Viies raamat

1.

 

Eks ju, kes tähtsaima ja armsaima on ära tundnud,

eks ju, saab tähtsaimaks ja armsaimaks.

Ikkagi, hing on tähtsaim ja armsaim. || 5.1.1 ||

 

Eks ju, kes küllasuse on ära tundnud,

eks saab omade küllasuseks.

Ikkagi, kõne on küllasus. || 5.1.2 ||

 

Eks ju, kes paiga on ära tundnud,

eks saab paiga siinilmas ja sealilmas.

Ikkagi, silmapaar on paik. || 5.1.3 ||

 

Eks ju, kes jõustuse on ära tundnud,

eks tema jaoks on kohal nii taevaste kui aruga inimeste tungid.

Ikkagi, kõrvapaar on jõustus. || 5.1.4 ||

 

Eks ju, kes püüne on ära tundnud,

eks saab omade püüneks.

Eks ju, aru on püüne. || 5.1.5 ||

 

Eks nüüd, hinged mina-armsamas sõnasõda pidanud:

“Mina olen armsam, mina olen armsam.” || 5.1.6 ||

 

Eks need hinged sünnijärjekuningast isale liginenud ja öelnud:

“Auväärne, kes in meist armsaim?”

Eks öelnud neile:

“Kelle minemaastumisel nähtuks justnagu pattujäänum ihu,

see on teil armsaim.” || 5.1.7 ||

 

Eks kõne astunud minema.

Aastaks eemale asutas, ringles, öelnud:

“Kuidas oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittesõnavad tummad,

kes hinge tõmbavad hingega, näevad silmapaariga, kuulevad kõrvapaariga,

mõistevad aruga – niimoodi.”

Eks kõne läinud sisse. || 5.1.8 ||

 

Eks silmapaar astunud minema.

Aastaks eemale asutas, ringles, öelnud:

“Kuidas oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittenägevad pimedad,

kes hinge tõmbavad hingega, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvapaariga,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks silmapaar läinud sisse. || 5.1.9 ||

 

Eks kõrvapaar astunud minema.

Aastaks eemale asutas, ringles, öelnud:

“Kuidas oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittekuulvad kurdid,

kes hinge tõmbavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks kõrvapaar läinud sisse. || 5.1.10 ||

 

Eks aru astunud minema.

Aastaks eemale asutas, ringles, öelnud:

“Kuidas oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu arutud lapsikud,

kes hinge tõmbavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

kuulevad kõrvapaariga – niimoodi.”

Eks aru läinud sisse. || 5.1.11 ||

 

Eks nüüd, minema soovib astuda hing.

Nii nagu hea ratsu jalakammitsa naastud kokku tambiks,

nii teised hinged kokku tampis.

Eks öelnud pärale jõudes talle:

“Auväärne, ole olemas!

Sina oled meile armsaim.

Et minema ei astuks!” || 5.1.12 ||

 

Eks nüüd, kõne öelnud nii:

“Mille küllasus ma olen, sina oled selle kõige külluslikum.”

Eks nüüd, silmapaar öelnud nii:

“Mille paik ma olen, sina oled selle paik.” || 5.1.13 ||

 

Eks nüüd, kõrvapaar öelnud nii:

“Mille jõustus ma olen, sina oled selle jõustus.”

Eks nüüd, aru öelnud nii:

“Mille püüne ma olen, sina oled selle püüne.” || 5.1.14 ||

 

Ei silmata ju “kõnet, silmapaare, kõrvu, aru”,

vaid silmatakse “hingi”.

Sest tuleb, et need kõik ongi hing. || 5.1.15 ||

 

2.

 

Eks ta öelnud: “Mis mulle söögiks tuleb?”

“Mis iganes on kuni koerte ja lindudeni,” eks on öelnud,

”see on ju hingaja(ana) söök(anna).

Eks ju, silmnähtavalt on nimeks hingaja.

Eks ju, nii äratundjal ei tule mingit söömatut(ananna).” || 5.2.1 ||

 

Eks ta öelnud: “Milline tuleb mu eluase?”

“Veed,” eks on öelnud.

