30. Ühakisendaja
1.
Veel edasi, Subhūti, teadvusületust on vaja ringi otsida nõnda, nagu otsis ringi väga vägev taibuolend Ühakisendaja, kes tol juhul toimetab vaimuõpet täpselt taibuka tõeleidnud väärika Hirmuslõrisevamürtsujõmina kõrval.”
Kui see öeldud, ütles kestlik Subhūti auväärsele nii:
“Kuidas, auväärne, väga vägev taibuolend Ühakisendaja otsis ringi teadvusületust?”
Kui see öeldud, ütles auväärne kestlikule Subhūtile nii:
“Väga vägev taibuolend Ühakisendaja – enne oli teadvusületuse ringiotsija – otsis ringi nii, Subhūti, et oli ringiotsija keha suhtes mittetarvitaja, elusoleku nõudmisteta, leidmise ja imetlemise kuulutuste suhtes tuge saamata kombel. Teadvusületust ringi otsides läks metsa. Kuulis õhuruumist mürtsu:
“Mine sina, perepoeg, ida kaares! Sealt hakkad kuulma teadvusületust.
Ja mine nõnda, et ei too ilmsiks keha väsitamise arupidamist, ei too ilmsiks rohmakus-laiskuse arupidamist, ei too ilmsiks roa arupidamist, ei too ilmsiks joodava arupidamist, ei too ilmsiks öö arupidamist, ei too ilmsiks päeva arupidamist, ei too ilmsiks jaheda arupidamist, ei too ilmsiks sooja arupidamist!
Ja et sa loomukohaselt ega väliselt ei tõotaks midagi oma meelele!
Ja, perepoeg, et minnes ei seiraks pahemale, et minnes ei seiraks lõunasse, itta, läände, põhja, ülespoole, allapoole ega vahekaartesse!
Ja, perepoeg, mine nõnda, et ei lihkuks oma loomu ega kehasolu tõttu! Et ei lihkuks laadi tõttu, ei lihkuks tundmuse tõttu, ei lihkuks tähelduse tõttu, ei lihkuks valmistajate tõttu ega lihkuks teadasaamise tõttu! Sest, kes siit lihkub, see kolib. Kust kolib? Taibanuhoidjatest kolib.
Kes taibanuhoidjatest kolib, see toimetab sihtlemises. Kes toimetab sihtlemises, see ei toimeta teadvusületuse suhtes. Ta ei saabu teadvusületuse juurde.”
2.
Kui see öeldud, ütles väga vägev taibuolend Ühakisendaja sellele mürtsule nii:
“Nii hakkangi tegema.
Mis põhjusel?
Sest mul on kõigile olenditele ilmutuse tegemise tung, taibanuhoidjate nõutamise tung.”
Kui see öeldud, ütles see mürts väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Tõesti, tõesti, perepoeg Ühakisendaja.”
3.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja kuulis veel ka häält. Ja kuulis nii:
“Ja kui sul, perepoeg, ilmub pooldamine kõigi tühjuse, tunnusetu, tõotamatu hoidjate suhtes, on vaja ringi otsida teadvusületust.
Ja sul on vaja tulla tunnusevältija, tulekuvältija, olemasolunägemisevältija.
Ja sul, perepoeg, on vaja vältida patusõpru. Ja hüvadest sõpradest on sul vaja hoolida, neid palveldada, neil ümber istuda, kes toovad hoidjat näha: “Kõik hoidjad on tühjus, tunnusetu, tõotamatu, mitteilmumine, mittesündinud, mittehävinud, mittetulek.”
Sellesse küünitades hakkad sa, perepoeg, varsti teadvusületust kuulma, kas raamatust või kehalisel moel hoidjaselgitajalt jaovennalt. Ja kelle kõrval sa, perepoeg, teadvusületust kuuleksid, sul on seal vaja ilmsiks tuua täheldus: õpetaja. Sinust tuleb teadaandja ja tundaandja: “Ta on minu hüva sõber, kelle kõrvalt teadvusületust kuulen. Mida kuuldes saab minust juba kiiresti tulla täpsest kõrgemata taibukusest taganematu, ja täpselt taibukate väärikate tõeleidnute läheduses olema hakkan. Hakkan ilmnema taibanupindades, mis on tõeleidnutest irrutamata. Ja ebahetki hakkan välja arvama. Ja hetke avaldust hakkan innustama.”
Neid kiiduväärsusi läbi võrreldes on sul, perepoeg, vaja hoidjaselgitaja jaovenna suhtes ilmsiks tuua täheldus: õpetaja.
Ja sul, perepoeg, ei ole vaja köietuda ilma külakosti külge seotud meelejätkumisega hoidjaselgitaja jaovennaga. Ja sul on vaja köietuda hoidjatarvitajaga, hoidja kõrgekspidamisega hoidjaselgitaja jaovennaga.
Ja sul on vaja suuta taibata Suretaja tegusid. Sest on olemas, perepoeg, et eriti patune Suretaja kohale toob hoidjaselgitaja väga vägeva taibuolendi laade, hääli, lõhnu, maitseid, puuteid, millest hoolida, mida paluda, millel ümber istuda. Ja ikestades ta vahendite edukusega neist läbini hoolib, neid palub, neil ümber istub.
Ja seal sul, perepoeg, ei ole vaja tuua ilmsiks hoidjaselgitaja jaovenna suhtes kiindumuseta meelt.
Vaid hoopis on vaja tuua ilmsiks säärast meelt:
“Ma ei tea vahendite edukust nii, nagu tema/=õpetaja/ vahendite edukust teadvustab. Tema võtab olendijuhistu abiga olendite edujuure kinnihaaramisest kinni ja hoidjatest läbini hoolib, neid palub, neil ümber istub. Sest väga vägevatele taibuolenditele mingi kinnistus või aisting ei ole tuttav.
Ja hetke pärast on sul, perepoeg, vaja vaadata hoidjate tulnujuhtnööri peale.
Ja missugune, perepoeg, on hoidjate tulnujuhtnöör?
Mis on, et kõik hoidjad on mittevaevamised, mittevärskendamised.
Mis põhjusel?
Sest kõik hoidjad on isetulekult tühjad. Sest kõik hoidjad on olenditud, elutud, õitsengutud, mehetud, isikutud – lummuse, unenäo, kaja, vastuhelgi moodi.
Perepoeg, nii hakkad sina – kõigi hoidjate tulnujuhtnöörile peale vaatav, hoidjaselgitajaga köietuv – varsti ära liikuma teadvusületuse suhtes.
Et ka järgmist sina, perepoeg, Suretaja tegu mõlgutaksid.
Kui äkki, perepoeg, hoidjaselgitaja teadvusületust tarvitavat perepoega sumbuma paneb, ei mõlguta, siis seal sul, perepoeg, pole vaja vastu kosta. Vaid hoopiski, on vaja köietuda hoidjatarvitajaga, hoidja kõrgekspidamisega, mittevõõrdunud arulisega hoidjaselgitaja jaovennaga.
4.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja selle mürtsu kõrvalt õpetamise vastu võttis ja ida kaarde tagasi astus. Ja veidike edasi astudes tuli tal pähe nii:
“Ma pole mürtsu küsitlenud: “Kui kaugele on vaja mul minna?””
