Esimene raamat

1.

 

Ülemlaulule istuks, et silp on “aum”.

Sest “aum” laulab ülemlaulu.

Selle lähem loetlemine. || 1.1.1 ||

 

Tulnute maitse on maa.

Maa maitse on veed.

Vete maitse on rohud.

Rohtude maitse on mees.

Mehe maitse on kõne.

Kõne maitse on palve.

Palve maitse on loits.

Loitsu maitse on ülemlaul. || 1.1.2 ||

 

Parim maitse, ülim, ülapoolel, kaheksas on maitsetel see,

mis on ülemlaul. || 1.1.3 ||

 

“Missugune on palve?

Missugune on loits?

Missugune on ülemlaul?”

tuleb hinnata. || 1.1.4 ||

 

Kõne on palve,

hing on loits,

silp “aum” on ülemlaul.

Nii on ju sõbrapaar

kõne ja hing, palve ja loits. || 1.1.5 ||

 

Silbis “aum” tõmmatakse kokku sõbrapaariks.

Kui kohale jõuab ju sõbrapaar,

siis nad ju teineteise järele tungi kätte saama panevad. || 1.1.6 ||

 

Eks ju tuleb tungide kättetooja,

kes nii tunnetab, et ülemlaulule istub see silp. || 1.1.7 ||

 

See on ju teabe silp.

Sest kes iganes teavitab, lausub “aum”.

Kosutamine ongi seesama mis teave.

Eks ju tuleb tungide kosutuseandja,

kes nii tunnetab, et ülemlaulule istub see silp. || 1.1.8 ||

 

Seeläbi on käigus kolmene tarkus.

“Aum,” annab kuulda.

“Aum,” kiidab.

“Aum,” laulab ülemlaulu,

et silbi vägevuse ja maitsega upitada. || 1.1.9 ||

 

Kumbki selle abiga teeb,

too, kes nii on selle ära tundnud,

ja kes ei ole ära tundnud.

Aga tarkus ja ebatarkus on mitmus.

“Mida teeb tarkuse, usu ja seadistusega,

see on kantud ka suuremast vaprusest.”

Nii siis tulebki silbi lähem loetlemine. || 1.1.10 ||

 

2.

 

Eks ju, kus taevalised ja ebajumalad kohale püüelnud,

mõlemad kuninglikud sünnijärjed,

eks taevalised toonud ülemlaulu:

“Selle abiga hakkame neid valdama.” || 1.2.1 ||

 

Eks neile istunud, et ülemlaul on ninasõõrmete hing.

Eks ebajumalad puruks murdnud selle patususega.

Sestap haistab sellega mõlemat,

heahõngulist ja halvalõhnalist.

Sest see on patususest murtud. || 1.2.2 ||

 

Eks istunud nüüd, et ülemlaul on kõne.

Eks ebajumalad puruks murdnud selle patususega.

Sestap sõnab sellega mõlemat,

olemust ja ebaõiget.

Sest see on patususest murtud. || 1.2.3 ||

 

Eks istunud nüüd, et ülemlaul on silmapaar.

Eks ebajumalad puruks murdnud selle patususega.

Sestap võtab sellega näha mõlemat,

nii nähtavat kui nähtamatut.

Sest see on patususest murtud. || 1.2.4 ||

 

Eks istunud nüüd, et ülemlaul on kõrvapaar.

Eks ebajumalad puruks murdnud selle patususega.

Sestap kuuleb sellega mõlemat,

nii kuuldavat kui kuuldamatut.

Sest see on patususest murtud. || 1.2.5 ||

 

Eks istunud nüüd, et ülemlaul on aru.

Eks ebajumalad puruks murdnud selle patususega.

Sestap sellega mõlemale annab kuju,

ja ka võtab kuju.

Sest see on patususest murtud. || 1.2.6 ||

 

Eks istunud nüüd, et ülemlaul on just see, mis on suuline hing.

Eks ebajumalad seda rihtinud

ja purunenud,

nii nagu kaljukaevikut rihtides puruneks. || 1.2.7 ||

 

Nii nagu kaljukaevikut rihtides puruneb,

eks niimoodi läheb toogi puruks,

kes tunneb patutungi nii äratundja vastu,

ja kes teda orjastab.

Selline on kaljukaevik. || 1.2.8 ||

 

Sellega ei saagi teada heahõngulist ja halvalõhnalist,

sest patusus on minema löödud.

