24. Uhkustamine

1.

 

Nüüd siis kutsus auväärne veel ka kestliku Ānanda:

“Veel, Ānanda, sellal kui väga vägev taibuolend teadvusületuse suhtes harjutab, teadvusületuse suhtes sobimist ilmutab, teadvusületust tuletab, siis hakkavad kõik need, Ānanda, eriti patused Suretajad, kes on tuhat kuubis vägevas ilma asendis, kahtlema: “Kas see väga vägev taibuolend hakkab silmas pidama vahepealset tulnud otspunkti kuulajapinnase või üksitaibanupinnase suhtes või ehk siiski hakkab kõrgemata täpset taibukust taibuga leidma?”

Veel edasi, Ānanda, siis tulevad eriti patused Suretajad valuorast rebestatud, sellal kui väga vägev taibuolend teadvusületuse kulgelaga kulgeb.

Veel edasi, Ānanda, sellal kui väga vägev taibuolend toimetab teadvusületuse suhtes, sobimist ilmutab teadvusületuse suhtes, teadvusületust tuletab, siis toovad eriti patused Suretajad kohale väga vägeva taibuolendiga tüli, hirmu kohale sünnitavad, langevtähe allalangemisi igas kohas lahti tõmbavad, annavad näha koha põlenguid: “Ka just nimelt – et see väga vägev taibuolend külge sulaks või tal tuleks karvaerutus, mispuhul kaoks ka kõrgemata täpse taibukuse üksik meeleilming.”

Seal, Ānanda, tülitsemiskavatsusega eriti patune Suretaja ei astu iga väga vägeva taibuolendi juurde. Vaid hoopis kellegi juurde ei astu, kellegi juurde astub.”

 

2.

 

Ānanda lausus:

“Mislaadi, auväärne, väga vägeva taibuolendi juurde astub tülitsemiskavatsusega eriti patune Suretaja?”

Auväärne lausus:

“Kui, Ānanda, väga vägev taibuolend ei too eelnevalt ilmale pooldamise meelt selgitatava teadvusületuse suhtes. Sellise väga vägeva taibuolendi juurde, Ānanda, astub tülitsemiskavatsusega eriti patune Suretaja ja leiab sellesse sissepääsu.

 

3.

 

Veel edasi, Ānanda, väga vägeva taibuolend, kes saab selgitatava sügava teadvusületuse suhtes kätte kahtluse ja toob ilmsiks väärarvamise, “kas teadvusületus oleks nii, või ei oleks”. Ka sellise väga vägeva taibuolendi juurde, Ānanda, astub tülitsemiskavatsusega eriti patune Suretaja ja leiab sellesse sissepääsu.

 

4.

 

Veel edasi, Ānanda, see väga vägev taibuolend, kes tuleb irrutatud hüvast sõbrast ja tuleb patusõbra kinnihaaratud, ei kuule selgitatava teadvusületuse suhtes sügavaid sügavaid paiku, kuulmata ei tea, teadmata ei küsi läbi: “Kuidas teadvusületust tuletan?” Ka sellise väga vägeva taibuolendi juurde, Ānanda, astub tülitsemiskavatsusega eriti patune Suretaja ja leiab sellesse sissepääsu.

 

5.

 

Veel edasi, Ānanda, väga vägev taibuolend, kellest tuleb olematuhoidja kinnihaaraja ümbersulatatu: “See on minu kaaslane, ei loovuta mind kõige tarviliku suhtes. On olemas ka paljud väga vägevad taibuolendid, ka minu teised kaaslased, ent veel – nad ei täiusta minu kavatsust. Aga mul on leitud kohast laadi kaaslane, too hakkab minu kavatsust täiustama.” Ka sellise väga vägeva taibuolendi juurde, Ānanda, astub tülitsemiskavatsusega eriti patune Suretaja ja leiab sellesse sissepääsu.

 

6.

 

Veel edasi, Ānanda, väga vägev taibuolend, kes selgitatava sügava teadvusületuse suhtes teisele taibuolendile sõnaks: “Sügav on, ohhoo, teadvusületus. Kuidas on sul kuulduga? Sest siin pole sobivat, mida teistes lõngades selgitab tõeleidnu. Ka mina ei leia selles koolet ega magusat maiku. Kuidas on sul kuulduga või üleskirjutatuga?” Ka nii eritleb teisi väga vägevaid taibuolendeid. Ka sellise väga vägeva taibuolendi juurde, Ānanda, astub tülitsemiskavatsusega eriti patune Suretaja ja leiab sellesse sissepääsu.

 

7.