Sealsamas maakaares ta paigale tuli, seal kisas, kaebles, valules, kurtis – nii mõtles:
“Just selles maakaares hakkan ühe öö ja päeva veetma, või kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse ööd ja päeva veetma. Keha väsitamisest arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, rohmakusest-laiskusest arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, roast arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, joodavast arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, ööst arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, päevast arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, jahedast arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, soojast arupidamist ei hakka ilmsiks tooma, kuni teadvusületust ei hakka kuulma.”
Selsamal kombel, Subhūti, nagu just mõni mees siis, kui ainus poeg lõpu leidis, tuli vägeva raskusega raske aruga kohaleläkitatud. Pojavalu najal tal mingit teist arupidamist ei lähe käima, vaid hoopiski ainsast pojast arupidamine käima läheb.
Just nii, Subhūti, tol korral väga vägeval taibuolendil Ühakisendajal mingit teist arupidamist ei läinud käima, vaid hoopiski: “Millal nimelt mina teadvusületust hakkan kuulma?”
5.
Nüüd siis, Subhūti, nõnda kogu kõrist kisanud vägeva taibuolendi Ühakisendaja ees oli paigal tõeleidnu lahtiharutus
ja tõsiselt kiitust avaldas:
“Tõesti, tõesti, perepoeg – sina, kes nii kõneled selgituseks. Sest on nii, perepoeg, et ka eespoolsed täpselt taibukad tõeleidnud väärikad – eespool taibuolendi toimlat toimetavad – on teadvusületust ringi otsinud, nagu sina tol juhul ringi otsid. Seega sina, perepoeg, just samasuguse vaprusega, samasuguse ärataluvusega, samasuguse tarvitajasusega, samasuguse kihklikkusega köietudes mine idakaarde!
On olemas, perepoeg, siit viissada yojanat seitsmest kalliskivist koosnev linn nimega Lõhnav, seitse müüri järjest ümbervisatud, seitse vallikraavi, seitse palmirivi järjest ümbervisatud, kaksteist yojanat pikk, kaksteist yojanat lai. Nõiduslik, külluslik, sulnis, jaoserohkus ja murruna aruga inimesi. Viiesaja nägusa, kirjute kritseldustega sama nägu turuplatsi ja tänavaga väljarebitud, samaväärseta paika pandud kokkurõhumata paikadega – inimestele, koormaliikuritele ja ringiastumiseks – hästi ehitatud.
Ja selle linna ümberringi on seitsmest kalliskivist koosnevad müürid. Ja nendele kullatoonis Jambū jõe seitsmest kalliskivist koosnevatele müüridele lähevad ligi mõõdustiklikud päiskaared. Ja kõigis päiskaartes on sündinud seitsmest kalliskivist koosnev puu, viljadeks väga kirjud kalliskivist koosnevad viljad. Ja kõigist puukaartest on teine kalliskivist koosnev lõng puukaare sees külgekinnitatud.
Ja kogu see linn on kuldse kellukestevõrgu varju alla viidud. Ja kui kellukestevõrku edastab tuuleõhk, väljub leebe, armulik, innustav hääl.
Selsamal kombel, nagu viieliikmelise kandle kohtudes väljub ühislaulmises edukate lõhnahaldjate poolt kokkumängitust leebe, armulik, innustav mürts. Just nii, et kui kellukestevõrku edastab tuuleõhk, väljub ¬leebe, armulik, innustav mürts. Ja selle häälega need olendid hellivad, rahu leiavad, ümmardada lasevad.
Ja selle linna ümberringi on vett täis pandud vallikraavid, sihis minevad veekandjad pole ei ülearu jaheda ega ülearu sooja veega täidetud. Ja selles vees on seitsme kalliskivi kirjud nägusad laevad – just nende olendite eelnevate tegude valmisküpsemisest käimaläinud –, kus üleskerkides need olendid hellivad, rahu leiavad, ümmardada lasevad.
Ja kogu see vesi on sinilootostega, punalootostega, vesiroosidega, valgelootostega täiesti varjutatud, ja teiste üha sünni saanud head lõhna lõhnavate õitega täiesti varjutatud. Ei ole olemas mingit õiest sündimist tuhat kuubis vägevas ilma asendis, mida seal ei ole olemas.
Ja selle linna ümberringi on viissada parki. Kõik need on seitsmest kalliskivist koosnevad kirjud, nägusad. Ja igaühes parkidest on viis korda viissada lootosetiiki. See lootosetiikide mõõdustik on ümberringi krośa korda krośa.
Kõigis neis lootosetiikides sünnivad seitsmest kalliskivist koosnevad kirjud, nägusad sinilootosed, punalootosed, vesiroosid, valgelootosed, millega on vesi täiesti varjutatud. Ja kõik need sinilootosed, punalootosed, vesiroosid, valgelootosed, vankriratta ümbermõõduga, hea lõhnaga, sinised, sinisetoonilised, sinisenähtumised, sinakad, kollased, kollasetoonilised, kollasenähtumised, kollakad, verekarva, verekarvatoonilised, verekarvanähtumised, verekad, rohelised, rohelisetoonilised, rohelisenähtumised, rohekad.
Ja kõigis neis lootosetiikides sädistavad luiged, kured, korvpardid, koovitajad, rataspardid.
Ja kõik need pargid on mitte minu omad, kinnihaaramiseta, just olendite eelnevate tegude valmisküpsemisest käimaläinud. Samal kombel, nagu pikka aega teadvusületuse suhtes toimingulike, taibanujuhendi pildikstegemisele järgnenud, kergeltläinud, kuulnud meelega olendite puhul, pikka aega sügavate hoidjate suhtes pooldanute puhul.
Ja seal, perepoeg, Lõhnava linna keskel platsil on väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu kodu, ümberringi yojana.
Seitsmest kalliskivist kirev, nägus. Seitse müüri, seitse palmirivi järjest ümbervisatud.
Ja selles kodus on neli parki kodu nautlemise naudisklemise nautlemise jaoks – püsivalt rõõmus nimega park, valuta nimega ja valust lahkuläinu nimega ja kireva õie nimega park.
Ja igaühes parkidest on kaheksa lootosetiiki, mis on tragiduse nimega ja ülitragiduse nimega, õnneliku nimega ja üliõnneliku nimega, väljakannatamise nimega ja üliväljakannatamise nimega, ohjatud nimega ja laialikandeta nimega.
Ja nüüd, nende lootosetiikide üks külg koosneb kullast, teine külg hõbedast, kolmas külg berüllist, neljas külg kristallist. Alatasand koosneb kvartsist, kullatooni liivaga tuunitud.
Ja igaüheni lootosetiikidest on kaheksa treppi, väga kirjute kalliskivist koosnevate trepiplaatidega klanitud. Ja kõigi kullatoonis Jambū jõe trepiplaadiavade sees on sündinud banaanipuu.
Ja kõigis neis lootosetiikides, mitmete sinilootostega, punalootostega, vesiroosidega, valgelootostega täiesti varjutatud järvesilmades sädistavad luiged, kured, korvpardid, koovitajad, rataspardid. Ja nende lootosetiikide ümberringi on sündinud väga kirevad õispuud. Kui nende õispuude õisi edastab tuuleõhk, langevad lootosetiikidesse. Ja kõigis nendes lootosetiikides on sandli lõhnaga ning ka selle tooni, maitset ja puudet eviv vesi.
