15: Minema astumine
Nüüd siis, palujavennad, taibuolendil tuli pähe nii: “Ja oleks sobimatu, kui ma ei anna teada, vaid välja astuksin vägevale valitsejale Śuddhodanale tutvustamata ja isa poolt teavitamata.”
Ta pääses öise rahu ajal oma kõrvalmajast valitseja Śuddhodana maja rõdule ja seisis paigal. Ja veel, kuigi taibuolend seisis üksnes paigal, kumendus kogu maja helast.
Seal nägi seda hiilgust ülesärganud valitseja. Ja veel, nähes ruttu-ruttu kannupoisi ligi kutsunud: “Kas on, aulik kannupoiss, päike üles tõusnud, et niimoodi hiilgus välja säbrutab?”
Kannupoiss lausus: “Praegugi on vaid öösäbru, pole alguspoolest üle astunud.” /—/
Muserdunud rahvavaht vaatleb kümnes kaares ja näeb kangastumas lootoseõit, puhast olendit. Ta soovib magamisasemelt üles tõusta, ent ei saa valla.
Too, kel parim puhas taipamine, isa sündsalt kõrgeks pidas; paigal olles ütles rahvavahile eespool: “Ära tõsta rohkem lahkulöömist, ja ära ka tambi, mul on sobiv aeg välja astuda, taevaline! Uhh, sa ära kannata, rahvavaht, ja inimesed ja valdus!”
Silmad täis pisaraid, selgitas rahvavaht temale: “Mis sobiks, et sa taganeksid, mida anud mult? Sõna oma eelistus, annan kõik! Haara kaasa perekonnaloss, ja mind ja valdustki!”
Siis ütles taibuolend mesiselt väljendudes: “Soovin nelja eelistust, taevaline, anna mulle need! Kui sa oled võimeline andma neid mulle eluasemes, siis näed, et olen alati kojas ega hakka välja astuma.
Soovin, taevaline, et minu juurde ei astu vananemist,
olen püsivat aega kena tooniga ja nooruslik,
saan üle olla haigustest ega tuleks tõbesid,
mõõtmata kestvusega ega tuleks surma.”
Kui kuulis ütlemist, oli valitseja ülimalt raskemoeline. “Võimatut anud, surmakauge, selleks pole mul võimeid. Ka kujutisi paigal ärksad pole üldse vananemise, tõve ja surma hirmust ning hukkumisest vabad.”
“Kui ei anna, taevaline, neid nelja eelistust – vananemise, tõve ja surma hirmust ning hukkumisest –, uhh, kuula siis, rahvavaht, järgmist, ühtainsat eelistust – kui ma siinsest põrmustun, ei tule tagasipanekut.”
Ja niipea, kui kuulis rahvapulli seda ütlemas, hellus poja vastu lõikas järglase janu katki. “Rõõmu tunnen, tulus tegutseja looduses. Vabakspäästmise plaan sul läbini täitugu, nagu sa oled arutanud!”
Nüüd siis, palujavennad, astus taibuolend tagasi, kerkis oma majas üles ja seadis magamisasemes sisse. Ja keegi ei täheldanud, et ta läks ja tuli.
Edasi, palujavennad, kui see öö möödus, andis valitseja Śuddhodana kokkulaskunud śākyate parvele sellist tõugu kangastuse:” Minema astuma hakkab surmakauge. Mida me teeme?”
Śākyad laususid: “Tehkem valvet, taevaline. Mispärast? Nii on śākyate parv vägev ja tema üksinda. Kas tal on olemas võime jõuga minema astuda?”
