Kuues raamat

VI

 

1.

 

Eks olnud Śvetaketu Āruṇeya,

eks öelnud talle isa:

“Śvetaketu, asu vaimuõppele!

Meie pereringis, leotislik, mis on justnagu vaimu kaimude oma, järele ütlemata ei saa.”

|| 6.1.1 ||

 

Eks ta kaheteist aasta saabudes

korranud kõiki varamuid kahekümne nelja aastani,

liginenud arvates end vägevaks ja järeleütlejaks, oli upsakas.

Eks isa öelnud talle:

|| 6.1.2 ||

 

“Śvetaketu! Kuigi arvad end, leotislik, vägevaks ja järeleütlejaks, oled upsakas,

siiski, kas küsisid seda suunanäitu,

kuidas kuulmatu on kuulda, arutamatu arutada, teadasaamatu teada saada?”

“Missugune on, auväärne, see suunanäit?”

|| 6.1.3 ||

 

Nii nagu, leotislik, ühest saviklombist

saaks teada kõiki savilisi,

töötlus on kõnega esitlus, nimesilt,

olemus on just “savimuld”.

|| 6.1.4 ||

 

Nii nagu, leotislik, ühest vaskmündist

saaks teada kõiki vaselisi,

töötlus on kõnega esitlus, nimesilt,

olemus on just “vask”.

|| 6.1.5 ||

 

Nii nagu, leotislik, ühest käärist

saaks teada kõiki tumeraudseid,

töötlus on kõnega esitlus, nimesilt,

olemus on just “tume raud”.

Leotislik, nii tuleb see suunanäit.”

|| 6.1.6 ||

 

“Seda ju nüüd küll need auväärsed ei tundnud,

sest kes tunneks, kuidas mulle ei ütleks?

Edasi, aga seletagu auväärne mullegi!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.1.7 ||

 

2.

 

“Nii oli, leotislik, esmalt olemas vaid olev,

üksi vaid, teiseta.

Eks mõned on lausunud nii,

et “esmalt oli olemas vaid olematu,

just üksi, teiseta,

sestap sünnib olev olematust”,

|| 6.2.1 ||

 

aga kuidas siis nii saaks olla, leotislik?” eks öelnud.

“Kuidas sünniks olematust olev?

Aga nii oli, leotislik, esmalt olemas vaid olev,

üksi vaid, teiseta.

|| 6.2.2 ||

 

See vaatles, et “palju oleksin, sünde jätkaksin”,

tõmbas välja särtsu.

Särts vaatles, et “palju oleksin, sünde jätkaksin”,

tõmbas välja veed.

Sestap siis, kui kusagil mees särtsu tõttu valuleb või higistab,

sünnivad temast üles veed.

|| 6.2.3 ||

 

Veed vaatlesid, et “palju oleksime, sünde jätkaksime”,

tõmbasid käima söögi.

Sestap siis, kui kusagil vete tõttu sajab, tuleb rohkeimat sööki,

temast sünnib üles söödav söök. ChUp_6.2.4 ||

 

3.

 

Sedasi saab siis olla kolm tulnute seemet,

“sünnib munast, sünnib elavast, sünnib idust”.

|| 6.3.1 ||

 

See taevasus vaatles:

“Uhh, ma sisenen nende kolme taevasuse kannul elusa loomuga,

adun nime ja laadi

|| 6.3.2 ||

 

ning teen ühest kolmikust kolm!”

See taevasus siseneski nende kolme taevasuse kannul elusa loomuga,

adus nime ja laadi.

|| 6.3.3 ||

 

ning tegi ühest kolmikust kolm.

Aga kuidas, leotislik, kolmest taevasusest saab igaühest kolmiku,

saa mul sellest teada!

|| 6.3.4 ||

 

4.

 

Kui tulel on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi.

Nii minetas tulest tulesuse,

töötlus on kõnega esitlus, nimesilt,

olemus on just “kolm laadi”.

|| 6.4.1 ||

 

Kui päevakeral on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi.

Nii minetas päevakerast päevakerasuse,

töötlus on kõnega esitlus, nimesilt,

olemus on just “kolm laadi”.

|| 6.4.2 ||

 

Kui kuukumal on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi.

Nii minetas kuukettast kuukettalisuse,

töötlus on kõnega esitlus, nimesilt,

olemus on just “kolm laadi”.

|| 6.4.3 ||

 

Kui pikselöögil on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi.