Ja seal, väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu on koos kuuekümne kaheksa tuhande naise kaaskonnaga. Viie tungi väärtusega kokku ühendatud, kokku viidud, hellib, rahu leiab, ümmardada laseb.
Ka seal, ka kõik teised olendid, kes linnas asuvad, naised ja mehed – need püsivalt rõõmsad ja viie tungiväärtusega kokku ühendatud, kokku viidud pargi lootosetiikides hellivad, rahu leiavad, ümmardada
Siis veel, väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu koos kaaskonnaga sel kombel aega hellib, rahu leiab, ümmardada laseb, sealt ajakolmikuks teadvusületust näha toob.
Ka need olendid, kes seal Lõhnavas linnas asuvad, vooderdavad kesklinna platsil väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu istet – puuvillase riidega tuunitud kullatooni veerandikku, villase riidega tuunitud hõbeda veerandikku, ülavillariidega berülli veerandikku või siidriidele vastavalt tuunimist kristalli veerandikku. Pool krośat järjest ülespoole.
Ja ülaltpoolt õhuruumis hoiul peavad talutud ja rahuldunud hästi paigas kirju valmisküpsevusega sama kirjut rüükuplit kui pärl: “Kas on paigas?”
Ja ümberringi seda maakaart viit tooni lilledega kõrvale puistavad, peale puistavad. Ja mitme lõhna suitsutise suitsetatuks teevad selle maakaare. Nagu ka nii, väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu hoidjapürgimuse puhtakssaamisega ja hoidja kõrgekspidamisega. Seal on väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu sisse seadnud ja toob teadvusületust näha.
Sedalaadi, perepoeg, hoidja kõrgekspidamisega, hoidjatelt täiesti tuge saades, usutava uskujasusega, usu ilmumisega kuulevad need olendid väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu kõrvalt teadvusületust.
Ja seal, taevaliste ja aruga inimeste kohalelaskunud paljud sajad hingelised, paljud tuhanded hingelised, paljud sajad tuhanded hingelised kuulevad. Mõned teistsugused ette näitavad, mõned enesele kordavad, mõned üles kirjutavad, mõned tuumhaaval arupidamisega järgnevad. Ja kõik need äralangemata hoidvad olendid on taganematud täpsest kõrgemata taibukusest.
Mine sa, perepoeg, väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu kõrval! Tänu sellele hakkad kuulma teadvusületust.
Sest, perepoeg, ta on pikka aega sinu hüva sõber – kõrgemata täpse taibukuse näitlikustaja, abiksvõtlik, kokkusäriseja, üleserutuja. Ka, perepoeg, ta on eespool nii teadvusületuse ringi otsinud, nagu sina tol juhul ringi otsid.
Mine sa, perepoeg, ööd ja päevad hallatud arupidamist ilmsiks toov! Varsti hakkad kuulma teadvusületust.”
6.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja nii kuuldes tuli tasanenud, arusaaja, tipputõusnud, rõõmus, sündisid meeldimine ja arunõtkus.
Selsamal kombel, nagu mürgiokkaga rebestatud mees ei too ilmsiks teist arupidamist, vaid hoopis: “Millal nimelt mina okkaviijat tervendajat hakkan leidma, mis minu puhul nii okast hakkab üles tooma, mis hakkab mind siitpeale raskusest vabaks laskma.”
Just nii, väga vägev taibuolend Ühakisendaja tol korral ei pea aru mingit teist hoidjat, vaid hoopis: “Millal nimelt mina seda perepoega hakkan nägema, kes paneb mu kuulma teadvusületust, hoidjat, mida kuuldes minu ülesleidmise arupidamised hakkavad hülgama.”
7.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja kuulis juba selles maakaares paigal olles, et väga vägeva taibuolend Hoidjaleidnu toob näha teadvusületust.
Ja kuuldes ilmsiks tõi tuge saamata täheldust kõigi hoidjate suhtes.
Talle palendusid koondumispalged.
Nagu see.
Kõigi hoidjate isetuleku ringiseiramise nimega koondumine.
Kõigi hoidjate isetuleku üles mitteleidmise nimega koondumine.
Kõigi hoidjate isetuleku teadmise äramineku nimega koondumine.
Kõigi hoidjate mitmusetuse nimega koondumine.
Kõigi hoidjate töötlustetanägija nimega koondumine.
Kõigile hoidjatele helgiheitja nimega koondumine.
Kõigi hoidjate pimeduse külastaja nimega koondumine.
Kõigi hoidjate teadmise purunemise nimega koondumine.
Kõigi hoidjate ärapühkimise nimega koondumine.
Kõigi hoidjate üles mitteleidmise nimega koondumine.
Lilledega ülepuistatud nimega koondumine.
Kõigi hoidjate loomuolu täideviimise nimega koondumine.
Lummuseta nimega koondumine.
Peegliringi vastuhelgi käikuviimise nimega koondumine.
Kõigi olendite hüüu käikuviimise nimega koondumine.
Säbru külastaja nimega koondumine.
Kõigi olendite suure rõõmustamise nimega koondumine.
Kõigi olendite hüüu edukusele järgnetu nimega koondumine.
Mitme hüüu, rea, määratluse täideviimise nimega koondumine.
Toestamata nimega koondumine.
Tõu kogemuseta nimega koondumine.
Piiristamiseta vabakssaamise kättesaamise nimega koondumine.
Valitseja külastaja nimega koondumine.
Nimetuse, väljaütlemise, rea määratluse nimega koondumine.
Kõigi hoidjate läbinägemise nimega koondumine.
Kõigi hoidjate valdkonnad minetatud nimega koondumine.
Kõigi hoidjate piiristamiseta otspunkti nimega koondumine.
Taevavõlvi kujutise nimega koondumine.
Välgu moodi nimega koondumine.
Lähedast laadi valitseja nimega koondumine.
Vastaseta valitseja nimega koondumine.
Alistamise leidnu nimega koondumine.
Lahtipöördumatute silmade nimega koondumine.
Hoidja asendi ohjatud nimega koondumine.
Hoidja asendi äraläinu nimega koondumine.
Hingitsemise andja nimega koondumine.
Lõvi kombel lõrisenu nimega koondumine.
Kõigi olendite ikestamise nimega koondumine.
Säbrust lahkuläinu nimega koondumine.
Vaevamata nimega koondumine.
Punalootose rivistuse nimega koondumine.
Iha katkestamise nimega koondumine.
Kogu sihile järgnenu nimega koondumine.
Kõik hoidjad ülestõusnud nimega koondumine.
Ärateadmise, jõu, pädevuse kättesaamise nimega koondumine.
Kõigi hoidjate väljarebija nimega koondumine.
Kõigist hoidjatest lahtitulemise pitseri nimega koondumine.
Kõigist hoidjatest lahtitulemise mere nimega koondumine.
Kõigi hoidjate eristustetanägija nimega koondumine.
Kogu nägemise tehtud sügavikuta nimega koondumine.
Pimeduse külastaja nimega koondumine.
Kõigi hoidjate tunnused minetatud nimega koondumine.
Kogu kinnistusest vabaks saanu nimega koondumine.
Kogu logelemine minetatud nimega koondumine.
Sügava hoidja hiilgaja nimega koondumine.
Meru kujutise nimega koondumine.
Vallutamatu nimega koondumine.
