Neljas raamat

1.

 

Eks Jānaśruti Pautrāyaṇa – usuks andja, palju andja, palju küpsetaja –,

eks ta kõikjal jõudeasemeid välja mõõtnud:

“Kõikjal just minu sööki hakkavad sööma.” || 4.1.1 ||

 

Eks nüüd, luiged öösel üle lennanud.

Eks luik luigele sõnanud nii:

“Ohhohoo, oivaline silm, oivaline silm!

Jānaśruti Pautrāyaṇa tähekuma jätkub nagu taevast.

Ära kinnitu sellele! Ärgu see sind ära põletagu!” || 4.1.2 ||

 

Ent eks, muu ütles temale vastuseks: “Eks ole, ent kes on see,

kellest oled lausunud, et on nagu rakendiga Raikva?”

“Missugune on küll rakendiga Raikva?” || 4.1.3 ||

 

“Nii nagu allpoolsemad on ohjeldusi teinu jaoks koos,

nii jõuab kõik see pärale,

mida iganes sünnijärjed tõsist teevad;

ja kes on selle ära tundnud,

mille tema on ära tundnud,

ka tema – ütlen ma.” || 4.1.4 ||

 

Ent eks, Jānaśruti Pautrāyaṇa kuulda saanud.

Eks ta maast lahti sai,

eks öelnud tentsikule:

“Eks oled lausunud, et tulesüsi on nagu rakendiga Raikva.”

“Missugune on küll rakendiga Raikva?” || 4.1.5 ||

 

“Nii nagu allpoolsemad on ohjeldusi teinu jaoks koos,

nii jõuab kõik see pärale,

mida iganes sünnijärjed tõsist teevad;

ja kes on selle ära tundnud,

mille tema on ära tundnud,

ka tema – ütlen ma.” || 4.1.6 ||

 

Eks tentsik uuris järele,

jõudnud tagasi: “Ei tundnud ära.”

Öelnud talle: “Eks ole, rihi seda, kus uuritakse vaimuliku järele!” || 4.1.7 ||

 

Ta sisse sättinud vankri all kärnade kratsija juures.

Eks temale sõnanud: “Auväärne, sina oled küll rakendiga Raikva.”

“Eks ole, mina,” eks tagasi sündinud.

Eks tentsik jõudnud tagasi: “Tundsin ära.” || 4.1.8 ||

 

2.

 

Ent eks, Jānaśruti Pautrāyaṇa

kuussada lehma, kaelakee, hobueeslitõlla võtnud

ja tagasi astus.

Eks sõnanud temale: || 4.2.1 ||

 

“Raikva, kuussada lehma, kaelakee, hobueeslitõld –

auväärne, aita mind järele taevasuse kohta,

milline taevasus sulle istub!” || 4.2.2 ||

 

Ent eks, muu ütles vastuseks: “Ahhaa, koerapoiss, kodarliikur koos lehmadega olgugi sinu!”

Ent eks, veelgikord Jānaśruti Pautrāyaṇa

tuhat lehma, kaelakee, hobueeslitõlla, tütre võttis

ja tagasi astunud. || 4.2.3 ||

 

Eks sõnanud temale:

“Raikva, tuhat lehma, kaelakee, hobueeslitõld, naispool, küla, kus istud –

auväärne, mindki järele aita!” || 4.2.4 ||

 

Eks haarab tolle palge ette, öeldes: “Need on toonud koerapoiss;

lobisema paneksid just selle palgega.”

Eks nad Raikvaparṇā nimega on mahāvṛṣade seas, kuhu selle jaoks asja teinud.

Eks öelnud talle: || 4.2.5 ||

 

3.

 

“Ikkagi, õhk on kokkunoppimine.

Kui tuli ju ära õhkub, suubub just õhku.

Kui jumaline loojub, suubub just õhku.

Kui kuuketas loojub, suubub just õhku. || 4.3.1 ||

 

Kui veed kuivaks jäävad, suubuvad just õhku.

Sest just õhk nad kõik kokku nopib.

Nii on taevasuse kohta. || 4.3.2 ||

 

Nüüd, loomuse kohta.

Ikkagi, hing on kokkunoppimine.

Kui kõne uinub, suubub just hinge.

Silmapaar hinge, kõrvapaar hinge, aru hinge.

