Kaheksas raamat

1.

 

Nüüd, missugune sisseseade on vaimu mõisas –

kleenuke valgelootos, selles kleenuke siseselgus.

Mis on selle sees, seda järele uurib,

seda ikkagi teada saada püüab.” || 8.1.1 ||

 

Kui seletataks nii: “Missugune sisseseade on vaimu mõisas –

kleenuke valgelootos, selles kleenuke siseselgus.

Kas see on siin tunda,

mida järele uurib,

mida ikkagi teada saada püüab?”

Tema seletaks: || 8.1.2 ||

 

“Mil kombel on ju säärane selgus,

sel kombel on selgus südame sees.

Sinna ongi koondunud nii maa kui taevas,

nii tuli kui õhk, nii jumaline kui kuukuma,

pikselöök ja tähed.

Mis tal siin on ja mida ei ole,

kõik see on sinna koondunud.” || 8.1.3 ||

 

Kui talle seletataks: “Ning kõik on koondunud sellesse vaimu mõisa,

kõik tulnud ja kõik tungid,

mille vananemine kätte saab või puruks teeb –

mis sellest üle jääb?” || 8.1.4 ||

 

Tema seletaks:

“Ei see tolle vananemisega vanane

ega tolle mõrvamisega tapeta.

Vaimu mõis on olemus,

sellesse on tungid koondunud.

Ning loomus – patusus on minema löödud,

vananemisest lahti, surmast lahti, valust lahti, vohmimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tung, olemuse kujuvõtt.

Sest nii, nagu sünnijärjed siin sättumust järgivad, just nii, nagu on õpetatust,

mis iganes otsa, mis maakonna, mis liiki maapinna poole tungivad,

sellest iganes just elatuvad. || 8.1.5 ||

 

Nõndaviisi, nagu siin kaob teo ohjeldatud ilm,

just nii kaob seal soodsa ohjeldatud ilm.

Kes rändavad siia loomust ja olemustunge järele tundmata,

ei toimeta tungiga kõigis ilmades.

Nüüd, kes rändavad siia loomust ja olemustunge järele tundes,

toimetavad tungiga kõigis ilmades. || 8.1.6 ||

 

2.

 

Kui tal tuleb esiisade ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki esiisad välja.

Esiisade ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.1 ||

 

Kui tal tuleb esiemade ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki esiemad välja.

Esiemade ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.2 ||

 

Kui tal tuleb vendade ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki vennad välja.

Vendade ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.3 ||

 

Kui tal tuleb õdede ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki õed välja.

Õdede ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.4 ||

 

Kui tal tuleb sõprade ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki sõbrad välja.

Sõprade ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.5 ||

 

Kui tal tuleb lõhnade ja pärgade ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki lõhnad ja pärjad välja.

Lõhnade ja pärgade ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.6 ||

 

Kui tal tuleb söögi ja joogi ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki söök ja jook välja.

Söögi ja joogi ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.7 ||

 

Kui tal tuleb laulude ja sõnumite ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki laulud ja sõnumid välja.

Laulu ja pillimängu ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.8 ||

 

Kui tal tuleb naiste ilma tung,

siis selle kujuvõtust tõusevadki naised välja.

Naiste ilma poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.9 ||

 

Mis iganes otsa poole tungib,

millist tungi tungleb,

siis selle kujuvõtust tõusebki ta välja.

Selle poolt jõustunud, saab vägevaks. || 8.2.10 ||

 

3.

 

Nad on ebaõigega kinnipanekuga olemustungid.

Olemasolevatel olemustel on ebaõigega kinnipanek.

Sest kes iganes tollel siit edasi käib –

teda enam üles ei leia, et siin näha. || 8.3.1 ||

 

Nüüd, kes tollel elavad siin ja kes on edasi käinud

ja kes soovib teistsugust ega leia üles –

kõike seda saab siit minnes tunda.

Sest siin on tollel ebaõigega kinnipanekuga olemustungid.

Nõndaviisi, nagu ka nood, kes ei tea maapinda, kulla peidupaika peidulepandust

üha üle siirduksid ega tunda saaks,

just nii lähevad päevast päeva kõik sünnijärjed,

kui ei saa tunda vaimuilma,

sest ebaõige kannab tagasi. || 8.3.2 ||

 

Selline loomus on ju südames.

Tema puhul öeldaksegi välja, et “see on südames”(hṛdy ayam), sestap on süda(hṛdaya).

