Māṇḍūkya

Silp “aum” on kõik niisugune.

Selle lähem loetlemine on “tulnud, tulekul, tulevane”.

Kõik teeb just “aum”.

Ja mis on teisiti kui mööda käiv kolmaeg,

ka see teeb just “aum”.

 

Sest kõik on vaim.

Loomuski on vaim.

Säärane loomus on neljajalgne.

 

Virgunu paigas teadvustab välist,

seitsme liikme ja üheksateist suuga

naudib rämedat

esimene ehk igamehelik jalg.

 

Unenäo paigas teadvustab sisemist,

seitsme liikme ja üheksateist suuga

naudib lahedat

teine ehk särtsakas jalg.

 

Kus uinunu ei tungle mingit tungi

ega näe mingit unenägu,

on ta hästiuinunud.

Hästiuinunu paigas on ühetaoline,

vaid teadvustamise viir,

sest koosneb õndsusest ja meelesuuga naudib õndsust,

kolmas ehk teadlik jalg.

 

See ongi kõige isand, ongi kõiketeadja,

ongi siseohjaja, ongi kõige üsk,

sest on tulnute vallandus ja suubumus.

 

Ei teadvusta sisemist, ei teadvusta välist ega teadvusta mõlematpidi,

pole teadvustamise viir, teadvustaja ega mitteteadvustaja.

Nägematu, kogetamatu, haaramatu,

märgita, mõeldamatu, nähavõetamatu,

ühe loomuse mõju siht,

siltide raugemine, rahulik, vahva

on nende arust kahesuseta neljas.

See on loomus ja see saadakse teada.

 

See loomus teeb silbi kohta “aum”.

Mõõdu kohta – jalad on mõõdu jagu

ja ka mõõtu teevad jalad “a” ja “u” ja “m”.

 

Virgunu paigas teeb igamehelik “a” –

esimese mõõdu jagu, ammutamisest või algusest.

Eks ju, ta ammutab kõiki tunge

ning saab ka alguse,

kes nii on ära tundnud.

 

Unenäo paigas teeb särtsakas “u” –

teise mõõdu jagu, uudistusest või usaldusest.

Eks ju, ta uudistab teadmiste jätkamist

ning saab ka samasuguseks,

sattumata vaimse mittetundja perre,

kes nii on ära tundnud.

 

Hästiuinunu paigas teeb teadlik “m” –

kolmanda mõõdu jagu, mõõtmisest või suubumisest.

Eks ju, ta mõõdab kõik niisuguse

ning saab ka suubumuse,

kes nii on ära tundnud.

 

Neljas on mõõtmatu.

Kogetamatu, siltide raugemine, vahva, kahesuseta.

Just nii teeb loomus “aum”.

Loomusega loomuse sisse sätib,

kes nii on ära tundnud.