Sestap ju einestajad enne seda ja pärast vetega läbi saavad,

eks tuleb eluase ülerüü,

eks tuleb, et pole paljas. || 5.2.2 ||

 

Eks Satyakāma Jābāla, kui ütles selle Gośruti Vaiyāghrapadyale, öelnud nii:

“Isegi kui kuivale paigale seda seletaks,

sünniksid seal harud, kerkiksid võrselehed.” || 5.2.3 ||

 

Nüüd, kui tahaks minna vägevaks –

et siis noorkuu aegu pühenduks

ning täiskuuööl hõõruks pulgaga kohupiimas ja mees kõigi rohtude hõõrutise!

“Tähtsaimale, armsaimale hüva!” tules määrde ohverdaks

ja hõõrutise kokkulaskme alla juhiks! || 5.2.4 ||

 

“Küllasusele hüva!” tules määrde ohverdaks

ja hõõrutise kokkulaskme alla juhiks!

“Paigale hüva!” tules määrde ohverdaks

ja hõõrutise kokkulaskme alla juhiks!

“Jõustusele hüva!” tules määrde ohverdaks

ja hõõrutise kokkulaskme alla juhiks!

“Püünele hüva!” tules määrde ohverdaks

ja hõõrutise kokkulaskme alla juhiks! || 5.2.5 ||

 

Nüüd, tagasi siueldes hõõrutise pihku paneb ja pomiseb:

“Oled vungi nimega,

sest kõik niisugune on sinu vungiga.

Sest ta on tähtsaim, armsaim, valitseja, kuningas.

Läkitagu ta mind tähtsuse, armuvalla, valitsuse, kuningriigini!

Las minagi olla kõik niisugune!” || 5.2.6 ||

 

Nüüd siis, igal sammul selle palvega võtab kruusist.

“Sigitaja puhul seda eelistame,” võtab kruusist,

“taevalise puhul rooga me,” võtab kruusist,

“armsaimat, parimat kõige tahujat,” võtab kruusist,

“auväärse puhul ruttu mõistuse vägi!” joob kõik.

Küürib kopsiku või kruusi, sätib sisse tulest läänes,

puukoorel või paljal paigal, vaikne kõnelema, vastupanuta.

Kui ta naist näeks,

siis ära tunneks, et “tegu kosutab”. || 5.2.7 ||

 

Kuulutus on sedamoodi:

“Kui tungitsi tegutsedes

unenägude sees näeb naist –

et teaks seal kosutamist,

kui nähtub see unenägu!

Kui nähtub see unenägu!” || 5.2.8 ||

 

3.

 

Eks Śvetaketu Āruṇeya pañcālade kogunemisruumile liginenud.

Eks Pravāhaṇa Jaivali öelnud nii:

“Surmakauge, sind õpetas isa?”

“Jah, auväärne.” || 5.3.1 ||

 

“Oled ära tundnud, milleni siinsed sünnijärjed välja käivad?”

“Ei, auväärne.”

“Oled ära tundnud, kuidas pöörduvad veelkord?”

“Ei, auväärne.”

“Oled ära tundnud lahkupöörde nii taevaliikumise kui ka esiisadeliikumise teest?”

“Ei, auväärne.” || 5.3.2 ||

 

“Oled ära tundnud, kuidas säärane ilm täiesti ei täitu?”

“Ei, auväärne.”

“Oled ära tundnud, kuidas viiendas ohverduses ütlevad veed nagu mees?”

“Ei ole, auväärne.” || 5.3.3 ||

 

Seejärel, miks ütlesid “õpetatud”, tundmata selliseid ära?

Kuidas seletaks õpetatu?”

Eks ta murelikult käinud isa poole.

Eks öelnud talle: “Ikkagi küll õpetamata.

Auväärne seletas mulle: “Sind õpetasin.”

 

Valitsejalik kaim küsis minult viis küsimust,

kuid ühtki neist polnud võimalik ära öelda.”

Eks tema öelnud: “Nii nagu sa mulle neid siin sõnasid,

pole ma ühtki neist ära tundnud.

Kui ma need ära tunneksin, kuidas ei ütleks sulle?” || 5.3.5 ||

 

Eks Gautama valitseja poole käinud.

Eks kätte saades peeti ta väärt olevaks.

Eks ta koidikul kokkusaamisele käinud.

Eks öelnud talle:

“Auväärne Gautama – et eelistaksid aruga inimese varanduse eelistust!”

