Linnart Mälli õng ja kala

Mait Raun

“Upanišadide” tõlkega näib olevat alanud arutelu sanskriti keelest eesti keelde tõlkimise võimaluste üle. Selle raamatu üle on väideldud artiklites ja enam veel kuluaarides, mis nüüdses viirusekeskkonnas on kolinud virtuaalkanaleisse.

Täna on sanskriti keelest eesti keelde tõlkimine kahjuks keeruline. Puudu on sõnastikust ja otse originaalist tõlkimise kogemusest. Meie 20. sajandi mõjukaim orientalist Linnart Mäll on seadnud ka nii kõrge lati, et üldjuhul ei püüta seda ületada, ning teadmine selle kauge keelkonna keele sõnade tagamaast ja grammatikavarjundeist pigem hääbub kui täieneb.

Siiski lootkem, et elavnemine toimub päriselt, sest tegu on maailma ühe peamise kultuurkeelega. Eriline tänu kuulub Martti Kaldale, kes suutis oma Sirbi artikli bravuurse pealkirjaga äratada tähelepanu indoloogia vastu, mida peeti Eesti kultuuri kaugeks äärealaks, ning korraldas seejärel veebis ka orientalistide väitlusringi.

Väitlusring peegeldas, millises seisukorras praegu asume. Ka tunnustatud spetsialistide tase kaldub jääma selliseks, nagu üks Mälli otseseid õpilasi kirjeldas oma kogemust. Et võtta sõna upanišadiraamatu tõlke asjatundjana, otsis ta raamatukogus kokku sõnastikud ja ingliskeelsed tõlked, ometi ei saanud aru originaalteksti esimesest lausest ega jõudnud lugeda teisest leheküljest kaugemale, abivahendite abil veeris valesti (ātmanvin asemel ātman jne). Kui kasutada võrdpilti muinasjutuga kalast ja õngest, siis kala oli ta Mällilt kätte saanud ning orienteerub vanade idamaiste tekstide põhitemaatikas. Kuid iseseisvalt originaali mõista ja meile edastada ei suuda, õng puudub.

Mälli teekond

Paradoksaalsel kombel saadaksegi kala enne kui õng. Esmalt kogutakse algteadmised ja omandatakse silmaring. See on õpetamise mõte, õpetusliinide järjepidevus. Edasiarendus võib toimuda, võib ka toimumata jääda. Näiteks noor Linnart Mäll katsetas läbi mitmesugused orientalistide seas levinud käitumishoiakud ja vaated, veganluse ja paastu. Põhilised elumuutvad teadmised kogus ta Venemaalt, enim mõjutasid teda burjaadi õpetlane Bidja Dandaron ja hulk auväärseid vene orientaliste, sattus koostööle ka Prantsusmaa uute mässuliste filosoofidega. Ning seesuguse taustaga alustas vanade ida tekstide tõlkimist eesti keelde.

Pole imekspandav, et Linnart Mälli esimesed tõlked 1960. aastate teisel poolel kubisesid läänemaistest filosoofilistest võõrsõnadest. Ta lootis tõmmata seose korraga vana Ida, uue Lääne ja võõrvallutajate poolt hääbuma määratud Eesti vahele. Kuid just Eesti-seos jäi nõrgaks, võõrsõnade rodu paberil ei turgutanud eesti rahva vaimset edenemist. Kannatada said ka ida tekstid, kuna paistsid välja justkui euroopa filosoofia jõuetud koopiad.

1970. aastatest peale ilmusid aga Linnart Mällil ilma mingi vaheastmeta tõlked, mis olid puhtas, selges, ilusas eesti keeles ning andsid ehedalt edasi algupärandi meelelaadi. Seda võib pidada murranguks, vabanemiseks kala kammitsaist, õnge haaramiseks. Oma hilisperioodil kirjeldas Mäll vestlustes sageli teekonda, kuidas ta ühe või teise eestikeelse vaste peale tuli. Vahetevahel vahetas ta oma vasteid ka vahedamate vastu.