 

Veel edasi, Ānanda, sellal kui väga vägev taibuolend teisi taibuolendeid arvustab, et “mina kulgen eralduse kulgelaga, teised ei kulge eralduse kulgelaga, teistele ei ole eralduse kulgelad tuttavad”, siis tuleb, Ānanda, tasanenud, tipputõusnud, arusaaja, rõõmus eriti patune Suretaja, sünnivad meeldimine ja arunõtkus, tuleb kooserutusest sündinud, erutatud meelega, meeldimise rõõmutujulisusest sündinud.

Mis põhjusel?

“Too kaugeneb täpsest kõrgemata taibukusest.”

 

8.

 

Veel edasi, Ānanda, sellal kui väga vägev taibuolend haarab nime või haarab hõimu või kuulutab välja maha pühitud väärtused, nii ta üksnes sel moel olles arvustab teistsuguseid – vilunud, hüva poole hoidjaid – väga vägevaid taibuolendeid. Ja talle ei ole need väärtused tuttavad, mis on teadvusületuse suhtes toimetavate taganematute väga vägevate taibuolendite väärtused, talle ei ole need tegumoed, need tähised, nende tunnused tuttavad.

Ta toob tundmatute taganematute väärtuste suhtes ilmsiks vaevuse, mis on, et kõrgeks hõikab oma loomust, tolmutab muid: “Kus nüüd mina nähtavaks saan, nemad nende hoidjate suhtes ei saa nähtavaks.”

Seal tuleb eriti patustel Suretajatel pähe nii: “Suretaja häärberid ei saa tulla tühjad, aheldused tulla saavad. Tulla saavad aheldused – vägevad manalad, loomad, kodukäijate valdkonnad ja ebajumaluste kehad.”

Ja nõnda hakkab eriti patune Suretaja haldama, et need nii käimaläinud ja astumahakanud väga vägevad taibuolendid saavad tulla leidmise ja imetlemisega, ja saavad tulla vastuvõetava ütlemisega. Nad hakkavad ütlemise vastuvõetavusega inimhulka kaasa haarama. Ja vägev inimene hakkab arvama, et neid on vaja kuulda ja uskuda. Nähes ja kuuldes hakkavad nad ilmutama nende järeletegemist. Need nähtu ja kuuldu järeletegemist ilmutavad ei hakka tõe jaoks harjutama ega tõesse küünitama ega tõega sobimist ilmutama. Nii hakkavad need tõe suhtes mitteharjutajad, tõesse mitteküünitajad, tõega sobimist mitteilmutajad vaevamist üles kasvatama. Nii hakkavad need eksitatud meelejätkumisega millest iganes teost keha, kõne või aruga alustama, see kõik hakkab pöörduma äranäidatusetaks, tunglevusetaks, ebameeldivuseks, mittemeelepärasuseks.

Nii saavad tulla vägevad manalad, aheldused, loomad, kodukäijate valdkonnad ja ebajumaluste kehad, ja saavad tulla Suretaja häärberid, aheldused.

Ka nii tuleb, Ānanda, et tarbekohast nägema kalduv eriti patune Suretaja on tasanenud, tipputõusnud, arusaaja, rõõmus, sünnivad meeldimine ja arunõtkus.

 

9.

 

Veel edasi, Ānanda, sellal kui väga vägev taibuolend koos kuulajaliikuva isikuga riidleb, sõnavahetust peab, lahti harutab, ligihõikaks, läbini selgitaks, kurjustaks, vea ilmsiks toob, siis tuleb eriti patusel Suretajal pähe nii: “Kaugenema hakkab, ohhoo, see perepoeg kõikteadmisest, väga kaugel hakkab olema paigal kõikteadmisest.”

Veel, kui äkki taibuolendliikuv isik koos teise taibuolendliikuva isikuga riidleb, sõnavahetust peab, lahti harutab, ligihõikab, läbini selgitab, kurjustab, vea ilmsiks toob, seal tuleb, et eriti patune Suretaja on rohkema moega tasanenud, tuleb tipputõusnud, arusaaja, rõõmus, sünnivad meeldimine ja arunõtkus. Ja tal tuleb pähe nii: “Need mõlemad taibuolendid hakkavad olema paigal kaugel kõikteadmisest.”

 

10.

 

Veel edasi, Ānanda, käsitletud väga vägev taibuolend, kes koos käsitlemata väga vägeva taibuolendiga riidleks, sõnavahetust peaks, lahti harutaks, ligihõikaks, läbini selgitaks, kurjustaks, vea ilmsiks tooks ja meele pihta lööma paneks – sel väga vägeval taibuolendil on vaja relvaga relvastuda meeleilmingu suhtes just sel kombel kujutisi, kui äkki on tal kõikteadmine loovutamata.

 

11.

