Teine raamat

1.

 

Eks olnud järeleütleja Gārgya Dṛptabālāki.

Eks ta öelnud Ajātaśatru Kāśyale:

“Seletan sulle vaimu!”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Sellise kõne eest anname tuhat.

inimesed jooksevad kohale “Janaka, Janaka!”.”

|| 2.1.1 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on päevakera sees –

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Kõigi tulnute ülik, valitseja, pealik” –

mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

tollest saab kõigi tulnute ülik, valitseja, pealik.

|| 2.1.2 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on kuuketta sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Lopsakas, kahkjais riideis, valitseja Leotis” –

mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

päevast päeva tollele leotatakse ja juurde leotatakse,

tema söök ei kao.

|| 2.1.3 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on pikselöögi sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Särtsuja” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too särtsub,

eks särtsub ka ta sünnijärg.

|| 2.1.4 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“Säärane mees, kes on selguse sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Täielik ja käivitajata” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

tolle sünnijärg ja karjad täienevad,

ei tagane ta sünnijärg siitilmast.

|| 2.1.5 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on õhu sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Vürst, nüristuseta, ohjespidav sõjavägi,” –

mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too saab ohjeldajaks, ohjespidajaks, vastaliste ohelikuks.

|| 2.1.6 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on tule sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Taludasuutja” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too taluda suudab,

eks taluda suudab ka ta sünnijärg.

|| 2.1.7 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on vete sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Kohast laadi” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks lähe tolle juurde, kes on kohast laadi, mitte ebakohast laadi,

ning temastki sünnib kohast laadi.

|| 2.1.8 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on peegli sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Sätendus” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too sätendab,

eks sätendab ka ta sünnijärg.

Ning millega vaid kokku saab,

selle kõik sätendama paneb.

|| 2.1.9 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See hääl, mis pärast käijat järele tõuseb,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Olelus” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too kestab siinses ilmas kogu oma jao,

hing ei hülga teda enneaegu.

|| 2.1.10 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on ilmakaarte sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Ei mineta teist” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too teistega kokku saab,

inimhulka ei lõigata temast ära.

|| 2.1.11 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes koosneb varjust,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Surm” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too kestab siinses ilmas kogu oma jao,

surm ei taba teda enneaegu.

|| 2.1.12 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on loomuse sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõnu sea!

“Iseloomuga” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub sedasi,

eks too on iseloomuga,

eks iseloomuga on ka ta sünnijärg.

Eks Gārgya jäänud tasa.

|| 2.1.13 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Sedasi ongi?”

“Sedasi jah.”

“Sedasi ei tunne ära.”

Eks öelnud Gārgya:

“Sinu alla liigun!”

|| 2.1.14 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Küllap on vastukarva,

et vaimulik jõuab rammumehe juurde,

kes “ütleb mulle vaimu kohta”.

Olgu, annan sulle teadmist.”

Võtnud tal käest ja tõusnud üles,

eks viinud uinunud mehe manu

ja rääkinud tollele sääraseid nimesid:

“Lopsakas, kahkjais riideis, valitseja Leotis.”

Too ei tõusnud üles.

Äratanud teda käega läbi kloppides,

eks too tõusnud üles.

|| 2.1.15 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Kui tal tuli uni,

kuhu jäi siis teadasaav mees?

Kust ta pärast lähenes?”

Ning eks Gārgya ei saanud aru.

|| 2.1.16 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Kui tal tuli uni,

siis võttis teadasaav mees

oma teadasaamiseks hingede teadasaamise

ja magab ses selguses, mis on südame sees.

Veel eks siis, kui haarab nad, nimelt uinub see mees,

haarab hinge, haarab kõne, haarab silmapaari,

haarab kõrvapaari, haarab aru.

|| 2.1.17 ||

 

Kus ta unenägudes toimetab,

eks ole need tema ilmad.

Kord saab temast vägev valitseja,

kord vägev vaimulik,

kord kõrgele, siis madalale läheb.

Nõnda nagu vägev valitseja, kes haarab maakondlased kaasa

ja käib oma tungide järgi maakonnas ringi,

nii haarab ta kaasa hinged

ja käib oma tungide järgi ihus ringi.

|| 2.1.18 ||

 

Veel, kui hästi uinub ega tunne ära midagi,

läheb kakskümmend seitse tuhat arteri nimega soont

südamest seisma jätkukohta,

mööda neid ta eemale siugleb ja jätkukohas magab.

Nõnda nagu surmakauge või vägev valitseja või vägev vaimulik

õndsuse lööklainesse minnes magab,

just sedasi ta magab.

|| 2.1.19 ||

 

Nõnda nagu ämblik tõuseb jätkustikku mööda üles,

nii nagu tulest tõusevad üles pisikesed sädemed,

niisamuti tõusevad loomusest välja kõik hinged,

kõik ilmad, kõik taevalised, kõik tulnud.

