Kuues raamat

VI

 

1.

 

Eks ju too, kes tunneb vanimat ja tähtsaimat,

saab omade seas vanimaks ja tähtsaimaks.

On ju hing vanim ja tähtsaim.

Too saab vanimaks ja tähtsaimaks omade

ja ka saadaihkajate seas,

kes nii tunneb.

|| 6.1.1 ||

 

Eks ju too, kes tunneb küllaseimat,

saab omade seas küllaseimaks.

On ju kõne küllaseim.

Too saab küllaseimaks omade

ja ka saadaihkajate seas,

kes nii tunneb.

|| 6.1.2 ||

 

Eks ju too, kes tunneb püsimispaika,

püsib paigal tasase suhtes ja püsib paigal allamineku suhtes.

On ju silmapaar paik.

Sest silmapaariga püsib tasase ja allamineku suhtes paigal.

Too püsib paigal tasase suhtes ja püsib paigal allamineku suhtes,

kes nii tunneb.

|| 6.1.3 ||

 

Eks ju, kes tunneb avaldust,

eks tollele avaldub see tung, mida tungitseb.

On ju kõrvapaar avaldus,

eks ole kõrvapaaris kõik varamud avalduma pandud.

Eks tollele avaldub see tung, mida tungitseb,

kes nii tunneb.

|| 6.1.4 ||

 

Eks ju too, kes tunneb püünet,

saab omade seas püüneks ja inimeste seas püüneks.

On ju aru püüne.

Too saab omade seas püüneks ja inimeste seas püüneks,

kes nii tunneb.

|| 6.1.5 ||

 

Eks ju too, kes tunneb sünnijärglust,

eks sünnijärje ja karjadega sünde jätkab.

On ju niisk sünnijärglus.

Eks too sünnijärje ja karjadega sünde jätkab,

kes nii tunneb.

|| 6.1.6 ||

 

Eks mina olen tähtsam sõnasõda pidavad hinged

vaimu juurde läinud, eks öelnud talle:

“Kes meist on küllaseim?”

Eks öelnud tema:

“Kelle minemaastumisel on arvata, et ihu on eriti patune,

too teist on küllaseim.”

|| 6.1.7 ||

 

Eks kõne astunud minema.

Aasta eemal asus, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu kõnega mittesõnavad tummad,

kes sisse hingavad hingega, näevad silmapaariga, kuulevad kõrvapaariga,

tundvad aruga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks kõne sisenenud.

|| 6.1.8 ||

 

Eks silmapaar astunud minema.

Aasta eemal asus, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu silmapaariga mittenägevad pimedad,

kes sisse hingavad hingega, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvapaariga,

tundvad aruga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks silmapaar sisenenud.

|| 6.1.9 ||

 

Eks kõrvapaar astunud minema.

Aasta eemal asus, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu kõrvapaariga mittekuulvad kurdid,

kes sisse hingavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

tundvad aruga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks kõrvapaar sisenenud.

|| 6.1.10 ||

 

Eks aru astunud minema.

Aasta eemal asus, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu aruga mittetundvad rumalad,

kes sisse hingavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

kuulevad kõrvapaariga, saavad niisaga sünnijärje, nii elasime.”

Eks aru sisenenud.

|| 6.1.11 ||

 

Eks niisk astunud minema.

Aasta eemal asus, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu niisa sünnijärjeta kohid,

kes sisse hingavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

kuulevad kõrvapaariga, tundvad aruga, nii elasime.”

Eks niisk sisenenud.

|| 6.1.12 ||

 

Veel, eks hakkas minema astuma hing.

Nii nagu väga hea ratsu Hoovuslik kisub välja jalakammitsa rootsud,

eks nii kiskus sissehingaja välja nemad.

Eks nad öelnud:

“Auväärne, ära astu minema,

meil pole ju võimalik sinust lahus elada!”

“Kuid sel juhul kostitage mind!”

“Olgu nii.”

|| 6.1.13 ||

 

Eks öelnud kõne, et “mille küllaseim olen mina, selle küllaseim oled sina”,

silmapaar, et “mille püsimispaik olen mina, selle püsimispaik oled sina”,

kõrvapaa, et “mille avaldus olen mina, selle avaldus oled sina”,

aru, et “mille püüne olen mina, selle püüne oled sina”,

niisk, et “mille sünnijärglus olen mina, selle sünnijärglus oled sina”.

“Mis on minu söök? Mis on riietus?”