Nii minetas pikselöögist pikselöögilisuse,

töötlus on kõnega esitlus, nimesilt,

olemus on just “kolm laadi”.

|| 6.4.4 ||

 

Eks ole ikka ju seda tundes lausunud

ennemuistsed vägevad hooneomanikud, vägevad kuulutajad,

et “tänapäeval ei hakata meile ära tooma midagi, mida pole kuuldud, arutatud, teada saadud”,

sest tundsid nende kohta.

|| 6.4.5 ||

 

Kui “justnagu verendas”, siis on särtsu “laad”, nii tundsid,

ning kui “justnagu valendas”, siis on vete “laad”, nii tundsid,

ning kui “justnagu tumendas”, siis on söögi “laad”, nii tundsid.

|| 6.4.6 ||

 

ning kui “justnagu teada saamata jäi”,

siis on “taevasuste kogum”, nii tundsid.

Aga kuidas, leotislik, kolmest taevasusest saab igaühest kolmiku, mil mehe kätte saavad,

saa mul sellest teada!

|| 6.4.7 ||

 

5.

 

Einestatud söök asetub kohale kolmeti,

kui selle asend on rohmakaim, siis saab pasaks,

kui keskel, siis lihaks, kui vähim, siis aruks.

|| 6.5.1 ||

 

Joodud veed asetuvad kohale kolmeti,

kui nende asend on rohmakaim, siis saab kuseks,

kui keskel, siis vereks, kui vähim, siis hingeks.

|| 6.5.2 ||

 

Einestatud särts asetub kohale kolmeti,

kui selle asend on rohmakaim, siis saab luuks,

kui keskel, siis üdiks, kui vähim, siis kõneks.

|| 6.5.3 ||

 

Sest aru koosneb söögist, leotislik,

hing vetest, kõne särtsust.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.5.4 ||

 

6.

 

“Kui hõõruda kohupiima, leotislik,

siis imeväikesest, mis üles kihutab, saab sulavõi,

|| 6.6.1 ||

 

just nõnda on, et kui einestada sööki, leotislik,

siis imeväikesest, mis üles kihutab, saab aru,

|| 6.6.2 ||

 

kui juua veesid, leotislik,

siis imeväikesest, mis üles kihutab, saab hing,

|| 6.6.3 ||

 

kui einestada särtsu, leotislik,

siis imeväikesest, mis üles kihutab, saab kõne.

|| 6.6.4 ||

 

Sest aru, leotislik, koosneb söögist,

hing vetest, kõne koosneb särtsust.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.6.5 ||

 

7.

 

“Mehel on kuusteist osa, leotislik.

Viisteist päeva ära einesta,

vett joo, kui on tung,

hing on vesine ega katke joojal.”

|| 6.7.1 ||

 

Eks ta viisteist päeva ei einestanud,

Veel, eks seadnud end tema juurde:

“Mida seletan, aulik?”

“Palveid, urje, loitse, leotislik.”

Eks ta öelnud:

“Ei ju mulle heiastu, aulik.”

|| 6.7.2 ||

 

Eks öelnud talle:

“Nii nagu vägevast põlengust, leotislik,

jääb püsima üksainus jaaniussi mõõtu tulesüsi,

mis ei põleta enam palju,

siis on ka nõnda, leotislik, et kui su kuueteistkümnest osast

üksainus osa alles jääks,

siis ei mõika sellega nüüd varamuid.

Einesta! Siis saad mult teada.”

|| 6.7.3 ||

 

Eks ta einestanud,

Veel, eks seadnud end tema juurde,

eks küsinud, mis ja miks,

eks kõigesse küünitanud.

|| 6.7.4 ||

 

Eks öelnud talle:

“Nii nagu vägevast põlengust, leotislik,

jääb püsima üksainus jaaniussi mõõtu tulesüsi,

ent kui ajada see – heintega üles tehes – lõkkele,

põletab see veel palju,

|| 6.7.5 ||

 

siis on ka nõnda, leotislik, et kui su kuueteistkümnest osast

üksainus osa alles jäi

ning kui see aeti – söögiga üles tehes – lõkkele,

mõikad sellega nüüd varamuid.

Sest aru koosneb söögist, leotislik,

hing vetest, kõne särtsust.”

