Seitsmes raamat

VII

 

1.

 

“Korda, auväärne!” eks Nārada seadnud end Sanatkumāra juurde.

Eks öelnud talle:

“Sea end minu juurde sellega, mida tunned.

Ütlen sulle seda, mis on ülalpool!”

Eks ta öelnud:

|| 7.1.1 ||

 

“Kordan palvete varamut, auväärne, urjade varamut, loitsude varamut,

neljandana Ātharvaṇat, viiendana pärandmuistendit,

varamute varamut, esiisalikku, lasu, taevalikku, ladestust, kõnekunsti, ühtejõudmist,

taevaliste tarkust, vaimu tarkust, tulnute tarkust, aadli tarkust, tähtede tarkust,

madude ja taevalike inimeste tarkust –

seda kordan, auväärne.

|| 7.1.2 ||

 

Ma olen, auväärne, vaid kutsungitundja, mitte loomutundja,

sest mul on, auväärne, vaid kuuldud ärgastelt, et “loomutundja pääseb valust üle”,

mina valulen, auväärne.

Lasku auväärne mul valu pervest üle pääseda!”

Eks öelnud talle:

“Mida iganes ju kokku laulsid, see on vaid nimetus.

|| 7.1.3 ||

 

On ju nimetus palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu,

neljandana Ātharvaṇa, viiendana pärandmuistend,

varamute varamu, esiisalik, lasu, taevalik, ladestus, kõnekunst, ühtejõudmine,

taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, aadli tarkus, tähtede tarkus,

madude ja taevalike inimeste tarkus –

see on vaid nimetus.

Istugu, et on nimetus!”

|| 7.1.4 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on nimetus”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb nimetus,

kui istub, et “vaim on nimetus”.

“Auväärne, on olemas nimetusest suuremat?”

“On ikka ju olemas nimetusest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.1.5 ||

 

2.

 

“On ikka ju kõne nimetusest suurem.

Kõne annab ju teadmist – palvete varamut, urjade varamut, loitsude varamut,

neljandana Ātharvaṇa, viiendana pärandmuistendi,

varamute varamut, esiisaliku, lasu, taevaliku, ladestuse, kõnekunsti, ühtejõudmise,

taevaliste tarkuse, vaimu tarkuse, tulnute tarkuse, aadli tarkuse, tähtede tarkuse,

madude ja taevalike inimeste tarkuse,

taeva, maa, õhu, selguse, veed, särtsu,

taevalised, aruga inimesed, karjad, linnud,

heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani.

Hoidja ja mittehoidja, olemuse ja ebaõige, tõsise ja ebatõsise,

südameteadja ja südameteadmatu.

Kui ei tuleks kõnet, ei annaks ju teadmist – hoidjat ega mittehoidjat,

ei olemust ega ebaõiget, ei tõsist ega ebatõsist,

ei südameteadjat ega südameteadmatut.

Just kõne talle kõike teadmist annab.

Istugu, et on kõne!”

|| 7.2.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on kõne”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb kõne,

kui istub, et “vaim on kõne”.

“Auväärne, on olemas kõnest suuremat?”

“On ikka ju olemas kõnest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.2.2 ||

 

3.

 

“On ikka ju aru kõnest suurem.

Nii nagu pihk mõikab kaht karusmarja, kaht õlekõrt või kaht õlipuud,

nii mõikab kõne nimetust ja aru.

Kui ta aruga arutleb, et “kutsungeid kordaksin”, siis veel kordab.

“Tegusid teeksin” – veel teeb.

“Poegi ja karje otsiksin” – veel otsib.

“Seda ja toda ilma otsiksin” – veel otsib.

Sest aru on loomus, sest aru on ilm, sest aru on vaim.

Istugu, et on aru!”

|| 7.3.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on aru”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb aru,

kui istub, et “vaim on aru”.

“Auväärne, on olemas arust suuremat?”

“On ikka ju olemas arust suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.3.2 ||

 

4.

 

“On ikka ju kujuvõtt arust suurem.

