Esimene raamat

I

 

1.

 

Istuks, et silp “aum” on ülemlaul,

sest ülemlaulu lauldakse “aum”.

Loetlegem lähemalt.

|| 1.1.1 ||

 

Tulnute maitse on maa.

Maa maitse on veed.

Vete maitse on rohud.

Rohtude maitse on mees.

Mehe maitse on kõne.

Kõne maitse on palve.

Palve maitse on loits.

Loitsu maitse on ülemlaul.

|| 1.1.2 ||

 

Maitseist maitsvaim, ülim, ülalpool, kaheksas on see,

mis on ülemlaul.

|| 1.1.3 ||

 

“Missugune on palve?

Missugune on loits?

Missugune on ülemlaul?”

Vaja hinnata.

|| 1.1.4 ||

 

Kõne on palve,

hing on loits,

silp “aum” on ülemlaul.

On ju sedasi sõbrapaariks

kõne ja hing, palve ja loits.

|| 1.1.5 ||

 

Sedasi tõmmatakse “aum” silbis kokku sõbrapaariks.

Siis ju, kui sõbrapaarid on koos,

nad ju aitavad teineteisel tungi kätte saada.

|| 1.1.6 ||

 

Eks aita too ju tungid kätte saada,

kellele nii tundes istub see, et see silp on ülemlaul.

|| 1.1.7 ||

 

On see ju tagatise silp,

sest kes iganes tagab, lausub “aum”.

Hellitamine on seesama mis tagatis.

Eks saa too ju tungide hellitajaks,

kellele nii tundes istub see, et see silp on ülemlaul.

|| 1.1.8 ||

 

Seeläbi on käigus kolmene tarkus,

“aum” annab kuulda, “aum” kiidab,

“aum” laulab ülemlaulu,

et vägevuse ja maitsega ülendada seda silpi.

|| 1.1.9 ||

 

Kumbki teeb selle abil,

too, kes seda nii tunneb ja kes ei tunne,

aga tarkus ja ebatarkus on mitmeti,

sest “see, mida teeb tarkuse, usu ja seadistusega,

sisaldab enam vaprust”.

Just sedasi tuleb silpi lähemalt loetleda.

|| 1.1.10 ||

 

2.

 

Eks ju sinna, kus kokku põrkasid taevalised ja ebajumalad,

mõlemad kuninglikud sünnijärjed,

eks toonud taevalised ülemlaulu,

et “selle abil hakkame neid haldama”.

|| 1.2.1 ||

 

Eks neile istunud, et ninasõõrmete hing on ülemlaul.

Eks ebajumalad mõrandanud selle patususega,

sestap haistab sellega mõlemat,

heahõngulist ja halvalõhnalist,

kuivõrd see on patususega mõrandatud.

|| 1.2.2 ||

 

Veel, eks istunud, et kõne on ülemlaul.

Eks ebajumalad mõrandanud selle patususega,

sestap sõnab sellega mõlemat,

olemust ja ebaõiget,

kuivõrd see on patususega mõrandatud.

|| 1.2.3 ||

 

Veel, eks istunud, et silmapaar on ülemlaul.

Eks ebajumalad mõrandanud selle patususega,

sestap näeb sellega mõlemat,

nii nähtavat kui nähtamatut,

kuivõrd see on patususega mõrandatud.

|| 1.2.4 ||

 

Veel, eks istunud, et kõrvapaar on ülemlaul.

Eks ebajumalad mõrandanud selle patususega,

sestap kuuleb sellega mõlemat,

nii kuuldavat kui kuuldamatut,

kuivõrd see on patususega mõrandatud.

|| 1.2.5 ||

 

Veel, eks istunud, et aru on ülemlaul.

Eks ebajumalad mõrandanud selle patususega,

sestap kujutleb sellega mõlemat,

nii kujuvõtvat kui kujuvõtmatut,

kuivõrd see on patususega mõrandatud.

|| 1.2.6 ||

 

Veel, eks istunud, et just see, mis on suuline hing, on ülemlaul.

Eks ebajumalad seda pressides purunenud,

nii nagu purunetaks kaljusse kaevist pressides.

|| 1.2.7 ||

 

Nii nagu kaljusse kaevist pressides puruneb,

eks purune nii ka too,

kes selle tundja suhtes pattu tungitseb

või teda orjastab,

sedasi on kaljus kaevis.

|| 1.2.8 ||

 

Selle abil ei saa teada ei heahõngulist ega halvalõhnalist,

sest patusus on uppi löödud.

