Muṇḍaka

I

 

1.

 

Taevalistest tulnud esimesena kohale vaimur,

igasuguse tegija, keskkonna varjulevõtja,

vaimutarkuse, kogu tarkuse püsimispaiga ta

vanimale pojale manajale edasi lausunud.

|| 1.1.1 ||

 

Mis sõnumi võis vaimur manajale tuua,

selle vaimutarkuse öelnud manaja ennemuiste Aṅgirile,

too lausunud edasi Bhāradvāja Satyavahale,

Bhāradvāja veel allapoole Aṅgirasele.

|| 1.1.2 ||

 

Eks ju vägeva hoone omanik Śaunaka

seadnud end reeglipäraselt Aṅgirase juurde ja küsinud:

“Kas midagi teada saades, auväärne,

saadakse teada nii kõik?”

|| 1.1.3 ||

 

Eks ta öelnud temale,

et eks ikka ole “vaja tunda kaht tarkust”,

mida sõnavad vaimutundjad,

ülemat ja mitteülemat.

|| 1.1.4 ||

 

Mitteülem on palvete varamu, urjade varamu,

loitsude varamu, manajate varamu,

harjutus, kujutis, adumine, väljaöeldu, hümn, täheteadus,

ent ülem on see, mis võtab käsile silbi.

|| 1.1.5 ||

 

Sellest, mis on nähtamatu ja haaramatu,

hõimuta ja toonita, silmitu ja kõrvutu,

mis on käteta ja jalgadeta,

püsiv ja lahti, kõikjal ja hästi õhuke,

sellest mõõnata olevast, mis on üska tulnud,

näevad mõistjad läbi.

|| 1.1.6 ||

 

Nii nagu ämblik tõmbab niiti ja haardub,

nii nagu maa peal tulevad kohale rohud,

nii nagu olemasoleva mehe seest juuksed ja karvad,

nõnda tuleb iga siinne kohale silbist.

|| 1.1.7 ||

 

Kuumus kogub vaimu,

sellest sünnib sööki juurde,

söögist hing, aru, olemus, ilmad

ja surematu tegudes.

|| 1.1.8 ||

 

Kes on kõiketeadja, kõigetundja,

kelle kuumus koosneb teadmisest,

temast see vaim sünnib, nimi, laad ja söök.

|| 1.1.9 ||

 

2.

 

Sedasi on olemus.

On tegusid, mida nägid kutsungeis luuletajad

ja mis on kolmikus paljutmoodi jätkumas,

toimige nendega korrakohaselt, olemusetungid,

see on teie rada hästitehtu ilmas.

|| 1.2.1 ||

 

Ning kui süttinud ohvrikandikul võbeleb palveleek,

siis las küünib – ohvritega kahe määrdetüki vahel –

uskudes ohverdatuni, uskudes ohverdatuni, aum!

|| 1.2.2 ||

 

Kelle tuleohver pole kuuloomisel, täiskuul,

aastaaja alguses või vihmapäevade lõpul

ning on ilma lapuliseta, ohverdatuta,

mitte igale taevalisele või ohverdatud reegliteta,

kahjustab see ta ilmad kuni seitsmendani.

|| 1.2.3 ||

 

Must, ammuli, aruhoog,

hästi verev, hästi suitsuse tooniga,

sädemelööja ja igati sätendus on taevalised,

seitse võbelevat taevakeelt.

|| 1.2.4 ||

 

Ning kes neis miilajates toimetajale

ohvrid kohasel ajal üle annab,

tolle juhivad päevajumala vihud sinna,

kus on ainuüksi taevaliste kuninga asukoht.

|| 1.2.5 ||

 

“Hei! Hei!” hea sädelusega ohvrid toda

urjalist mööda päevajumala vihke kannavad,

sobitavad sõna meeldival kõnel, poole palvetavad:

“See on teie soodne hästitehtud vaimuilm!”

|| 1.2.6 ||

 

Sest urjalaadid on ebatõhusad ujukid,

öeldavasti kaheksateist, kus on alamat tegu.

