Kuues raamat

1.

 

Eks olnud Śvetaketu Āruṇeya.

Eks isa öelnud talle: “Śvetaketu, tee asja vaimutoimetusse!

Tõmmiste, järele ütlemata nagu ei tule meie pereringist vaimu kaim.” || 6.1.1 ||

 

Eks ta saanud kaheteist-aastaseks.

Lahanud kahekümne nelja aastani kõiki tarkvarasid.

Liginenud vägeva aruga upsakas järeleütleja ja arvestaja.

Eks isa öelnud talle: || 6.1.2 ||

 

“Śvetaketu, tõmmiste, oled küll vägeva aruga upsakas järeleütleja ja arvestaja.

Siiski, seda suunanäitu küsisid, mille abiga

kuulmatut kuuleb, arusaamatust arutab, mitteteadasaadust teada saab?”

“Kuidas küll, auväärne, on see suunanäit?” || 6.1.3 ||

 

“Tõmmiste, nii nagu ühe savipaki najal

saaks teada kogu savist koosneva –

kõnega on alustamine, nimesilt on töötlus,

olemus on just “savimuld”. || 6.1.4 ||

 

Tõmmiste, nii nagu ühest vaskmündist

saaks teada kogu vasest koosneva –

kõnega on alustamine, nimesilt on töötlus,

olemus on just “vask”. || 6.1.5 ||

 

Tõmmiste, nii nagu ühest käärist

saaks teada kogu tumeraudse –

kõnega on alustamine, nimesilt on töötlus,

olemus on just “tume raud”.

Tõmmiste, nii tuleb see suunanäit.” || 6.1.6 ||

 

“Ega ju need auväärsed seda küll ära tundnud.

Sest kes selle ära tunneks, kuidas mulle ei ütleks?

– Edasi, aga auväärne mullegi seletagu!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.1.7 ||

 

2.

 

“Tõmmiste, esmalt oli just olev,

just teiseta üksi.

Eks mõned on lausunud nii: “Esmalt oli just olematu,

just teiseta üksi.

Sestap sünnib olev olematust.” || 6.2.1 ||

 

“Aga kust siis nii oleks, tõmmiste?” eks on öelnud.

“Kuidas sünniks olematust olev?

Tõmmiste, esmalt aga oli just olev,

just teiseta üksi. || 6.2.2 ||

 

See vaatles: “Palju oleksin, sünde jätkaksin.”

Särtsu käima tõmbas.

Särts vaatles: “Palju oleksin, sünde jätkaksin.”

Veed käima tõmbas.

Sestap kui kusagil – just mees särtsu tõttu – valuleb või higistab,

sealt sünnivad üles veed. || 6.2.3 ||

 

Veed vaatlesid: “Palju oleksime, sünde jätkaksime.”

Nad tõmbasid käima söögi.

Sestap kui kusagil – just vete tõttu – sajab, tulebki rohkeim söök,

sealt sünnib üles söödav söök. ChUp_6.2.4 ||

 

3.

 

Sedaviisi tulebki kolm tulnute seemet:

“sünnib munast, sünnib elavast, sünnib idust”. || 6.3.1 ||

 

See taevasus vaatles:

“Uhh, ma lähen elavast sündija loomusega kolme taevasuse sekka

ning nime ja laadi adun!” || 6.3.2 ||

 

“Teen selle kolmiku ükshaaval kolmikuteks!”

See taevasus läkski elavast sündija loomusega kolme taevasuse sekka

ning nime ja laadi adus. || 6.3.3 ||

 

Tegi selle kolmiku ükshaaval kolmikuteks.

“Aga kuidas, tõmmiste, saab kolme taevasuse kolmiku ükshaaval kolmikuteks,

saa see mult teada!” || 6.3.4 ||

 

4.

 

Kui tulel on verev laad, siis on särtsu laad.

Kui on hele, siis on vete.

Kui on tume, siis on söögi.

Tulesus minetati tulest –

kõnega on alustamine, nimesilt on töötlus,

olemus on just “kolm laadi”. || 6.4.1 ||

 

Kui päevakeral on verev laad, siis on särtsu laad.

Kui on hele, siis on vete.

Kui on tume, siis on söögi.

Päevakerasus minetati päevakerast –

kõnega on alustamine, nimesilt on töötlus,

olemus on just “kolm laadi”. || 6.4.2 ||

 

Kui kuukumal on verev laad, siis on särtsu laad.

Kui on hele, siis on vete.

Kui on tume, siis on söögi.