Tema seadistus on “olemuste olemus”,

on ju hinged olemus,

tema on nende olemus.

|| 2.1.20 ||

 

2.

 

Eks ju, kes on tite

ning ta asupaiga, panipaiga, tulba ja nööri ära tundnud,

eks kammitse seitset vaenuvennikest.

On ikkagi titt hing, mis keskel,

see on tal asupaik, too on panipaik,

hing on tulp, söök on nöör.

|| 2.2.1 ||

 

Teda teenib seitse kadumatut.

Kisa edendab teda verevate silmasäbrudega,

sombupilv silmavetega,

päevakera silmateraga,

tuli tumedaga,

vürst heledaga.

Maa edendab teda alumise lauga,

taevalagi ülemisega.

Tolle söök ei kao,

kes on selle ära tundnud.

|| 2.2.2 ||

 

Kuulutus on selline.

“Kruusi ava on siinpool ja põhi ülal,

selles on peidul igatlaadi toredust.

Selle serval istus seitse ärksat,

kõne on kaheksandana tuttav vaimuga.”

“Kruusi avaus on siinpool ja põhi ülal” –

nii on ihuga, sest selle kruusi ava on siinpool ja põhi ülal.

“Selles on peidul igatlaadi toredust” –

on ju hinged igatlaadi toredus,

see lause on hingede kohta.

“Selle serval istus seitse ärksat” –

on ju hinged ärksad,

see lause on hingede kohta.

“Kõne on kaheksandana tuttav vaimuga” –

sest kõne on kaheksas ja vaimuga tuttav.

|| 2.2.3 ||

 

Need kaks on Gotama ja Bharadvāja,

see on Gotama ja too Bharadvāja.

Need kaks on Viśvāmitra ja Jamadagni,

see on Viśvāmitra ja too Jamadagni.

Need kaks on Vasiṣṭha ja Kaśyapa,

see on Vasiṣṭha ja too Kaśyapa.

Kõne on sööja,

sest kõne sööb sööki,

eks ole söömine ju nimelt siis, kui on “sööja”.

Kõike süüa saab,

kõik tolle söögiks saab,

kes on selle ära tundnud.

|| 2.2.4 ||

 

3.

 

On ikkagi on kaks laadi vaimul –

kalgendatud ja kalgendamata,

surelik ja surematu,

paigal ja käimas,

olemas ja taustal.

|| 2.3.1 ||

 

Kalgendatu on teistsugune kui õhk ja vaheruum,

ta on surelik, ta on paigal, ta on olemas.

Sel kalgendatul, sel surelikul, sel paigaloleval, sel oleval

on selline maitse – see, mis kuumab,

sest oleval on selline maitse.

|| 2.3.2 ||

 

Kalgendamata on õhk ja vaheruum,

ta on surematu, ta on käimas, ta on taustal.

Sel kalgendamatul, sel surematul, sel käimasoleval, sel taustal

on selline maitse – mees, kes on selles ringis,

sest taustal on selline maitse.

Nii palju taevasuste kohta.

|| 2.3.3 ||

 

Veel loomuse kohta.

Kalgendatu on niisiis teistsugune kui hing

ja see selgus, mis on loomuse sees,

ta on surelik, ta on paigal, ta on olemas.

Sel kalgendatul, sel surelikul, sel paigaloleval, sel oleval

on selline maitse – see, mis on silmapaar,

sest oleval on selline maitse.

|| 2.3.4 ||

 

Kalgendamata on hing

ja see selgus, mis on loomuse sees.

Sel kalgendamatul, sel surematul, sel käimasoleval, sel taustal

on selline maitse – mees, kes on paremas silmas,

sest taustal on selline maitse.

|| 2.3.5 ||

 

Eks ole selle mehe laad

nagu väga säbrune riie, nagu kahkjas lambavill,

nagu punakas mardikas, nagu tuleleek,

nagu valge lootos, nagu piksesähvatus.

Eks ole ju tolle arm piksesähvatus,

kes on selle ära tundnud.

Siis veel suunanäit “ei, ei!”,

sest pole olemas midagi ülemat kui “ei, ei!”.

Veel nimesilt “olemuse olemus”,

on ju hinged olemus,

tema on nende olemus.

|| 2.3.6 ||

 

4.

 

“Maitreyī,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Olgu, ma liigun ju sellest paigast edasi.

Uhh, lõpetan sinu ja Kātyāyanīga!”

|| 2.4.1 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Kui kogu maa oleks, auline, minu jaoks varandusega täidetud,

kas oleksin seeläbi surematu?”

