Muṇḍaka

1.

 

Vaimur taevalistest esimesena kohale tulnud,

igaühe tegija, tulijaskonna varjaja.

Ta vaimutarkuse, kogu tarkuse paiga,

tähtsaimale pojale manajale edasi lausunud.

 

Mida vaimur manajale edasi sõnaks,

muiste selle vaimutarkuse manaja öelnud Aṅgirile,

too edasi lausunud Bhāradvāja Satyavahale,

Bhāradvāja Aṅgirasele; ülalt alla.

 

Eks ju, vägeva hoone omanik Śaunaka

seadunud reegli järgi Aṅgirase ligi ja küsinud:

“Auväärne, mille teadasaamisel küll

kõik niisugune teada saadakse?”

 

Eks ta öelnud temale:

Eks ikka, kui “ära tuntakse kaks tarkust”

sõnavad vaimutundjad,

siis on ülem ja mitteülem.

 

Seal, mitteülem on palvete tarkvara, urjade tarkvara,

loitsude tarkvara, manajate tarkvara,

harjutus, kujutis, adumine, väljaöeldu, kavatsuslaul, täheteadus.

Nüüd, ülem – millega see silp käsile võetakse.

 

Seda, mis on nähtamatu ja haaramatu,

hõimuta ja toonita, silmitu ja kõrvutu,

mis on käteta ja jalgadeta,

püsiv ja lahti, kõikjal ja hästi õhuke,

seda, mis on üska tulnud mõõnata,

suudavad näha mõistjad.

 

Nii nagu nabaämblik käima tõmbab ja haardub,

nii nagu tulevad maa peal kohale rohud,

nii nagu olemasolevast mehest on juuksed ja karvad,

nõnda tuleb igaüks siin kohale silbist.

 

Kuumuse abiga sõelutakse vaim,

sellest söögis üha sünnib,

söögist hing, aru, olemus, ilmad,

ja surematu tegudes.

 

Kes on kõiketeadja, kõigetundja,

kelle kuumus koosneb teadmisest,

tollest sünnib vaim – nimetus, laad ja söök.

 

2.

 

See on olemus.

Tegusid, mida luuletajad kutsumistes nägid,

neid kolmikus paljuti jätkunuid,

harige neid korrakohaselt, olemusetungid,

see on teie rada hästitehtu ilma!

 

Sest kui palveleek väreleb

süüdatud ohvrikandikus,

et siis ohverdus kahe määrdetüki vahel

jälile viiks usuga ohverdatule!

Usuga ohverdatule, aum!

 

Kelle tuleohver pole kuuloomisel, täiskuul,

aastaaja alguses, vihmapäevade lõpul,

on ilma lapuliseta, ohverdatuta,

pole igale taevalisele, on reeglita ohverdatud,

siis teotab see ta seitset ilma.

 

Must, ammuli, aruhoog, hästi verev, hästi suitsuse tooniga,

sädemelööja ja igati sätendus taevaline,

väreleb seitse taevakeelt.

 

Kes miilavates toimetavale vastavalt ajale

sest võtab vastu ohverdused,

tolle juhivad jumalise vihud sinna,

kus on ainuüksi taevaliste kuninga asukoht.

 

“Hei! Hei!” hea sädelusega ohverdused

jumalise vihkude abiga urjalist kannavad,

meeldiva kõnega sõnavad, paleustavad:

“See on teie soodne hästitehtud vaimuilm!”

 

Sest öeldakse, et ebatõhusad ujukid on kaheksateist urjalaadi,

milles on alam tegu.

Kes armsamast õndsust leiavad, on rumalad,

veelkord suubuvad nad vananemisse ja surma.

 

Ebatarkuse sees on käimas

isekalt mõistjad, oma arust oskajad,

kepseldavad. Ringlevad rumalalt

nagu pimeda poolt juhitavad pimedad.

 

Suures ebatarkuses on käimas

lapsikud, heaks arvavad, et “tarvilik on meil tehtud”.

Mida teokad innu tõttu ei tunnista,

sellega põrmustuvad nad kannatavates kaduilmades.

 

Arvavad, et parim on soovitu ja täidunu,

teist armsamat rumalukesed ei tunne.

Kui neil hästitehtud taevakaar selja taha jääb,

soosivad sama ilma või sisenevad hüljatumasse.

 

Seevastu need, kes asuvad metsas kuumuse ja usu ligi,

rahulikud, tunnetavad, palujavendluse toimlat toimetavad,

liiguvad jumalisevärava kaudu, olles säbrust lahti, edasi sinna,

kus on loomult mõõnata surematu mees.

 

Et tegudega sõelutud ilmu läbi vaadates

liiguks vaimulik võõrdumise ligi!

Mittetehtu pole tehtu abil.

Et ta sellest teadasaamiseks kohtaks kõrgust,

süüdatud tungal käes, vaimseimat kuulutajat!