Eks ta öelnud:

“Valitseja, olgu aruga inimese varandus sinu oma.

Seleta mullegi seda kõnet, mida selgitasid surmakauge otsal!”

Eks ta hädaldanud. || 5.3.6 ||

 

“Eks selle juurde kauaks asja tee!” on teadlikuks teinud.

Eks ta öelnud:

“Nii nagu sa mulle, Gautama, sõnasid.

Kuna ettepoole see tarkus – enne sind – vaimulikele ei lähe,

just sellepärast kõigi ilmade seas vaid rammu omad välja õpetas.”

Eks öelnud talle: || 5.3.7 ||

 

4.

 

“Ikkagi, Gautama, ilm on tuli.

Päevakera on selle süütetungal,

vihud on suits,

päev on palveleek,

kuukuma on tulesöed,

tähed on sädemed. || 5.4.1 ||

 

Selles tules ohverdavad taevalised usu.

Sellest ohverdusest tuleb kohale valitseja Tõmmis. || 5.4.2 ||

 

5.

 

Ikkagi, Gautama, sombupilv on tuli.

Õhk on selle süütetungal,

veepilv on suits,

pikselöök on palveleek,

pikker on tulesöed,

raheterad on sädemed. || 5.5.1 ||

 

Selles tules ohverdavad taevalised valitseja Tõmmise.

Sellest ohverdusest tuleb kohale sadu. || 5.5.2 ||

 

6.

 

Ikkagi, Gautama, maa on tuli.

Aasta on selle süütetungal,

selgus on suits,

öö on palveleek,

ilmakaared on tulesöed,

vaheilmakaared on sädemed. || 5.6.1 ||

 

Selles tules ohverdavad taevalised saju.

Sellest ohverdusest tuleb kohale söök. || 5.6.2 ||

 

7.

 

Ikkagi, Gautama, mees on tuli.

Kõne on selle süütetungal,

hing on suits,

keel on palveleek,

silmapaar on tulesöed,

kõrvapaar on sädemed. || 5.7.1 ||

 

Selles tules ohverdavad taevalised söögi.

Sellest ohverdusest tuleb kohale niisk. || 5.7.2 ||

 

8.

 

Ikkagi, Gautama, neiu on tuli.

Hargivahe on selle süütetungal,

mis kohale kutsub, on suits,

üsk on palveleek,

mis lõpu teeb, on tulesöed,

õnnistamised on sädemed. || 5.8.1 ||

 

Selles tules ohverdavad taevalised niisa.

Sellest ohverdusest tuleb kohale loode. || 5.8.2 ||

 

9.

 

Edasi, aga “viiendas ohverduses ütlevad veed nagu mees”.

Loode magab lootekestaga kinni kaetult kümme või üheksa kuud sisemuses,

mispeale ju siin sünnib. || 5.9.1 ||

 

Sündinu elab, kuni kestvust.

Kui on näha, et edasi käib, tuled ta siit viivadki,

siit, kuhu tuli, sinna, kuhu tuleb kohale. || 5.9.2 ||

 

10.

 

Need, kes nõnda selle ära tunnevad,

ja kellele metsas istub, et “kuumus on usk”,

tulevad kohale palveleeki.

Palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täijõust kuutiivast kuude kuusse,

mis päevakera käib põhja pool. || 5.10.1 ||

 

Kuudest aastasse,

aastast päevakerasse,

päevakerast kuukumasse,

kuukumast pikselööki.

See mees on inimaruta.

Ta läkitab nad vaimuni.

See rada on taevaliikumine.” || 5.10.2 ||

 

Nüüd, kellele külas istub, et “antud on soovitu ja täidunu”,

tulevad kohale suitsusse,

suitsust öösse,

ööst tagatiiba,

tagatiivast kuude kuusse,

mis päevakera käib lõuna pool;

nad ei saa aastat kokku. || 5.10.3 ||

 

Kuudest esiisade ilma,

esiisade ilmast selgusesse,

selgusest kuukumasse.

See on valitseja Tõmmis.

See on taevaliste söök.

Seda hakkavad taevalised palaks neelama. || 5.10.4 ||

 

Selles kuni kokkulaskumiseni soojendab.

Nüüd, veelkord just sellesse lõiku tagasi pöörduvad.

Selgusesse, selgusest õhku.

