ÁVILA TERESA
TERESA DE CEPEDA Y AHUMADA
KA: ÁVILA TERESA, TERESA DE JESÚS
1515 ÁVILA -1582 ALBA DE TORMES
Teresa isaisa oli kristlusse pöördunud juut, kelle Hispaania inkvisitsioon mõistis oletatava juudiusku tagasipöördumise pärast süüdi. Teresa isa aga ostis rüütliseisuse ja kodunes edukalt kristlaste hulgas. Teresa sünnikoht Ávila asub 85 km Madridist loodes. Suutmata saada isalt nõusolekut vaimulikuks eluks, jättis Teresa novembris 1535 salaja vanematekodu ja siirdus Ávila karmeliitide kloostri nunnaks.
Paraku jäi Teresa kloostris väga haigeks ning sai ka väga oskamatut ravi. See viis ta armetusse seisundisse, millest tema tervis täielikult enam ei taastunudki. Kannatusaastate vältel luges Teresa hoolega palveraamatut “Vaimuaabits” (Abecedario espiritual), mis sisaldas keskaja müstikute meeleharjutusi, samuti teisi müstikuid, kogedes ka ise alatihti vaimse ekstaasi perioode. Jumal hakkas teda külastama intellektuaalsete nägemuste ja kõnetustega, andes talle väge haigusest üle olla. Kaua oli tal raskusi vaimuliku elu ja palvetamisega, kuni 1554. aastal elas läbi sügava pöördumiskogemuse, mis tuli talle piitsutatud Kristuse kujul.
Ta mõistis patu kohutavust ja seda, et ta ise pole loomu poolest võimeline patule vastu panema, vaid tarvis on täielikku alistumist Jumalale. Hiljem tunnistas ta oma nelja taseme teooria valguses, et tõusis haiguse ajal madalaimast vaimsest tasemest “rahu andumuse” tasemeni või isegi kolmandale astmele, “ühenduse andumuseni”.
Ent kaaslased tegid talle selgeks, et tema äsjaleitud teadmine pole jumalik, vaid kuratlik. Ent mida enam ta oma nägemustele vastu hakkas, seda jõulisemalt toimis Jumal tema hinges. Teresa tekitas endale piinu ja suretas liha. Kuid 1559. aastal sai ta kindla veendumuse, et Kristus oli tema juures kehalisel kujul, ehkki nähtamatuna. Nägemus kestis järjest üle kahe aasta. Järgnes teisigi nägemusi. Kogu Ávila linn oli häiritud kuuldustest selle nunna nägemuste kohta. Üks pihiisa palus tal oma kogemus kirja panna ning 1562. aastal valmis autobiograafia.
1562. aastal pani Teresa aluse paljasjalgsete karmeliitide harule, mis erines olemasolevast rangemate reeglite ning kloostrielu vähenõudlikkuse ja lihtsuse poolest. Nimelt rajas ta karmeliit-nunnadele, kes olid valmis tema põhimõtteid järgima, Ávilasse eraldi kloostri, kus pidi olema täielik vaesus.
Aastad 1562-1567 pühendas Teresa suuresti oma reformivaadete didaktilisele kirjapanekule. Ta täiendas autobiograafiat ning valmis ka “Täiuslikkuse tee” (Camino de Perfección), vaimse elu aruanne, mis on kirjutatud isiklike kogemuste, mitte abstraktse mõtlemise ja filosoofilise analüüsi baasil. Teresa süsteem läheb vaid omaenese kogemuste piirini, mitte kaugemale ning on kantud lihtsast kristlikust vagadusest, selles puudub soov rajada mõttekoolkonda. Samasse ajajärku jäävad ka mitmed sündmused, nagu Teresa südame läbitorkamine ingli armunoole poolt, vaimne pulm ja müstiline abielu. Nägemus kohast, mis on talle varutud põrgus, kui ta ei ole Jumala armule truu, pani teda otsima aina täiuslikumat elu.