Mida iganes temaga einestab ja temaga joob,

ümmardab seepärast teisigi hingi.

Ent lõpuks ikka astub minema teda äratundmata,

lõpuks ikka võtab suu ammuli.” || 1.2.9 ||

 

Eks Aṅgirasele istunud, et ülemlaul on see.

Ent just sellist Aṅgiraseks arvavad,

mis on liikmete(aṅga) maitse(rasa). || 1.2.10 ||

 

Eks seepärast lopsakakuningale istunud, et ülemlaul on see.

Ent just sellist lopsakakuningaks(bṛhaspati) arvavad,

sest kõne on lopsakas(bṛhatī), temast on see-kuningas(eṣapati). || 1.2.11 ||

 

Eks seepärast Ayāsyale istunud, et ülemlaul on see.

Ent just sellist Ayāsyaks arvavad,

mis käib(ayate) suumulgust(āsya). || 1.2.12 ||

 

Eks seepärast Baka Dālbhya selle ära tundnud.

Eks tulnud temast naimiśalaste ülemlaulja.

Eks ikka, nende poole tunge ta laulab. || 1.2.13 ||

 

Eks ju tuleb tungide poole laulja,

kes nii tunnetab, et ülemlaulule istub see silp.

Nii on loomuse kohta. || 1.2.14 ||

 

3.

 

Nüüd, taevasuse kohta.

Istuks, et ülemlaul on just see, mis kuumab.

Tõustes laulab see ju sünnijärgedele ülemlaulu,

tõustes pimeduse, hirmu minema lööb.

Eks ju, too lööb hirmu, pimeduse minema,

kes nii on ära tundnud. || 1.3.1 ||

 

Ent see ja too ongi samasugused.

Soe on see, soe on too.

Silmatakse, et see on “jõmin”,

too on “jõmin” ja “vastus jõminale”.

Sestap ju istuks, et ülemlaul on see ja too. || 1.3.2 ||

 

Nüüd siis istuks, et ülemlaul on just laialihõng.

Mis hinge tõmbab, see on hing,

mis mahahingab, see on mahahõng.

Nüüd, mis on hinge ja mahahõngu kokkupanu,

see on laialihõng.

Mis on laialihõng, see on kõne.

Sestap toob kõnet kuuldavale hinge mittetõmbav ega mahahõnguv. || 1.3.3 ||

 

Mis on kõne, see on palve.

Sestap palvet toob kuuldavale hinge mittetõmbav ega mahahõnguv.

Mis on palve, see on loits.

Sestap laulab loitsu hinge mittetõmbav ega mahahõnguv.

Mis on loits, see on ülemlaul.

Sestap laulab ülemlaulu hinge mittetõmbav ega mahahõnguv. || 1.3.4 ||

 

Siit, teisi vaprusest kantud tegusid,

nagu tule hõõrumist, võistusihtimist, tõhusa vibu pingutamist,

ka neid teeb hinge mittetõmbav ega mahahõnguv.

Sel põhjusel istuks, et ülemlaul on just laialihõng. || 1.3.5 ||

 

Nüüd siis, ülemlaulule istuks, et on silbid “ud-gī-tha”(ülemlaul).

Hing on just ut(üles),

sest hingega tõuseb üles.

Kõne on gīr(leelo),

eks kõne puhul silmatakse “leelotamist”.

Söök on tham,

sest söögis paikneb kõik niisugune. || 1.3.6 ||

 

Taevalagi on ut,

vaheruum on gīr,

maa on tham.

Päevakera on ut,

õhk on gīr,

tuli on tham.

Loitsude tarkvara on ut,

urjade tarkvara on gīr.

palvete tarkvara on tham.

Kõne annab talle piimaks piima,

mis on kõne piim.

On söök ja sööb sööki,

kes nii tunnetab, et ülemlaulule istuvad need silbid “ud-gī-tha”(ülemlaul). || 1.3.7 ||

 

Nüüd siis, loodetav kosutamine.

Istuks, et on “poolesihtimised”.

Millise loitsuga hõiskama hakkaks,

selle loitsu poole jookseks. || 1.3.8 ||

 

Millises palves, selle palve poole,

kellele ärksatest, selle ärksa poole,

millisele taevasusele hõiskama hakkaks,

selle taevasuse poole jookseks. || 1.3.9 ||

 

Millise kavatsuslauluga hõiskama hakkaks,

selle kavatsuslaulu poole jookseks.

