Kāṭha

1.

 

Eks ju andnud käskija Vājaśravasa ära kogu vara.

Eks tal olnud poeg, nimeks Naciketas.

 

Eks tolle surmakauge sisse läinud lunatasude juhatusel usk.

Ta arvas:

 

“Veed joodud, heinad vohmitud,

piimad lüpstud, tajudeta.

Need on nimelt õnnetud ilmad,

neisse läheb ta selliseid andes.”

 

Eks ta öelnud isale:

“Kutt, kellele saaksid anda minu?”

Teist korda, kolmandat.

Eks öelnud talle:

“Annan su surmale.”

 

[Naciketas siseneb surma majja, omaette:]

Paljudest esimesena käin,

paljude keskel käin.

Ometi, milline on ohjaja tegevus,

mida minuga täna tegema hakkab?

 

Nii, näha oska eespoolseid!

Nii, nüüd näe ära järglased!

Surelik küpseb nagu nisu,

veelkord sünnib nagu nisu.

 

Igamehelik läheb kodudesse kui lapuline vaimulik.

Rahu tehakse temaga nii:

“Vett vii, asjapulga poeg!”

 

Lootuse ja ootuse, kokkusaadu ja hea käekäigu,

soovitu ja täidunu, kõik pojad ja karjad

nopib ta vähenutikal mehel,

kelle koju vaimulik asja teeb, einet saamata.

 

[Surm kolm päeva hiljem, kui Naciketas pole kasutanud vaimulikuhüvesid:]

Kolm ööd minu koju asja tegid

einet saamata, vaimur, austust väärt lapuline –

au sulle, vaimur!

Las ka minul olla hästi!

Sestap kolme eelistust vastu eelista!

 

[Naciketas:]

Et Gautama võtaks rahuliku kuju,

oleks justnagu nõtke aruga ega arvusta!

Et kui sinust, surm, edasi tõmbun tema juurde,

siitpeale mulle vastu sõnaks!

Seda eelistust kolmest esmalt eelistan.

 

[Surm:]

Siitpeale tulevikus vastab justnagu enne

Auddālaki Āruṇi, kui minust edasi tõmbud.

Magab öösel kergesti ega arvusta,

kui näeb sind, surma suust vabakspäästetut.

 

[Naciketas:]

Jumalikus ilmas pole mingit hirmu olemas,

ei olda seal hirmul sinu ega vananemise ees.

Pääseb välja einesoovist ja joogijanust,

valu läheb üle ja rõõmustab jumalikus ilmas.

 

Surm, sa lahkad jumalikku tuld,

uskujale edasi seleta sa vägevat!

Jumalikud ilmad paluvad surematust.

Seda eelistust teiseks eelistan.

 

[Surm:]

Seletan sulle edasi.

Saa mult jumaliku tule taipu, Naciketas!

Teadvustad otsata ilma kättesaamist, ent ka paik

tunne ära, varjendisse peidulepandu!

 

[Jutustaja:]

Öelnud talle, et tuli on ilma algus,

missugused ja mismoodi on urikivid,

ning tema öeldu järgi vastu sõnas.

Surm nüüd sellest tasanes ja lausus veel,

meelitatav vägev loomus talle seletas.

 

[Surm:]

Annan sulle siin ja täna suuremagi eelistuse –

tulevikus on sel tulel just sinu nimi.

Ning haara ka see mitutlaadi tõmmats!

 

Kes on kolme naciketaslasega, ligineb kolmega kokkupanule

ja kolme tegu teeb, pääseb välja sünnist ja surmast,

ära tunneb taevalise tunnustatu – sünnilt vaimu –,

selle läbi sõõlab ning käib otsast otsani rahusse.

 

Kes on kolme naciketaslasega, ära tunneb kolm,

ja nii tunnetades sõelub naciketaslast,

surma lõksud ettepoole pagendatud, siis tal

valu läheb üle ja rõõmustab jumalikus ilmas.

 

Naciketas, selline on sinu jumalik tuli,

mida eelistasid teise eelistusega.