Suretajaringi purustaja nimega koondumine.
Ajakolmikust mittesissevõetud nimega koondumine.
Vihu käikuviimise nimega koondumine.
Tõeleidnu nägemise nimega koondumine.
Kogu tõeleidnu nägija nimega koondumine.
Nende koondumiste suhtes paigal olles nägi ta kümne kaarega ilmas mittemõõdetavaid, kokkulugematuid, väga vägevate taibuolendite jaoks just teadvusületust selitavaid taibanud auväärseid. Ja need tõeleidnud avaldasid talle tõsiselt kiitust ja tegid head poolehoidu.
Ja ütlesid nii:
“Ka meie – eespool taibuolendi toimlat toimetavad –, perepoeg, just nii teadvusületust ümberringi otsisime. Ja ümberringi otsides olemegi need koondumised leida võtnud, mida sina tol juhul leida võtad. Ja neid koondumisi leida võttes minekut läinud, pöördunud, teadvusületuse suhtes taganematutes taibanuhoidjates paigaspüsinud.
Sedasi meie ei püüa näha just nende koondumiste tõugu ja isetulekut ringi seirates seda hoidjat, mis kas ilmsiks saab või lahti tõuseb, mis toimetaks, et taibata, või mis taibuga leiaks kõrgemata täpse taibukuse.
Säärane on teadvusületus, perepoeg, mis pole arvavus mingi hoidja najal. Arvavuseta paigal olles oleme me leida võtnud sedalaadi keha kullatoonilisuse ja vägeva mehe kolmkümmend kaks märki ja kaheksakümmend täiendmääratlust ja laialdase hiilgushelgi. Ja mõeldamatu kõrgemata taibanuteadmise, taibanuteadvuse, ja kõrgemata taibanukoondumise ja kõigi taibanuhoidjate väärtusületuse saavutanud.
Kui väärtusületuse puhul pole juba tõeleidnutel võimalik sel kombel mõõdustikku haarata või lõppemist panna nähtuma – veel, kuidas kuulajatel ja üksitaibanutel?
Seesugusel juhul, perepoeg, on sul rohkema moega tarvitajasuse ja kihklikkuse najal just nende hoidjate suhtes vaja ilmsiks tuua kõrgekspidamist.
Sest tarvitajal ja kihklikul, perepoeg, ei ole kõrgemata täpset taibukust raske leida. Ja hüvade sõprade suhtes, perepoeg, on sul vaja ilmsiks tuua ägedat kõrgekspidamist ja teha meelisklust ja teha kiindumust.
Sest hüvade sõprade kinnihaaratud väga vägevad taibuolendid leiavad taibuga just kiiresti kõrgemata täpse taibukuse.”
8.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja ütles tõeleidnutele nii:
“Kes on meie hüva sõber?”
Nood ütlesid nii:
“Pikka aega on sulle, perepoeg, väga vägeva taibuolend Hoidjaleidnu kõrgemata täpse taibukuse suhtes küpsust andnud ja kinnihaaranud. Teadvusületuse, vahendite edukuse ja taibanuhoidjate suhtes harjutama pannud. Tema on sinu, perepoeg, kinnihaaraja ja hüva sõber. Tema tehtut on vaja hoiul pidada tõelise tehtu teadjuse ja tehtu äratundjusega imetledes.
Kui äkki sina, perepoeg, väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut ühe kujutise või kaks kujutist või kolm kujutist või sada kujutist või tuhat kujutist või sada tuhat kujutist või sellest rohkem ümber tiriksid nagu rätikut peas, ja kõigi olendite kerge teenimist tal paika seaksid, neid kõiki niivõrd ulataksid, kui on tuhat kuubis vägevas ilma asendis laade, hääli, lõhnu, maitseid, puuteid – ka just nii ei teeks sa, perepoeg, selle perepoja tehtu tagasitehtut.
Mis põhjusel?
Sest, perepoeg, selle perepoja mõikamisel on pöördunud sinu sedalaadi koondumiste leidavõtmine, pöördunud teadvusületuse vahendite edukuse kuulmine ja teadvusületuse leidavõtmine.”
9.
Nüüd siis, need tõeleidnud väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale hingepidet andes haihtusid. Ja see perepoeg koondumistest lahti tõusis. Ja lahtitõusnul tuli pähe:
“Kust need tõeleidnud, või kuhu need tõeleidnud?”
Tõeleidnuid nägemata ilmutas ta täiest kõrist kisa ja kuumamist. Tal tuli pähe nii:
“Õige väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu – hoiuala leida võtnud, viie ärateadja, eespoolsete alistuste esiletooja – on minu täiesti kinni haaraja ja hüva sõber. Ja pikka aega on ta mulle tarvilikku teinud. Kui nüüd mina selle tarvis väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut kohates, juurde astudes küsitleksin: “Kust need tõeleidnud lähenesid, või kuhu need tõeleidnud läksid?””
10.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja paika seab väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu suhtes meeliskluse, kiindumuse, pildikstegemise ja kõrgekspidamise.
Paigale seades nii edasi mõtles:
“Nüüd küll mislaadi imetlemisega mina väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu juurde astuksin?
Kehv olen ja mulle ei ole tuttav mingi niisugust laadi riie või kalliskivi või kullatoon või mündid või pärl või berüll või teokarbikivi või korall või hõbesäbru või õis või suitsutis või lõhn või pärjalik või määre või pulber või ürp või päevavari või silt või kelluke või plagu. Millega mina väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut imetleksin, kõrgelt hindaksin?
Ja poleks mul kohast laadi, kui ma väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu juurde astuksin just nii. Kehv olen ja mul ei ilmu meeldimist või rõõmutujulisust.”
11.
Nüüd siis, sedalaadi väärtustega kõrgekspidamised ja arupidamised olid väga vägeval taibuolendil Ühakisendajal järjest minnes. Ühe teise linna juurde saabus. Läks seal turuplatsi keskele ja tal tuli pähe nii:
“Kui nüüd mina oma loomuolu maha müües nutsuga väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu imetlemist teeksin. Sest pikka aega on minu tuhanded loomuolud hääbunud, kadunud, hävinud, mahamüüdud, ning veel ja veel on mul läbini mõõtmatus sihtlemises läbini mõõtmatud manalaraskused, kuna mõikasin tungi põhjusel tungi ajendit, kuid polnud sedalaadi hoidjate hõlbuks või sedalaadi olendite imetlemise jaoks.”
Nüüd siis, turuplatsi keskele läinud väga vägev taibuolend Ühakisendaja häält kuulutama tõtanud, mürinat pani ülesuitama:
“Kellel meest tarvis, kellel meest tarvis, kes otsib osta meest?”
12.
Nüüd siis, eriti patusel Suretajal tuli pähe nii:
“Kui väga vägev taibuolend Ühakisendaja hakkab oma loomust tungist hoidja järele mahamüües väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu imetlemist tegema, siis hakkab teadvusületust ja vahendite edukust küsitlema: “Kuidas hakkab teadvusületuse suhtes toimetav väga vägev taibuolend kiiresti kõrgemata täpse taibukuse suhtes väljavormuma?”
