Filosoofiast

Merab Mamardašvili
Merab Mamardašvili sündis 15. septembril 1930 Gruusias ja suri 25. novembril 1990 Moskvas. Töötas Gruusia TA Filosoofiainstituudis, ajakirja Voprosõ Filosoofi toimetuses ja mujal. Mamardašvili rääkis tihti, et filosoofia pole elukutse, vaid eluviis, inimese eriline kirg tunda end olemasolevana ja veenda end selles üha uuesti igas eluavalduses.
Järgnevalt lühendatud tõlge loengust, mille ta pidas 1980. aastatel Kõrgematel Rezhissööride ja Stsenaristide Kursustel Moskvas.

FILOSOOFIA SAAB ALGUSE PÕHIMÕTTELISEST MITTEMÕISTMISEST. Vaprusest öelda ka kõige tavalisemale, ilmsele tõele näkku vaadates: ma ei mõista.
Niisugune vaprus on vähestel. Ja neilgi ainult väga lühikestel, privilegeeritud hetkedel.
Teadvuse kõrgendatud tundlikkus seisneb ootamatus eraldatuses iseendast ja ümbrusest, ülesriputatuses, selles, et on täielikult ilmne miski, mis on samal ajal (näiteks empiirilistel põhjustel) võimatu. Kuid sa näed seda selgesti. Niisugust selgust kohtab näiteks armupiina ajal, kui me ootamatult mõistame armastuse olemust. See oleks nagu võimatu, aga ometi see on. Ja selles mõttes pitsitav, helisev rõõm on. Nähtavasti nii võiks rõõmustada surma üle. Rõõm on seotud sellega, et niisugustes seisundites me elame läbi seda, mis ei saa põhimõtteliselt olla inimlik, st reaalne psühholoogiline läbielamine. Ütleme näiteks omakasupüüdmatu armastus või puhas usk, puhas teadvus — need kõik on väljaspool kogemust. Inimene ei saa midagi läbi elada nii, et puuduks arvestuse, kaalutluse vari. Nagu isa, kes tõstab mõõga oma lapse pea kohale — ei saa ju olla, et ta ei tõmbu korraks tagasi, ei mõtle: “Seda ei saa juhtuda, Jumal ei luba!” Aga kui ta ei saa seda mõtlemata jätta, siis see ei ole puhas usk.
Mis ma tahan öelda?
Piiblis on see sündmus kirjeldatud puhta usu aktina, ja samal ajal ka reaalse sündmusena, inimliku seisundina. Need sündmused on sümboolsed. Sümbolid ning nende poolt loodav pingestatud ruum ja aeg tingivadki seisundid, mida inimene kogeb, kuigi nad loomulikul viisil ei saaks sündida. Need seisundid on võimalik võimatus, või võimatu võimalus.
Ei ole võimalik ilu, ei ole võimalik mõte. Aga nad on olemas. Rangelt võttes ei ole võimalik väärikas elu. Määratledes elamise kunsti ütles Montaigne: see seisneb elamises à propos. Kuipalju meie parimaid seisundeid sureb vaid seetõttu, et nad ei juhtu olema kohased! Ja kuipalju asjaolusid peab kokku langema, et saaks võimalikuks à propos.
Surm on ekstreemne näide selle kohta, mis ei saa olla elusündmuseks. Küll aga võib elusündmuseks olla surma pale, sümbol, mis tähistab meie viibimist pingestatud väljas. Ta justkui kontsentreerib endasse selle, mida ma nimetan teadvuse kõrgendatud tundlikkuseks.
Kui me oleme teadvuses, siis me ei saa ennast kõrvalt vaadata.
Sümbolid on seega omamoodi prozhektorid, mis osutavad sellele, et me oleme millessegi kaasa kistud. Need on kaudsed märgid ja ühtlasi kaudne, vahendatud vaade iseendale.
20. sajandi unistused arstirohust, mis tekitab inimeses heatahtlikkuse kõige vastu, mis on tema ümber… Nii et inimesel ei oleks võimalust mitte olla hea. Kuid viga on selles, et sel poleks mõtet. Me jääksime ilma moraali fenomenist. Ma tahan aga meelde tuletada, et romaani keeltes vihjab sõna ‘teadvus’ [conscientia] südametunnistusele. Teadvus on põhimõtteliselt moraalne nähtus. Ei ole mõtet sellel, mida ei saavutata oma vaevaga, omal nahal, teadvuse kõrgendatud tundlikkusega.