Seal panid need śākyad ja valitseja Śuddhodana taibuolendi valvamise tarvis linna idaväravasse paika viissada śākya surmakauget, ammud käes; nooleambumises harjutatud, vägevate paljaste jõumeeste moodi sõdurid. Ja taibuolendi valvamise tarvis pani iga śākya surmakauge paika viissada tõlda kaaskonnaks ja igal tõllal viissada jalakäijat kaaskonnaks. Nii panid linna lõuna-, lääne- ja põhjaväravasse paika viis korda viissada śākya surmakauget, ammud käes; nooleambumises harjutatud, vägevate paljaste jõumeeste moodi sõdurid. Ja taibuolendi valvamise tarvis pani iga śākya surmakauge paika viissada tõlda kaaskonnaks ja igal tõllal viissada jalakäijat kaaskonnaks. Ja śākyate väetid mehed-naised olid paigal kõigi teeristide, platside, hulga tõllateede hea valvamise tarvis. Ja valitseja Śuddhodana oli oma koja väravas virge; ulatus esile, ümber viissada ratsudele ja elevantidele kerkinud surmakauget śākyat. /—/
Nii läks taibuolend hoidja mõtte sekka. Ta läks kergele magamisasemele ühislaulmise majades, läks keset mõisa siseruume, jäi mõtlema eelnevate taibanute toimetustele, mõtlustas tulust kõigile olendeile. Talle palendus ennist neli tõotamisviita.
Millised neli?
“Ennist, kui ma noolisin iselase kuningriiki ja taotlesin kõikteadmist, relvastusin niisuguse relvaga: “Nägin raskussesattunud olendeid. Ohohhoo, kui ilmasisene on sissevisatud vägev sihtlemistoimetaja köidik – ma lõhuksin sihtlemistoimetaja. Ja ergutaksin köidikutest vabakspäästmise hääle. Ja saaksin vabastada olendid, keda janu abil köidab tihke jalavõru köidik.” Nii palendus ennist esimene tõotamisviit.
“Ohohhoo, kui ilm on sihtlemise vägeva ebatarkuse pimedasse sügavikku visatud, mitteteadmise kae pimeduse vaevatud silmamuna, lahus teadvuse silmadest, ebatarkuse ja rumaluse pimenduses – ma teeksin vägevat hoidjailmutust. Ja tooksin kohale teadmise valgusti. Ja kolme vabakssaamise kerget teadva rohuga – kokkuseotud kaalutlusega, teadvusega ja teadmisega – kokku sidudes juhiksin eemale kogu ebatarkuse pimendaja pimeduse tapetud vägeva pimeduse kae mustenduse ja puhtaks teeksin teadvuse silmad.” Nii palendus ennist teine tõotamisviit.
“Ohohhoo, kui ilmal on sirgutõusnud arvestuse lipp, minatajast-minutajast sissevõetud, omaenda loomuse haardele järgneja aruline, tähelduse, meelsuse, nägemise eksitustest eksitatud, ligihaaramise haaratud – ma teeksin õiget teed kätte näidates “olen olemas” arvestuse lipu mahalangetamist.” Nii palendus ennist kolmas tõotamisviit.
“Ohohhoo, kui ilm pole maharaugenud, vaid kesisesse perekonda sündinud, omadustega looritatud, sisse-välja-hooglemise ilmsiks saaja, sellest ilmast muu ilma ja muust ilmast selle ilma kogukondades, sihtleja sihtlemisest käimaläinud, tulesöeratta peale kerkinud – ma paneksin selgima raugemisliku, teadvusega turgutaja hoidja.” Nii palendus ennist neljas tõotamisviit.