Kuukettalisus minetati kuukettast –

kõnega on alustamine, nimesilt on töötlus,

olemus on just “kolm laadi”. || 6.4.3 ||

 

Kui pikselöögil on verev laad, siis on särtsu laad.

Kui on hele, siis on vete.

Kui on tume, siis on söögi.

Pikselöögilisus minetati pikselöögist –

kõnega on alustamine, nimesilt on töötlus,

olemus on just“kolm laadi”. || 6.4.4 ||

 

Eks ikka ju, nii tunnetades on seda lausunud

ennemuistsed vägeva hoone omanikud, vägevad kuulutajad:

“Ei hakata meile tänasel päeval midagi kuulmatut, arusaamatut, mitteteadasaadut ära tooma.”

Sest olid ära tundnud selliste kohta. || 6.4.5 ||

 

Ent kui “nagu verendas”, siis on särtsu “laad”,

nii on ära tundnud.

Ent kui “nagu valendas”, on vete “laad”,

nii on ära tundnud.

Ent kui “nagu tumendas”, on söögi “laad”,

nii on ära tundnud. || 6.4.6 ||

 

Ent kui nagu “teada saamata” jäi, on need taevasused “kokku”,

nii on ära tundnud.

“Nüüd, tõmmiste, kuidas kolme taevasuse – mis mehe kätte saavad – kolmiku saab ükshaaval kolmikuteks,

saa see mult teada!” || 6.4.7 ||

 

5.

 

Einestatud söök kolmeti välja tahutakse.

Mis on selle rohmakaim tahk, sellest tuleb pask.

Mis on keskel, sellest liha.

Mis on väikseim, sellest aru. || 6.5.1 ||

 

Joodud veed kolmeti välja tahutakse.

Mis on nende rohmakaim tahk, sellest tuleb kusi.

Mis on keskel, sellest verev.

Mis on väikseim, sellest hing. || 6.5.2 ||

 

Einestatud särts kolmeti välja tahutakse.

Mis on selle rohmakaim tahk, sellest tuleb luu.

Mis on keskel, sellest üdi.

Mis on väikseim, sellest kõne. || 6.5.3 ||

 

Sest aru koosneb söögist, tõmmiste,

hing koosneb vetest,

kõne koosneb särtsust.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.5.4 ||

 

6.

 

“Tõmmiste, kui kohupiima hõõruda,

siis väheldane üles kihutab,

sellest tuleb võirasv. || 6.6.1 ||

 

“Tõmmiste, just samamoodi on see, kui sööki einestada,

siis väheldane üles kihutab,

sellest tuleb aru. || 6.6.2 ||

 

Tõmmiste, kui veesid juua,

siis väheldane üles kihutab,

sellest tuleb hing. || 6.6.3 ||

 

Tõmmiste, kui särtsu einestada,

siis väheldane üles kihutab,

sellest tuleb kõne. || 6.6.4 ||

 

Tõmmiste, sest aru koosneb söögist,

hing koosneb vetest,

kõne koosneb särtsust.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.6.5 ||

 

7.

 

“Mees on kuueteist osaga, tõmmiste.

Viisteist päeva ära einesta!

Vett joo, kui on tung,

vetest koosnev hing ei katkesta joojast ära!” || 6.7.1 ||

 

Eks ta viisteist päeva ei einestanud.

Eks nüüd, ligi seadunud talle: “Mida seletan, aulik?”

“Palveid, urje, loitse, tõmmiste.”

Eks ta öelnud: “Mulle ju ei heiastu, aulik.” || 6.7.2 ||

 

Eks öelnud talle: “Tõmmiste, nii nagu siis, kui vägevast põlemapandust

jääks alles üksik jaaniussi mõõtu tulesüsi,

siis sellega enam ka palju ei põletaks,

tõmmiste, nii ka siis, kui sinu kuueteistkümnest osast jääks üle vaid üks osa,

sellega seekord sa ei soosi tarkvarasid.

Einesta! Siis saad selle mult teada.” || 6.7.3 ||

 

Eks ta einestanud.

Eks nüüd, ligi seadunud talle.

Eks seda küsinud, mis ja miks,

eks kõigele jälile jõudnud. || 6.7.4 ||

 

Eks öelnud talle:

“Tõmmiste, nii nagu siis, kui vägevast põlemapandust

alles jäänud üksiku jaaniussi mõõtu tulesöe

heintega üles paneks ja lõkkesse heidaks,

siis juba ka sellega palju põletaks, || 6.7.5 ||

 

tõmmiste, nii ka siis, kui sinu kuueteistkümnest osast jäi üle vaid üks osa

ning see on söögiga üles pandud ja lõkkesse heidetud,

sellega seekord soosid tarkvarasid.