Nii äratundja käib ju päevast päeva jumalikku ilma. || 8.3.3 ||

 

Nüüd, kui täielik siivsus ihust välja tõuseb,

ülema tähekuma ära jõustab, endalaadselt vormi võtab –

eks “see on loomus” öeldakse,

“see on surematu, hirmutu, see on vaim.”

Eks ju, selle vaimu nimeks on “olemus”. || 8.3.4 ||

 

Eks ju, on kolm sellist silpi “olemuslik”(sa-tī-yam).

See, mis on “sat”, on surematu.

Nüüd, mis on “ti”, on surelik.

Nüüd, mõlemat ohjab sellega, mis on “yam”.

Kui sellega mõlemat ohjab(yam), sellepärast on “yam”.

Nii äratundja käib ju päevast päeva jumalikku ilma. || 8.3.5 ||

 

4.

 

Nüüd, see, mis on loomus, on sulg nende ilmade lõhe jaoks.

Ei pääse sellest sulust välja öö ja päev,

ei vananemine, surm, valu ega hästitehtu.

Kõik patusused siinkohal tagasi pöörduvad.

Sest patusus on minema löödud, see on vaimuilm. || 8.4.1 ||

 

Sestap ju sellest sulust välja pääsedes

pime pole enam pime,

murtu pole enam murtud,

kuumusetõstja pole enam kuumusetõstja.

Sestap ju ka sellest sulust välja pääsedes

päevgi öise vormi võtab,

sest vaid korraks hiilgavaks saab vaimuilm. || 8.4.2 ||

 

Kui vaimuilma vaimutoimetusega järelegi tunda saavad,

siis ongi nende vaimuilm.

Nood toimetavad tungiga kõigis ilmades. || 8.4.3 ||

 

5.

 

Nüüd see, mida silmatakse kui “urjamist”, ongi vaimutoimetus,

sest just vaimutoimetusega saab teadja seda tunda.

Nüüd see, mida silmatakse kui “soovitut”, ongi vaimutoimetus,

sest just vaimutoimetusega soovides saab loomust järele tunda. || 8.5.1 ||

 

Nüüd see, mida silmatakse kui “seadumusele liginemist”, ongi vaimutoimetus,

sest just vaimutoimetusega oleva loomuse kaitset saab tunda.

Nüüd see, mida silmatakse kui “vagadust”, ongi vaimutoimetus,

sest just vaimutoimetusega järele tundes arutab loomust. || 8.5.2 ||

 

Nüüd see, mida silmatakse kui “mittelagunejale liginemist”, ongi vaimutoimetus,

sest see loomus, mida vaimutoimetusega järele tunda saab, ei lagune.

Nüüd see, mida silmatakse kui “metsale(araṇya) ligidast”, ongi vaimutoimetus.

Eks ju, kodar(ara) ja voog(ṇya) on lainetused(arṇava) vaimuilmas,

siit kolmandas taevas,

kus on ka uiduhullusjärv,

ja viigipuutõmmistamine

ja vaimu viimseni ohjeldatud mõis,

vallandaja väljamõõdetud, koosneb kullast. || 8.5.3 ||

 

Kes kodarat ja voogu – lainetusi vaimuilmas –

vaimutoimetusega järele tunda saavad,

see ongi nende vaimuilm.

Nood toimetavad tungiga kõigis ilmades. || 8.5.4 ||

 

6.

 

Nüüd, südame soontes on paigal punakaspruuni väiksused,

heleda, sinise, kollase, vereva”.

Selline päevakera on ju punakaspruun,

see on hele, see on sinine, see on kollane, see on verev. || 8.6.1 ||

 

Nõndaviisi, nagu jätkatud vägev rada läheb mõlemasse külla, sellesse ja tollesse,

nii lähevad siit päevakera vihudki mõlemasse ilma, sellesse ja tollesse.

Päevakerast edasi jätkudes siuglevad nad soontesse,

soonte kaudu edasi jätkudes siuglevad päevakerasse. || 8.6.2 ||

 

Kui ta on uinunud, kogumina täiesti siivas,

siis ei saa teada unenägu.

Siis siugleb soontesse.

Teda ei puuduta mingi patusus,

sest tuleb siis särtsu poolt jõustunud. || 8.6.3 ||

 

Nüüd, kui juhib jõuetus,

lausuvad temast igast kandist istujad: “Tead mind, tead mind.”

