Taittirīya

1.

 

Arm, aum, kõrgustele au!

Äraviija, aum!

Aum! Olgu sõber meiega rahul,

vedelahõlm rahul, rahul meiega õigeriht,

rahul meiega vürst, lopsakakuningas,

rahul meiega sisend, pikaltastuja!

Au vaimule! Au sulle, õhk!

Just sina oled silmnähtav vaim.

Just sind, silmnähtavat vaimu hakkan sõnama,

õigust sõnama, olemust sõnama.

Turvaku see mind, turvaku see ütlejat!

Turvaku mind, turvaku ütlejat!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

 

Aum! Hakkame harjutust loetlema.

“Toon, jume, mõõt, jõud, loits, jätkuv,”

ütleb harjutuse lahkamine.

 

Olgu meie mõlemaga toredus,

meie mõlemaga vaimusädelus!

Nüüd siit, hakkame loetlema kokkupandu seadistust.

Viie kasutamise suhtes –

ilma, täheteaduse, tarkuse, sünnijärje ja loomuse kohta.

Silmatakse, et “need on vägeval kokkupandul”.

 

Nüüd ilma kohta.

“Maapind on eelnevat laadi,

taevalagi on hilisemat laadi,

selgus on kokkupanu,

õhk paneb kokku.”

Nii on ilma kohta.

 

Nüüd täheteaduse kohta.

“Tuli on eelnevat laadi,

päevakera on hilisemat laadi,

veed on kokkupanu,

pikne paneb kokku.”

Nii on täheteaduse kohta.

 

Nüüd tarkuse kohta.

“Meister on eelnevat laadi,

käealune on hilisemat laadi,

tarkus on kokkupanu,

ütlusekasutamine paneb kokku.”

Nii on tarkuse kohta.

 

Nüüd sünnijärje kohta.

“Ema on eelnevat laadi,

isa on hilisemat laadi,

sünnijärg on kokkupanu,

sünnitamine paneb kokku.”

Nii on sünnijärje kohta.

 

Nüüd loomuse kohta.

“Alalõug on eelnevat laadi,

ülalõug on hilisemat laadi,

kõne on kokkupanu,

keel paneb kokku.”

Nii on loomuse kohta.

 

Need on vägevad kokkupandud.

Kes nii on ära tundnud loetletud vägevad kokkupandud,

pannakse kokku sünnijärgedega, karjadega,

vaimusädelusega, söödava söögiga, jumaliku ilmaga.

 

Kavatsusloitsude igatlaadi härg,

tulnud kohale kavatsuslauludest surematu kohta –

nutiga ristaku mind see vürst!

Taevaline, tohtigu ma hoida kinni surematust!

Tohtigu mu ihu lahti tirida, mu keel olla mesiseim,

maatasandit ära kuulda kuulmekäigud!

Sa oled vaimu kihistu, nutiga kinni pandud,

varjesta mu kuuldut!

 

Juurde kannab, järjest jätkab,

teeb ürbita loomuse,

minu riided ja lehmad,

kõigi kordade söögi ja joogi.

Sestap kanna mulle juurde armu!

Karusnahka koos karjadega – hüva!

Kuni minuni käigu vaimutoimetajad – hüva!

Minust mööda käigu vaimutoimetajad – hüva!

Minust ette käigu vaimutoimetajad – hüva!

Taltumuseni käigu vaimutoimetajad – hüva!

Rahuni käigu vaimutoimetajad – hüva!

 

Toredus inimeste seas olen – hüva!

Armsam kui küllus olen – hüva!

Sinu sisse lähen, auväärt – hüva!

Sina mine minu sisse, auväärt – hüva!

Auväärsus, nühin end sinus, tuhandeharulises – hüva!

Nagu veed ettepoole ja kuud vananemispäeva poole käivad,

niimoodi minu, tahuja juurde kõikjalt käigu vaimutoimetajad – hüva!

Naaber oled! Hiilga minu poole! Ilmu minus välja!

 

Tuuakse ju jutuks kolm – ”maatasand, leilitase, jumal”.

Ent eks ikka nende neljandatki

tunnistab Māhācamasya – “vägi”.

See on vaim.

See on loomus,

teised liikmed on taevasused.