“Mis iganes on koertest kuni ussikeste, mutukate ja koideni,

see on sinu söök. Veed on riietus.”

Ega tule ju tollel vohmida söömatut(ananna) ega vastu võtta söömatut,

kes nii tunneb hõnguja(ana) sööki(anna).

Targad kuulutajad rüüpavad kruusist, kui einestavad,

ja rüüpavad kruusist, kui on einestanud,

nii tehes pole nende arust söök paljas.

|| 6.1.14 ||

 

2.

 

On ju Śvetaketu Āruṇeya lähenenud pancālade seltskonnale.

Ta lähenenud Jaivali Pravāhaṇale, kes ümmardajate keskelt

üles vaadates temaga sõna sobitanud:

“Surmakauge?”

“Aulik?” kuulutanud ta vastu.

“Kas isa õpetas?”

“Aum,” eks öelnud.

|| 6.2.1 ||

 

“Tunned, miks küünitavad sünnijärjed edasi käies lahku?”

“Ei,” eks öelnud.

“Tunned, miks ilmuvad siia ilma tagasi?”

“Ei,” eks just öelnud.

“Tunned, miks too ilm, ehkki on nii palju

taas ja taas edasikäijaid, täiesti ei täitu?”

“Ei,” eks just öelnud.

“Tunned, missugust ohvrit ohverdades

saavad veed mehe kõneks, esile tõusevad ja sõnavad?”

“Ei,” eks just öelnud.

“Tunned küünitust taevaliikuri või esiisadeliikuri rajale,

ehk mida tehes küünitatakse taevaliikuri või esiisadeliikuri rajale?

Sest me oleme kuulnud ka ärksa ütlemist,

et “ma kuulsin, et surelikel on kaks sihti, esiisade ja taevaliste oma,

nendega kohtub igasugune muutuv, mis on isa ja ema vahepeal”.”

“Ma ei tunne ühtki neist,” eks öelnud.|| 6.2.2 ||

 

Teda veel eluasemega ligi kutsunud,

surmakauge ei hoolinud eluasemest, lipanud edasi.

Ta lähenenud isale, öelnud talle:

“Enne ütles aulik ikka ju nii, et on meid õpetanud.”

“Mis on, hästi tubli?”

“Valitsejast kaim küsis minult viis küsimust,

ühtki neist ei tundnud.”

“Mis need olid?”

“Sellised,” eks vastavalt ära toonud.

|| 6.2.3 ||

 

Eks ta öelnud:

“Olgu sul meilt teada nõnda, kutt,

et mida iganes ma tunnen,

selle kõik ma ütlesin sulle!

Hei, aga edasi sinna, asugem vaimuõppe mõjul!”

“Las vaid aulik läheb!”

Gautama lähenenud sinna, kus oli Pravāhaṇa Jaivali.

Too tõi talle istme, lasi tuua vett,

eks teinud veel temaväärilist, öelnud talle:

“Anname auväärsele Gautamale valiku.”

|| 6.2.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Teadaandja, mul on selline valik,

et seleta mullegi seda kõnet, mida lõpuks selgitasid surmakaugele!”

|| 6.2.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“See on ju, Gautama, taevaste valikute seas,

seleta inimaruliste oma!”

|| 6.2.6 ||

 

Eks ta öelnud:

“Eks ole teatavasti elevandid ja kuld ära antud,

ka lehmad, hobused, orjatarid, katterõivas ja alusrüü,

ärgu jätku aulik palju, otsata, otsalõppematu kohta meile andmata!”

“Sa pead, Gautama, juurdepääsu abil otsima!”

Eks ennist saabuti kõneldes, et “ma saabun auliku juurde”,

eks temagi kuulutas sinna asudes saabumist.

|| 6.2.7 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ära sa meiega, Gautama, nõnda tigetse, ja sinu isaisad,

kuna enne seda pole säärane tarkus üheski vaimulikus asunud!

Aga mina hakkan sulle seda ütlema,

sest kes on väärt sind tagasi lükkama, kui nii seletad?”

|| 6.2.8 ||

 

On ju ilm tuli, Gautama.

Päevakera on tema süütetungal,

vihud on suits, päev palveleek,

ilmakaared tulesöed, vahekaared sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised usu,

sellest ohvrist tuleb kohale valitseja Leotis.

|| 6.2.9 ||

 

On ju sombupilv tuli, Gautama.