 

Too tunnetaja on ligiseadunu jaoks,

kel meelsus täpselt rahuleidnud ja rahu järjepidev,

selle kohta, kuidas ära tunda mees – silp ja olemus –,

tõeliselt kasutanud vaimutarkuse ütlust.

 

3.

 

See on olemus.

Nii nagu hea valgusega kumajast

vallandub tuhandeid samalaadi sädemeid,

nõnda, tõmmiste, mitmesugused tulekud silbist

sünde jätkavad ja sinna ka suubuvad.

 

Sest mees on taevalik ja kalgendamata,

sest on väljast ja seest sündimatu,

sest on hingeta ja aruta, sest on kena,

ülemast silbist ülem.

 

Temast sünnivad hing, aru

ja kõik tajud,

ruum, õhk, tähekuma, veed

ja igaühe kinnihoidja maa.

 

Pea on tuli, silmad on kuuketas ja jumaline,

kõrvapaarid on ilmakaared ning kõne on katmata tarkvarad,

hing on õhk, süda on igaüks, tema jalgadest on maa.

Sest ta on kõigi tulnute loomuse sees.

 

Temast on tuli, mille süütetungal on jumaline,

tõmmisest on sombupilv, maas on rohud.

Mehelik piserdab niiska eluallikasse,

mehest sigib kohale palju sünnijärge.

 

Temast on palved, loits, urjad, pühendused,

urjamised, kõik talitused ja lunatasud,

aasta ja urjaline,

ilmad, kus kumab tõmmis, kus jumaline.

 

Ning temast sigib kohale palju taevalisi,

tõsisused, inimarulised, karjad, linnud,

sisse- ja väljahingamine, riis ja oder,

kuumus, usk, olemus, vaimutoimetus ja reegel.

 

Seitse hinge vallandub,

sellepärast on seitse palveleeki, süütetungalt, seitse ohvriandi.

Seitse on ilmu, milles toimetavad

varjendis magavad peidulepandud hinged,

seitse korda seitse.

 

Siit on mered ja kõik kõrgustikud,

siit tulvavad kõikelaadi hoovused,

siit on kõik rohud ja ka maitse, mille abiga on see

tulnutega paigal loomuse sees.

 

Mees ongi igasugune –

tegu, kuumus, vaim, ülimalt surematu.

Kes on ta, varjendisse peidulepandu ära tundnud,

too siinsamas, tõmmiste, lammutab ebatarkuse sõlme.

 

4.

 

Pilgu all on olevasse peidulepandud vägev jälg, nimeks varjendlik,

siin muutub, hinge tõmbab ja pilgutab kokkurihitu.

Teate, mis see on – olev ja olematu, kõige parem,

see, mis on ülem teadasaamisest, parim sünnijärgedest.

 

Mis on nagu palveleek ja väikesestki väiksem,

kuhu on peidule pandud ilmad ja ilmalised,

see silp ongi vaim, ongi hing, on ka kõne ja aru,

see ongi olemus, ongi surematu.

Tõmmiste, tunne ära see puruksmurtav!

 

Et haaraks vibu ning seadistuse vägeva ammu

kokku paneks hästiistuva teritatud armunoolega,

selle tuleklikul meelel ligi pingutaks!

Silp on märklaud, tõmmiste, tunne ära!

 

Huige on vibu, sest loomus on armunool,

vaim selle märklaud, öeldakse.

Puruks murrab, kui ei haju.

Et saaks sellega kokku nagu armunool!

 

Mille sees on kootud taevalagi, maa ja vaheruum,

ja ka aru koos kõigi hingedega,

teate, mis see üks on – loomus.

Teistest kõnedest saate vabaks.

Ta on surematu sulg.

 

Kus on sooned nagu tõlla rattarummus kokkulöödud kodarad,

selline sees toimetab ja sünnib paljuks.

Loomust mõistate nii: “Aum.”

Kui ületate, olgu teil pimeduse taga hästi!

 

Kes on kõiketeadja, kõigetundja,

kes on vägev maa peal.

Sest taevalikus vaimumõisas,

taevalaotuses on loomus paigas.

 

Arust koosnev hinge ja ihu juht

on – südamega kõrvutades – söögis paigas.

Mõistjad suudavad teadasaamisega näha surematut,

mis õndsat laadi hiilgavaks saab.

 

Lõhutakse südant vaevav sõlm,

kahtlused kõik katki lõigatakse,

kaovad ka ta teod,

kui ta ülalt alla näha on.

 

Ülal kullast kihistus

on osatu säbrust lahti vaim.

Tähekumade kena tähekuma

on see, mille loomutundjad on ära tundnud.

 

Ei hiilga seal jumaline, kuuketas ega taevakivid,

ei hiilga pikselöögid, millest on tuli?

Kõik hiilgab selle hiilgaja järel,

selle helgiga kõike niisugust hiilgavaks saab.