FILOSOOFIA ON KATSE tabada rangust ja täpsust range mõtlemise abil ilma väliselt loogiliselt täpsete määratlusteta. Tabada mõtlemise oskuslikkust, see aga on ka ootuste, püüdluste, maailmale esitatavate nõudmiste kirjaoskuslikkus. See oskuslikkus ongi filosoofia.
Need tõed on nii raskesti tabatavad sellepärast, et nad ei ole kunagi otsesed väited. Ei ole nii, et kui nad on kord käes, võib nad taskusse panna. Viga on selles, et seda, mis teadvuse kõrgendatud tundlikkuses vilksatab absoluutse tõena, ei saa kinni pidada. See jääb alati millekski niisuguseks, millesse tuleb uuesti sisse langeda.
Sellepärast võib öelda: see, mis näeb välja nagu filosoofia ja mida esitatakse mingite süsteemide ja õpetuste kujul, see kõik on tegelikult sisselangemise tehnika. Niisuguseid tehnikaid on palju. Filosoofia on üks nendest, ta on seotud mõtteseisundi saavutamisega, aga inimlike seisundite jaoks üldiselt on niisuguseks tehnikaks kunst.
Tõepoolest, näiteks: kui tekst on juba ette teada, milleks siis veel lavastada etendust? Nähtavasti sellepärast, et etenduse ajal me võime kogeda seda, mida me ei oleks saanud kogeda või läbi elada lihtsalt näidendit lugedes. Anamneesisümbol, meenutamise sümbol. Platon: mõtlemine on hinge kõnelus iseendaga kunagistest kohtumistest Jumalaga. Ja meie muud läbielamised, sealhulgas kunstielamused, on samuti üles ehitatud mälestuste struktuuri järgi. Meenutatakse seda, mis on läbi elatud sümbolite ruumis.
Kui me elame, on kõige tähtsam ja kõige tõelisem alati juba möödas. Inimene on niisugune olend, kes enamasti teeb midagi alles siis, kui on juba liiga hilja, kui kõik on juba omavahel haardunud ning tähendus on paigas. Ja tähendust tuleb meenutada. Me meenutame ainult seda, mis meiega toimub. Meenutada saab ainult seda, mis on individuaalne, ainult seda, mille kogemise eest on millegagi makstud.
Sellest räägibki meenutamise sümbol.

NÜÜD ASTUME JÄRGMISE SAMMU: igasugune kunst on kunst kunsti pärast. Need, kes paljastavad “elevandiluust torni”, ei saa lihtsalt aru, millest nad räägivad. Igasugune kunst on definitsiooni kohaselt kunst kunsti pärast. Nõndasamuti ka mõte: filosoofia on mõte mõtte pärast. St mingi pingutus, et juhtuks mõte. Assotsiatsiooni ajel meenutame, et ma rääkisin magnetväljast, mille jõujooned kaasnevad sümbolitega. Kujutame ette, et niisugune sümboolika võib olla sõnaline. Ütleme, et sõnaline filosoofiline konstruktsioon. Mille kohta käib mõtteakt? Mõtteakti aine ongi mõte ise. Mõtet ei saa genereerida (sealhulgas sisselangemise seaduse tõttu) ilma kaasneva konstruktsioonita, mis on samuti mõte, kuid seejuures mõtet genereeriv mõte.
Sama käib ka kunsti kohta. See, mida me nimetame kunstiks, sünnib kunsti enese abil. Sellepärast ta ongi kunst kunsti pärast.
Samad asjad kehtivad ka teaduse sfääris.
Niisiis, inimene ei ole asi, ei ole staatiline seisund, vaid sündmus, mis koosneb niisugustest sündmustest, nagu inimlik armastus, usk, ausus, mõte jne. Platonil on kummaline valem: inimene ei ole see ega teine, vaid inimene-sümbol (sidekriipsuga!).
Apelleerime keele etümoloogilisele geeniusele, mis on säilinud sõnas ‘sümbol’. Sümbol on kaheks osaks murtud vahatahvlike. Kujutage ette, et need osad on lastud maailmavoolu, ringlusse mööda eri trajektoore, ja et nad saavad kuskil kokku. (Kokku saada võivad ainult need osad, sest murdekoht on unikaalne.) Kokkusaamine ongi sündmus — inimene. Seda pidaski Platon silmas, kui ta rääkis ’inimesest-sümbolist’. Inimene on akt, mitte fakt.
Samasugused sündmused on meie seisundid. Mõtlemise valdkonnas on sündmuseks mõte. Mõte peab juhtuma reeglite järgi, mis määravad selle kokkusaamise trajektoori ning punktid, kus see võib toimuda. Sama lugu on ka kunstis.
Kant: füüsika ei ole looduse uurimine kogemuse kaudu, vaid uurimine kogemuse jaoks. St ainult siis, kui meil on füüsika, saame kogemuslikult läbi elada seda, mida me iialgi ei kogeks ilma füüsikata.
Kui juba füüsika on midagi, mis on füüsika pärast, siis seda enam kunst.
Mingis inimesele kui empiirilisele olendile saavutatavas elamuses me liigume mööda selle elamuse joont, ja jõuame sinna, kus on tarvis läbi elada seda, mida läbi elada ei saa. Miks? Sest oma elamuses edasi minna saame ainult keele kaudu — siis, kui oleme läbielamiseks rajanud mingisuguse konstruktsiooni. Ja alles hiljem, kui meil ei ole võimalik elada surma läbi elusündmusena, võib meil tekkida selge teadvus surmasümbolis, mis meie elule produktiivseks osutub.
Herakleitos: elada surma ja surra elu.

