īśa

Aum!

Täielik nii, täielik naa.

Täielikku toodab täielik.

Täielikust täielikku ära võttes

järele jääb täielik.

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

Aum!

 

1.

 

Isand on kõik niisugune asustatav,

mis iganes on looduses loodus.

Et naudiksid loobudes!

Ära ahnitse kellegi rikkust!

 

Kes siinmail tegusid teeb,

sooviks sada aastat elada,

pole teistmoodi ka sinuga.

Ei tegu mehest määrdu.

 

Need on nimelt ebajumalikud ilmad,

pilkase pimedusega kaetud.

Neid nad edasi käies kohtavad,

inimesed, kes on loomutapjad.

 

2.

 

Üksik muutumatu, hoogsam arust.

Ei taevalised teda kätte saa, erk ju eespool.

Teine jookseb, tema paigal mööda käib.

Emalõõsk vetele tas asu annab.

 

Ta muutub, ta ei muutu,

ta kaugel on, ent siiski kõrval,

ta sel kõigel sees,

ent siiski kõigest sellest väljas.

 

Kes aga kõiki tulnuid

loomuse sees näha oskab

ja kõigis tulnutes loomust,

ei tõuku tollest eemale.

 

Kui kõigist tulnutest

teada saab, et tuli loomus,

siis mis rumalust, mis valu seal on,

kui oskab näha ühtsust?

 

Ta ümber võttis heleda, kehatu, haavamatu,

närvisoonteta, puhta, patust murdmata –

luuletaja, arukas, läbilane, iselane.

Tarvikuid välja tahus pidevaiks aastaiks, nii nagu on tõeliselt.

 

3.

 

Pilkasesse pimedusse lähevad,

kellele istub ebatarkus.

Veel suuremasse pimedusse need,

kes vaid tarkuses lustivad.

 

Lausutakse, et “tarkusega on ühtmoodi”,
lausutakse, et “ebatarkusega on teistmoodi”.

Nii oleme kuulnud mõistjailt,

kes selle me silmadesse tõid.

 

Kes on tarkust ja ebatarkust

ära tundnud kumbagi koos,

ebatarkusega välja pääseb surmast,

tarkusega küünib surematuni.

 

Pilkasesse pimedusse lähevad,

kellele istub kohaletulematus.

Veel suuremasse pimedusse need,

kes vaid kohaletulekus lustivad.

 

Lausutakse, et “kohaletulemisest on ühtmoodi”,
lausutakse, et “kohaletulematusest on teistmoodi”.

Nii oleme kuulnud mõistjailt,

kes selle me silmadesse tõid.

 

Kohaletulemist ja äralagunemist

kes on ära tundnud kumbagi koos,

äralagunemisega välja pääseb surmast,

kohaletulemisega küünib surematuni.

 

Kullast kausiga

on kinni pandud olemuse suu.

Sa sellel, õitsetaja, kate vallanda,

et näha olemusehoidjat!

 

Õitsetaja, üksik ärgas, ohjaja, jumaline, kuninglik sünnijärg,

laiali kanna vihud, kohale kanna särts!

Näha seda laadi võtan sul, mis sul osavaim.

See mees, kes siin ja seal, olen mina.

 

4.

 

Õhk ja surematu hingus

nüüd on niimoodi – tuhastatud ihu.

Aum! Talitus, meenuta! Tehtut meenuta!

Talitus, meenuta! Tehtut meenuta!

 

Tuli, juhi siit hea rada hüvangusse!

Taevane, igaühe lauglemisi tunnetad,

eemale sõdi meist keeltkandev süü!

Suurt au sul ütlen hardalt.