Viies raamat

1.

 

Täielik nii, täielik naa,

täielikust johtub täielik.

Täielikust täielikku ära võttes

järele jääb täielik.

“Ruum on vaim,

ruum on ennemuistne,

õhuline ruum,” eks lausus Kauravyāyaṇīputra.

Ta on tarkvara(veda), tunnevad vaimulikud,

seeläbi tunnen(veda), mida vaja tunda.

|| 5.1.1 ||

 

2.

 

Kolm kuninglikku sünnijärge

sünnijärjekuningast isa juures vaimuõppe soojust kogunud:

taevalised, aruga inimesed ja ebajumalad.

Vaimuõppe soojust kogudes öelnud taevalised:

“Las aulik seletab meile!”

Eks öelnud neile silbi “da”.

“Saite teada?”

“saime teada,” eks öelnud,

“laususid meile “taltuge(damyata)”.”

“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”

|| 5.2.1 ||

 

Veel eks öelnud aruga inimesed:

“Las aulik seletab meile!”

Eks öelnud neilegi silbi “da”.

“Saite teada?”

“saime teada,” eks öelnud,

“laususid meile “andam(datta).”

“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”

|| 5.2.2 ||

 

Veel eks öelnud ebajumalad:

“Las aulik seletab meile!”

Eks öelnud neilegi silbi “da”.

“Saite teada?”

“saime teada,” eks öelnud,

“laususid meile “tundke kaasa(dayadhvam)”.”

“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”

Just sedasi sõnab taevase kõne kõuemürin “da, da, da”:

“Taltuge, andam, tundke kaasa!”

Vaja harjutada neid kolme:

taltumust(dama), andmist(dāna) ja kaastunnet(dayā)!”

|| 5.2.3 ||

 

3.

 

Süda on seesama mis sünnijärjekuningas,

see on vaim, see on kõik.

“Süda”(hṛ-da-yam) on sedasi kolme silbiga.

Üks silp on “hṛ”,

omad ja teised toovad(abhihṛ) tollele,

kes on selle ära tundnud.

Üks silp on “da”,

omad ja teised annavad(dā) tollele,

kes on selle ära tundnud.

Üks silp on “yam”,

too käib(i) jumalikku ilma,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.3.1 ||

 

4.

 

On see ju see, sedasi just olnud, just olemus.

Eks too, kes tunneb seda vägevat esmasündinud haldjat,

et “olemus on vaim”,

ohjeldab siinsed ilmad.

See on ohjeldatud ja olematu,

kui nii tunneb seda vägevat esmasündinud haldjat,

et “olemus on vaim”.

Sest just olemus on vaim.

|| 5.4.1 ||

 

5.

 

Nii olid esmalt olemas vaid veed.

Need veed välja tõmbasid olemuse,

olemus vaimu, vaim sünnijärjekuninga,

sünnijärjekuningas taevalised.

Taevalistele istub, et on olemus.

“Olemuslik”(sa-tī-yam) on sedasi kolme silbiga.

Üks silp on “sa”,

üks silp on “ti”,

üks silp on “yam”.

Esimene ja viimane silp on olemus, keskel ebaõige,

sedasi on ebaõige mõlemalt poolt olemusega kinni haaratud

ja saab olemusepäraseks,

nii tunnetajat ei teota ebaõige.

|| 5.5.1 ||

 

Seesama, mis on olemus, on ka päevakera.

Mees, kes on tolle ringis,

ja mees, kes on paremas silmas,

on paigutatud teineteisesse.

Üks on paigutatud teisesse vihkudega, teine hingedega.

Kui tal tuleb minema astuda,

siis näeb vaid puhast ringi,

vihud ei jõua temani tagasi.

|| 5.5.2 ||

 

Mees, kes on tolle ringis –

pea on tal “maapealne”, üks pea ja üks silp(bhū),

käsivarred on “maaülene”, kaks käsivart ja kaks silpi(bhu-vas),

seisukeps on “jumal”(svar), kaks seisukepsu ja kaks silpi(su-ar),

seadistus on tal “päev”.

Patususe tapab ja hülgab too,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.5.3 ||

 

Mees, kes on paremas silmas,

pea on tal “maapealne”, üks pea ja üks silp,

käsivarred on “maaülene”, kaks käsivart ja kaks silpi,

seisukeps on “jumal”(svar), kaks seisukepsu ja kaks silpi,

seadistus on tal “mina”.

Patususe tapab ja hülgab too,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.5.4 ||

 

6.

 

See arust mees, kel olemuseks helk,

on südame sees nagu riis või oder,

ta on kõige isand, kõige kuningas,

nii kõike haldab, mis iganes on nii.

|| 5.6.1 ||

 

7.

 

Lausutakse, et “pikselöök on vaim”.