Need neli tõotamisviita ennist palendusid. /—/
Nägi siis taibuolend ka kogu naisterahvaste parve. Seirab ringi ja näeb. Mõni neist on riided lahti tirinud, mõni juuksed lahti rapsinud, mõni ehted lammutanud, mõni peapaela ära põlanud, mõnel on õlad längus, mõnel koodid varjestamata, mõnel ei püsi pale paigal, mõnel pöörlevad silmamunad ringi, mõnel voolab ila, mõni hingeldab, mõni pugistab naerda, mõni köhib, mõni lobiseb, mõni krigistab hambaid, mõni on näost kehva tooniga, mõni laadilt paigalpüsimatu, mõnel ripuvad käsivarred ette, mõni viskleb toimetades, mõne pea on üles tõstetud, mõne pea loori all, mõnel pöörleb näolapp ringi, mõnel on ihu puruks, mõnel koodid hääbunud, mõni rögiseb küürakil, mõni pööritab pead ja ihu, põue varjul käsitrumm, mõni on köitnud käed ümber keelpilli nagu lauto, mõni krigistab hammastega bambusvilet, mõni on mänguriistad nagu simblid, taldrikud ja tagumispulgad mahatirinud, mõne pilk on all või ülal või silmamunad käivad ringi, mõnel on suu avatud.
Nii vaatas taibuolend maakamara peal olevat jäledat, mõisa siseruume; tõi ilmsiks selle tähenduse – kalmistu. /—/
Nüüd, taibuolend vaatas mõisa siseruumide peale veel ka hoidja ilmutuse palgega. Vägev haletsus pani kurtma, kurtis olendite peale:
“Siin need lapsikud tapetakse nagu pihtalöögist mõrvatavad. Siin need lapsikud saavad indu nagu mittetunnetajad ebasündsat täispandud kirevate kannude suhtes. Siin need lapsikud vajuvad nagu elevandid keset vett. Siin need lapsikud hävitatakse nagu vargad keset toimetajaid. Siin need lapsikud on rahulikult nagu kuldid keset räpast. Siin need lapsikud summutuvad nagu krantsid keset luid ja konte. Siin need lapsikud maha langevad nagu lendlejad valguslaikudes. Siin need lapsikud köide pannakse nagu pruunid ahvid puuri. Siin need lapsikud maha põletatakse nagu võrkupüütud veeloomad. Siin need lapsikud läbihekseldatakse nagu lambad tapaplatsi pulkade vahel. Siin need lapsikud külge kinnitatakse nagu nurjatuste tegijad hargi tipus. Siin need lapsikud põhja settivad nagu vanad elevandid mudas. Siin need lapsikud hukkuvad nagu lõhutud lootsik vägevas meres. Siin need lapsikud maha langevad nagu on sünnist peale pimedate vägev mahalangus. Siin need lapsikud manduvad nagu langatusse kokkuläinud vedelik. Siin need lapsikud suitsu sisse jäävad nagu vägev maa kujutise täieliku kaotamise korral. Sedaviisi pannakse lapsikud uitama nagu pottsepa ratas pöördub. Siin need lapsikud ringi uitavad nagu kivirahnude vahele läinud sünnist peale pimedad. Siin need lapsikud ringipöörlevad nagu kaelarihmaga köidetud krants. Siin need lapsikud kuhtuvad nagu suve ajal heinad-laanevanad. Siin need lapsikud manduvad nagu kuujänku tumedas tiivas. Sedaviisi lapsikud palaks neelatakse nagu roomajad tulilinnu poolt. Sedaviisi lapsikud haugatakse nagu paat vägeva merekoletise poolt. Sedaviisi lapsikud rikutakse nagu karavan varaste kogukonna poolt. Sedaviisi lapsikud lõhutakse nagu hooned iilingu poolt. Sedaviisi lapsikud tapetakse nagu sünnitised mürkmadude poolt. Magusat maiku täheldavad lapsikud haavatakse nagu sünnipäralt lapsikud mürgitatud meega väitsaservade poolt. Sedaviisi lapsikud kantakse nagu puutüved veejugade poolt. Sedaviisi lapsikud mängivad nagu poisid oma kuse ja pasaga. Sedaviisi lapsikud pööratakse nagu konksuga elevandid. Sedaviisi lapsikud köide pannakse nagu sünnipäralt lapsikud kelmide poolt. Siin need lapsikud edukaid juuri nõrgestavad nagu rahulikult õnnemängus olles rikkust. Sedaviisi lapsikud palaks neelatakse nagu kaupmehed tontnaiste poolt.