Kui einestab ja kui joob selle abil,

ümmardab selle abil teisigi hingi.

Ning kui seda lõpuks mittetundes minema astub,

võtab lõpuks suu pärani.”

|| 1.2.9 ||

 

Eks istunud Aṅgirasele, et see on ülemlaul,

ning arvatakse justkui, et see on Aṅgiras,

kuna on liikmete(aṅga) maitse(rasa).

|| 1.2.10 ||

 

Seejärel, eks istunud Bṛhaspatile, et see on ülemlaul,

ning arvatakse justkui, et see on Bṛhaspati,

sest kõne on lopsakas(bṛhatī) ja tema selle kuningas(pati).

|| 1.2.11 ||

 

Seejärel, eks istunud Ayāsyale, et see on ülemlaul,

ning arvatakse justkui, et see on Ayāsya,

kuna käib(ayate) suumulgust(āsya).

|| 1.2.12 ||

 

Seejärel, eks Baka Dālbhya seda tundnud,

eks saanud ta naimiśade ülemlauljaks,

eks ta ikka nende tunge mööda laulab.

|| 1.2.13 ||

 

Eks saa too ju tungide lauljaks,

kellele nii tundes istub see, et see silp on ülemlaul.

Nii on loomuse kohta.

|| 1.2.14 ||

 

3.

 

Veel, taevasuste kohta.

Istuks, et just see, mis kuumab, on ülemlaul.

See ju laulab tõustes sünnijärgedele ülemlaulu,

tõustes uppi pimeduse, hirmu lööb.

Eks saa too ju hirmu, pimeduse uppi lüüa,

kes nii tunneb.

|| 1.3.1 ||

 

Ning see ja too on samasugused,

see on soe ja too on soe.

Silmas peetakse, et see on “jõmin”,

too on “jõmin” ja “vastus jõminale”,

sestap ju istuks, et see ja too on ülemlaul.

|| 1.3.2 ||

 

Siis veel, istuks, et just põimhõng on ülemlaul.

Mida sisse hingab, see on hing,

mis välja hingab, see on väljahõng,

veel, mis on sisse- ja väljahingamise kokkupanu, see on põimhõng.

Mis on põimhõng, see on kõne,

sestap sisse ja välja hingamata kõnet jutuks tuua võtab.

|| 1.3.3 ||

 

Mis on kõne, see on palve,

sestap sisse ja välja hingamata palvet jutuks tuua võtab.

Mis on palve, see on loits,

sestap sisse ja välja hingamata laulab loitsu.

Mis on loits, see on ülemlaul,

sestap sisse ja välja hingamata laulab ülemlaulu.

|| 1.3.4 ||

 

Ka teistsuguseid vaprust sisaldavaid tegusid,

nagu tulehõõrumist, võistusihtimist, tõhusa vibu pinguletõmbamist,

teeb sisse ja välja hingamata.

Selle põhjal istuks, et just põimhõng on ülemlaul.

|| 1.3.5 ||

 

Siis veel, istuks, et ülemlaul on silbid “ud-gī-tha”.

Hing on ud(üles), sest hingega tõuseb üles,

kõne on gī(leelo), eks peetakse silmas kõne “leelotust”,

söök on tha, sest söögis paikneb nii kõik.

|| 1.3.6 ||

 

Taevalagi on ud, vaheruum gī, maa tha.

Päevakera on ud, õhk gī, tuli tha.

Loitsude varamu on ud, urjade varamu gī, palvete varamu tha.

Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.

Söögirikkaks ja söögisööjaks saab too,

kellele nii tundes istub see, et ülemlaul on silbid “ud-gī-tha”.

|| 1.3.7 ||

 

Siis veel, edulootuste hellitamine.