Mäll pidas end budistiks. Ta nimetas õnnelikuks juhuseks, et puutus kokku just budismiga seotud õpetlastega. Muidu olnuks ta arvatavasti hinduist ning seegi sobinuks. Me ei saa kunagi teada, millise jälje oleks ta hinduistina kündnud eesti kultuuri. Ilmselt sama sügava, kuid teistsuguse.

Sest erinevalt India põhiõpetustest toimus justnimelt Linnart Mälli noorusajal, 1960. aastail lääne budoloogias uuenduslaine. Hiina okupatsiooni tõttu avanes Tiibeti budism sunnitult maailmale, paljud budistid põgenesid kodumaalt ja asusid oma teadmisi edasi andma läänes, osalt ka elatise teenimise pärast, sest selle järele oli nõudlus. Tiibetlaste talletatud mahajaanabudism sai senisest palju laiema kõlapinna ja andis kinnitust, et budism ei haaku varemarvatud moel lääne filosoofiaga. Mäll armastas tuua näidet, et Euroopat palju mõjutanud 18. sajandi saksa klassikaline filosoofia tundus tiibetlastele kohutav. Samas aga 20. sajandi füüsika, eriti Einsteini relatiivsusteooria, pakkus neile palju äratundmisrõõmu.

Just samal ajal sündis ka hipiliikumine. Hipid võtsid üheks vaimseks aluseks zen-budismi, Jaapanist pärit ja hiina algupäraga, ent algvormis sinna vanast Indiast jõudnud õpetuse, mille järgi mõistmine on kõikvõimas ja sõnadel vaid abistav tähtsus. Jaapanlaste koan´ides kasutati sõnu šokeerivas nihestuses, et meeles toimuks raputus ja saabuks satori.

Ida otsemõjude tulv kandis kohale tavatuid tõlgendusvõimalusi, Tiibeti ja Jaapani vaatenurgad aitasid purustada stereotüüpe. Paradoksaalsel kombel innustas see mässumeelset Mälli kaevuma hoopis oma emakeele sisse, selle sügavikesse. Märganud, et ebakriitiliselt kasutatud võõrsõnade kaudu sokutatakse teksti väärad tähendusväljad, otsis ta üles murde- ja unarsõnu, ka mõne tavalise mugandas sobivamaks või tõmbas avaramaks. Nõnda sündisid ida õpetuste põhimõistete vasted “kulg”, “meel”, “seadmus”, “pälvimus”, “tee” ja paljud teised.

Hiljem on ta märkinud, küll mitte sõnaloome asjus, et “olin tollal vist liigselt zen-budismi mõju all”.i Niisiis on Mälli tõlgete eestikeelsusel ka idamaine tõukejõud.

Võõrastest mõjudest

Ühtlasi manitses Linnart Mäll pidevalt, et lääne keelte vahendusel ida tekstide tõlkimine on pahe, soovides, et seda ei tehtaks. Iseäranis pidas ta silmas inglise keelt, sest see on mahakirjutamiseks jõukohaseim. Suur osa lääne sõnavasteid katab juba oma emakeeles tähendusvälja poolikult, nende edasine kaudtõlge saab vaid suurendada nihet ja segadust. Aga paraku sedasi just tehakse, kui käes on kala, mitte õng.

Näiteks sanskriti keelest tõlkijal ei ole kasutada sanskriti-eesti sõnastikku, hoopiski mitte seletavat sõnastikku, ka mitte keeleõpikut, tekstide ümberpanek toimub sageli aimduse järgi. Pole väljatöötatud kanaleid, mismoodi tõlkida lähtelauset kaudseid teid kasutamata. Võõrkeelsed sõnastikud aga ei anna sageli täpseid vasteid eesti keele jaoks, sest keelkonnad, keelte grammatikad ja sõnade tähendusväljad on liialt erinevad.