Eks ta nende kohta “teada saanud”, “teada saanud”.

|| 6.7.6 ||

 

8.

 

Eks Uddālaka Āruṇi öelnud pojale Śvetaketule:

“Saa mul teada unenäoriigi kohta, leotislik!

Kui nimetada, leotislik, et mees uinub,

siis on ta avaldunud olevat mööda, endasse suubunud.

Seega peetakse silmas, et ta “uinub”(svapiti),

kuna on endasse(sva) suubunud(apita).

|| 6.8.1 ||

 

Nii nagu lõngaga kinniköidetud lind lendab kaarest kaarde

ja toetub teisal püünet leidmata köidikule,

siis just nõnda, leotislik, lendab aru kaarest kaarde

ja toetub teisal püünet leidmata hingele,

sest aru köidatakse, leotislik, hinge külge.

|| 6.8.2 ||

 

Saa mul teada eineisu ja joogijanu kohta, leotislik!

Kui nimetada, leotislik, et mees on einestamata,

siis just veed einestatut(aśita) juhivad(nayate),

samamoodi, nagu on “lehmajuht”(-nāya), “hobusejuht”, “meestejuht”,

peetakse silmas, et veed on “eineisu”(aśa-nāyā).

Saa sealjuures teada, leotislik, et võsu, mis üles lendab, ei tule juureta!

|| 6.8.3 ||

 

Kus teisal oleks selle juur kui söögis?

Just nõnda, leotislik, kui söök on võsu, siis otsi järele, et juureks on veed!

Kui veed on võsu, leotislik, siis otsi järele, et juureks on särts!

Kui särts on võsu, leotislik, siis otsi järele, et juureks on olev!

Kõigil sünnijärgedel, leotislik, on olev juur, olev püüne, olev püsimispaik.

|| 6.8.4 ||

 

Kui nimetada veel, et mees on joomata,

siis just särts joodut juhib,

samamoodi, nagu on “lehmajuht”(-nāya), “hobusejuht”, “meestejuht”,

peetakse silmas, et särts on “veesoov”(uda-nyā).

Saa sealjuures teada, leotislik, et võsu, mis üles lendab, ei tule juureta!

|| 6.8.5 ||

 

Kus teisal oleks selle juur kui vetes?

Kui veed on võsu, leotislik, siis otsi järele, et juureks on särts!

Kui särts on võsu, leotislik, siis otsi järele, et juureks on olev!

Kõigil sünnijärgedel, leotislik, on olev juur, olev püüne, olev püsimispaik.

Aga kuidas, leotislik, kolmest taevasusest saab igaühest kolmiku, mil mehe kätte saavad,

see on enne juba öeldud.

Edasi käies avaldub mehe kõne arus, leotislik,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses.

|| 6.8.6 ||

 

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.8.7 ||

 

9.

 

“Nii nagu mesilased, leotislik, mett

võtavad mitmest paigast mööda käies

ja saavad puude maitseist ühtse kogutoodangu maitse,

|| 6.9.1 ||

 

nii nagu nad ei leia sealjuures lahusust,

et “mina olen selle puu maitse, mina olen selle puu maitse”,

just nõnda on, leotislik, et olemises avaldudes kõik sünnijärjed

ei tunne, et “olemises avaldume”.

|| 6.9.2 ||

 

Kuidas siin tiiger, lõvi, hunt, kult, mutukas, koi, sääsk, kihulane

või kes iganes tuleb, sellisena tuleb taas.

|| 6.9.3 ||

 

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.9.4 ||

 

10.

 

“Ida jõed idast tulvavad, leotislik, lääne omad läänest,

merest merre nad suubuvad, saavad vaid mereks.

Nii nagu nad sealjuures ei tunne,

et “mina olen see, mina olen see”,

|| 6.10.1 ||

 

just nõnda on, leotislik, et olevale lähenedes kõik sünnijärjed

ei tunne, et “olevale läheneme”.

Kuidas siin tiiger, lõvi, hunt, kult, mutukas, koi, sääsk, kihulane

või kes iganes tuleb, sellisena tuleb taas.

|| 6.10.2 ||

 

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.10.3 ||

 

11.

