Praṣna

1.

 

Sukeśan Bhāradvāja, Śaibya Satyakāma,

Sauryāyaṇin Gārgya, Kausalya Aśvalāyana,

Bhārgava Vaidarbhi, Kabandhin Kātyāyana,

eks need ülimalt vaimsed, kõige vaimsemad,

ülemat vaimu järele uurimas.

“Eks ju, ta hakkab kõike ütlema,”

eks nad süüdatud tunglad käes

seadunud auväärse Pippalāda ligi.

 

Eks ärgas öelnud neile:

“Olge aasta veel kuumuses, vaimutoimetuses, usus kohal,

küsige tungi järgi küsimusi!

Kui teada saame, eks kõike teile ütleme.”

 

Nüüd, Kabandhin Kātyāyana ligi jõudes küsinud:

“Auväärne, eks ju, kuidas sünnijärjed sünde jätkavad?”

 

Eks ta öelnud talle:

“Sünnijärje tung on ju sünnijärjekuningas.

Ta sai kuumusest kuumaks.

Kuumust kuumates ilmsiks toob ta sõbrapaari “hüüs ja hing”,

et “need hakkavad mulle palju sünnijärge tegema”.

 

Eks ju, päevakera on hing, hüüs on kuukuma.

Hüüs on ju see kõik, mis kalgendatud ja kalgendamata.

Sestap on just kalgend hüüs.

 

Nüüd, kui päevakera tõuseb ja idakaare sisse läheb,

seeläbi vihkudes kõrvutab ida hinged.

Kui lõuna, lääne, põhja, allpoolse, ülapoolse, vahekaared,

kui kõik selgeks teeb,

seeläbi vihkudes kõrvutab kõik hinged.

See igamehelik, igatlaadi, hing, tuli paneb tõusma.

 

Selle kohta ütleb salm:

“Igalaadse, koldse, sündide varamu,

eesmärgi, tähekuma, ühe, kuumava

tuhande vihuga, sajati käimas

sünnijärgede hing – see jumaline – paneb tõusma.”

 

Aasta on ju sünnijärjekuningas.

Ta ligineb lõunale ja põhjale.

Eks ju, kellele istub “soovitu ja täidunu tegemine”,

saavad allutuseks just kuukuise ilma.

Nemadki pöörduvad veelkord.

Sestap ärksad sünnijärje tungid lõunale jälile jõuavad.

Eks ju, see, mis on esiisadeliikumine, on hüüs.

 

Nüüd, põhja kuumuse, vaimutoimetuse, usu, tarkusega järele uurivad loomuse

ja allutuseks saavad päevakera.

See on ju hingede püüne, ongi surematu, ongi eesmärk.

Sestap ei pöördu veelkord.

See on hävitus.

 

Kuulutus on sedamoodi:

“Viie jalaga isa, kaheteist tegemisega

mõisnik taeva ülemas pooles, lausutakse.

Ent teised lausuvad, et ülemas selgesilmne,

kuus kodarat(ara) seitsmesse rattasse rihitud(arpita).”

 

Kuu on ju sünnijärjekuningas.

Tema tume tiib on hüüs, hele on hing.

Sestap teevad ärksad heleda korral soovitut,

teisitised teisitise korral.

 

Ööpäev on ju sünnijärjekuningas.

Tema päev on hing, öö on hüüs.

Nood ju hinge toibutavad,

kes päeval rahuldumisega seostuvad.

Nood ent vaimutoimetust,

kes öös rahuldumisega seostuvad.

 

Söök on ju sünnijärjekuningas,

eks ju, sellest on niisk.

Sestap “sünnijärjed sünde jätkavad”.

 

Eks ju, kes toimetavad sünnijärjekuninga vannet,

nood ilmsiks toovad sõbrapaari.

Vaimuilm on just nendel,

kellel on kuumus ja vaimutoimetus,

kelle sees on paigas olemus.

 

Nende vaimuilm on säbrust lahti,

neis ei ole keelekannet, ebaõiget ega pettust.”

 

2.

 

Siis, eks Bhārgava Vaidarbhi küsinud nii:

“Auväärne, kui paljud taevalised

võtavad sünnijärje hoiule?

Millised seda selgeks teevad?