Kuni ta pole sellest ihust minema astunud,

seni teab. || 8.6.4 ||

 

Nüüd, kui ta sellest ihust minema astub,

nüüd, just vihkude abiga ülespoole astub,

eks ju, tema: “aum” – üles ju mõõdetakse.

Sel moel, kuidas viskuks aru, läheb ta päevakerani.

Selles ilmaväravas ilmuvad siis ju välja tunnetajad,

mittetunnetajatel on hävitus. || 8.6.5 ||

 

Kuulutatakse sedamoodi:

“Südamel on sada üks soont.

Üks neist on pealaest välja sihitud,

seeläbi ligineb ülapoolsele, käib surematuks.

Teised astuvad igale poole minema,

igale poole minema.” || 8.6.6 ||

 

7.

 

Loomus, mis on nii – patusus on minema löödud,

vananemisest lahti, surmast lahti, valust lahti, vohmimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tung, olemuse kujuvõtt,

seda järele uurib, seda teada saada püüab.

“Ta saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

mida loomust järele tundes teada saab,”

eks öelnud sünnijärjekuningas. || 8.7.1 ||

 

Eks mõlemad – taevalised ja ebajumalad – talle taibuga järgnesid.

Eks nad öelnud: “Uhh, järele uurime seda loomust,

millist loomust järele uurides saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid.”

Eks taevaliste vürst, ebajumalate päevasätendus rännanudki kohale.

Eks need omavahel tundmata

süüdatud tungal käes sünnijärjekuninga ette lähenenud. || 8.7.2 ||

 

Eks nad kolmkümmend kaks aastakest vaimutoimetusse asja teinud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile:

“Soovijad, mille juurde asja tegite?”

Eks nad öelnud: “Loomus, mis on nii – patusus on minema löödud,

vananemisest lahti, surmast lahti, valust lahti, vohmimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tung, olemuse kujuvõtt,

seda järele uurib, seda teada saada püüab.”

“Ta saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

mida loomust järele tundes teada saab,”

auväärse ütlemist tunnevad,

“soovijad, selle juurde asja tegite.” || 8.7.3 ||

 

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile.

“Mees, keda nähakse silma sees,

see on loomus,” eks on öelnud,

“see on surematu, hirmutu,

see on vaim.”

“Nüüd, auväärne, see, mis vetes esile tuuakse, ja see, mis peeglis – milline on see?”

“Ent kõigis otstes tuuaksegi esile see,” eks on öelnud. || 8.7.4 ||

 

8.

 

“Kui veevaagnas loomust vaadelda võtate,

siis seda, mida loomusest teada ei saa, on mulle edasi seletatud.”

Eks nad veevaagnas vaadelda võtnud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile: “Mida näete?”

Eks nad öelnud: “Auväärne, me näeme just kõike niisugust –

kuni karvadeni, kuni küünteni sobivalaadset loomust!” || 8.8.1 ||

 

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile: “Kui saate tõsiselt ilustatud, hea riietusega, kaunistatud,

siis veevaagnas vaadelda võtke!”

Eks said tõsiselt ilustatud, hea riietusega, kaunistatud,

veevaagnas vaadelda võtnud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud neile: “Mida näete?” || 8.8.2 ||

 

Eks nad öelnud: “Nii nagu just meie ise tõsiselt ilustatud, hea riietusega, kaunistatud,

auväärne, nii on needki kaks tõsiselt ilustatud, hea riietusega, kaunistatud.”

“See on loomus,” eks on öelnud,

“see on surematu, hirmutu,

see on vaim.”

Eks nad rahuliku südamega edasi rännanud. || 8.8.3 ||

 

Eks öelnud sünnijärjekuningas neid hoolsalt vaadeldes:

“Emb-kumb rändab sellesse loomust leidmata ja järele tundmata –

need taevalised või ebajumalad seadistused, mis tulla saavad, hakkavad kiratsema.”

Eks päevasätendus lähenenudki rahuliku südamega ebajumalatele.

Eks neile ütlust kasutanud seadistuse kohta:

“Just siin on väestatav loomus, ümmardatav loomus.

Just siin väestab loomust, ümmardab loomust

ning mõlemad ilmad kätte saab, selle ja tolle.” || 8.8.4 ||

 

Sestap lausutakse vastuvõtmist mitteuskuja, mitteurjalise kohta siin ka täna:

“Ohhoo, ebajumal.”

Sest selline on ebajumalate seadistus.