Nende kolmekümne kahe tegumoe najal vaagis taibuolend läbi mõisa siseruume. Keha suhtes osundust andis ebakenana täheldatavale, kohale tõi vastuhakkavana täheldatava, ilmsiks tõi eemaletõukavana täheldatava. Oma keha vastavaks tuletas, nägema kaldus keha ängistamist. Tõstatas keha tõttu kehast sissevõetuse, kenana täheldatava vastavaks tuletas, astuma pani ebakenana täheldatavani – nägi, et on alt üles, jalalabadest kuni pealae lõpuni räpasest väljatõusnud, räpase kohaletulemine, püsiv räpase voolamine. Ja sel viivul nii laulusalmiga selgitas:
“Tegude pinnalt on kerkinud, janu järvesilmast
on sündinud, nii täheldame keha olemasolu,
niisket pisaraist, higist ja limast,
segamini jäle kusi ja verepiisad,
kõhu haisust ja pekist kuni pealaeni
täis maitseid, niisamuti nurjatusi,
sest püsivalt voolab välja ebasündsat
ja tervikuna igasugust halba lõhna.
Luudest-hammastest juuksekarvadeni jäle,
kelmega kaetud ja karvase nahaga,
sisikonna, põrna, maksa pakend
sapisoe, maitsenõred, nõrga jõuga kogum.
Seda nägu, et on üdist ja sooneköitest tööriist,
lihaga vaid kenaks tehtud,
mitu tõbe laiali puistatud, valust osa saab,
täiesti kiusatud näljast ja janust.
Kui sünnitiste manalat, mis on hästi mitmesuguste torudega
ning toetub surmale ja vananemisele,
selgesilmselt näen: omaenda ihu, siis arvan, et on pahareti moodi?”
Ja nii oli keha suhtes, taibuolend kulges meenutama kehale järgnevat. /—/
Ja nähes, et kesköö on täiesti käes, taibuolend ligi kutsus Chandaka:
“Chandaka, ära vappu ega viivita, anna mulle ilustatud valitsejahobune! Mul käib kõige tõdemine, head ended, tarviliku tõdemine kindlasti tänasel päeval tulla saab.”
Kuuldes nii öeldavat, tõusis Chandaka arus kirg, lausus nii:
“Kuhu hakkad minema, turriskulm, puhkev lootoseõis, kena kangastus, lõvina rahvavaht, sügisene täiskuu, vesiroose rõõmustav kuujänku? Kui mahe värske vesiliilia ja ära taibanud punalootos on nägu. Kui hea nektariga koldne koidik ja ilma mustuseta vastne kuujänku on särts. Kui hoitud ja ohverdatud palveleek, tulikivi ja pikselöögi lõkkele tõusnud hiilgus on särts. Lähed nagu tõkkeil hullav lõbus elevant; lehmapulli, siis hirvevürsti, siis luige kombel hästi astud, hästi toimetad.”
Taibuolend lausus:
“Chandaka, mille tarvis olen ma eelnevalt loobunud ihuliikmetest, silmamunadest, samuti kõrgeimast liikmest, oma meeldivaist järglastest ja teenritest, valitsusest, rikkusest, kullast, riietest, kalliskive täis elevantidest ning suksudest, kel hingus, hoog, kirg ja jõuline astumine? Kõlblus on mu valve, kannatlikkus alandamine. Ja olen palju miljoneid triljoneid kujutisi ära rahuldanud vapruse, jõu, mõistmise ja teadvuse. Kuidagi on mul taibu vahvat rahu puudutades kohale paigaldatud vananemise-suremise puuri heidetud olendide vabakslaskmise kord.”
Chandaka lausus: “Ma olen kuulnud, õigepoeg, et kohe, kui üksnes sündisid, ulatati sind näha tunnuseuurijatele vaimulikele ja oled valitseja Śuddhodana ees nende poolt adutud:
“Taevaline, sinu valitsejapere on kasvamas.”
