Seitsmes raamat

1.

 

“Lahka, auväärne!” eks Nārada ligi seadunud Sanatkumārale.

Eks öelnud talle: “Sellega, mis oled ära tundnud, mulle ligi seadu!

Sellest ülespoole hakkan sulle ütlema.”

Eks ta öelnud: || 7.1.1 ||

 

“Lahkan, auväärne, palvete tarkvara, urjade tarkvara, loitsude tarkvara,

neljandana Ātharvaṇat, viiendana pärandmuistendit,

tarkvarade tarkvara, esiisalikku, lasu, taevalikku, peidupaika, kõnekunsti, ühesugust,

taevaliste tarkust, vaimu tarkust, tulnute tarkust, rammu tarkust, tähtede tarkust,

madude ja taevalike inimeste tarkust –

auväärne, seda lahkan. || 7.1.2 ||

 

Auväärne, ma olen vaid kutsumisetundja, mitte loomutundja.

Sest mul ongi auväärsetelt ärgastelt kuuldud, et loomutundja valust välja pääseb.”

Auväärne, ma valulen.

Päästku auväärne mind välja valu ületamisse!”

Eks öelnud talle: “Mida iganes ju laulu kohta omandasid, see on vaid nimetus. || 7.1.3 ||

 

Nimetus on ju palvete tarkvara, urjade tarkvara, loitsude tarkvara,

neljandana Ātharvaṇa, viiendana pärandmuistend,

tarkvarade tarkvara, esiisalik, lasu, taevalik, peidupaik, kõnekunst, ühesugune,

taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, rammu tarkus, tähtede tarkus,

madude ja taevalike inimeste tarkus.

See om vaid nimetus.

Istugu, et on nimetus! || 7.1.4 ||

 

Kellele istub, et “vaim on nimetus” –

sinnamaani, kuhu läheb nimetus,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on nimetus”.”

“Auväärne, on olemas nimetusest suurem?”

“Ikkagi, nimetusest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.1.5 ||

 

2.

 

Ikkagi, kõne on nimetusest suurem.

Kõne annab ju teada palvete tarkvara, urjade tarkvara, loitsude tarkvara,

neljandana Ātharvaṇa, viiendana pärandmuistendi,

tarkvarade tarkvara, esiisaliku, lasu, taevaliku, peidupaiga, kõnekunsti, ühesuguse,

taevaliste tarkuse, vaimu tarkuse, tulnute tarkuse, rammu tarkuse, tähtede tarkuse,

madude ja taevalike inimeste tarkuse,

taeva, maa, õhu, selguse, veed, särtsu,

taevalised, inimarulised, karjad, linnud,

heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani.

Hoidja ja mittehoidja, olemuse ja ebaõige, tõsise ja ebatõsise,

südameteadja ja südameteadmatu.

Kui ei tuleks kõnet, ei annaks ju teada hoidjat ega mittehoidjat,

ei olemust ega ebaõiget, ei tõsist ega ebatõsist,

ei südameteadjat ega südameteadmatut.

Just kõne kõik selle teada annab.

Istugu, et on kõne!” || 7.2.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on kõne” –

sinnamaani, kuhu läheb kõne,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on kõne”.”

“Auväärne, on olemas nimetusest suurem?”

“Ikkagi, nimetusest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.2.2 ||

 

3.

 

Ikkagi, aru on kõnest suurem.

Nii nagu pihk soosib kaht karusmarja, kaht õlekõrt või kaht õlipuud,

nii soosib kõne nimetust ja aru.

Kui ta aruga arutleb, et “kutsumisi lahkaksin”, siis nüüd lahkab.

“Tegusid teeksin” – nüüd teeb.

“Poegi ja karje sooviksin” – nüüd soovib.

“Seda ja toda ilma sooviksin” – nüüd soovib.

Sest aru on loomus.

Sest aru on ilm.

Sest aru on vaim.

Istugu, et on aru!” || 7.3.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on aru” –

sinnamaani, kuhu läheb aru,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on aru”.”

“Auväärne, on olemas nimetusest suurem?”

“Ikkagi, nimetusest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.3.2 ||

 

4.

 

“Ikkagi, kujuvõtt on arust suurem.

On ju, kui kuju annab, nüüd siis arutleb.