Nood rumalad, kes selle tähtsamaiks õnnistavad,

suubuvad taas vaid vananemisse ja surma.

|| 1.2.7 ||

 

Ebatarkuse sees olles käivad

isekalt mõistjad, oma arust oskajad,

kepseldes rumalalt ringi

nagu pimeda poolt juhitud pimedad.

|| 1.2.8 ||

 

Paljutmoodi ebatarkuses käivad

lapsikud, kes ülbitsevad, et “tarvilik on meil tehtud”.

Kui teokad innu tõttu ei tunneta,

põrmustuvad seega kiratsevais kaduilmades.

|| 1.2.9 ||

 

Urjatu ja täidunu arvavad parimaks,

teist ja tähtsamat ei tunne ära rumalukesed,

kui neil on hästitehtu taevakaar mõigatud ja jääb selja taha,

sisenevad samasse ilma või hüljatumasse.

|| 1.2.10 ||

 

Ent kes metsas kuumuse ja usu sees asu leiavad,

rahulikud, tundvad, jaovendluse toimlat toimetavad,

säbrust lahti, nemad liiguvad läbi päevajumala värava sinna,

kus on mõõnata loomuga surematu mees.

|| 1.2.11 ||

 

Las vaatab teokogumite ilmad läbi

ja liigub võõrdumusse vaimulik,

mittetehtut ei saa teha!

Et see teada saada, las ta kohtab kõrgust,

kuulutajat, parimat vaimurit, endal süüdatud tungal käes!

|| 1.2.12 ||

 

See tundja on juurdeseadnule,

kel meel täpselt rahuleidnud ja rahu järjepidev,

tõeliselt edasi öelnud selle vaimutarkuse,

mismoodi tunda mehe silpi ja olemust.

|| 1.2.13 ||

 

II

 

1.

 

Sedasi on olemus.

Nii nagu hästi valgustavast kumajast

vallandub tuhandete kaupa samalaadi sädemeid,

nõnda on silbist, leotislik, mitmesugused tulekud,

jätkavad sünde ja sinna ka suubuvad.

|| 2.1.1 ||

 

Sest mees on taevalik ja kalgendamata,

sest on väljast ja seest sündimatu,

sest on hingeta ja aruta, sest on kena,

ülemast silbist ülem.

|| 2.1.2 ||

 

Temast sünnivad hing,

aru ja kõik tajud,

ruum, õhk, tähevoog, veed

ja igaüht hoidev maa.

|| 2.1.3 ||

 

Pea on tuli, silmad kuuketas ja päevajumal,

kõrvad on ilmakaared ning kõne avatud varamud,

hing on õhk, süda igaüks, jalgadest on maa,

sest ta on kõigi tulnute siseloomus.

|| 2.1.4 ||

 

Temast on tuli, mille süütetungal on päevajumal,

leotisest on sombupilv, rohud maas,

mehelik piserdab niiska eluallikasse,

mehest sigitatakse valmis palju sünnijärge.

|| 2.1.5 ||

 

Temast on palved, loits, urjad, pühendused,

urjamised, kõik talitused ja lunatasud,

aasta ja urjaline, ilmad,

kus kumab leotis, kus päevajumal.

|| 2.1.6 ||

 

Temast sigitatakse valmis ka paljutmoodi taevalisi,

tõsilased, aruga inimesed, karjad, linnud,

sisse- ja väljahingamine, riis ja oder,

kuumus, usk, olemus, vaimuõpe ja reegel.

|| 2.1.7 ||

 

Seitse hinge vallandub,

sestap seitse on palveleeki ja süütetungalt, seitse ohvriandi,

seitse neid ilmu, milles toimetavad hinged,

seitse korda seitsmesse varjualusesse magama laotatud.

|| 2.1.8 ||

 

Siit on kõik mered ja kõrgustikud,

siit tulvavad kõikelaadi hoovused,

siit on kõik rohud ja ka maitse,

misläbi see siseloomus on tulnute kaudu paigal.

|| 2.1.9 ||

 

Just mees on nii igaüks,

tegu, kuumus, vaim, ülimalt surematu.

Kes tunneb teda, varjualusesse laotatut,

too lammutab, leotislik, ebatarkuse sõlme siinsamas.

|| 2.1.10 ||

 

2.

