14. Võrdpilt

Nüüd siis ütles kestlik Subhūti auväärsele nii:

“Väga vägev taibuolend, auväärne, kes sügava teadvusületuse suhtes vaid kooskuulmisega poolehoidu avaldab, ei külge sula, ei kokku sula, ei seisatu, juhmistu, kõhkle ega ihalda, ja õnnistab teadvusületust – auväärne, kust põrmustudes ta kuhu ilmneb?”

Auväärne lausus:

“Väga vägev taibuolend, Subhūti, kes sügava teadvusületuse suhtes vaid kooskuulmisega hakkab pooldama, ei hakka külge sulama, kokku sulama, seisatuma, juhmistuma, kõhklema ega ihaldama, ja hakkab õnnistama nägemist ja kuulmist, hoiul pidama, tuletama sügavat teadvusületust, ja ei hakka ära hülgama teadvusületuse külge seostunud arupidamisi, ega arulist tegema tagajärjeks, hakkab kihku sünnitama, kätte haarama, hoiul pidama, ette kõnelema, klaariks saama, käivitama, tegema köietumist, hakkab järgnema hoidjaselgitajale, ei hakka sellest lahti tõmbama.

Selsamal kombel, Subhūti, nagu vastse vasikaga lehm ei tõmba lahti vasikast. Just nii, Subhūti, väga vägev taibuolend, kes sügavat teadvusületust kuuldes seni ei hakka hülgama hoidjaselgitajat, kuni tal tulla saab kehalisel või raamatulikul moel teadvusületus – see aruga inimestest põrmustunud väga vägev taibuolend, Subhūti, ilmub välja just aruga inimeste seas.”

Subhūti lausus:

“Olgu, auväärne, et just selliste väärtustega kohaleläkitatud põrmustunud väga vägev taibuolend on ilmunud teiste taibanupindade juurest siia?”

Auväärne lausus:

“Olgu, Subhūti, et teistel taibanud auväärsetel ümber istunud, neid küsitlenud, küsitlemist teinud, nende juures põrmustunud väga vägev taibuolend on ilmunud teiste taibanupindade juurest siia – on vaja tunda, et on just selliste väärtustega kohaleläkitatud.

Veel edasi, Subhūti, tasaste taevaliste juures põrmustunud väga vägev taibuolend on ilmunud siia – on vaja tunda, et ka tema on just selliste väärtustega kohaleläkitatud.

Kes on väga vägeval taibuolendil Sõbramehel ümber istunud, küsitlenud, küsitledaolnud, küsitlemist teinud teadvusületust alustades – on vaja tunda, et ka tema on just selliste väärtustega kohaleläkitatud.

Siis veel, Subhūti, millise väga vägeva taibuolendi poolt on sügav teadvusületus eelnevalt kuuldud, aga ei tuleks küsitletud, küsitledaoldud, küsitlemist tehtud, veel ka, tollel – just aruga inimeste seas ilmnenul – tuleb selgitatava sügava teadvusületuse suhtes ihaldatus, tuleb juhmistatus, tuleb meele külge sulatatus – on vaja tunda nii, Subhūti: “See taibuolend tuli ka eelnevalt küsitlemataliku sünnipäraga.”

Mis põhjusel?

Sellepärast, et kogu selle selgitatava sügava teadvusületuse suhtes “tuleb ihaldatus, tuleb juhmistatus, tuleb meele külge sulatatus”.

Veel edasi, Subhūti, millise väga vägeva taibuolendi poolt tuleb sügav teadvusületus ka eelnevalt kuuldud, ja tuleb üks, kaks, kolm, neli või viis päeva ümber istutud, küsitletud, küsitledaoldud, küsitlemist tehtud – tal tuleb selleajaline usk, ja vallutatakse, ja siis küsitluse najal tuleb veelkord vallutamatu.

Mis põhjusel?

Sest on nii, Subhūti, et tuleb: kellel ei tule eespool teadvusületus täiesti küsitletud, täiesti küsitledaoldud ega täiesti küsitlemist tehtud, ja järgitud ei tule – mingiks ajaks järgib tema kihk, et kuulda sügava teadvusületuse suhtes, mingiks ajaks kihku ei tule.