“Ei!” eks öelnud Yājñavalkya.

“Sinagi saaksid elada siis nii, nagu elavad heategijad.

Aga surematust pole varanduse najal loota.”

|| 2.4.2 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Kui ma ei oleks seeläbi surematu,

mida on mul sellega teha?

Mille on auväärne ära tundnud –

seleta seda mullegi!”

|| 2.4.3 ||

 

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Ohhoo, olgu, oled meile meeldiv ja meeldivalt selgitad.

Hei, istu, pean sulle loengu!

Katsu mõista, mis ma silme alla toon!”

|| 2.4.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Olgu, pole ju kuningas meeldiv kuningatungi pärast,

vaid kuningas on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju emand meeldiv emandatungi pärast,

vaid emand on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju pojad meeldivad pojatungi pärast,

vaid pojad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju varandus meeldiv varandusetungi pärast,

vaid varandus on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju vaim meeldiv vaimutungi pärast,

vaid vaim on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju ramm meeldiv rammutungi pärast,

vaid ramm on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju ilmad meeldivad ilmadetungi pärast,

vaid ilmad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju taevalised meeldivad taevalisetungi pärast,

vaid taevalised on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju tulnud meeldivad tulnutungi pärast,

vaid tulnud on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju kõik meeldivad kõigetungi pärast,

vaid kõik on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, Maitreyī, on ju vaja näha, kuulda, arutada, mõista katsuda loomust.

Olgu, on ju loomuse nägemise, kuulmise, arutamise, teadasaamisega

nii kõik ära tuntud.

|| 2.4.5 ||

 

Vaim tolle käest andis,

kes tundis vaimu ära teisal kui loomus.

Ramm tolle käest andis,

kes tundis rammu ära teisal kui loomus.

Ilmad tolle käest andsid,

kes tundis ilmad ära teisal kui loomus.

Taevalised tolle käest andsid,

kes tundis taevalised ära teisal kui loomus.

Tulnud tolle käest andsid,

kes tundis tulnud ära teisal kui loomus.

Kõik tolle käest andis,

kes tundis kõik ära teisal kui loomus.

Nii on vaim, nii on ramm, nii on ilmad,

nii on taevalised, nii on tulnud,

nii kõik, mis on loomus.

|| 2.4.6 ||

 

Nõnda nagu löödaval trummil

ei ole võimalik haarata häälte paljusust,

hoopis trummi haarates

haaratakse ju trummilöömise häält.

|| 2.4.7 ||

 

Nõnda nagu lõõtsuval teokarbil

ei ole võimalik haarata häälte paljusust,

hoopis teokarpi haarates

haaratakse ju teokarbilõõtsumise häält.

|| 2.4.8 ||

 

Nõnda nagu mängival keelpillil

ei ole võimalik haarata häälte paljusust,

hoopis keelpilli haarates

haaratakse ju keelpillisõnumi häält.

|| 2.4.9 ||

 

Nõnda nagu tuld niiske süütega pannes

lähevad välja eraldi suitsud,

olgu, see vägev tulnu hingas ju välja selle,

mis on palvete tarkvara, urjade tarkvara,

loitsude tarkvara, manaja Āṅgirasa,

pärand, muistend, tarkus,

seadistused, kuulutused, lõngad,

loenguandmised, loengupidamised.

Just need ta hingas välja.

|| 2.4.10 ||

 

Nõnda nagu meri on kõigi vete ühtejõudmine,

nii on nahk kõigi puudete ühtejõudmine,

nii on ninasõõrmed kõigi lõhnade ühtejõudmine,

nii on keel kõigi maitsete ühtejõudmine,

nii on silmapaar kõigi laadide ühtejõudmine,

nii on kõrvapaar kõigi häälte ühtejõudmine,

nii on aru kõigi kujuvõttude ühtejõudmine,

nii on süda kõigi tarkuste ühtejõudmine,

nii on käed kõigi tegude ühtejõudmine,

nii on hargivahe kõigi õndsuste ühtejõudmine,

nii on pärak kõigi äratõmmete ühtejõudmine,

nii on jalad kõigi lõikude ühtejõudmine,

nii on kõne kõigi tarkvarade ühtejõudmine.

|| 2.4.11 ||

 

Nõnda nagu vette heidetud soolapuru sulaks vee sisse,

eks ei oleks kättehaaramiseks nagu olemaski,

ent võetav on seetõttu soolane,

olgu, nii on ju vägev tulnu samuti otsata ja ületamatu,

vaid teadasaamise tomp,

tõuseb välja tulnutest ja neisse ka soikub.

Olgu, seletan, et “edasi käies ei ole tähelepanekut olemas”.”