On ju, kui kujutleb, siis veel arutleb

ja veel kõnet ergastab, ning ergastab selle nimetuses,

nimetuses saavad kutsungid, kutsungites teod üheks.

|| 7.4.1 ||

 

Eks ole ju need kujuvõtu ühtejõudmised,

kujuvõtu loomusega, kujuvõtus paigaspüsivad,

kuju võtsid taevas ja maa,

kuju võtsid õhk ja selgus.

kuju võtsid veed ja särts.

Nende kujuvõtmisest võtab kuju sadu,

saju kujuvõtmisest võtab kuju söök,

söögi kujuvõtmisest võtavad kuju hinged,

hingede kujuvõtmisest võtavad kuju kutsungid,

kutsungite kujuvõtmisest võtavad kuju teod,

tegude kujuvõtmisest võtab kuju ilm,

ilma kujuvõtmisest võtab kuju kõik, selline on kujuvõtt.

Istugu, et on kujuvõtt!”

|| 7.4.2 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on kujuvõtt”,

ju kujunenud ilmu – kindel kindlaid, paigaspüsiv paigaspüsivaid,

piinatundmatu piinatundmatuid – juurde tõdeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb kujuvõtt,

kui istub, et “vaim on kujuvõtt”.

“Auväärne, on olemas kujuvõtust suuremat?”

“On ikka ju olemas kujuvõtust suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.4.3 ||

 

5.

 

“On ikka ju meel kujuvõtust suurem.

On ju, kui meelestab, siis veel kujutleb, veel arutleb

ja veel kõnet ergastab, ning ergastab selle nimetuses,

nimetuses saavad kutsungid, kutsungites teod üheks.

|| 7.5.1 ||

 

Eks ole ju need meele ühtejõudmised,

meele loomusega, meeles paigaspüsivad,

sestap siis, kui ka palju tunneb, kuid ilma meeleta,

lausutakse tolle kohta, et “ta ei tunne midagi,

kui tunneks, poleks ta ju sedaviisi meeleta”.

Veel, kui vähetundja meelt omab,

soovitakse siiski just temale kuuletuda,

sest just meel on nende ühtejõudmine,

meel on loomus, meel on püsimispaik.

Istugu, et on meel!”

|| 7.5.2 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on meel”,

ju meele ilmu – kindel kindlaid, paigaspüsiv paigaspüsivaid,

piinatundmatu piinatundmatuid – juurde tõdeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb meel,

kui istub, et “vaim on meel”.

“Auväärne, on olemas meelest suuremat?”

“On ikka ju olemas meelest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.5.3 ||

 

6.

 

“On ikka ju mõistmine meelest suurem.

Maa justnagu mõistab, vaheruum justnagu mõistab, taevalagi justnagu mõistab,

veed justnagu mõistavad, mäed justnagu mõistavad,

taevalised ja aruga inimesed justnagu mõistavad,

Sestap saavad neist, kes siin aruga inimeste vägevuse kätte saavad,

justnagu mõistmisse ilmumise kübemed,

veelgi, need, kes on väiklased, on riidlejad, laimajad, sõnelejad,

veelgi, neist, kes vallanduvad, saavad justnagu mõistmisse ilmumise kübemed.

Istugu, et on mõistmine!”

|| 7.6.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on mõistmine”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb mõistmine,

kui istub, et “vaim on mõistmine”.

“Auväärne, on olemas mõistmisest suuremat?”

“On ikka ju olemas mõistmisest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.6.2 ||

 

7.

 

“On ikka ju teadasaamine mõistmisest suurem.

Teadasaamise abiga ju saab teada palvete varamut, urjade varamut, loitsude varamut,

neljandana Ātharvaṇa, viiendana pärandmuistendi,

varamute varamut, esiisaliku, lasu, taevaliku, ladestuse, kõnekunsti, ühtejõudmise,

taevaliste tarkuse, vaimu tarkuse, tulnute tarkuse, aadli tarkuse, tähtede tarkuse,

madude ja taevalike inimeste tarkuse,

taeva, maa, õhu, selguse, veed, särtsu,

taevalised, aruga inimesed, karjad, linnud,

heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani,

hoidja ja mittehoidja, olemuse ja ebaõige, tõsise ja ebatõsise,

südameteadja ja südameteadmatu,

söögi ja maitse, selle ja tolle ilma

just teadasaamise abiga teada saab.