Sest aru koosneb söögist, tõmmiste,

hing koosneb vetest,

kõne koosneb särtsust.”

Eks ta neist “teada saanud”, “teada saanud”. || 6.7.6 ||

 

8.

 

Eks Uddālaka Āruṇi öelnud pojale Śvetaketule:

“Tõmmiste, saa mult teada unenäotaid!”

Nimelt, tõmmiste, kus mees uinub oleva najal,

siis tuleb jõustunud,

suubub endasse.

Sestap silmatakse, et ta “uinub”.

Sest suubub endasse. || 6.8.1 ||

 

“Nõndaviisi, nagu lõngaga kinniköidetud lind lendab kaarest kaarde,

ei leia teisal püünet ja toetub nõnda köidiku külge,

tõmmiste, just samamoodi on see, kui aru lendab kaarest kaarde,

ei leia teisal püünet ja toetub nõnda hingele.

Tõmmiste, sest aru on hinge külge köitmine.” || 6.8.2 ||

 

“Tõmmiste, saa mult teada einesoov ja joogijanu!”

Nimelt, kui mees tahab einestada,

siis einestatut(aśita) juhivad(nayate) just veed.

Nõndaviisi, nagu on “lehmajuht”(-nāya), “hobusejuht”, “meestejuht”,

nii silmatakse, et veed on “einesoov”(aśa-nāyā).

Tõmmiste, saa seal teada üleslennanud võsu!”

Juureta niimoodi tulla ei saa.” || 6.8.3 ||

 

Kus teisal söögist oleks selle juur?

Tõmmiste, just samamoodi, kui söök on võsu, uuri järele – veed on juur!

Tõmmiste, kui veed on võsu, uuri järele – särts on juur!

Tõmmiste, kui särts on võsu, uuri järele – olev on juur!

Tõmmiste, oleva juurega on kõik sünnijärjed – oleva püünega, oleva paigaga. || 6.8.4 ||

 

Nüüd, nimelt, kui mees janutab juua,

siis joodut juhib just särts.

Nõndaviisi, nagu on “lehmajuht”(-nāya), “hobusejuht”, “meestejuht”,

nii silmatakse, et särts on “veesoov”(uda-nyā).

Tõmmiste, saa sealgi teada üleslennanud võsu!”

Juureta niimoodi tulla ei saa.” || 6.8.5 ||

 

Kus teisal vetest oleks selle juur?

Tõmmiste, kui veed on võsu, uuri järele – särts on juur!

Tõmmiste, kui särts on võsu, uuri järele – olev on juur!

Tõmmiste, oleva juurega on kõik sünnijärjed – oleva püünega, oleva paigaga.

Nüüd, tõmmiste, kuidas kolme taevasuse – mis mehe kätte saavad – kolmiku saab ükshaaval kolmikuteks,

see öeldi juba enne.

Tõmmiste, edasikäiva mehe kõne jõustab arus,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses. || 6.8.6 ||

 

See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.8.7 ||

 

9.

 

“Tõmmiste, nii nagu mesilased võtavad paigast mett nii,

et on puudest mitu möödakäimist

ja läkitavad maitseid kogutoodangu ühtsuse maitseni, || 6.9.1 ||

 

nii nagu neil seal ei leidu lahusust,

et “mina olen selle puu maitse”, “mina olen selle puu maitse” –

tõmmiste, just samamoodi on see, kes jõustab kõik sünnijärjed olemises

ega tunne ära, et “olemises kohal oleme”. || 6.9.2 ||

 

Siin tiiger, lõvi, hunt, kult, mutukas, koi, sääsk, kihulane

või kes iganes tuleb, see tuleb ligi. || 6.9.3 ||

 

See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.9.4 ||

 

10.

 

“Tõmmiste, ida jõed idast, lääne läänest tulvavad,

merest merre just suubuvad,

tuleb just meri.

Nii nagu neil seal ei ole äratundmist,

et “mina olen see, mina olen see”, || 6.10.1 ||

 

tõmmiste, just samamoodi on see, kui kõik sünnijärjed olevale lähenedes

ei tunne ära, et “olevale läheneme”.

Siin tiiger, lõvi, hunt, kult, mutukas, koi, sääsk, kihulane

või kes iganes tuleb, see tuleb ligi. || 6.10.2 ||

 

See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.10.3 ||

 

11.