Aasta on tema süütetungal,

veepilved on suits, pikselöök palveleek,

pikker tulesöed, raheterad sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised valitseja Leotise,

sellest ohvrist tuleb kohale sadu.

|| 6.2.10 ||

 

On ju ilm tuli, Gautama.

Maa on tema süütetungal,

tuli on suits, öö palveleek,

kuukuma tulesöed, tähed sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised saju,

sellest ohvrist tuleb kohale söök.

|| 6.2.11 ||

 

On ju mees tuli, Gautama.

Pärani suu on tema süütetungal,

hing on suits, kõne palveleek,

silmapaar tulesöed, kõrvapaar sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised söögi,

sellest ohvrist tuleb kohale niisk.

|| 6.2.12 ||

 

On ju neiu tuli, Gautama.

Hargivahe on tema süütetungal,

karvad on suits, üsk palveleek,

mis siseneb, on tulesöed, õnnistamised sädemed.

Selles tules ohverdavad taevalised niisa,

sellest ohvrist tuleb kohale mees.

Tema elab, kuni elab, ning kui veel sureb,

|| 6.2.13 ||

 

ta veel tulle viiakse,

siis temal tuleb, et tuli on tuli, süütetungal süütetungal,

suits on suits, palveleek palveleek,

tulesöed tulesöed, sädemed sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised mehe,

sellest ohvrist tuleb kohale päikesehelgi tooniga mees.

|| 6.2.14 ||

 

Need, kes seda tunnevad,

ja needki, kellele metsas istub, et olemus on usk,

tulevad kohale palveleeki,

palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse, mil päevakera käib põhja pool,

kuudest taevaliste ilma,

taevaliste ilmast päevakerasse,

päevakerast piksesse,

piksete juurest läkitab aruline mees nad vaimuilmadesse.

Need ülemast ülemad asuvad vaimuilmades ega pöördu taas.

|| 6.2.15 ||

 

Veel, kes talitsevad ilmu urjamise, andmise, kuumusega –

nemad tulevad kohale suitsu,

suitsust öösse,

ööst kahanevasse kuutiiba,

kahanevast kuutiivast kuude kuusse, mil päevakera käib lõuna pool,

kuudest esiisade ilma,

esiisade ilmast kuukettale,

kuukettale saabudes saab neist söök,

taevalised hakkavad neid seal “paisu! kahane!” mekkima nagu valitseja Leotist.

Ned, kes ringi läbi käivad, võtavad veelkord selguse vormi,

selguse järel õhu, õhu järel saju, saju järel maa,

maale saabudes saab neist söök.

Nad ohverdatakse mehe tules taas,

seejärel sünnivad neiu tules,

ilmadele vastu tõusevad, just nii nad pöörlevad.

Veel need, kes ei tunne kaht rada –

nemad on mutukad, koid ja muud hammustajad.

|| 6.2.16 ||

 

3.

 

Kes tungitseks, et “saaksin kätte vägevat”,

siis põhjapoolaastal, täituva kuutiiva soodsal päeval

tavatseb kaheteistkümneks päevaks juurdeseadmist,

kannab kõigi rohtude viljad kokku mooruspuust kopsikusse või kruusi,

pühib ümbert kokku, määrib ümbert,

teeb tule üles ja ajab laiaks, teeb valmis määrdekatte,

juhib hõõrutise mehise tähe all sisse ja ohverdab:

“Missugused vaid taevalised sinu sees, sündide varamu,

lapiti maha löövad mehe tunge,

neile ohverdan ma palutava annetuse.

Nood turgutunud kõigi tungidega mind turgutagu – hüva!

Kui lapiti sisse ilmud, et “ma võtan hoiule!”,

siis urjan ma sind, pälvimuslikku, selitatud võid joosta lastes – hüva!

|| 6.3.1 ||

 

Ohverdab tules “vanimale hüva, tähtsaimale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “hingele hüva, küllaseimale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “kõnele hüva, püsimispaigale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “silmapaarile hüva, avaldusele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “kõrvapaarile hüva, püünele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “arule hüva, sünnijärglusele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “niisale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

|| 6.3.2 ||

 

Ohverdab tules “tulele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “leotisele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “maapealsele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “maaülesele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “jumalale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “vaimule hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “aadlile hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “tulnule hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “tulevasele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “igatisele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “kõigele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “sünnijärjekuningale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

|| 6.3.3 ||

 

Veel silitab seda:

“Oled uitaja, oled lõkendaja, oled täielik,

oled tugitala, oled ainus kohtumispaik,

oled aape “hin” tehtud, oled aape “hin” tegija,

oled ülemlaul, oled ülemlaulu laulja,

oled kuuldu, oled vastukuuldu,

oled niiskuses täiesti valgustatud,

oled lahtiolek, oled vallandus,

oled söök, oled tähevoog,

oled laotamine, oled kokkukorjamine.”

|| 6.3.4 ||

 

Veel tõstab selle ülespoole:

“Sest kuni lihani toores on sinu vägi,

sest ta on valitseja, isand, kuningas.