Millise hõiskelauluga hõiskama hakkaks,

selle hõiskelaulu poole jookseks. || 1.3.10 ||

 

Millisele ilmakaarele hõiskama hakkaks,

selle ilmakaare poole jookseks. || 1.3.11 ||

 

Lõpuks hõiskaks loomuse poole sihtides,

hajumata, mõistes tungi,

ja eks sellele lootuse paneb –

et temale tung kosutuseks oleks,

mis tungi hõiskaks, mis tungi hõiskaks! || 1.3.12 ||

 

4.

 

Ülemlaulule istuks, et silp on “aum”.

Sest “aum” laulab ülemlaulu.

Selle lähem loetlemine. || 1.4.1 ||

 

Läksid ju surmahirmus taevalised kolme tarkusesse.

Nad varjutasid(chādaya) kavatsuslauludega(chandas).

Mida nendega varjutasid,

see on kavatsuslaulude kavatsuslaululisus. || 1.4.2 ||

 

Ent surm seal neid – nagu röövkala vees näha suudaks –,

nii näha suutis palves, loitsus, urjas.

Nemad küll ära tundsid

ning üles palve, loitsu ja urja jõmina sisse läksid. || 1.4.3 ||

 

Kui kätte saab ju palve,

siis üle jõmiseb: “aum”;

samuti loitsu ja urja.

Ent see on jõmin,

mis on see silp, see surematu, hirmutu.

Selle sisse minnes tulid taevalistest surematud. || 1.4.4 ||

 

Kes nii tunnetades huikab seda silpi,

just selle silbi – surematu ja hirmutu jõmina – sisse läheb.

Et taevalised on selle sisse minnes surematud,

tuleb temast surematu. || 1.4.5 ||

 

5.

 

Nüüd siis. “Mis on ülemlaul, see on huige,

mis on huige, see on ülemlaul.”

Päevakera on ju ülemlaul, selline huige,

sest käib jõmisedes “aum”. || 1.5.1 ||

 

“Ent just talle ma ette laulsin,

sestap sina üksi oled mul,”

eks öelnud Kauṣītaki pojale.

“Tohtigu sina vihkudest pakku pöörata,

siis saab sul ju palju tulla!”

Nii on taevasuse kohta. || 1.5.2 ||

 

Nüüd, loomuse kohta.

Mis just säärane suuline hing,

Istuks, et ülemlaul on just see, mis on suuline hing,

sest käib jõmisedes “aum”. || 1.5.3 ||

 

“Ent just talle ma ette laulsin,

sestap sina üksi oled mul,”

eks öelnud Kauṣītaki pojale.

“Tohtigu sina hingedele tasapinda ette laulda,

siis saab mul ju palju tulla!” || 1.5.4 ||

 

Nüüd siis. “Mis on ülemlaul, on huige,

mis on huige, on ülemlaul.”

Eks just, isegi ohvrihiislari seade tõttu halva ülemlaulu

pärale toob, pärale toob. || 1.5.5 ||

 

6.

 

Selline on palve,

tuli on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Selline on tema(sa),

tuli on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.6.1 ||

 

Vaheruum on palve,

õhk on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Vaheruum on tema(sa),

õhk on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.6.2 ||

 

Taevalagi on palve,

päevakera on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Taevalagi on tema(sa),

päevakera on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.6.3 ||

 

Tähed on palve,

kuukuma on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Tähed on tema(sa),

kuukuma on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.6.4 ||

 

Nüüd, kui päevakeral on hele helk,

siis see on palve.

Nüüd, kui on sinine, ülitume,

siis see on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse. || 1.6.5 ||

 

Nüüd, kui päevakeral on just hele helk,

siis see on tema(sa).

Nüüd, kui on sinine, ülitume,

siis see on vunk(ama).

See on loits(sāman).

Nüüd, kullast koosnev mees, kes nähtub päevakera sees,

kuldhabe ja kuldjuus, küünteni kõik toonilt hea – || 1.6.6 ||

 

tema silmad on nagu ahvipruun ja valgelootos.

Ta nimeks on “üles”(ut).

Ta on tõusnud üle(udita) kõigi patususte.

