11: Põlluküla

Edasi, palujavennad, niimoodi kasvas surmakauge üles. Ühel järgmisel korral läks surmakauge koos teiste surmakaugete ametnikupoegadega seirama põlluküla. Põllutöö lõpuni seiranud, läks taibuolend ära pargimaale. Astus seal üksinda, teisteta, kirglikul arul ringiratast, kuni nägi ringi hulkudes siivsa väljanägemisega nelgipuud. Taibuolend seadis end selle varjus lavatsiasendis sisse.

Sisse seadnud, süüvis taibuolend meelsuse ühetipulisusse.

Ja süüvides lahutus tungidest, lahutus ka patustest edututest hoidjatest; kulges ära jõustama koos äraaimamiste ja osundustega meeldimust ja kerget, lahususest sündivat esimest mõistmist.

Äraaimamiste ja osunduste maharaugedes ning tänu täielikule siivsusele loomuses ja meele ühetaolisusele kulges ta ära jõustama äraaimamiste ja osundusteta meeldimust ja kerget, koondumisest sündivat teist mõistmist.

Ta jäi innuta ka meeldimuse vastu, kulges selge vaatega, meenutas ja pani tähele. Ja keha sai tuttavaks kergega. Kuidas silmasid teda õiged – selge vaatega, meenutaja, kerge kulgema; kulges ära jõustama meeldimuseta kolmandat mõistmist.

Kerget üleni hüljates ja rasket üleni hüljates – nõtke aru ja raske aru läksid juba enne looja – kulges ta ära jõustama ilma rasketa ja kergeta läbini puhast selget vaadet ja meenutamist, neljandat mõistmist.

Ja samal ajal läks mööda õhuvoolu viis ärgast – viit ärateadust nõiduvad väljaspoolsed – lõunakaarest põhjakaarde. Kui nad üle selle laanekillu läksid, löödi justnagu üha tagasi, ei olnud võimalik minna. /—/

Seejärel seirasid nad alla ning nägid armust ja särtsust lõkkena lõkendavat surmakauget.

Neil tuli pähe nii:

“Kes küll ennast nii sisse seadis? Ega ometi rikkusekuningas Ärakuulja? Või ehk tungide kuningas Suretaja? Äkki vägilasmadude Vürst? Äkki välke hoidev Vürst? Äkki pottmunade kuningas Hala? Äkki väga vastupidav Tume? Järsku taevapoeg Kuuketas? Järsku tuhande vihuga Jumaline? Järsku tuleviku valitseja Rattapööraja?” /—/

Kui nad mõista suutsid, hõiskasid taibuolendile laulusalme. Üks neist lausus:

“Kuumas ahistuste tule ilmas

paistab abajas.

Ta on kätte saamas hoidjat,

looduse mis leevendab.”

Teine lausus:

“Pimedas teadmatuse ilmas

paistab valgustaja.

Ta on kätte saamas hoidjat,

looduse mis heledaks teeb.”

Kolmas lausus:

“Valude ookeani rägas

on paigal armsaim liikur.

Ta on kätte saamas hoidjat,

loodusest mis välja päästab.”

Neljas lausus:

“Ahistuse köitesse köidetute

vabakspäästja paistab.

Ta on kätte saamas hoidjat,

looduse mis vabastab.”

Viies lausus:

“Vanusest ja tõvest ahistatule

paistab parim ravija.

Ta on kätte saamas hoidjat,

mis vabaks päästab sünnist-surmast.”

Neid laulusalme hõisates tegid ärksad ümber taibuolendi kolm parempidi tiiru ning astusid õhuvoolus edasi.

Ka valitseja Śuddhodana ei näinud taibuolendit. Ta oli ilma taibuolendita rahutu ja ütles:

“Kuhu surmakauge läks? Ei näe teda.”

Siis jooksis väga palju inimesi välja, et surmakauget ümberringi otsida. Seejärel nägi üks ametnik, et taibuolend on end nelgi varjus mõistja lavatsiasendis sisse seadnud. Kuigi kõigi puude vari oli sellal ringi käinud, ei ära hüljanud nelgi vari taibuolendi keha. Seda nähes sai ta vapustuse. Oli tasakesi, tipus, arusaaja, rõõmus, sündisid meeldimus ja arunõtkus; kähku-kähku astus rutates valitseja Śuddhodana ette, et laulusalmidega selgitust jagada:

“Ennäe, taevaline! Surmakauge

mõistab nelgi varjus,

justnagu Võimekas või Vaim

kenitleb armust ja särtsust.

Puu varjus on

parimamärgiline sisse seadnud,

vari ei hülga

kõrgeimat mõistvat meest.”

Nüüd astus valitseja Śuddhodana sinnapoole, kus oli nelgipuu. Ta nägi armust ja särtsust lõkendavat surmakauget. Ja kui nägi, selgitas laulusalmiga nii:

“Nagu mäeharjal kõrguv ohvrieine

või kuujänku täheparve jälil.

Mu koodid võdisevad, kui näen

valgusti kujutist, seda mõistmise särtsu.”

Ta andis taibuolendi jalgadele tervist ja selgitas laulusalmiga nii:

“Kui olid sündinud ja olemas, vaga,

ning nüüd, mil mõistad nagu palveleek –

kahel korral juba sul, aitaja,

jalgu tervitan, juhistaja.”

Siis tegid kolm viljakandamiga poissi häält. Ametnikud laususid neile: “Ärge tehke, ärge tehke häält!”

Nemad laususid: “Miks nii?”

Ametnikud laususid:

“Kui on ka pimeduse pagemisest lahku pöördunud ring,

siis taevalaotuse hela, kenade parimate märkide tipust kinnihoidjat,

mõistjat, kõrget lihkumatut mäge, rahvavürsti poega

Siddhārthat puu vari ometi ei hülga.” /—/