Richard

RICHARD
KA: RICHARD VICTORINUS, ST VICTORI RICHARD
1123 ŠOTIMAA – 1173 PARIIS
Richard oli päritolult šotlane, kuid tema täpne sünniaeg ja -koht, samuti sotsiaalne päritolu on teadmata. Ka tema elukäik ei ole pakkunud erutavaid seiku.
Juba nooruses siirdus ta St Victori abtkonna mainekasse augustiinlaste mungakloostrisse, mis paiknes tollase Euroopa vaimses keskuses Pariisis, ning kogu tema tegevus jäi seotuks kloostriga. Alates 1159. aastast oli ta kloostri abiülem, seejärel 1162. aastast kuni surmani selle ülem. Ta pidas ametialast kirjavahetust paavstiga ja võõrustas kirikujuhte.
Nagu St Victori koolkonnale omane, kasutas ka Richard teoloogias didaktilisi ja konstruktiivseid meetodeid, mis oli filosoofiasse toonud mõjukas Pariisi skolastik Pierre Abelard (1079-1142). Ent kui Abelardi eripäraks oli seada iga realistide ja nominalistide vaidlusküsimuse puhul üles teravmeelseid poolt- ja vastu argumente, siis Richard filosoofia päevateemades ei osalenud. Tema seosed välismaailmaga olid harvad ja nõrgad. Samas ulatus tema teoloogimaine kaugele üle kodukloostri müüride ning tema kirjutisi kirjutati innukalt ümber ka paljudes teistes vaimulikes keskustes.
Richardi tööd jagunevad kolme rühma: dogmaatika, eksegeetika ja müstika. Dogmaatika põhiteosteks on kuueköiteline traktaat “Kolmainsuse isikutest…” (De tribus appropriatis personis in Trinitate), kus Richard rõhutab, et Kolmainsuse õpetuse olemus on spekulatiivse arutlusele kättesaadav, ning vaatleb Kolmainsuse omadusi. ksegeetikatraktaatides on ülekaalus müstiline ja vaga vaatepunkt, ent sisaldub ka kriitilist ja harivat teksti. Neljaköiteline “…” (Tractatus exceptionum) käsitleb ilmalikku tarkust, millesse Richard suhtus kahtlusega ja pidas seda ebaväärtuslikuks. Ta kirjutas ka loogikatraktaadi, kuid see ei ole säilinud.
Hoopis suurem huvi valitseb tänapäeval tema müstilise teoloogia vastu. Richardi õpetaja oli samuti St Victoris resideeruv saksa intellektuaalne müstik Hugo (1096-1141). Hugo eristas müstilisel elamusel kolm astet: cogitatio – tavaline, meeletajudele rajanev tunnetus, meditatio – sisemine tunnetus, mis teostub mõistelises mõtlemises ja rajab tee asjade muutlike vormide varjul peituva tõelise olemuse tunnetamisele, contemplatio – vaimne tunnetus, mis haarab vahetult jumalikkust ennast, tuues inimesse rahu ja armastuse. Alles kolmandal astmel küünib praktiline usuelu vahetu Jumala-kaemuseni.
Richard võttis kasutusele Hugo printsiibid ja meetodid ning arendas neid edasi. Ta süstematiseeris ka iidsete suurte müstikute, neoplatonistide Plotinose (205-270) ja Dionysios Areopagita (varjunimi, ilmselt Süüria munk, teosed vahemikus 475-525) pärimust, olles üks peamisi kanaleid, mille kaudu nende teosed jõudsid keskaja maailma. Seeläbi osutus Richard kristliku müstika esimeseks süstemaatikuks.
Richardi enese müstika on didaktiline ja peaaegu teaduslik, sisaldades ridamisi allegooriad, klassifitseerimist ja arvude sümboolikat. Müstika on Richardi meelest teoloogia erivaldkond, mille moodustavad vaimuliku meele koolitamine ja harjutamine ning osaduse astmed ja alajaotused, kus mängivad suurt rolli ka ratsionaalsed teadmislaadid, vähemalt alamastmetel. Ta kirjeldab kuut järjestikust osaduse taset, mis kõik omakorda jagunevad kolmeks hingejõuks – kujutlemine, mõistus ja aru – ning tõusevad osadusest nähtavate asjadega kuni õndsuseni, kus hing suundub “endast välja” jumalikku olemisse.
Richardi peateosed on “Väike Benjamin” (Benjamin Minor), mis tegeleb hinge ettevalmistamisega osaduseks, ühtsusfenomeni psühholoogiline käsitlus “Suur Benjamin” (Benjamin Major) ning allegooriline traktaat tabernaaklist. St Victori koolkonna müstilistes traktaatides pandi väga suurt rõhku pühakirja allegoorilisele interpreteerimisele. Benjamin on müstika, kuna piiblis on ta osaduselu kehastaja Raheli lemmiklaps. Rahel ise aga esindab mõistust. Teoses tuleb ette veel kümneid piiblitegelasi, kes kõik kehastavad mingeid printsiipe. Tabernaakel on Richardi allegoorias seesugune täiuslikkuse aste, kus hingest on saanud Jumala elupaik.
Richardi teosed mõjutasid oluliselt edasiste müstikute arengut. Neil oli suur mõju frantsiskaani müstikutele, aga ka saksa koolkonnale. Dante (1265-1321) mainib oma “Paradiisis” (Paradiso, X.130) teoloogide seas ka Richardit.