Neljas raamat

IV

 

1.

 

Eks olnud Jānaśruti Pautrāyaṇa usklik annetaja, andis palju, küpsetas palju,

eks ta kõikjal asunduseid ehitanud,

et “kõikjal hakkavad sööma minu sööki”.

|| 4.1.1 ||

 

Veel, eks luiged öösel üle lennanud,

eks luik luigega nii sõna sobitanud:

“Ohoh! Vau, vidusilm, vidusilm!

Jānaśruti Pautrāyaṇal jätkub tähevoogu nagu taeval,

ära võta sellest kinni, ärgu see sind ära põletagu!”

|| 4.1.2 ||

 

Ning eks muu ütles talle vastuseks:

“Ning olgu, kas laususid tema kohta, et on nagu rakendi-Raikva?”

“Kes küll on rakendi-Raikva?”

|| 4.1.3 ||

 

“Nii nagu allajäänud kohtavad võidutäringu taltsutust,

nii jõuab temasse kohale kogu tõsine, mida iganes sünnijärjed teevad.

Ja kes tunneb seda, mida tunneb tema,

too ongi tema, ütlen ma.”

|| 4.1.4 ||

 

Ning eks Jānaśruti Pautrāyaṇa kuulda saanud,

eks ta kohe reibastus, eks öelnud tentsikule:

“Olgu, äkki oled lausunud, et olen nagu rakendi-Raikva.”

“Kes küll on rakendi-Raikva?”

|| 4.1.5 ||

 

“Nii nagu allajäänud kohtavad võidutäringu taltsutust,

nii jõuab temasse kohale kogu tõsine, mida iganes sünnijärjed teevad.

Ja kes tunneb seda, mida tunneb tema,

too ongi tema, ütlen ma.”

|| 4.1.6 ||

 

Eks tentsik otsis järele.

“Ei tundnud,” keeranud tagasi.

Öelnud talle:

“Olgu, pressi sinna, kus otsitakse vaimuliku järele!”

|| 4.1.7 ||

 

Ta sättinud end kärnu vankri all kratsija juures sisse,

eks temaga sõna sobitanud:

“Sina, auväärne, oledki rakendi-Raikva.”

“Olgu, mina jah,” eks teada andnud.

Eks tentsik, et “tundsin”, tagasi keeranud.

|| 4.1.8 ||

 

2.

 

Ning eks Jānaśruti Pautrāyaṇa

kuussada lehma, kaelakee ja hobueeslitõlla võtnud

ning astunud tagasi,

eks temaga sõna sobitanud:

|| 4.2.1 ||

 

“Raikva, need kuussada lehma, kaelakee ja hobueeslitõld –

aita mind, auväärne, taevasuse kohta järele,

taevasuse, mis sulle istub!”

|| 4.2.2 ||

 

Ning eks muu ütles vastuseks:

“Ahhaa, sulane, olgu ikka kee, käima ja lehmad sinu omad!”

Ning eks taaskord Jānaśruti Pautrāyaṇa

tuhat lehma, kaelakee, hobueeslitõlla ja tütre võttis

ning astunud tagasi.

|| 4.2.3 ||

 

Eks temaga sõna sobitanud:

“Raikva, need tuhat lehma, kaelakee, hobueeslitõld, emand ja küla, kus istud –

aita mind, auväärne, järele!”

|| 4.2.4 ||

 

Eks võtnud tollel palge haardesse ja öelnud:

“Sulane tõi need, ent lobisema paneks vaid see pale.”

Eks nad ole mahāvṛṣade seas – kus sellal asunud – raikvaparṇā nimega.

Eks öelnud talle:

|| 4.2.5 ||

 

3.

 

“On ikka ju õhk kokkukorjamine.

Kui ju tuli ära õhkub, siis suubub just õhku,

kui päevajumal loojub, siis suubub just õhku,

kui kuuketas loojub, siis suubub just õhku,

|| 4.3.1 ||

 

kui veed kuivaks jäävad, siis suubuvad just õhku,

sest just õhk korjab nad kõik kokku.

