Teine raamat

II

 

1.

 

Loitsukogumile istub, et on tõsine.

Peetakse silmas, et “vaid see, mis on tõsine, on loits,

mis on ebatõsine, see pole loits”.

|| 2.1.1 ||

 

Sel juhul, kui lausutakse, et “läks tema juurde loitsuga”,

siis lausutakse seega, et “läks tema juurde tõsisega”,

kui “läks tema juurde loitsuta”,

siis lausutakse seega, et “läks tema juurde ebatõsisega”.

|| 2.1.2 ||

 

Veel, kui lausutakse, et “ohhoo, loits on meile”, mil tuleb tõsine,

siis lausutakse seega, et “ohhoo, on tõsine”,

kui “ohhoo, loits pole meile,” mil tuleb ebatõsine,

siis lausutakse seega, et “ohhoo, on ebatõsine”.

|| 2.1.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et “loits on tõsine”,

ja sellele lootusegi paneb,

tollele läheneksid tõsised hoidjad ja annaksid au.

|| 2.1.4 ||

 

2.

 

Istuks, et ilmades on viiene loits.

Maa on aabe “hiṅ”,

tuli on ettehõiskamine,

vaheruum on ülemlaul,

päevakera on tagasitoomine,

taevalagi on laotamine.

Nii on ülespoole.

|| 2.2.1 ||

 

Veel ümberpöördult.

Taevalagi on aabe “hiṅ”,

päevakera on ettehõiskamine,

vaheruum on ülemlaul,

tuli on tagasitoomine,

maa on laotamine.

|| 2.2.2 ||

 

Eks ülespidi ja ümberpöördes ilmad kujune tolle jaoks,

kellele nii tundes istub see, et ilmades on viiene loits.

|| 2.2.3 ||

 

3.

 

Istuks, et sajus on viiene loits.

Eelnev tuuleõhk on aabe “hiṅ”,

kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,

kui sajab, on ülemlaul,

kui lööb pikne ja müriseb kõu, on tagasitoomine,

|| 2.3.1 ||

 

kui haarab kätte, on laotamine.

Eks ajab sadama too,

kellele nii tundes istub see, et sajus on viiene loits.

|| 2.3.2 ||

 

4.

 

Istuks, et kõigis vetes on viiene loits.

Kui pilverünk ujub ringi, on aabe “hiṅ”,

kui sajab, on ettehõiskamine,

kui tulvavad idast, on ülemlaul,

kui läänest, on tagasitoomine,

meri on laotamine.

|| 2.4.1 ||

 

Eks too vetest edasi ei käi, vaid saab veerikkaks,

kellele nii tundes istub see, et kõigis vetes on viiene loits.

|| 2.4.2 ||

 

5.

 

Istuks, et aastaaegades on viiene loits.

Kevad on aabe “hiṅ”,

suvi on ettehõiskamine,

sajuaeg on ülemlaul,

sügis on tagasitoomine,

talv on laotamine.

|| 2.5.1 ||

 

Eks aastaajad kujune tolle jaoks ja saab rikkaks aastaaegadest,

kellele nii tundes istub see, et aastaaegades on viiene loits.

|| 2.5.2 ||

 

6.

 

Istuks, et karjades on viiene loits.

Kits on aabe “hiṅ”,

lambad on ettehõiskamine,

lehmad on ülemlaul,

hobune on tagasitoomine,

mees on laotamine.

|| 2.6.1 ||

 

Eks tulevad tollel karjad, saab karjarikkaks,

kellele nii tundes istub see, et karjades on viiene loits.

|| 2.6.2 ||

 

7.

 

Istuks, et hingedes on ülimalt parim viiene loits.

Hing on aabe “hiṅ”,

kõne on ettehõiskamine,

silmapaar on ülemlaul,

kõrvapaar on tagasitoomine,

aru on laotamine.

On ju ülimalt parimad need.

|| 2.7.1 ||

 

Eks tuleb tollel ülimalt parim,

eks ülimalt parimaid ilmu talitseb,

kellele nii tundes istub see, et hingedes on ülimalt parim viiene loits.

Nii on viiese puhul.

|| 2.7.2 ||

 

8.