Just seda ütlust hakkab kasutama inimkond, et on sinu tuli.

Kolmandat eelistust, Naciketas, eelista!

 

[Naciketas:]

Inimarulised mõttes lahknevad, et mis käib edasi.

Mõni väidab, et ta “on olemas”, ja mõni, et “pole”.

Sa õpetad mulle selle tarkuse –

see on kolmas eelistus eelistustest.

 

[Surm:]

Siin muiste mõttes lahknenud ka taevalistega,

sest ei saa hästi teada.

See hoidja on väike.

Naciketas, eelista teistsugust eelistust!

Ära pane mind kammitsasse!

Tõmba mind sellest välja!

 

[Naciketas:]

Siin küll mõttes lahknenud ka taevalistega,

ja sina öelnud, surm, et “see pole hästi teada”,

kuid teist sinu nägu ütlejat selle kohta ei leidu.

Mingi teine eelistus pole sellega võrdne.

 

[Surm:]

Eelista sajani elavaid poegi ja pojapoegi,

suuri karju, elevante, kulda, hobuseid!

Eelista vägev püüne maa peal

ja ela nii mitu sügist nagu soovid!

 

Kui arvad, et see on võrdne eelistus,

siis eelista varandust ja kauast elatist!

Naciketas, sa saad olla maa peal vägev

ja tungelda iga liiki tunge, teen seda!

 

Kuitahes rasked üles leida on tungid, mis on surelikus ilmas –

taotle kõiki neid tunge, kui kavatsevad!

Kanneldega lustitarid tõldadel,

keda inimarulised ei leia – nii nägusad,

annan ma sulle kätte, ole nende ümmardajateringis, Naciketas!

Suremise järele ära küsi!

 

[Naciketas:]

Need, mis on sureliku homsed päevad, otsategija,

vanandavad kõigi tajude särtsu

ja ka kogu vähese elusoleku.

Just sinul on kandamid, sinul on tants ja laul.

 

Ei varandusega turgutu inimaruline.

Kuna nägime sind, siis võime varanduse üles leida.

Elada võime, kuivõrd sinust saab isand.

Aga minu eelistus – eelistan just seda.

 

Jõuab vananematute ja surematute ligi

ning teadvustab, et vananeb surelikuna all viletsusepaigas,

mõtiskledes toonist, rahuldumisest ja rõõmutujust –

kes lustiks ülipikka elusolekut?

 

Mille kohta mõttes nii lahknevad, surm,

mis on kohaületuses vägevas, seleta meile seda!

See on eelistus, mis läheb varjatu sekka.

Naciketas ei eelista teistsugust.

 

2.

 

[Surm:]

Üks on armsam, teine justkui meeldivam.

Mõlemad need mitmeks tarbeks aheldavad meest.

Kui vastu võtta armsam, tuleb tõsine,

ent kes meeldivamat eelistab, tarbest hüljatakse.

 

Armsam ja meeldivam käivad inimarulises,

neid koos läbi võttes lahutub mõistja.

Sest mõistja eelistab meeldivamast armsamat,

nõrk eelistab rammukast ühendusest meeldivamat.

 

Sa mõtisklesid meeldivatest ja meeldivat laadi tungidest,

Naciketas, ent välja tõmbusid,

külge saamata varanduse tõmmatsit,

mille sisse vajuvad paljud inimarulised.

 

On kaugele need vastupidi nõelatipud

teada – ebatarkus ja tarkus,

arvan, et Naciketas saada soovib tarkust.

Tunge on palju – sind ei ole rikkunud.

 

Ebatarkuse sees on käimas

isekalt mõistjad, oma arust oskajad,

trambitavad. Ringlevad rumalalt

nagu pimeda poolt juhitavad pimedad.

 

Kohaületus ei heiastu lapsikule,

hajujale, varanduserumalusest rumalale.

Kes arvestab, et “ilm on siin ja mujal pole”,

ilmub veel ja veel minu sunni alla.