Ja siis ookeanitäit kuuldut hakkab saavutama, ja tulla saab Suretaja poolt või Suretajasse kehastunud taevasuste poolt hoidmata, ja kogu väärtusületust hakkab saavutama. Ja seal hakkab paljudele olenditele tarvilikku tegema. Ja hakkab kõrgemata täpset taibukust taibuga leides panema neid ja teisi minu valdkonnast jagu saama. Et kui nüüd mina talle takistust teeksin!”
13.
Nüüd siis, eriti patune Suretaja nõnda vaimulikke ja kojaisandaid vastavaks tegi, et nad ei kuulnud väga vägeva taibuolendi Ühakisendaja mürinat: “Kellel meest tarvis, kellel meest tarvis, kes otsib osta meest?”
Nüüd siis, kui väga vägev taibuolend Ühakisendaja oma loomuse ostjat ei leia, siis otsa peale minnes kisendas, pisaraid käivitas. Ja ütles nii:
“Ohohhoo, meil, kes me oma loomuolu ostjatki ei leia, on raske leida leidmisi. “Kui me oma loomuolu mahamüües väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut imetleksime.””
14.
Nüüd siis, taevavürstil Võimekal tuli pähe nii:
“Kui nüüd mina väga vägevat taibuolendit Ühakisendajat võrdleksin: “Kas ikka pürgimusse küünitav väga vägev taibuolend Ühakisendaja loovutab loomuolu vastavalt tungile hoidja järele – või siiski mitte?””
Nüüd siis, taevavürst Võimekas võlus valmis inimaruka kuue ja astus väga vägeva taibuolendi Ühakisendaja juurde. Juurde astudes ütles väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Miks sa, perepoeg, oled paigal väga ängistatud aruline, kogu kõrist kisanu aruline, pisaraid käivitav?”
Ühakisendaja lausus talle:
“Mul on, inimarukas, tung oma loomust maha müüa. Ja ei leia loomuolu ostjat.”
Inimaruka laadiga Võimekas lausus talle:
“Veel, mille tarbeks on sul, perepoeg, tung oma loomust maha müüa?”
Ühakisendaja lausus talle:
“Mul on, inimarukas, tungist hoidja järele oma loomust mahamüües hoidjaülistuse tegemise tung, väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut imetlemise tung. Sedasi ma ei leia loomuolu ostjat.
Selle peale tuli mul pähe nii: “Ohohhoo, mina olen väga vähe soodne, kuidagi ma ei leia loomuolu ostjat, misläbi seda mahamüües teadvusületuse ülistust teeksin ja väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut imetleksin.””
Nüüd siis. Inimarukas ütles väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Mul siis pole, perepoeg, mehega teha. Aga siis veel, minu isa urjab urjamist. Seal on mul vaja teha mehe südamega, verega ja luuüdiga. Seda saan sult osta?”
Nüüd siis, väga vägeval taibuolendil Ühakisendajal tuli pähe nii:
“Leidmisi on mul ülikerge leida. Tean teadvusületuse vahendite edukuses ja taibanuhoidjates väljavormunud loomuolu, kui ma olen selle inimaruka südame, vere ja luuüdi ostja leidnud.”
Ta ütles inimarukale erutunud meelega, osaduva meelega, rõõmsa meelega nii:
“Hakkan andma loomuolust, inimarukas, mille najal iganes just sulle otstarve.”
Too ütles talle nii:
“Kuidas sulle, perepoeg, nutsu annan?”
Too ütles talle nii:
“Mida sa, inimarukas, loovutad, seda anna!”
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja terava piigi haaras, parema käsivarre rebestades, vere pani väljavoolama. Ja parema reie rebestades, lihatuks tegi, astus müürijuure juurde, et lõhkuda luu.
Nüüd siis, üks teine armulisetüdruk ülaltpoolt majarõdule läks. Ta nägi väga vägevat taibuolendit Ühakisendajat käsivart rebestades, verd väljavoolates, reit lihatuks tehes astumas müürijuure juurde, et lõhkuda luu.
Talle tuli pähe: “Miks küll ikka see perepoeg just oma loomusega oma loomusele sedanägu kahjutekitust teha laseb? Kui nüüd mina selle perepoja juurde astudes küsitleksin.”
Nüüd siis, see armulisetüdruk astunud väga vägeva taibuolendi Ühakisendaja juurde. Juurde astudes ütles väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Miks küll ikka sina, perepoeg, sedalaadi loomuse hingeäraviijat kahjutekitust teha lased? Ja mida sa hakkad tegema selle verega ja kahe luuüdiga?”
Ühakisendaja lausus:
“Selle inimaruka kõrval, tüdruk, nii mahamüües teadvusületust hakkan ülistama, ja väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut imetlema.”
15.
Nüüd siis, see armulisetüdruk ütles väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Veel, perepoeg, millise väärtuse sünd või väärtuse eristus sulle sellest hakkab vormuma, kui sul on tung loomuse südant ja verd ja luuüdi maha müües imetleda seda perepoega?”
Ta ütles sellele tüdrukule:
“See perepoeg hakkab, tüdruk, meile teadvusületust ja vahendite edukust kätte näitama. Ja seal meie hakkame harjutama. Meie seal harjutades tulla saame kõigi olendite tugesaamine. Ja kõrgemata täpset taibukust taibuga leides hakkame leida võtma kullatoonilist keha, kolmkümmend kaht vägeva mehe märki ja kaheksakümmet täiendmääratlust ja laialdast hiilgushelki ja otsata vihustikku ja vägevat sõbralikkust ja vägevat haletsust ja vägevat rõõmu ja vägevat selget vaadet. Nelja pädevust hakkame leida võtma ja nelja tuttavakssaamist hakkame leida võtma ja kaheksateist lõimimatut taibanuhoidjat hakkame leida võtma, ja viit ärateadjat, mõeldamatut kõlbluse puhtakssaamist, mõeldamatut koondumise puhtakssaamist, mõeldamatut teadvuse puhtakssaamist ja kümmet tõeleidnujõudu hakkame leida võtma. Ja hakkame taibuga leidma kõrgemata taibanuteadmist. Ja hakkame leida võtma kõrgemata hoidjakalliskivi, mille najal hakkame jagama kõigile olenditele.”
16.
Nüüd siis, see armulisetüdruk ütles väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Meisterlik, perepoeg, kui õilsaid ja juhendatud hoidjaid sa välja kuulutad. Ka üksiku sedalaadi hoidja tarbeks tuleks, perepoeg, sel kombel ka Gangese jõeluidete hulgal kujutisi loomuolusid loovutada, juba enne paljude tarbeks üks. Nõnda sa välja kuulutad õilsaid ja juhendatud hoidjaid, nagu nad kangastuvad ja välja kannatavad ka minul.
Aga nüüd veel, perepoeg, mida iganes on sulle tarvis teha, seda iganes sulle hakkan andma – kas kullatooni, münte, pärlit, hõbesäbru, berülli, smaragdi, verekarva päikest, kristalset, õit, suitsutist, lõhna, pärjalikku, määret, pulbrit, riiet, päevavarju, silti, kellukest, plagu või valgust. Sellega hakkad sa väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut imetlema. Et sa ei teeks oma loomuse sedalaadi kahjutekitust!
Ka meie hakkame just sinuga koos minema õige väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu juurde. Ka meie just sinuga koos edujuuri hakkame istutama, mis on sedalaadi hoidjate leidavõtmise jaoks.”
17.