EI SAA ELADA, kui elu ei valgusta see eriline pinge, mis kaasneb surma läbielamisega, kusjuures surm kui niisugune ei saa olla inimese empiiriliselt läbielatav seisund.
Metafoorid selgitavad midagi kummalisel kombel. Kummalisel kombel sellepärast, et metafoor ise on mõistetamatu. Mõistetav on see, mida me mõistame metafoori abil. Miski, mille me jätame saladuse tasandile, osutub seejuures teiste asjade mõistmise fundamentaalseks tingimuseks, jäädes ise — ranges ratsionaalses mõttes — mõistetamatuks. Tulemetafoor. Nagu mälusümbolgi, osutab see fundamentaalsele viisile, kuidas meie elu korraldatud. Herakleitos: kõik maailmad süttivad mõõdu järgi ja kustuvad mõõdu järgi. Tulemetafoor osutab sellele, mida ei saa valitseda. Ilma tuleta ei saa olla vormi. Tuli peab lõkkele lööma ja eset noolima, ja siis sünnib vorm, ning tuli kaob. Nii ma ütleksin selle kohta, kuidas on meil võimalikud teadvuslikud aktid ehk selge teadvuse sündmused. Sellepärast on Prometheus, kes varastas jumalatelt tule ja andis inimestele, minu jaoks ühtlasi sümboolne protofilosoof. Tuli küll kadus, kuid kõik sai juba teoks. Sai paika.
Kõike seda me teame, kuid kardame sõnades väljendada: sõnades osutub see paradoksaalseks. Kuid just need küsimused, mida me saame esitada maailmale ja iseendale, ülesanded, mida me saame formuleerida, on ju olemas või tekivad pärast seda, kui on olemas lahendused, on olemas vastused ja on olemas saavutatud eesmärk. St eesmärk on võimalik alles siis, kui ta on saavutatud; ülesanne — siis, kui on olemas lahendus; küsimus — siis, kui on olemas vastus. Või teisiti öeldes — mis on alanud, on ühtlasi absoluutne lõpp, lõpp aga on algus. See on madu, mis sööb oma saba.