 

Mida paljud ka kuulmiseks üles ei leia,

mida paljud kuuldeski ära ei tunne,

tolle ütleja on vapustav, ülesleidja edukas.

Edukalt õpetatud teadja on vapustav.

 

Kui alamrahvas ütlust kasutab, siis ei saa hästi teada,

kuna on paljuti mõeldav.

Kui teistsugune ütlust ei kasuta, siis polegi siin minekut,

sest on väikesemõõdulisest aimamatult väiksem.

 

Aimamine ei pane arutamist kätte saama.

Meelis, teistsugune kasutab ütlust just hästiteadmise jaoks.

Sina said selle kätte. Ohhoo, hoiad olemust!

Meilt küsija tohiks tulla vaid sinu nägu, Naciketas!

 

[Naciketas:]

Ma tean, et “vahvus” on ebapüsiv,

sest seda, mis on kindlalt, ei saa ebakindlad kätte.

Sestap sõelun ma naciketaslase tuld,

ebapüsivate algete abiga saan kätte püsiva.

 

[Surm:]

Tungi kättesaamist, looduse paika,

talituse otsatust, hirmutu ületuskohta,

hõiskelaulu vägevust, laia laulmist ja paika nägid,

mõistja Naciketas, ent hoidlikult välja tõmbusid.

 

Raskesti näha, varjatu sekka läinud,

väga sügavale varjendisse asunud, muistset

taevalist arutab loomukohasega ühenduse käsilevõtmisega

mõistja, hülgab erutuse ja valu.

 

Kui surelik selle ära kuuleb, täiesti kinni haarab ja üles kisub,

ja kui selle väikese hoidiku kätte saab, siis ta rõõmustab,

sest üles leides rõõmustatakse.

Arvan, et Naciketas on katmata seadis.

 

[Naciketas:]

Mis on teisal hoidjast, teisal mittehoidjast,

teisal sellest, mis tehtud ja tegemata,

teisal tulnust ja tulevikust,

seda sa näed. Seda sõna!

 

[Surm:]

Jälge, millest aru peavad kõik tarkvarad,

ja mida sõnavad kõik kuumused,

mida soovides vaimutoimetust toimetatakse –

seda jälge sulle kokkuvõtlikult seletan:

see on “aum”.

 

Sest just seda vaimu silpi,

sest just seda ülemat silpi,

sest just seda silpi teades

kes vaid midagi soovib, siis see tal on.

 

Seda armsaimat hoomamist,

seda ülemat hoomamist,

seda hoomamist teades

saab vaimuilmas vägevaks.

 

Ei sünni ega sure arbumeelne,

pole ta kusagilt ega keegi temast tulnud,

on sündimatu, püsiv, pidev muistne,

ei tapeta ka siis, kui tappa ihu.

 

Kui tapja arvab tappa,

kui tapetu arvab tapetuks,

ei siis kumbki teada saa.

Ei ta tapa ega tappa saa.

 

Väikesest väiksem, vägevast vägevam

on sünnitise loomus, varjendisse peidule pandud.

Talitusteta ja ilma valuta näeb

tänu tahu siivsusele loomuse vägevust.

 

Istub, ent kaugusse rändab,

magab, ent liigub kõigiti.

Kes toda hullupöörast(madāmada) taevalist

teine on teadma väärt kui mina(mad)?

 

Ihudes ihuta,

seismajäämatutes seismajäänud,

vägevat, lahtist loomust arutab

mõistja ega valule.

 

Ei leia loomust üles ütlusekasutamisega,

ega nutiga või palju kuuldes.

Ta leiab üles, mille see katab,

loomus jätab oma järglase talle katmata.

 

Pole taandumata halvatoimelisi,

ei rahutult, ei mittekoondunud,

ega ju ka rahutu aruga

saaks teadvustades kätte.

 

Kellele saab vaim ja ramm kumbki vaid pudruks,

mille surm üle piserdab –

kes on küll ära tundnud, kus ta on?

 

3.

