Teine raamat

1.

 

Kogumina istub loitsule tõsine.

“Mis siis on tõsine, see on loits,” silmatakse,

“mis on ebatõsine, see pole loits.” || 2.1.1 ||

 

Siiski, mil lausutakse “läks tema juurde loitsuga”,

siis lausutakse seega “läks tema juurde tõsisega”.

“Läks tema juurde loitsuta”,

siis lausutakse seega “läks tema juurde ebatõsisega”. || 2.1.2 ||

 

Nüüd siiski, mil lausutakse “ohhoo, on meie loits”, kui tuleb tõsine,

siis lausutakse seega “ohhoo, on tõsine”.

“Ohhoo, pole meie loits,” kui tuleb ebatõsine,

siis lausutakse seega “ohhoo, on ebatõsine”. || 2.1.3 ||

 

Kellele nii tunnetavale istub, et “loits on tõsine”,

ja eks sellele lootuse paneb –

talle läheneksid tõsised hoidjad ja annaksid au. || 2.1.4 ||

 

2.

 

Istuks, et loits on ilmades viieti.

Maa teeb “hin”,

tuli on ettehõiskamine,

vaheruum on ülemlaul,

päevakera on tagasitoomine,

taevalagi on peidulepanek.

Nii on ülespoole. || 2.2.1 ||

 

Nüüd siis, kui on pöördunud.

Taevalagi teeb “hin”,

päevakera on ettehõiskamine,

vaheruum on ülemlaul,

tuli on tagasitoomine,

maa on peidulepanek. || 2.2.2 ||

 

Eks ilmad üles ja pöördunu võtavad kuju tolle jaoks,

kellele nii tunnetavale istub, et loits on ilmades viieti. || 2.2.3 ||

 

3.

 

Istuks, et loits on sajus viieti.

Õhustik teeb enne “hin”,

kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,

kui sajab, on ülemlaul,

kui lööb pikne ja müristab kõu, on tagasitoomine, || 2.3.1 ||

 

kui haarab kätte, on peidulepanek.

Eks ajab sadama,

kellele nii tunnetavale istub, et loits on sajus viieti. || 2.3.2 ||

 

4.

 

Istuks, et loits on kõigis vetes viieti.

Kui pilverünk ringi ujub, teeb “hin”,

kui sajab, on ettehõiskamine,

kui tulvavad idast, on ülemlaul,

kui läänest, on tagasitoomine,

meri on peidulepanek. || 2.4.1 ||

 

Eks vetest ei edasi käi, vete sisse jääb,

kellele nii tunnetavale istub, et loits on kõigis vetes viieti. || 2.4.2 ||

 

5.

 

Istuks, et loits on aastaaegades viieti.

Kevad teeb “hin”,

suvi on ettehõiskamine,

sajuaeg on ülemlaul,

sügis on tagasitoomine,

talv on peidulepanek. || 2.5.1 ||

 

Eks tolle jaoks võtavad kuju aastaajad ja tuleb aastaaeglik,

kellele nii tunnetavale istub, et loits on aastaaegades viieti. || 2.5.2 ||

 

6.

 

Istuks, et loits on karjades viieti.

Kits teeb “hin”,

lambad on ettehõiskamine,

lehmad on ülemlaul,

hobune on tagasitoomine,

mees on peidulepanek. || 2.6.1 ||

 

Eks tulevad tollel karjad, tuleb karjalik,

kellele nii tunnetavale istub, et loits on karjades viieti. || 2.6.2 ||

 

7.

 

Istuks, et ülimalt parim loits on hingedes viieti.

Hing teeb “hin”,

kõne on ettehõiskamine,

silmapaar on ülemlaul,

kõrvapaar on tagasitoomine,

aru on peidulepanek.

Need on ju ülimalt parimad. || 2.7.1 ||

 

Eks tuleb tollel ülimalt parim,

eks ülimalt parimaid ilmu ohjeldab,

kellele nii tunnetavale istub, et ülimalt parim loits on hingedes viieti.

Niimoodi on viietise puhul. || 2.7.2 ||

 

8.

 

Nüüd, seitsmetise puhul.