TEINE SAMM, MIS KORDAB SEDA, mis juhtus esimesel sammul (kui me saame lahenduse, mis oli juba olemas), viib selle, mis on juhtunud, meie keele sfääri, ja keel on oma loomult makroskoopiline. See eeldab, et kõik, mis jääb kahe sammu vahele, on justnagu haakunud mingite esemete külge. Ja eeldab alati unikaalsust või individuaalsust, sest see sünnib inimese puhtindividuaalses kogemuses.
Meenutada saab ainult seda, mis oli, kuid ei lahenenud lõpuni. Saab meenutada seda, mis ei olnud, st mis ei ole kunagi olnud tõeline, ei ole saanud makrokeele vormi või on saanud vormi, mis on põhimõtteliselt võõras tema tegelikule tähendusele.
Näiteks Prousti romaani “Kadunud aega otsimas” kangelase mõned elulised tähendused on pakitud madläänikooki. Ja see vorm on sellele, mis on sinna pakitud, niivõrd võõras, et siin ei saa üldse rääkida teadlikust meenutusaktist. See on kontrollimatu eluprotsess. Kuid pakendid peavad olema, st peavad olema esemed, millega me erinevate eluolukordade tõttu võime kohtuda.
Meid võib rabada vaid see, mis meie elus oli, või oli, kuid ei lahenenud. Ja tuleb välja, et selle meenutamiseks on tarvis teatavaid konstruktsioone. Kirjutades poeemi teen ma võimalikuks poeesia. Hugo kirjutas kirjas Baudelaire’ile: “Te kinkisite meile uue võbina.” Kuid mitte “võbinat” ei ole Baudelaire’i luuletuses kirjeldatud, vaid Baudelaire’i luuletus kirjapanduna tegi maailmas võimalikuks need tõmblused. Nii et Baudelaire tegeles muidugi kunstiga kunsti pärast.

SÜMBOLID on üles ehitatud mingite lõpuleviidud harmooniatena — mõtteharmooniatena, esteetiliste, eetiliste harmooniatena. St neis on kinnistatud need sündmused maailmas, mis ei jõua põhimõtteliselt kunagi lõpule (olmelugudel ei ole algust ega lõppu, ja elus endas ei leidu neis vastust; ajaloos ei ole põhjuste ja tagajärgede real algust ega lõppu, kuid nende sisemiseks kujutiseks on historiosoofilised konstruktsioonid, tänu millele me empiirias eneses midagi mõistame) ja mida ei oleks võimalik mõista. Seevastu lõpuleviidud harmooniate abil, milles on sümboolne element, fantaasia element, kujuteldavuse, imaginaarsuse element (kus imaginaarsus tähendab fantastilisust), võime me midagi mõista. Ja ainult konstruktsioonide abil, mida rajavad filosoofia ja kunst! Me kuuleme häälikut ‘a’. Ma väidan: keegi ei kuule häälikut ‘a’. Häälikut ‘a’ kujutatakse ette! Füüsiline häälik (mida me kuuleme ‘a’-na) ei ole füüsiline. Aga ta on olemas. Foneem on käibiv imaginaarsus. Florenski rääkis arvatavatest aistingutest: me arvame, et aistime.
See asi tundub mulle fundamentaalne mitte ainult mõtte, vaid ka kunsti puhul. Ülesanne luua kunstiteos on ülesanne luua rangelt antud väli või ruum just niisuguste imaginaarsete aistingute genereerimiseks.
Lõpuleviidud harmooniad toimivad oma lõpuleviidusega. Meie mõte, meie elamus liiguvad seal seaduste järgi, mille annavad need lõpuleviidud harmooniad.
Peale lõpuleviiduse ma tahan juhtida tähelepanu nende harmooniate teistele iseloomulikele joontele: igavesusele, lõputusele, absoluutsusele.