Nii on taevasuste kohta.

|| 4.3.2 ||

 

Veel, loomuse kohta.

On ikka ju õhk kokkukorjamine.

Kui ta uinub, suubub kõne just hinge,

silmapaar hinge, kõrvapaar hinge, aru hinge,

aest just hing korjab nad kõik kokku.”

|| 4.3.3 ||

 

On ju need kaks kokkukorjamist,

taevaliste seas õhk, hingede seas hing.

|| 4.3.4 ||

 

Veel, eks olnud Śaunaka Kāpeya ja Abhipratārin Kākṣasen laua ümber,

vaimuõppur palunud jaost,

ning eks temale ei andnud.

|| 4.3.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“Neli vägevat loomust ja üks taevaline,

kes too leelotas keskkonnale varjajad?

Ei saa surelikud, Kāpeya, teda näha,

ning asub paljutmoodi, Abhipratārin.

Pole ju antud tollele, kelle jaoks see söök on.”

|| 4.3.6 ||

 

Ning eks siis Śaunaka Kāpeya aru pidas ja tagasi keeras.

“Taevaliste loomus, sünnijärgede sünniandja,

kuldhambuline närija, ebajumalikkuseta,

lausutakse, et “ta on väga vägev”

ning “pole söödav, kes sööb ka söödamatut”.

Meilegi ju, vaimuõppur, istub nii.

Anda talle jaos.”

|| 4.3.7 ||

 

Ning eks andnud temale.

On ju ühtesid viis ja teisi viis, see kümme on võidutäring,

sestap on kõigis ilmakaartes just söök võidutäring kümme.

Sedasi, ülemvalitseja sööb sööki,

tänu temale on näha nii kõik,

Tollel on nii kõik näha ja sööb sööki,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 4.3.8 ||

 

4.

 

Eks Satyakāma Jābāla kutsunud ema-Jabāla:

“Soovin hakata, aulik, asuma vaimuõppele,

mis hõimust ma küll olen?”

|| 4.4.1 ||

 

Eks öelnud too nii:

“Ma ei tunne, taat, mis hõimust sa oled.

Nooruses toimetasin ma palju ümmardajana, sinu leidsin,

ma ei tunne, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā, sinu nimi Satyakāma,

seletaksid ehk, et oled Satyakāma Jābāla.”

|| 4.4.2 ||

 

Eks ta liginenud Haridrumata Gautamale ja öelnud:

“Asun vaimuõppele auväärse juurde, anuksin auväärset!”

|| 4.4.3 ||

 

Temale öelnud:

“Mis hõimust oled küll, leotislik?”

Eks tema öelnud:

“Ma ei tunne, aulik, mis hõimust ma olen.

Küsisin emalt, tema seletas mulle vastu:

“Nooruses toimetasin ma palju ümmardajana, sinu leidsin,

ma ei tunne, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā, sinu nimi Satyakāma.”

Aulik, ma olen Satyakāma Jābāla.”

|| 4.4.4 ||

 

Eks öelnud talle:

“Vaimutu ei ole väärt seesugust üles ütlema, too tungal, leotislik!

Sa pole olemust minetanud, hakkan juhatama!”

Juhatas teda, siis lükanud kõrvale nelisada hädist ja jõuetut lehma

ning öelnud:

“Rända neile järele, leotislik!”

Neid paigalt ajades öelnud:

“Ei pöörduks, kuni pole tuhat!”

Eks ta hulga aastaid eemal asunud,

Kui neid jalutanud tuhat,

|| 4.4.5 ||

 

5.

 

eks siis härg temaga sõna sobitanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Oleme tuhande kätte saanud, leotislik,

aita meil kätte saada meistri perekond!

|| 4.5.1 ||

 

Ja seletan sulle vaimu veerandikku!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Idakaar on osa, läänekaar on osa,

lõunakaar on osa, põhjakaar on osa,

on ju selline, leotislik, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks selgineja.

|| 4.5.2 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “selgineja”,

selgineb siinses ilmas.