Istuks, et loits on kõnes seitsmeti.

“Mis iganes on kõnel “hum”, teeb “hin”.

Mis on “pra”(ette), on ettehõiskamine(prastāva).

Mis on “ā”(poole), on algus(ādi). || 2.8.1 ||

 

Mis on “ud”(üles), on ülemlaul(udgītha).

Mis on “prati”(tagasi), on tagasitoomine(pratihāra).

Mis on “upa”(juurde), on rähklemine(upadrava).

Mis on “ni”(sisse), on peidulepanek(nidhana). || 2.8.2 ||

 

Kõne annab talle piimaks piima,

mis on kõne piim.

On söök ja sööb sööki,

kellele nii tunnetavale istub, et loits on kõnes seitsmeti. || 2.8.3 ||

 

9.

 

Nüüd siis istuks, et loits on seitsmetine päevakera.

Kõigil kordadel samane, seepärast on loits.

Kõigil on samane “tagasi mu peale, tagasi mu peale!”, seepärast on loits. || 2.9.1 ||

 

Kui on tema, on “kõik tulnud järele püütud” – et ära tunneks!

Mis on enne tema tõusu, teeb “hin”.

Sel puhul on talle järele püütud karjad,

sestap teevad need “hin”,

sest on sellest loitsu liigist, mis teeb “hin”. || 2.9.2 ||

 

Nüüd, mis on tõusuajal, on ettehõiskamine.

Sel puhul on talle järele püütud inimarulised,

sestap on nad ettehõiskamise tungid, üleskiidu tungid,

sest on sellest loitsu liigist, mis on ettehõiskamine. || 2.9.3 ||

 

Nüüd, mis on lehmalüpsi viivul, on algus.

Sel puhul on talle järele püütud linnud,

sestap alustamata võtavad vaheruumis loomuse, et ringi lennata,

sest on sellest loitsu liigist, mis on algus. || 2.9.4 ||

 

Nüüd, mis on täpipealt keskpäeval, on ülemlaul.

Sel puhul on talle järele püütud taevalised,

sestap on need olevaimad kuninglikud sünnijärjed,

sest on sellest loitsu liigist, mis on ülemlaul. || 2.9.5 ||

 

Nüüd, mis on pärast keskpäeva ja enne päevalõppu, on tagasitoomine.

Sel puhul on talle järele püütud looted,

sestap ei ilmu tagasitoodud allpool,

sest on sellest loitsu liigist, mis on tagasitoomine. || 2.9.6 ||

 

Nüüd, mis on pärast päevalõppu ja enne loojumist, on rähklemine.

Sel puhul on talle järele püütud metsloomad,

sestap meest nähes rähklevad nad salus, urus,

sest on sellest loitsu liigist, mis on rähklemine. || 2.9.7 ||

 

Nüüd, mis on loojanguajal, on peidulepanek.

Sel puhul on talle järele püütud esiisad,

sestap neid peidule panevad,

sest on sellest loitsu liigist, mis on peidulepanek.

Nii siis istub, et loits on seitsmetine päevakera. || 2.9.8 ||

 

10.

 

Nüüd siis istuks, et loits on seitsmetine loomusemõõdus surmaületus.

“Teeb “hin”” on kolm silpi(hin-kā-ra),

“ettehõiskamine” on kolm silpi(pra-stā-va),

need on samased. || 2.10.1 ||

 

“Algus” on kaks silpi(ā-di),

“tagasitoomine” on neli silpi(pra-ti-hā-ra),

üks sellest teise,

need on samased. || 2.10.2 ||

 

“Ülemlaul” on kolm silpi(ud-gī-tha),

“rähklemine” on neli silpi(u-pa-dra-va),

kolm tuleb kolmega samane,

silp jääb kolmest silbist üle,

need on samased. || 2.10.3 ||

 

“Peidulepanek(ni-dha-na)” on kolm silpi,

seegi tuleb samane.

Eks ju, neid silpe on kakskümmend kaks. || 2.10.4 ||

 

Kahekümne ühega saab kätte päevakera.

Kahekümne esimene siit on ju päevakera.

Kahekümne teisega ohjeldab päevakerast ülemat.