Nüüd siis, taevavürst Võimekas pani inimaruka kuue haihtuma, oli väga vägeva taibuolendi Ühakisendaja ees paigal iseenda loomuoluga, ja ütles nii:
“Tõesti, tõesti, perepoeg, et sul on sedalaadi tõhus appivõtmisus. Ja ka eespool taibuolendi toimlat sedalaadi hoidjatarvitajalikult toimetavad, teadvusületust ja vahendite edukust küsitlevad eespoolsed täpselt taibukad tõeleidnud väärikad on taibuga leidnud kõrgemata täpse taibukuse ja võtnud leida hoidjakalliskivi.
Pole mul vaja, perepoeg, ei südamega tekitada, ei verega ega kahe luuüdiga.
Aga siis veel, mina lähenen siin sulle just tungiga arutella. Tee, perepoeg, valik! Mislaadi valikut sulle hakkan andma?”
See talle lausus:
“Anna mulle, Võimekas, kõrgemata taibanuhoidjaid!”
Taevavürst lausus:
“Siinne valdkond pole, perepoeg, minu valdkonnas. Veel, siinne valdkond on taibanud auväärsete valdkonnas. Tee teine valik!”
Ühakisendaja lausus:
“Tulgu vähe kibeleda sul, taevavürst, siin paigas minu loomuolu täiustust käsile võttes! Juba hakkan ma ise, taevavürst, siin olemuse haldamist tegema. Olemusega, millega käsitlevad täpselt taibukad tõeleidnud väärikad mind kui taganematut täpsest kõrgemata taibukusest, ja teatav olen pahelisuseta pürgimusega, taevavürst, selle olemusega olemusütlemisega tulgu mulle loomuolu nagu ennist!”
Nüüd siis hetke pärast, minuti pärast, tunni pärast taibanu mõikamisel ja pürgimuse läbini puhastusega väga vägeva taibuolendi Ühakisendaja keha paigas oli nagu ennist – haiguseta ja juurdelippamisteta.
Nüüd siis, taevavürst Võimekas ja heiastumatu eriti patune Suretaja – hiljem väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale heiastumisse mitteküünitav – haihtusid sealsamas.
18.
Nüüd siis, see armulisetüdruk ütles väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Tule sina, perepoeg! Astu meie juurde! Ma hakkan ema ja isa sulle rikkust andma panema, mille abiga sina teadvusületust hakkad ülistama, ja väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut imetlema, mis on tungist hoidja järele.”
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja koos selle armulisetüdrukuga astus tema juurde. Juurde astudes oli paigal värava juures.
19.
Nüüd siis, see armulisetüdruk sisenes enda juurde ning ütles oma emale ja isale:
“Memm, taat, andke kulda ja kullatooni, kalliskive ja münte, riideid, õisi, suitsutisi, lõhnu, pärjalikke, määrdeid, pulbreid, ürpe, päevavarje, silte, kellukesi, plagusid! Ja mitut liiki taevalikku tõugu pillimängud lahti tõmmake!
Ka mind koos nende viiesaja teenijatüdrukuga, kelle just teie mulle annate. Ka mina hakkan koos väga vägeva taibuolendi Ühakisendajaga minema väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu kõrvale ja tema ülistuse tarvis. See hakkab mulle hoidjat näha tooma. Selle abiga hakkame meie taibanuhoidjaid leida võtma.”
Nüüd siis, selle tüdruku ema ja isa ütlesid tüdrukule nii:
“Kes veel on, tüdruk, see väga vägev taibuolend nimega Ühakisendaja, ja kus ta on tol juhul paigal?”
Tüdruk lausus:
“See perepoeg ongi meie värava juures seisatunud. Ja see perepoeg paikneb pürgimusega kõrgemata täpset taibukust taibuga leidma, mis on – kõiki olendeid läbini mõõtmatust sihtlemise raskusest vabaks laskmise tungiga, tungist kõigi hoidjate järele loomust mahamüües teadvusületuse ülistamise tungiga, ja õiget väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut imetlemise tungiga.
Ja mingit tema loomuolu ostjat ei leia. Olles leidmatu, raskussesattunud, raske aruga mõtisklev, ängistatud aruline, pisaraid käivitav – nii oli paigal.
Taevavürst Võimekas ütles inimaruka laadi valmis võludes talle:
“Miks sa, perepoeg, oled paigal raskemoeline, raske aruga mõtisklev, ängistatud aruline, pisaraid käivitav?”
Too lausus talle:
“Mul on tung oma loomust maha müüa. Ja ei leia selle ostjat.”
Inimaruka-laadne Võimekas lausus talle:
“Veel, mille tarbeks on sul, perepoeg, tung oma loomust maha müüa?”
Ühakisendaja öelnud:
“Teadvusületust hakkan ülistama, ja väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut imetlema, mis on – tungist hoidja järele. Sealjuures on minu järele köidetud taibanuhoidjad.”
Inimaruka-laadne Võimekas lausus talle:
“Minul pole, perepoeg, sind tarvis. Aga siis veel, minu isal on tulemas urjamine. Seal on mul vaja teha mehe südamega, verega ja kahe luuüdiga.”
Seejärel lausus lahtiseadumata aruline perepoeg:
“Hakkan andma.”
Ta haaras terava piigi, oma loomuse käsivarre rebestades, veri välja voolas, reie lihatuks tegi, astus müürijuure juurde, et lõhkuda luu. Otsa peal paigal oli:
“Hakkan lõhkudes andma luud ja üdisid.”
Ja mina ülaltpoolt majarõdule läksin, nägin seda verd tilkuvat perepoega. Sel puhul tuli mul pähe nii:
“Miks küll ikka see mees just oma loomusega oma loomusele sedalaadi kahjutekitust teha laseb?”
Astusin tema juurde ja ütlesin nii:
“Mistarvis sina, perepoeg, just oma loomusega nii verest tilkudes oma loomuse ihu töötled?”
Seejärel lausus ta mulle nii:
“Sellele inimarukale, tüdruk, hakkan andma verd, südant, luud ja üdi.
Mis põhjusel?
Mulle mingi teistsugune rikkus ei ole tuttav. Kehv olen.”
Mina ütlesin talle nii:
“Veel. Mida sa hakkad varaga tegema?”
Tema ütles minule:
“Teadvusületust hakkan ülistama, ja väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut imetlema, mis on – tungist hoidja järele.”
Mina ütlesin talle nii:
“Veel, perepoeg, millise väärtuse sünd või väärtuse eristus sulle sellest tulla saab?”
Seejärel ta mulle mõeldamatuid taibanuväärtusi toonitab, selgima paneb, ja mittemõõdetavaid taibanuhoidjaid:
“Seejärel tulla saab mul sedalaadi taibanuhoidjatele lähenemine.”
Selle peale ilmus mul neid mõeldamatuid taibanuväärtusi kuuldes üpris vägev meeldimine ja rõõmutujulisus ning mul tuli pähe nii:
“Meisterlik, kuidas on see perepoeg täiesti rasket teha tegija üleni ja hoidjatungiga, kes loomuse ihu sedalaadi rõhumist ära talub. Sest nimelt, see perepoeg tungist hoidja järele loomust loovutab.
Mispärast meil pole vaja ülistada hoidjat? Ja ei oleks vaja teha sedalaadi paikades tõotamist meil, kellele on tuttavad rohked ja mahukad nautimised?”