Lausus: “Mida?”
Nad laususid:
“Nii, saja soodsa märgiga surmakauge
on sul sündinud, su loomusest sündija särtsub soodsalt.
Ja on tulevikus rattapööraja, nelja mandri isand,
jõuab seitsme rikkuse ligi.
Veel, kui ta ilma vaadelda võtab ja raskussesattunut kohtab,
siis astub välja mõisa siseruumidest.
Külge saades taibu, vananematu-mittesureliku viida,
sünnijärge hoidjavetega turgutada soovib.”
Uhh, õigepoeg, senini on olemas see adumine, ei ole nii, et ei ole olemas. Kuidagi kuula sel juhul – on tung olla tarvilik – minu ütlemist!”
Lausus: “Mida?”
Lausus: “Taevaline, mille tarvis alustavad siin mõned mitmesuguseid vannete kuumusi, patsid, tutid, ürbid, korbast hoidikud ohjeldumata ja küüned, juuksed, habemed pikad, mitmesuguseid keha kuumenemise läbikuumutamisi vastu peavad ja alustavad ägedat vannete kuumust – mida? “Et me leida võtaksime taevaliste ja inimaruliste jõustamist.” Ja sul, õigepoeg, on see jõustus leida võetud. Ja niisamuti valitsus – nõiduslik, rikkalik ja rammukas, heade palukestega, rahuldustpakkuv, hulganisti täis laaditud inimarulisi. Ja pargid on parimast parimad, ringis mitmesugused õied ja viljad, mitmed linnuparved sädistavad. Ja lootosetiikides on kenasti seatud sinilootos, punalootos, vesiroos, valgelootos, sädistavad luik, paabulind, kägu, rataspart, koovitaja, järvelind, õitsevad mitu kalda ümber köidetud puiestikku – mangopuu, aśokapuu, magnoolia, mungasõrg, seesamipuu, safronipuu jj –, mitmete kalliskividega ilustatud – malelauaks köidetud – puud, viigipuusalud, ümbritsetud kalliskivist rõdudega, kalliskivist võrkudega täiesti varjatud, nautlemiseks vastavalt aastaajale: kerge kohal asuda suvel, sajuajal, sügisel, talvel. Ja sügisese veepilve hiilgusega Kailāsa mäega sama nägu vägevad majad, Ohjelduslossiga samased, hoidja-hästihoidja-rammukaga samased, valust lahkuläinud jne. Üleni ilustatud rinnatised, müüritised, võlvkaared, aknasilmad, saalid, kantsid, hütid, majarõdud. Täiesti ergastatud kalliskividega kuljuste võrgud. Ja niisamuti, õigepoeg, on mõisa siseruumid hästi harjutanud kokkusidumine – vilepillid, rütmipillid, keelpillid, bambusviled, tagumispulkade toimeala, simbel, taldrik, pasun, käsitrumm, sõjatrumm, tants, laul, pillikoor, ühislaulmine. Naljandid, trallid – osundan: mängulised, rahulduseks, kerglased, mesised. Ja sina, taevaline, oled noor. Noorus pole mööda astunud. Oled uus, kleenuke, vastne, maheda ihuga, tumedate juustega lapsuke. Väljamängimata tungidega. Senikaua ole rahulikult nagu mittesurelik kuningas, tuhande silmamunaga kolmekümne kuningas! Pärast seda, kui oleme täiskasvanud, minema astume.” /—/
Taibuolend lausus: “Piisab, Chandaka! Ebapüsivad on siis need tungid, ebakindlad, ebapidevad, hoiavad aujärje minetamise poole, võrdselt kõrgustiku jõe kirega lippavad edasi, vappuvad. Vaid veidi paigal on nagu jahe härmapiisk, ülesaetud lobaga nagu lage pihk, sihita, nõrga jõuga nagu banaanipuu tüvi, lõhkumise loomusega nagu toores anum, vaid hetkeks tulevad sügisese veepilve hiilgused – ei tule. Vaid veidi paigal on nagu pikselöök taevanabal, rasked au sees pidada nagu mürgine roog, ebakergus nagu pärjalik väänkasv, ümberkirjutatud lapsikute taipamistega, vee keemismulli moodi, kiiresti hoiavad aujärje minetamise poole. Lummuskiirega sama nägu – tähelduse eksitusest väljatõusnud. Lummusega sama nägu – välja tahub meelsuse eksitus. Unenäoga sama nägu – ei turguta, sobides kinnihaaramisega nägemise eksitusest. Raske täita nagu ookean, janususe tegevuspaigad nagu soolane vesi. Halb puutuda nagu siu pea, välditud oskajate poolt nagu vägev mahalangus. “Koos hirmudega, koos rähklustega, koos ängistamisega, koos vigadega” teades välja arvavad teadlikud, ära taunivad tunnetajad, eemale tõukavad õiged. Välja arvavad taiplikud, kinni haaravad taipamatud, kummarduse teevad lapsikud.