Nüüd, kõnet ergastab,

ent ergastab seda nimetuses.

Nimetuses saavad kutsumised üheks,

kutsumistes teod. || 7.4.1 ||

 

Eks ju, need on kujuvõtuga ühesugused,

kujuvõtu loomusega, kujuvõtus paigas;

nii võtsid kuju taevas ja maa.

võtsid kuju õhk ja selgus.

võtsid kuju veed ja särts.

Nende kujuvõtmisest võtab kuju sadu.

Saju kujuvõtmisest võtab kuju söök.

Söögi kujuvõtmisest võtavad kuju hinged.

Hingede kujuvõtmisest võtavad kuju kutsumised.

Kutsumiste kujuvõtmisest võtavad kuju teod.

Tegude kujuvõtmisest võtab kuju ilm.

Ilma kujuvõtmisest võtab kuju kõik.

Selline on kujuvõtt.

Istugu, et on kujuvõtt!” || 7.4.2 ||

 

Kellele istub, et “vaim on kujuvõtt” –

too ju kujunenud ilmu

juurde tõdeb – kindel kindlaid, paigasolev paigasolevaid, piinatundmatu piinatundmatuid.

Sinnamaani, kuhu läheb kujuvõtt,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on kujuvõtt”.”

“Auväärne, on olemas kujuvõtust suurem?”

“Ikkagi, kujuvõtust suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.4.3 ||

 

5.

 

“Ikkagi, meelsus on kujuvõtust suurem.

On ju, kui meelestab, nüüd siis kuju annab.

Nüüd, arutleb.

Nüüd, kõnet ergastab,

ent ergastab seda nimetuses.

Nimetuses saavad kutsumised üheks,

kutsumistes teod. || 7.5.1 ||

 

Eks ju, need on meelsusega ühesugused,

meelsuse loomusega, meelsuses paigas.

Sestap kui tuleb, et ka palju tunneb, kuid ilma meelsuseta,

siis “ei ole ta,” lausutakse temast,

“midagi ära tundnud; tunnetades poleks ta ju sedaviisi meelsuseta.”

Nüüd, kui vähetundja meelsust omab,

siiski, just temale tahavad kuuletuda.

Sest meelsus ongi nende ühesugune.

Meelsus on loomus.

Meelsus on paik.

Istugu, et on meelsus!” || 7.5.2 ||

 

Kellele istub, et “vaim on meelsus” –

too ju meelsuse ilmu

juurde tõdeb – kindel kindlaid, paigasolev paigasolevaid, piinatundmatu piinatundmatuid.

Sinnamaani, kuhu läheb meelsus,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on meelsus”.”

“Auväärne, on olemas kujuvõtust suurem?”

“Ikkagi, meelsusest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.5.3 ||

 

6.

 

“Ikkagi, mõistmine on meelsusest suurem.

Nagu mõistab maa,

nagu mõistab vaheruum,

nagu mõistab taevalagi,

nagu mõistavad veed,

nagu mõistavad mäed,

nagu mõistavad taevalised ja inimarulised.

Sestap kes siin inimaruliste vägevuse kätte saavad,

noistki tulevad nagu mõistmiseni ilmumise kübemed.

Nüüd, kes on väiklased, need on riidlejad, laimajad, sõnelejad.

Nüüd, kes vallanduvad, noistki tulevad nagu mõistmiseni ilmumise kübemed.

Mõistmist /sulle/ istugu!” || 7.6.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on mõistmine” –

sinnamaani, kuhu läheb mõistmine,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on mõistmine”.”

“Auväärne, on olemas mõistmisest suurem?”

“Ikkagi, mõistmisest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.6.2 ||

 

7.

 

“Ikkagi, teadasaamine on mõistmisest suurem.

Teadasaamise abiga ju saab teada palvete tarkvara, urjade tarkvara, loitsude tarkvara,

neljandana Ātharvaṇa, viiendana pärandmuistendi,

tarkvarade tarkvara, esiisaliku, lasu, taevaliku, peidupaiga, kõnekunsti, ühesuguse,

taevaliste tarkuse, vaimu tarkuse, tulnute tarkuse, rammu tarkuse, tähtede tarkuse,

madude ja taevalike inimeste tarkuse,

taeva, maa, õhu, selguse, veed, särtsu,

taevalised, inimarulised, karjad, linnud,

heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani,

hoidja ja mittehoidja, olemuse ja ebaõige, tõsise ja ebatõsise,

südameteadja ja südameteadmatu,

söögi ja maitse, selle ja tolle ilma

just teadasaamise abiga teada saab.