Ma ütlesin sellele perepojale nii:
“Et sa ei, et ei teeks, perepoeg, oma loomuse sedalaadi hingeäraviijat kahjutekitust! Mina lasen sulle palju-palju rikkust annetada, nagu sul tarvis. Sellega hakkad seda väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut imetlema, kõrgelt hindama.
Ka mina just koos sinuga väga vägev taibuolendi Hoidjaleidnu juurde astuma hakkan. Ka mina perepoja ülistust hakkan tegema. Ka meie sedalaadi hoidjaid hakkame vormima, mis on – kõrgemata taibanuhoidjaid, mis sa oled välja kuulutanud.”
Et memm ja taat sedasi mind tunnistaksid! Ja andke mulle palju-palju andmistüve, millega mina just perepojaga koos minnes hakkan väga vägevat taibuolendit õiget Hoidjaleidnut ülistama.”
20.
Nüüd siis, selle tüdruku ema ja isa ütlesid tüdrukule nii:
“Meisterlik, et kuidas sina pead silmas selle perepoja raske teha paika!
Üksiti just need hoidjad on mõeldamatud, kogu ilmas eristatud ja kõigi olendite kerge juurdekanded, mille hõlbuks see perepoeg raske teha paika nii ära talub.
Me tunnistame sind, tüdruk. Ka meile selgust heida, kui ka meie just sinuga koos läheme, et väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut näha, kummardada, ümber istuda ja ülistada.”
21.
Nüüd siis, see armulisetüdruk tundis, et tema ema ja isa seisavad ees väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu ülistuse tarvis ja imetlemise tarvis, ning ütles nii:
“Memm, taat, tehke nii, nagu sõnate! Ma ei tee takistust mingile edukale tiivale.”
Öelnud nii, tuli see armulisetüdruk ees seisma väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu ülistuse tarvis ja imetlemise tarvis.
22.
Nüüd siis see armulisetüdruk viissada tõlda kaunistas. Ja viissada tüdrukut kaunistas. Kaunistades mitu tooni kirjusid õisi haaras, mitu värvi riideid ja õisi, suitsutisi, lõhnu, pärjalikke, määrdeid, pulbreid, ürpe, päevavarje, silte, kellukesi, plagusid haaras, mitmest kalliskivist kirjusid ja mitmest kalliskivist koosnevaid kirjusid õisi haaras, palju-palju suppi, praadi ja magustoitu haaras, koos väga vägeva taibuolendi Ühakisendajaga ühe tõlla üleskerkis, ümbritsemas viiesaja tõlla üleskerkinud viissada tüdrukut, esileulatunud, ja vägeva kaaskonnaga – ema-isa eesminejad – ida kaarde edasi astus.
Ja järjest minnes nägi väga vägev taibuolend Ühakisendaja juba kaugelt seda Lõhnavat linna. Seitsmest kalliskivist kirev, nägus. Seitse seitsmest kalliskivist koosnevat müüri järjest ümbervisatud, seitse võlvkaart, seitse vallikraavi, seitse palmirivi järjest ümbervisatud, kaksteist yojanat lai, kaksteist yojanat pikk. Nõiduslik, külluslik, sulnis, jaoserohkus ja murruna aruga inimesi. Viiesaja nägusa, kirjute kritseldustega sama nägu turuplatsi ja tänavaga väljarebitud ning samaväärsete paika pandud kokkurõhumata paikadega – inimestele, koormaliikuritele ja ringiastumiseks – hästi ehitatud.
Ja linna keskel platsil nägi hoidjaistmel väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut mitmesaja seltskonnaga, mitmetuhande, mitmesajatuhande seltskonnaga ümbritsetud, esileulatunut, hoidjat nähatoovat.
Ja juba koos tema nägemisega täiesti leida võttis sedalaadi kerget; selsamal kombel, nagu ühetipulise arupidamisega esimese mõistmise ilmsiks saanud jaovend.
Ja nähes tuli tal pähe nii: “Poleks mul kohast laadi, kui ma just tõllaga väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu juurde astuksin. Kui ma nüüd tõllalt maha pääseksin.”
Seejärel ta tõllalt maha pääses. Ka need viissada tüdrukut koos armulisetüdrukuga tõldadelt maha pääseksid. Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja viiesaja tüdrukuga – armulisetüdruku eesminejatega – ümbritsetud, esileulatunud, astus läbini mõõtmatu ülistuse rivistusega väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu juurde.
23.
Tol korral oli veel nii, et väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu teostas teadvusületuse hõlbuks seitsmest kalliskivist koosneva, vereva sandliga kaunistatud, pärlivõrk ümber visatud püstkoja. Püstkoja neljas nurgas olid paika pandud vääriskivid, mis valgust andsid. Ja neli hõbedast suitsutuskannukest neljas kaares külgekinnitatud, kus suitsutati puhast tumedat viirukit, mis on – teadvusületuse ülistuse tarvis. Ja selle püstkoja keskel vooderdati seitsmest kalliskivist koosnev lavats. Nelja kalliskivi korv tehtud, kuhu oli sisse visatud kullatoonis lehtedele sulaberülliga üles kirjutatud teadvusületus. Ja seda püstkoda kaunistasid väga kirevad etterippuvad lehenöörid.
24.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja koos viiesaja tüdrukuga – armulisetüdruku eesminejatega – nägi seda läbini mõõtmatu ülistuse rivistuse najal klanitud püstkoda.
Ja nägi seal mitmeid tuhandeid taevasusi ja taevavürsti Võimekat taevalike roosakate õite, taevalike sandlipulbrite, taevalike kullatooni pulbrite ja taevalike hõbepulbritega püstkoda ülepuistavat, kõrvale puistavat, peale puistavat. Ja kuulis taevalikke pillimänge.
Nähes ja kuuldes ütles väga vägev taibuolend Ühakisendaja taevavürstile Võimekale nii:
“Mistarvis sina, taevavürst, koos mitme tuhande taevasusega nii kalliskivist koosnevat püstkoda taevalike roosakate õite, taevalike sandlipulbrite, taevalike kullatooni pulbrite ja taevalike hõbepulbritega ülepuistad, kõrvale puistad, peale puistad? Ja taevalised ülespoole õhuruumis taevalikke pillimänge ette mängivad?”
Kui see öeldud, ütles taevavürst Võimekas väga vägevale taibuolendile Ühakisendajale nii:
“Sina, perepoeg, ei tea? Sest seesinane teadvusületus on väga vägevate taibuolendite ema, juhatajalik, kus harjutavad väga vägevad taibuolendid kõigile kõikväärtusületusele järgnenud taibanuhoidjateni ja kiiresti kõigi tegumoodide teadjuse saavutavad.”
Kui see öeldud, ütles väga vägev taibuolend Ühakisendaja taevavürstile Võimekale nii:
“Kus on teadvusületus, Kauśika, mis on väga vägevate taibuolendite ema, juhatajalik?”
Võimekas lausus:
“Selle pani, perepoeg, väga vägev taibuolend õige Hoidjaleidnu püstkoja keskel paika kullatoonis lehtedele sulaberülliga üleskirjutades ja seitsme pitseriga pitserdades. Me ei saa hästi seda sulle näha anda.”