 

Hästitehtu ilmas joovad õigust,

olles ülima ülalpoolse varjendi sisse läinud,

vari ja kuumus – nagu sõnavad vaimutundjad,

kes viit tuld; ja ka, kes on kolme naciketaslasega.

 

Mis on urjajate sulg,

mis on vaimu silp, ülem,

hirmutu, väljapääsu soovijate perv –

nii võiks meil olla naciketaslane.

 

Tunne ära, et tõllamees on loomus,

aga tõld on ihu!

Tunne ära, et tõllajuht on taipamine,

haardessevõtt aru!

 

Lausutakse, et ratsud on tajud,

tööpõllud nende sees on aistingud.

Loomuse, taju ja aruga ühitunust

lausuvad arukad – “nautija”.

 

Kellest aga teadasaamisetu saab,

alati on ühitumata aruga,

tema tajud on sundimata,

nii nagu veaga hobused tõllajuhil.

 

Kellest aga teadasaamislik saab,

alati on ühitunud aruga,

tema tajud on sunnitavad,

nii nagu oluhobused tõllajuhil.

 

Aga kui teadasaamist ei tule,

on ta alati arulage ja ebavalge,

ei saa jälge kätte

ning käsile võtab sihtlemise.

 

Aga kui teadasaamine tuleb,

on ta alati arukas ja valge

ning saab kätte jälje,

millest suuremat ei sünni.

 

Aga kui tõllajuht on teadasaamine,

aruga haardessevõttev meesterahvas,

siis saab ta kätte lõigu ületuskoha,

sisendi ülima jälje.

 

Sest tarvikud on ülemad kui tajud,

ja tarvikutest ülem on aru.

Aga taipamine on arust ülem,

taipamisest ülem on vägev loomus.

 

Vägevast ülem on äramääramata,

ülem kui äramääramata on mees,

midagi mehest ülemat pole.
See minek on üle kõige.

 

See kõigi tulnute sees varjatud loomus ei saa selgeks;

aga tipusoleva õhukese taipamisega õhukesenägijad näevad.

 

Et teadlik ohjaks kõnet ja aru!

Et selle ohjaks teadmises – loomuses!

Et teadmise korrastaks vägevas loomuses!

Et selle ohjaks rahulikus loomuses!

 

Tõuske üles! Olge virged!

Eelistused kätte! Saage taipu!

Teritatud väitsa raske serv,

raske rada minna, sõnavad luuletajad.

 

Mis on hääleta, puuteta, laadita, mõõnata,

ka maitseta, püsiv ja lõhnata,

ka alguseta, otsata, vägevast ülem ja kindel –

kui see läbi sõõlata,

saab vabaneda surma suust.

 

Surm kasutas Naciketaslase iidajast jätkuva lähema loetlemise ütlust.

Kui seda ütleb ja kuuleb nutikas, saab vaimuilmas vägevaks.

 

Kes selle varjul ülima

tooks kuuldavale vaimukogukonnas

või edasikäijale usuaja sees,

selle otsatuseks kujuneb,

selle otsatuseks kujuneb.

 

4.

 

Iselane nüsis lahti ruumid mujale.

Sellepärast näeb mujale, mitte loomuse sisse.

Mõni mõistja vaatles loomuse taha,

silm pöördunud, soovis surematust.

 

Lapsikud käivad järel tungidel mujale,

järjest jätkatud käivad surma lõksu.

Kuid mõistjad tunnevad ära surematuse,

siinses ebakindluses kindlasti ei taotle.

 

Mille abiga on laad, maitse, lõhn ja hääled

ning puuted ja sõbrutsemised,

selle abiga saabki teada –

mis siit alles jääb?

On ju nii!

 

Unenäotaidu ja virgunutaidu – mõlemat,

mille najal näha oskab –,

vägevat, lahtist loomust arutab

mõistja ega valule.

 

Kes on ära tundnud loomuse, selle meesööja,

elamas tulnu ja tuleviku isanda kõrval,

ei tõuku tollest eemale.

On ju nii!

 

Kes enne kuumusest sündinut

ja enne veesid sündis.

Läks varjendi sisse; paigaloleva

kes tulnute abiga läbi näeks.

