Homo modelus

ALEKSANDER VEINGOLD

Kui Aristoteles määratles inimest kui animal ridens’it – naerev loom, siis 18 saj. optimistid nimetasid meie tõugu juba Homo sapiens ja Homo faber – mõtlev, loov inimene. Mööduva sajandi 30.-tel aastatel arvas hollandlane Johann Huizinga, et inimkonnale enimsobiv enesemääratlus oleks Homo ludens – mängiv inimene. Nüüd, kolmanda aastatuhande künnisel, kui on selgunud, milliseid mänge me mängime, võib konstateerida, et kõige adekvaatsemalt vastab inimsoo olemusele mõiste Homo modelus – modelleeriv inimene.

Tagasisidemega aktiivsus

Vaidlused maailmaruumi ja Inimese päritolu üle ei vaibu. Siiski osutub vaieldamatuks fakt, et kõigil oma organiseerituse tasanditel – mikromaailmast makrokosmoseni – on mateeria aktiivne.

Bioloogilisel tasandil osutub konkreetseks aktiivsuse kandjaks kõigesse elavasse geneetiliselt kodeeritud nn. vajadus otsingulise aktiivsuse järele. Nagu osutasid selle kontseptsiooni loojad Vadim Rottenberg ja Viktor Arshavski, on vajadus otsingu järele vajadus sellise muutuse järele ümbritsevas tegelikkuses, kus puudub selle muutuse tulemuste täpne prognoos. Loomadel rahuldub otsingu-vajadus teiste instinktiivsete vajaduste (toit, soojätkamine jne) rahuldamise käigus – ainult inimesel, tänu sotsiaalse korralduse kõrgele tasemele, võib otsingu-vajadus avalduda puhtal kujul. Leidmata ühel või teisel põhjusel oma otsingulisele aktiivsusele rakendust ümbritseva maailma muutmises, hakkab inimene muutma oma isiklikku, tema enda loodud maailma…

Nii tuli ilmale kõik, mida me nimetame kultuuriks, nii sündis ka mängu-maailm, mis pole midagi muud kui teatav «kunstlik» reaalsus, spetsiaalselt loodud inimese otsiva aktiivsuse rahuldamiseks. Oma tuntud ütluses: Üheks peamiseks põhjuseks, mis ajendab inimest pöörduma kunsti ja teaduse juurde, on soov eemalduda igapäevaelu piinavast karmusest ja lohutust tühjusest, unustas Albert Einstein kunstile ja teadusele lisada veel mängu-maailma.

Inimene adopteerus teda ümbritseva maailmaga kümnete aastatuhandete jooksul. Seepärast on loomulik eeldada, et luues endale mängu-maailma, mis oli mõeldud talle tõelist maailma asendama, püüdis inimene lähendada selle «kunstliku» maailma tinglikku reaalsust tõelise, aastatuhandetega omaksvõetud, maailma reaalsustega. Ehk teiste sõnadega mängu-maailm sündis algselt kui ümbritseva tegelikkuse mudel ning mida lähemal olid säärase mudeli reaalsused originaali – «tõelise» maailma – reaalsustele, seda paremaks loeti antud mängu…

Kohandades analoogilised arutlused kõigile neile inimkonna poolt ajaloo käigus loodud «kunstlikele» maailmadele, millele on püstitatud kogu inimtsivilisatsiooni hoone, võib järeldada, et kõik too tõeliselt hinnaline inimkultuuris, mis aitab meil ära elada, kujutab endast inimest ümbritseva tegelikkuse mudelit. Ja mida adekvaatsemalt vastab see mudel oma originaalile, seda kõrgemini hindab teda inimkond…

Kes me sellised oleme

Ateist Denis Diderot taipas ühena esimestest inimliku kultuuri mudellikku karakterit. Matemaatikute pretensioonidele, kes Platoni järel kinnitasid, et Jumal on nende ametivend, teatas prantsuse entsüklopedist 1753. aastal, et tegelikult on matemaatik kõigest mängur – nii üks kui teine mängib mängu, juhindudes iseenda loodud abstraktsetest reeglitest…

Siiski alles pärast Stanfordi ülikooli professori Paul Coheni töid (avaldatud 1963. a) tõdesid matemaatikud selgelt, et nende poolt loodav teadus pole mitte Looja etteütlus, vaid nende endi looming teemal «Reaalsus». Nagu iga teinegi teadus, osutus matemaatika – veel tänapäevalgi paljude poolt austatud kui «täpsete arutluste näidis» – kontrollimisel vaid meid ümbritseva reaalsuse spetsiifiliste mudelite roduks…

Einstein tugevdas Diderot’ ütlust, laiendades teda kogu inimlikule kultuurile: Kõik mõisted, isegi tajudele ja läbielamistele lähedasimad, on loogilisest vaatepunktist meelevaldsed väited…; meie igasugune sedalaadi mõtlemine kujutab endast vaba mängu mõistetega.

«Meelevaldsete väidete» hulka kuulub ka meie igapäevase suhtlemise keel. Ta on üks neid elementide kogumeid, mille abil inimsugu modelleerib Universumit. Nagu osutas väljapaistev austria filosoof Ludvig von Wittgenstein: Lause on tegelikkuse mudel, nii nagu me teda enesele kujutleme.

Enne tegudele asumist me loome kas paberil, peas või arvuti abil oma tulevase tegevuse, tema resultaatide ja tagajärgede mudeli. Ka möödunu kirjeldamine pole midagi muud kui modelleerimise protsess: selle, mis juba möödas…

Esitades oma mõtteid ja tundeid teistele, tegeleme me modelleerimisega, püüdes võimalikult adekvaatselt edasi anda midagi, mis sisaldub meie ajus. Igaüks, kes kirjutab, teab, et see on üsna raske ülesanne, aga võimalik ka, et täiesti teostamatu – nagu märkis geniaalselt vene poeet Fjodor Tjuttšev: Sõnastatud mõte on vale.

Teadus, keeled, kirjandus, teater, maalikunst, kino on meid ümbritseva maailma mudeli olemus. Ka tekst, mida praegu loete, pole midagi enamat kui eksisteeriva reaalsuse mudel. Meie liigi õige nimetus oleks seega – modelleeriv inimene – HOMO MODELUS.

vene keelest tõlkinud Lembe Lokk