Kui tuleb õhk, siis tuleb suits,

kui tuleb suits, siis tuleb veepilv. || 5.10.5 ||

 

Kui tuleb veepilv, siis tuleb pilverünk.

Kui tuleb pilverünk, siis toob sajuaja.

Siin sünnivad riis ja oder, rohi ja laanekuningad, seesamiseeme ja uba.

Siit on ju siis raske välja langeda,

sest mis iganes sööki sööb,

mida niisaga piserdab,

seda rohkem just tuleb. || 5.10.6 ||

 

Kes on siin rahuldustpakkuvalt toimetamas,

eks lootusepanek on selline – et nad ilmuksid rahuldustpakkuvasse üska!

Vaimuliku üska, rammumehe üska või talitaja üska.

Nüüd, kes on siin paha haisuga toimetamas,

eks lootusepanek on selline – et nad ilmuksid paha haisuga üska!

Koera üska, sea üska või matsliku üska. || 5.10.7 ||

 

Nüüd, kummalgi teel pole kellegi abiga

neid pisikesi korduvalt pöörduvaid tulnuid;

tulevad “sünni, sure!”

Selline on kolmas paik.

Sellega ilm täiesti ei täitu.

Sellepärast – et eemale tõukaks!

Kuulutus on sedamoodi: || 5.10.8 ||

 

“Kullavaras ja veinijoodik,

kõrguse sängi asustaja ja vaimuri mõrvar –

need neli langevad,

ja viies, kes askeldab nendega.” || 5.10.9 ||

 

Eks nüüd, kes nii on ära tundnud viis tuld,

ei määrdu patususest, kui ka koos nendega askeldab.

Ta tuleb puhas, kumanud, soodsas ilmas,

kes nii on ära tundnud,

kes nii on ära tundnud. || 5.10.10 ||

 

11.

 

Prācīnaśāla Aupamanyava, Satyayajña Pauluṣi, Indradyumna Bhāllaveya,

Jana Śārkarākṣya ja Buḍila Āśvatarāśvi –

eks need vägevad hooneomanikud, vägevad kuulutajad

koos olles soovinud arutada:

“Mis on meie loomus? Mis on vaim?” || 5.11.1 ||

 

Eks nad jõusse viinud:

“Auväärsed, Uddālaka Āruṇi ju

igamehelikku loomust just lahkab.

Uhh, mingem teda kohtama!”

Eks kohanud teda. || 5.11.2 ||

 

Eks ta jõusse viinud:

“Sellised vägeva hoone omanikud, vägevad kuulutajad hakkavad minult küsima.

Nendest kõigele ma nagunii jälile ei jõua.

Uhh, ma annan teisele õpetada!” || 5.11.3 ||

 

Eks öelnud neile:

“Auväärsed, Aśvapati Kaikeya ju

igamehelikku loomust täpipealt lahkab.

Uhh, mingem teda kohtama!”

Eks kohanud teda. || 5.11.4 ||

 

Eks teha lasknud neile, kes kätte said, eraldi väärimisi.

Eks ta koidikul maast lahti saades öelnud:

“Pole mu maakonnas ei varast,

kitsipunga ega joomahullu,

pole tuld läitmata jätnut, mittetunnetavat

ega mingit enesekeskset meest või naist.

Auväärsed, ma hakkan ju urjama.

Mis kombel igaühele kahijaist rikkust hakkame andma,

sel kombel auväärsetele hakkame andma.

Juurde asja tehku auväärsed!” || 5.11.5 ||

 

Eks nad öelnud:

“Eks mille tarvis mees toimetaks,

eks – et seda just sõnaks!

Igamehelikku loomust täpipealt lahkadki.

Seda meilegi seleta!” || 5.11.6 ||

 

Eks öelnud neile:

“Koidikul ütlen teile vastuseks.”

Eks nad süüdatud tunglad käes päevahakul tagasi astunud.

Eks neid juhatamata öelnud just nii: || 5.11.7 ||

 

12.

 

“Aupamanyava, milline loomus sulle istub?”

“Taevas just, auväärne valitseja,” eks on öelnud.

“See igamehelik loomus on ju hea särtsuga,

milline loomus sulle istub.

Sestap nähtub sinu perekonnas tõmmistatut, väljatõmmistatut, juurdetõmmistatut. ||5.12.1 ||

 

Sööd sööki, näed meeldivat.