 

Veel seitsmese puhul.

Istuks, et kõnes on seitsmene loits.

“Kui kõnel on midagi “hum”, on aabe “hiṅ”,

kui on “pra”(ette), on ettehõiskamine(prastāva),

kui on “ā”(poole), on algus(ādi),

|| 2.8.1 ||

 

kui on “ud”(üles), on ülemlaul(udgītha),

kui on “prati”(tagasi), on tagasitoomine(pratihāra),

kui on “upa”(juurde), on sisselippamine(upadrava),

kui on “ni”(sisse), on laotamine(nidhana).

|| 2.8.2 ||

 

Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.

Söögirikkaks ja söögisööjaks saab too,

kellele nii tundes istub see, et kõnes on seitsmene loits.

|| 2.8.3 ||

 

9.

 

Siis veel, istuks, et päevakera on seitsmene loits.

Kõik korrad samasugune(sama), seega loits(sāman).

Kõigiga samasugune “minu vastas, minu vastas”, seega loits.

|| 2.9.1 ||

 

Las olla tunda, et ta “põimib kõiki tulnuid”!

Kui on enne tema tõusu, on aabe “hiṅ”.

Sel moel on temaga põimitud karjad,

sestap on need aaped “hiṅ”,

sest selle loitsu liigiks on aabe “hiṅ”.

|| 2.9.2 ||

 

Veel, kui on tõusu ajal, on ettehõiskamine.

Sel moel on temaga põimitud aruga inimesed,

sestap on neil ettehõiskamise tungid, kiidulaulu tungid,

sest selle loitsu liigiks on ettehõiskamine.

|| 2.9.3 ||

 

Veel, kui on lehmalüpsi viivul, on algus.

Sel moel on temaga põimitud linnud,

sestap esitlusi võtmata vaheruumis loomuldasa ringi lendavad,

sest selle loitsu liigiks on algus.

|| 2.9.4 ||

 

Veel, kui on täielikult keskpäeval, on ülemlaul.

Sel moel on temaga põimitud taevalised,

sestap on need olevaimad kuninglikud sünnijärjed,

sest selle loitsu liigiks on ülemlaul.

|| 2.9.5 ||

 

Veel, kui on pärast keskpäeva ja enne päevalõppu, on tagasitoomine.

Sel moel on temaga põimitud looted,

sestap ei ilmu tagasitoodud allpool,

sest selle loitsu liigiks on tagasitoomine.

|| 2.9.6 ||

 

Veel, kui on pärast päevalõppu ja enne loojumist, on sisselippamine.

Sel moel on temaga põimitud metsloomad,

sestap meest nähes lippavad nad salu või uru sisse,

sest selle loitsu liigiks on sisselippamine.

|| 2.9.7 ||

 

Veel, kui on loojanguajal, on laotamine.

Sel moel on temaga põimitud esiisad,

sestap neid laotavad,

sest selle loitsu liigiks on laotamine.

Niisiis istub, et päevakera on seitsmene loits.

|| 2.9.8 ||

 

10.

 

Siis veel, istuks, et loomuse järgi mõõdetud(saṃmita) ja surma ületav on seitsmene loits.

“Aabe “hiṅ”” on kolm silpi(hin-kā-ra),

“ettehõiskamine” on kolm silpi(pra-stā-va),

on samasugused(sama).

|| 2.10.1 ||

 

“Algus” on kaks silpi(ā-di),

“tagasitoomine” on neli silpi(pra-ti-hā-ra),

kui sellest üks eelmisse,

on samasugused.

|| 2.10.2 ||

 

“Ülemlaul” on kolm silpi(ud-gī-tha),

“sisselippamine” on neli silpi(u-pa-dra-va),

samasugused kolm ja kolm, silp alles jääb ja kolm silpi,

on samasugused,

|| 2.10.3 ||

 

“laotamine(ni-dha-na)” on kolm silpi,

seegi tuleb samasugune.

Eks ole ju neid silpe kakskümmend kaks.

|| 2.10.4 ||

 

Kahekümne ühega saab kätte päevakera,

on ju päevakera siit kahekümne esimene.