Istugu, et on teadasaamine!”

|| 7.7.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on teadasaamine”,

ju teadasaamiseks ja teadmiseks olevaid ilmu juurde tõdeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb teadasaamine,

kui istub, et “vaim on teadasaamine”.

“Auväärne, on olemas teadasaamisest suuremat?”

“On ikka ju olemas teadasaamisest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.7.2 ||

 

8.

 

“On ikka ju jõud teadasaamisest suurem.

Eks üks jõuline ajab vappuma ka sada teadasaamislikku.

Kui ta saab jõudu, siis veel – tõuseb ülespoole,

kui tõuseb ülespoole, saab ümmardajaks,

kui ümmardab, saab juurdeseadjaks,

kui end juurde seab, saab nägijaks, kuuljaks,

arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.

Jõu abil on ju paigal maa, jõu abil vaheruum,

jõu abil taevalagi, jõu abil mäed,

jõu abil taevalised ja aruga inimesed,

jõu abil karjad, linnud, heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani,

jõu abil on paigal ilmad.

Istugu, et on jõud!”

|| 7.8.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on jõud”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb jõud,

kui istub, et “vaim on jõud”.

“Auväärne, on olemas jõust suuremat?”

“On ikka ju olemas jõust suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.8.2 ||

 

9.

 

“On ikka ju söök jõust suurem.

Sestap siis, kui kümme ööd ei einestaks

ning ikkagi elaks, tuleb ju veelgi, et ei näe, ei kuule,

ei aruta, ei taipa, ei tee, ei saa teada,

ent söögile liginedes saab nägijaks, kuuljaks,

arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.

Istugu, et on söök!”

|| 7.9.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on söök”,

ju söögirohkeid ja joogirohkeid ilmu juurde tõdeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb söök,

kui istub, et “vaim on söök”.

“Auväärne, on olemas söögist suuremat?”

“On ikka ju olemas söögist suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.9.2 ||

 

10.

 

“On ikka ju veed söögist suuremad.

Sestap siis, kui ei tule head sadu,

põevad hinged, et “süüa saab kasinalt”.

Veel, kui tuleb hea sadu,

on hinged õndsad, et “süüa saab palju”.

Just veed kalgenduvad nendeks,

mis on maa, mis vaheruum, mis taevalagi, mis mäed,

mis taevalised ja aruga inimesed,

mis on karjad, linnud, heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani,

just veed kalgenduvad nendeks.

Istugu, et on veed!”

|| 7.10.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on veed”,

kätte saab kõik tungid ja turgutub

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu lähevad veed,

kui istub, et “vaim on veed”.

“Auväärne, on olemas vetest suuremat?”

“On ikka ju olemas vetest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.10.2 ||

 

11.

 

“On ikka ju särts vetest suurem.

Sedasi ju õhku haardes pidades kuumutab selgust,

siis öeldakse, et “valendub, kuumendub, hakkab ju sadama”.

Esmalt annab särts näha selle, veel, veed välja tõmbab,

sedasi toimetavad risti-rästi pikselöögid ja kärgatused,

sestap lausutakse, et “lööb pikne ja müriseb kõu, hakkab ju sadama”,

esmalt annab särts näha selle, veel, veed välja tõmbab.

Istugu, et on särts!”

|| 7.11.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on särts”,

ju särtsujana särtsuvaid ja helkivaid ilmu, kus pimedus on uppi löödud, juurde tõdeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb särts,

kui istub, et “vaim on särts”.

“Auväärne, on olemas särtsust suuremat?”

“On ikka ju olemas särtsust suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.11.2 ||

 

12.

 

“On ikka ju selgus särtsust suurem.

Selguses on ju päevajumal ja kuukuma mõlemad, pikselöök, tähed, tuli,

selgusega ligi keelitab, selgusega kuuleb, selgusega vastu kuulutab,

selguses lõõgastub, selguses ei lõõgastu,

selguses sünnib, selgust juurde sünnib.

Istugu, et on selgus!”

|| 7.12.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on selgus”,

ju selguslikke ja selginevaid ilmu, kus on kokkusurumata lai laulmine, juurde tõdeb.

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb selgus,

kui istub, et “vaim on selgus”.