Veel, milline neist on parim?”

 

Eks ta öelnud temale:

“Eks ole ju selgus taevaline –

õhk, tuli, veed ja maa,

kõne, aru, silmad, kõrvad.”

Selgeks saades sõnavad nad:

“Me toestame selle kõrkja

ja võtame hoiule.”

 

Parim hing öelnud neile:

“Ärge ilmutage rumalust!

Mina liigendan oma loomuse viieti,

selle kõrkja toestan

ja hoiule võtan.”

Nad ei olnud uskunud.

 

Ta heaks arvates ülespoole astub, justnagu minema.

Kui ta minema astub, siis astuvad minema nüüd kõik teisedki,

ja kui ta ees seisab, seiskuvad kõik.

Nõndaviisi, nagu kõik mesilased minema astuvad, kui mesilasvalitseja minema astub,

ja kõik seiskuvad, kui ta ees seisab,

nii ka kõne, aru, silmad ja kõrvapaarid.

Nood meeldinud hingele hõiskavad.

 

Kuumab tulena ja on jumaline,

sombupilveheldus ja õhk,

on maa, hüüs, taevaline,

olev, olematu ja see, mis surematu.

 

Nagu kodarad tõlla rattarummus

on kõik hinges paigas –

palved, urjad, loitsud,

urjamine, ramm ja vaim.

 

Toimetad kui sünnijärjekuningas,

sinagi loote sees tagasi sünnid.

Aga sünnijärjed, hing, kosti sulle viivad,

et hingedega ees seisad.

 

Oled taevaliste parim tulekeel,

esimene esiisade hea lisand.

Ärksate toimetatud,

manaja-Aṅgiraste olemus oled.

 

Hing, sa vürst, särtsuga hala,

valvega ümbritseja oled.

Sa toimetad vaheruumis,

sa oled jumaline, tähekumade kuningas.

 

Kui sa peale sajad,

hing, siis on su sünnijärjed

paigal õndsuse laadidena:

“Tungi järgi saab sööki tulla.”

 

Korratu oled sa, hing,

üksiärgas, sööja, igaühe olemiskuningas.

Emalõõsk, me anname süüa,

sa oled meie isa.

 

Sinu järglane, mis kõnes paigas on, mis kõrvapaarides ja mis silmades,

ja mis arus jätkunud, tee see vahvaks! Ei astuks ehk minema!

 

Kõik niisugune on hinge sunni all,

mis on paigas kolmes taevas.

Valva emalikult poegi!

Tahu meile välja armu ja teadvust!”

 

3.

 

Ja nüüd, eks Kausalya Aśvalāyana küsinud nii:

“Auväärne, kust hing sünnib?

Kuidas liigub ihu ligi?

Või kuidas loomust liigendades seiskub?

Mille abil minema astub?

Kuidas osutab väljaspoolset,

kuidas loomukohast?”

 

Eks ta öelnud talle:

“Ülima kohta küsimusi küsid,

“väga vaimne oled”.

Sestap sulle ma seletan.

 

Hing sünnib loomusest,

on sellele jätkuks nagu vari mehel,

ihule liigub ligi nii, nagu aru teeb.

 

Just nii, nagu suurvalitseja kupjaid rakkesse paneb:

“Korralda neid külasid ja neid külasid!” –

nõnda paneb see hing üksteisest eraldi kõrvale ka teised hinged.

 

Pärakus ja hargivahes on mahahõng.

Silmades-kõrvades, suudes-sõõrmetes

ees seisab hing ise.

Keskel on aga kokkuhõng,

sest juhib maharapsitud söögi kokku,

sellest tuleb seitse palveleeki.

 

Sest loomus on südames.

Sellel on sada üks soont,

neist igaühel sada korda sada,

hargsooni tuleb seitsekümmend kaks tuhat,

neis toimetab laialihõng.

 

Nüüd, ühe abiga üles – ülahõng,

soodsaga juhib soodsasse ilma,

patuga pattu,

kummagagi inimaruliste ilma.

 

Eks ju, väljaspoolne hing tõuseb päevakerana,

sest see haarab kaasa silmadepärast hinge.

See taevasus, mis on maas, toestab mehe mahahõngu.

