Ruusbroec

JAN VAN RUUSBROEC
KA: RUYSBROECK
1293 RUUSBROEC -1381 GROENENDAAL
Vaga ema kasvatas Jani katoliikliku harduse ja pühaduse vaimus; seevastu tema isast ei ole midagi teada. Lisanimi Van Ruusbroec on toponüüm, mis viitab kodukülale Brüsseli lähistel. 11-aastasena lahkus poiss ettehoiatamata kodust ja siirdus Brüsselisse kanoonikust onu juurde, kes elas iidsete apostlike tavade järgi.
Pärast nelja usinat õpinguaastat suunas onu ta preestriametiks sobilikku haridust saama ning 1317. aastal ordineeritigi Ruusbroec Brüsselis preestriks. Järgmised kakskümmend kuus aastat elas ta koos onu ja tolle sõbraga äärmises lihtsuses ja tagasitõmbumises. Seejärel soovis kolmik aga veelgi eraklikumat elu ning 1343. aastal kolisid nad Groenendaali eraklasse Soignes´ metsas.
Kuid aja jooksul liitus nendega palju õpilasi ning 1349. aastal ehitati eraklast vennaskonna hoone. Kloostriülemaks sai Ruusbroec, kelle pühamehekuulsus kasvas päevast päeva, ulatudes juba naaberriikidessegi. Tema nõuanded olid kõrgelt hinnatud, seda ka ilmalike inimeste seas. Tema flaamikeelseid kirjutisi paljundati usinalt, eriti Hollandi ja Saksamaa kloostreis, ning ka tõlgiti.
Ruusbroec armastas uidata ja mõtiskleda kloostriümbruse metsaüksinduses. Tal oli harjumus kanda kaasas tahvlikest, kuhu kirjutas seda, mida Pühavaim talle dikteeris.
Ruusbroec ei rajanud oma teostes terviklikku süsteemi. Oma dogmaatilistes teostes ta üksnes seletab, illustreerib ja laiendab traditsioonilisi õpetusi, tehes seda küll märkimisväärse jõu ja kirkusega. Askeesi teemadest on ta lemmikud lahusolu, alandlikkus ja ligimesearmastus, pagemine maailmast, mõtisklused pühast elust, eriti Kristuse kannatustest, andumus Jumala tahtele.
Põhilised on aga Ruusbroeci müstikateosed, mida on palju. Madalmaade müstika sai algtõuke Eckhartilt, kuid Eckharti filosoofia on Ruusbroeci jaoks vaid vahend, mille kaudu väljendada omaenda sügava kogemuse tulemusi, ning neis teostes sulavad müstilise tõe metafüüsiline ja isiklik külg kokku. Jumala loomuseks on Ruusbroeci järgi igavene voogamine muutumatust ühest Kolmainsuse isikute kaudu ühte tagasi. Tavalise kogemuse puhul ja ka vaimse elu madalamatel tasemetel asume mõistelises maailmas, kus tegelikkust vahendavad meile mõistuse poolt mõningase tarkusega kinnihaaratud sümbolid ja kujundid. Kõrgemal tasemel avaldub aga vahetu ja lihtne, ilma mingi tarkuseta vaimne taju, mis on täiuslik süntees. ilma osadeks analüüsimiseta, mis ületab mõttekategooriad. See seisund on enamat kui olemine. Kolmainsuse taga on Jumala olemise-ülene ühtsus.
Teostest võiks mainida kolmeköitelist “The Spiritual Espousals” (De vera contemplatione?), mis toonitab, et hing leiab Jumala iseenese sügavustes, ning käsitleb elu kolme arengutasandit – tegutsevat, seesmist ja osaduslikku. Olulised traktaadid on ka “Seitsmest vaimse armastuse trepiastmest” (Dat Boec van seven trappen in den groet der gheesteliker minnen?) ja “Vaated müstikapeeglist” (Reflections from the Mirror of a Mystic).
Käesolevas kogumikus leidub ülevaade traktaadist “Vaimse abielu ehtimine” (Die Zierde der geistlichen Hochzeit?). Traktaat jaguneb kolmeks raamatuks: kõlbeliste loomutäiuste arendamine, et teha edusamme vaimses elus; siseelu astmed kõrgeimani; lühike raamat, mis käsitleb üleloomulikku, Jumalat nägevat elu.
Teoses “Sädelev kivi” on Ruusbroecil välja toodud neli religioosset tüüpi: äraostetavad – armastavad end niivõrd, et eelistavad Jumala teenimisele omakasu ning asuvad orjuses; usuteenrid – elavad enam meelte kui vaimu maailmas, teenivad Jumalat välispidiselt ning kuigi nad võivad elada Jumala käskude järgi ja on mingil määral alistanud “mina” diktaadi, siis nende süda on jagunenud ja teadvus ebastabiilne, kõikudes rõõmu ja kurbuse vahel, ning nad asuvad vaimselt pimeduses; salasõbrad – on võitnud “mina” ja sisenenud vaimsesse ellu, kuid vaimsus on neile üksnes vahend ning ka Jumalaga ühinemist tundes tunnevad nad alati enese ja Jumala erinevust; redupojad – minetavad lihtsuse tipul oma isikliku elu, kõik kujundid ja vahendajad on hüljatud ning saabub pime osaduseseisund.
Redupoeg Ruusbroeci maiseid jäänuseid hoiti Brüsselis hoolega kuni Prantsuse revolutsioonini, mil need läksid kaduma. 1908. aastal kuulutas paavst Ruusbroeci õndsaks.