“Auväärne, on olemas selgusest suuremat?”

“On ikka ju olemas selgusest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.12.2 ||

 

13.

 

“On ikka ju mälu selgusest suurem.

Sestap siis, kui istuks koos palju mittemäletajaid,

ei kuuleks nad kedagi, ei arutaks ega saaks teada.

Ikka ju, kui nad mäletaksid,

siis veelgi, kuuleksid, veelgi, arutaksid, veelgi, teada saaksid.

Poegadest ju mälu najal, karjadest mälu najal teada saab.

Istugu, et on mälu!”

|| 7.13.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on mälu”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb mälu,

kui istub, et “vaim on mälu”.

“Auväärne, on olemas mälust suuremat?”

“On ikka ju olemas mälust suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.13.2 ||

 

14.

 

“On ikka ju lootus mälust suurem.

Lootuse süüdatud mälu ju kordab kutsungeid, tegusid teeb,

poegi ja karje otsib, siit- ja sealtilma otsib.

Istugu, et on lootus!”

|| 7.14.1 ||

 

Too, kellele istub, et “vaim on lootus”,

kõik tungid lootuse najal tal hellitavad,

eks tulevad tal laitmatud edulootused

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb lootus,

kui istub, et “vaim on lootus”.

“Auväärne, on olemas lootusest suuremat?”

“On ikka ju olemas lootusest suuremat.”

“Seda mulle auväärne seletagu!”

|| 7.14.2 ||

 

15.

 

“On ikka ju hing lootusest suurem.

Justnagu rattarummus on kokku pressitud(arpita) kodarad(ara),

on hinges kokku pressitud kõik,

hinge liigutab hing, hinge annab hing, annab hingele,

eks hing on isa, hing on ema,

hing on vend, hing on õde,

hing on meister, hing on vaimulik.

|| 7.15.1 ||

 

Kui keegi on isale, emale, vennale, õele, meistrile või vaimulikule

kuidagi justnagu põlglikult vastu lausunud,

siis lausutakse tollele “häbi sul olgu!”,

et “sa oled isatapja”, “sa oled ematapja”,

“sa oled vennatapja”, “sa oled õetapja”,

“sa oled meistritapja” või “sa oled vaimulikutapja”.

|| 7.15.2 ||

 

Veelgi, kui hinged on juba minema astunud

ja kogum hargiga tuhaks põletada,

siis ei seletata enam,

et “oled isatapja”, “oled ematapja”,

“oled vennatapja”, “oled õetapja”,

“oled meistritapja” või “oled vaimulikutapja”,

|| 7.15.3 ||

 

sest tuleb, et need kõik on hing.

Kes nii näeb, nii arutab, nii teada saab,

tollest saab ülesõnaja.

Kui talle seletada, et “oled ülesõnaja”,

siis las seletab kõrvale põiklemata, et “olen ülesõnaja”!

|| 7.15.4 ||

 

16.

 

Aga üle ju sõnab too, kes sõnab üle olemusega.”

“Ehk ma, auväärne, sõnan üle olemusega.”

“Aga vaja on püüda olemust teada saada.”

“Püüan, auväärne, olemust teada saada.”

|| 7.16.1 ||

 

17.

 

“Veelgi ju, olemust sõnab siis, kui teada saab,

teada saamata ei sõna olemust,

olemust sõnab vaid teada saades.

Aga vaja on püüda teadasaamist teada saada.”

“Püüan, auväärne, teadasaamist teada saada.”

|| 7.17.1 ||

 

18.

 

“Veelgi ju, teada saab siis, kui arutab,

arutamata ei saa teada,

teada saab vaid arutades.

Aga vaja on püüda arusaamist teada saada.”

“Püüan, auväärne, arusaamist teada saada.”

|| 7.18.1 ||

 

19.

 

“Veelgi ju, arutab siis, kui on usuga,

usuga olemata ei aruta,

arutab vaid usuga olles.

Aga vaja on püüda usku teada saada.”

“Püüan, auväärne, usku teada saada.”

|| 7.19.1 ||

 

20.

 

“Veelgi ju, usuga on siis, kui paigast võtab,

paigast võtmata ei ole usuga,

usuga olles vaid paigast võtab.