Eks ju, tõuseb üle(udeti) kõigi patususte,

kes nii on ära tundnud. || 1.6.7 ||

 

Palve ja loits on tema laulikud,

sellepärast on ülemlaul.

Aga ülemlaulja on just sellepärast,

et on sellise laulja.

Ta on isandaks neile ilmadele, mis on säärasest mujalepoole,

ja ka taevalistele tungidele.

Nii on taevasuse kohta. || 1.6.8 ||

 

7.

 

Nüüd, loomuse kohta.

Kõne on palve,

hing on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Kõne on tema(sa),

hing on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.7.1 ||

 

Silmapaar on palve,

loomus on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Silmapaar on tema(sa),

loomus on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.7.2 ||

 

Kõrvapaar on palve,

aru on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Kõrvapaar on tema(sa),

aru on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.7.3 ||

 

Nüüd, kui silmal on hele helk,

siis see on palve.

Nüüd, kui on sinine, ülitume,

siis see on loits.

See loits on palves ligemale kantud.

Sestap palves ligemale kantust loitsu lauldakse.

Nüüd, kui silmal on just hele helk,

siis see on tema(sa).

Nüüd, kui on sinine, ülitume,

siis see on vunk(ama).

See on loits(sāman). || 1.7.4 ||

 

Nüüd, mees, kes nähtub silma sees,

see on palve.

See on loits.

See on ütelus.

See on uri.

See on vaim.

Selle laad on just selline, nagu on tolle laad.

Nagu tolle kaks laulikut, on ka tema kaks laulikut.

Nagu on nimetus, nii on nimetus. || 1.7.5 ||

 

Ta on isandaks neile ilmadele, mis on sellisest siiapoole,

ja ka inimaruliste tungidele.

Need, kes keelpillidel laulavad, laulavad sellest,

sellepärast hangivad nad rikkust. || 1.7.6 ||

 

Nüüd, kes nii tunnetades laulab loitsu sellest, laulab mõlemast.

Just säärase abiga saab ta kätte need ilmad, mis on säärasest mujalepoole,

ja ka taevalised tungid. || 1.7.7 ||

 

Nüüd, just tolle abiga saab ta kätte need ilmad, mis on sellisest siiapoole,

ja ka inimaruliste tungid.

Ent eks, sellepärast – et ülemlaulja, kes nii ära tunneb, seletaks: || 1.7.8 ||

 

“Millist tungi sinu poole laulan?!”

Sest just tungi poolelaulmisel soovitu sees on too,

kes nii tunnetades loitsu laulab, loitsu laulab. || 1.7.9 ||

 

8.

 

Eks tulnud kolm ülemlaulus edukat –

Śilaka Śālāvatya, Caikitāyana Dālbhya ja Pravāhaṇo Jaivali.

Eks nad öelnud: “Ülemlaulus ju edukad oleme.

Uhh, sõnagem, kuidas ülemlaulus!” || 1.8.1 ||

 

Nõnda siis – eks kõrvuti sisse sättinud.

Eks Pravāhaṇo Jaivali öelnud nii:

“Esmalt sõnagu auväärsed,

kahe sõnavõtva vaimuliku kõnet kuulan!” || 1.8.2 ||

 

Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyanale Dālbhya: “Uhh, küsin sinult!”

“Küsi!,” eks on öelnud. || 1.8.3 ||

 

“Kuhu läheb loits?”

“Jõminasse,” eks on öelnud.

“Kuhu läheb jõmin?”

“Hinge,” eks on öelnud.

“Kuhu läheb hing?”

“Sööki,” eks on öelnud.

“Kuhu läheb söök?”

“Vetesse,” eks on öelnud. || 1.8.4 ||

 

“Kuhu lähevad veed?”

“Tollesse ilma,” eks on öelnud.

“Kuhu läheb too ilm?”

“Et jumalikust ilmast üle ei juhiks!” eks on öelnud.

“Me paneme jumaliku ilma loitsu paika.

Sest loits on jumalariigi koorihõiskelaul.” || 1.8.5 ||

 

Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyana Dālbhyale:

“Sinu loits on küll paikapidamatu, Dālbhya.

Aga kes seekord seletaks, et “su pealagi hakkab ära lendama,”

siis lendaks su pealagi ära.” || 1.8.6 ||

 

“Uhh, mina tunnen selle auväärsetele ära!”

“Tunne ära!,” eks on öelnud. “Kuhu läheb too ilm?”