Istuks, et on sihivõtmised –

millise loitsuga hõiskaks,

selle loitsu poole jookseks,

|| 1.3.8 ||

 

millises palves, selle palve poole,

millisele ärksale, selle ärksa poole,

millisele taevasusele hõiskaks,

selle taevasuse poole jookseks,

|| 1.3.9 ||

 

millise hümniga hõiskaks,

selle hümni poole jookseks,

millise hõiskelauluga hõiskaks,

selle hõiskelaulu poole jookseks,

|| 1.3.10 ||

 

millisele ilmakaarele hõiskaks,

selle ilmakaare poole jookseks.

|| 1.3.11 ||

 

Lõpuks loomuse poole sihti võttes hõiskaks,

tungi hägustumata mõistes.

Eks ta pane lootuse sellele, et see tung teda hellitaks,

mis tungiga hõiskaks, mis tungiga hõiskaks!

|| 1.3.12 ||

 

4.

 

Istuks, et silp “aum” on ülemlaul,

sest ülemlaulu lauldakse “aum”.

Loetlegem lähemalt.

|| 1.4.1 ||

 

Sisenesid ju taevalised surmahirmus kolme tarkusesse,

varjutasid(chad) end hümnidega(chandas),

kuidas nendega varjutasid, see on hümnide hümnilisus.

|| 1.4.2 ||

 

Ning sealjuures surm – nii nagu läbi vee näeb röövkala – neid

läbi palve, loitsu, urja nägi.

Kuid tundes sisenesid nad

palvest, loitsust, urjast üles jõminasse.

|| 1.4.3 ||

 

On ju, kui kätte saab palve, loitsu või urja, siis jõmistab “aum”,

ning see jõmin ongi see silp, surematu, hirmutu,

sellesse sisenedes said taevalised surematuks.

|| 1.4.4 ||

 

Kes nii tundes huikab seda silpi,

sisenebki sellesse surematu ja hirmutu jõminaga silpi,

ning et taevalised on sellesse sisenedes surematud, saab ta surematuks.

|| 1.4.5 ||

 

5.

 

Siis veel, et “mis on ülemlaul, see on huige,

mis on huige, see on ülemlaul”,

on ju päevakera ülemlaul, sedasi huige,

sest käib jõmisedes “aum”.

|| 1.5.1 ||

 

“Ning mina vaid tema poole laulsin,

sestap oled sa mul üksi,”

eks öelnud Kauṣītaki pojale.

“Pöördu sina vihkude poole,

siis saab sul palju tulla!”

Nii on taevasuste kohta.

|| 1.5.2 ||

 

Veel, loomuse kohta.

Istuks, et just see, mis on suuline hing, on ülemlaul,

sest käib jõmisedes “aum”.

|| 1.5.3 ||

 

“Ning mina vaid tema poole laulsin,

sestap oled sa mul üksi,”

eks öelnud Kauṣītaki pojale.

“Laula sina hingesid rohkuse poole,

siis saab sul palju tulla!”

|| 1.5.4 ||

 

Siis veel, et “mis on ülemlaul, on huige,

mis on huige, on ülemlaul”

eks ohvrihiislari toolist isegi halva ülemlaulu

järjele toob, järjele toob.

|| 1.5.5 ||

 

6.

 

See on palve, tuli on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

See on soetaja(sā), tuli on vunk(ama), nii on loits(sāman).

|| 1.6.1 ||

 

Vaheruum on palve, õhk on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Vaheruum on soetaja, õhk on vunk, nii on loits.

|| 1.6.2 ||

 

Taevalagi on palve, päevakera on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Taevalagi on soetaja, päevakera on vunk, nii on loits.

|| 1.6.3 ||

 

Tähed on palve, kuukuma on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Tähed on soetaja, kuukuma on vunk, nii on loits.

|| 1.6.4 ||

 

Veel, kui päevakeral on hele helk, siis nii on palve,

veel, kui on sinine, ülimalt tume, siis nii on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

|| 1.6.5 ||

 

Veel, kui päevakeral on just hele helk, siis nii on soetaja,

veel, kui on sinine, ülimalt tume, siis nii on vunk, nii on loits.

Veel, kullast mees, kes nähtub päevakera sees,

kuldhabeme ja kuldjuustega, kuni küünteni kõik kullatoonis –

|| 1.6.6 ||

 

ta silmad on nagu ahvipruuniga valgelootos.

Nimeks on tal “üles”(ud), ta on tõusnud üle(udita) kõigi patususte.