Tehku ta minust valitseja, isand, kuningas!”

|| 6.3.5 ||

 

Veel rüüpab seda kruusist:

“Sigitajal on see parimat sorti,

mett õnguvad tuuleõhud, mett nõrguvad hoovused,

olgu meepärased me rohud – maapealsele hüva!

Taevalise kiirgust tohiksime mõista,

öist mett, mesist koidusooja ja säbru maa peal,

olgu mesi meie isa taevalagi – maaülesele hüva!

Too, kes edasi ärgitaks me mõistusi,

olgu mesine meile laanekuningas, mesine päevajumal,

tulgu mett täis meie lehmad – jumalale hüva!”

Uuesti lausutakse kogu sigituslaul ja kõik mesised.

“Tohtigu tulla minust nii kõik!

Maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!”

Rüüpab kruusi lõpuni, loputab käsi

ja tagumik tule poole, pea idas pikali heidab.

Hommikul päevakera teenib:

“Oled ilmakaarte ainus lootos,

tohtigu tulla minust aruga inimeste ainus lootos!”

Nõnda nagu ligines, istub tagumik tule poole ja pomiseb suguvõsa.

|| 6.3.6 ||

 

Eks sedasi ütles Uddālaka Āruṇi, ütles käealusele Vājasaneya Yājñavalkyale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.7 ||

 

Ning eks nii ütles Vājasaneya Yājnavalkya, ütles käealusele Madhuka Paiṅgyale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.8 ||

 

Ning eks nii ütles Madhuka Paiṅgya, ütles käealusele Cūla Bhāgavittale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.9 ||

 

Ning eks nii ütles Cūla Bhāgavitta, ütles käealusele Jānaki Āyaḥsthūṇale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.10 ||

 

Ning eks nii ütles Jānaki Āyaḥsthūṇa, ütles käealusele Satyakāma Jābālale:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.11 ||

 

Ning eks nii ütles Satyakāma Jābāla, ütles käealustele:

“Kui ka kuivas paigas see sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

Et sedasi ei seletaks, kui pole poeg või käealune!

|| 6.3.12 ||

 

Nelja saab mooruspuust – mooruspuust on lusikas,

mooruspuust on kruus, mooruspuust on sütik, mooruspuust hõõrumispulgad.

Külast saab kümmet saaki – riis, oder, seesam,

uba, hirss, pipar, nisu, lääts, hernes ja hiirehernes.

Klobib neid ning kohupiima, mee ja selitatud võiga üle piserdab.

Määrde ohverdab.

|| 6.3.13 ||

 

4.

 

On ju tulnutel maitseks maa,

maal veed,

vetel rohud,

rohtudel õied,

õitel viljad,

viljadel mees,

mehel niisk.

|| 6.4.1 ||

 

Eks sünnijärjekuningas vaadelnud,

et “uhh, kujundan talle püsimispaiga!”,

ning välja tõmmanud naise.

Kui välja tõmmati, siis istus, et ta on allpool,

seega istub, et naine on allpool.

Ta pani pani täiesti täis ka loomuse eenduva kiviku,

sellega ta läbi tõmbas.

|| 6.4.2 ||

 

Hargivahe on ta hiiekivi, karvad muru,

nahakoorik leotiserutjuja, keskel süttinud häbememokad.

Eks ole ju, nagu tuleb võimsusjoogi najal urjalise ilm,

seesugune tuleb nii tundes ka tolle ilm,

kes toimetab alapoolenaljatust ja naiste hästitehtut korjab.

Ent kes nii tundmata toimetab alapoolenaljatust,

tolle hästitehtu korjavad naised.

|| 6.4.3 ||

 

Eks ju ikka nii tundes lausunud Uddālaka Āruṇi,

eks ju ikka nii tundes lausunud Nāka Maudgalya,

eks ju ikka nii tundes lausunud Kumārahārita,

et “paljud vaimulikust soost surmalapsed

käivad siinsest ilmast edasi tajuahtralt ja lahus hästitehtust,

need, kes nii tundmata toimetavad alapoolenaljatust.”