Sest just hing nad kõik kokku nopib.” || 4.3.3 ||

 

Need on ju kaks kokkunoppimist.

Õhk taevalistes, hing hingedes. || 4.3.4 ||

 

Eks nüüd, vitsutavatelt vaimutoimetajatelt Śaunaka Kāpeyalt ja Abhipratārin Kākṣasenilt palukest palunud.

Ent eks, temale ei andnud. || 4.3.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“Neli vägevat loomust, üks taevaline –

kas on ta leelotanud tulijaskonna varjed?

Kāpeya, surelikud ei või teda näha,

Abhipratārin, asundusi on palju.

Söök ei antud ju tollele, kelle jaoks see on.” || 4.3.6 ||

 

Ent eks, Śaunaka Kāpeya aru pidas

ja temani tagasi jõudnud:

“Taevaliste loomus, sünnijärgede sünniandja,

kuldhambaga närija, pole ebajumalik.

Lausutakse, et “tema vägevus on vägev,

söödamatu, kes sööb söömatut.”

Vaimutoimetaja, meile ju nii ei istu.

Andke talle palukest!” || 4.3.7 ||

 

Ent eks, temale on andnud.

Ühtesid on viis ja teisi viis, nii on neid tehtud kümme.

Sestap on kõigis ilmakaartes just kümme sööki tehtud.

Selline kuningas sööb sööki,

tema abiga on näha kõik niisugune.

Tema kõike niisugust näeb, sööb sööki,

kes nii on ära tundnud,

kes nii on ära tundnud. || 4.3.8 ||

 

4.

 

Eks Satyakāma Jābāla ligi kutsunud Jabāla ema:

“Aulik, hakkan vaimutoimetuse asja ajama,

mis hõimust ma küll olen?” || 4.4.1 ||

 

Eks ta öelnud nii:

“Ma ei ole ära tundnud, kutt, mis hõimust sa oled.

Nooruses toimetasin ma palju ümmardajana, sinu üles leidsin.

Ma ei ole ära tundnud, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā,

sinu nimi on Satyakāma.

Et seletaksid – Satyakāma ongi Jābāla!” || 4.4.2 ||

 

Eks ta Haridrumata Gautamale liginenud ja öelnud:

“Auväärse juures hakkan vaimutoimetusse asja tegema.

Et auväärsele ligi jõuaksin!” || 4.4.3 ||

 

Temale öelnud: “Mis hõimust küll oled, tõmmiste?”

Eks tema öelnud:

“Ma ei ole ära tundnud, aulik, mis hõimust ma olen.

Küsisin emalt.

Tema mulle vastu seletas:

“Nooruses toimetasin ma palju ümmardajana, sinu üles leidsin.

Ma ei ole ära tundnud, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā,

sinu nimi on Satyakāma.”

Aulik, ma olen Satyakāma Jābāla.” || 4.4.4 ||

 

Eks öelnud talle:

“Vaimutu ei ole väärt seda ära ütlema.

Tõmmiste, too tungal –

kuna sa pole minetanud olemust, siis hakkan juhatama!”

Juhatanud teda, lükanud eemale nelisada hädist ja jõuetut lehma

ning öelnud: “Tõmmiste, rända nende järel kohale!”

Neid paigalt ajades öelnud:

“Et ei pöörduks, kuni pole tuhat!”

Eks ta hulgaks aastakesteks eemale asutanud.

Kui neid tuhat jalutanud… || 4.4.5 ||

 

5.

 

Eks nüüd, eks härg talle sõnanud: “Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Oleme tuhande kätte saanud, tõmmiste.

Pane meid meistri perekonda kätte saama! || 4.5.1 ||

 

Ja seletan sulle vaimu jalga!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Idakaar on osa,

läänekaar on osa,

lõunakaar on osa,

põhjakaar on osa.

Tõmmiste, see on ju vaimu nelja osaga jalg, nimeks selginev. || 4.5.2 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et “selginev” on vaimu nelja osaga jalg,

tuleb siinses ilmas selginev.

Eks ohjeldab selginevaid ilmu,

kellele nii tunnetavale istub, et “selginev” on vaimu nelja osaga jalg. || 4.5.3 ||

 

6.