Selgus, mis on vahepeal, on kokkuhõng.

Õhk on laialihõng.

 

Eks ju, särts on ülahõng.

Sestap, kui särtsud raugevad,

tullakse arus jõustavate tajude najal veelkord.

 

Nii nagu on meelsus, liigub ta hinge ligi.

Särtsuga ühitunud ja koos loomusega hing

juhib ilma, mille jaoks on kuju võtnud.

 

Kes nii tunnetades on ära tundnud hinge,

tolle sünnijärge ei hüljata, saab surematuks.

 

Kuulutus on sedamoodi:

“Ilmumist, ligiliikumist, paiknemist,

lahtiolu ja loomukohast – hinge viietist

teada saades küünib surematuni,

teada saades küünib surematuni.”

 

4.

 

Nüüd, eks Sauryāyaṇin Gārgya küsinud nii:

“Auväärne, millised taevalised mehes uinuvad,

millised on temas virged?

Milline näeb unenägusid?

Millisel tuleb kerge?

Millises kohas kõik küll paiknevad?”

 

Eks ta öelnud talle:

“Gārgya, nii nagu päikese kiired

kõik looja minnes särtsuringis ühestuvad,

ent tõustes toimetavad veel ja veel edasi,

eks ju, nii kõik ülima taevalise aru sees ühestub.

Sellisel korral mees ei kuule, ei näe,

ei haista, ei maitse, ei puuduta, ei sõna,

ei võta, ei tõmba maha, ei tõmba minema, ei käi käiku.

“Uinub,” silmatakse.

 

Selleski mõisas on hinge tuled virged.

Eks ju, mahahõng on kojakuninglus,

laialihõng küpsetab toidupoolise.

Kui juhendatakse kodu kuningriigist,

siis ohverdusleek juhendamisest on hing.

 

Mis hinge sisse- ja väljatõmbamisega väljunud ohverdused “kokku juhib”,

see on kokkuhõng.

Eks ikkagi, aru on ju urjaline.

Soovitud vili on ülahõng,

ta läkitab urjalist päevast päeva vaimuni.

 

Siin, see taevaline soosib unenäos vägevust.

Oskab näha, mida näha soovitud,

oskab kuulda kuuldu tarvis kuuldut,

kaartes ja kohtades soosingusse võetut veel ja veel soosingusse võtab.

Kõike nähtut ja nägematut, kuuldut ja kuulmatut,

soositut ja soosimatut, olevat ja olematut näeb.

Kõik näeb.

 

Kui see taevaline särtsust vallatud saab,

siis ei näe ta siin unenägusid

ja nüüd sellessamas ihus

tulebki tal kerge.

 

Nõndaviisi, tõmmiste, nagu lindude eluase paikneb puul,

eks ju, nii paikneb kõik ülemas loomuses.

 

Maa ja maa mõõtu,

veed ja vete mõõtu,

särts ja särtsu mõõtu,

õhk ja õhu mõõtu,

selgus ja selguse mõõtu,

silmapaar ja näeb,

kõrvapaar ja kuuleb,

haistmine ja haistab,

maitse ja maitseb,

nahk ja puutub,

kõne ja ütleb,

käed ja võtab,

hargivahe ja teeb õndsaks,

pärak ja eemaldab,

jalad ja läheb,

aru ja arutab,

taipamine ja taipab,

mina-taja ja teeb minaga,

meelsus ja meelestab,

särts ja annab pikselööki,

hing ja võtab hoiule.

 

Sest see nägija, puudutaja, kuulja, haistja, maitsja, arutaja,

taipaja, tegija, teadasaamise loomusega on mees.

Ta paikneb ülemas silbis – loomuses.

 

Just ülemale silbile jälile jõuab.

Eks ju, kui ta seda varjuta, ihuta, vereta, kena

silpi tunneb,

jah, tema on, tõmmiste –

tema on kõik ja saab kõigeks.

 

Kuulutus on sedamoodi:

“Teadasaamise loomusega

ning kus hinged ja tulnud koos kõigi taevalistega paiknevad –

seda silpi tunneb,

jah, tema on, tõmmiste –

tema on kõiketeadja ja kõigesse sisenenud.”

 

5.