Eks talitse too selginevaid ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “selgineja”.

|| 4.5.3 ||

 

6.

 

Veerandiku ütleb sulle tuli.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole tulnud,

seal tule üles tegi, lehmad kammitsasse pani, süütas tungla,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.6.1 ||

 

Tuli temaga sõna sobitanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.6.2 ||

 

“Seletan sulle, leotislik, vaimu veerandikku!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Maa on osa, vaheruum on osa,

taevalagi on osa, meri on osa,

on ju selline, leotislik, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks otsasaamatu.

|| 4.6.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “otsasaamatu”,

ei saa siinses ilmas otsa.

Eks talitse too otsasaamatuid ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “otsasaamatu”.

|| 4.6.4 ||

 

7.

 

Veerandiku ütleb sulle luik.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole tulnud,

seal tule üles tegi, lehmad kammitsasse pani, süütas tungla,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.7.1 ||/

 

Luik temaga sõna sobitanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.7.2 ||/

 

“Seletan sulle, leotislik, vaimu veerandikku!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Tuli on osa, päevajumal on osa,

kuuketas on osa, pikselöök on osa,

on ju selline, leotislik, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks tähevoogjas.

|| 4.7.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “tähevoogjas”,

saab siinses ilmas tähevooks.

Eks talitse too tähevoogjaid ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “tähevoogjas”.

|| 4.7.4 ||

 

8.

 

Veerandiku ütleb sulle kormoran.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole tulnud,

seal tule üles tegi, lehmad kammitsasse pani, süütas tungla,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.8.1 ||

 

Kormoran ligi lennates temaga sõna sobitanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.8.2 ||

 

“Seletan sulle, leotislik, vaimu veerandikku!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Hing on osa, silmapaar on osa,

kõrvapaar on osa, aru on osa,

on ju selline, leotislik, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks püünelik.

|| 4.8.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “püünelik”,

saab siinses ilmas püüneks.

Eks talitse too püünelikke ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “püünelik”.

|| 4.8.4 ||

 

9.

 

Eks saa kätte meistri perekond!”

Meister temaga sõna sobitanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.9.1 ||

 

“Hiilgad justnagu vaimutundja, leotislik,

kes on sind küll õpetanud?”

“Teised kui aruga inimesed,” eks teada andnud,

“aga mul on tung, et auväärnegi seletaks,

|| 4.9.2 ||

 

sest ma olen kuulnud, et vaid auväärsetelt ärksatelt,

eks vaid meistrilt tuntud tarkus saab kätte tõsiseima.”

Eks öelnudki talle selle

ega midagi siinjuures “mõõnanud”, “mõõnanud”.

|| 4.9.3 ||

 

10.

 

Eks asunud ju Upakosala Kāmalāyana vaimuõppele Satyakāma Jābāla juures,

eks kaksteist aastat ümmardanud tema tulesid.

Eks too lubas teistel käealustel koju pöörduda,

eks vaid temal ei lubanud koju pöörduda.

|| 4.10.1 ||

 

Emand öelnud talle:

“Vaimuõppur on kuum, edukalt tulesid ümmardas,

tulesid mulle ja sulle üles ütles,

seleta talle edasi!”

Eks jättis talle edasi ütlemata, asus eemal.

|| 4.10.2 ||

Eks ta tõvega kippunud mitte einestama,

meistri emand öelnud talle:

“Vaimuõppur, einesta! Miks küll ei einesta?”

Eks ta öelnud:

“Siin mehes on palju tunge, mitmed üleannetused,

olen tõbesid pilgeni täis, ei hakka einestama.”

|| 4.10.3 ||

 

Veel, eks tuled sõna võtnud:

“Vaimuõppur on kuum, edukalt meid ümmardas.