Saanud karmeliitide ordu juhilt 1567. aastal lõpuks loa rajada oma korra kohaselt kloostreid ka mujal, tõttas Teresa rännakutele pea kõigisse Hispaania osadesse. Järgmisel kümnekonnal aastal õnnestus tal rajada keskmiselt klooster aastas. Teresa sai õiguse püstitada mõned hooned ka tema vaateid jagavatele meestele. Pea kõikjal kohtas ta tugevat vastuseisu, ent kuna leidis ülemuste hulgas alati ka paljasjalgsete karmeliitide lihtsate reeglite toetajaid, siis tööd esialgu õnnestusid, ning “Rajamiste raamatus” (Libro de las fundaciones) jutustab ta kloostrite loo. Ent 1576. aastal toimus vanemate karmeliitide avalik vastuhakk Teresa reformidele. Teresa sunniti vabatahtlikku pagendusse ühte oma rajatistest.
Kogumikus leiduv katkend pärineb pingelisel 1577. aastal kirjutatud teosest “Sisemine loss” (El Castillo Interior). Teresa kõrvutab selles Jumalaga osadust otsivat hinge kristallist lossiga, kus analoogiliselt seitsme taevaga on seitse üksteise sees paiknevat kambrit, mille kaudu hing liigub oma teed puhastusest ühtsuseni. Lossi pääseb läbi palvevärava. Esimesse kolme kambrisse jõuab inimene omaenda pingutuste varal.
Esimene kamber on neile, kes on ülepeakaela maailmas, ent veidi palvetavad. Teine kamber on neile, kes on palvetamises kindlad ja võitlevad patuga. Kolmas kamber on neile, kes püüavad hoiduda igasugusest patust, kuid ei ole saanud üle armastusest rikkuse, tervise ja au vastu.
Järgmistesse kambritesse sisenetakse passiivse, üleloomuliku palve kaudu, mis tuleb Jumalalt ega ole inimliku pingutuse vili. Askeesi hakkab asendama müstika. Neljandas kambris on sisendatud mälestused, viiendas Jumalaga ühinemise palve, kuuendas leiab aset vaimulik kihlus. Seitsmendas kambris ilmub Kolmainsus ühtse kogutervikuna, sõlmitakse vaimulik abielu ning Jumala ja hinge suhe kujuneb püsivaks, hing ühineb Jumalaga. Kuid Jumal ja inimene jäävad lõpuni erinevaks, hinge omadused ei kao. Kokku juhtub hingega kaheksa asja: hing unistab enese; temas tärkab tugev soov kannatada; ta tunneb rõõmu tagakiusamisest; tal on võimas tahtmine teenida Jumalat; ta ei karda surma; ta ei taotle mingeid hüvesid; ta eraldub kõigest; tema võimed ei hävine.
Samuti leidub teoses teema, mis asub Teresa müstiliste mõtete keskmes läbi kõigi tema kirjutiste: hinge tõus neljal astmel. Esimene aste “südame andumus” on andunud osadus või keskendumine, südame tagasitõmbumine väljaspoolsest ning patukahetsuste ja Kristuse kannatuste järgimine. Teine aste “rahu andumus” on niisugune, kus inimlik tahe on taandunud Jumala ees, ent teised võimed nagu mälu, mõistus ja kujutlemine ei ole veel maailmast eemale tõmbunud. Kolmas aste “ühenduse andumus” on juba enam kui üleloomulik, see on olemuslikult ekstaatiline seisund. Mõistus on Jumalas sulandunud, ainult mälu ja kujutlemine veel ekslevad. Neljas aste “õndsuse andumus” on passiivne seisund, milles meelte aktiivsus ja ihulise olemise teadvustamine lakkab. Keha ja vaim on õnnelikes magusates valuhoogudes, mis vahelduvad hirmsa lõõma ja kõripitsitusega mõnikord ka ekstaatilise lendamisega, mil keha tõuseb õhku. Ekstaas kestab pool tundi, asendudes minestusetaolise lõtvumisega, millest müstik paari tunni pärast ärkab pisarais.
Kulus kolm aastat, enne kui Teresa ja ta mõttekaaslaste vastu katkestati inkvisitsiooniprotsessid ning ta sai jätkata kloostrite rajamist. Teresa suri tööreisil. Tema surmaaeg oli huvitav: parajasti toimus üleminek gregooriuse kalendrile ning 11 kuupäeva jäeti vahele. Teresa suri kas 4. oktoobri õhtul või 15. oktoobri hommikul.
Nelikümmend aastat pärast surma kuulutati Teresa õndsaks.