 

Tuli ütleb sulle jalga.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole tulnud,

seal tule üles tegi, lehmad kammitsasse pani, süütas tungla,

tule juures läänes – idapoole – sisse sättinud. || 4.6.1 ||

 

Tuli talle sõnanud: “Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud. || 4.6.2 ||

 

“Seletan sulle, tõmmiste, vaimu jalga!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Maa on osa,

vaheruum on osa,

taevalagi on osa,

meri on osa.

Tõmmiste, see on ju vaimu nelja osaga jalg, nimeks otsasaamatu. || 4.6.3 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et “otsasaamatu” on vaimu nelja osaga jalg,

tuleb siinses ilmas otsasaamatu.

Eks ohjeldab otsasaamatuid ilmu,

kellele nii tunnetavale istub, et “otsasaamatu” on vaimu nelja osaga jalg. || 4.6.4 ||

 

7.

 

Luik ütleb sulle jalga.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole tulnud,

seal tule üles tegi, lehmad kammitsasse pani, süütas tungla,

tule juures läänes – idapoole – sisse sättinud. || 4.7.1 ||/

 

Luik talle sõnanud: “Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud. || 4.7.2 ||/

 

“Seletan sulle, tõmmiste, vaimu jalga!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Tuli on osa,

jumaline on osa,

kuuketas on osa,

pikselöök on osa.

Tõmmiste, see on ju vaimu nelja osaga jalg, nimeks tähekumajas. || 4.7.3 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et “tähekumaja” on vaimu nelja osaga jalg,

tuleb siinses ilmas tähekumaja.

Eks ohjeldab tähekumajaid ilmu,

kellele nii tunnetavale istub, et “tähekumaja” on vaimu nelja osaga jalg. || 4.7.4 ||

 

8.

 

Kormoran ütleb sulle jalga.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole tulnud,

seal tule üles tegi, lehmad kammitsasse pani, süütas tungla,

tule juures läänes – idapoole – sisse sättinud. || 4.8.1 ||

 

Kormoran ligi lennates talle sõnanud: “Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud. || 4.8.2 ||

 

“Vaimu puhul, tõmmiste, sulle jalga seletan!”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Hing on osa,

silmapaar on osa,

kõrvapaar on osa,

aru on osa.

Tõmmiste, see on ju vaimu nelja osaga jalg, nimeks püünelik. || 4.8.3 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et “püünelik” on vaimu nelja osaga jalg,

tuleb siinses ilmas püünelik.

Eks ohjeldab püünelikke ilmu,

kellele nii tunnetavale istub, et “püünelik” on vaimu nelja osaga jalg. || 4.8.4 ||

 

9.

 

Eks saa kätte meistri perekond!”

Meister sõnanud temale: “Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud. || 4.9.1 ||

 

“Tõmmiste, hiilgad ju nagu vaimutundja,

kes küll sind on õpetanud?”

“Teised kui inimarulised,” eks tagasi sündinud,

“aga et auväärselgi oleks tung mulle seleta! || 4.9.2 ||

 

Sest ma olen juba auväärselt, ärksalt, meistrilt kuulnud –

eks just äratuntud tarkus koos korraldajaga kätte saab.”

Eks öelnudki talle nii:

“Eks siin polnud mingit mõõna”; “mõõna”. || 4.9.3 ||

 

10.

 

Eks ju, Satyakāma Jābāla juures Upakosala Kāmalāyana vaimutoimetusse asja teinud.

Eks kaksteist aastat ümmardanud tema tulesid.

Eks ta lubas teistel käealustel teisale pöörata,

eks vaid temal ei lubanud teisale pöörata. || 4.10.1 ||

 

Naispool öelnud talle: “Kuum vaimutoimetaja edukalt tulesid ümmardas.

Mulle ja sulle läbini ütlust kasutas tulede kohta.

Seleta talle edasi!”

Eks just temale ütlust kasutamata eemale asutanud. || 4.10.2 ||

 

Eks ta tõvega hoidunud mitte einestama.

Meistri naispool öelnud talle: “Vaimutoimetaja, einesta!

Miks küll ei einesta?”

Eks ta öelnud: “Selles mehes on palju tunge, mitmed üleannetused.

Tõbesid pilgeni täis olen,

ei hakka einestama.” || 4.10.3 ||

 

Eks nüüd, tuled sõnu seadnud:

“Kuumatud vaimutoimetaja edukalt meid ümmardas.