 

Nii ongi vaim – surematu. Idast vaim,

läänest vaim, lõunast ja põhja poolt,

allpool ja ülalpool sihi leidnud vaim,

ongi igasugune, ongi parim.

 

5.

 

Kaks lehelindu üheskoos

sõbra seltsis sama puud embavad.

Üks neist heamaigulist viigipuult sööb,

teine einet saamata silmitsi seletab.

 

Samale puule vajub alla mees.

Olles isandata, valuleb rumaluses.

Kui teist näeb – kallist isandat,

ja tema vägevust, siis on ilma valuta.

 

Kui nägija näeb sädeleva tooniga

tegijat, isandat, meest, vaimu üska,

siis tunnetaja soodsast ja patust lahti rapsib,

määrdumatuna jõuab ülima samasuse ligi.

 

Sest hing on see, mis kõigi tulnutega hiilgavaks saab.

Teadasaav tunnetaja pole auliku jaoks sõnaosav.

Loomumängu sees loomuse rahuldumisega tegusid teeb –

selline on vaimutundjatest parim.

 

Sest loomuse leiab üles olemuse ja kuumusega,

täpse teadmise ja vaimutoimetusega püsivalt.

Sest ihu sees on tähekumast koosnev kena,

mida näevad püüdlejad, kellel vead kadunud.

 

Allutab just olemuse, mitte ebaõiget.

Taevaliikumine on olemuse najal järjest jätkatud rada,

seda mööda astuvad ärksad, kel tungid kätte saadud,

sinna, kus on olemuse ülim peidik.

 

Lopsakana mõeldamatut laadi taevalikku

ja õhemast veel õhemat hiilgavaks saab,

olles kaugemast kaugemal ja siinsamas kõrval,

siinseis nägijais varjendisse peidule pandud.

 

Ei haara seda silm ega kõne

ega teisedki taevalised, kuumus või tegu.

Teadmise siivsusega puhtaks saanud olend.

Aga tänu sellele näeb mõistja osatut.

 

Meel tunneb selle väikese loomuse ära,

mille sisse hing on viieti sättinud.

Kogu sünnijärgede meelsuse koovad hinged.

Kui puhtaks saanus lahti tuleb, siis on see – loomus.

 

Millist vaid ilma aruga täiesti hiilgavaks saab

ja mis tunge tungleb puhtaks saanud olend,

just selle ilma ja need tungid allutab.

Et sellepärast paleustaks loomuteadjat tulemise tung!

 

6.

 

Ta on ülima vaimu ära tundnud, asuala,

kuhu hiilgab iga peidulepandud kena.

Sest kellele istub, et on mees, nood tungideta

mõistjad selle heleda hülgavad.

 

Kes arvab, et tungleb tunge,

too sünnib tungidega seal ja seal.

Aga läbini kohase tungiga tegijaloomusel

sulanduvad kõik tungid ära siinsamas.

 

Ei leia loomust üles ütlusekasutamisega,

ega nutiga või palju kuuldes.

Ta leiab üles, mille see katab,

loomus jätab oma järglase talle katmata.

 

Loomust hüljatud jõuga üles ei leia,

mitte ka hajumusest või kuumusest, kuna on tähisteta.

Aga tunnetaja, kes selliste kaalutlustega püüdleb,

tolle loomus siseneb vaimu asualale.

 

Selle suudavad kätte saada

teadmisega turgutunud, tegijaloomusega, innutud, rahuleidnud ärksad,

nad saavad kõigiti kätte kõigelise.

Mõistjad on ühendloomusega, sisenevad kõigesse.

 

Tarkvarataiust teadasaamise hästi kindlakstehtu tarvis

püüdlejad on tänu ühendusele kõrvaleheitega puhtad olendid,

ülima otsa ajal on nad vaimuilmades ülimalt surematud.

Kõik vabaks lastakse.

 

Viisteist osa lähevad paika,

ja taevalised on kõik vastavates taevasustes.

Teod ja teadasaamisest koosnev loomus –

kõik ühestub seal, kus on ülem ja mõõnata.

 

Nii nagu tulvavad jõed merre looja lähevad,

ära hüljates nime ja laadi,

nõnda nimest ja laadi vabaks saanud tunnetaja

jõuab ülemast ülema taevaliku mehe ligi.

 

Eks ju, kes ülima vaimu on ära tundnud, tollest

tulebki vaim.

Ei tule ta vaimse mittetundja perre.

Välja pääseb valust, välja pääseb patususest;

on salasõlmedest vabaks saanud ja saab surematuks.

 

Selle kohta ütleb palve nii:

“Teokstegijad, kuulutajad, vaimseimad

ohverdusel iseseisvalt üksiärgast usaldavad –

et sõnaks vaimset tarkust neilegi,

kes on peavannet reegli järgi toimetanud!”

 

See on olemus.

Muiste öelnud ärgas Aṅgiras.

Vannet toimetamata seda ei lahka.

Au ülimatele ärksatele, au ülimatele ärksatele!