Istugu, et on teadasaamine!” || 7.7.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on teadasaamine” –

too ju teadasaamiseks ja teadmiseks olevaid ilmu juurde tõdeb.

Sinnamaani, kuhu läheb teadasaamine,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on teadasaamine”.”

“Auväärne, on olemas teadasaamisest suurem?”

“Ikkagi, teadasaamisest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.7.2 ||

 

8.

 

“Ikkagi, jõud on teadasaamisest suurem.

Eks üks jõuline ajab ka sada teadasaamislikku vappuma.

Kui tal tuleb jõudu, nüüd üles tõuseb.

Kui üles tõuseb, saab ümmardajaks.

Kui ümmardab, saab ligiseadujaks.

Kui ligi seadub, saab nägijaks, kuuljaks,

arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.

Jõu abiga on ju paigal maa, jõu abiga vaheruum,

jõu abiga taevalagi, jõu abiga mäed,

jõu abiga taevalised ja inimarulised, jõu abiga karjad, linnud,

heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani.

Jõu abiga on paigal ilmad.

Istugu, et on jõud!” || 7.8.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on jõud” –

sinnamaani, kuhu läheb jõud,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on jõud”.”

“Auväärne, on olemas jõust suurem?”

“Ikkagi, jõust suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.8.2 ||

 

9.

 

“Ikkagi, söök on jõust suurem.

Sestap kui ka kümme ööd ei einestaks,

ent eks, kui elaks, siis nüüd ju tuleb, et ei näe, ei kuule,

ei aruta, ei taipa, ei tee, ei saa teada.

Nüüd, söögile liginemisel saab nägijaks, kuuljaks,

arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.

Istugu, et on söök!” || 7.9.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on söök” –

too ju söögiks ja joogiks olevaid ilmu juurde tõdeb.

Sinnamaani, kuhu läheb söök,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on söök”.

“Auväärne, on olemas söögist suurem?”

“Ikkagi, söögist suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.9.2 ||

 

10.

 

“Ikkagi, veed on söögist suuremad.

Sestap kui head sadu ei tule,

siis jäävad hinged tõppe: “Tulla saab pisike söök.”

Nüüd, kui hea sadu tuleb,

siis tulevad õndsad hinged: “Tulla saab palju sööki.”

Veed ongi need kalgendatud,

mis on maa, mis vaheruum, mis taevalagi, mis mäed,

mis taevalised ja inimarulised, mis on karjad, linnud,

heinad, laanekuningad, kiskjad,

kuni mutuka, koi, sipelgani.

Veed ongi need kalgendatud.

Istugu, et on veed!” || 7.10.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on veed” –

kätte saab kõik tungid ja turgutub.

Sinnamaani, kuhu lähevad veed,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on veed”.”

“Auväärne, on olemas vetest suurem?”

“Ikkagi, vetest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.10.2 ||

 

11.

 

“Ikkagi, särts on vetest suurem.

Nii ju õhku juurde haarab ja kõrvetab kuumaga selgust.

Siis öeldakse, et “teeb valu, teeb kuumaks, hakkab ju sadama“.

Esmalt annab särts seda näha, nüüd veed käima tõmbab.

Nii toimetavad üles ja ristipidi pikselöökidega kärgatused,

sestap lausutakse, et “lööb pikne, müristab kõu, hakkab ju sadama“.

Esmalt annab särts seda näha, nüüd veed käima tõmbab.

Istugu, et on särts!” || 7.11.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on särts” –

too särtsuja ju särtsuvaid ja helkivaid ilmu juurde tõdeb, pimeduslikkus minema löödud.

Sinnamaani, kuhu läheb särts,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on särts”.

“Auväärne, on olemas särtsust suurem?”

“Ikkagi, särtsust suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.11.2 ||

 

12.

 

“Ikkagi, selgus on särtsust suurem.

Selguses on ju jumaline ja kuukuma kumbki, pikselöök, tähed, tuli.