ABSOLUUTSUS. Kui ma olen mõtte sees, teadvuse sees, siis ma ei saa ennast kõrvalt vaadata. See on justnagu mingi absoluutne ja liikumatu taustpunkt, kui kõik liigub esemeid pidi, mis tulevad ette ainult mulle, juhtuvad ainult minuga.
Kuhu ma sihin? Need lõpuleviidud harmooniad, mis on olemas ainult valdkonnas, mille moodustavad vormid millegi jaoks (vormid kogemiseks), sisaldavad võimalust meie kujutluste lahtisidumiseks. Meile tundub ju alati, et miski peab algama ja peab lõppema. Eesmärke seadvate olenditena oleme me alati lülitatud ajavoolu, milles me oma olemasolu eest hoolitsedes liigume edasi mingi eesmärgi poole, ja meile tundub, et meie ees on lõpmatus. Muuhulgas ka sellepärast, et me ei saa ette kujutada surma, sest ta ei ole selle elu sündmus, vaid kahetsusväärne, absurdne, väline juhuslikkus. Meil on alati jalg ette tõstetud. Kuigi võibolla on tegelikult kõik juba toimunud. Kõige tähendus on juba valmis, aga meie liigume halba lõpmatusse. Me ei seo endaga toimuvat lõpuleviidud harmooniaga, meie jalg jääb tõstetuks (see tähendab, me jääme soovima headust, õiglust, mõtet), ja me satume korduste halba lõpmatusse. Nagu ütleks Nietzsche — “samase igavesse kordamisse”.
Surm — kui me sidusime ennast sümboliga — on viis tuua ellu lõpuleviidud tähendused, tuua ellu surematus. Kui miski on lõpule jõudnud, siis minuga ei saa midagi juhtuda. Aga sellele, kes soovis head, kuid ei osanud head teha, sest headus ei ole hea kavatsus, moondub kõik “igavikuks” — ta ei suuda kuidagi surra, nagu põrgus. Põrgu on piin: me aina sureme kogu aeg, suutmata surra.
XIX sajandi vene inimesed kartsid olla pealekaebajad. Dostojevski kirjutab Strahhovile: “…mina ka ei hakkaks pommi paneva terroristi peale kaebama, — mind ju piinataks ära!” Ta peab silmas avalikku arvamust.
Ongi dilemma: kas peatada mõrtsukat või mitte?
Need samad inimesed oleks kolme-neljakümne aasta pärast seda dilemmat lahendades rahus peale kaevanud.
See on põrgu igavik.
Needsamad püüdlused. Miks? Midagi ei juhtunud, midagi pole toimunud. Kodanikujulguse soov oli, aga kodanikujulguse akte ei olnud. Näiteks praegu tahab ühiskond kramplikult areneda. Ja ei suuda! Sest ta nõuab valgustatud võimult, et see võim annaks juhtnööre.
Mandelshtam:
Hoteli pet’ i ne smogli,
Hoteli vstat’ – dugoi poshli.
[Tahtsime laulda ja ei suutnud,
tahtsime tõusta, küürakil läksime.]
See on füüsiline ebamäärasuse, jõuetuse seisund. Sest ta ei ole välja viidud seotuseni, suletuseni vormidega, mille vahendusel võib jääda olema — jääda lõplikult olema, teoks saada, teostuda. Kõik, mis ei ole teoks saanud, lohiseb meie järel. Aga see, milles on võimalik teoks saada, see ainus sisaldab mastaabi ja dimensiooni tõeliseks inimlikuks olemiseks.
Me viibime ikka veel halvas lõpmatuses. Ja suremine ei pea juhtuma meiega. Ja kui meiega, siis see on kibe arusaamatus: täpselt sel hetkel, kui ma just pidin heaks saama. Nagu 1914. aastal, kui niideti maha Venemaa, mille jalg oli tõstetud ette, progressi poole.

AGA TEOKSSAAMISTE VALDKONNAS ei ole niisugust sõltuvust, sest seal on loomisel oma ruum ja aeg. See on veel üks asi, mis on iseloomulik mõttekonstruktsioonidele ning kunsti ja kirjanduse konstruktsioonidele.
Ainult mina, ainult omal nahal, ainult siis, kui mul jätkub mehisust ja kannatust vabaduse vaevaks ja pingutuseks — siis on olemas mõtte valdkond. Aga seal on kõik ajas üles riputatud. Tuleb oodata. Seal on kummaline aeg: ühest küljest on see taandatud hetkele, ning ei tohi käest ära lasta selge teadvuse välku, vaid tuleb ta peatada, püüdes muuta teda stabiilseks valguseks, teisest küljest aga on see pikk aeg, aeg, mida vajab akt ja selle tulemus, mille on üles riputanud ja mida ootab inimene, kellel peab selleks olema mehisust, mida ma nimetaksin võimatusemehisuseks. Ja vabaneda endas kannatamatusest lahendada kohe oma seisundid, oma nõudmised — sealhulgas ka oma kannatused. Vaenlane lõi — sina lõid vastu. Ja läks mööda aeg, mille sa lasid käest, aeg näha seda tõde, milles vaenlase akt andis teada sinust enesest. Evangeeliumisümboolikas on see väljendatud sõnadega “armasta oma vaenlast”. Siin ei väideta: armasta vaenlast, kuigi on öeldud “armasta oma vaenlast”. Ma juba hoiatasin, millisel abstraktsuse ja sisselangemise kinnipüüdmise astmel on kõik filosoofilised väited — sealhulgas ka religioossed tõed, ja samuti kunstitõed. Kuid kunsti puhul aitab meid meelelise kihi olemasolu: seal, kus ei aita mõte, aitab näiteks sõnalise alliteratsiooni nautimine. Filosoofias aga mingeid tekstuaalseid kõrvalrõõme ei saa olla. Siin tuleb olla mõttega silmitsi.
Niisiis: mastaabid ja dimensioonid antakse, kui tänu lõpuleviidud harmooniale meie suletus avaneb, ja me ei pea enam otsima algust ja lõppu, kasvõi sellepärast, et selles leegis, mis lõkkele lõi, on algus absoluutne lõpp ja absoluutne lõpp on algus.