See on taevakaar.

See on valust lahti. || 2.10.5 ||

 

Kätte saab siin päevakera ohjeldamise.

Eks tollel tuleb päevakera ohjeldamisest ülem ohjeldamine,

kellele nii tunnetavale istub, et loits on seitsmetine loomusemõõdus surmaületus;

istub, et loits. || 2.10.6 ||

 

11.

 

Aru teeb “hin”,

kõne on ettehõiskamine,

silmapaar on ülemlaul,

kõrvapaar on tagasitoomine,

hing on peidulepanek.

Laulend on põiki kootud hingedes. || 2.11.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud hingedes põiki kootud laulendi,

hinge saab, käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et oleks vägeva aruga!

See on vanne. || 2.11.2 ||

 

12.

 

Kui hõõrutab, teeb “hin”,

kui sünnib suits, on ettehõiskamine,

kui lõkendab, on ülemlaul,

kui tulevad tulesöed, on tagasitoomine,

kui raugeb, on peidulepanek,

kui täiesti rahuneb, on peidulepanek.

Tõllaltpääs on põiki kootud tules. || 2.12.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud tules põiki kootud tõllaltpääsu,

vaimusädeluses sööb sööki,

käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et kruusist ei võtaks ega välja sülgaks tule taga!

See on vanne. || 2.12.2 ||

 

13.

 

Kui kohale kutsub, teeb “hin”,

kui teatab, on ettehõiskamine,

kui magab koos naisega, on ülemlaul,

kui naist magatab, on tagasitoomine,

kui lõpu leiab, on peidulepanek,

kui üle läheb, on peidulepanek.

Vāmadevalik on põiki kootud sõbrapaaris. || 2.13.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud sõbrapaaris põiki kootud vāmadevaliku,

saab sõbrapaariks, sõbrapaarist sõbrapaari sünde jätkab,

käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et kedagi ei peletaks!

See on vanne. || 2.13.2 ||

 

14.

 

Tõusev teeb “hin”,

tõusnu on ettehõiskamine,

keskpäev on ülemlaul,

päevalõpp on tagasitoomine,

kui on loojunud, on peidulepanek.

Lopsakas on põiki kootud päevakeras. || 2.14.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud päevakeras põiki kootud lopsaka,

särtsujana sööb sööki,

käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei jälestaks kuumavat!

See on vanne. || 2.14.2 ||

 

15.

 

Kui veepilved ringi ujuvad, teeb “hin”,

kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,

kui sajab, on ülemlaul,

kui lööb pikne ja müristab kõu, on tagasitoomine,

kui haarab kätte, on peidulepanek.

Kirevalaadne on põiki kootud sombupilves. || 2.15.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud sombupilves põiki kootud kirevalaadse,

kammitseb kirevaid laade ja head laadi karje,

käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei jälestaks sadavat!

See on vanne. || 2.15.2 ||

 

16.

 

Kevad teeb “hin”,

suvi on ettehõiskamine,

sajuaeg on ülemlaul,

sügis on tagasitoomine,

talv on peidulepanek.

Ülemvalitsemine on põiki kootud aastaaegades. || 2.16.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud aastaaegades põiki kootud ülemvalitsemise,

ülemvalitseb sünnijärje, karjade ja vaimusädelusega,

käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei jälestaks aastaaegu!

See on vanne. || 2.16.2 ||

 

17.

 

Maa teeb “hin”,

vaheruum on ettehõiskamine,

taevalagi on ülemlaul,

ilmakaared on tagasitoomine,

meri on peidulepanek.

Võimaldajad on põiki kootud ilmades. || 2.17.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud ilmades põiki kootud võimaldajad,

ilma saab, käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei jälestaks ilmu!

See on vanne. || 2.17.2 ||

 

18.

 

Kits teeb “hin”,

lambad on ettehõiskamine,

lehmad on ülemlaul,

hobune on tagasitoomine,

mees on peidulepanek.

Kalpsajad on põiki kootud karjades. || 2.18.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud karjades põiki kootud kalpsajad,

karjatab, käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei jälestaks karju!