Sööb sööki, näeb meeldivat –

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub nii, et on igamehelik loomus.

Aga see on loomuse pea,” eks on öelnud,

“et sul pea hakkaks lendama,

kui ei läheks minuni!” || 5.12.2 ||

 

13.

 

Eks nüüd, öelnud Satyayajña Pauluṣile:

“Prācīnayogya, milline loomus sulle istub?”

“Päevakera just, auväärne valitseja,” eks on öelnud.

“See igamehelik loomus on ju igatlaadi,

milline loomus sulle istub.

Sestap nähtub sinu perekonnas igatlaadi paljut – || 5.13.1 ||

 

käimaläinud hobueeslitõld, orjatar, kaelakee.

Sööd sööki, näed meeldivat.

Sööb sööki, näeb meeldivat –

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub nii, et on igamehelik loomus.

Aga see on loomuse silm,” eks on öelnud,

“et kui minuni minemata pimedaks jääksid!” || 5.13.2 ||

 

14.

 

Eks nüüd, öelnud Indradyumna Bhāllaveyale:

“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”

“Õhk just, auväärne valitseja,” eks on öelnud.

“See igamehelik loomus on ju eraldi käimakoht,

milline loomus sulle istub.

Sestap eraldi kostid käivad su juurde,

eraldi tõllarodud järel käivad. || 5.14.1 ||

 

Sööd sööki, näed meeldivat.

Sööb sööki, näeb meeldivat –

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub nii, et on igamehelik loomus.

Aga see on loomuse hing,” eks on öelnud,

“et sul hing minema astuks,

kui ei läheks minuni!” || 5.14.2 ||

 

15.

 

Eks nüüd, öelnud Jana Śārkarākṣyale:

“Śārkarākṣya, milline loomus sulle istub?”

“Selgus just, auväärne valitseja,” eks on öelnud.

“See igamehelik loomus on ju paljutsi,

milline loomus sulle istub.

Sestap on sul paljutsi sünnijärge ja rikkust. || 5.15.1 ||

 

Sööd sööki, näed meeldivat.

Sööb sööki, näeb meeldivat –

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub nii, et on igamehelik loomus.

Aga see on loomuse rindkere,” eks on öelnud,

“et sul rindkere ära pudeneks,

kui ei läheks minuni!” || 5.15.2 ||

 

16.

 

Eks nüüd, öelnud Buḍila Āśvatarāśvile:

“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”

“Veed just, auväärne valitseja,” eks on öelnud.

“See igamehelik loomus on ju hüüs,

milline loomus sulle istub.

Sestap on sul hüüt ja õitsemist. || 5.16.1 ||

 

Sööd sööki, näed meeldivat.

Sööb sööki, näeb meeldivat –

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub nii, et on igamehelik loomus.

Aga see on loomuse kõht,” eks on öelnud,

“et sul kõht lõhkeks,

kui ei läheks minuni!” || 5.16.2 ||

 

17.

 

Eks nüüd, öelnud Uddālaka Āruṇile:

“Gautama, milline loomus sulle istub?”

“Maa just, auväärne valitseja,” eks on öelnud.

“See igamehelik loomus on ju paik,

milline loomus sulle istub.

Sestap on su paigas sünnijärge ja rikkust. || 5.17.1 ||

 

Sööd sööki, näed meeldivat.

Sööb sööki, näeb meeldivat –

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub nii, et on igamehelik loomus.

Aga need on loomuse jalad,” eks on öelnud,

“et sul jalad ära kuhtuksid,

kui ei läheks minuni!” || 5.17.2 ||

 

18.

 

Eks öelnud neile:

“Sedaviisi te ju igamehelikku loomust eraldi tunnetades sööki sööte.

Kellele aga istub nii, et igamehelik loomus on hästiarvamisliku määratud suunaga,

too kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes sööki sööb. || 5.18.1 ||

 

Eks ju, igameheliku loomuse pea on hea särtsuga,

silmapaar on igatlaadi, hing on eraldi käimakoht – loomus, rindkere on paljutsi,

kõht on hüüs, maa on jalad, rinnaesine on tarkuselava, karvad mätas,

süda kojakuninglus, aru toidupoolise küpsetamine, suumulk ohverdusleek. || 5.18.2 ||

 

19.