Nii ju palju uinunul või virgel niiska pillutab,

|| 6.4.4 ||

 

las silitab seda või järgib kutsungit,

et “minu niisk, mis täna maad pillutas,

mis ka rohte ja veesid sihtis,

ma võtan selle niisa ära,

taas liginegu mulle taju, taas särts, taas auline,

kujunegu taas, et tuli ja lõkkeplatsid on oma paigal!”

Las võtab nimetu sõrme ja pöidlaga

ning nühib tisside või kulmude vahel sisse!

|| 6.4.5 ||

 

Veel, kui näeb end loomuldasa vee sees,

las siis kostitab seda kutsungiga,

et “minu sees on särts, taju, toredus, hüüs, hästitehtu.”

Eks ole ju naistel tähtis see, kui mustusriie ült,

sestap siis, kui on mustusriie ült ja tore,

las astub edasi, kutsub ligi.

|| 6.4.6 ||

 

Kui too ei annaks talle tungi moel,

et siis ostaks ta ära.

Kui too talle ikka tungi moel ei annaks,

et siis temast toki või käega obadust lüües jagu saaks:

“Taju ja toredusega võtan sust toreduse.”

Tulebki toreduseta.

|| 6.4.7 ||

 

Kui too talle annaks,

siis “taju ja toreduse najal asetan sinus paika toreduse”.

Kumbki tulebki tore.

|| 6.4.8 ||

 

Kui otsiks nii, et “tungitseks mind”,

siis paneb tolle sees paigale tarviliku,

paneb suu kokku suuga, silitab tema hargivahet,

ning siis las pomiseb,

et “liikmest liikmesse kohale tuled, südamest üles sünnid,

nii et sa oled liikmete kõnts, justnagu mürginoolega mõrandatut minu sees hulluks tee!”

|| 6.4.9 ||

 

Veel, kui otsiks nii, et “loodet ei asetaks”,

siis paneb tolle sees paigale tarviku,

paneb suu kokku suuga, võtab sisse hingata

ning siis las hingab välja,

et “taju ja niisaga võtan sust niisa”.

Tulebki niisata.

|| 6.4.10 ||

 

Veel, kui otsiks nii, et “asetaks”,

siis paneb tolle sees paigale tarviku,

paneb suu kokku suuga, hingab välja

ning siis las võtab sisse hingata,

et “taju ja niisaga asetan sinus paika niisa”.

Tulebki lootekandja.

|| 6.4.11 ||

 

Veel, kelle emandal on armuke, siis kui toda vaenab,

las toorkausis tule üles teeb,

teeb noolte muru vastukarva laiaks,

määrib noolte teravikud sulavõiga

ja ohverdab need selles vastukarva:

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu sisse- ja väljahingamise.”

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu pojad ja karjad.”

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu urjatu ja hästitehtu.”

“Minust süttinu sees ohverdasid,

võtan sinu lootuse ja viimse selguse.”

Sedasi ju käib too siinsest ilmast edasi tajuahtralt ja lahus hästitehtust,

keda kirub seda tundev vaimulik.

Sellepärast ära otsi naljatust seda tundva kuulutaja naisega!

Sest selle tundja tuleb ju ülem.

|| 6.4.12 ||

 

Veel, kelle emand avastaks, et on kuupuhastuse aeg,

ärgu joogu kolm päeva kopsikust,

pangu uued riided,

ärgu mees- ega naishärg teda uppi löögu,

ning las ujutab end kolmeöölise vallas,

pandagu riisi rehte lööma!

|| 6.4.13 ||

 

Kes otsiks, et “sünniks mul hele poeg,

kes varamut järele seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud piimaputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.14 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks mul pruun, punakaspruun poeg,

kes kaht varamut seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud kohupiimaputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.15 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks mul sünk, verevasilmne poeg,

kes kolme varamut järele seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud veeputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.16 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks mul oskaja tütar ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud seesamiseemneputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab!

|| 6.4.17 ||

 

Veel, kes otsiks, et “sünniks poeg mul oskaja, lauleldud,

kohtumamineja, kuuldasoovitud kõnedega selgitaja,

kes kõiki varamuid järele seletaks ja kestaks kogu oma jao”,

et siis kasutaks eineks küpsetatud lihaputru sulavõiga

kumbki vanem, kes sünni annab, kas pulli või härja oma.

|| 6.4.18 ||

 

Veel, hommikuni potiküpsetise määrdekatet tõukab,

kopsates potiküpsetise ohverdab:

“Tulele hüva! Arusaajale hüva!