Selles olukorras aitab tõlkijat tutvumine võimalikult paljude eriilmeliste tekstidega, kus mingi konkreetse sõna sisaldub. Siis õnnestub ehk jõuda jälile, kuidas sõna käitub, millise tähendusjälje jätab ja millise eesti sõnaga enim suhestub. See aga, et testida sõna tuhandes eri lauses, ning seejuures on sõnu endidki tuhandeid, vajab väga kannatlikku pühendumust.

Teisalt tuleb tunnistada, et Linnart Mäll ei innustanudki eriti astuma sama rada, mida mööda ta ise läks. Pigem aitas ta katsetajal hoogu maha võtta. Võimalik, et ta lähtus siin inimarmastusest, sest kalast saaab kõhu paremini täis kui õngest, võõrasse keelkonda kuuluvast ja tõlketraditsioonita keelest ümberpanek nõuab liiga palju keeletunnetust ja lähtekeele grammatika tundmist ning veel rohkem aega. Tema õpilased Märt Läänemets ja Andres Herkel on siiski proovinud kohati otse sanskriti keelest tõlkida, nõnda võib tuvastada nende tekstide stiilianalüüsist. Vahest kõige iseseisvamad on Ülo Valgu tõlked Ṛgveda hümnidest. Üldiselt aga jõuavad meie lugemislauale kaudsed tõlked sõnadest, veel kaudsemad tekstidest.

Tüüpiline õngepakkumine sisaldub näiteks Jaan Puhveli märkuses, mille ta saatis mulle suutrate kogumiku Nidānasaṃyukta eestinduse toimetamise käigus: “Kasutate ülemäära võõrsõnu seal, kus võiks puhteesti vasteid rakendada. Mõned näited: suktsessiivne (järjestuslik?), degradeeruv (allakäiv, manduv?), destruktsioon (laostamine, häving?), superlatiiv (ülivõrre?), formuleerima (sõnastama?), doktriin (õpetus?), struktuur (koetis?), etapp (järk?), positsioon (asend?), kontekst (seos?), duaal (kaksus?), ekstreemsus (äärmus?), subtiilne (peenekoeline?), jne. Sel moel leevenduks mulje, et on otsitud ülihâid eesti vasteid rasketele sanskriti sõnadele, seevastu aga sisustub (või rikastub, või risustub!) tavakeel liialt “läänelike” võõrsõnadega. On küll eesti keel läbi aastatuhandite ära seedinud arvutuid indoiraani, germaani, balti ja slaavi laene, aga meie aja sissetungist võib pikkamisi johtuda samane värd kui seda on ingliskeel ise.” Puhvel loetleb kaskaadi võimalusi, mille üle järele mõelda. Et tähelepanujuhtimine saabus upanišadiraamatu ettevalmistamise ajal, õnnestus selleski võõrsõnade hulka veidi vähendada.

Ent kalaga piirdudes ei pea teisi variante isegi läbi mõtlema. Ebakriitilist tarvitusviisi iseloomustab sümptom, et ei suudeta tõlkida originaali sõna eesti keelde eri kirjakohtades ühe kindla vastega, juhul kui tõlkes sekundaarkeelde (inglise jt) on tehtud seda erinevalt. Martti Kalda tõi selle puuduse Sirbi-artiklis ka voorusena esile. Võtnud üle Linnart Mälli tõlkevaste “seadmus” sõna dharma kohta, seletas: “Hea näide tekkivate probleemide kohta on sanskriti termini „dharma“ (seotud verbijuurega „dhṛ“ ’kandma’, ’säilitama’)ii tõlkimine. „Dharma“ tähendab nii a) alusõpetust ja seadust (tõlkevasteks sobib hästi Linnart Mälli „seadmus“), b) õiglust ja voorust (samuti kedagi, kes on vooruslik) ning ka c) isiksuse algosakest, vaimu aatomit. Tõlkida kõiki neid tähendusi kõikjal ja alati jäigalt Mait Rauna pakutud vastega „hoidja“ (lk 511) on lihtsalt kitsarinnaline.”