 

“Maatasand” on ju see ilm,

“leilitase” on vaheruum,

“jumal” on too ilm,

“vägi” on päevakera.

Ikkagi, kõik ilmad saavad päevakeraga vägevaks.

 

“Maatasand” on ju tuli,

“leilitase” on õhk,

“jumal” on päevakera,

“vägi” on kuukuma.

Ikkagi, kõik tähekumad saavad kuukumaga vägevaks.

 

“Maatasand” on ju palved,

“leilitase” on loitsud,

“jumal” on tähed,

“vägi” on vaim.

Ikkagi, kõik tarkvarad saavad vaimuga vägevaks.

 

“Maatasand” on ju hing,

“leilitase” on mahahõng,

“jumal” on laialihõng,

“vägi” on söök.

Ikkagi, kõik hinged saavad söögiga vägevaks.

 

Need neli on ju neljati,

tuuakse jutuks neli korda neli.

Kes on need ära tundnud,

too on ära tundnud vaimu.

Kõik taevalised talle kosti kannavad.

 

Selgus on see, mis südame sees,

seal on arust ja kullast koosnev surematu mees.

Mis ripub nagu nisa kurgumandlite vahel,

see on vürsti üsk;

kus juuksepiir lahti pöördub,

pealaest ja kolbast lahku kandub.

 

“Maatasand” paikneb tules,

“leilitase” õhus,

“jumal” päevakeras,

“vägi” vaimus.

Kätte saab isevalitsuse,

kätte arvabkuninga,

on kõnekuningas, silmakuningas,

kõrvakuningas, teadasaamiskuningas.

Sedasi saab tast vaim, ihuks sel selgus,

loomuseks olemus, lustakuseks hing, õndsuseks aru,

rahulik, kosutav, surematu.

Istugu sulle, et eeltooduga saab ühendusse!

 

“Maa, vaheruum, taevalagi, ilmakaared, vaheilmakaared,

tuli, õhk, päevakera, kuukuma, tähed,

veed, rohud, laanekuningad, selgus, loomus.”

Nii on tulnute kohta.

Nüüd, loomuse kohta:

“Hing, laialihõng, mahahõng, ülahõng, kokkuhõng,

silmapaar, kõrvapaar, aru, kõne, nahk,

kelme, liha, närvisoon, luu, üdi.”

Ärgas ütles niisuguse reegli:

“Kõik niisugune on ju viisik,

ja ristab ka viisiku viisikuga.”

 

“Aum” on vaim.

“Aum” on kõik niisugune.

Eks ikka ju, “aum” on ka järele tehes:

“aum, too kuuldavale!” – kuulda annavad,

“aum” – loitse laulavad,

“aum, aum” – kiidusõnu kiidavad,

“aum” – abiline leelotab vastu vastuleelo,

“aum” – vaimur ette hõiskab.

“Aum” teavitab tuleohvrit.

“Aum” ütlust kasutama hakkav vaimulik lausub:

“Saagu ma vaimule ligi!”

Saabki vaimule ligi.

 

Õigus ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Olemus ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Kuumus ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Taltumus ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Rahu ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Tuled ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Tuleohver ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Lapulised ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Aruga inimene ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Sünnijärg ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Sünnijärgne ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Sünnijärglus ning hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine.

Satyavacas Rāthītara, et “olemus”(satya).

Taponitya Pauruśiṣṭi, et “kuumus”(tapas).

Nāka Maudagalya, et just “hästi mõistaandmine ja ütlusekasutamine”,

sest see on kuumus, sest see on kuumus.

 

“Ma kiigutan puud,

selja taga kõrgumas kuulsus,

välgumärana kuman ülal, olen hea surematu,

ürgne sädelev aare,

hästi nutikas, surematu, kadumatu.”

Nii ütleb tarkvara järele Triśaṅku.

 

Meister õpetab käealust tarkvara järeleöeldes.

Sõna olemust!

Hoidjat toimeta!

Ära haju headest mõistmistest!

Meistrile meeldivat rikkust tuues

ära katki tee sünnijärje jätkustikku!

 

Ära haju olemustest!

Ära haju hoidjatest!

Ära haju edukatest!

Ära haju tulemise jaoks!