Ja sellel viivul selgitas laulusalmiga nii:
“Väljaarvatud taiplike poolt nagu siu pea,
ärataunitud nagu räpane kustud kann
on kogu kena äralaguneja, Chandaka.
Sest teades tunge, ei sünni minus rahuldumist.” /—/
Siis Chandaka rohkemast rohkemal mõõdul halisedes lausus nii: “Taevaline, on see ärahagemise kindlakstegemine?”
Taibuolend lausus:
“Kuula, Chandaka, minu kindlakstegemist, mis on tõusnud olendite vabaduse tarvis, tulusa tarvis, lihkumata-lihkumata, mõõnata, tõhus nagu valitseja Meru, nii hästi raske lihkuda!”
Chandaka lausus: “Mis nägu on õigepoja kindlakstegemine?”
Taibuolend lausus:
“Välk ja pikker, tapri võim ja nooltesadu,
jätkuv pikselöögi lõke ja sulavask,
valgeks löönud tulemägi pähe langeksid –
et mina veelkord ei sünniks koda noolima!”
Nüüd siis, palujavennad, taibuolend tundis ära, et kõik inimesed on linnas unne jäänud, ja teadis, et käes on kesköö, ja teadis, et tähtede kuningas Õisik on sobivalt. Teades, et “nüüdsama on välja astumise aeg”, ligi kutsus Chandaka: “Chandaka, ära mind jällegi tambi! Valmis pane Kaṇṭhaka, ilusta üleni, ja ära jää ripakile!” /—/
Edasi, palujavennad, Chandaka taibuolendi ütlemist kuulda saades pisaraid täis silmamunadega taibuolendile nii lausus: “Õigepoeg, sina tead aega ja tead viivu ja tead korda. Ja see pole õige aeg, pole kord minna. Miks sellest teada annad?”
Taibuolend lausus: “Chandaka, kuna on aeg.”
Chandaka lausus: “Mille aeg, õigepoeg?”
Taibuolend lausus:
“Kuivõrd ma olen taodelnud pikka aega,
et olendite tarvis teed rajada.
Külge saades taibu, vananematu-mittesureliku viida,
vabastan looduse – selle hetk on käes.”
Nii on siin hoidla. /—/
Edasi, palujavennad, minema astus taibuolend. Astus üle śākyatest, astus üle kroḍyatest, astus üle malladest, oli maineyade Anuvaineya agulist kuus yojanat. Seal oli taibuolend öö hiilgeaja. Seejärel taibuolend Kaṇṭhakalt alla pääses, maakamaral paigal oli. /—/ Ja tuli pähe nii: “Eemaldan ehted ja Kaṇṭhaka – Chandaka kätte.”
