Nicolaus Chryfftz

KA: NIKOLAUS CUSANUS, NYCOLAUS CANCER DE COEßE, KUESI NIKOLAUS
1401 KUES -1464 TOD
Nicolaus sündis jõuka kaupmehe ja jõekipperi pojana Kuesis Moseli ääres. Tema lapsepõlve kohta kindlaid andmeid pole. Noorukina jooksis ta kodunt ära ja leidis varjupaiga krahvi juures, kes hiljemgi teda protežeeris ning saatis ta Hollandisse, Ruusbroeci õpilaste rajatud ühise elu vennaskonna kooli Deventeris. Selles koolis õpiti seitset vaba kunsti ja vanakreeka keelt ning kommenteeriti teoloogia- ja filosoofiateoseid.
Aastal 1416 viibis Nicolaus Heidelbergi ülikooli kunstide teaduskonnas ning 1417-1423 läbis tolle aja vaimukeskuses Padova ülikoolis kuueaastase stuudiumi, õppides matemaatikat, füüsikat, astronoomiat, meditsiini, antiikfilosoofiat ja õigusteadust, ning sai lõpetamisel õigusteaduse doktoriks.
Ta astus augustiinlaste ordusse ning asus kevadel 1425 Kölni ülikoolis õppima teoloogiat ja filosoofiat. Nicolaust mõjutasid tugevasti Augustinus, Proklos (410-185), Dionysios Areopagita, Johannes Scotus Eriugena (810-877) ja Eckhart. Ta oli Lääne-Euroopas üks esimesi, kes uuris Platonit originaalis. 1428. aastal käis Nicolaus Pariisis frantsiskaani misjonäri Ramon Llulli (1235-1315) originaalkäsikirju uurimas ning nendest ärakirju tegemas. Llullilt võttis ta üle concordantia mõiste.
Kuigi Nicolausele pakuti kahel korral Leuveni ülikooli kanoonilise õiguse professori kohta, lükkas ta ettepaneku tagasi ning valis kirikukarjääri. 1426. aastal sai temast paavsti legaadi, kardinal Orsini sekretär. 1432. aastal pääses ta sõnaka mehena Baseli kirikukogusse ja määrati usuasjade komisjoni.
Aastail 1433-1434 kirjutas Nicolaus Baseli kirikukogu ajal oma esimese olulise teose “Üleüldisest lepitusest” (De concordantia catholica), kus visandas uue kirikuteooria ja riigireformi. Nicolause järgi on rahva tahe jumalik ja loomulik ning sellel on võrdne tähtsus kiriku ja riigi jaoks. Paavst või kuningas on vaid üldise tahte kandja. Keiser on paavstist sõltumatu ning allub ainult Jumalale. Vaidlevad osapooled soovivad lõppkokkuvõttes üht ja sama: seda, mis on Jumala silmis hea.
Aastatel 1435-1445 oli ta Münstermaifeldi praost. Algul pooldas ta kavatsust allutada paavst parlamentaarsele kontsiilile, ent kui 1437 puhkes äge konflikt paavsti ja kirikukogu vahel, otsustas Nicolaus paavsti kasuks. Ta astus paavsti kuuria teenistusse ning kuulus kolmeliikmelisse delegatsiooni, mis tegi paavsti ülesandel, ent kirikukogu enamuse volitusteta reisi Konstantinoopolisse, et aidata kaasa Lääne ja Ida kirikute ühinemisele.
Pikal tagasisõidul Veneetsia poole sai Nicolaus avamerel valgustuskogemuse. Talle ilmnes, et kui kasutada “vastandite kokkulangemist” (coincidentia oppositorum), saab inimteadmine õpetatud mitteteadmise (docta ignorantia) meetodit rakendades haarata haaramatut. Inimese seesmine püüdlus Jumala poole ja Jumala laskumine inimeseni saavad kokku Kristuse kui tõelise inimese ja tõelise Jumala isikus. Paljusus ja ühtsus ei välista teineteist, vaid kuuluvad kokku: üks ja ainus Jumal vaatab korraga paljusid inimesi ja inimesed vaatavad ühtainsat Jumalat. 1440. aastal ilmus Nicolause teoloogiline peateos “Õpetatud mitteteadmisest” (De docta ignorantia) ning peatselt ka jätkuteos “Oletustest” (De coniecturis). Samu ideid arendas ta ka hilisemates kirjutistes.