MA ÜTLESIN: SELGE TEADVUS, läbilõikav, kuid samal ajal eraldiolev, väljendamatu, kuigi absoluutselt selge. Sageli on ta seotud iselaadi tajude või aistingutega, mida on parem nimetada muljeteks, sest neil on eriline omadus meid lummata. Nad kannavad mingit tähendusrikkust. Me peame deshifreerima midagi, mis nad meile ütlevad. Olles laisad ja arad, lükkame me selle vaeva edasi. Sest nende deshifreerimine võib meile teada anda niisuguse tõe, mida on raske taluda.
Samal ajal just need muljed panevadki meid liikuma, olles osa meie elust, mitte lihtsalt intellektuaalne ettearvestus. Siin on meil tegemist saladusega, mitte intellektuaalse ülesandega, sest me oleme ise kaasa haaratud. Aga nähtused, millesse me oleme ise kaasa haaratud, ei saa olla positiivse uurimise aineks, neil ei saa olla positiivset vastust, nagu meil on, kui me lahendame ülesandeid. Kuigi ka saladus võib olla selge, jäädes siiski saladuseks.
Me ei tea, et tegemist on meie endiga projitseerituna mingitele ekraanidele. Tähendab, tuleb redutseerida — sealhulgas iseennast. Ja näha, mida siis ütleb näiteks lauatükk, mida ma näen ja nimetan suusaks (ma pean silmas D. Harmsi tuntud värsse). Näha suuskades lauatükke — vaadata neile marslase pilguga — tähendab vabaneda ette-teadmisest “ma näen suuski”. Ma näen suuski, sest ma tean, et need on suusad, aga näen ma ju ometi midagi muud. Siin tekibki oma ruum ja aeg, milles toimub meie liikumine, kui me söandame seda ette võtta. Oma ruum ja aeg — see on nagu mingisugune füüsika, mis töötab. Ja see tuleb liikuma panna, tööle panna. See ei ole ainult meie kaalutlev ja ettearvestav mõtlemine. See tähendab, mitte lihtsalt väline intellektuaalne ülesanne.

HÄÄLT, MILLEST MA RÄÄKISIN, nimetame tinglikult fenomeniks.
Fenomeniks nimetame niisugust nähtust, mis on meile antud mingis materiaalses vormis ja mis ühtlasi räägib oma materiaalse vormi sees iseenese kohta, vajamata mingeid vahendusi. “Näitab ennast ise”, ütleks fenomenoloog. Kas fenomene saab uurida?
Et fenomen on esemeline, eeldab ta meenutust. Tähendab, esemega on võimalik midagi teha (küsitleda kui fenomeni) ja peale selle veel meenutada, tahtes meenutada — tähelepanu ja meenutuse tahtliku aktiga.
Toon ära kaks episoodi euroopa kultuuriajaloost.
1929. (või 28.) aastal istub Sartre kohvikus koos äsja Saksamaalt tulnud sotsioloogi Gurvitchiga. Ja Gurvitch jutustab talle uusimatest filosoofiauudistest — muidugi mõista Saksamaalt —, et on tekkinud vool, mida nimetatakse fenomenoloogiaks, ja et ta võimaldab lahendada näiteks niisugust ülesannet: kirjeldada fenomenoloogiliselt tindipotti — teda ennast, nii nagu ta on. Kuuldes neid sõnu — pealtnägija sõnade järgi — Sartre kahvatas ja ütles: see on see, mida mina oleksin pidanud tegema! (Auahnuse kahvatu jõuetus.)
Ja samasugune stseen leiab paar-kolm aastat hiljem aset Itaalias. Antonio Banfi jutustab oma õpilasele Enzo Pacile samuti saksa uudistest, et näiteks roosi võib kirjeldada iseenesest — kui niisugust.
Kuid asi on selles, et see on võimatu. Mitte miski ei ole fenomen. Miski võib vaid saada fenomeniks. Ja ainult ühel tingimusel: et minu ja roosi (või tindipoti) vahel on midagi toimunud. Kui aga minu ja eseme vahel ei ole toimunud kohtumise sündmust, siis ei ole võimalik püstitada ülesannet kuulda häält. Näha midagi kui fenomeni ja siis juba rakendada talle fenomenoloogilist kirjeldust võib juhul, kui minu poolt elus läbitavate teede ruumis juhtus (just selle eseme ja minu vahel) sündmus, mis (mööda mulle teadaolevaid trajektoore minu tahtlikest pingutustest midagi meelde jätta sõltumata) sellesse esemesse pakkis, pani sisse tähenduse, mis oli olnud minu minevikul, mis tol hetkel ei olnud saanud olevikuks, ei olnud väljunud analüütilisele pinnale — nii võib asjade käigus tekkida ülesanne ja hääl võib kuuldavaks saada.