 

Nüüd, eks Śaibya Satyakāma küsinud nii:

“Eks ju, auväärne, kui ta inimaruliste seas

edasikäimise otsani mõtiskleks sellest, mis teeb “aum”,

ikkagi, millise ilma ta seeläbi allutab?”

 

Eks ta öelnud talle:

“Satyakāma, vaimu, mis teeb “aum”, on ju ülemat ja mitteülemat.

Sellepärast tunnetaja ühel kahest just sellise püünega järel käib.

 

Kui ta mõtiskleks ühe mõõdu jagu,

just sellega tutvuks,

ruttu naaseb kohale loodusesse.

Inimaruliste ilma juhatavad palved.

Jõustunud kuumuse, vaimutoimetuse ja usuga,

soosib ta seal vägevust.

 

Nüüd, kui jõustab arus kahemõõduliselt,

juhivad urjad ta üles vaheruumi, tõmmise ilma.

Ta soosib tõmmise ilmast lahtitulemist

ja pöördub veelkord.

 

Veel, kui kolmemõõdulise silbiga “aum”

mõtiskleks ülemast mehest,

on jõustunud jumalise särtsus.

Nagu roomaja nahast vabaks saab,

eks ju, nii sai tema patususest vabaks,

loitsud juhivad ta üles vaimuilma.

Sellest elurikkusest vaatleb ta ülemast ülemat mehist meest.

 

Selle kohta kuulutatakse sedamoodi:

“Kolm mõõdulist on surmalikud.

Ühendust võtnud, üksteisega kinnistunud, pole lahtisidumata.

Kui välis-, sise- ja kesktegevused on täpselt ühendust võtnud,

ei vappu teadja.

 

Urjadega siinset, loitsudega vaheruumi,

palvetega sealset tunnevad luuletajad.

Tunnetaja, kes sellel järel käib just püünega, mis teeb “aum”,

on rahulik, vananematu, surematu, hirmutu ja ülem.”

 

6.

 

Nüüd, eks Sukeśan Bhāradvāja küsinud nii:

“Auväärne, valitsejapoeg Hiraṇyanābha Kausalya

küsis minu ligi jõudes selle küsimuse:

“Bhāradvāja, oled ära tundnud kuueteist osaga meest?”

Ma seletasin talle, surmakaugele: “Ma ei ole teda ära tundnud.

Kui ma ta ära tunneksin, kuidas siis sulle ei ütleks?”

See, kes ebaõiget sõnab, juurteni läbini kuivab,

sestap ei ole ma väärt ebaõiget ütlema.

Ta tasakesi tõllale kerkides edasi rännanud.

Küsin seda sinult: “Kes on mees?”

 

Eks ta öelnud talle:

“Tõmmiste, just siin ihu sisemuses on mees,

kelles vallanduvad need kuusteist osa.”

 

Ta vaadelnud:

“Millises minemaastunus ma minema astuda saan

või millises paigasolijas paigas olen?”

 

Ta tõmbas käima hinge.

Hingest usk, ruum, õhk, tähekuma, veed, maa, taju, aru, söök,

söögist vaprus, kuumus, kutsumised, tegu, ilmad,

ja ilmades nimetus.

 

Nii nagu jõgede tulvad liginevad merele,

ent kui mere kätte saavad ja sellesse lähevad,

lõhutaks nende nimetus ja laad.

Kasutatakse niisugust ütlust: “Meri.”

Just nõnda on läbinägijal:

kuusteist osa liginevad mehele,

ent kui mehe kätte saavad ja temasse lähevad,

lõhutaks ka nende nimetus ja laad.

Kasutatakse niisugust ütlust: “Mees.”

Ta tuleb osadeta, surematu.

 

Kuulutus on sedamoodi:

“Nagu kodarad tõlla rattarummus,

milles osad on paigas,

olen ära tundnud tuntava mehe.

Ärgu surm teidki läbini piinaku!”

 

Eks öelnud neile:

“Sel kombel olengi ma ülema vaimu ära tundnud.

Pole sellest ülemat.”

 

Nad paleustavad teda:

“Sest sina oled meie isa,

kes meid ebatarkusest välja päästad

ülemasse ületamisse.”

Au ülimale ärksale!

Au ülimale ärksale!