 

Kui läheneks esimesele palutule,

siis see suitsegu.

Kui ohverdaks esimese ohverduse,

et siis ohverdaks nii: “Hingele hüva!”

Hing turgutub. || 5.19.1 ||

 

Kui hing turgutub, siis turgutub silmapaar.

Kui silm turgutub, siis turgutub päevakera.

Kui päevakera turgutub, siis turgutub taevalagi.

Kui taevas turgutub, siis turgutub kõik see,

mida taevalagi ja päevakera korraldavad.

“Sellega turgutumise järel turgutub

sünnijärjega, karjadega, söödava söögiga, särtsuga, vaimusädelusega.” || 5.19.2 ||

 

20.

 

Nüüd, kui teise ohverdaks,

et siis ohverdaks nii: “Laialihõngule hüva!”

Laialihõng turgutub. || 5.20.1 ||

 

Kui laialihõng turgutub, siis turgutub kõrvapaar.

Kui kõrvapaar turgutub, siis turgutub kuukuma.

Kui kuukuma turgutub, siis turgutuvad ilmakaared.

Kui ilmakaared turgutuvad, siis turgutub kõik see,

mida ilmakaared ja kuukuma korraldavad.

“Sellega turgutumise järel turgutub

sünnijärjega, karjadega, söödava söögiga, särtsuga, vaimusädelusega.” || 5.20.2 ||

 

21.

 

Nüüd, kui kolmanda ohverdaks,

et siis ohverdaks nii: “Mahahõngule hüva!”

Mahahõng turgutub. || 5.21.1 ||

 

Kui mahahõng turgutub, siis turgutub kõne.

Kui kõne turgutub, siis turgutub tuli.

Kui tuli turgutub, siis turgutub maa.

Kui maa turgutub, siis turgutub kõik see,

mida maa ja tuli korraldavad.

“Sellega turgutumise järel turgutub

sünnijärjega, karjadega, söödava söögiga, särtsuga, vaimusädelusega.” || 5.21.2 ||

 

22.

 

Nüüd, kui neljanda ohverdaks,

et siis ohverdaks nii: “Kokkuhõngule hüva!”

Kokkuhõng turgutub. || 5.22.1 ||

 

Kui kokkuhõng turgutub, siis turgutub aru.

Kui aru turgutub, siis turgutub sombupilv.

Kui sombupilv turgutub, siis turgutub pikselöök.

Kui pikselöök turgutub, siis turgutub kõik see,

mida pikselöök ja sombupilv korraldavad.

“Sellega turgutumise järel turgutub

sünnijärjega, karjadega, söödava söögiga, särtsuga, vaimusädelusega.” || 5.22.2 ||

 

23.

 

Nüüd, kui viienda ohverdaks,

et siis ohverdaks nii: “Ülahõngule hüva!”

Ülahõng turgutub. || 5.23.1 ||

 

Kui ülahõng turgutub, siis turgutub nahk.

Kui nahk turgutub, siis turgutub õhk.

Kui õhk turgutub, siis turgutub selgus.

Kui selgus turgutub, siis turgutub kõik see,

mida õhk ja selgus korraldavad.

“Sellega turgutumise järel turgutub

sünnijärjega, karjadega, söödava söögiga, särtsuga, vaimusädelusega.” || 5.23.2 ||

 

24.

 

Kes nii mittetunnetaja ohverdab tuleohvri,

nii nagu tulesöe minema kannaks ja tuhas ohverdaks,

seda nägu oleks see. || 5.24.1 ||

 

Nüüd, kes nii tunnetaja ohverdab tuleohvri,

tolle ohverdatu tuleb kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes. || 5.24.2 ||

 

Nõndaviisi, nagu põiki kootud nooletups tules leekima läheks,

eks nii kõik tolle patusused leekima lähevad,

kes nii tunnetaja ohverdab tuleohvri. || 5.24.3 ||

 

Ent eks sellepärast – kui nii äratundja valmis paneks järelejäänut ka matslikule,

eks see just tema igamehelikus loomuses ohverdataks.”

See selline kuulutus: || 5.24.4 ||

 

“Justnagu näljased lapsed

istuvad ümber ema,

nõnda kõigile tulnutele

istub tuleohver.” || 5.24.5 ||