NIISIIS, ON OLEMAS MINGI OLEMISE LÄBILÕIGE, milles kõik sündmused on lõpule viidud, tähendused on juba paigas jne, mis annab meie inimlikule elule tegeliku dimensiooni ja mastaabid: nii, nagu tegelikult on, mitte nii, nagu näib meile halvas lõpmatuses. Tuletan meelde rea järjestikuseid episoode romaanist “Kaotatud aega otsimas”.
Poiss, keda lapsehoidja on viinud Champs-Élysées’le jalutama ja kes on kuidagi sattunud avaliku käimla kõrvale ning hakanud rääkima käimla teenistujaga, satub kummalise mõju alla niiskuse lõhnast, mis midagi ütles. See on sümboolne nähtus, mis ütleb meie kangelasele, kes ta on. Kuid esialgu on kangelane vaid lummatud selle justnagu banaalse mulje kummalisusest, nõiduslikkusest. Siis aga, kahe-kolme aasta pärast, tekib see mulje tal jälle (ja ta seostab ühe stseeni teisega), kui vilksatas onu juurest lahkuv naine roosas — Odette, kes hiljem saab Swanni armastatuks; ja Swanni armastus Odette’i vastu on meie kangelase jaoks arhetüüpiline armastus.
Siin on kolm järjestikust heli, lööki, sümbolit, nii nagu laternate kokkusattumise puhul Pasternaki “Doktor Zhivago” kangelaste eluristteedel. Kõik nad räägivad teokssaanust, mis tuleb läbi lugeda. Läbi lugeda aga on võimalik vaid olles peatunud oma muljes, visalt deshifreerides. Proust loob välja, milles on võimalikud tahtmatud meenutused, kui sümbolid saavad pinnale kerkida. Ja nad kerkivadki pinnale. Ja tuleb välja, et niiskus ütles Marcelile, et tal on — ütleme tinglikult — niiske rüpe kompleks, et temale ainsana võimaliku armastuse vorm, mis tuleb teadvustada, et see hiljem ületada, on olla kogu aeg suletud rüppe, väljumata kunagi välisilma — emarüpe arhetüüp. Sellepärast ei saagi kangelane uinuda ilma ema musita. Ja oma armastuses Albertine’i vastu hakkab ta hiljem otsima sedasama õhtuse emamusi lohutavat vormi. Olles sellega mõistetud õnnetule armastusele, sest äiutavat rüppe kogu eluks ei saa olla.
See, mis ma räägin, on juba deshifreering, sest seda jutustades kasutan ma romaani teksti. Romaani tekst aga loob tänu autori deshifreeringule selle, mille abil saab kogeda tundeid. Mitte neid, mida sa koged sellepärast, et sul on tekkinud kompleks, vaid et sa oled teine, ümberloodud, oled sattunud ruumi ja aega, mis on antud deshifreerimise liikumisega, mis ei sõltu elu juhuslikkustest ja milles sa võid saada paika kui saatuseinimene, oma saatuse üle valitsev inimene. Teist saatust sa ei saa. Kuid selle üle, mis tuleb, sa juba valitsed.

vene keelest tlk Andres Luure