Ta veelkord välja visatakse, sumbub. Tema taipamine tuleb, et lihkub ja ei lihku. Ja ta tuleb puuvillatupsu moodi. On vaja tunda, et ta on vaid veidike liikuris paiknev taibuolend.

Uue liikuriga lähenenud taibuolend hakkab seda usku, seda kiindumust, seda kihku hülgama, mis on sügaval teadvusületusel, ei hakka kaasa haarama, järgima, ümbritsusse võtma. Tema ihale on vaja vastu anda üks pinnas kahest pinnasest – kas kuulajapinnas või üksitaibanupinnas.

Selsamal kombel, Subhūti, nagu vägevat merd läinud lõhutud laevas. Kui nad seal pulka või latti ei haara ega üle aisti surnud ihu, siis on vaja tunda nii: “Nad ei saagi veert kätte, vaid leiavad vees lõpu.”

Siis veel, Subhūti, kes haaravad vägevat merd läinud lõhutud laevas pulga või plaadi või üle aistivad surnud ihu – on vaja tunda nii, Subhūti: “Nad ei leia vees lõppu, vaid saavad pääseda veerest hästi, toestamatult üles ning hädata ja purukslöömata paigal olla tahke paiga suhtes.”

Just nii, Subhūti, taibuolend, kes on üksnes usulikuga, üksnes kiindumuselikuga, üksnes meeliskluselikuga, üksnes kihklikuga kohaleläkitatud ja teadvusületust ta ei üle aisti – on vaja tunda nii, Subhūti: “Too hakkab juba keset lõiku – vahepeal – sadenemist ilmutama, kõikteadmist kätte saamata hakkab olema paigal just kuulajasuse või üksitaibatuse suhtes.”

Siis veel, Subhūti, need väga vägevad taibuolendid, kellel on olemas usk, on olemas kannatlikkus, on olemas sätendus, on olemas kihk, on olemas vaprus, on olemas mittehälbimus, on olemas pooldamine, on olemas pürgimus, on olemas loobumine, on olemas kõrgekspidamine, on olemas meeldimine, on olemas rõõmutujulisus, on olemas kiindumus, on olemas meelisklus, on olemas mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida – teadvusületust üle aistivad.

Nii on neil see usk, see kannatlikkus, see sätendus, see kihk, see vaprus, see mittehälbimus, see pooldamine, see pürgimus, see loobumine, see kõrgekspidamine, see meeldimine, see rõõmutujulisus, see kiindumus, see meelisklus, see mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida. Ja nad hakkavad teadvusületust kätte saades olema paigal kõikteadmise suhtes.

Selsamal kombel, Subhūti, nagu naine või mees ebaküpse kannuga vett täiskannaks – on vaja tunda nii, Subhūti: “Kannu ei ole järel kauaks, kohe kiiresti lõhustub või läheb sulama.”

Mis põhjusel?

Selsamal kombel, nagu tänu selle ebaküpsusele hoidistuse puhul, et tulla saab just “pinnase sumbumine”.

Just nii, Subhūti, olgugi et taibuolendil on olemas usk, on olemas kannatlikkus, on olemas sätendus, on olemas kihk, on olemas vaprus, on olemas mittehälbimus, on olemas pooldamine, on olemas pürgimus, on olemas loobumine, on olemas kõrgekspidamine, on olemas meeldimine, on olemas rõõmutujulisus, on olemas kiindumus, on olemas meelisklus, on olemas mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida, ja ta tuleb teadvusületusega ja vahendite edukusega kinnihaaramata – on vaja tunda nii, Subhūti: “Too taibuolend hakkab keset lõiku – vahepeal – sadenemist ilmutama.”

Ja, Subhūti, kas taibuolendil on keset lõiku – vahepeal – sadenemine, “kuulajapinnas või üksitaibanupinnas”?