Uhh, edasi seletagem talle!”

Eks öelnud talle:

Hing on vaim, tungla on vaim, ruum on vaim.” || 4.10.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ma saan teada, mis on hing – vaim.

Aga tungla ja ruum – ei teada saa.”

Eks nemad öelnud:

“Ikkagi, mis on tungla(kam), see ongi ruum(kham).

Mis on ruum, see ongi tungla.”

Eks öelnud talle hinge ja selguse. || 4.10.5 ||

 

11.

 

Eks nüüd, kojakuninglus toda õpetanud:

“Maa, tuli, söök, päevakera –

mees, kes nähtub päevakera sees,

see olen mina, olen just mina.” || 4.11.1 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et on see,

saab ilma, kus patutegemine on minema löödud,

käib kogu kestvuse, elab igaviku.

Ei kao tema alumised mehed.

Me hooldame toda selles ja tolles ilmas,

kellele nii tunnetavale istub, et on see. || 4.11.2 ||

 

12.

 

Eks nüüd, toidupoolise küpsetamine toda õpetanud:

“Veed, ilmakaared, tähed, kuukuma –

mees, keda nähakse kuukumas,

see olen mina, olen just mina.” || 4.12.1 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et on see,

saab ilma, kus patutegemine on minema löödud,

käib kogu kestvuse, elab igaviku.

Ei kao tema alumised mehed.

Me hooldame toda selles ja tolles ilmas,

kellele nii tunnetavale istub, et on see. || 4.12.2 ||

 

13.

 

Eks nüüd, ohverdusleek toda õpetanud:

“Hing, selgus, taevalagi, pikselöök –

mees, kes nähtub pikselöögi sees,

see olen mina, olen just mina.” || 4.13.1 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et on see,

saab ilma, kus patutegemine on minema löödud,

käib kogu kestvuse, elab igaviku.

Ei kao tema alumised mehed.

Me hooldame toda selles ja tolles ilmas,

kellele nii tunnetavale istub, et on see. || 4.13.2 ||

 

14.

 

Eks nad öelnud:

“Upakosala, tõmmiste, see on sulle meie tarkus ja loomutarkus.

Aga meister ütleb sulle minekut.”

Eks talle meister lähenenud.

Meister sõnanud talle: “Upakosala?” || 4.14.1 ||

 

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Tõmmiste, nagu vaimutundja pale hiilgab.

Kes küll sind on õpetanud?”

“Kes küll mind õpetaks, aulik?” siin ka just põikleb,

“nüüd on nad siin seda nägu, olid teist nägu,” tulede kohta sõnanud.

“Mida küll, tõmmiste, nad sulle ütlesid?” || 4.14.2 ||

 

“Niimoodi,” eks tagasi sündinud.

“Ikkagi, tõmmiste, ütlesid sulle küll ilmu,

aga mina hakkan sulle ütlema seda,

nii nagu sinilootose võrseleht vetega ei haaku,

ei haaku ka, kui nii ära tunneb, patt teoga.”

“Seletagu mulle auväärne!”

Eks öelnud talle: || 4.14.3 ||

 

15.

 

“See mees, kes nähtub silma sees,

on loomus,” eks on öelnud,

“selline surematu, hirmutu,

selline vaim.”

Kui temaga selle sees ka võirasva või vett piserdada,

siis läheb juba kahte laugu. || 4.15.1 ||

 

Sellist silmatakse, et on “täpselt lemmik”.

Sest kõik lemmikud on temaga koos.

Kõik lemmikud on tollega koos,

kes nii on ära tundnud. || 4.15.2 ||

 

Ent see ongi lembus,

sest kõiki lemmikuid juhib.

Kõiki lemmikuid juhib,

kes nii on ära tundnud. || 4.15.3 ||

 

Ent see ongi hiilguseandja,

sest kõigis ilmades hiilgab.

Kõigis ilmades hiilgab,

kes nii on ära tundnud. || 4.15.4 ||

 

Ent eks nüüd, kui tegelevad seal korjustega või ka mitte,

siis ikka palveleeki kohale tulevad.

Palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täijõust kuutiivast kuude kuusse,

mis päevakera käib põhja pool,

kuudest aastasse,

aastast päevakerasse,

päevakerast kuukumasse,

kuukumast pikselööki.