Ära haju hästi mõistaandmise ja ütlusekasutamise jaoks!

Ära haju taevalise ja isa teostuse jaoks!

 

Ema, ole taevaline!

Isa, ole taevaline!

Meister, ole taevaline!

Lapuline, ole taevaline!

 

Kummarda eksisõnadeta tegusid,

muid mitte!

Mis on meile hea toimega,

istugu sulle need, muud mitte!

 

Igatsugu vaimulikele, kes on meile eriti armsad,

on sul vaja istet – las tõmbavad hinge!

Anna usuga, ära anna usuta,

anna armuga, anna häbiga,

anna hirmuga, anna tuttavlikult!

 

Nüüd, kui sul oleks teo või käitumise mõttelahk.

Kes on seal hinnanguandjad vaimulikud,

olgu ühitunud või ühitumata,

kes on raevuta, hoidjatungid –

et nii nagu nemad seal käituksid,

nõnda käituksid seal sinagi!

 

Nüüd, materdatute suhtes.

Kes on seal hinnanguandjad vaimulikud,

olgu ühitunud või ühitumata,

kes on raevuta, hoidjatungid –

et nii nagu nemad nende suhtes käituksid –

nõnda käituksid nende suhtes sinagi!

 

See on suunanäit,

see on suunis,

see on tarkvaraseadistus.

Istub, et nii on õpetamine.

Ning vaid nii see istubki.

 

Olgu sõber meiega rahul,

vedelahõlm rahul, rahul meiega õigeriht,

rahul meiega vürst, lopsakakuningas,

rahul meiega sisend, pikaltastuja!

Au vaimule! Au sulle, õhk!

Just sina oled silmnähtav vaim.

Just sind, silmnähtavat vaimu sõnasin,

õigust sõnasin, olemust sõnasin.

Turvaes see mind, turvaes see ütlejat.

Turvaes mind, turvaes ütlejat.

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

 

2.

 

Aum! Mõlemat meid turvaku!

Mõlemat meid nautigu!

Mõlemad me vapraks saagem!

Mõlemat meid särtsakalt lahaku!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

 

Aum! Vaimutundja saab kätte ülema.

Selle kohta öeldakse nii:

“Vaim on olemus, teadmine, otsata.

Kes on ära tundnud

ülimasse varjendisse peidule pandud taevalaotuse,

küünib kõigi tungideni koos

arbumeelse vaimuga.”

 

Sellisest tuleb ju loomuses kohale selgus.

Selgusest õhk,

õhust tuli,

tulest veed,

vetest maa,

maast rohi,

rohust söök,

söögist mees.

See mees koosneb ju söögimaitsest.

Tema pea on see,

parem tiib on see,

pahem tiib on see,

loomus on see,

sabapaik on see.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Söögist jätkavad ju sünde sünnijärjed,

kes iganes tuginevad maale.

Nüüd, söögi abiga elavadki,

nüüd, lõpuks sellesse suubuvad.

Sest söök on tulnute tähtsaim,

sestap öeldakse, et on “kõige rohi”.

Saavad need ju kätte kogu söögi,

kellele istub, et vaim on söök.

Sest söök on tulnute tähtsaim,

sestap öeldakse, et on “kõige rohi”.”

 

Tulnud sünnivad söögist.

Sündinud kasvavad söögiga.

On söödav ja ka tulnuid sööb,

sestap öeldakse, et “see on söök”.

Sellisest söögimaitsest koosnevast

teistsugune on ju loomuse sees –

hingest koosnev, mis selle täidab.

Too mehetine ongi ju

tema mehetisuse mehetine järelkäik.

Tema pea on hing,

parem tiib on laialihõng,

pahem tiib on mahahõng,

loomus on selgus,

sabapaik on maa.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Taevalised hinge järel hingavad,

ning ka inimarulised ja karjad.

Sest hing on tulnute kestvus,

sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”.

Kogu kestvuse käivad just need,

kellele istub, et vaim on hing.

Sest hing on tulnute kestvus,

sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”.”

 

Tema ihus on seesama loomus kui eelmisel.

Sellisest hingest koosnevast

teistsugune on ju loomuse sees –

arust koosnev, mis selle täidab.