Edasikäinu ihu “palukeseriiete ja ilustustega” valmis teevad,

seeläbi arvavad, et hakkavad sealset ilma ohjeldama. || 8.8.5 ||

 

9.

 

Nüüd eks, vürst näinud juba taevalisi kätte saamata sellist hirmu:

“Niisugusel juhul, kui ihu on tõsiselt ilustatud ja siis ka tuleb tõsiselt ilustatud,

kui hea riietusega, siis hea riietusega, kui kaunistatud, siis kaunistatud,

siis on ka nii, et kui on pime, siis ka tuleb pime,

kui lonkur, siis lonkur, kui läbikõdunenu, siis läbikõdunenu.

Ihu lagunemisel järgib see lagunemist.

Ma ei näe siin nauditavat.” || 8.9.1 ||

 

Tema süüdatud tungal käes veelkord liginenud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud talle:

“Heldus, rändasid koos päevasätendusega rahuliku südamega edasi,

mida veel soovides lähenesid?”

Eks ta öelnud: “Niisugusel juhul, auväärne,

kui ihu on tõsiselt ilustatud ja siis ka tuleb tõsiselt ilustatud,

kui hea riietusega, siis hea riietusega, kui kaunistatud, siis kaunistatud,

siis on ka nii, et kui on pime, siis ka tuleb pime,

kui lonkur, siis lonkur, kui läbikõdunenu, siis läbikõdunenu.

Ihu lagunemisel järgib see lagunemist.

Ma ei näe siin nauditavat.” || 8.9.2 ||

 

“Nii see ongi, heldus,” eks on öelnud,

“aga hakkan sulle rohkemgi loengut pidama.

Järgmised kolmkümmend kaks aastakest asja tee!”

Eks ta järgmised kolmkümmend kaks aastakest asja teinud.

Eks öelnud talle: || 8.9.3 ||

 

10.

 

“Mis unenäos vägevaks saav toimetab,

see on loomus,” eks on öelnud,

“see on surematu, hirmutu,

see on vaim.”

Eks ta rahuliku südamega edasi rännanud.

Eks ta näinud juba taevalisi kätte saamata sellist hirmu:

“Kui ihu ka pime tuleb, siis see ei tule pime,

kui lonkur, siis mitte lonkur.

Tema vigasus ei olegi selles veas. || 8.10.1 ||

 

Mõrvamisega ei tapeta teda

ega ole ta longates lonkur.

Aga just tema tapetakse, katki rebitakse, saab tunda ebameeldivat,

nagu ka haliseb, ma ei näe siin nauditavat.” || 8.10.2 ||

 

Tema süüdatud tungal käes veelkord liginenud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud talle:

“Heldus, rändasid rahuliku südamega edasi,

mida veel soovides lähenesid?”

Eks ta öelnud: “Niisugusel juhul, auväärne,

kui ka pime tuleb, siis see ei tule pime,

kui lonkur, siis mitte lonkur.

Tema vigasus ei olegi selles veas. || 8.10.3 ||

 

Mahasurudes ei tapeta teda

ega ole ta longates lonkur.

Aga just tema tapetakse, katki rebitakse, saab tunda ebameeldivat,

nagu ka haliseb, ma ei näe siin nauditavat.”

“Nii see ongi, heldus,” eks on öelnud,

“aga hakkan sulle rohkemgi loengut pidama.

Järgmised kolmkümmend kaks aastakest asja tee!”

Eks ta järgmised kolmkümmend kaks aastakest asja teinud.

Eks öelnud talle: || 8.10.4 ||

 

11.

 

Kui ta on uinunud, kogumina täiesti siivas,

siis ei saa teada unenägu –

see on loomus,” eks on öelnud,

“see on surematu, hirmutu,

see on vaim.”

Eks ta rahuliku südamega edasi rännanud.

Eks ta näinud juba taevalisi kätte saamata sellist hirmu:

“Eks ta siis ei tea täpipealt loomust “see olen mina”,

ega tulnuidki.

Suububki äralagunemisse.

Ma ei näe siin nauditavat.” || 8.11.1 ||

 

Tema süüdatud tungal käes veelkord liginenud.

Eks sünnijärjekuningas öelnud talle:

“Heldus, rändasid rahuliku südamega edasi,

mida veel soovides lähenesid?”

Eks ta öelnud: “Auväärne, eks ta siis ei tea täpipealt loomust “see olen mina”,

ega tulnuidki.

Suububki äralagunemisse.

