Juan de Yepes
JUAN DE YEPES
KA: SAN JUAN DE LA CRUZ, RISTI JOHANNES, FR. JUAN DE SANTO MATÍA
1542 HONTOVEROS – 1591 UBEDA
Juan sündis Ávila-lähedases külas kristlusse pöördunud juudi peres. Kuna isa suri varakult, pidi ta koos kodakondsetega kannatama vaesust ja sageli Kastiilia külasid mööda ringi rändama. 1551. aastal jäi perekond püsivalt Medina del Camposse ja Juan läks vaestekooli, kus oli hoolas ja tähelepanelik.
Ent kui Juan anti käsitöölise õpilaseks, siis ei paistnud ta suutvat midagi õppida. Kohaliku hospitali ülem võttis ta enda teenistusse ning võimaldas tal vaesemaist vaesete hooldamise kõrvalt käia ka jesuiitide koolis. Juba varases nooruses kohtles Juan oma keha äärmise karmusega, nii et sattus kaks korda surmasuhu. Tundes muret tema edasise elu pärast, räägiti talle jutluses, et ta peab teenima Jumalat iidse täiustumise vaimus. 1563. aastal võeti Juan karmeliitide ordusse.
1564. aastal astus Juan Salamanca ülikooli, kus õppis filosoofiat ning huvitus eriliselt psühholoogiast. Aastal 1567 ordineeriti ta preestriks. Oma esimesest missast peale oli ta veendunud, et peab säilitama ristimissüütuse. Pidades preestriameti vastutust liiga suureks, kavatses ta siirduda mungaks, ent kohtas just sel ajal Medinasse nunnakloostrit rajama tulnud Teresat, kes rääkis talle oma reformikavadest ja kutsus endale appi.
Juan võttis endale nimeks Risti Johannes ning alustas 1568. aastal koos paari mõttekaaslasega munkade seas paljasjalgsete karmeliitide ideede tutvustamist. Reform laienes kiiresti. Juan sai tegutseda Teresa abilisena kloostrite rajamisel kuni detsembrini 1577, mil ta vangistati oma ülemuste poolt.
Toledo türmi kitsa umbse keldri väljakannatamatutes tingimustes lõi Juan suure osa oma kuulsast poeemist “Vaimne ülemlaul” (Canto espiritual). Ülesehituselt on see kahekõne, kus hinge esindav pruut otsib Kristust esindavat peigmeest ja on mures, et on ta kaotanud. Tema luulest on saanud Hispaania kirjanduse klassika. Augustis 1578 suutis Juan vangist põgeneda. Veidi pärast vabadusse pääsemist kirjutas ka ta oma teised olulisemad teosed.
Kaks tema kolmest müstilise teoloogia traktaadist kommenteerib tema enese poeeme “Vaimne ülemlaul” ja “Hinge pime öö” (Noche oscura del alma). Teine neist on andnud nime ka tuntud vaimsele terminile. Poeem jutustab loo hinge teekonnast läbi öö, kuni ta raskusi kohates ja mitmeid tasemeid läbides jõuab oma kehalisest kodust ühendusse Jumalaga. Juani traktaadi aksioomiks on, et hing peab tühjendama end enesest, et täituda Jumalast, ning selleks tuleb puhastuda maapealse prahi viimseistki kübemeist. Selle lihtsa maksiimi esitamisel kasutab ta kompromissitut loogikat. Eeldades, et hing on tavapäraselt õnduse seisundis ja püüab heade asjade poole, asetab ta selle ette hulgaliselt muresid, mille suhtes hing oli seni ükskõikne. “Pime öö” tähendab hinge puhastamist, kus Jumal raskete katsetega täiustab seda, mida hing oli omal algatusel alustanud. Hing muutub passiivseks, kuid ometi mitte inertseks, kuna osaleb jumalikule tegevusele alistumisega tolle jõuväljas. Kui hing viimaks väljub “pimedast ööst”, siseneb ta täielikku kuuvalgusse, mida kirjeldavad poeemid “Vaimne ülemlaul” ja “Armastuse elav tuli” (El fuego de amor vivo). Juan seab säärase hinge kõrgeimasse tippu, ta saab maitsta jumalikku loomust. Traktaat katkeb teise raamatu keskel.
Kolmas traktaat “Tõus Karmeli mäele” (Subida al Monte Carmela), millest on tehtud ka käesoleva kogumiku väljavõte, põhineb samal värsil, millest lähtub “Hinge pime öö”, on aga eelmistest süstemaatilisem uurimus hinge askeetlikust püüdlusest täiusliku ühinemise järele Jumalaga ja teel juhtuvatest müstilistest sündmustest. Hinge öö on kaheastmeline: meelte öö ja vaimu öö. Teos pidi koosnema neljast raamatust, kuid katkeb keset kolmandat.
Kuigi Juan ei olnud õpetlane, vaid sai teadmisi pigem mõtlusest, oli ta tuttav paljude filosoofide teostega ning püüdis viia hispaania koolkonna kogemusi kooskõlla müstilise pärimuse põhivooluga. Tema uurimused hinge kasvamisest olendi tasemelt kuni ühinemiseni Jumalaga on sedavõrd sisukad, et nii mõnigi kord hinnatakse tema kirjelduste põhjal, millisel müstilisel tasemel on mingi religioosne kogemus.
Enim Clairvaux´ Bernardi (-1153) ja Aquino Thomase (-1274) õpetustele tuginedes kirjeldab Juan kümmet astet armastuse müstilisel redelil: hing jääb haigeks; hing otsib vahetpidamata oma kallimat; hing toimib nagu Jaakob, kes peab teenima Rahelit teist korda seitse aastat ja tunneb, et teda peetakse kõigist halvimaks; hinge vaevab püsiv kannatus kallima pärast, kuid see ei väsita teda, kuna ta usub, et on Jumala käest palju saanud; hing igatseb Jumalat suure kannatamatusega; hing ruttab Jumala poole; hing muutub hulljulgeks; hing haarab kallima embusse; hing põleb sulnilt Jumalas, tule süütas Pühavaim (täiuslike aste); õndsusseisund, kus vaadatakse Jumalat (ei kuulu enam käesolevasse ellu).
Tavaellu tagasi pääsedes jätkas Juan paljasjalgsete karmeliitide ordu kloostrite rajamist. Mõne aja oli ta ka Andaluusia provitsi vikaar, kuid pani selle posti vastuolude tõttu maha. Haiguse edenedes paigutati ta Ubeda kloostrisse, kus teda alguses raviti väga ebasõbralikult, ent lõpuks said isegi vastased aru, et ta on pühamees. Tema matus oli suurejooneline. Juan kuulutati õndsaks 1675. ja pühakuks 1726. aastal.