 

Pilgu all, ent ladustatud, nimeks varjualuslik,

on siia kokku pressitud see vägev rida,

mis muutub, hingab ja pilgutab.

See on, teate, olev ja olematu, parimat sorti,

mis on ülem teadasaamisest, parim sünnijärgedest.

|| 2.2.1 ||

 

Mis on palveleegi moodi, väikesestki väiksem,

ja milles on laotatud ilmad ja ilmalised,

on sedasi silp vaim, ning see on hing, ka kõne ja aru,

on sedasi olemus, on surematu.

Tunne, leotislik, et see on vaja mõrandada!

|| 2.2.2 ||

 

Kes haarab vibu, seadistuse vägeva ammu,

las nüüd paneb kokku hästiistuva terava noolega

ning tõmbab selle tulekulise meelsusega pingule!

Tunne, leotislik, et märklaud on just see silp!

|| 2.2.3 ||

 

Huige on vibu, loomus on nüüd nool,

vaim selle märklaud, öeldakse.

Vaja on mõrandada hägustumata,

las tulla nii, nagu nool on sellega koos!

|| 2.2.4 ||

 

Milles on lõimitud taevalagi, maa ja vaheruum,

ning arugi koos kõigi hingedega,

teate, et see üksinda on loomus,

teistest kõnedest vabaks saage,

see on made surematusse.

|| 2.2.5 ||

 

Kus nagu kodarad tõlla rattarummus

on sooned kokku löödud,

toimetab see sees ja sünnib paljuks.

Mõistate nii, et loomus on “aum”,

olgu teil ületades, pimeduse taga hästi!

|| 2.2.6 ||

 

Kes on kõiketeadja, kõigetundja,

kelle oma on maapealne vägevus,

too taevalikus vaimumõisas,

taevalaotuses loomuldasa paigas püsib.

|| 2.2.7 ||

 

Koosneb arust, on hinge ja ihu juht,

püsib paigas söögis südant ladustades.

Mõistjad näevad läbi teadasaamise seda,

mis heiastab õndsat laadi ja surematust.

|| 2.2.8 ||

 

Lõhutakse südant vaevav sõlm,

kahtlused kõik katki lõigatakse,

kaovad ka ta teod,

kui ta ülalt alla näha on.

|| 2.2.9 ||

 

Ülal on kullast kihistu sees

säbrust lahti osadeta vaim,

see kena, see tähevoogude tähevoog,

mida loomutundjad tunnevad.

|| 2.2.10 ||

 

Ei hiilga seal päevajumal,

ei kuuketas ega taevakivid,

ei hiilga pikselöögid, mismoodi on tuld?

Kõik hiilgab vaid selle hiilgaja järgi,

selle helgiga heiastab nii kõike.

|| 2.2.11 ||

 

Vaid vaim on nii surematu,

idast on vaim, läänest on vaim,

lõunast ja põhja poolt,

leiab sihi ka alla ja üles,

vaid vaim on nii igaüks, nii parim.

|| 2.2.12 ||

 

III

 

1.

 

Kaks pistrikku, kes kaaslased ja lähisõbrad,

emmelnud samasugust puud,

üks neist viigipuult head maiku sööb,

teine silmil seletab eineta.

|| 3.1.1 ||

 

Samasugusele puule vajub mees,

on isandata, rumaluses valuleb.

Kui näeb teist, kes kallis isand,

ja tolle vägevust, siis on ilma valuta.

|| 3.1.2 ||

 

Kui nägija näeb sädelevas toonis

tegijat, isandat, meest, vaimu üska,

siis tundja klopib soodsa ja patu välja

ning saabub määrdumatult ülim samasus.

|| 3.1.3 ||

 

Sest see on hing, mis heiastab mööda kõiki tulnuid,

tundja on teadasaaja, mitte aulikust ülesõnaja,

loomusega mängija, loomuse lõõgastaja, teokstegija,

too on parim vaimutundjaist.

|| 3.1.4 ||

 

Sest loomus leitakse olemuse ja kuumusega,

püsivana täpse teadmise ja vaimuõppega.