Aastad 1438-1458 olid Nicolause kirikukarjääri tippaeg. Ta oli paavsti saadik Saksa riigipäevadel, sai 1448. aastal oma aja ainsaks sakslasest kardinaliks, aastail 1452-1458 valitses Brixeni piiskopkonda Tiroolis. Ta toimis lepitaja ja vahekohtunikuna ning tegi arvukaid kiriku ühtsust kuulutavaid ringreise. Aastal 1448 oli tal oluline osa Viini konkordaadi sõlmimisel. Aastatel 1450-1452 kuulutas ta paavsti saadikuna kõikjal Saksamaal juubeliaasta (1450) armu ning vajadust reformida kirikut, kloostreid ja ordusid. Üks tema põhisihte oli rahva usuteadlikkuse edendamine. Sellest annavad tunnistust tollal üles riputatud ning mitmetes kirikutes tänini säilinud tahvlid meieisapalvega ja kümne käsuga rahvakeeles. 1450. aastasse kuulub ka filosoofiline peateos, dialoog “Võhik vaimust” (Idiota de mente), mis kuulub suuremasse dialoogide tsüklisse koos teostega “Võhik tarkusest” (Idiota de sapientia) ja “Võhik katsetest kaaludega” (Idiota de staticis experimentis). 1454. aastal võttis Nicolaus osa Regensburgi riigipäevast, mille sihiks oli sõjakäik türklaste vastu, kes olid vallutanud Konstantinoopoli.
Reformid ajasid Nicolause viimaks Tirooli hertsogi ja aadlikega tülli ning pärast lühiajalist vangistust pages ta Rooma, viibis viimased kuus aastat oma elust paavstipalees, täitis kõrgeid ametikohti (oli muuhulgas peavikaar) ja tegeles kiriku uuenduskavadega. 1464. aastal reisis Nicolaus parajasti Roomast Ancona poole, et paavsti kõrval saata Veneetsia laevastikku ristisõtta Türgi vastu, kui suri teel.
Nicolaus Cusanus ei saanud teoloogiadoktoriks ega rajanud uut teoloogia- või filosoofiakoolkonda, kuid paljud peavad teda 15. sajandi tähtsaimaks filosoofiks ja üheks tähtsamaks matemaatikuks ning tema teosed on tänini aktuaalsed. Vastandite kokkulangemist selgitas ta matemaatiliselt. Sirgjoon ja kõverjoon, mis ümbritseb ringi, langevad lõpmatuses kokku, nagu ka lõpmata väikese kera keskpunkt ja seda ümbritsev kerapind. Ühesainsas arvus 1 kätkeb kõikide arvude alge ning seega ka lõpmatu arv. üks on kõik, kõik on üks, samas jäädes ometi vastanditena teineteise kõrvale.
Nicolaust on sageli paigutatud keskaja filosoofia ja uusaja filosoofia piirile, sest ta oli mitmete uusaja filosoofia ja teaduse ideede eelkäija: universum on lõpmatu, planeet Maa ei ole universumi keskpunkt, Maa pöörleb jne. Niisugustel vaadetel oli suur mõju Brunole (1548-1600) ja Galileile (1564-1642). Viimase vaimset arengut mõjutas otsustavalt Nicolause tähelepanek, et kaalumine on kõige universaalsem mõõtmismeetod, ning toodud näiteid, kuidas pikkuse ja aja mõõtmist saab tagasi viia kaalumisele. Lõplik ja lõpmatu, loodusteadus ja müstika on vastandlikud, ent lõpliku inimmaailma mikrokosmose ja taeva tohutu makrokosmose ja Jumala vahel on ka ühisjooni, analoogiaid, mis toetavad vastandite ühtsuse ideed. Lõpliku maailma mõõdetavates suhetes (proportsioonides) tajume harmooniat, mis viitab lõpmatu terviku täiuslikkusele.
Nicolaust kannustas matemaatiku kirg ühtsuse järele. Talle ei andnud rahu tajus sisalduvad vastandused: piiritu-piiratud, mõte-olemine, hea-kuri, aeg-igavik, üks-palju jne. Ta seletas, et Jumalas langevad need ühte. Tegelikkusel on kaks olekut: nähtamatu ülim tegelikkus ehk Jumal, mis on loomatu, ent samas tekitav ja seostav; ning nähtav tuletatud tegelikkus ehk maailm, mis on tekitatud, seostatud, loodud. Kõik algab Jumalast ja lõpeb Jumalas, nii nagu liikumine algab paigalseisust ja lõpeb paigalseisus. Jumal on olemise-ülene ühtsus. Aga järelikult ei ole maailmgi loodud Jumalast väljapoole, vaid asub Jumalast lähtununa ühtlasi tema sees, osaleb temas ja peaaegu samastub temaga. Eriti mõjukas oli müstiline teoloogia, mille Nicolaus esitas teoses “Jumala nägemusest” (De visione dei) ja mille sisust saab aimu ka siinsest kogumikust.
Bernkastel-Kuesis asub Nicolaus Cusanusest järele jäänud raamatukogu, mida peetakse üheks maailma väärtuslikumaks eraraamatukoguks, sest seal on sadu keskaegseid käsikirju ja inkunaableid teoloogia, filosoofia, loodusteaduse ja matemaatika alalt.