 

“Tõmmiste, kui vägeva puu juurele pihta lüüa, voolaks elav,

kui keskele pihta lüüa, voolaks elav,

kui üles pihta lüüa, voolaks elav.

Too on vallatud elamise loomusest järele

ning paigal aplalt joomas ja rõõmustamas. || 6.11.1 ||

 

Kui tal elamine hülgab ühe haru, nüüd see kuivab.

Teise hülgab, nüüd see kuivab.

Kolmanda hülgab, nüüd see kuivab.

Kõik hülgab, kõik kuivab. || 6.11.2 ||

 

Tõmmiste, just samamoodi tunne ära!” eks on öelnud.

“Ikkagi, et “sureb küll elamises allakäinu, kuid elamine ei sure!”

See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud.

 

12.

 

“Too siia viigipuu vili!”

“Nii, auväärne.”

“Lõhu!”

“Lõhutud, auväärne.”

“Mida näed siin?”

“Väikeseid ivasid, auväärne.”

“Lõhu üks nende liikmeist!”

“Lõhutud, auväärne.”

“Mida näed siin?”

“Ei midagi, auväärne.” || 6.12.1 ||

 

Eks öelnud talle: “Tõmmiste, kuigi ju ei käsita seda väheldast,

on ju sellest väheldasest, tõmmiste, paigal nii vägev viigipuu.

Usu, tõmmiste!” || 6.12.2 ||

 

“See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.12.3 ||

 

13.

 

“Et paneksid vette soolast ja nüüd koidikul mulle ligi seaduksid!”

Eks ta teinud sedasi.

Eks öelnud talle: “Too see soolane, ehhee, mille videvikus vette panid!”

Eks hinnata püüdes ei tundnud seda ära. || 6.13.1 ||

 

Oli justnagu ära sulanud.

“Ehhee, sellest kruusi otsast võta! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Kruusi keskelt võta! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Kruusi teisest otsast võta! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Et selle maha heidaksid ja nüüd mulle ligi seaduksid!”

Eks ta teinud sedasi; ta pöördub pidevalt.

Eks öelnud talle: “Ikkagi, tõmmiste, siin küll seda ei käsita, kuid siin ongi.” || 6.13.2 ||

 

“See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.13.3 ||

 

14.

 

Tõmmiste, nii nagu see, kui mees gandhāralaste kohale juhtida, nii et silmad on kinni mähitud, pärast see inimesteta paigas maha tõmmata.

Kui ta seal ette, taha, üles ja alla edasi lõõtsuks, kohale juhituna silmad kinni mähitud, silmade mähe maha tõmmatud, || 6.14.1 ||

 

ja kui on kinnimähkimisest vabanenud, siis talle edasi seletataks:

“Seal kaares on gandhāralased, sinna kaarde rända!”,

siis nutikana oskaks ta külast külla küsida

ja juba gandhāralased ära jõustaks –

eks just nii on ära tundnud mees, kellel on meister:

“Temal senikauaks just, kuni ei saa vabaks,

nüüd hakkan jõustama.” || 6.14.2 ||

 

See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.14.3 ||

 

15.

 

“Tõmmiste, kuumusetõusuga mehel ju langud ümber istuvad:

“Tead mind, tead mind.”

Kuni tema kõne ei jõusta arus,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses,

seni teab. || 6.15.1 ||

 

Nüüd, kui tema kõne jõustab arus,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses,

nüüd ei tea. || 6.15.2 ||

 

See on väga väheldane; kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

“Rohkem just mulle auväärne teada andku!”

“Nõnda, tõmmiste,” eks on öelnud. || 6.15.3 ||

 

16.

 

“Tõmmiste, käsist haaratud meest ju kohale juhitakse:

“Minema viis, varastas, kuumake talle tapper!”

Kui ta on seda teinud, siis seega ongi loomult ebaõige.

Ebaõigele panusepanija ebaõigega oma loomuse haihtudes

vastu haarab kuumatud tapri.

Ta saab põletada.

Nüüd, tapetakse. || 6.16.1 ||

 

Nüüd, kui pole seda teinud.

Tänu sellele just olemust loomust teeb.

Olemusele panusepanija olemusega oma loomuse haihtudes

vastu haarab kuumatud tapri.

Ta ei saa põletada.

Nüüd, vabaks saab. || 6.16.2 ||

 

Nõndaviisi, nagu seal ei põletataks juurde –

kõik niisugune on selle loomuga.

See on olemus.

See on loomus.

Selline oled sina, Śvetaketa.”

Eks ta neist “teada saanud”, “teada saanud”. || 6.16.3 ||