Eks tõuse too ju üle(udeti) kõigi patususte,

kes nii tunneb.

|| 1.6.7 ||

 

Palve ja loits on tema laulikud, sellepärast on ülemlaul,

aga ülemlaulja on just sellepärast, et laulab seda.

Tal on nii need ilmad, mis on siinsest mujalepoole,

kui ka taevaliste tungid urjatud.

Nii on taevasuste kohta.

|| 1.6.8 ||

 

7.

 

Veel, loomuse kohta.

Kõne on palve, hing on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Kõne on soetaja, hing on vunk, nii on loits.

|| 1.7.1 ||

 

Silmapaar on palve, loomus on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Silmapaar on soetaja, loomus on vunk, nii on loits.

|| 1.7.2 ||

 

Kõrvapaar on palve, aru on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Kõrvapaar on soetaja, aru on vunk, nii on loits.

|| 1.7.3 ||

 

Veel, kui silmal on hele helk, siis nii on palve,

veel, kui on sinine, ülimalt tume, siis nii on loits.

Sedasi on loits sellesse palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Veel, kui silmal on just hele helk, siis nii on soetaja,

veel, kui on sinine, ülimalt tume, siis nii on vunk, nii on loits.

|| 1.7.4 ||

 

Veel, see mees, kes nähtub silma sees, on palve,

on loits, on ütelus, on uri, on vaim,

tema laad on samasugune kui tolle laad,

tolle kaks laulikut on samad kui tema kaks laulikut,

nimeks on seesama nimi.

|| 1.7.5 ||

 

Tal on nii need ilmad, mis on sealsest siiapoole,

kui ka aruga inimeste tungid urjatud.

Nood, kes laulavad keelpillidel, laulavad temast,

sestap soetavad nad rikkuse.

|| 1.7.6 ||

 

Veel, kes nii tundes laulab loitsu, laulab mõlemast,

just tolle abil ta nii need ilmad, mis on siinsest mujalepoole,

kui ka taevalised tungid kätte saab.

|| 1.7.7 ||

 

Veel, just tolle abil nii need ilmad, mis on sealsest siiapoole,

kui ka aruga inimeste tungid kätte saab.

Ning eks ülemlaulja, kes seda tunneb, sellepärast seletagu:

|| 1.7.8 ||

 

“Millist tungi sulle laulan?”

Sest just tollel on tungi laulmine urjatud,

kes nii tundes loitsu laulab, loitsu laulab.

|| 1.7.9 ||

 

8.

 

Eks olnud kolm ülemlaulus edukat,

Śilaka Śālāvatya, Caikitāyana Dālbhya ja Pravāhaṇo Jaivali,

eks nad öelnud:

“Oleme ju ülemlaulus edukad.

Uhh, ülemlaulus küll, aga sõnagem, kuidas!”

|| 1.8.1 ||

 

Eks nõnda siis kõrvuti sisse sättinud,

eks Pravāhaṇo Jaivali öelnud nii:

“Esmalt sõnagu auväärsed,

kuulan ära sõnakate vaimulike kõne!”

|| 1.8.2 ||

 

Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyana Dālbhyale:

“Uhh, küsin sinult!”

“Küsi!” eks öelnud.

|| 1.8.3 ||

 

“Kuhu läheb loits?”

“Jõminasse,” eks öelnud.

“Kuhu läheb jõmin?”

“Hinge,” eks öelnud.

“Kuhu läheb hing?”

“Sööki,” eks öelnud.

“Kuhu läheb söök?”

“Vetesse,” eks öelnud.

|| 1.8.4 ||

 

“Kuhu lähevad veed?”

“Tollesse ilma,” eks öelnud.

“Kuhu läheb too ilm?”

“Ära juhi jumalariigi ilmast välja!” eks öelnud.

“Me paneme loitsu paika jumalariigi ilmas,

sest loits on jumalariigi hõiskekoor.”

|| 1.8.5 ||

 

Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyana Dālbhyale:

“Sinu loits, Dālbhya, ei püsi üldse paigas,

ja kui keegi nüüd seletaks, et “sinu pea lendab”,

siis su pea lendakski.”

|| 1.8.6 ||

 

“Uhh, mina tunnen, auväärsed, selle ära!”

“Tunne!” eks öelnud. “Kuhu läheb too ilm?”

“Sellesse ilma,” eks öelnud.

“Kuhu läheb see ilm?”

