Kaheksas raamat

VIII

 

1.

 

Veel, “vaimu mõisas on siseruum, mis on tilluke valgelootos,

selle sees on tilluke siseselgus,

sisemust, mis selle sees, on vaja järele otsida,

seda on ikka ju vaja püüda teada saada.”

|| 8.1.1 ||

 

Kui seletada nii,

et “vaimu mõisas on siseruum, mis on tilluke valgelootos,

selle sees on tilluke siseselgus,

kas siin on tunda see,

mida on vaja järele otsida,

mida on ikka ju vaja püüda teada saada?”,

siis las tema seletab:

|| 8.1.2 ||

 

“On ju nii palju nagu seda selgust,

ka selgust südame sees,

sinna on koondunud nii maa kui taevas, nii tuli kui õhk,

nii päevajumal kui kuukuma, nii pikselöök kui tähed.

See kõik, mis tal siin on ja mida pole, on sinna koondunud.”

|| 8.1.3 ||

 

Ja kui seletada nii,

et “kõik on koondunud sinna vaimu mõisa,

kõik tulnud ja kõik tungid,

mille vananemine kätte saab või puruks teeb,

siis mis sellest alles jääb?”,

|| 8.1.4 ||

 

siis las tema seletab:

“Ei see tolle vananedes vanane

ega tolle mõrvamisel tapeta.

Vaimu mõis on olemus, tungid on koondunud sinna.

See on loomus – patusus on uppi löödud, vananemisest lahti, surmast lahti,

valust lahti, vohmimisest lahti, joogijanuta, olemuse tung, olemuse kujuvõtt.

Sest just nii, nagu sünnijärjed siin sättumust järgides – just nii, nagu õpetatakse –

millise ja millise otsa poole tungivad, millise maakonna, millise maapinnaliigi,

just sellest ja sellest elatuvad.

|| 8.1.5 ||

 

Nõnda nagu siin kaob teo talitsetud ilm,

just nii kaob seal soodsa talitsetud ilm.

Kes rändavad siia loomust ja olemustunge avastada suutmata,

ei toimi tunge mööda kõigis ilmades.

Veel, kes rändavad siia loomust ja olemustunge avastada suutes,

toimivad tunge mööda kõigis ilmades.

|| 8.1.6 ||

 

2.

 

Kui tal tuleb tung esiisade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema esiisad esile,

avaldunud esiisade ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.1 ||

 

Kui tal tuleb tung esiemade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema esiemad esile,

avaldunud esiemade ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.2 ||

 

Kui tal tuleb tung vendade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema vennad esile,

avaldunud vendade ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.3 ||

 

Kui tal tuleb tung õdede ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema õed esile,

avaldunud õdede ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.4 ||

 

Kui tal tuleb tung sõprade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema sõbrad esile,

avaldunud sõprade ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.5 ||

 

Kui tal tuleb tung lõhnade ja pärgade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema lõhnad ja pärjad esile,

avaldunud lõhnade ja pärgade ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.6 ||

 

Kui tal tuleb tung söögi ja joogi ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema söök ja jook esile,

avaldunud söögi ja joogi ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.7 ||

 

Kui tal tuleb tung laulude ja sõnumite ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema laulud ja sõnumid esile,

avaldunud laulu ja pillimängu ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.8 ||

 

Kui tal tuleb tung naiste ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tema naised esile,

avaldunud naiste ilma abil, saab vägevaks.

|| 8.2.9 ||

 

Mis iganes otsa poole tungib,

millise tungi järele tungi tunneb,

siis juba selle kujuvõtust tõuseb ta esile,

avaldunud selle abil, saab vägevaks.

|| 8.2.10 ||

 

3.

 

Neid olemustunge kaanetab ebaõige,

nad on olemused, ent olemasolu kaanetab ebaõige.

Sest kui keegi siit edasi käib tal,

ei leia teda enam siin, et näha.

|| 8.3.1 ||

 

Veel, kes elavad siin ja kes on edasi käinud tal,

ja teistsugune, mida otsides ei leia,

seda kõike saab tunda, kui siit ära läheb,

sest siin kaanetab tal olemustunge ebaõige.