Uhh, seletagem talle edasi!”

Eks öelnud talle:

“Hing on vaim, tungla on vaim, ruum on vaim.”

|| 4.10.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ma suudan teada, et hing on vaim,

aga ei suuda teada, et tungla ja ruum.”

Eks nemad öelnud:

“Ikka ju, kui on tungla(kam), siis on ka ruum(kham),

kui on ruum, siis on ka tungla.”

Eks öelnud talle hinge ja selguse kohta.

|| 4.10.5 ||

 

11.

 

Veel, eks kojakuninglane õpetanud teda nii:

“Olen maa, tuli, söök, päevakera.

See mees, kes nähtub päevakera sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.11.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise uppi,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

ei kao tal meesjärglased.

Me paneme tolle kosuma selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.11.2 ||

 

12.

 

Veel, eks toidupoolise küpsetamine õpetanud teda nii:

“Olen veed, ilmakaared, tähed, kuukuma.

See mees, keda nähakse kuukumas,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.12.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise uppi,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

ei kao tal meesjärglased.

Me paneme tolle kosuma selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.12.2 ||

 

13.

 

Veel, eks ohvrileek õpetanud teda nii:

“Olen hing, selgus, taevalagi, pikselöök.

See mees, kes nähtub pikselöögi sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.13.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise uppi,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

ei kao tal meesjärglased.

Me paneme tolle kosuma selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.13.2 ||

 

14.

 

Eks nad öelnud:

“Upakosala, leotislik, nii on sul meie tarkus ja loomutarkus,

aga kuidas minna, ütleb sulle meister.”

Eks meister talle lähenenud,

meister temaga sõna sobitanud:

“Upakosala!”

|| 4.14.1 ||

 

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Pale hiilgab nagu vaimutundjal, leotislik,

kes on sind küll õpetanud?”

“Kes mind küll õpetaks, aulik?” siinkohal koguni põikleb.

“Nad on nüüd küll seda nägu, olid teist nägu,” siinkohal, et tuledega sõna sobitanud.

“Mida küll, leotislik, nad sulle ütlesid?”

|| 4.14.2 ||

 

Eks andnud teada, et “niimoodi”.

“Ikka ju, leotislik, ütlesid sulle küll ilmade kohta,

aga mina hakkan sulle ütlema niisugust,

et nagu sinilootose võrseleht ei haaku vetega,

siis too, kes seda tunneb, ei haaku patuteoga.”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

|| 4.14.3 ||

 

15.

 

“See mees, kes nähtub silma sees, on loomus,” eks öelnud,

“on surematu, hirmutu, on vaim.”

Kui selle sisse ka sulavõid või vett piserdada,

siis läheb vaid laugudele.

|| 4.15.1 ||

 

Peetakse silmas, et see on “täpselt soosik”,

sest temasse jõuavad kohale kõik soosikud.

Tollesse jõuavad kohale kõik soosikud,

kes nii tunneb.

|| 4.15.2 ||

 

Ning see on ka soosing,

sest juhib kõiki soosikuid.

Too juhib kõiki soosikuid,

kes nii tunneb.

|| 4.15.3 ||

 

Ning see on ka hiilgaja,

sest hiilgab kõigis ilmades.

Too hiilgab kõigis ilmades,

kes nii tunneb.

|| 4.15.4 ||

 

Ning veel, kas teha neile korjusepõletust või ka mitte,

ikka tulevad kohale palveleeki,

palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse, mil päevakera käib põhja pool,

kuudest aastasse,

aastast päevakerasse,

päevakerast kuukumasse,

kuukumast pikselööki.

Seal on inimaruta mees, ta läkitab nad vaimuni.

See on taevalise rada, vaimu rada,

selle abil küünitajad inimaruga pöörduma

ei pöördu, ei pöördu.

|| 4.15.5 ||

 

16.

 

Eks ole ju urjamine see, mis kumab,

eks see käies nii kõike helendab.