See mees on inimaruta.

Ta läkitab nad vaimuni.

See on taevalise rada, vaimu rada.

Seeläbi jälilejõudjad inimaruga pöördumist

ei pöördu, ei pöördu. || 4.15.5 ||

 

16.

 

Eks ju see, mis kumab, on urjamine;

eks see, mis kõike niisugust helendab.

Mis on selline, mis kõike niisugust helendab,

ongi sestap urjamine.

Selle käigusolemine on aru ja kõne. || 4.16.1 ||

 

Aruga ühe neist valmis teeb vaimur,

kõnega teise ohvrihiislar, abiline, ülemlaulja.

Kui koidikul järelekõnega on hakatust tehtud

ja vaimur vallandab sõnamise enne läbisaamisvärssi, || 4.16.2 ||

 

siis neist ühe käigusolemist valmis teeb,

kuid teine hüljatakse.

Nõndaviisi, nagu ühejalgne rändur

või ühe rattaga käigusolev tõld saab kannatada,

nii saab kannatada tema urjamine.

Kannatada saava urjamise järel saab kannatada urjaline.

Ta saab soovides patusemaks.|| 4.16.3 ||

 

Nüüd, kui on hakatust tehtud koidikul järelekõnega

ja vaimur ei vallanda sõnamist enne läbisaamisvärssi,

siis kummagi käigusolemist valmis teeb

ega luhata neist teist. || 4.16.4 ||

 

Nõndaviisi, nagu mõlema jalaga rändur

või mõlema rattaga käigusolev tõld on paigas,

nii on paigas tema urjamine.

Ta saab soovides armsamaks. || 4.16.5 ||

 

17.

 

Sünnijärjekuningas ilmu kuumas kõrvetas,

kuumakssaajate maitsed üles kiskus.

Tule maast,

õhu vaheruumist,

päevakera taevast. || 4.17.1 ||

 

Ta kolme taevasust kuumas kõrvetas,

kuumakssaajate maitsed üles kiskus.

Tulest palved,

õhust urjad,

loitsud päevakerast. || 4.17.2 ||

 

Ta kolme tarkust kuumas kõrvetas,

kuumakssaajate maitsed üles kiskus.

“Maatasandi” palvetest,

“leilitaseme” urjadest,

“jumala” loitsudest. || 4.17.3 ||

 

See, kui palvest saaks kannatada –

et siis kojakuningluses ohverdaks: “Maatasandile hüva!”

Just palvete enda maitsega, palvete vaprusega

paneb kokku palvete urjamisel kahjukannatanu. || 4.17.4 ||

 

Nüüd, kui urjast saaks kannatada –

et siis lunatasu tules ohverdaks: “Leilitasemele hüva!”

Just urjade enda maitse abil, urjade vapruse abil

paneb kokku urjade urjamisel kahjukannatanu. || 4.17.5 ||

 

Nüüd, kui loitsust saaks kannatada –

et siis ohverdusleegis ohverdaks: “Jumalale hüva!”

Just loitsude enda maitsega, loitsude vaprusega

paneb kokku loitsude urjamisel kahjukannatanu. || 4.17.6 ||

 

Nõndaviisi, nagu paneks kokku soolasega kullatoon,

kullatooniga hõbesäbru, hõbesäbruga tina, tinaga seatina,

seatinaga vase, vasega puidu, puidu koorikuga, || 4.17.7 ||

 

nii nende ilmade, taevasuste, kolme tarkuse vaprusega

paneb kokku urjamisel kahjukannatanu.

Eks ju, urjamine on ravitsetud,

kui vaimur nii ära tunneb. || 4.17.8 ||

 

Eks ju, urjamine võetakse ette põhjapoole,

kui vaimur nii ära tunneb.

Eks ju, vaimuri järel, kes nii ära tunneb, on see laulusalm:

“Millest vaid pöördub,

seda vaid läheb inimaruga.” || 4.17.9 ||

 

Üksik kahija on vaimur,

valvab kui hobu kurude üle.”

Eks ju, vaimur, kes nii ära tunneb,

urjamise, urjalise ja kõigi kahijate üle valvab.

Sellepärast – et siis, kui nii ära tunneb, tehtaks vaimuriks,

mitte siis, kui nii ei tunne ära, ei tunne ära! || 4.17.10 ||