Selgusega ligi keelitab, selgusega kuuleb, selgusega vastu kuulutab.

Selguses lustib, selguses ei lusti.

Selguses sünnib, selguses üha sünnib.

Istugu, et on selgus!” || 7.12.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on selgus” –

too ju selguslikke ja selginevaid ilmu juurde tõdeb, lai laulmine kokkusurumata.

Sinnamaani, kuhu läheb selgus,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on selgus”.”

“Auväärne, on olemas selgusest suurem?”

“Ikkagi, selgusest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.12.2 ||

 

13.

 

“Ikkagi, mälu on selgusest suurem.

Sestap kui ka palju mittemäletajaid istuks,

siis ei kuulekski nad kedagi, ei arutaks ega saaks teada.

Ikkagi, kui nad meenutaksid,

siis nüüd kuuleksid, nüüd arutaksid, nüüd teada saaksid.

Mälu abiga ju poegi, mälu abiga karje teada saab.

Istugu, et on mälu!” || 7.13.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on mälu” –

sinnamaani, kuhu läheb mälu,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on mälu”.

“Auväärne, on olemas mälust suurem?”

“Ikkagi, mälust suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.13.2 ||

 

14.

 

“Ikkagi, lootus on mälust suurem.

Lootusest süüdatud mälu ju kutsumisi lahkab, tegusid teeb,

poegi ja karje soovib, siit- ja sealtilma soovib.

Istugu, et on lootus!” || 7.14.1 ||

 

Kellele istub, et “vaim on lootus” –

tolle kõik tungid lootuse najal kosutuseks on.

Eks tulevad tolle loodetavad rumaldumata.

Sinnamaani, kuhu läheb lootus,

toimetab vastavalt tungile too,

kellele istub, et “vaim on lootus”.

“Auväärne, on olemas lootusest suurem?”

“Ikkagi, lootusest suurem on olemas.”

“Seda mulle auväärne seletagu!” || 7.14.2 ||

 

15.

 

“Ikkagi, hing on lootusest suurem.

Nii nagu on ju rattarummus kodarad(ara) kokku rihitud(arpita),

nii on hinges kõik kokku rihitud.

Hing liigub hingega, hing annab hinge, ja annab hingele.

Eks hing on isa, hing on ema,

hing on vend, hing on õde,

hing on meister, hing on vaimulik. || 7.15.1 ||

 

Kes on isale, emale, vennale, õele, meistrile või vaimulikule

nagu midagi põlglikult vastu lausunud,

tollele justkui “olgu sinuga kööga!” lausutakse,

et “sa oled isatapja”, “sa oled ematapja”,

“sa oled vennatapja”, “sa oled õetapja”,

“sa oled meistritapja” või “sa oled vaimulikutapja”. || 7.15.2 ||

 

Nüüd ka, kui hinged on minema astunud

ja hargiga täiesti kokku põletataks,

ega siis justkui ei seletataks,

et “oled isatapja”, “oled ematapja”,

“oled vennatapja”, “oled õetapja”,

“oled meistritapja” või “oled vaimulikutapja”. || 7.15.3 ||

 

Sest tuleb, et hing ongi need kõik.

Tuleb ju selline, mis nii näeb, nii arutab, nii teada saab, on sõnaosav.

Kui talle seletataks, et “oled sõnaosav”,

siis seletaks, et “olen sõnaosav”.

Et ei põikleks kõrvale! || 7.15.4 ||

 

16.

 

Aga sõnada oskab ju too, kes olemusega sõnada oskab.”

“Auväärne, ma oskan sõnada olemusega.”

“Aga olemust püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada olemust.” || 7.16.1 ||

 

17.

 

“Kui teada saab, nüüd siis ju sõnab olemust.

Teada saamata ei sõna olemust.

Olemust sõnab just teada saades.

Aga teadasaamist püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada teadasaamist.” || 7.17.1 ||

 

18.

 

“Kui arutab, nüüd siis ju saab teada.

Arutamata ei saa teada.

Teada saab vaid arutades.

Aga arusaamist püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada arusaamist.” || 7.18.1 ||

 

19.

 

“Kui on usuga, nüüd siis ju arutab.

Usuga olemata ei aruta.

Arutab just usuga olles.