Linnart Mäll tuletas vaste “seadmus” inglise law (seadus) põhjal, mida sageli tavatseti kasutada dharma tõlkena, ning et see oli ebatäpne, lahendas ta olukorra Wiedemanni sõnastikust leitud sarnase sõna abil. Praktikas on aga üsna võimatu paigutada juure dhṛ sadu grammatilisi vorme kooskõlla vastega “seadmus”. See on viljakas juur, sagedased on tegusõnad dhriyate, dadhre, dhārayati, dhāryeta, dharmībhavati ning kõikvõimalikud muud sõnad nagu dhṛti, dhara, dharmya, dharmin, dhāraṇī, dhārayitvā, kui loetleda vaid mõned. Peale selle on hulk eesliidetega tegusõnu nagu avadhārayati, ādhārayati, vidhārayati jne, lisaks sadu muid sõnavorme: abhidharma, anudharma, avadhāraṇa, sādhāraṇa, saṃdhāraṇa, saṃpradhāraṇa, upadhārayitum jne jne. Selles kõiges on raske orienteeruda, kui puudub arusaam vastete etümoloogilisest ühtsusest.

Taustal on ka Tiibeti budistide töö tuhat aastat tagasi, kui nad asendasid sanskriti keelest tõlkides erinevad dhṛ grammatilised vormid sobivais kohtades sõnaga dharma, mis sai seeläbi algsest suurema mõistelise koormuse. Tiibeti keele kaudu on sanskriti päritolu tekste lihtsam tõlkida, sest sõnavorme on kokku tõmmatud. Kui aga tiibeti filter kõrvale jätta, ilmneb, et “seadmus” ja selle lähisõnad sanskriti kirjakohtades sageli ei toimi. Tiibeti mahajaanabudistide tõlgenduse ja sellest lähtuva Mälli vaste sobivus upanišadidesse on kaheldav, kuna upanišadid on Vana-India tekstid ja tiibetlaste tõlketööst palju varasemad.

Imepärase tuimusega sokutatakse Mälli süsteemi üha uutesse ja uutesse kirjakohtadesse, kuhu see ei mahu ning Mäll oleks teinud korrektiivid. Vaid järele katsetades saab leida vasteid. Mõni leid on hea, mõni vilets, mõni tekitab lausa valu ja suunab kohe otsima uut vastet, teine läheb parandusse viivitusega. Toimub dialoog enesega, õnnelikul juhul ka teistega, ehkki näiteks Mällil oma viljakaimail tõlkepäevil seda õnne eriti ei olnud, osalt seetõttu, et oleme väike rahvas. Niimoodi täpsustub pikapeale tekstide tõlkimine kaugest keelest.

Ääremärkused upanišadiraamatule

Kommentaariumile on ette heidetud Vana-India ajaloo mittekäsitlemist. Kirjanikuna pole mul raske kokku panna üldhuvitav jutt tollastest oludest ja intriigidest, liiati on honorari lähtealuseks tähemärkide hulk. Niisiis on see teema teadlikult välja jäetud. “Süüdlane” on Peeter Espak, kes avaldas Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamatus arvustuse 2008. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud upanišadide katkenditele ja kommentaaridele.iii Olles tolle artikli korrektor, pidin aktiivselt kaasa mõtlema ja leidsin, et ei tahaks saada samasuguse aasimise osaliseks kui Martti Kalda. India sündmuste ja olustiku kohta on esitatud palju seisukohti, sageli kohtlasi, keegi pole Vana-Indiat oma silmaga näinud ega oma nahal kogenud.

Kummaliseks peetud tõlkevaste “hiislar” on näide keelemängust, mis paratamatult kaasneb vastete otsinguga. Martti Kalda 2008. aasta upanišaditõlkesiv olid Vana-India platsid täis preestreid, lugeja silme ette toimus ohvriteenistus, kus askeldasid katoliiklased tuhat aastat enne Kristust. Põhilisi teenistuse läbiviijaid oli neli: hotṛ, adhvaryu, brahman ja udgātṛ. On võimatu üheselt sõnastada, kes need neli on, igal juhul pole nad -preester, -preester, -preester, -preester. Nii sai kujutletud kohale ka hiislar, Kalda “ohvripreestrist” tehtud “ohvrihiislar”. Hotṛ on juurest hu ohverdama pärit tegijanimi, sobiv vaste võiks ehk olla “ohvritooja”.