Eks öelnud Yājñavalkya.

|| 2.4.12 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Siinkohal ajas auväärne mulle rumalust,

et “edasi käies ei ole tähelepanekut olemas”.”

Eks ta öelnud:

“Olgu, ma ei seleta ju rumalust.

Olgu, on ju paslik nii palju teada saada.

|| 2.4.13 ||

 

Seega, mil tuleb justnagu kahesust,

siis üks haistab teist, üks näeb teist, üks kuuleb teist,

üks sõnab teisele, üks arutab teisest, üks saab teada teisest,

ent kus tuli, et kõik on vaid tema loomus,

millega haistaks ta mida, millega näeks mida, millega kuuleks mida,

millega sõnaks millele, millega arutaks millest, millega saaks teada millest?

Millega nii kõik saab teada,

siis millega sellest teada saaks?

Olgu, millega saaks teada teadasaajast?”

|| 2.4.14 ||

 

5.

 

Maa on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on maa mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on maa peal,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa ihulik,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.1 ||

 

Veed on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on vete mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on vete sees,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa niisalik,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.2 ||

 

Tuli on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on tule mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on tule sees,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa kõnelik,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.3 ||

 

Õhk on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on õhu mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on õhu sees,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa hing,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.4 ||

 

Päevakera on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on päevakera mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on päevakeras,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa silmalik,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.5 ||

 

Ilmakaared on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on ilmakaarte mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on ilmakaartes,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa kuulduv ja kajalik,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.6 ||

 

Kuuketas on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on kuuketta mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on kuukettas,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa aruline,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.7 ||

 

Pikselöök on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on pikselöögi mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on pikselöögis,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa särtsakas,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.8 ||

 

Kõuemürin on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on kõuemürina mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on kõuemürinas,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa häälekas ja jõminaga,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.9 ||

 

Selgus on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on selguse mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on selguse sees,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa südameselgus,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.10 ||

 

Hoidja on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on hoidja mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on hoidja sees,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa hoidjalik,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.11 ||

 

Olemus on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on olemuse mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on olemuse sees,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa olemuslik,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.12 ||

 

Inimaruline on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on inimarulise mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on inimarulises,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuldasa inimaruline,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.13 ||

 

Loomus on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on loomuse mesi.

Särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomuse sees,

ning särtsust ja surematust koosnev mees,

kes on loomus,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.14 ||

 

On ju loomus sedasi kõigi kuningas, kõigi tulnute valitseja.

Nõnda nagu tõllaratta rummus ja veljes

on kõik kodarad(ara) kokku pitsitatud(arpita),

niimoodi on loomuses kõik tulnud,

kõik taevalised, kõik ilmad, kõik hinged,

kõik need loomused kokku pitsitatud.

|| 2.5.15 ||

 

On ju nii selle mee

Dadhyañc Ātharvaṇa hobukaksikutele öelnud.

Seda nähes ütles ärgas:

“Toon iidse kohta teile, mehed, pilgu alla hõrgu, võimsa,

otsekui kõu saju –

eks mee, mille Dadhyañc Ātharvaṇa

on nüüd teile edasi öelnud läbi hobuse pea.”

|| 2.5.16 ||

 

On ju nii selle mee

Dadhyañc Ātharvaṇa hobukaksikutele öelnud.

Seda nähes ütles ärgas:

“Hobukaksikud Dadhyañc Ātharvaṇale

külge panevad hobusepea.

Too õnguja ütles teile edasi Tvāṣṭra mee,

kui oli, hõrgukaksikud, teil kaenlas.”

|| 2.5.17 ||

 

On ju nii selle mee

Dadhyañc Ātharvaṇa hobukaksikutele öelnud.

Seda nähes ütles ärgas:

“Tegi ennist kahejalgsed,

tegi ennist neljajalgsed.

Ennist tuli tast tiivuline,

ennist(puras) mehena(puruṣa) sisenes.”

On ju mees see mõisasaks(puriśaya) kõigis mõisais(pūr),

miski pole tal vaevamata,

miski pole tal vaevaksvõtmata.

|| 2.5.18 ||

 

On ju nii selle mee

Dadhyañc Ātharvaṇa hobukaksikutele öelnud.

Seda nähes ütles ärgas:

“Tuli laadist laadi kohast laadi,

laad on tal, et olla silmast silma.

Vürsti lummused käivad paljusid laade mööda,

sest tal on ette rakendatud tuhat kõrbi.”

On ta ju kõrvid,

on ju kümned ja tuhanded,

palju ja otsata.

Sedasi on vaim eespoolseta, tagapoolseta,

seespoolseta, väljaspoolseta,

ning loomus on vaim, kõige mõikaja.”

Nii õpetatakse.

|| 2.5.19 ||