14: Unenägu
Edasi, palujavennad, kui taibuolend oli selle taevapoja poolt ülesärgitatud, andis ta valitseja Śuddhodanale näha unenäo. Kui valitseja Śuddhodana uinus, nägi ta unes taibuolendit öise rahu ajal minema astumas, ümber parv taevalisi. Ja nägi, et minema astudes on ränduri katterüüks ruuge riie.
Üles ärgates küsitles ta ruttu-ruttu kannupoissi: “Kas surmakauge on mõisas?”
Too ütles: “On, taevaline.”
Selle peale tuli valitseja Śuddhodanal mõisa siseruumides südames sekka valuora: “Et nähtavaks said säärased eeltunnused, astub surmakauge paratamatult minema.”
Tal tuli pähe nii: “Siiski, surmakaugel pole vaja kunagi pargimaale minna. Kui juba naisteparve keskel rahulikult olnud, ollakse siingi rahul. Ei astu minema.”
Selle peale tegi valitseja Śuddhodana surmakaugele nautlemise tarvis kolmeks aastaajaks majad – suvise, sajuajaks ja talvise. Suvises oli üksiti jahe, sajuaja omas keskeltläbi, talvises iseäranis soe. Ja iga maja treppe mööda kiirustas üles-alla viis korda viissada meest. Ja poole yojana peale oli kuulda häält, kuidas neid üles ja alla kiirustati. “Ärgu enam surmakauge saagu minema astuda, ilma et oleks ära teada!”
Tunnuseuurijad ja ettekuulutajad adusid: “Surmakauge astub minema Heaendevärava kaudu.”
Selle peale lasi valitseja teha Heaendeväravale vägevad uksed. Ja iga ust tõstis üles ja lükkas alla viis korda viissada meest. Ja nende hääl läks poole yojana peale.
Ja tõi kohale tema viie tungisordiga samanäolist. Alati saatsid teda noorikute laul, tants ja pillimäng.
Nüüd, palujavennad, taibuolend edasi lausunud tõllajuhile: “Kähku, tõllajuht, rakenda tõld ette! Lähen pargimaale.”
Selle peale astus tõllajuht valitseja Śuddhoddhana ette ja lausus nii: “Taevaline, surmakauge hakkab pargimaale liikuma.”
Nüüd tuli valitseja Śuddhodanal pähe nii: “Ma pole surmakauget kunagi viinud pargimaale minema astuma, et head maad näha. Kui ma ehk lubaksin surmakaugel pargimaale minema astuda, on surmakauge naisteparvega ümbritsetud, tunneb seejärel rahuldust ega astu minema.”
Selle peale laskis valitseja Śuddhodana hellusest taibuolendi vastu ja paljuarvestuseks linnas kellukese saatel möirgamisi teha: “Seitsmendal päeval astub surmakauge välja pargimaale.”
Ja siis on aulikel vaja kõik mittemeelepärane eemale juhtida: “Ärgu nähku surmakauge vastuhakkavat!” Ja kõik meelepärane vaja kohale tuua, et aistingud on rahulikult.
Selle peale ilustati seitsmendaks päevaks kogu linn. Pargimaa seati kenasti, kaeti mitmevärviliste telkriidest kuplitega ning ilustati üleni päevavarjude, lippude ja plagudega. Ja tee, mida mööda läks taibuolend; küll seda teed piserdati, nühiti üle, piserdati läbi ka lõhnaveega, puistati laiali pärleid ja lilli, lõhnakannukestest lasti välja mitut sorti suitsu, täideti ja seati kenasti potid, sirgu tõusid banaanipuud, järjest jätkati väga värvikirevast kangast kupleid, alla rippus kalliskividega kuljuseid, võrke, keesid ja kette. Rivistati üles neli sõjaväeosa ja tööle rakendati kaaskond, et klanida surmakauge mõisa siseruume.
