Kant
IMMANUEL KANT
KA: EMANUEL KANT
1724 KÖNIGSBERG – 1804 KÖNIGSBERG
Kant sündis Ida-Preisimaal sadulsepa peres. Tema ema oli pietist, kes nõudis usuelus ning ka kõiges muus suurt täpsust ja rangust. Puritaanlikkuse pitserit kandis kogu Kanti pikk tasane poissmehe-elu sünnikohas, kandudes ka tema filosoofiasse.
Kanti noorpõlv olid vaikne ja silmatorkamatu. 1740. aastast õppis ta kohalikus ülikoolis Leibnizi-põhist filosoofiat ja Newtoni matemaatikat. Kuus aastat hiljem katkestas isa surm õpingud ning ta tegutses Königsbergi-lähedastes väikelinnades eraõpetajana. 1749. aastal avaldati tema esimene filosoofiatraktaat, Leibnizi metafüüsika vaimus kirjutatud “Mõtteid elusjõudude tõesest hindamisest” (Gedanken von der wahren Schätzung der lebendigen Kräfte). Selles töös kuulutas Kant muuhulgas, et on oma tee kindlaks määranud. Ta lubas juhinduda üksnes mõistuse käsust ja jätta vajadusel kõrvale kõik muud autoriteedid, isegi Euroopa tuntuimad loodusfilosoofid Newtoni ja Leibnizi. Mida ta ajapikku ka tegi.
Esialgu viibis Kant Newtoni gravitatsiooniseaduse ja sellest tuletatud uudse taevakehade liikumise õpetuse lummuses. Ta avaldas mitmeid uurimusi, eriti viljakad olid aastad 1754-1755. Kant vaatles Kuu gravitatsiooni mõju Maa pöörlemisele, taevakehade muutumist ajaloos, universumi võimet luua uusi maailmu, arendas õpetust liikumise ja paigalseisu suhtelisusest. Suurima tuntuse sai ta hüpoteesiga Päikese planeedisüsteemi tekkimise kohta udukogust. Newton seletas planeetide orbiite Jumala üleloomuliku kaasabiga, kuna gravitatsioon ja inerts seda nähtust ei ammendanud. Kant nimetas põhjendust filosoofile haledaks ja näitas Newtoni enese mehhaanikaseaduste alusel, kuidas planeedisüsteem areneb algsest mateeriaosakeste kaosest puhtmehhaaniliselt, üksnes osakeste tihedusastme erinevuse tõttu.
Kanti kosmoloogiline hüpotees pälvis tähelepanu, samal 1755. aastal lisandusid ka doktoritöö „Tulest” (De igne) ning habilitatsioonitöö „Metafüüsilise tunnetuse esmaste printsiipide uud selgitus” (Principiorum primorum cognitionis metaphysicæ nova dilucidatio) ning Kantist sai ta Königsbergi ülikooli lektor. Lisaks filosoofiale luges ta ka loogikat, matemaatikat, loodusteadusi, füüsilist geograafiat. Pikka aega jätkas ta keskmise edukusega õpetlasena. Tema kirjutised käsitlesid maavärinate põhjuseid, tuulte tsirkulatsiooni, eetrit, mineraale, inimrasside erinevusi, rahvaste kombeid, ilu ja ülevust. Sageli piirdus ta autoriteetide seisukohtade läbisõelumisega: eelistas Newtoni jumalikule tangenstõukele Priestley looduslikku tõukumisjõudu, viis Leibnizi substantside aktiivsuse teooria absoluutse paigalseisu võimalikkuse eitamiseni, lükkas udukogu-hüpoteesiga ümber Descartes´i oletuse korpuskulite keerisvooludest, uskus Bruno kannul, et planeet Maa ei ole ainus mõistuslike olenditega asustatud taevakeha ning mujal universumis leidub ka inimestest arukamaid olendeid.
Kosmoloogilise suundumuse kvintessentsiks oli 1758. aastal avaldatud liikumise ja paigalseisu teooria, et kõik kosmilised süsteemid, nii üksikobjektid kui ka terved maailmad alluvad järjestatud dünaamilisele protsessile: sünnivad, arenevad, vananevad, kuluvad ja siis hukkuvad. Kui mingi kosmiline tsükkel lõpule jõuab, läheb mateeria üle uude seisundisse. Luuakse uued kehad, uued maailmad. Paigalseis puudub, loodus on paratamatult – eelduse põhjal – aktiivne.