See on vanne. || 2.18.2 ||

 

19.

 

Karv teeb “hin”,

nahk on ettehõiskamine,

liha on ülemlaul,

luu on tagasitoomine,

üdi on peidulepanek.

Urjamisega urjamatu on põiki kootud liikmetes. || 2.19.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud liikmetes põiki kootud urjamisega urjamatu,

liikmed saab ega liikmest kühmu jää,

käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et aastat ei einestaks üdist!

See on vanne.

Või, et “üdist üldse ei einestaks”! || 2.19.2 ||

 

20.

 

Tuli teeb “hin”,

õhk on ettehõiskamine,

päevakera on ülemlaul,

tähed on tagasitoomine,

kuukuma on peidulepanek.

Valitsejasooline on põiki kootud taevasustes. || 2.20.1 ||

 

Too, kes nii on ära tundnud taevasustes põiki kootud valitsejasoolise,

läheb just taevasuste ilmakaaslust, olmekaaslust, ühendlikkust,

käib kogu kestvuse, elab igaviku,

tuleb vägeva sünnijärje ja karjadega, vägeva kuulsusega.

Et ei jälestaks vaimulikke!

See on vanne. || 2.20.2 ||

 

21.

 

Kolmene teeb “hin”,

kui on kolm ilma, on ettehõiskamine,

kui on tuli, õhk ja päevakera, on ülemlaul,

kui on tähed, linnud ja kiired, on tagasitoomine,

kui on maod, lõhnahaldjad ja esiisad, on peidulepanek.

Loits on põiki kootud kõiges. || 2.21.1 ||

 

Tollest, kes nii on ära tundnud kõiges põiki kootud loitsu,

eks tuleb kõik. || 2.21.2 ||

 

Kuulutus on sedamoodi:

“Mis on kolmekaupa viieti, ei neist

ole olemas tähtsamat, ülemat teist.” || 2.21.3 ||

 

Kes on selle ära tundnud,

on ära tundnud kõik.

Kõik ilmakaared talle kosti viivad,

istuks, et “olen kõik”.

See on vanne. See on vanne. || 2.21.4 ||

 

22.

 

“Loitsu puhul eelistan karjapärast jauramist,” on ülemlaul tulel.

Väljaütlemata sünnijärjekuningal.

Väljaöeldud tõmmisel.

Pehme sujuv õhul.

Sujuv jõuline vürstil.

Tikutajalik lopsakakuningal.

Väärheli vedelahõlmal.

Et kõigi nende juurde kummarduks,

aga vedelahõlmaliku arvaks välja! || 2.22.1 ||

 

“Surematust taevaliste poole laulan!” –

et laulaks poole!

“Healisandit esiisade, lootust inimaruliste,

heinavett karjadele, jumalikku ilma urjalise,

sööki loomuse poole laulan!” –

et neid aruga mõistaks ja hajumata hõiskaks! || 2.22.2 ||

 

Kõik jõminad on vürsti loomused.

Kõik soojused on sünnijärjekuninga loomused.

Kõik puuted on surma loomused.

Kui seda jõminates laidaks,

siis “vürsti toetuspinnas välja ilmusin,

vastuseks hakkab sulle ütlema tema” –

et sedasi seletaks! || 2.22.3 ||

 

Nüüd, kui seda soojustes laidaks,

siis “sünnijärjekuninga toetuspinnas välja ilmusin,

vastu hakkab sulle kloppima tema” –

et sedasi seletaks!

Nüüd, kui seda puudetes laidaks,

siis “surma toetuspinnas välja ilmusin,

vastu hakkab sulle põletama tema” –

et sedasi seletaks! || 2.22.4 ||

 

Kõiki jõminaid jõuliselt möirates ütleb:

“Vürst, jõudu annan!”

Kõiki soojusi haukamata, eemale heitmata, katmata ütleb:

“Sünnijärjekuninga loomusele andun!”

Kõiki puuteid tibagi üksteise pihta panemata ütleb:

“Surma loomuse peletan!” || 2.22.5 ||

 

23.

 

Kolm hoidjatüve.

Esimene on “urjamine, lahkamine, andmine”.