Too mehetine ongi ju

tema mehetisuse mehetine järelkäik.

Tema pea on uri,

parem tiib on palve,

pahem tiib on loits,

loomus on suunanäit,

sabapaik on manaja Aṅgirasa.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Et kõned tagasi pöörduvad,

koos aruga kätte ei saa –

vaimu õndsuse tunnetaja

ei ole kunagi hirmul.”

 

Tema ihus on seesama loomus kui eelmisel.

Sellisest arust koosnevast

teistsugune on ju loomuse sees –

teadasaamisest koosnev, mis selle täidab.

Too mehetine ongi ju

tema mehetisuse mehetine järelkäik.

Tema pea on usk,

parem tiib on õigus,

pahem tiib on olemus,

loomus on ühendus,

sabapaik on vägi.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Teadasaamine urjamist jätkab,

ja jätkab ka tegusid.

Teadasaamine – kõigile taevalistele

istub, et on tähtsaim vaim.

Kui tunneb ära, et “vaim on teadasaamine”,

ja pärast seda ei haju,

siis ihus patusust hüljates

kõigi tungidega kokku küünib.”

 

Tema ihus on seesama loomus kui eelmisel.

Sellisest teadasaamisest koosnevast

teistsugune on ju loomuse sees –

õndsusest koosnev, mis selle täidab.

Too mehetine ongi ju

tema mehetisuse mehetine järelkäik.

Tema pea on meeldiv,

parem tiib on rõõmsus,

pahem tiib on rõõmutuju,

loomus on õndsus,

sabapaik on vaim.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Pole tedagi tulemas,

kui tunneb ära, et “vaimu pole”.

Kui tunneb ära, et “vaim on olemas”,

siis tuntakse ära tema olemasolu.”

 

Tema ihus on seesama loomus kui eelmisel.

Küsigem nüüd järele.

Siiski, kas edasi käies läheb keegi, kes ei tunneta, tollesse ilma?

Või ehk edasi käies küünib keegi, kes tunnetab, kokku tolle ilmaga?

Ta tundis tungi: “Et paljuneksin, sünde jätkaksin!”

Ta sai kuumusest kuumaks.

Kuumust kuumates ta

kõik niisuguse käima tõmbas.

Mis iganes on, selle käima tõmbas ja just selle sekka läks.

Selle sekka minnes sai olemas olla ja loobuda.

Väljaöeldu ja väljaütlemata,

väljasulamine ja väljasulamiseta,

teadasaamine ja teadasaamiseta,

olemus ja ebaõige –

mis iganes on, sellest sai olemus.

Silmatakse, et “see on olemus”.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Nii oli ju esmalt olemas olematu,

sellest sündis ju olemasolev.

Iseseisvalt tegi loomuse.

Sestap öeldakse, et “see on hästi tehtud”.”

 

See, mis on hästi tehtud,

on ju maitse,

sest õndsaks saadakse just maitset üles leides.

Sest mis hingaks või hinge tõmbaks,

kui selgus ei oleks õndsus?

Sest see teebki õndsaks.

Sest kui ta selle nähtamatu, loomutu,

väljaütlemata, väljasulamiseta sees

hirmutut paika tunda saab,

siis läheb tal hirm minema.

Sest kui ta selle sees sisemise kõhuõõne teeb,

siis tuleb tal hirm.

See ju nagu hirm, kui tunnetav ei aruta.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Hirmuga selle ees kumab tuuleõhk,

hirmuga tõuseb jumaline,

hirmuga selle ees tuli ja vürst.

Surm jookseb viiendana.”

 

Sedasi soovitakse õndsust arutada.

Olgu noor, noor tõsine lahkaja,

väledaim, tõhusaim, suurima jõuga,

olgu kogu ta maa varandusega täidetud –

tema on üks aruga inimese õndsus.