Aga usku püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada usku.” || 7.19.1 ||

 

20.

 

“Kui paigast võtab, nüüd siis on ju usuga.

Paigast võtmata ei ole usuga.

Usuga olles just paigast võtab.

Aga paika püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada paika.” || 7.20.1 ||

 

21.

 

“Kui teeb, nüüd siis ju paigast võtab.

Tegemata ei võta paigast.

Paigast võtab just tehes.

Aga tegemist püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada tegemist.” || 7.21.1 ||

 

22.

 

“Kui kergeu üles leiab, nüüd siis ju teeb.

Kerget üles leidmata ei tee.

Teeb just kerget üles leides.

Aga kerget püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada kerget.” || 7.22.1 ||

 

23.

 

“Mis on tasapind, see ju on kerge.

Väiklases ei ole kerget olemas.

Kerge on tasapind.

Aga tasapinda püüabki teada saada.”

“Auväärne, püüan teada saada tasapinda.” || 7.23.1 ||

 

24.

 

“Kui ei näe teist, ei kuule teist, ei saa teisest teada,

siis see on tasapind.

Nüüd, kui näeb teist, kuuleb teist, teisest teada saab,

siis see on väiklane.

Mis on ju tasapind, see on surematu;

nüüd, mis on väiklane, see on surelik.”

“Auväärne, kus on see paigas?”

“Kui, siis enda vägevuses; või mitte vägevuses.” || 7.24.1 ||

 

Siin silmatakse, et lehm ja hobune on “vägevus”,

elevant, kuld, ori, teener, maapinnad, püüned…

Mina ei seleta nii.

Seletan,” eks on öelnud,

“et üks on paigas teises.” || 7.24.2 ||

 

25.

 

Ta on all, ta on ülal,

ta on läänes, ta on idas,

ta on lõunas, ta on põhjas.

Tema ongi kõik niisugune.”

Nüüd, siit ongi minataja suunanäit:

“Ma olen all, ma olen ülal,

ma olen läänes, ma olen idas,

ma olen lõunas, ma olen põhjas.

Mina olengi kõik niisugune.” || 7.25.1 ||

 

Nüüd, siit ongi loomuse suunanäit:

“Loomus on all, loomus on ülal,

loomus on läänes, loomus on idas,

loomus on lõunas, loomus on põhjas.

Loomus ongi kõik niisugune.”

Selline, mis nii näeb, nii arutab, nii teada saab,

on loomuse rahuldumine, loomusega mäng, loomuse sõbrapaar, loomuse õndsus,

tollest tuleb isevalitseja,

ta toimetab tungiga kõigis ilmades.

Nüüd, teised valitsejad, kes teistmoodi ära tunnevad,

nemad tulevad kaduilmades

ega toimeta tungiga kõigis ilmades. || 7.25.2 ||

 

26.

 

Eks ju, tollel, kes nii näeb, nii arutab, nii teada saab,

on hing loomu poolest, on lootus loomu poolest, on mälu loomu poolest,

on selgus loomu poolest, on särts loomu poolest, on veed loomu poolest,

on esiletulek ja äratulek loomu poolest,

on söök loomu poolest, on jõud loomu poolest,

on teadasaamine loomu poolest, on mõistmine loomu poolest, on meelsus loomu poolest,

on kujuvõtt loomu poolest, on aru loomu poolest, on kõne loomu poolest,

on nimetus loomu poolest, on kutsumised loomu poolest, on teod loomu poolest –

ongi kõik niisugune loomu poolest.” || 7.26.1 ||

 

Kuulutus on sedamoodi:

“Ei nägija näe surma,

haigust ega raskustki.

Eks kõike näeb nägija,

kõike kõigiti kätte saab.”

Ta tuleb üheti, tuleb kolmeti,

viieti, seitsmeti ja eks üheksati,

ja veel meenutatakse, et üksteist,

sada üksteist ja kakskümmend tuhat.

Kui puhastada toit, puhastub olemasolu.

Kui puhastada olemasolu, on kindel meenutamine.

Kui meenutamine üles leida, vabastuvad kõik sõlmed.”

Et ta kibe on pehmunud,

annab auväärne Sanatkumāra näha pimeduse ületamist.

Silmatakse, et ta on “pudeneja”. || 7.26.2 ||