Nüüd küünitasid Puhtasse asukohta kehastunud taevalised mõistmiseni, et taibuolend on tulekul. Seal astus taibuolend vägeva rivi saatel linna idaväravast pargimaale minema. Nüüd näitasid Puhtasse asukohta kehastunud taevapojad – taibuolendi soosimisel – selle tee peal vana, kängukasvanud, väetit meest, kel koodid kärbatanud, hambad kildudeks, keha kortsus, juuksed hallid. Küürakas, vildakas, kõver, hääbunud pidama eesmärgiks keppi, kannatades, kuna noorus läinud, rögin kõris kinni, ettekalduva kehaga, kepi toel, võdistas teel kõiki luid ja liikmeid.
Nüüd ütles taibuolend – ehkki juba teadis – tõllajuhile nii:
“Miks on, tõllajuht, nõrga jõuga see mees, tugevust vähe?
Liha ja veri kuivetu, nahk soontesse mähitud,
pea lumivalge, hambad hõredad, ihuliikmed hädist laadi,
hoomab kepi abil, rändab kerguseta ja tudiseb.”
Tõllajuht lausus:
“Sest see mees on, taevaline, vallatud vananemisest.
Tajud kadunud, suurtes raskustes, jõud ja vaprus hüljatud,
inimkaimude alandatud ja pole aitajat,
teostuse otstarbeta on nagu laanes maha murtud puu.”
Taibuolend lausus:
“Selgita, on see perekonna hoiak tema tuluks
või on äkki kogu looduse seisund säärane?
Selgita kähku! Kui kuulen tõelevastavat ütlemist,
hakkan tõe tarvis siinsamas tuumhaaval mõtlema.”
Tõllajuht lausus:
“Ei ole, taevaline, see perekonna hoiak ega ka valduse hoiak,
vananemine saab jagu kogu noorusest looduses.
Pole vananemisest vabad ka sinu ema, isa, kaimud, langud, kogukond,
inimestel ei saagi teisiti minna.”
Taibuolend lausus:
“Kahju, tõllajuht, et lapsiku inimese taipamine on taipamatu,
kui noorushulluses hullates ei näe vananemist.
Pööra väledalt ümber mu tõld! Ma lähen veelkord sisse.
Miks on mul mängurahuldused, kui toetun vananemisele?”
Nüüd pööras taibuolend oma uhke tõlla ümber ning läks veelkord mõisa.
Edasi, palujavennad, mõne aja pärast astus taibuolend vägeva rivi saatel minema pargimaale linna lõunaväravast. Ta nägi teel tõvest puudutatud meest, kes oli põletikust vallatud, kehalt nõrk ja jõuetu, oma kuse ja pasa sisse vajunud, kaitsetu, tuge saamata tõmbas hädaga hinge sisse ja hingeldas.
Seda nähes ütles taibuolend – ehkki juba teadis – tõllajuhile veelkord nii:
“Miks on, tõllajuht, mehel koodid haiged ja kehva tooniga,
tajud puha puudulikud, kõrgus? Hingeldab,
ihuliikmed kuivetunud, kõht segamini, hädade käes,
paigal oma kuses ja pasas, mõnitatakse.”
Tõllajuht lausus:
“Sest see mees on, taevaline, ülimalt põdur.
Tõvehirm juures, ta on suremise otsa peal,
ilma särtsuta, et haigust ületada, jõud üleni ära hüljatud,
sest on kaitsetu, mandrita, toetuspinnata ja eesmärgita.”
Taibuolend lausus:
“Üleolek haigustest on justnagu mäng unenäos.
Ja seda nägu tõvehirm on jubedat laadi.
Siiski, kas teadmamehele, kes seda seisundit näeb,
oleks sünnis mängurahuldus, mida kena täheldada?”
Nüüd siis, palujavennad, pööras taibuolend oma uhke tõlla ümber ning läks veelkord mõisa.
Edasi, palujavennad, mõne aja pärast astus taibuolend vägeva rivi saatel minema pargimaale linna lääneväravast. Ta nägi surnud, lõpu leidnud, voodi peale kergitatud ja rüükupliga kaetut meest, keda ümbritses langude kogukond, selja taga järgnedes kõik halasid, kaeblesid, kurtsid, juuksed laiali puistatud, pead tolmuga üle puistatud, tagusid rinnaesist, tõstsid hõikeid.