Ma ei näe siin nauditavat.” || 8.11.2 ||

 

“Nii see ongi, heldus,” eks on öelnud,

“aga hakkan sulle rohkemgi loengut pidama.

Ega olegi teisal sellest.

Järgmised viis aastakest asja tee!”

Eks ta järgmised viis aastakest asja teinud.

Jõustanud neid sada üks.

See on see, millest lausutakse:

“Eks ju, sada üks aastakest heldus sünnijärjekuninga juures vaimutoimetusse asja teinud.”

Eks öelnud talle: || 8.11.3 ||

 

12.

 

“Heldus, nii on ju surmavõetud ihu surelik,

see on surematu ihuta loomuse korraldamine.

Meeldiv ja ebameeldiv võtab ju ihulise.

Ihuliselt oleval ei ole ju meeldiva ja ebameeldiva minemalöömist.

Ikkagi, ihuta olevat meeldiv ja ebameeldiv ei puuduta. || 8.12.1 ||

 

Ihuta on õhk.

Veepilv, pikselöök, kõuemürin –

need on ihuta.

Nõndaviisi, nagu nad selgusest välja tõusevad,

ülema tähekuma ära jõustavad, endalaadselt vormi võtavad, || 8.12.2 ||

 

nii just täielik siivsus ihust välja tõuseb,

ülema tähekuma ära jõustab, endalaadselt vormi võtab.

Ta on kõrgeim mees.

Ta ringleb seal naljatades, mängides,

naiste, liikurite või langudega lustides,

ega mäleta sünnilisandit – ihu.

Nõndaviisi, nagu ühendust võttev ühitub sellega askeldamise sees,

just nii ühitub ka hing ihu sees. || 8.12.3 ||

 

Nüüd, kui silmapaar on selguse järele seadunud,

siis on mees silmadepärane ja nägemise jaoks on silmapaar.

Nüüd, kui on ära tundnud, et “nii haistan!”,

siis selline on loomus ja lõhna jaoks on nina.

Nüüd, kui on ära tundnud, et “nii toon kuuldavale!”,

siis selline on loomus ja kuuldavaletoomise jaoks on kõne.

Nüüd, kui on ära tundnud, et “nii kuulan!”,

siis selline on loomus ja kuulmise jaoks on kõrvapaar. || 8.12.4 ||

 

Nüüd, kui on ära tundnud, et “nii arutan!”,

siis selline on loomus ja aru on tema taevane silmapaar.

Ta näeb ja lustib ju aru taevase silmapaariga neid tunge,

mis on vaimuilmas. || 8.12.5 ||

 

Taevalistele istub ju, et loomus on selline.

Sestap on neil võetud kõik ilmad ja kõik tungid.

“Ta saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

mida loomust järele tundes teada saab,”

eks öelnud sünnijärjekuningas, öelnud sünnijärjekuningas. || 8.12.6 ||

 

13.

 

“Pärast sünki ilmun välja laigus.

Pärast laiku ilmun välja süngis.

Nii nagu hobune karvadest lahti rapsib,

nagu kuuketas vabaneb kuuvarju palgest, maha rapsin pattu – ihu.

Tegijaloomusena mittetehtud vaimuilma kohale tulen, kohale tulen.” || 8.13.1 ||

 

14.

 

Selgus on ju nime ja laadi väljakandja nimi,

need on selle vahepeal.

See on vaim, see on surematu, see on loomus.

Ilmun välja sünnijärjekuninga kogunemisruumis ja sisseseades,

minust tuleb toredus, vaimulike toredus, valitsejate ja talituste toredus.

Ma ilmusin toreduses järele välja.

Eks ma olen toreduste toredus.

Valkjas ja hambutu, hambutu ja valkjas –

ärgu lima mu manu mingu,

ärgu lima mu manu mingu! || 8.14.1 ||

 

15.

 

Eks öelnud vaimur nii sünnijärjekuningale,

sünnijärjekuningas inimarule, inimaru sünnijärgedele.

Meistri perekonnas reeglipäraselt tarkvara lahkas,

tegudest ülejäägiga kõrgusest teisale pöördus,

kodukotuse all lahkab valges kohas hästi mõistaandmist,

tahub välja hoidjalikke,

loomuses kõik tajud kohale paigutab,

ei teota teisal kanalitest ühtki tulnut.

Nii ta siis käiku lükkab, kuniks kestab,

naaseb kohale vaimuilma

ei pöördu veelkord, ei pöördu veelkord. || 8.15.1 ||