Martti Kalda väitis, et piibellike suguvõsaloendite puudumine “Upanišadide” põhitekstis on pühaduseteotus. Need jäetakse paljude tõlkijate poolt ära, sest on väheütlevad ja tekkelt tekstikorpuse hiline lisandus, raamatu kommentaariumis on need ka tervikuna ära toodud. Risti vastupidi heitis Kalda ette sissejuhatuse puudumist, raamatu algamist iidse upanišadi tekstiga – ega ka piiblile ole kombeks panna sissejuhatust.

Raamatu ülesehituse lähim eeskuju oli Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmunud Platoni teoste avaköide. Ei ole sel eessõna ega ulatuslikke märkusi, lühike järelsõna Platoni teoste andmetest ja Eesti retseptsioonist on upanišadideraamatu lisadest palju napim.v Ent kui tõesti peaks leiduma lugeja, kes alustab maa või kultuuriga tutvumist Platoni või upanišadide kaudu ja küsib, mis imeasi see Kreeka või India on, tasub ta juhatada ajalooõpikute ja muinasjuturaamatute riiulisse.

Sirbi-artiklis trükiti ümber “Upanišadide” järelsõna üks peamisi lõike, mis käsitles meile harjumispärase proosavormi puudumist Vana-Indias, selle eest suurt tänu. Veel teinegi järelsõna lõik aitab mõista upanišadide tõlget: “Kõige keerulisem oli töötada välja tehnilisi lahendusi, mis viiksid selleni, et tulemuse juures oleks võimalikult vähe tõlgendamist ja võimalikult palju tõlkimist. Tõlgendamine seondub sõnalise ebajärjekindlusega, kiusatusega anda sõnale ühes kirjakohas üks, teises teine tõlkevaste. Tüüpilisel juhul pakutakse sisu selge ja õige väljendamise sildi all välja omaenda ettekujutus sisust, pidades seda kattuvaks muistse teksti looja omaga, kuigi too kasutas teist väljendust. Niisuguse pahe vastu aitas kataloogi pidamine, kus juurtel-tüvedel olid üheselt määratud vasted.”vi

Kui Martti Kalda oleks täiendanud oma tollaseid upanišadikatkendeid terviktekstidega ja teinud raamatu, poleks teine täna upanišade avaldanud. Ent siis ei toimuks võibolla ka diskussiooni sanskriti keelest tõlkimise kohta. See on aga meie järeltulevaste põlvede tarkuse nimel mõistlik maha pidada.

i Linnart Mäll. Kommentaarid. — Budismi pühad raamatud 2. Teemantsuutra, Südasuutra. Ühetähesuutra, Tartu: Lux Orientis, 2005, lk. 166–198. Lk. 169.

ii Ida mõtteloo leksikonis on juurel dhṛ toodud kolm vastevõimalust, järjekorras “hoidma”, “kandma” ja “seadma”. (Linnart Mäll, Märt Läänemets, Teet Toome. Ida mõtteloo leksikon: Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia. Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus, 2006, lk 179; 2. trükk 2011, lk 193.) M. Kalda pakutud kahest ei lähe kumbki kokku sõnaga “seadmus”.

iii Peeter Espak. Arvustus: Induse oru tsivilisatsioon ja aarjalased: võrdlevaid märkusi. Valik upanišaade. Sanskriti keelest tõlkinud Martti Kalda. — Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2008, lk. 121–132.</p

iv Upanišadid: valik upanišade. Sanskriti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. Loomingu Raamatukogu, 2008, nr 7–8.

v Platon, Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidron. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Tõlkinud Tartu: Ilmamaa, 2003.

vi Upanišadid. Vanaindia keelest tõlkinud Mait Raun. Tartu: Ilmamaa, 2020.