Aastail 1766-1772 tegutses Kant põhitöö kõrvalt ka kuningalossi raamatukoguhoidjana. Ta loobus Erlageni ja Jena ülikoolide kutseist filosoofia õppetoole juhatama, kuni 1770. aastal tagas edukas väitekiri “Sensiiblilt ja intelligiiblilt /tajutava/ maailma vormist ja printsiipidest” Kantile kodulinna ülikoolis loogika ja metafüüsika professori koha. Ta oli keskajast peale esimene suur filosoof, kes sai tööd ülikooli õppejõuna.
Samal aastal alustas Kant ka täiusliku filosoofiasüsteemi rajamist, et anda universaalne alus kõigile võimalikele metafüüsikauurimustele. Veidi hiljem sai Kant suurt ärgitust Hume´i skeptilise traktaadi lugemisest. Töö tulemuseks pidid olema kuivalt, pedantselt, ülima skolastilise täpsusega esitatud empiirilise tunnetuse tingimused.
Esimene aastakümme kulus ettevalmistustööle, seejärel ilmus riburada tuhandeid lehekülgi, millest tähtsaima osa moodustab triloogia “Puhta mõistuse kriitika” (Kritik der reinen Vernunft, 1781), “Praktilise mõistuse kriitika” (Kritik der praktischen Vernunft, 1788) ja “Otsustusvõime kriitika” (Kritik der Urteilskraft, 1790), kus on püütud kriitiliselt läbi analüüsida tunnetus, moraal ja esteetika. Teised olulisemad Kanti teosed on “Prolegomena” (1783), “Loodusteaduse metafüüsilised alused” (1786), “Religioon üksnes mõistuse piirides” (Die Religion innerhalb der Grenzen der blossen Vernunft, 1793) ja “Kommete metafüüsika” (Die Metaphysik der Sitten, 1797).
Kanti-eelsed empiirikud Locke, Berkeley ja Hume väitsid, et teadmised pärinevad kogemusest. Seevastu ratsionalistid Descartes, Spinoza ja Leibniz väitsid, et teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Kant on seisukohal, et kui me maailma tajume sellisena, nagu teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Kuigi leidub objektiivne maailm, ei saa me selle kohta midagi väita. Kuid see tunnetamatu “asi iseeneses” mõjutab meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib fenomen: “asi meie jaoks”. Seega saabub kogu informatiivne teadmine meeleorganite vahendusel.
„Praktilise mõistuse kriitika” puhul, mida refereerib käesolev kogumik, on aga oluline märkida, et tunnetuspüramiidi tipu moodustavad Kantil mõistuse ideed, mis annavad arusaamisele piiramatult avarduva rakenduse ja viivad näivusse. „Puhta mõistuse kriitikas” näitab ta nende ebaadekvaatsust. „Praktilise mõistuse kriitikas” läheb ta aga oma kriitilise meetodiga vastuollu ning annab neile ideedele positiivse rakenduse praktilise mõistuse poolt.
Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse – moraaliseaduse – ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel „üks” vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise, spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik. Seda isegi siis, kui ei õnnestu leida ühtki seaduse täpse järgimise näidet.
Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne. Piiritu moraalne progress madalamatelt astmetelt kõrgematele on võimalik vaid siis, kui postuleerida mõistusliku olendi piiritult kestvat eksistentsi – ehk hinge surematust. Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida Jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks.
Kuna puhas moraaliseadus seob igaüht kui käsk, siis võib õiglane inimene öelda: ma tahan, et oleks olemas Jumal, et mu eksistents maailmas oleks ka eksistents arusaamise puhtas maailmas väljaspool looduslike sidemete süsteemi, ja et ma kestaksin lõputult kaua. Printsiipi, mis annab otsustusvõimaluse teha niisugune eksistents mõistuse edasise rakenduse aluseks, nimetab Kant puhta praktilise mõistuse usuks.
Olles tugevam sünteetiku kui analüütikuna, esitas Kant niisiis oma teostes huvitavaid probleeme ja ideid, jäädes samas raskustesse nende lahenduskäiguga. Originaalsuse tõttu on Kanti filosoofia sellegipoolest väga mõjukas.
Kanti pedagoogiline tegevus kestis aastani 1797, filosoofilised uuringud elu lõpuni. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks. Kuulsaks sai ta juba enne surma.