Kahekümne teisega talitseb päevakerast ülemat,

see on taevakaar, see on valust lahti.

|| 2.10.5 ||

 

Siin saab kätte päevakera talitsemise.

Eks tollel tuleb päevakera talitsemisest ülem talitsemine,

kellele nii tundes istub see,

et loomuse järgi mõõdetud ja surma ületav on seitsmene loits,

istub, et loits.

|| 2.10.6 ||

 

11.

 

Aru on aabe “hiṅ”,

kõne on ettehõiskamine,

silmapaar on ülemlaul,

kõrvapaar on tagasitoomine,

hing on laotamine.

See on hingedesse lõimitud laulend.

|| 2.11.1 ||

 

Too, kes nii tunneb hingedesse lõimitud laulendit,

saab hingeliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et oleks vägeva aruga! See on tava.

|| 2.11.2 ||

 

12.

 

Kui läbi hõõrub, on aabe “hiṅ”,

kui sünnib suits, on ettehõiskamine,

kui lõkendab, on ülemlaul,

kui tulevad tulesöed, on tagasitoomine,

kui raugeb, on laotamine,

kui täiesti rahuneb, on laotamine.

See on tulle lõimitud tõllaltpääs.

|| 2.12.1 ||

 

Too, kes nii tunneb tulle lõimitud tõllaltpääsu,

sööb sööki vaimusädeluses, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et tule taga ei rüüpaks kruusist ega välja sülgaks! See on tava.

|| 2.12.2 ||

 

13.

 

Kui ligi kutsub, on aabe “hiṅ”,

kui teadustab, on ettehõiskamine,

kui magab koos naisega, on ülemlaul,

kui naist magatab, on tagasitoomine,

kui lõpu leiab, on laotamine,

kui üle läheb, on laotamine.

See on sõbrapaari lõimitud soosiktaevane.

|| 2.13.1 ||

 

Too, kes nii tunneb sõbrapaari lõimitud soosiktaevalist,

saab sõbrapaariks, sõbrapaarist sõbrapaari sünde jätkab,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei peletaks kedagi! See on tava.

|| 2.13.2 ||

 

14.

 

Tõusev on aabe “hiṅ”,

tõusnu on ettehõiskamine,

keskpäev on ülemlaul,

päevalõpp on tagasitoomine,

kui on loojunud, on laotamine.

See on päevakerasse lõimitud lopsakas.

|| 2.14.1 ||

 

Too, kes nii tunneb päevakerasse lõimitud lopsakat,

sööb sööki särtsujana, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei sarjaks kuumavat! See on tava.

|| 2.14.2 ||

 

15.

 

Kui veepilved ringi ujuvad, on aabe “hiṅ”,

kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,

kui sajab, on ülemlaul,

kui lööb pikne ja müriseb kõu, on tagasitoomine,

kui haarab kätte, on laotamine.

See on sombupilvesse lõimitud kirevalaadne.

|| 2.15.1 ||

 

Too, kes nii tunneb sombupilvesse lõimitud kirevalaadset,

kammitseb kirevat laadi ja head laadi karje,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei sarjaks sadavat! See on tava.

|| 2.15.2 ||

 

16.

 

Kevad on aabe “hiṅ”,

suvi on ettehõiskamine,

sajuaeg on ülemlaul,

sügis on tagasitoomine,

talv on laotamine.

See on aastaaegadesse lõimitud ülemvalitsemine.

|| 2.16.1 ||

 

Too, kes nii tunneb aastaaegadesse lõimitud ülemvalitsemist,

ülemvalitseb sünnijärje, karjade ja vaimusädelusega,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei sarjaks aastaaegu! See on tava.

|| 2.16.2 ||

 

17.

 

Maa on aabe “hiṅ”,

vaheruum on ettehõiskamine,

taevalagi on ülemlaul,

ilmakaared on tagasitoomine,

meri on laotamine.

Need on ilmadesse lõimitud võimaldajad.

|| 2.17.1 ||

 

Too, kes nii tunneb ilmadesse lõimitud võimaldajaid,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei sarjaks ilmu! See on tava.

|| 2.17.2 ||

 

18.