 

Sada aruga inimese õndsust

on üks õndsus inimarulistel lõhnahaldjatel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on inimarulistel lõhnahaldjatel,

on üks õndsus taevalistel lõhnahaldjatel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on taevalistel lõhnahaldjatel,

on üks õndsus esiisadel kauase ilma ilmades,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on esiisadel kauase ilma ilmades,

on üks õndsus sünnist sündi taevalistel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on sünnist sündi taevalistel,

on üks õndsus teotaevalistel taevalistel,

kes tegudega taevalistesse suubuvad,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on teotaevalistel taevalistel,

on üks õndsus taevalistel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on taevalistel,

on üks õndsus vürstil,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on vürstil,

on üks õndsus lopsakakuningal,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on lopsakakuningal,

on üks õndsus sünnijärjekuningal,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

Sada õndsust, mis on sünnijärjekuningal,

on üks õndsus vaimul,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

 

See, mis on mehes,

ja too, mis on päevakeras,

on üks ja sama.

Kes nii ära tunneb ja sellest ilmast edasi käib,

astub söögist koosneva loomuse ette,

astub hingest koosneva loomuse ette,

astub arust koosneva loomuse ette,

astub teadasaamisest koosneva loomuse ette,

astub õndsusest koosneva loomuse ette.

 

Kuulutatakse ka sedamoodi:

“Et kõned tagasi pöörduvad,

koos aruga kätte ei saa –

vaimu õndsuse tunnetaja

ei ole kusagil hirmul.”

 

Eks ikkagi, teda ei kuuma,

“mida tõsist ma ei teinud,

millist pattu ma tegin?”

Kes nii tunnetab, ristab need loomusega,

sest see ongi mõlemat.

Loomusega ristab need too,

kes nii on ära tundnud.

Nii on seadistus.

 

3.

 

Aum! Mõlemat meid turvaku!

Mõlemat meid nautigu!

Mõlemad me vapraks saagem!

Mõlemat meid särtsakalt lahaku!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

 

Bhṛgu Vāruṇi ju isa Varuṇa poole sihtinud:

“Auväärne, vaimu lahka!”

Talle “söögi, hinge, silmapaari, kõrvapaari, aru, kõne” ütlust kasutanud.

Eks öelnud talle:

“Millest tulnud ju sünnivad,

mille abiga sündinud elavad,

kuhu edasikäijad kogunevad,

püüa see teada saada!

Vaim on see.”

 

Ta sai kuumusest kuumaks.

Kuumust kuumates ta

teada sai, et “vaim on söök”.

Just söögist tulnud ju üles sünnivad.

Söögi abiga sündinud elavad.

Söögi sisse edasikäijad kogunevad.

 

Selle teada saanud,

veelkord isa Varuṇa poole sihtinud:

“Auväärne, vaimu lahka!”

Eks öelnud talle:

“Püüa vaimu kuumuse abiga teada saada!

Vaim on kuumus.”

 

Ta sai kuumusest kuumaks.

Kuumust kuumates ta

teada sai, et “vaim on hing”.

Just hingest tulnud ju üles sünnivad.

Hinge abiga sündinud elavad.

Hinge sisse edasikäijad kogunevad.

 

Selle teada saanud,

veelkord isa Varuṇa poole on sihtinud:

“Auväärne, vaimu lahka!”

Eks öelnud talle:

“Püüa vaimu kuumuse abiga teada saada!

Vaim on kuumus.”

 

Ta sai kuumusest kuumaks.

Kuumust kuumates ta

teada sai, et “vaim on aru”.

Just arust tulnud ju üles sünnivad.

Aru abiga sündinud elavad.

Aru sisse edasikäijad kogunevad.

 

Selle teada saanud,

veelkord isa Varuṇa poole on sihtinud:

“Auväärne, vaimu lahka!”

Eks öelnud talle:

“Püüa vaimu kuumuse abiga teada saada!

Vaim on kuumus.”

 

Ta sai kuumusest kuumaks.

Kuumust kuumates ta

teada sai, et “vaim on teadasaamine”.

Teadasaamise abiga sündinud elavad.

Teadasaamise sisse edasikäijad kogunevad.

Just teadasaamisest tulnud ju üles sünnivad.

 

Selle teada saanud,

veelkord isa Varuṇa poole on sihtinud:

“Auväärne, vaimu lahka!”

Eks öelnud talle:

“Püüa vaimu kuumuse abiga teada saada!

Vaim on kuumus.”

 

Ta sai kuumusest kuumaks.

Kuumust kuumates ta

teada sai, et “vaim on õndsus”.