Nõnda nagu teadmata maapinda laotatud kulla ladestusest

üha ja üha üle siirdutaks ega avastataks,

just nii lähevad päevast päeva kõik sünnijärjed,

kui ei saa tunda vaimuilma,

sest ebaõige kannab tagasi.

|| 8.3.2 ||

 

On ju loomus sedasi südames,

sel puhul öeldakse välja,

et “südames on see”(hṛdy ayam), sestap on süda(hṛdaya).

Selle tundja käib ju päevast päeva jumalariigi ilma.

|| 8.3.3 ||

 

Veel, kui täielik rambus ihust esile tõuseb,

avaldub ülema tähevoo juures ja omas laadis vormi võtab,

eks öeldakse, et “see on loomus”,

et “see on surematu, hirmutu, on vaim”.

Eks ole ju selle vaimu nimeks “olemus”.

|| 8.3.4 ||

 

Eks ole ju “olemuslik”(sa-tī-yam) kolm silpi,

“sat” on seesama mis surematu,

veel, “ti” on sama mis surelik,

veel, “yam” ohjab mõlemat,

kuivõrd sellega mõlemat ohjab(yam), siis on “yam”.

Selle tundja käib ju päevast päeva jumalariigi ilma.

|| 8.3.5 ||

 

4.

 

Veel, loomus on made, mis hoiab, et neil ilmadel oleks lõhe,

ei pääse üle selle mademe öö ja päev,

ei vananemine, surm, valu ega hästitehtu,

kõik patusused pöörduvad siinkohal tagasi,

sest vaimuilm on nii, et patusus on uppi löödud.

|| 8.4.1 ||

 

Sestap ju üle selle mademe pääsedes

pole pime enam pime,

mõrane pole enam mõrane,

ülekuumeneja pole enam ülekuumeneja.

Sestap ju üle selle mademe pääsedes ka

öine juba päeva vormi võtab,

sest korraga heiastatakse vaimuilm.

|| 8.4.2 ||

 

Kes vaimuõppe abil vaimuilma avastada suudavad,

neil siis ongi vaimuilm,

nad toimivad tunge mööda kõigis ilmades.

|| 8.4.3 ||

 

5.

 

Veel, vaimuõpe on seesama, mida peetakse silmas kui “urjamist”,

sest just vaimuõppe abil saab teadja seda tunda.

Veel, vaimuõpe on seesama, mida peetakse silmas kui “urjatut”,

sest just vaimuõppe abil urjates loomust avastada suudab.

|| 8.5.1 ||

 

Veel, vaimuõpe on seesama, mida peetakse silmas kui “seadumusele liginemist”,

sest just vaimuõppe abil oleva loomuse kaitset avastab.

Veel, vaimuõpe on seesama, mida peetakse silmas kui “vagadust”, ongi vaimuõpe,

sest just vaimuõppe abil loomust avastada suutes arutab.

|| 8.5.2 ||

 

Veel, vaimuõpe on seesama, mida peetakse silmas kui “mitteeinestajale liginemist”,

sest see loomus, mida vaimuõppe abil avastada suudab, ei soiku.

Veel, vaimuõpe on seesama, mida peetakse silmas kui “metsale(araṇya) ligidast”,

eks ole ju kodar(ara) ja voog(ṇya) lainetused(arṇava) vaimuilmas, siit kolmandas taevas,

kus on ka uiduhullusjärv, leotist leotav viigipuu

ja viimseni talitsetud vaimu mõis, vallandaja väljamõõdetud, kullast.

|| 8.5.3 ||

 

Kes vaimuõppe abil vaimuilmas lainetusi – kodarat ja voogu – avastada suudavad,

neil siis ongi vaimuilm,

nad toimivad tunge mööda kõigis ilmades.

|| 8.5.4 ||

 

6.

 

Veel need, mis on südame sooned,

on paigal imeväikesed punakaspruuni,

heleda, sinise, kollase, vereva omad,

on ju päevakera säärane, et on punakaspruun,

on ka hele, on ka sinine, on ka kollane, on ka verev.

|| 8.6.1 ||

 

Nõnda nagu vägevalt jätkuv rada läheb mõlemasse külla, sellesse ja tollesse,

nii lähevad päevakera vihudki siit mõlemasse ilma, sellesse ja tollesse.

Päevakerast edasi jätkudes siuglevad nad soontesse,

sooni mööda edasi jätkudes siuglevad päevakerasse.

|| 8.6.2 ||

 

Kui on sedasi uinunud, kogumina täiesti rambe, ei saa teada unenägu,

siis siugleb neisse soontesse.