Kui see käies nii kõike helendab,

sellepärast ongi see urjamine.

See on käigus kui aru ja kõne.

|| 4.16.1 ||

 

Vaimur teeb ühe neist valmis aruga,

ohvrihiislar, abiline, ülemlaulja teise kõnega.

Siis kui on hommikul järeleütlusega hakatust tehtud

ning vaimur vallandab enne läbisaamisvärssi sõnamise,

|| 4.16.2 ||

 

teeb valmis nii, et käigus on vaid üks neist, teine hüljatakse.

Nõnda nagu kannatab ühejalgne rändur või ühe rattaga käigusolev tõld,

nii kannatab tema urjamine.

Kannatava urjamise järel kannatab urjaline,

ta saab urjates eriti patuseks.

|| 4.16.3 ||

 

Veel, siis kui on hommikul järeleütlusega hakatust tehtud

ning vaimur ei vallanda enne läbisaamisvärssi sõnamist,

teeb valmis nii, et käigus on mõlemad, teist ei hüljata.

|| 4.16.4 ||

 

Nõnda nagu mõlema jalaga rändur paigas püsib

või mõlema rattaga käigusolev tõld paigas püsib,

nii paigas püsib tema urjamine,

paigaspüsiva urjamise järel paigas püsib urjaline.

Ta saab urjates eriti tähtsaks.

|| 4.16.5 ||

 

17.

 

Sünnijärjekuningas ilmu kuumutas,

kuumenejail maitsed esile kiskus,

maast tule, vaheruumist õhu, taevast päevakera.

|| 4.17.1 ||

 

Ta kolme taevasust kuumutas,

kuumenejail maitsed esile kiskus,

tulest palved, õhust urjad, päevakerast loitsud.

|| 4.17.2 ||

 

Ta kolme tarkust kuumutas,

kuumenejail maitsed esile kiskus,

palvetest “maapealse”, urjadest “maaülese”, loitsudest “jumala”.

|| 4.17.3 ||

 

Juhul kui palve tõttu kannatab,

las siis ohverdab kojakuninglases “maapealsele hüva!”,

just palvete enda maitsega, palvete vaprusega

parandab palvete urjamisel kannatadasaanut.

|| 4.17.4 ||

 

Veel, kui urja tõttu kannatab,

las siis ohverdab lunatasu tules “maaülesele hüva!”,

just urjade enda maitsega, urjade vaprusega

parandab urjade urjamisel kannatadasaanut.

|| 4.17.5 ||

 

Veel, kui loitsu tõttu kannatab,

las siis ohverdab ohvrileegis “jumalale hüva!”,

just loitsude enda maitsega, loitsude vaprusega

parandab loitsude urjamisel kannatadasaanut.

|| 4.17.6 ||

 

Nõnda nagu soolasega parandaks kullatooni,

kullatooniga hõbesäbrut, hõbesäbruga tina, tinaga seatina,

seatinaga vaske, vasega puitu, koorikuga puitu,

|| 4.17.7 ||

 

nii nende ilmade, taevasuste, kolme tarkuse vaprusega

parandab urjamisel kannatadasaanut.

Eks ole ju see urjamine ravitsetud seal,

kus on vaimur, kes seda tunneb.

|| 4.17.8 ||

 

Eks võetakse ju urjamine ette põhja poole,

kus on vaimur, kes seda tunneb.

Eks ole ju vaimuri järgi, kes seda tunneb, see laulusalm:

“Millest iganes pöördub,

sinna ja sinna on inimaruga minna.

|| 4.17.9 ||

 

Üksinda vaimur vaid kahib,

valvab kui hobu kurude üle.”

Eks ju vaimur, kes seda tunneb,

valvab urjamise, urjalise ja kõigi kahijate üle.

Sellepärast las tehakse vaimuriks too, kes seda tunneb,

mitte too, kes seda ei tunne, seda ei tunne!

|| 4.17.10 ||