 

Kui see öeldud, ütles kestlik Ānanda auväärsele nii:

“On olemas, auväärne, mingi väljasihtimine nendest meeleilmingutest, või ehk siiski on sel väga vägeval taibuolendil vaja relvaga relvastuda paratamatult just sel kombel kujutisi?”

Auväärne lausus:

“Väljasihtimisega on, Ānanda, minu poolt näidatud kuulajaliikuvate, üksitaibanuliikuvate ja taibuolendliikuvate isikute hoidja. Seal, Ānanda, see taibuolendliikuv isik, kes koos taibuolendliikuva isikuga riieldes, sõnavahetust pidades, lahti harutates, ligihõigates, läbini selgitades, kurjustades – vea ilmudes ei vastunäidusta, ligineva suhtes ei küünita piiritlusse, kannab kütket, kulgeb kütkega köidetuna. Mina ei sõna, Ānanda, selle isiku puhul väljasihtimist. Sellel isikul on veelkord vaja relvaga relvastuda paratamatult sel kombel kujutisi.

Veel, Ānanda, taibuolendliikuv isik, kes koos taibuolendliikuva isikuga riieldes, sõnavahetust pidades, lahti harutates, ligihõigates, läbini selgitades, kurjustades – vea ilmudes vastunäidustab, vastunäidustudes ligineva suhtes küünitab piiritlusse, ja nii meelt ilmsiks toob:

“Kui mul on vaja panna kõigi olendite lahtiharutused, sõnad sõnade vastu, vastuolud sihist mööduma, mõista püüdma, maha rahunema, sedasi nimelt just mina ise pean sõnavahetust. Mul on raske leida, mitte kerge leida leidmisi, kui ma lobatule vastu loban. Kui mul on vaja tulla mööda kõiki olendeid astumatulija, sedasi ma ka muude suhtes “sina” kõnelen selgituseks, annan sõimava või mõõkleva vastuütluse. Ka nii just pole vaja mul öelda.

Riiu, lahtiharutuse, sõnavahetuse korral on mul vaja tulla tobeda näoga, samane kurttummaga. Mujalt halvasti öeldud, halvale läinud, halvasti selgitatud selgitusi kuuldes pole vaja panna meelt pihta lööma.

Muude kõrval pole mul tõesti seda, ja mul pole seda ka kohast laadi, mida ma muu puhul vea sees täheldan. Mul pole seda ka kohast laadi, mida ma muu puhul vea sees ka kuuldavat arvaksin.

Mis põhjusel?

Mul pole pürgimust vaja ära ärritada. Kui mul on vaja kergendada kõiki olendeid kõigi kerge lisandustega ja vaja panna läbini vaibuma kõrgemata täpset taibukust taibuga leides, sedasi ma ei kurjusta. Ja mul pole vaja kurjustada ka muude hästi tigedate suhtes.

Sedasi ma ei rappu. Nii ei ole vaja mul teha. On vaja tõhusa ülespoole astumusega ülespoole astuda. Ja mul pole vaja teha rappuvat ka siis, kui tehakse elusolekule takistust, ega ole vaja ilmsiks tuua kulmukortsutust palges.”

Mina sõnan, Ānanda, selle väga vägeva taibuolendi puhul väljasihtimist. Ja nii on, Ānanda, väga vägev taibuolend ka kuulajaliikuvate isikute kõrval paigal, nagu mingi olendi kõrval ei rappuks, ja just nii on kõigi olendite kõrval paigal.

Ja, Ānanda, kuidas on väga vägev taibuolend mitteülemate taibuolendliikuvate isikute kõrval paigal?

Selsamal kombel, Ānanda, nagu õpetaja suhtes. “Need väga vägevad taibuolendid on minu õpetajad” – nii on paigal.

Ühe liikuri peale kerkinud, ohhoo, on need minu väga vägevad taibuolendid. Ühe tee peale kerkinud, ohhoo, on need minu väga vägevad taibuolendid. Samasuguste kavatsustega, ohhoo, on need minu väga vägevad taibuolendid. Samases liikuris paiknenud, ohhoo, on need minu väga vägevad taibuolendid.

Kus on vaja harjutada neil, seal on vaja harjutada minul. Ja just nii, nagu on vaja harjutada neil, on vaja harjutada minul.

Veel, kui äkki keegi neist hakkab kulgema külgepõimitud kulgelaga, siis minul pole vaja kulgeda külgepõimitud kulgelaga.

Veel, kui äkki nad hakkavad kulgema külgepõimimata kulgelaga ja kõikteadmise külge seotud arupidamistega, siis ka on vaja harjutada nii.

Nii ei tule, Ānanda, kõikteadmise suhtes harjutaval väga vägeval taibuolendil kõrgemata täpse taibukuse takistust,

ja leiab taibuga kiiresti kõrgemata täpse taibukuse.”