Teine ongi kuumus.

Kolmas asub vaimutoimetuse meistri perekonnas,

loomuse otsast otsani ümber seab meistri perekonnas.

Kõigist tulevad soodsad ilmad.

Vaimu paigas käib surematust. || 2.23.1 ||

 

Sünnijärjekuningas ilmu kuumas kõrvetas.

Kuumas kõrvetatutest voolas välja kolmene tarkus.

Seda kuumas kõrvetas.

Kuumas kõrvetatust voolasid välja

silbid “maatasand, leilitase, jumal”. || 2.23.2 ||

 

Neid kuumas kõrvetas.

Kuumas kõrvetatutest voolas välja, mis teeb “aum”.

Nõndaviisi, nagu lehekesed kõik kokku nüsib naast,

nii kõned kõik kokku nüsib, mis teeb “aum”.

Mis teeb “aum”, ongi kõik niisugune,

mis teeb “aum”, ongi kõik niisugune. || 2.23.3 ||

 

24.

 

Vaimu sõnumitoojad sõnavad:

“Kui koidikul on külluste tõmmistamine,

keskpäeval on halade tõmmistamine,

kolmas on päevakerade ja iga taevalise tõmmistamine – || 2.24.1 ||

 

siis kus tookord on urjalise ilm?”

Kui ei tunneks seda ära, kuidas teeks?

Nüüd – et teeks tark! || 2.24.2 ||

 

Enne kui teeb hakatust koidikul järelekõnega,

sätib sisse kojakuningluse päras, pale põhja poole,

ning laulab loitsu ette külluslikule: || 2.24.3 ||

 

“Lase valla ilmavärava kate!

Et me sind näeksime!

Oled valitsus!” || 2.24.4 ||

 

Nüüd, ohverdab:

“Austus tulele, maa pinnale, ilma pinnale!

Tunda saa mulle, urjalisele ilma!

See on ju urjalise ilm.

Olen || 2.24.5 ||

 

pärast kestvust siin urjaline – hüva!”

Ütleb “löö taba minema!” ja tõuseb üles.

Küllused talle koidikul tõmmistamist täiesti valmis panevad.

 

Enne kui teeb hakatust keskpäeval tõmmistamisega,

sätib sisse tulesüüteliku päras, pale põhja poole,

ning laulab loitsu ette halalikule: || 2.24.7 ||

 

“Lase valla ilmavärava kate!

Et me sind näeksime!

Oled ülemvalitsus!” || 2.24.8 ||

 

Nüüd, ohverdab:

“Austus õhule, vaheruumi pinnale, ilma pinnale!

Tunda saa mulle, urjalisele ilm!

See on ju urjalise ilm.

Olen || 2.24.9 ||

 

pärast kestvust siin urjaline – hüva!”

Ütleb “löö taba minema!” ja tõuseb üles.

Halad talle keskpäeval tõmmistamist täiesti valmis panevad.

 

Enne kui teeb hakatust kolmanda tõmmistamisega,

sätib sisse ohverdusleegi päras, pale põhja poole,

ning laulab loitsu ette päevakerale ja igale taevalisele. || 2.24.11 ||

 

“Lase valla ilmavärava kate!

Et me sind näeksime!

Oled isevalitsus!”

Nii päevakerale. || 2.24.12 ||

 

Nüüd, igale taevalisele.

“Lase valla ilmavärava kate!

Et me sind näeksime!

Oled suurvalitsus!” || 2.24.13 ||

 

Nüüd, ohverdab:

“Austus päevakeradele ja igale taevalisele, taeva pindadele, ilma pindadele!

Tunda saage mulle, urjalisele ilm! || 2.24.14 ||

 

See on ju urjalise ilm.

Olen pärast kestvust siin urjaline – hüva!”

Ütleb “lõi taba minema!” ja tõuseb üles. || 2.24.15 ||

 

Päevakerad ja iga taevaline talle kolmandat tõmmistamist täiesti valmis panevad.

Eks ju, too on mõõdu jagu urjamist ära tundnud,

kes nii on ära tundnud,

kes nii on ära tundnud. || 2.24.16 ||