Taevalisele sigitajale, olemuse juurdesigitusele hüva!”

Ohverdanud, tõstab välja ja võtab eineks,

eineks võtnud, pakub kaasale.

Loputab käsi, täidab kausi veega,

teda kolm korda sellega märjaks teeb:

“Igatiasuja, tõuse üles!

Otsi edaspidi teine!

Emand kuningaga koos!”

|| 6.4.19 ||

 

Veel, ilmub tema juurde:

“Mina(aham) olen vunk(ama), sina soetaja(sā),

sina oled soetaja, mina vunk.

Mina olen loits(sāman), sina palve,

taevas ma ja sina maa,

hei, neid koos esitlegem,

koos niiska asetagem,

et saada mehepoeg, varandus!”

|| 6.4.20 ||

 

Veel, ajab tema reied lahti, et “tehke lahti maast taevani!”,

paneb tolle sees paigale tarviliku,

paneb suu kokku suuga,

kolm korda pärikarva läbi nühib:

“Igalane kujundagu üsk!

Nahksepp tikkigu laadid!

Sünnijärjekuningas sisse piserdagu!

Asetaja asetagu sinusse loode!

Aseta loode, ahelkihar! Aseta loode, lihtpatsike!

Asetagu sinus paika loode sinilootosvanikuga taevalised hobukaksikud!

|| 6.4.21 ||

 

Hõõrugu hobukaksikud kullast hõõrumispulkadega välja!

Ohverdame sulle loote, et sigida kümnendal kuul.

Nii nagu maa on tule loode,

nii nagu taevalagi kannab vürsti abil loodet,

nii nagu õhk on ilmakaarte loode,

nii asetan sinusse loote.”

|| 6.4.22 ||

 

Mil hakkab sigima, teeb vetega märjaks:

“Just nii, nagu õhk lootosetiiki kõikepidi õõtsutab,

muutugu su loode, koos emakoogiga väljugu!

See on vürsti rännurada, riiviga ja ümbristoega,

löö, vürst, see koos lootega ja alumisega välja!”

|| 6.4.23 ||

 

Teeb tule üles, asetab sündinu süles paika,

juhib kopsikusse müreda määrde,

kopsates müreda määrde ohverdab:

“Temas tuhandet õitsema pannes õilmitsen oma kojas.

Ärgu ta kaaskondseid lõigatagu ära sünnijärjest ja karjadest – hüva!

Hinged, mis minus, ohverdan aru abil sulle – hüva!

Kui tegudega siinjuures üle pingutasin või kängu jäin,

siis las tuluke, hea urjaja ja tark,

hästi urjab, hästi ohverdab meile – hüva!”

|| 6.4.24 ||

 

Muigutab veel ta paremat kuulmekäiku, kolm korda “kõne, kõne”.

Kokku veel kohupiima, mee ja selitatud või juhib

ning eineks annab, hõbekuldset sisse panemata:

“Maapealse sinusse asetan,

maaülese sinusse asetan,

jumala sinusse asetan,

kogu maapealse, maaülese, jumala sinusse asetan.”

|| 6.4.25 ||

 

Teda veel nimetab, et “oled varamu”,

sedasi tuleb tal ka varjunimi.

|| 6.4.26 ||

 

Annab veel ema kätte, pakub talle tissi:

“Sinu tiss, mis on pideva joaga, mis on toibutaja,

mis on kalliskiviastja, küllusetundja, mis on hea anniga,

millega iga vedeliku õitsema paned,

järvekene, anna see siia, et imetada.”

|| 6.4.27 ||

 

Veel, kostitab tema ema kutsungiga,

et “oled turd, sõbra ja vetevaimu soost, vapper.

Vapper sündis, saagu sinust vapper naine,

kuna tegi vapra mehe!”

Lausutakse ju tema kohta nii:

“Ohhoo, ületasid isa!

Ohhoo, ületasid vanaisa!

Ohhoo, tähtsa, toreduse ja vaimusädelusega saa kätte ülimast ülim!

Kui on poeg, kes sünnib seda tundval vaimulikul.”

|| 6.4.28 ||