Just õndsusest tulnud ju üles sünnivad.

Õndsuse abiga sündinud elavad.

Õndsuse sisse edasikäijad kogunevad.

 

Selline Bhārgavī Vāruṇī tarkus

on taevalaotuse ülimas paigas.

Too, kes nii on ära tundnud,

on paigas söögis ja sööb sööki,

vägevaks saab sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

 

Et ei jälestaks sööki!

See on vanne.

Hing on ju söök,

ihu sööb sööki,

ihu on paigas hinges,

hing on paigas ihus,

söök on seega paigas söögis.

Kes on ära tundnud, et “söök on seega paigas söögis”,

on paigas söögis ja sööb sööki,

vägevaks saab sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

 

Et ei laseks sööki silmist!

See on vanne.

Veed on ju söök,

tähekuma sööb sööki,

tähekuma on paigas vetes,

veed on paigas tähekumas,

söök on seega paigas söögis.

Kes on ära tundnud, et “söök on seega paigas söögis”,

on paigas söögis ja sööb sööki,

vägevaks saab sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

 

Et silmaks palju sööki!

See on vanne.

Maa on ju söök,

selgus sööb sööki,

selgus on paigas maas,

maa on paigas selguses,

söök on seega paigas söögis.

Kes on ära tundnud, et “söök on seega paigas söögis”,

on paigas söögis ja sööb sööki,

vägevaks saab sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

 

Et keegi poleks asumis silmadele vastuvõtmatu!

See on vanne.

Sellepärast – et mistahes moel saaks kätte palju sööki!

“Eks ole tallegi sööki üle,” silmatakse.

Kui teda poputab suu kaudu söök,

poputatakse teda suu söögiga.

Kui teda poputab keskmise kaudu söök,

poputatakse teda keskmise söögiga.

Kui teda poputab lõpu kaudu söök,

poputatakse teda lõpu söögiga.

 

Kes nii on ära tundnud,

et kõnes on “rammukas”,

hinges ja mahahõngus on “ühenduse rammukas”,

kätes on “tegu”,

jalgades on “minek”,

pärakus on “vabakssaamine” –

aruga inimeste teadlikkuse kogumid.

 

Nüüd taevased:

sajus on “turgutumine”,

pikselöögis on “jõud”,

karjades on “toredus”,

tähtedes on “tähekuma”,

hargivahes on “sünnijärglus, surematu, õndsus”,

selguses on “kõik”.

 

Istuks, et “paik on see”,

saab olla paigas.

Istuks, et “vägi on see”,

saab vägevaks.

Istuks, et “aru on see”,

saab arvestajaks.

Istuks, et “austus on see”,

tungid avaldavad talle au.

Istuks, et “vaim on see”,

saab vaimseks.

Istuks, et “vaimuga läbisuretus on see”,

seeläbi surevad vaenulikud võistlejad,

läbini ebameeldivad vennikesed.

 

See, mis on mehes,

ja too, mis on päevakeras,

on üks ja sama.

Kes nii ära tunneb ja sellest ilmast edasi käib,

astub söögist koosneva loomuse ette,

astub hingest koosneva loomuse ette,

astub arust koosneva loomuse ette,

astub teadasaamisest koosneva loomuse ette,

astub õndsusest koosneva loomuse ette

ning tungilaadsena nende ilmade ja tungide sees järjest toimetab,

istub ja laulab sellest loitsu:

 

“Hahaa, hahaa, hahaa!

Söök ma olen, söök ma olen, söök ma olen.

Sööki ma söön, sööki ma söön, sööki ma söön.

Ma kuulutan, ma kuulutan, ma kuulutan.

Ma olen õiguse esmasündinu,

enne taevalisi, surematu nabas.

Just mind turvaes too, kes mu annab.

Söök ma olen, söögi sööjat ma söön.

Ma valdasin iga tulijaskonda.”

Head tooni tähekumaga on too,

kes nii on ära tundnud.

Nii on seadistus.

 

Aum! Mõlemat meid turvaku!

Mõlemat meid nautigu!

Mõlemad me vapraks saagem!

Mõlemat meid särtsakalt lahaku!

Ärgem vaenutsegem!

Äraviija, aum!