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja koos viiesaja armulisetüdruku õukonna kobaralise tüdrukuga õied, mis ta haaras, ja pärjalikud, nöörid, riided, kalliskivid, suitsutised, lõhnad, pärjalikud, määrded, pulbrid, ürbid, päevavarjud, sildid, kellukesed, plagud ning kullatoonist ja hõbedast koosnevad õied – nendega teadvusületuse ülistust tegid, ja seejärel üht või teist kübehaaval paigal pidasid, mis on – väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu imetlemise jaoks.
25.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja ja viissada armulisetüdruku õukonna tüdrukut õite, suitsutiste, pärjalike, määrete, pulbrite, ürpide, päevavarjude, siltide, kellukeste, plagudega, ja kullatoonist-hõbedast koosnevate õitega, ja taevalike pillimängudege teadvusületust eespool ülistades väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu juurde astusid.
Väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut õite, suitsutiste, lõhnade, pärjalike, määrete, pulbrite, ürpide, päevavarjude, siltide, kellukeste, plagudega, sandlipulbrite ja kullatoonist-hõbedast koosnevate õitega ülepuistasid, kõrvale puistasid, peale puistasid. Ja taevalikke pillimänge pani kokkumängima just hoidja ülistust käsile võttes.
26.
Nüüd siis, need õied hakkasid seiskuma õite püstkojana väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu pealaest ülalpool. Ja need mitut tooni õied ja kullatoonist-hõbedast koosnevad õied olid õhuvoolus paigal nagu kuppel. Ka ürbid, riided ja kalliskivid õhuruumis nagu mitmest kalliskivist koosnev pilvetelk paigas oli.
Nägid nüüd väga vägev taibuolend Ühakisendaja ja viissada armulisetüdruku õukonna tüdrukut nii sedalaadi väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu nõidustrikki. Ja nähes tuli neil pähe veel nii:
“Meisterlik, et kuidas on väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu väga nõiduslik, kuidas vägev mõik, kuidas vägeva võimsusega. Juba sel kombel taibuolendi toimlat toimetava perepoja puhul on sedalaadi nõidustöötlemine veel, kuidas tulla saab, kui on taibuga kõrgemata täpse taibukuse leidnud?”
27.
Nüüd siis, kõik need viissada tüdrukut – armulisetüdruku eesminejad – väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu vastu mõnu ilmudes kobaras kõrgemata täpse taibukuse suhtes pürgimusega meele ilmsiks tõid, ja ütlesid nii:
“Meie tuleksime edaspidises lõigus edujuurega täpselt taibukad tõeleidnud väärikad. Ja meie – taibuolendi toimlat toimetavad – just nende hoidjate leidjad tuleksime – hoidjate, mille leidja on väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu.
Ja just nii teadvusületust imetleksime, kõrgelt hindaksime, nagu väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu imetleb, kõrgelt hindab. Ja inimhulgale selgima paneksime, nagu väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu selgima paneb. Ja just nii teadvusületusega ja vahendite edukusega kohaleläkitatud tuleksime. Ja väljavormuksime, nii nagu väga vägev taibuolend Hoidjaleidnu on teadvusületusega ja vahendite edukusega kohaleläkitatud ja väljavormunud.”
28.
Nüüd siis, väga vägev taibuolend Ühakisendaja ja need viissada armulisetüdruku õukonna tüdrukut ülistasid teadvusületust ja imetlesid väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut, kummardasid peaga väga vägeva taibuolendi Hoidjaleidnu jalgade ette, ja koos kõrgekspidamiste ja väljavaadetega seisid palvemärke tehes otsa peal paigal.
Ja otsa peal paigalolnud väga vägev taibuolend Ühakisendaja ütles väga vägevale taibuolendile Hoidjaleidnule nii:
“Siin ma, perepoeg, teadvusületuse väljaotsija, metsaläinu, metsapärane – kuulsin mürtsu: “Mine, perepoeg, ida kaarde! Sealt hakkad kuulma teadvusületust.” Sedasi ma seda mürtsu täpselt kuuldes ida kaarde paiknesin.
Selle peale mul tuli pähe nii:
“Ja ma kuulsin mürtsu täpselt. Ja ma pole mürtsu küsitlenud: “Kui kaugele on vaja mul minna? Või kelle kõrvalt hakkan teadvusületust kuulma või leidma?”
Selle peale tuli mul väga raske aru. Sedasi ma selle raske aruga ilmutasin täiest kõrist kisa ja kuumamist. Just selles maakaares täiest kõrist kisades seitse ööd ja päeva veedan. Toiduhõllandust ei ilmsiks too. Vaid hoopiski teadvusületust aru pean: “Kui kaugele on vaja mul minna? Või kust hakkan teadvusületust leidma, et kuulda? Ja ma pole mürtsu küsitlenud.”
Seejärel paistnud minu ees tõeleidnu lahtiharutus. Ta lausus mulle nii: “Mine, perepoeg, siit järjest viissada yojanat, linna nimega Lõhnav. Seal hakkad nägema teadvusületust nähatoovat, selitavat väga vägevat taibuolendit Hoidjaleidnut.”
Seejärel olen ma väga õilsa meeldimise rõõmutujulisusega kohaleläkitatud. Sedasi mulle just väga õilsa meeldimise rõõmutujulisus paljastus, sellest maakaarest ei lihkunud, ja kuulen sinust, teadvusületust näitlikustavast. Mulle – kuuljale – paistnud paljud koondumispalged. Seal paigal olles annavad kümne-kaare ilma asendis paigal taibanud auväärsed mulle hingepidet, ja tõsiselt kiitust avaldavad: “Tõesti, tõesti, perepoeg, need koondumised on teadvusületusest ülessündinud, kus paigal olles oleme me kõik taibanuhoidjad väljavorminud.”
Ja mind tõesti hästi näitlikustades, abiks võttes, kokkusärisedes, üleserutudes need tõeleidnud haihtusid. Ja mina lahti tõusin sellest koondumisest.
Selle peale tuli mul pähe:
“Kust nüüd need tõeleidnud lähenesid, või kuhu need tõeleidnud läksid?”
Ja selle peale tuli mul pähe nii:
“Väga vägev taibuolend õige Hoidjaleidnu on hoiuala leida võtnud, viie ärateadja, eespoolsete alistuste esiletooja, istutatud edujuurega, teadvusületuse ja vahendite edukuse suhtes hästi harjutanud. Selle tarvis hakkab ta mulle osundama, nii nagu on, kust need tõeleidnud lähenesid, või kuhu need tõeleidnud läksid.”
Sedasi ma selle tõeleidnu lahtiharutuse mürtsu kuuldes ida kaarde paiknesin, nii nagu õpetatud. Ja lähenedes nägin ma juba kaugelt õiget hoidjat näha toomas. Ja koos nägemisega paistis mulle seda nägu kerge; selsamal kombel, nagu ühetipulise arupidamisega, esimese mõistmise ilmsiks saanud jaovennale.
Sedasi ma, perepoeg, sinult küsin: “Kust need tõeleidnud lähenesid, või kuhu need tõeleidnud läksid?”
Too mulle näha, perepoeg, nende tõeleidnute lähenemist ja minemist! Et me nende tõeleidnute lähenemist ja minemist teame. Ja et tuleksime tõeleidnunägemisest irrutamata!”