“Ära juhi püsimispaika ilmast välja!” eks öelnud.

“Me paneme loitsu paika kui püsimispaiga ilma sees,

sest loits on püsimispaiga hõiskekoor.”

|| 1.8.7 ||

 

Eks öelnud Pravāhaṇo Jaivali talle:

“Sinu loits, Śālāvatya, saab üldse otsa,

ja kui keegi nüüd seletaks, et “sinu pea lendab”,

siis su pea lendakski.”

“Uhh, mina tunnen selle auväärsetele ära!”

“Tunne!” eks öelnud.

|| 1.8.8 ||

 

9.

 

“Kuhu läheb see ilm?”

“Selgusesse,” eks öelnud.

Eks ilmu ju kõik tulnud kohale selgusest,

selgusesse tagasi loojuvad,

sest selgus on neist vanem,

selgus on eesmärk.

|| 1.9.1 ||

 

See on ülimalt parim ülemlaul, see on otsata.

Eks tule ülimalt parim tollel, eks talitse ülimalt parimaid ilmu too,

kellele nii tundes istub see, et on ülimalt parim ülemlaul.

|| 1.9.2 ||

 

Eks Atidhanvan Śaunaka, kui ütles selle Udaraśāṇḍilyale, öelnud nii:

“Kuni nad sünnijärje sees seda ülemlaulu hakkavad tundma,

eks seni ülimalt parim tuleb nende jaoks elamine siinses ilmas,

|| 1.9.3 ||

 

samuti sealses ilmas, ilmas.”

Kellele nii tundes istub see,

eks ülimalt parim tuleb tolle elamine siinses ilmas,

samuti sealses ilmas, ilmas, “ilmas, ilmas”.

|| 1.9.4 ||

 

10.

 

Siis, kui kurusid lõi rahe,

eks asunud rikkuri külas kehvik Uṣasti Cākrāyaṇa ja emand Āṭikī.

|| 1.10.1 ||

 

Eks ta palunud jaost, kui rikkur helpis hautatud teri.

Eks öelnud talle:

“Pole siin teisi kui need, mis on minu kõrvale pandud.”

|| 1.10.2 ||

 

“Anna mulle neist!” eks öelnud.

Neid talle kätte andnud.

“Uhh, ka pealejoomiseks.”

“Siis jooksin ju jäänust,” eks öelnud.

|| 1.10.3 ||

 

“Ega needki ole ometi jäänused?”

“Neid helpimata ma ju ei elaks,” eks öelnud,

“vett joon, kui on tung.”

|| 1.10.4 ||

 

Eks ta helpinud ja allesjäänu toonud emandale,

kes juba enne hea jaose saanud,

võttis need vastu ja laotas.

|| 1.10.5 ||

 

Eks ta öelnud hommikul reibastudes:

“Ohhoo, kui söögi leiaksime,

leiaksime ka mõõdu rikkust:

valitseja hakkab urjama,

las ta valib kõigiks kahinguteks mind!”

|| 1.10.6 ||

 

Emand öelnud talle:

“Uhh, abikaasa, on need hautatud terad.”

Helpis need ja ligines üha jätkuvale urjamisele.

|| 1.10.7 ||

 

Seal sisse sättinud hõiskelaulupaigas hõiskavate ülemlauljate juures.

Eks ta öelnud ettehõiskajale:

|| 1.10.8 ||

 

“Ettehõiskaja, mis on ettehõiskamisega põimitud taevasus –

kui tundmata hakkad teda ette hõiskama,

siis sul pea lendab.”

|| 1.10.9 ||

 

Ülemlauljalegi öelnud nii:

“Ülemlaulja, mis on ülemlauluga põimitud taevasus –

kui tundmata hakkad talle ülemlaulu laulma,

siis sul pea lendab.”

|| 1.10.10 ||

 

Eks tagasitoojalegi öelnud nii:

“Tagasitooja, mis on tagasitoomisega põimitud taevasus –

kui tundmata hakkad talt tagasi tooma,

siis sul pea lendab.”

Eks nad jäänud täiesti lõõgastunult tasa istuma.

|| 1.10.11 ||

 

Veel, eks urjaline öelnud talle:

“Ma soovin ju auväärsega tutvuda.”

