aulik läheb!”

Gautama lähenenud sinna, kus oli Pravāhaṇa Jaivali.

Too tõi talle istme, lasi tuua vett,

eks teinud veel temaväärilist, öelnud talle:

“Anname auväärsele Gautamale valiku.”

|| 6.2.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Teadaandja, mul on selline valik,

et seleta mullegi seda kõnet, mida lõpuks selgitasid surmakaugele!”

|| 6.2.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“See on ju, Gautama, taevaste valikute seas,

seleta inimaruliste oma!”

|| 6.2.6 ||

 

Eks ta öelnud:

“Eks ole teatavasti elevandid ja kuld ära antud,

ka lehmad, hobused, orjatarid, katterõivas ja alusrüü,

ärgu jätku aulik palju, otsata, otsalõppematu kohta meile andmata!”

“Sa pead, Gautama, juurdepääsu abil otsima!”

Eks ennist jõuti juurde kõnega “ma jõuan auliku juurde”,

eks temagi asunud sinna juurdejõudmist kuulutades.

|| 6.2.7 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ära sa meiega, Gautama, nõnda tigetse, ja sinu isaisad,

kuna enne seda pole säärane tarkus üheski vaimulikus asunud!

Aga mina hakkan sulle seda ütlema,

sest kes on väärt sind tagasi lükkama, kui nii seletad?”

|| 6.2.8 ||

 

On ju ilm tuli, Gautama.

Päevakera on tema süütetungal,

vihud on suits, päev palveleek,

ilmakaared tulesöed, vahekaared sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised usu,

sellest ohverdusest tuleb kohale valitseja Leotis.

|| 6.2.9 ||

 

On ju sombupilv tuli, Gautama.

Aasta on tema süütetungal,

veepilved on suits, pikselöök palveleek,

pikker tulesöed, raheterad sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised valitseja Leotise,

sellest ohverdusest tuleb kohale sadu.

|| 6.2.10 ||

 

On ju ilm tuli, Gautama.

Maa on tema süütetungal,

tuli on suits, öö palveleek,

kuukuma tulesöed, tähed sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised saju,

sellest ohverdusest tuleb kohale söök.

|| 6.2.11 ||

 

On ju mees tuli, Gautama.

Pärani suu on tema süütetungal,

hing on suits, kõne palveleek,

silmapaar tulesöed, kõrvapaar sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised söögi,

sellest ohverdusest tuleb kohale niisk.

|| 6.2.12 ||

 

On ju neiu tuli, Gautama.

Hargivahe on tema süütetungal,

karvad on suits, üsk palveleek,

mis siseneb, on tulesöed, õnnistamised sädemed.

Selles tules ohverdavad taevalised niisa,

sellest ohverdusest tuleb kohale mees.

Tema elab, kuni elab, ning kui veel sureb,

|| 6.2.13 ||

 

ta veel tulle viiakse,

siis temal tuleb, et tuli on tuli, süütetungal süütetungal,

suits on suits, palveleek palveleek,

tulesöed tulesöed, sädemed sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised mehe,

sellest ohverdusest tuleb kohale päikesehelgi tooniga mees.

|| 6.2.14 ||

 

Need, kes selle ära tunnevad,

ja needki, kellele metsas istub, et olemus on usk,

tulevad kohale palveleeki,

palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse, mil päevakera käib põhja pool,

kuudest taevaliste ilma,

taevaliste ilmast päevakerasse,

päevakerast piksesse,

piksete juurest läkitab aruline mees nad vaimuilmadesse.

Need ülemast ülemad asuvad vaimuilmades ega pöördu taas.

|| 6.2.15 ||

 

Veel, kes ohjeldavad ilmu urjamise, andmise, kuumusega –

nemad tulevad kohale suitsu,

suitsust öösse,

ööst kahanevasse kuutiiba,

kahanevast kuutiivast kuude kuusse, mil päevakera käib lõuna pool,

kuudest esiisade ilma,

esiisade ilmast kuukettale,

kuukettale saabudes saab neist söök,

taevalised hakkavad neid seal “paisu! kahane!” mekkima nagu valitseja Leotist.

Ned, kes ringi läbi käivad, võtavad veelkord selguse vormi,

selguse järel õhu, õhu järel saju, saju järel maa,

maale saabudes saab neist söök.

Nad ohverdatakse mehe tules taas,

seejärel sünnivad neiu tules,

ilmadele vastu tõusevad, just nii nad pöörlevad.

Veel need, kes ei tunne kaht rada ära –

nemad on mutukad, koid ja muud hammustajad.

|| 6.2.16 ||

 

3.