Selsamal kombel, Subhūti, nagu naine või mees hästi küpse kannuga kas jõest, järvest, lombist, joogikohast või teistsugustest veehoidlatest vett täiskannaks – tolle vett täiskandva puhul on vaja tunda nii, Subhūti:

“Kann hakkab hästi, toestamatult kodusse minema.”

Mis põhjusel?

Samal kombel, nagu – tänu hoidistuse hästi küpsevusele.

Just nii, Subhūti, taibuolend, kellel on olemas usk, on olemas kannatlikkus, on olemas sätendus, on olemas kihk, on olemas vaprus, on olemas mittehälbimus, on olemas pooldamine, on olemas pürgimus, on olemas loobumine, on olemas kõrgekspidamine, on olemas meeldimine, on olemas rõõmutujulisus, on olemas kiindumus, on olemas meelisklus, on olemas mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida, ja ta teadvusületusega ja vahendite edukusega kinni haaratud tuleb – on vaja tunda nii, Subhūti: “Too taibuolend ei hakka keset lõiku – vahepeal – sadenemist ilmutama. Hakkab hädata ja purukslöömata paigal olema kõikteadmise suhtes.”

Selsamal kombel, Subhūti, nagu halva teadvuse sünnipäraga mees tihendamata, ettevalmistamata, kauaks köide köidetud merelaeva vees valla päästab, pealekergitatud kaupa täispandud, kuhi üles kerkiks – on vaja tunda nii, Subhūti: “Niimoodi hoidja laev tulla saab, mis on “kaup ei pääse kohale, vaid hakkab vees sadestuma”. Sel puhul “ühe poolt kaup tulla saab, teise poolt laev hakkab hukkuma”. Nii tulla saab vahendites ebaedukas karavanijuht, kohaleläkitatud väga halvateadvuslikuga, tarvilikust lahtirakendusega, ja vägevast kalliskivimaardlast allaandnud.”

ja ta tuleb irrutatud teadvusületusest ja vahendite edukusest – on vaja tunda nii, Subhūti: “Kätte saamata kõikteadmise kalliskivi maardlat, hakkab taibuolend just vahepeal sadestuma, sadenemist ilmutama. Tulla saab väga endale tarvilikust allaandnud, ja tulla saab väga muude jaoks tarvilik kalliskivi kihistust allaandnud, tänu allaandvusele, mis on kõikteadmise vägeva tarvis kalliskivi maardlast.”

Veel, Subhūti, kas taibuolendil on keset lõiku – vahepeal – sadestumine, mis on kuulajapinnas või üksitaibanupinnas?

Selsamal kombel, Subhūti, nagu oskaja sünnipäraga karavanijuht heade köitega köide pandud, hästi tihedaks tihendatud, hästi ettevalmistamine tehtud, kerkima pannes samasega sobima pandud kaubaga täidetud merelaeva vees valla päästab, “seejärel läheks see liikur järjest sobiva tuuleõhuga kavatsetud kaarde” – on vaja tunda nii, Subhūti: “See laev ei hakka vees sadestuma. See laev hakkab minema sinna suunda, kuhu sellega minnakse. Ja too karavanijuht hakkab seostuma vägeva leidmisega, mis on ilmalikud kalliskivid.”

Just nii, Subhūti, väga vägev taibuolend, kellel on olemas usk, on olemas kannatlikkus, on olemas sätendus, kihk, on olemas vaprus, on olemas mittehälbimus, on olemas pooldamine, on olemas pürgimus, on olemas loobumine, on olemas kõrgekspidamine, on olemas meeldimine, on olemas rõõmutujulisus, on olemas kiindumus, on olemas meelisklus, on olemas mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida, ja ta tuleb teadvusületusega kinnihaaratud ja on vahendite edukusest irrutamata – on vaja tunda nii, Subhūti: “Too taibuolend ei hakka keset lõiku – vahepeal – sadestuma, sadenemist ilmutama. Too väga vägev taibuolend hakkab olema paigal kõrgemata täpse taibukuse suhtes.”

Mis põhjusel?