“Olen Uṣasti Cākrāyaṇa,” eks öelnud.

|| 1.11.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ma ju ringi otsisin auväärset kõigiks neiks kahinguteks.

Kuna ma ju auväärset ei tundnud, valisin teisi,

|| 1.11.2 ||

 

aga nüüd on auväärne kõigiks minu kahinguteks.”

“Olgu nõnda. Siiski veel, las ka eemaletõmmatud hõisaku!

Aga rikkust anna mulle sel kombel, nagu neile annaksid!”

“Olgu nõnda,” eks öelnud urjaline.

|| 1.11.3 ||

 

Veel, eks ettehõiskaja seadnud end tema juurde:

““Ettehõiskaja, mis on ettehõiskamisega põimitud taevasus –

kui tundmata hakkad teda ette hõiskama,

siis sul pea lendab,” ütles mulle auväärne.

Missugune on see taevasus?”

|| 1.11.4 ||

 

“Hing,” eks öelnud,

“eks kogune ju kõik tulnud just hinge sisse,

hingest üles irduvad.

See on ettehõiskamisega põimitud taevasus –

kui tundmata teda ette hõiskaksid,

siis sul pea lendab, nagu ma olen öelnud.”

|| 1.11.5 ||

 

Veel, eks ülemlaulja seadnud end tema juurde:

““Ülemlaulja, mis on ülemlauluga põimitud taevasus –

kui tundmata hakkad talle ülemlaulu laulma,

siis sul pea lendab,” ütles mulle auväärne.

Missugune on see taevasus?”

|| 1.11.6 ||

 

“Päevakera,” eks öelnud,

“eks laula ju kõik tulnud üleval olevast päevakerast.

See on ülemlauluga põimitud taevasus –

kui tundmata talle ülemlaulu laulaksid,

siis sul pea lendab, nagu ma olen öelnud.”

|| 1.11.7 ||

 

Veel, eks tagasitooja seadnud end tema juurde:

““Tagasitooja, mis on tagasitoomisega põimitud taevasus –

kui tundmata hakkad talt tagasi tooma,

siis sul pea lendab,” ütles mulle auväärne.

Missugune on see taevasus?”

|| 1.11.8 ||

 

“Söök,” eks öelnud,

“eks ela ju kõik tulnud just söögilt tagasi tuues.

See on tagasitoomisega põimitud taevasus –

kui tundmata talt tagasi tooksid,

siis sul pea lendab, nagu ma olen öelnud.”

|| 1.11.9 ||

 

12.

 

Siis veel ülemlaul koerast.

Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya rännanud välja, et enesele korrata.

|| 1.12.1 ||

 

Talle paistnud lumivalge koer,

tolle juurde kogunenud teised koerad öelnud:

“Laulgu auväärne meile sööki,

soovime ju einet!”

|| 1.12.2 ||

 

Eks öelnud neile:

“Kohe hommikul siia minu juurde kogunege!”

Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya asunud vahile.

|| 1.12.3 ||

 

Justnagu koosesitletud hõiskajad siuglevad väliskumendusse,

eks nii ka nemad välja siuelnud,

eks nad sättinud kõrvuti sisse ja teinud “hiṅ”:

|| 1.12.4 ||

 

“Aum! Söögem! Aum! Joogem!

Aum! Taevaline vetevaim, sünnijärjekuningas, sigitaja

tõi siia sööki.

Söögikuningas, siia sööki too! Too! Aum!”

|| 1.12.5 ||

 

13.

 

Ikka ju, säärane ilm on aabe “hau”,

õhk on aabe “hai”,

kuukuma on aabe “atha(veel)”,

loomus on aabe “iha(siin)”,

tuli on aabe “ī”,

|| 1.13.1 ||

 

päevakera on aabe “ū”,

keelitus on aabe “e”,

iga taevaline on aabe “auhoi”,

sünnijärjekuningas on aabe “hiṅ”,

hing on jõmin,

söök on yā,

kõne on ülemvalitseja.

|| 1.13.2 ||

 

Väljaütlemata on kolmeteistkümnes hõisang,

siirdumine on aabe “hum”.

|| 1.13.3 ||

 

Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.

Söögirikkaks ja söögisööjaks saab too,

kes loitsudel nii tunneb seadistust, tunneb seadistust.

|| 1.13.4 ||