 

Kits on aabe “hiṅ”,

lambad on ettehõiskamine,

lehmad on ülemlaul,

hobune on tagasitoomine,

mees on laotamine.

Need on karjadesse lõimitud kalpsajad.

|| 2.18.1 ||

 

Too, kes nii tunneb karjadesse lõimitud kalpsajaid,

saab karjarikkaks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei sarjaks karju! See on tava.

|| 2.18.2 ||

 

19.

 

Karv on aabe “hiṅ”,

nahk on ettehõiskamine,

liha on ülemlaul,

luu on tagasitoomine,

üdi on laotamine.

See on liikmetesse lõimitud urjamisurjamatu.

|| 2.19.1 ||

 

Too, kes nii tunneb liikmetesse lõimitud urjamisurjamatut,

saab liikmed ega jää liikmeist kiiva,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et üdisid aasta ei einestaks! See on tava.

Pigem üdisid üldse ei einestaks!

|| 2.19.2 ||

 

20.

 

Tuli on aabe “hiṅ”,

õhk on ettehõiskamine,

päevakera on ülemlaul,

tähed on tagasitoomine,

kuukuma on laotamine.

See on taevasustesse lõimitud valitsejasooline.

|| 2.20.1 ||

 

Too, kes nii tunneb taevasustesse lõimitud valitsejasoolist,

saavutab taevasustega ilmakaasluse, olmekaasluse, rakenduskaasluse,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei sarjaks vaimulikke! See on tava.

|| 2.20.2 ||

 

21.

 

Kolmene on aabe “hiṅ”,

kui on kolm ilma, on ettehõiskamine,

kui on tuli, õhk ja päevakera, on ülemlaul,

kui on tähed, linnud ja kiired, on tagasitoomine,

kui on maod, lõhnahaldjad ja esiisad, on laotamine.

See on kõigesse lõimitud loits.

|| 2.21.1 ||

 

Tollest, kes nii tunneb kõigesse lõimitud loitsu,

eks tuleb kõik.

|| 2.21.2 ||

 

Kuulutus on see:

“Mis on kolmekaupa viieti, ei neist

ole olemas teist vanemat ja ülemat.”

|| 2.21.3 ||

 

Kes tunneb seda, too tunneb kõike,

kõik ilmakaared talle kosti viivad,

Istuks, et “olen kõik”.

See on tava, see on tava.

|| 2.21.4 ||

 

22.

 

Tulel on ülemlaul, et “valin karja kombel loitsu jauramise”,

sünnijärjekuningal väljaütlemata,

leotisel väljaöeldu,

õhul pehme ja sujuv,

vürstil sujuv ja jõuline,

lopsakakuningal koovitaja oma,

vetevaimul väärheli.

Et teeks neile kõigile kummarduse,

aga vetevaimu oma arvaks välja!

|| 2.22.1 ||

 

Las laulan, et “taevalistele laulan surematust,

esiisadele panuseid, aruga inimestele lootust,

karjadele heinavett, urjalisele jumalariigi ilma,

oma loomusele laulan sööki”!

Et neid aruga mõistes hägustumata hõiskaks!

|| 2.22.2 ||

 

Kõik jõmisejad on vürsti loomused,

kõik soojalikud on sünnijärjekuninga loomused,

kõik puutelised on surma loomused.

Kui laidab teda jõmisejate suhtes,

siis las seletab, et “ilmusin vürsti toetuspinnas,

tema ütleb sulle vastuse”!

|| 2.22.3 ||

 

Veel, kui laidab teda soojalike suhtes,

siis las seletab, et “ilmusin sünnijärjekuninga toetuspinnas,

tema klobib su puruks”!

Veel, kui laidab teda puuteliste suhtes,

siis las seletab, et “ilmusin surma toetuspinnas,

tema paneb su põlema”!

|| 2.22.4 ||

 

Kõiki jõmisejaid on vaja öelda jõuliselt ja müristades:

“Annan vürstile jõudu!”

Kõiki soojalikke on vaja öelda haukamata, kõrvaleheitmata, avatult:

“Mu loomus andub sünnijärjekuningale!”