“Sellesse ilma,” eks on öelnud.

“Kuhu läheb see ilm?”

“Et paiga ilmast üle ei juhiks!” eks on öelnud.

“Me paneme paiga ilma loitsu paika.

Sest loits on paiga koorihõiskelaul.” || 1.8.7 ||

 

Eks öelnud Pravāhaṇo Jaivali nii:

“Sinu loits saab küllap otsa, Śālāvatya,

aga kes seekord seletaks, et “pealagi sul hakkab ära lendama,”

siis lendaks su pealagi ära.”

“Uhh, mina tunnen selle auväärsetele ära!”

“Tunne ära!,” eks on öelnud. || 1.8.8 ||

 

9.

 

“Kuhu läheb see ilm?”

“Selgusesse,” eks on öelnud.

Eks ju, kõik tulnud ilmuvad kohale just selgusest.

Selgusesse tagasi loojuvad.

Sest selgus ongi neist tähtsam.

Selgus on eesmärk. || 1.9.1 ||

 

See on ülimalt parim ülemlaul,

selline otsata.

Eks tuleb tolle ülimalt parim,

eks ohjeldab ülimalt parimaid ilmu,

kellele nii tunnetavale istub, et ülemlaul on ülimalt parim. || 1.9.2 ||

 

Eks Atidhanvan Śaunaka, kui ütles selle Udaraśāṇḍilyale, öelnud nii:

“Mil kombel nad sünnijärjes ülemlaulu hakkavad ära tundma,

eks sel kombel neile – kuni siinses ilmas elamist – ülimalt parim tulla saab, || 1.9.3 ||

 

samuti sealses ilmas, ilmas.”

Just tark, kellele istub see,

eks tema elamine tulebki siinses ilmas ülimalt parim,

samuti sealses ilmas, ilmas, “ilmas, ilmas”. || 1.9.4 ||

 

10.

 

Rahest tapetud kurude seas

eks kehvik Uṣasti Cākrāyaṇa ja ta naispool Āṭikī rikkuri külla asja teinud. || 1.10.1 ||

 

Eks ta rokka helpivalt rikkurilt palukest palunud.

Eks öelnud talle:

“Ei tunne ära siit teisi kui need, mis mulle ligi pandud.” || 1.10.2 ||

 

“Anna mulle nendest!,” eks on öelnud.

Neid talle kätte andnud.

“Uhh, järeljook.”

“Siis jooksin ju järelejäänut,” eks on öelnud. || 1.10.3 ||

 

“Ometi on ka nood järelejäänud.”

“Neid helpimata ma ju ei elaks,” eks on öelnud,

“vett joon, kui on tung.” || 1.10.4 ||

 

Ta eks helpinud ja ülejäägid toonud naispoolele;

too tulnud juba enne heade palukestega,

ja kui need vastu haaras, pani peidule. || 1.10.5 ||

 

Eks ta koidikul maast lahti saades öelnud:

“Ohhoo, nagu söögi puhul üles leiaksime,

leiaksime üles mõõdu jagu rikkust.

Valitseja hakkab urjama.

Et ta mind kõigi kahingute juures eelistaks!” || 1.10.6 ||

 

Naispool öelnud talle:

“Uhh, kuningas, rokadki.”

Need helpinud ja liginenud järjest jätkatud urjamisele. || 1.10.7 ||

 

Seal hõiskelaulupaigas hõiskavate ülemlauljate juures sisse sättinud.

Eks ta öelnud ettehõiskajale: || 1.10.8 ||

 

“Ettehõiskaja, milline on ettehõiskamise järele püütud taevasus –

kui hakkad teda tunnetamata ettehõiskama,

siis sul pea lendab.” || 1.10.9 ||

 

Ülemlauljalegi öelnud nii:

“Ülemlaulja, milline on ülemlaulu järele püütud taevasus –

kui hakkad talle tunnetamata ülemlaulu laulma,

siis sul pea lendab.” || 1.10.10 ||

 

Eks tagasitoojalegi öelnud nii:

“Tagasitooja, milline on tagasitoomise järele püütud taevasus –

kui hakkad talt tunnetamata tagasi tooma,

siis sul pea lendab.”

Eks nad vaigistunud ja tasakesi istunud. || 1.10.11 ||

 

11.

 

Eks nüüd, urjaline öelnud talle:

“Ma soovin ju auväärset ära tunda.”