Seda nähes ütles taibuolend – ehkki juba teadis – tõllajuhile veelkord nii:
“Miks on, tõllajuht, voodiga kaasa haaratud mees
küüntega juukseid sikutavate ja tolmu pähe viskavate
ümmardajate ringis? Nood kulgevad rinnaesist tagudes
ja ergutavad igasugu nukraid ütlemisi.”
Tõllajuht lausus:
“Sest see mees on, taevaline, Jambu mandril surnud.
Sest ei näe rohkem ema ja isa ega poega ja naist,
maha jättis nautimise, koja, sõprade ja langude kogukonna,
muu ilma kätte sai. Sest ei näe rohkem langusid.”
Taibuolend lausus:
“Kahju, et nooruse kohale lippab vananemine.
Kahju, et haigustest üleoleva löövad lömmi mitmesugused tõved.
Kahju, et tunnetaja on elus üürikest aega.
Kahju, et oskaja mees on kinni rahulduste küljes.
Kui vananemist, tõbe ja surma ei tulekski,
isegi siis hoiavad viis tüve vägevat raskust.
Veel, kas vananemine, tõbi ja surm on püsivalt järele köidetud?
Tõesti, ümber pöörates mõtlen vabakspäästmisest.”
Nüüd siis, palujavennad, pööras taibuolend oma uhke tõlla ümber ning läks veelkord mõisa.
Edasi, palujavennad, kui mõne aja pärast astus taibuolend vägeva rivi saatel minema pargimaale linna põhjaväravast, võlusid needsamad taevapojad – taibuolendi soosimisel – selle tee peale valmis palujavenna.
Taibuolend nägi teda. Palujavend oli rahulik, talitsetud, pingutaja, vaimutoimetaja, ei viselnud silmadega, vaid vaatles yuga kauguselt. Jõustus ta siivas ergastusrada, jõustus siivas astumine edasi ja tagasi. Teel seistes seiras siivsalt otse ja ringi, siivsalt painutas ja sirutas, siivsalt hoidis kinni rõivast, kausist ja ürbist.
Seda nähes ütles taibuolend – ehkki juba teadis – tõllajuhile veelkord nii:
“Miks on, tõllajuht, mees rahuliku, rahuleidnud meelsusega?
Rännates ei viskle silmadega, vaid vaatleb yuga kauguselt.
Ruugesse riidesse riietatud, toimib hästi rahuleidnult,
kausi haaranud ega ole üleslöödud või üleskooldunud?”
Tõllajuht lausus:
“Sest seda meest, taevaline, nimetatakse “palujavennaks”.
On maha jätnud tungirahuldused, toimib hästi juhistatult,
käsil rändurlus, uurib oma loomuse rahusaamist,
lahus innustusest ja vaenust, käib pakitoimla järgi.”
Taibuolend lausus:
“Nii on tõesti hästi selgitatud, kangastub mulle.
Ja tunnetajad kiidavad “rändurluseks” nimetatavat jätkuvalt üles,
tulusat oma loomusele ja tulusat muudele olenditele,
kus on kerge elusolek ja hästi mesine surematu vili.”
Nüüd siis, palujavennad, pööras taibuolend oma uhke tõlla ümber ning läks veelkord mõisa.
Edasi, palujavennad, nähes ja kuuldes taibuolendil sellist sedalaadi ülesärgitust, mõõtis valitseja Śuddhodana taibuolendi valvega ümbritsemise tarvis välja suuremat mõõtu tarasid, lasi kaevata vallikraave ja teha tihkeid väravaid. Paigal pidas valvureid, ärgitas sõdurkonda, rakendas ette veokeid, haarama pani soomuskatteid. Taibuolendi valvega ümbritsemise tarvis paigal pidas linna neljal väravaplatsil neli vägevat sõjaväerivi, kes teda ööd ja päevad valvasid: “Et taibuolend minema astuma ei hakkaks!”
Ja mõisa siseruumides teada andis: “Ärge enam kunagi ühislaulmist katkestage! Tooge kohale kõik rahuldumisega mängud ja andke näha lummavad naised, köide pange surmakauge vastavalt innuhoogsele meelsusele, et rändurlusele ära ei läheks!” /—/