Pikselöök(vidyut) on lahtimurdmise(vidāna) tõttu.

Patususest lahti murrab(vidyati) tolle,

kes on selle ära tundnud, et “pikselöök on vaim”.

Sest pikselöök on vaim.

|| 5.7.1 ||

 

8.

 

Istuks, et kõne on veis,

tema neli tissi teevad “hüva”, “ass”, “uhh” ja “panus”.

Taevalised elatuvad kahest rinnast,

mis teevad “hüva” ja “ass”,

aruga inimeste oma teeb “uhh”,

esiisadel “panus”.

Hing on tal härg, aru vasikas.

|| 5.8.1 ||

 

9.

 

Rahvalik on seesama tuli mehe sees,

millel küpseb söödav söök,

mürinat, mis tal on, kuuleb kuulmekäike kinni pannes.

Kui tal tuleb minema astuda,

siis seda mürinat ei kuule.

|| 5.9.1 ||

 

10.

 

Kui mees ju sellest ilmast edasi käib,

läheneb ta õhule.

Too seal talle tõllaratta ruumi jao lahti teeb,

mööda seda astub ta ülespoole

ning läheneb päevakerale.

Too seal talle ripptrummi ruumi jao lahti teeb,

mööda seda astub ta ülespoole

ning läheneb kuukumale.

Too seal talle trummi ruumi jao lahti teeb,

mööda seda astub ta ülespoole

ning läheneb valuta ja lumeta ilmale,

pikalt ja pidevalt seal asub.

|| 5.10.1 ||

 

11.

 

On ju see ülim kuumus,

mil tõbine kuumaks saab.

Eks ohjelda too ülima ilma,

kes on selle ära tundnud.

On ju see ülim kuumus,

mil edasikäinu viiakse metsa.

Eks ohjelda too ülima ilma,

kes on selle ära tundnud.

On ju see ülim kuumus,

mil edasikäinu pannakse tulle.

Eks ohjelda too ülima ilma,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.11.1 ||

 

12.

 

“Söök on vaim,” lausuvad mõned, ent see pole nii,

hingest lahus söök ju haiseb.

“Hing on vaim,” lausuvad mõned, ent see pole nii,

söögist lahus hing ju kuivab.

Aga eks ülendu need kaks taevalist üheks saades.

Eks lausunud Prātṛda ikka isale:

“Kas saaksin teha tõsist tollele, kes seda tunnetab?

Kas saaksin teha talle ebatõsist?”

Eks lausunud käega lüües:

“Ei, Prātṛda! Aga mis ülendub neil kahel üheks saades?”

Ning eks öelnud sellepärast “vi” –

on ju söök “vi”,

sest kõik tulnud sisenevad(viś) söögis.

“Ram” – on ju hing “ram”,

sest kõik tulnud lustivad(ram) hinges.

Eks ju sisene tolles kõik tulnud, lusti kõik tulnud,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.12.1 ||

 

13.

 

Ütelus – on ju hing ütelus(uktha),

sest nii kõike tõstab üles(utthā) hing.

Eks tast tõuseb üles vapper ütelustetundja.

Ohjeldab ühiskaasluse ja ilmakaasluse ütelusega,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.13.1 ||

 

Uri – on ju hing uri(yajus),

sest hinge sees on kõik tulnud sobivad(yuj).

Eks kõik tulnud sobivad armuvalla jaoks.

Ohjeldab ühiskaasluse ja ilmakaasluse urjaga,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.13.2 ||

 

Loits – on ju hing loits(sāman),

sest hinge sees on kõik tulnud täpsed(samyañc).

Eks kõik täpsed tulnud kujunevad armuvallaks.

Ohjeldab ühiskaasluse ja ilmakaasluse loitsuga,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.13.3 ||

 

Ramm – on ju hing ramm(kṣatra),

sest on ju hing ramm.

Eks hing kaitseb(trai) teda haavade (kṣaṇitu) eest,

saab kätte kaitsevajaduseta rammu.

Ohjeldab ühiskaasluse ja ilmakaasluse rammuga,

kes on selle ära tundnud.

|| 5.13.4 ||

 

14.

 

“Pinnas(bhū-mi), vaheruum(an-ta-ri-kṣa), taevalagi(dy-au)”

on kaheksa silpi.

Eks ole ju laulendi üks rida kaheksasilbiline

ning eks säärane ole ka see.

Eks too ohjeldab nii palju, nagu on kolmes ilmas,

kes on sel säärase rea ära tundnud.

|| 5.14.1 ||

 

“Palved(ṛ-cas), urjad(ya-jūṃ-ṣi), loitsud(sā-mā-ni)”

on kaheksa silpi.

Eks ole ju laulendi üks rida kaheksasilbiline

ning eks säärane ole ka see.