 

Kes tunneks tungi selle järele, et “saaksin kätte vägevat”,

siis põhjapoolaastal, täituva kuutiiva soodsal päeval

valib kaksteist päeva ligiseadumist,

kannab kõigi rohtude viljad kokku mooruspuust kopsikusse või kruusi,

pühib ümbert kokku, määrib ümbert,

paneb tule üles ja ajab laiaks, teeb valmis määrdekatte,

juhib hõõrutise mehise tähe all sisse ja ohverdab:

“Missugused vaid taevalised sinu sees, sündide varamu,

lapiti maha löövad mehe tunge,

neile ohverdan ma palutava annetuse.

Nood turgutunud kõigi tungidega mind turgutagu – hüva!

Kui lapiti sisse ilmud, et “ma võtan hoiule!”,

siis urjan ma sind, pälvimuslikku, selitatud võid joosta lastes – hüva!

|| 6.3.1 ||

 

“Tähtsaimale hüva, armsaimale hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Hingele hüva, küllaseimale hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Kõnele hüva, paigale hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Silmapaarile hüva, jõustusele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Kõrvapaarile hüva, püünele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Arule hüva, sünnijärglusele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Niisale hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

|| 6.3.2 ||

 

“Tulele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Leotisele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Maapealsele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Maaülesele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Jumalale hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Vaimule hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Rammule hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Tulnule hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Tulevasele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Igatisele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Kõigele hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

“Sünnijärjekuningale hüva!” tules ohverdab

ja hõõrutise jääkvoolu alla juhib.

|| 6.3.3 ||

 

Veel silitab seda:

“Oled uitaja, oled lõkendaja, oled täielik,

oled tugitala, oled ainus kogunemisruum,

oled hin-tehtu, oled hin-tegija,

oled ülemlaul, oled ülemlaulu laulja,

oled kuuldu, oled vastukuuldu,

oled niiskuses täiesti valgustatud,

oled lahtiolek, oled vallandus,

oled söök, oled tähevoog,

oled peidulepanek, oled kokkunoppimine.”

|| 6.3.4 ||

 

Veel tõstab selle ülespoole:

“Sest kuni lihani toores on sinu vägi,

sest ta on valitseja, isand, kuningas.

Tehku ta minust valitseja, isand, kuningas!”

|| 6.3.5 ||

 

Veel rüüpab seda kruusist:

“Sigitajal on see paremini,

mett õnguvad tuuleõhud, mett nõrguvad hoovused,

olgu meepärased me rohud – maapealsele hüva!

Taevalise kiirgust tohiksime mõista,

öist mett, mesist koidusooja ja säbru maa peal,

olgu mesi meie isa taevalagi – maaülesele hüva!

Too, kes edasi ärgitaks me mõistusi,

olgu mesine meile laanekuningas, mesine päevajumal,

tulgu mett täis meie lehmad – jumalale hüva!”

Uuesti lausutakse kogu sigituslaul ja kõik mesised.

“Tohtigu tulla minust nii kõik!

Maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!”

Rüüpab kruusi lõpuni, loputab käsi

ja sätib sisse, tagumik tule poole, pea idas.

Hommikul päevakera teenib:

“Oled ilmakaarte ainus lootos,

tohtigu tulla minust aruga inimeste ainus lootos!”

Nõnda nagu ligines, istub tagumik tule poole ja pomiseb suguvõsa.

|| 6.3.6 ||

 

Eks sedasi ütles Uddālaka Āruṇi, ütles käealusele Vājasaneya Yājñavalkyale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.7 ||

 

Ning eks nii ütles Vājasaneya Yājnavalkya, ütles käealusele Madhuka Paiṅgyale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.8 ||

 

Ning eks nii ütles Madhuka Paiṅgya, ütles käealusele Cūla Bhāgavittale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.9 ||

 

Ning eks nii ütles Cūla Bhāgavitta, ütles käealusele Jānaki Āyaḥsthūṇale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.10 ||

 

Ning eks nii ütles Jānaki Āyaḥsthūṇa, ütles käealusele Satyakāma Jābālale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.11 ||

 

Ning eks nii ütles Satyakāma Jābāla, ütles käealustele:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

Et sedasi ei seletaks, kui pole poeg või käealune!

|| 6.3.12 ||

 

Nelja saab mooruspuust – mooruspuust on lusikas,

mooruspuust on kruus, mooruspuust on sütik, mooruspuust hõõrumispulgad.

Külast saab kümmet saaki – riis, oder, seesam,

uba, hirss, pipar, nisu, lääts, hernes ja hiirehernes.

Klopib neid ning kohupiima, mee ja selitatud võiga üle piserdab.

Määrde ohverdab.

|| 6.3.13 ||

 

4.

 

On ju tulnutel maitseks maa,

maal veed,

vetel rohud,

rohtudel õied,

õitel viljad,

viljadel mees,

mehel niisk.

|| 6.4.1 ||

 

Eks sünnijärjekuningas vaadelnud,

et “uhh, kujundan talle paiga!”,

ning välja tõmmanud naise.