Teda ei puuduta mingi patusus,

sest avaldub siis särtsu abil.

|| 8.6.3 ||

 

Veel, kus kedagi juhib jõuetus, lausuvad talle kõrvaleistujad,

et “tead mind, tead mind”,

kuni ta pole sellest ihust minema astunud, seni teab.

|| 8.6.4 ||

 

Veel, kui ta sellest ihust minema astub,

veel, just vihkude abiga ülespoole astub,

või eks ju “aum” ning ta kipub üles,

nii kähku kui viskuks aru läheb ta päevakerani.

Siis ju ilmuvad selle ilmavärava ette tundjad,

mittetundjad hävivad.

|| 8.6.5 ||

 

Kuulutus on see:

“Südamel on sada üks soont,

üks neist pealaest välja sihitud,

seda mööda üles minnes saab surematuks,

teised astuvad igale poole, igale poole.”

|| 8.6.6 ||

 

7.

 

Loomus, mis on nii – patusus on uppi löödud,

vananemisest lahti, surmast lahti, valust lahti, vohmimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tung, olemuse kujuvõtt,

seda on vaja järele otsida, seda on vaja püüda teada saada.

“Ta saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

mida loomust avastada suutes teada saab,”

eks öelnud sünnijärjekuningas.

|| 8.7.1 ||

 

Eks mõlemad – taevalised ja ebajumalad – talle taibuga järgnesid.

Eks nad öelnud: “Uhh, järele otsime seda loomust –

loomust, mida järele otsides saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid!”

Eks taevaliste vürst ja ebajumalate päevasätendus rännanudki kohale,

eks nad teist tundmata

süüdatud tungal käes sünnijärjekuninga ette lähenenud.

|| 8.7.2 ||

 

Eks nad asunud kolmkümmend kaks aastat vaimuõppele.

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile:

“Otsijad, milleks asusite?”

Eks nad öelnud:

“Loomus, mis on nii – patusus on uppi löödud,

vananemisest lahti, surmast lahti, valust lahti, vohmimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tung, olemuse kujuvõtt,

seda on vaja järele otsida, seda on vaja püüda teada saada –

see saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

kes loomust avastada suutes teada saab,”

nii auväärse ütlemist ära tunnevad, et “otsijad, selleks asusite”.

|| 8.7.3 ||

 

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile.

“See mees, kes nähtub silma sees, on loomus,” eks öelnud,

“on surematu, hirmutu, on vaim.”

“Veel, auväärne, milline on see, mis vetes esile tuuakse, ja see, mis peeglis?”

“Lausa igas otsas tuuaksegi esile vaid see,” eks öelnud.

|| 8.7.4 ||

 

8.

 

“Kui veevaagnas oma loomust vaadelda võtate,

siis seda, mida oma loomusest teada ei saa, seletage see mulle edasi.”

Eks nad veevaagnas vaadelda võtnud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile:

“Mida näete?”

Eks nad öelnud:

“Me näeme just nii kõike, auväärne,

kohast loomuse laadile kuni karvade ja küünteni!”

|| 8.8.1 ||

 

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile:

“Tehke end tõsiselt kauniks, pange hästi riidesse, valmistage ette,

siis veevaagnas vaadelda võtke!”

Eks tegid end tõsiselt kauniks, panid hästi riidesse, valmistasid ette,

veevaagnas vaadelda võtsid.

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile:

“Mida näete?”

|| 8.8.2 ||

 

Eks nad öelnud:

“Just nii, nagu meie ise oleme tõsiselt kauniks tehtud, hästi riides, ettevalmistatud,

auväärne, nii on needki kaks tõsiselt kauniks tehtud, hästi riides, ettevalmistatud.”

“See on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, on vaim.”

Eks nad rahuliku südamega edasi rännanud.

|| 8.8.3 ||

 

Eks öelnud sünnijärjekuningas neile järele vaadates:

“Mõlemad rändavad sinna loomust kätte leidmata ja avastada suutmata –

kui seadistused tulevad, hakkavad taevalised või ebajumalad vaakuma.”

Eks päevasätendus lähenenud, rahu südames, ebajumalatele,

eks öelnud neile edasi seadistuse:

“Juba siin on loomust vaja väestada, loomust vaja ümmardada.