“Olen Uṣasti Cākrāyaṇa,” eks on öelnud. || 1.11.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ma ju auväärset kõigi kahingute juures ringi otsisin.

Ma ju auväärset ära tundmata teisi eelistasin. || 1.11.2 ||

 

Aga auväärne ongi minu kõigi kahingute juures.”

Nõnda siis –

“Nüüd tookord vaid kohalttõmmatud hõisaku!

Aga mil kombel neile rikkust annaksid –

et sel kombel mulle annaksid!”

Nõnda siis – eks urjaline öelnud. || 1.11.3 ||

 

Eks nüüd, ettehõiskaja talle ligi seadunud:

““Ettehõiskaja, milline on ettehõiskamise järele püütud taevasus –

kui hakkad teda tunnetamata ettehõiskama,

siis sul pea lendab,” ütles mulle auväärne.

Missugune on see taevasus?” || 1.11.4 ||

 

“Hing,” eks on öelnud,

“eks ju, kõik tulnud kogunevad just hinge sisse,

hingest üles irduvad.

See on ettehõiskamise järele püütud taevasus –

kui teda tunnetamata ettehõiskaksid,

siis sul pea lendab,

kuna ma olen nõnda öelnud.” || 1.11.5 ||

 

Eks nüüd, ülemlaulja talle ligi seadunud:

““Ülemlaulja, milline on ülemlaulu järele püütud taevasus –

kui hakkad talle tunnetamata ülemlaulu laulma,

siis sul pea lendab,” ütles mulle auväärne.

Missugune on see taevasus?” || 1.11.6 ||

 

“Päevakera,” eks on öelnud,

“eks ju, kõik tulnud laulavad üleval olevast päevakerast.

See on ülemlaulu järele püütud taevasus –

kui talle tunnetamata ülemlaulu laulaksid,

siis sul pea lendab,

kuna ma olen nõnda öelnud.” || 1.11.7 ||

 

Eks nüüd, tagasitooja talle ligi seadunud:

““Tagasitooja, milline on tagasitoomise järele püütud taevasus –

kui hakkad talt tunnetamata tagasi tooma,

siis sul pea lendab,” ütles mulle auväärne.

Missugune on see taevasus?” || 1.11.8 ||

 

“Söök,” eks on öelnud,

“eks ju, kõik tulnud elavad just söögilt tagasi tuues.

See on tagasitoomise järele püütud taevasus –

kui talt tunnetamata tagasi tooksid,

siis sul pea lendab,

kuna ma olen nõnda öelnud.” || 1.11.9 ||

 

12.

 

Nüüd siit, ülemlaul koerast.

Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya hästi mõistaandmiseks välja rännanud. || 1.12.1 ||

 

Talle paistnud lumivalge koer.

Teised koerad öelnud tema juurde kogunedes:

“Auväärne laulgu meie poole sööki,

või soovime einet!” || 1.12.2 ||

 

Eks öelnud neile: “Koidikulgi siia minu juurde kogunege!”

Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya vahile asus. || 1.12.3 ||

 

Eks nii, nagu “siuglevad välikumavaga algatatud hõiskamahakkavad”,

on nad välja siuelnud.

Eks kõrvuti sisse sättides tegid nad “hin”: || 1.12.4 ||

 

“Aum! Söögem!

Aum! Joogem!

Aum! Taevaline vedelahõlm, sünnijärjekuningas, sigitaja

tõi siia sööki.

Söögikuningas, too siia sööki! Too! Aum!” || 1.12.5 ||

 

13.

 

Ikkagi, säärane ilm teeb “hau”.

Õhk teeb “hai”.

Kuukuma teeb “atha”.

Loomus teeb “iha”.

Tuli teeb “ī”. || 1.13.1 ||

 

Päevakera teeb “ū”.

Keelitus teeb “e”.

Iga taevaline teeb “auhoi”.

Sünnijärjekuningas teeb “hin”.

Hing on jõmin,

söök on yā,

kõne on kuningas. || 1.13.2 ||

 

Kolmeteistkümnes hõiskehüüd on väljaütlemata,

siirdumine teeb “hum”. || 1.13.3 ||

 

Kõne annab talle piimaks piima,

mis on kõne piim.

On söök ja sööb sööki,

kes nii on loitsude seadistuse ära tundnud, seadistuse ära tundnud. || 1.13.4 ||