On ju nii!

 

Kes tuleb hingega kohale

kui taevasusest koosnev päevaline.

Läks varjendi sisse; paigalolevast

kes tulnute abiga välja sündis.

On ju nii!

 

Sündide varamu on peidule pandud kahe hõõrumispulga vahele.

Nii nagu lootekandjad hästi käimalükatud loodet,

tunnustavad virgad inimarulised ohverdajad päevast päeva tuld.

On ju nii!

 

Kust jumaline tõuseb

ja kuhu looja läheb,

kõik taevalised on rihitud temasse,

ning keegi ei käi temast mööda.

On ju nii!

 

Mis on siin, see on seal,

mis on seal, see jälle siin.

Surma järel surma kätte saab too,

kes näeb siin, nagu oleks mitu.

 

Aru saabki nii kätte.

Pole siin midagi mitu.

Surma järel surma läheb too,

kes näeb siin, nagu oleks mitu.

 

Loomuse keskel on paigal pöidlapikkune mees,

tulnu ja tuleviku isand,

ei tõuku tollest eemale.

On ju nii!

 

Nagu suitsuta tähekuma on pöidlapikkune mees,

tulnu ja tuleviku isand.

Ta on täna ning ta on hommegi.

On ju nii!

 

Nii nagu sajuvesi raske minekuga

mägedest alla jookseb,

ka hoidjaid eraldi nähes

jookseb vaid nende järel.

 

Nii nagu puhta vee sisse

puhast juurde piserdades

tuleb sedasama nägu,

nii tuleb ka vagal, Gautama, teadasaaja loomus.

 

5.

 

Kes üheteistkümne väravaga mõisa – sündimatu kõverduseta meele –

voli järgib, ei valule

ja on vabaks saanud. Nii saab vabaks.

On ju nii!

 

Luik seadub valges. Küllus seadub vaheruumis.

Ohvrihiislar seadub tarkuse laval. Lapuline seadub koduväraval,

seadub rahva seas, seadub eelistuses, seadub õiguses, seadub taevalaotuses.

Lopsakat õigust sünnib veest, lehmast, õigusest, kivist.

 

Ülespoole hinge üles juhib,

mahahõngu tahapoole heidab.

Et keskel istub lemmik,

istub igale taevalisele.

 

Kui kerekas mädanevast ihulikust

kerest vabaks saadakse,

mis siit alles jääb?

On ju nii!

 

Ei hinge ega mahahõngu najal

ela ükski surelik,

ta elab teistsuguse najal,

millele need ligi toetunud.

 

Uhh, nii hakkan sinu jaoks ütlust kasutama –

iidajast jätkuvat varjul vaimu,

ning milliseks saab, Gautama, loomus suremise käes.

 

Ühed kerekad üsas ilmuvad välja ihulikkuseks,

teised järjest paigaloluga on koos,

nii nagu tegu, nii nagu kuuldu.

 

Virge mees uinunute seas, tung tungi järel võlub –

öeldakse, et see ongi hele, ongi vaim, ongi surematu.

Tollele tuginevad kõik ilmad,

ning keegi ei käi temast mööda.

On ju nii!

 

Nii nagu tulijaskonna sisse läinud üks tuli

on saanud laad laadi järel sobiva laadi,

nõnda on üks kõigi tulnute loomus seest

ja väljast, laad laadi järel sobivat laadi.

 

Nii nagu tulijaskonna sisse läinud üks õhk

on saanud laad laadi järel sobiva laadi,

nõnda on üks kõigi tulnute loomus seest

ja väljast, laad laadi järel sobivat laadi.

 

Nii nagu kogu ilma jumaline silmapaar

ei määrdu silmadepärastest välisvigadest,

nõnda üks kõigi tulnute loomuse sees

ei määrdu ilma raskest väljaspool.

 

Üks sundija on kõigi tulnute sees, loomus,

mis ühe laadi paljuks teeb.

Kes loomulikku näha oskavad, on mõistjad.