Just siin loomust väestav, loomust ümmardav

saab kätte mõlemad ilmad, selle ja tolle.”

|| 8.8.4 ||

 

Sestap ka täna siin mitteandja, mitteuskuja, mitteurjalise kohta

lausutakse, et “ohhoo, ebajumal”,

sest selline on ebajumalate seadistus.

Edasikäinu ihu “jaoseriietuse ja kaunistustega” valmis teevad,

seeläbi arvavad, et hakkavad sealset ilma talitsema.

|| 8.8.5 ||

 

9.

 

Veel, eks vürst näinud – juba taevalisi kätte saamata – sellist hirmu:

“Justnagu siis, kui ta tuleb selles tõsiselt kauniks tehtud ihus tõsiselt kauniks tehtud,

hästi riietatus hästi riides, ettevalmistatus ettevalmistatud,

siis tuleb ta ka pimedas pime, lonkuris lonkur, läbikõdunenus läbikõdunenu.

Ihu soikumise järel see soikub.

Ma ei näe siin kosutavat.”

|| 8.9.1 ||

 

Tema süüdatud tungal käes taas liginenud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud talle:

“Heldus, kui koos päevasätendusega, süda rahul, edasi rändasid,

mida otsides taas lähenesid?”

Eks ta öelnud:

“Justnagu siis, kui ta tuleb selles tõsiselt kauniks tehtud ihus tõsiselt kauniks tehtud,

hästi riietatus hästi riides, ettevalmistatus ettevalmistatud,

siis tuleb ta ka pimedas pime, lonkuris lonkur, läbikõdunenus läbikõdunenu.

Ihu soikumise järel see soikub.

Ma ei näe siin kosutavat.”

|| 8.9.2 ||

 

“Nii see ongi, heldus,” eks öelnud,

“aga jätkan sulle rohkemgi loengut.

Järgmised kolmkümmend kaks aastakest asu!”

Eks ta järgmised kolmkümmend kaks aastakest asunud.

Eks öelnud talle:

|| 8.9.3 ||

 

10.

 

“See, mis unenäos vägevaks saades toimetab, on loomus,” eks öelnud,

“on surematu, hirmutu, on vaim.”

Eks ta süda rahul edasi rännanud.

Eks ta näinud – juba taevalisi kätte saamata – sellist hirmu:

“Kui ihu jääbki pimedaks, siis see ei jää pimedaks,

kui lonkuriks, siis mitte lonkuriks,

ei ole ta vigane just selle vea pärast,

|| 8.10.1 ||

 

mõrvates ei tapeta teda

ega ole ta longates lonkur.

Aga just tema tapetakse, ära rapitakse,

saab tunda ebameeldivat, samuti kisab.

Ma ei näe siin kosutavat.”

|| 8.10.2 ||

 

Tema süüdatud tungal käes taas liginenud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud talle:

“Heldus, kui süda rahul edasi rändasid,

mida otsides taas lähenesid?”

Eks ta öelnud:

“Kui ihu jääbki pimedaks, auväärne, siis see ei jää pimedaks,

kui lonkuriks, siis mitte lonkuriks,

ei ole ta vigane just selle vea pärast,

|| 8.10.3 ||

 

mõrvates ei tapeta teda

ega ole ta longates lonkur.

Aga just tema tapetakse, ära rapitakse,

saab tunda ebameeldivat, samuti kisab.

Ma ei näe siin kosutavat.”

“Nii see ongi, heldus,” eks öelnud,

“aga jätkan sulle rohkemgi loengut.

Järgmised kolmkümmend kaks aastakest asu!”

Eks ta järgmised kolmkümmend kaks aastakest asunud.

Eks öelnud talle:

|| 8.10.4 ||

 

11.

 

Kui on sedasi uinunud, kogumina täiesti rambe, ei saa teada unenägu,

siis see on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, on vaim.”

Eks ta rahuliku südamega edasi rännanud.

Eks ta näinud – juba taevalisi kätte saamata – sellist hirmu:

“Eks ta siis ei tea täielikult loomusest, et “see olen mina”,

ega tulnutestki, vaid suubub soikuvajumisse.

Ma ei näe siin kosutavat.”

|| 8.11.1 ||

 

Tema süüdatud tungal käes taas liginenud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud talle:

“Heldus, rändasid rahuliku südamega edasi,

mida taas otsides lähenesid?”

Eks ta öelnud:

“Eks ta siis ei tea, auväärne, täielikult loomusest, et “see olen mina”,

ega tulnutestki, vaid suubub soikuvajumisse.