Aga vaja on püüda paika teada saada.”

“Püüan, auväärne, paika teada saada.”

|| 7.20.1 ||

 

21.

 

“Veelgi ju, paigast võtab siis, kui teeb,

tegemata ei võta paigast,

paigast võtab vaid tehes.

Aga vaja on püüda tegemist teada saada.”

“Püüan, auväärne, tegemist teada saada.”

|| 7.21.1 ||

 

22.

 

“Veelgi ju, teeb siis, kui kerguse leiab,

kergust leidmata ei tee,

teeb vaid kergust leides.

Aga vaja on püüda kergust teada saada.”

“Püüan, auväärne, kergust teada saada.”

|| 7.22.1 ||

 

23.

 

“Kui on rohkus, siis on ju kergus,

väheses ei ole kergust olemas,

kergus on rohkus.

Aga vaja on püüda rohkust teada saada.”

“Püüan, auväärne, rohkust teada saada.”

|| 7.23.1 ||

 

24.

 

“Kus ei näe teist, ei kuule teist, ei saa teisest teada, on rohkus,

ning veel, kus näeb teist, kuuleb teist, saab teisest teada, on vähene.

Kui on rohkus, siis on ju surematu,

ning veel, kui on vähene, siis on surelik.”

“Kus see, auväärne, paigas püsib?”

“Kui, siis enda vägevuses, või ka vägevuses mitte.”

|| 7.24.1 ||

 

Siinkohal peetakse silmas, et “vägevus” on lehm ja hobune,

elevant, kuld, ori, kannupoiss, maapinnad, püüned.

Mina nii ei seleta, seleta,” eks öelnud,

“et üks püsib paigas teise suhtes.”

|| 7.24.2 ||

 

25.

 

“Ta on all, ta on ülal,

ta on läänes, ta on idas,

ta on lõunas, ta on põhjas,

tema ongi nii kõik.”

Siis veel minataja suunanäit.

“Ma olen all, ma olen ülal,

ma olen läänes, ma olen idas,

ma olen lõunas, ma olen põhjas,

mina olengi nii kõik.”

|| 7.25.1 ||

 

Siis veel loomuse suunanäit.

“Loomus on all, loomus on ülal,

loomus on läänes, loomus on idas,

loomus on lõunas, loomus on põhjas,

loomus ongi nii kõik.”

Kes nii näeb, nii arutab, nii teada saab,

olles loomuse lõõgastumine, loomusega mäng, loomuse sõbrapaar, loomuse õndsus,

tollest saab isevalitseja, kes toimib tunge mööda kõigis ilmades.

Veel, teised valitsejad, kes tunnevad teisiti, on kaduilmades

ega toimi tunge mööda kõigis ilmades.

|| 7.25.2 ||

 

26.

 

“Eks ju tollel, kes nii näeb, nii arutab, nii teada saab,

on hing loomu poolest, on lootus loomu poolest, on mälu loomu poolest,

on selgus loomu poolest, on särts loomu poolest, on veed loomu poolest,

on esiletulek ja äratulek loomu poolest,

on söök loomu poolest, on jõud loomu poolest,

on teadasaamine loomu poolest, on mõistmine loomu poolest, on meel loomu poolest,

on kujuvõtt loomu poolest, on aru loomu poolest, on kõne loomu poolest,

on nimetus loomu poolest, on kutsungid loomu poolest, on teod loomu poolest –

on nii kõik loomu poolest.”

|| 7.26.1 ||

 

Kuulutus on see:

“Ei näe nägija surma,

haigust ega isegi rasket olekut,

eks näe nägija kõike,

kõike kõigiti kätte saab.”

Ta tuleb üheti, tuleb kolmeti,

viieti, seitsmeti ja ka üheksati,

ja taas, nagu mäletatakse, on üksteist,

sada üksteist ja kakskümmend tuhat.

Kui puhastada toit, puhastub olemasolu,

kui puhastada olemasolu, on kindel mäletamine,

kui mäletamine leida, vabastuvad kõik sõlmed.

Kuna ta kõnts on pudisenud,

annab auväärne Sanatkumāra näha pimeduse perve,

peetakse silmas, et ta on “pillutamine”.

|| 7.26.2 ||