Kena

1.

 

Kes soovib aru, mis langeb edasi soovima,

kes ühitab esimese hinge edasi käima,

kes soovib kõne, mida kõneldakse,

ja sobitab silmad kõrvadega – kes on see taevaline?

 

Kes kõrvapaari kõrvapaarist, aru arust

ja kõne kõnest, see siis ka hinge hingest

ja silmapaari silmapaarist vabaks pääseb. Mõistjad

saavad sellest ilmast edasi käies surematuks.

 

Sinna silmapaar ei lähe,

ei lähe kõne ega aru.

Me ei tunne ära ega saa teada,

kuidas ta seda õpetaks.

 

Äratuntust on see “teistmoodi”,

ent äratundmatust vast “ülal”,

oleme kuulnud ennemuistseilt,

kes me silme alla selle tõid.

 

Mis kõnega ei sõna,

kuid millega sõnatakse kõnet,

just see, sa tunne ära, ongi vaim!

Mitte see, mis istub nii, et on nii.

 

Mis aruga ei aruta,

kuid millega lausutakse aru arutatut,

just see, sa tunne ära, ongi vaim!

Mitte see, mis istub nii, et on nii.

 

Mis silmapaariga ei näe,

kuid millega näeb silmapaare,

just see, sa tunne ära, ongi vaim!

Mitte see, mis istub nii, et on nii.

 

Mis kõrvapaariga ei kuule,

kuid millega nii kuuleb kõrvapaar,

just see, sa tunne ära, ongi vaim!

Mitte see, mis istub nii, et on nii.

 

Mis hingega ei hinge tõmba,

kuid mis hinge juhendab,

just see, sa tunne ära, ongi vaim!

Mitte see, mis istub nii, et on nii.

 

2.

 

Kui arvad, et “olen hästi ära tundnud”,

siis oled sa juba vaimu kleenukese laadi ära tundnud,

mis sina tal ja mis tal taevaliste seas.

Soovitan sul küllalt arutada.

Arvan, et olen ära tundnud.

 

Ma ei arva, et “olen hästi ära tundnud”,

ega ole ära tundnud, et “ei ole tundnud ära”.

Kes meist selle on ära tundnud, on selle ära tundnud,

ning ei ole ära tundnud, et “ei tundnud ära”.

 

Kellel pole arutatud, tollel on arutatud.

Kellel on arutatud, too pole ära tundnud.

Teadasaajatest teada ei saa.

Teada saab mitteteadasaajatest.

 

Taiplikuks saamise äratuntut, arutatut –

surematust – sest tunda saab.

Loomusega saab tunda vaprust,

tarkusega saab tunda surematut.

 

Kui tundis siin ära, on nüüd olemus,

kui ei tundnud siin ära, siis vägev äralagunemine

äraveendub kõigis tulnutes. Mõistjad

saavad sellest ilmast edasi käies surematuks.

 

3.

 

Vaim eks taevalistele äraallutanud.

Eks vaimu äraallutamises said taevalised vägevaks.

Nad vaatlesid: “See äraallutamine on just meie jaoks!

See vägevus on just meie jaoks!”

 

Eks ta neist teada saanud,

eks paistnud neile.

Nemad teda ei teadnud.

“Mis haldjas see on?”

 

Nad seletasid tulele:

“Sündide varamu, saa teada,

mis haldjas see on!”

 

Nõnda siis –

tolle juurde lippas.

Sõnas talle: “Kes sa oled?”

“Ma olen ju tuli,” seletas,

“ma olen ju sündide varamu.”

 

“Kas sinusuguses on vaprust?”

“Kõike niisugust põletaksin,

niisugust, mis maa peal.”

 

Tema jaoks heina peidule pannud:

“Põleta see maha!”

Tuuseldanud toda kogu hooga,

kuid põletada polnud võimalik,

kuni ta sealt tagasi pöördunud.

Polnud tal võimalik teada saada,

“mis haldjas see on”.

 

Nüüd seletasid õhule:

“Õhk, saa teada,

mis haldjas see on!”

 

Nõnda siis –

tolle juurde lippas.

Sõnas talle: “Kes sa oled?”

“Ma olen ju õhk,” seletas,

“ma olen ju emalõõsk.”

 

“Kas sinusuguses on vaprust?”

“Kõike niisugust võtaksin,

niisugust, mis maa peal.”

 

Tema jaoks heina peidule pannud:

“Võta see ära!”

Tuuseldanud toda kogu hooga,

kuid võtta polnud võimalik,

kuni ta sealt tagasi pöördunud.

Polnud tal võimalik teada saada,

“mis haldjas see on”.

 

Nüüd seletasid vürstile:

“Heldus, saa teada,

mis haldjas see on!”

Nõnda siis –

tolle juurde lippas.

Too varjunud eest.

 

Selles selguses lähenenud ta naisele,

Himaalaja imekenale tütrele Umaale.

Eks öelnud talle:

“Mis haldjas see on?”

 

4.

 

“Vaim,” eks ta öelnud,

“vaimu äraallutamises saate ju vägevaks!”

Eks sellest tundnudki ära, et on “vaim”.

 

Sestap ongi need taevalised justkui teiste taevaliste ülemad –

tuli, õhk ja vürst.

Sest on teda ligidalt puudutanud.

Sest tundnud esimestena ära, et ta on “vaim”.

 

Sestap ongi vürst justkui teiste taevaliste ülem.

Sest on teda ligidalt puudutanud.

Sest tundnud esimesena ära, et ta on “vaim”.

 

Nii on selle suunanäit:

“Kui pikselöögil pikset lõi või kui pilgutas.”

Taevasuse kohta.

 

Nüüd, loomuse kohta.

See aru, mis nagu läheb,

ja see, millega mälus peab,

otsekohe kujuvõtt.

 

Eks selle(tad) nimeks on “selle lemme”(tadvana).

Istub, et on “selle lemme”.

Kes nii on ära tundnud,

eks todagi kõik tulnud ligi loodavad(saṃvāñch) lemmikuks.

 

“Seleta seadistust, aulik!”

“Seadistus sulle öeldud sai,

vaimse seadistuse sulle juba ju seletasin.”

 

Selle paik on kuumus, taltumus ja tegu,

liikmeiks tarkvarad, püüneks olemus.

 

Kes ju nii on selle ära tundnud ja patususe minema lööb,

tähtsas paigas on otsatus jumalikus ilmas, paigas on.