Kui välja tõmmati, siis istus, et ta on allpool,

seega istub, et naine on allpool.

Ta pani pani täiesti täis ka loomuse eenduva kiviku,

sellega ta läbi tõmbas.

|| 6.4.2 ||

 

Hargivahe on ta tarkuselava, karvad muru,

nahakoorik leotiselitsuja, keskel süttinud häbememokad.

Eks ole ju, nagu tuleb võimsusjoogi najal urjalise ilm,

seesugune tuleb nii tunnetades ka tolle ilm,

kes toimetab alapoolenaljatust ja naiste hästitehtut nopib.

Ent kes nii tunnetamata toimetab alapoolenaljatust,

tolle hästitehtu nopivad naised.

|| 6.4.3 ||

 

Eks ju ikka nii tunnetades lausunud Uddālaka Āruṇi,

eks ju ikka nii tunnetades lausunud Nāka Maudgalya,

eks ju ikka nii tunnetades lausunud Kumārahārita,

et “paljud vaimulikust soost surmalapsed

käivad siinsest ilmast edasi tajuahtralt ja lahus hästitehtust,

need, kes nii tunnetamata toimetavad alapoolenaljatust.”

Nii palju kui uinunul või virgel niiska tilgub,

|| 6.4.4 ||

 

et silitaks seda või järele räägiks:

“Minu niisk, mis täna maha tilkus,

mis ka rohte ja veesid sihtis,

ma võtan selle niisa ära,

taas liginegu mulle taju, taas särts, taas aulisus,

kujunegu taas, et tuli ja lõkkeplatsid on oma paigal!”

Las võtab nimetu sõrme ja pöidlaga

ning nühib tisside või kulmude vahel sisse!

|| 6.4.5 ||

 

Kui näeb veel oma loomust vees, et siis selle poole räägiks:

“Minu sees on särts, taju, toredus, hüüs, hästitehtu.”

Eks ole ju naistel arm, kui mustusriie ült,

sestap siis, kui on mustusriie ült ja tore,

las astub edasi, kutsub ligi.

|| 6.4.6 ||

 

Kui too ei annaks talle tungi moel,

et siis ostaks ta ära.

Kui too talle ikka tungi moel ei annaks,

et siis temast toki või käega obadust lüües jagu saaks:

“Taju ja toredusega võtan sust toreduse.”

Tulebki toreduseta.

|| 6.4.7 ||

 

Kui too talle annaks,

siis “taju ja toreduse najal asetan sinus paika toreduse”.

Kumbki tulebki tore.

|| 6.4.8 ||

 

Kui otsiks nii, et “las tunneb minu järele tungi”,

siis tolle sees paigale paneb tarviku, suu kokku paneb suuga,

tema hargivahet silitab, ning las pomiseb,

et “liikmest liikmesse kohale tuled, südamest üles sünnid,

sedasi oled sa liikmete kibe, justnagu mürginoolest murtut minu sees hulluks tee!”

|| 6.4.9 ||

 

Veel, kui otsiks nii, et “loodet ei asetaks”,

siis tolle sees paigale paneb tarviku, suu kokku paneb suuga,

välja hingab, ning las maha hingab,

et “taju ja niisaga võtan sust niisa”.

Tulebki niisata.

|| 6.4.10 ||

 

Veel, kui otsiks nii, et “asetaks”,

siis tolle sees paigale paneb tarviku, suu kokku paneb suuga,

maha hingab, ning las välja hingab,

et “taju ja niisaga asetan sinus paika niisa.”

Tulebki lootekandja.

|| 6.4.11 ||

 

Veel, kelle emandal on armuke, siis kui toda vaenab,

las paneb toorkausis tule üles,

teeb noolte muru vastukarva laiaks,

määrib noolte teravikud sulavõiga

ja ohverdab need selles vastukarva:

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu hinge ja mahahõngu.”

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu pojad ja karjad.”

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu otsitu ja hästitehtu.”

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu lootuse ja viimse selguse.”

Sedasi ju käib too siinsest ilmast edasi tajuahtralt ja lahus hästitehtust,

keda kirub seda ära tundev vaimulik.

Sellepärast ära otsi naljatust seda ära tundva kuulutaja naisega!