Sest on nii, Subhūti, et tuleb: millest on tollel väga vägeval taibuolendil olemas usk, on olemas kannatlikkus, on olemas sätendus, on olemas kihk, on olemas vaprus, on olemas mittehälbimus, on olemas pooldamine, on olemas pürgimus, on olemas loobumine, on olemas kõrgekspidamine, on olemas meeldimine, on olemas rõõmutujulisus, on olemas kiindumus, on olemas meelisklus, on olemas mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida.

Ja tollel ei hakka hoidjad – teadvusületusega kinnihaaratud ja on vahendite edukusest irrutamata – küünitama kuulajapinnasesse või üksitaibanupinnasesse. Vaid hoopis, mille najal on kõikteadmine, selle najal hoidjad palet poole pööravad, neis paiknevad – sellepärast tulla saavad, et leida kõrgemata täpse taibukuse taibukus.

Subhūti lausus:

“Mitte üldsegi, auväärne!”

Auväärne lausus:

“Veel, kui äkki, Subhūti, see mees voodist üles tõuseks, ja nüüd ka veel, et pole ka poole krośa võrra edasi astuda vastava jõuga, siis kui ta ka voodist üles tõuseks, vananemisest ja põdemisest nõrgenenud, on siiski veel nõnda, et see mees oleks vastava jõuta, et edasi astuda.

Just nii, Subhūti, olgugi et taibuolend, kellel on olemas usk, on olemas kannatlikkus, on olemas sätendus, on olemas kihk, on olemas vaprus, on olemas mittehälbimus, on olemas pooldamine, on olemas pürgimus, on olemas loobumine, on olemas kõrgekspidamine, on olemas meeldimine, on olemas rõõmutujulisus, on olemas meelisklus, on olemas mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida, ja ta tuleb teadvusületusega kinnihaaramata ja vahendite edukusest irrutatud, olgugi et paiknevad kõrgemata täpset taibukust taibuga leidma – ja nüüd veel, Subhūti, on vaja tunda nii: “Too taibuolend hakkab keset lõiku – vahepeal – sadestuma, sadenemist ilmutama. Mis on, et hakkab olema paigal kuulajapinnase või üksitaibanupinnase suhtes”.

Mis põhjusel?

Samal kombel, nagu – tänu teadvusületusega kinnihaaramatusele ja vahendite edukusest irrutatusele.

Selsamal kombel, Subhūti, nagu tuleks just mõni vana, eakas, väeti mees, sünnist 120-aastakest, tal ilmuks tuuleõhust, sapist, limast või kohalelaskumisest ihus just mõni põdemine, ja ta tõuseks voodist üles. Kaks jõulist meest pahemast ja paremast küljest hästi üle aistitut üle aistides, hästi kinnihaaratut kinni haarates sõnaksid temale nii: “Mine sina, aulik mees, kuidas ihkad ja kuhu ihkad minna, kumbki on sind ümbert kinni haaranud, sinul ei saa tulla vahepealsel teel langemise hirmu, kuni sa ei saabu selle paiga juurde, kuhu sa lähed.”

Just nii, Subhūti, väga vägev taibuolend, kellel on olemas usk, on olemas kannatlikkus, on olemas sätendus, on olemas kihk, on olemas vaprus, on olemas mittehälbimus, on olemas pooldamine, on olemas pürgimus, on olemas loobumine, on olemas kõrgekspidamine, on olemas meeldimine, on olemas rõõmutujulisus, on olemas kiindumus, on olemas meelisklus, on olemas mahaviskamata koormalisus kõrgemata täpset taibukust taibuga leida, ja ta teadvusületusega ümbert kinni haaratud tuleb, ja vahendite edukusega kohaleläkitatud tuleb – on vaja tunda nii, Subhūti: “Too taibuolend ei hakka keset lõiku – vahepeal – sadestuma, sadenemist ilmutama. Too väga vägev taibuolend on vastava jõuga, et saabuda selle paiga juurde, mis on kõrgemata täpse taibukuse paik.”