Ma ei näe siin kosutavat.”

|| 8.11.2 ||

 

“Nii see ongi, heldus,” eks öelnud,

“aga jätkan sulle rohkemgi loengut,

ning mitte teisest kui see.

Järgmised viis aastakest asu!”

Eks ta järgmised viis aastakest asunud,

avaldunud neid sada üks,

see on see, millest lausutakse:

“Eks ole ju heldus saja üheks aastaks

sünnijärjekuninga juures vaimuõppele asunud.”

Eks öelnud talle:

|| 8.11.3 ||

 

12.

 

“Heldus, on nii ju ihu surmavõetud, surelik,

seda korraldab surematu ihuta loomus.

Meeldiv ja ebameeldiv võtab ju ihulist,

ei löö ju ihuline meeldivat ja ebameeldivat uppi.

Ikka ju, kui olla ihuta, meeldiv ja ebameeldiv ei puuduta.

|| 8.12.1 ||

 

Ihuta on õhk, ka veepilv, pikselöök, kõuemürin on ihuta,

nõnda nagu nad selgusest esile tõusevad,

avalduvad ülema tähevoo juures ja omas laadis vormi võtavad,

|| 8.12.2 ||

 

nii just täielik rambus ihust esile tõuseb,

avaldub ülema tähevoo juures ja omas laadis vormi võtab.

Ta on kõrgeim mees.

Ta käib seal ringi naljatades, mängides,

naiste, liikurite või langudega lõõgastudes,

ega mäleta sündide lisandumist, ihu.

Nõnda nagu rakendiloom on käru rakendatud,

just nii on hing ihu rakendatud.

|| 8.12.3 ||

 

Veel, kui silmapaar seadunud on selguse järele,

siis see on on silmalik mees, nägemise jaoks on silmapaar.

Veel, kui tunneb, et “nii haistan”,

siis see on loomus, lõhna jaoks on nina.

Veel, kui tunneb, et “nii jutuks tuua võtan”,

siis see on loomus, jutuks tuua võtmise jaoks on kõne.

Veel, kui tunneb, et “nii kuulan”,

siis see on loomus, kuulmise jaoks on kõrvapaar.

|| 8.12.4 ||

 

Veel, kui tunneb, et “nii arutan”,

siis see on loomus, aru on tema taevane silmapaar.

Sedasi ju aru taevase silmapaariga neid tunge nähes lõõgastub,

neid, mis on vaimuilmas.

|| 8.12.5 ||

 

Istub ju taevalistele, et loomus on selline,

sestap on nad võtnud kõik ilmad ja kõik tungid.

“Too saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

kes avastada suutes loomusest teada saab,”

eks öelnud sünnijärjekuningas, öelnud sünnijärjekuningas.

|| 8.12.6 ||

 

13.

 

“Pärast sünki ilmun välja laigulises,

pärast laigulist ilmun välja süngis,

nagu hobune karvu klopin välja pattu,

nagu kuuketas vabanedes kuuvarju suust klopin ihu,

mittetehtud vaimuilma tegusa loomusega kohale tulen, kohale tulen.”

|| 8.13.1 ||

 

14.

 

On selgus nimeks ju nime ja laadi edasikandjal,

see, mis on nende vahepeal,

ongi vaim, ongi surematu, ongi loomus.

Ilmun sünnijärjekuninga kohtumispaigas ja siseruumis,

minust saab toredus, vaimulike toredus, valitsejate ja tootjate toredus,

ma ilmun toredusse.

Eks ma olen toreduste toredus,

et luitunud ja hambutut, hambutut ja luitunut,

ligast ei kohtaks, ligast ei kohtaks!

|| 8.14.1 ||

 

15.

 

Eks öelnud vaimur selle sünnijärjekuningale,

sünnijärjekuningas inimarule, inimaru sünnijärgedele.

Kes meistri perekonnas vastavalt reeglitele varamut kordab,

kõrgusele tegutsemist järele jättes koju pöördub,

kodukotuse all valges kohas enesele kordab,

hoidjapooldajaid reegliteni viib,

kõik tajud oma loomuses kohale paigutab

ega kahjusta ühtki tulnut teisal kui juurdepääsudes,

kui siis end nii käiku lükkab, pannakse vaimuilmas avalduma, kuniks kestvust,

ja ei pöördu taas, ja ei pöördu taas.

|| 8.15.1 ||