Eks ohjelda too nii palju, nagu on kolme tarkust,

kes on sel säärase rea ära tundnud.

|| 5.14.2 ||

 

“Hing(prā-ṇa), mahahõng(ap-ā-na), laialihõng(vy-ā-na)”

on kaheksa silpi.

Eks ole ju laulendi üks rida kaheksasilbiline

ning eks säärane ole ka see.

Eks ohjelda too nii palju, nagu on hingelisi,

kes on sel säärase rea ära tundnud.

Veel on sel veerand,

nägus rida, säbrutagune, mis kuumab.

On ju neljas seesama mis veerand.

“Nägus rida”, sest see on justnagu näha,

ning “säbrutagune”, sest see kuumab hoopis ülalpool kui kogu säbru.

Eks kuumab armu ja toreduse abil ka too,

kes on sel säärase rea ära tundnud.

|| 5.14.3 ||

 

Sedasi püsib laulend paigas veerandis,

nägusas reas, säbrutaguses.

See püsib ju paigas olemuses.

On ju silmapaar olemus,

sest on ju silmapaar olemus,

sestap on nüüdki nii, et kui kaks peavad sõnasõda,

et “mina nägin” ja “mina kuulsin”,

siis usaldagem toda, kes seletab, et “mina nägin”!

See olemus püsib ju paigas jõus.

On ju hing jõud, see püsib paigas hinges,

sestap lausutakse, et “jõud on olemusest võimsam”.

Ning nii püsib laulend loomukohaselt paigas.

Eks ta talitajaid kaitsnud.

On ju hinged talitajad,

hingi on ta kaitsnud,

et ta talitajaid(gaya) on kaitsnud(trai),

sestap nimeks laulend(gāyatrī).

Seesugune on ka sigituslaul, mida ta järele lausub.

Kellele ta järele lausub, tolle hingi kaitseb.

|| 5.14.4 ||

 

Eks mõni lausu sigituslaulu järele kui järelehõiset:

“Kõne on järelehõise. Kõnet järele seletame.”

Ärgu tehku nõnda, vaid seletagu sigituslaulu järele kui laulendit!

Eks ole ju, et kuigi nii tunnetades justnagu palju vastu võtab,

ei saa see ikkagi mitte ühegi laulendi rea vastu.

|| 5.14.5 ||

 

Kes vastu võtaks kolm täielikku ilma,

saaks kätte tema esimese rea.

Veel, kes vastu võtaks nii palju, nagu on kolme tarkust,

saaks kätte tema teise rea.

Veel, kes vastu võtaks nii palju, nagu on hingelisi,

saaks kätte tema kolmanda rea.

Veel on sel veerand,

nägus rida, säbrutagune, mis kuumab,

olemata miskitmoodi kättesaadav.

Ning kuidas nõnda palju vastu võtta?

|| 5.14.6 ||

 

Tema teenimine.

“Laulend, oled ühe reaga, kahe reaga,

kolme reaga, nelja reaga,

oled ridadeta, sest ei ridastu.

Au sulle, veerand, nägus rida, säbrutagune!”

Keda vaenaks: “Et too ei saaks seda kätte!”

Või: “Säärase jaoks ärgu olgu tung kosutus!”

Kui nii teenib, ega olegi tolle jaoks tung kosutav.

Või: “Et mina saaksin selle kätte!”

|| 5.14.7 ||

 

Eks ju Janaka Vaideha öelnud sedasi Buḍila Āśvatarāśvinile:

“Oo, seletasid küll, et oled laulenditundja,

miks veel elevandi kombel kannad?”

“Sest ei tunne selle suud, suur valitseja,” eks öelnud.

Just tuli on selle suu.

Eks ju, kui palju ka tulle panna,

selle kõik kokku põletab,

eks ju, kui palju selle äratundja ka pattu teeb,

selle kõik kokku hekseldab,

kohale tuleb puhas, kumav, vananematu, surematu.

|| 5.14.8 ||

 

15.

 

Kullast kausiga on

kinni pandud olemuse suu.

Seda paota sa, õitsetaja,

et näeks olemusehoidjat!

Õitsetaja, üksik ärgas, ohjaja, päevajumal, kuninglik sünnijärg,

rivista vihud, riivista särts!

Näen sul seda laadi, mis sul kõige hüvam,

kes see on, on mees, see olen mina.

Õhk on surematu hingus,

ihu veel vaid tuhk.

Aum! Meenuta, talitus, meenuta tehtut!

Meenuta, talitus, meenuta tehtut!

Tuli, juhi meid head rada mööda jõukusse!

Tundes igaühe tänavaid, taevane,

sõdi meist välja kiivakiskuv süü!

Pakuksime sulle suuri auavaldusi!

|| 5.15.1 ||