Sest selle äratundja tuleb ju ülem.

|| 6.4.12 ||

 

Veel, kelle emand avastaks, et on kuupuhastuse aeg,

ärgu joogu kolm päeva kopsikust,

pangu uued riided,

ärgu mees- ega naishärg löögu ta pihta,

ning las ujutab end kolme öö lõpus,

pandagu riisi rehte lööma!

|| 6.4.13 ||

 

Kes otsiks, et “sünniks mul hele poeg,

kes tarkvara järele seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud piimaputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.14 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks mul pruun, punakaspruun poeg,

kes kaht tarkvara seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud kohupiimaputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.15 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks mul sünk, verevasilmne poeg,

kes kolme tarkvara järele seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud veeputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.16 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks mul oskaja tütar ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud seesamiseemneputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.17 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks poeg mul oskaja, lauleldud,

koosolekukülastaja, kuuldasoovitud kõnedega selgitaja,

kes kõiki tarkvarasid järele seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud lihaputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab, kas pulli või härja oma.

|| 6.4.18 ||

 

Veel, hommikuni potiküpsetise määrdekatet tõukab,

kopsates potiküpsetise ohverdab:

“Tulele hüva! Arusaajale hüva!

Taevalisele sigitajale, olemuse juurdesigitusele hüva!”

Ohverdanud, tõstab välja ja võtab eineks,

eineks võtnud, pakub kaasale.

Loputab käsi, täidab kausi veega,

teda kolm korda sellega märjaks teeb:

“Igatiasuja, tõuse üles!

Otsi edaspidi teine!

Emand kuningaga koos!”

|| 6.4.19 ||

 

Veel, ilmub tema juurde:

“Mina(aham) olen vunk(ama), sina nõutaja(sā),

sina oled nõutaja, mina vunk.

Mina olen loits(sāman), sina palve,

taevas ma ja sina maa,

hei, nad kokku kleepigem,

koos niiska asetagem,

et saada mehepoeg, varandus!”

|| 6.4.20 ||

 

Veel, ajab tema reied lahti:

“Tehke lahti maast taevani!”

Tema sees tarviku paigale paneb,

suu suuga kokku paneb,

kolm korda pärikarva läbi nühib:

“Igalane kujundagu üsk!

Nahksepp tikkigu laadid!

Sünnijärjekuningas sisse piserdagu!

Asetaja asetagu sinusse loode!

Aseta loode, ahelkihar! Aseta loode, lihtpatsike!

Asetagu sinus paika loode sinilootosvanikuga taevalised hobukaksikud!

|| 6.4.21 ||

 

Hõõrugu hobukaksikud kullast hõõrumispulkadega välja!

Ohverdame sulle loote, et sigida kümnendal kuul.

Nii nagu maa on tule loode,

nii nagu taevalagi kannab vürsti abil loodet,

nii nagu õhk on ilmakaarte loode,

nii asetan sinusse loote.”

|| 6.4.22 ||

 

Mil hakkab sigima, teeb vetega märjaks:

“Just nii, nagu õhk lootosetiiki kõikepidi õõtsutab,

muutugu su loode, koos emakoogiga väljugu!

See on vürsti rännurada, riiviga ja ümbristoega,

löö, vürst, see koos lootega ja alumisega välja!”

|| 6.4.23 ||

 

Paneb tule üles, asetab sündinu süles paika,

juhib kopsikusse müreda määrde,

kopsates müreda määrde ohverdab:

“Temas tuhandet õitsema pannes õilmitsen oma kojas.

Ärgu ta kaaskondseid lõigatagu ära sünnijärjest ja karjadest – hüva!

Hinged, mis minus, ohverdan aru abil sulle – hüva!

Kui tegudega siinjuures üle pingutasin või kängu jäin,

siis las tuluke – tark, hästiotsija –

teeb meile, et on hästi otsitud, hästi ohverdatud – hüva!”

|| 6.4.24 ||

 

Kobab veel ta paremat kuulmekäiku, kolm korda “kõne, kõne”.

Kokku veel kohupiima, mee ja selitatud või juhib

ning eineks annab, hõbekuldset sisse panemata:

“Maapealse sinusse asetan,

maaülese sinusse asetan,

jumala sinusse asetan,

kogu maapealse, maaülese, jumala sinusse asetan.”

|| 6.4.25 ||

 

Teda veel nimetab, et “oled tarkvara”,

sedasi tuleb tal ka varjunimi.

|| 6.4.26 ||

 

Annab veel ema kätte, pakub talle tissi:

“Sinu tiss, mis on pideva joaga, mis on toibutaja,

mis on kalliskiviastja, küllusetundja, mis on hea anniga,

millega iga vedeliku õitsema paned,

järvekene, anna see siia, et imetada.”

|| 6.4.27 ||

 

Räägib veel tema ema poole:

“Oled turd, sõbra ja vetevaimu soost, vapper.

Vapper sündis, saagu sinust vapper naine,

kuna tegi vapra mehe!”

Lausutakse ju tema kohta nii:

“Ohhoo, ületasid isa!

Ohhoo, ületasid vanaisa!

Ohhoo, armu, toreduse ja vaimusädelusega saa kätte ülimast ülim!

Kui on poeg, kes sünnib seda ära tundval vaimulikul.”

|| 6.4.28 ||