Neil on pidevalt kerge, teistel mitte.

 

Püsiv, kui on ebapüsivad, meeltega, kui on meeltega,

üks, kui on paljud – kes tahub tunge välja.

Kes loomulikku näha oskavad, on mõistjad.

Nende rahu on pidev, teistel mitte.

 

“Seda sellist” arvavad

äranäitamatut ülimat kerget.

Kuidas küll saaksin sellest teada?

Kas vaid hiilgab või ka hiilgavaks saab?

 

Ei hiilga seal jumaline, kuuketas ega taevakivid,

ei hiilga pikselöögid, millest on tuli?

Kõik hiilgab selle hiilgaja järel,

selle helgiga kõike niisugust hiilgavaks saab.

 

6.

 

Iidajast jätkuv viigipuu, juur ülal, harud all –

öeldakse, et see ongi hele, ongi vaim, ongi surematu.

Tollele tuginevad kõik ilmad,

ning keegi ei käi temast mööda.

On ju nii!

 

Mis iganes on loodus,

kõik muutub hinges, välja sihib,

üles tõuseb väga hirmus välk.

Kes on selle ära tundnud,

saavad surematuks.

 

Selle hirmust tuli kuumab,

hirmust kuumab jumaline,

hirmust vürst ja õhk.

Surm jookseb viiendana.

 

Kui oli võimalik taibata siin

enne ihu mädanemist,

siis sellest jumalikes ilmades

ihulikkuseks kujuneb.

 

Loomuses justnagu peeglis,

esiisade ilmas justnagu unenäos,

lõhnahaldjate ilmas justnagu läbi vete on näinud,

vaimuilmas nagu varjus ja kuumuses.

 

Mis on tajudel eralditulek

ning tõus ja loojang

eraldi ilmudes, arutab

mõistja ega valule.

 

Tajudest ülem on aru,

arust olemasolu on kõrgeim,

olemasolust üle on vägev loomus,

vägevast äramääramata on kõrgeim.

 

Aga ülem kui äramääramata on mees,

kättesaadavaks tegija, ja ilma tähiseta.

Mida teades saab sünnitis vabaks

ja läheb surematusse.

 

Ei ole tal paigal nähtavalt laadi,

ei silmitsi näe teda keegi.

Kujutatakse ette südame, arukuse ja aruga.

Kes on selle ära tundnud,

saavad surematuks.

 

Kui koos aruga seisma jääb teadmiste viisik

ega tõukle ka taipamine,

lausutakse, et see on “ülim minek”.

 

Arvavad, et on “ühendus”

tajude tugeva kinnihoidmisega.

Siis saab olla hajumata,

sest on ühendus vallandusega ja suubumusega.

 

Ei kõne, aru

ega silmapaariga ole võimalik kätte saada.

“On olemas” seletavast teisal

kuidas seda leida on?

 

On vaja leida, et “on olemas”,

ja nii kummagi tõelisusega.

Kui leida, et “on olemas”,

on tõelisus siivsalt.

 

Kui vabaneda saavad kõik

tungid, mis tema südamele tuginevad,

saab surelikust nüüd surematu.

Siin küünib kokku vaimuga.

 

Et maha lõhutakse kõik

siin südame sõlmed,

saab surelikust nüüd surematu.

Sel kombel on õpetamine.

 

Südamel on sada üks soont.

Üks neist on pealaest välja sihitud,

seeläbi ligineb ülapoolsele, käib surematuks.

Teised astuvad igale poole minema.

 

Loomuse sees on pöidlapikkune mees,

alatiseks inimeste südame sisse tulnud.

Et kisuks ta oma ihust üles

mõistvusega nagu noole pilliroost!

Et heleda surematu ära tunneks!

Et heleda surematu ära tunneks!”

 

[Jutustaja:]

Surma ütlust kasutades leidis Naciketas tarkuse nüüd üles

ning üleni ka ühenduse reegli.

Vaimu kätte sai, säbrust lahti tuli, on lahti surmast;

nagu teisedki, kellel on loomuse kohta äratundmine.