Kõiki puutelisi on vaja öelda lühidalt ja muigutamata:

“Peletan surma oma loomusest!”

|| 2.22.5 ||

 

23.

 

On kolm hoidjatüve,

esimene on “urjamine, kordamine, andmine”,

ent teine on kuumus,

kolmas on vaimuõppe meistri perekonna asukas,

kes oma loomuse meistri perekonnas otsast otsani ümber seab.

Kõik saavutavad soodsad ilmad.

Vaimu paigas käies saab surematuks.

|| 2.23.1 ||

 

Sünnijärjekuningas ilmu kuumutas,

kuumutatuist voolas välja kolmene tarkus.

Seda kuumutas,

kuumutatust voolasid välja

silbid “maapealne, maaülene, jumal”.

|| 2.23.2 ||

 

Neid kuumutas,

kuumutatuist voolas välja aabe “aum”.

Nõnda nagu kõik lehekesed kroogib kokku roots,

nii kroogib kõik kõned kokku aabe “aum”.

Aabe “aum” ongi nii kõik,

aabe “aum” ongi nii kõik.

|| 2.23.3 ||

 

24.

 

Vaimu sõnumitoojad sõnavad:

“Kui hommikul on külluste leotamine,

keskpäeval on kisade leotamine,

kolmas on päevakerade ja iga taevalise leotamine,

|| 2.24.1 ||

 

siis kus on sel juhul urjalise ilm?”

Kuidas teeks too, kes seda ei tunne?

Veel, las teeb tundes!

|| 2.24.2 ||

 

Enne kui teeb hommikul hakatust järeleütlusega,

sätib end sisse, tagumik kojakuninglase, pale põhja poole,

ning laulab loitsu külluslase poole:

|| 2.24.3 ||

 

“Paota ilmavärav! Et me sind näeksime! Oled valitsus!”

|| 2.24.4 ||

 

Veel, ohverdab:

“Au tulele, maapinnale, ilmapinnale!

Avasta mulle, urjalisele ilm!

On ju see urjalise ilm, olen sedasi

|| 2.24.5 ||

 

siin urjaline, mil kestnud oma jao – hüva!”

Ütleb “löö taba uppi!” ja tõuseb üles,

küllused pakuvad koos talle hommikul leotamist.

|| 2.24.6 ||

 

Enne kui teeb keskpäeval hakatust leotamisega,

sätib end sisse, tagumik tulesüütamispaiga, pale põhja poole,

ning laulab loitsu kisalase poole:

|| 2.24.7 ||

 

“Paota ilmavärav, et me sind näeksime! Oled ülemvalitsus!”

|| 2.24.8 ||

 

Veel, ohverdab:

“Au õhule, vaheruumipinnale, ilmapinnale!

Avasta mulle, urjalisele ilm!

On ju see urjalise ilm, olen sedasi

|| 2.24.9 ||

 

siin urjaline, mil kestnud oma jao – hüva!”

Ütleb “löö taba uppi!” ja tõuseb üles,

kisad pakuvad koos talle keskpäeval leotamist.

|| 2.24.10 ||

 

Enne kui teeb hakatust kolmanda leotamisega,

sätib end sisse, tagumik ohvrileegi, pale põhja poole,

ning laulab loitsu päevakera ja iga taevalise poole.

|| 2.24.11 ||

 

“Paota ilmavärav! Et me sind näeksime! Oled isevalitsus!”

|| 2.24.12 ||

 

Niimoodi päevakerale.

Veel, igale taevalisele.

“Paota ilmavärav! Et me sind näeksime! Oled suurvalitsus!”

|| 2.24.13 ||

 

Veel, ohverdab:

“Au päevakeradele ja igale taevalisele, taevapindadele, ilmapindadele!

Avastage mulle, urjalisele ilm!

|| 2.24.14 ||

 

On ju see urjalise ilm, olen sedasi

siin urjaline, mil kestnud oma jao – hüva!”

Ütleb “löö taba uppi!” ja tõuseb üles,

|| 2.24.15 ||

 

päevakerad ja iga taevaline pakuvad koos talle kolmandat leotamist.

Eks tunne too ju urjamise mõõtu,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 2.24.16 ||