 

“Kui lüüa vägeva puu juure pihta, leotislik, voolab, ent elab,

kui lüüa keskosa pihta, voolab, ent elab,

kui lüüa tipu pihta, voolab, ent elab,

ta on vallatud elu loomusest

ning oma paigal aplalt joomas ja rõõmustamas.

|| 6.11.1 ||

 

Kui elu hülgab ühe ta haru, siis see kuivab,

teise hülgab, siis see kuivab.

kolmanda hülgab, siis see kuivab,

kõik hülgab, kõik kuivab.

|| 6.11.2 ||

 

Just nõnda on, leotislik, tunne,” eks öelnud,

“et “sureb ikka ju see, millel elu alla käib, elu ei sure”!

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

 

12.

 

“Too siia viigipuu vili!”

“Nii, auväärne.”

“Lõhu!”

“Lõhutud, auväärne.”

“Mida näed siin?”

“Väikeseid ivasid, auväärne.”

“Lõhu üks nende liikmeist!”

“Lõhutud, auväärne.”

“Mida näed siin?”

“Ei midagi, auväärne.”

|| 6.12.1 ||

 

Eks öelnud talle:

“Kuigi ju seda, mis on imeväike, leotislik, sa ei käsitagi,

on ju, leotislik, sellest imeväikesest paigal vägev viigipuu,

usu, leotislik!

|| 6.12.2 ||

 

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.12.3 ||

 

13.

 

“Pane soolast vette. Ja veel, ehk seaksid hommikul end minu juurde!”

Eks ta teinud sedasi.

Eks öelnud talle:

“Too palun see soolane, mille videvikus vette panid!”

Eks püüdis hinnata, ei tundnud seda,

|| 6.13.1 ||

 

oli justnagu ära sulanud.

“Palun rüüpa siit kruusi otsast! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Rüüpa kruusi keskelt! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Rüüpa teisest kruusi otsast! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Heida see minema, veel, ehk seaksid end minu juurde!”

Eks ta teinud nõnda.

“See pöördub pidevalt.”

Eks öelnud talle:

“Ikkagi ju, leotislik, siin sa seda ei käsita, kuid on just siin.”

|| 6.13.2 ||

 

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.13.3 ||

 

14.

 

“Nii nagu siis, kui mees gandhāralaste seast välja juhtida, leotislik, mähis silmil, pärast see inimesteta paigas lahti tõmmata,

ning kui ta lõõtsutab seal ida, põhja, lõuna ja lääne poole, et on kinnimähitud silmadega kohale juhitud, siis mähis silmilt lahti tõmmatud,

|| 6.14.1 ||

 

ja kui talle pärast mähisest vabanemist seletada,

et “seal kaares on gandhāralased, sinna kaarde rända!”,

siis oskaja ja tublina küsiks ta külast külla

ja avaldukski gandhāralaste juures –

eks just nii tunneb mees, kellel on meister,

et “sedasi on vaid niikauaks, kuni pole saanud vabaks,

veel, küll avaldun.”

|| 6.14.2 ||

 

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.14.3 ||

 

15.

 

“Istuvad ju ülekuumeneva mehe ümber langud, leotislik,

et “tead mind, tead mind”,

ning kuni tema kõne ei avaldu arus,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses,

seni teab.

|| 6.15.1 ||

 

Veel, kui tema kõne avaldub arus,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses,

veel – ei tea.

|| 6.15.2 ||

 

See, mis on imeväike – sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

“Andku auväärne mulle veel rohkem teada!”

“Nõnda, leotislik,” eks öelnud.

|| 6.15.3 ||

 

16.

 

“Juhitakse ju kohale, leotislik, käsist haaratud mees:

“Minema viis, varastas, kuumake talle tapper!”

Kui ta on seda teinud, siis on seega ebaõige loomusega.

Ebaõigele panusepanija vaapab end loomuldasa ebaõigega

ja kui võtab vastu kuumatud tapri,

saab põletada, veel, tapetakse.

|| 6.16.1 ||

 

Veel, kui pole seda teinud, siis on seega olemuse loomusega.

Olemusele panusepanija vaapab end loomuldasa olemusega

ja kui võtab vastu kuumatud tapri,

ei saa põletada, veel, saab vabaks.

|| 6.16.2 ||

 

Et teda seal ei põletataks –

sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketa.”

Eks ta selle kohta “teada saanud”, “teada saanud”.

|| 6.16.3 ||