Sest ihu sees on tähevoost koosnev kena,

mida näevad püüdlejad, kel vead on kadunud.

|| 3.1.5 ||

 

Talitseb vaid olemust, mitte ebaõiget,

üha jätkub olemust mööda taevaliikuri rada,

millel astuvad tungid kätte saanud ärksad

kuni olemuse ülima lademeni.

|| 3.1.6 ||

 

See on lopsakas, taevalik, mõeldamatut laadi

ja heiastab õhemast õhemana,

see on kaugemast kaugemal ja siinsamas kõrval,

nägijate seas siinsamas varjualusesse laotatud.

|| 3.1.7 ||

 

Ei haara seda silm ega kõne,

ei teisedki taevalised, kuumus või tegu.

Teadmise rambuse abil saab olend puhtaks,

seejärel näeb mõistja seda, mis osadeta.

|| 3.1.8 ||

 

Seda väikest loomust on vaja tunda meelsusega,

kuhu hing on viieti sisse läinud.

Kogu sünnijärgede meel on hingedega lõimitud,

ent siis, kui puhtaks saab, tuleb loomus lahti.

|| 3.1.9 ||

 

Mis iganes ilmale annab puhtaks saanud olend aruga heiastust

ja milliseid tunge tungitseb,

just seda ilma ja neid tunge talitseb.

Sestap las palvetab tulemistungilik loomuteadja poole!

|| 3.1.10 ||

 

2.

 

Ta tunneb ülimat vaimu, asuala,

kuhu laotatuist igaüks hiilgab kenasti.

Niisiis nood tungideta, kellele mees istub,

ja on mõistjad, pöörduvad heledast ära.

|| 3.2.1 ||

 

Kes arvab, et tungitseb tunge,

too sünnib siin ja seal tungidega,

aga kui tungid on läbi saanud ja loomus tegus,

lähevad kõik tungid siinsamas sulama.

|| 3.2.2 ||

 

Loomust ei leia edasiütlemisest,

ei tublidusega või palju kuuldes,

leiab selline, kelle see valib,

tollele avab loomus oma kuvandi.

|| 3.2.3 ||

 

Loomust ei leia hüljatud jõul ega hägusalt,

ka mitte siis, mil kuumus on tähisteta,

kui aga tundja püüdleb nende kaalutluste najal,

siseneb ta loomus vaimu asualale.

|| 3.2.4 ||

 

Seda saavutades on ärksad turgutunud teadmisest,

tegusa loomusega, innutud, rahuleidnud,

kõigiti kõigelist kätte saades

lähevad nood rakendatud loomuga mõistjad kõige sisse.

|| 3.2.5 ||

 

Teinud hästi kindlaks tarviliku teadasaamise varamuvallast

ja rakendades kõrvaleheidet, on püüdlejad puhtad olendid,

vaimuilmade sees ülima lõpu ajal nood

surmaülesed lastakse kõik vabaks.

|| 3.2.6 ||

 

Viisteist osa läks püsimispaikadesse

ja kõik taevalised on omaenda taevasuste sees,

teod ja ka teadasaamisest koosnev loomus

ühestuvad kõik ülema ja mõõnata sees.

|| 3.2.7 ||

 

Nii nagu tulvavad jõed merre looja lähevad,

ära hüljates nime ja laadi,

nõnda nimest ja laadi vabaks saanud tundja

saabub ülemast ülema taevaliku mehe juurde.

|| 3.2.8 ||

 

Eks ju seegi, kes ülimat vaimu tunneb, saa vaimuks.

Ei tule tal olla vaimu mittetundja peres,

pääseb üle valust, pääseb üle patususest,

vabaneb salasõlmedest ja saab surematuks.

|| 3.2.9 ||

 

Selle kohta ütleb palve nii:

“Teokstegijad, kuulutajad, parimad vaimurid,

üksiärksat ise ohverdavad uskujad,

las sõnab selle vaimutarkuse just neile,

aga nemad toimetavad reeglipäraselt pea tava!”

|| 3.2.10 ||

 

Sedasi on olemus,

öelnud ennemuiste ärgas Aṅgiras,

seda ei korda, kui tava ei toimeta.

Au ülimatele ärksatele, au ülimatele ärksatele!

|| 3.2.11 ||