Nüüd taibuolend Chandaka ligi kutsus ja ütles nii: “Mine, Chandaka! Võta ehted ja Kaṇṭhaka kaasa ning pöördu tagasi!” Ja seal suunas, kus Chandaka tagasi pöördus, pandi paika pühapaik. Ja tänapäeval teatakse, et see pühapaik on “Chandaka tagasipöördumine”.
Ja veel tuli taibuolendil pähe nii: “Ja kuidas küll, et salk ja rändurlus?” Ta lõikas kõvera mõõgaga salgu katki ja viskas vaheruumi. Ja kolmekümne kolme taevalise poolt see ülistuse tarvis kinni haarati. Ja ka tänapäeval on kolmekümne kolmes taevalises salga vägi käigus. Ka seal pandi paika pühapaik. Ja ka tänapäeval teatakse, et see on “salga kättesaamine”.
Ja veel tuli taibuolendil pähe nii: “Kuidas küll on rändurlus ja siidriided? Kui äkki laane eluaseme laadijärgseid ruugeid riideid üles leiaksin, kena olla oleks.”
Nüüd tuli puhtasse eluasemesse kehastunud taevalistel pähe nii: “Vaja tekitada taibuolendile ruugeid.”
Seal pani üks taevapoeg taevaliku laadi haihtuma ning oli taibuolendi ees paigal jäägri laadiga, ruuge riide kattesse rüütatud.
Nüüd ütles taibuolend temale nii: “Kui äkki sina, härra, mulle ruugeid riideid annaksid, annaksin ma sulle need siidriided.”
Tema ütles: “Need riided on sulle kenad. Nood aga mulle.”
Taibuolend lausus: “Ma anun sind.”
Seejärel andis jäägrilaadne taevapoeg taibuolendile ruuged riided, haaras siidised. Nüüd see kõrgeltsündinud taevapoeg mõlema käega neid riideid pea peal kandis, seejärel juba taevailma läks nende ülistuse tarvis. Chandaka sai seda näha. Ka seal pandi paika pühapaik. Ja ka tänapäeval teatakse, et see pühapaik on “ruuge haaramine”. /—/
Seejärel, surmakauget nägemata mõisa siseruumlased teed rajasid suve, sajuaja, talve majades ja istmetes, kodades. Kui ei näinud, siis tuli ühetaoliselt ülestiritut nagu kalakotkastel. Mõni naine kaebles sealjuures ülima valulemisega “haa, taat!”, mõni kaebles “vend”, mõni “lähedane”, mõni kaebles “haa, aitaja!”, mõni “haa, peremees!” Mõni halas mitmesugust meeldivat loba öeldes, mõni mitmeti kehaga ringi siueldes. Mõni halas pealage ligi tirides, mõned üksteise suid seirates. Mõni halas silmi pööritades, mõni oma nägu riide varju tõmmates. Mõni halas jalareisi kätega tümitades, mõni südant kätega tagudes, mõni käsivarsi, mõni pead kätega tümitades, mõni pead tolmuga üle puistades. Mõni viskles juustega, mõni kitkus juukseid välja, mõni tõstis hõikeid, käsivarred ülal. Mõni halas otsemaid edasi joostes nagu mürginoolest murtud hirv. Mõni halas üha vappudes nagu iilingus vappunud banaanipuu. Mõni halas maakamaral, justkui hingest ära langenud, mõni pööritas maas nagu võrku visatud röövkala. Mõni halas otsemaid maakamarale laskudes nagu juurelt katkilõigatud puu.
Ja seda häält kuuldes valitseja śākyaid ligi kutsus: “Miks sellist hääl kuuldakse üleval mõisa siseruumides?” Śākyad jutustasid teada saades: “Surmakauget küll ei nähtu vägeva valitseja mõisa siseruumides.” Valitseja lausus: “Kiiresti sulgege linna väravad! Surmakauget sees jahime.” Need koos seesmise ja välimisega jahtisid. Koos seesmise ja välimisega jahtides ei näinud.
Ka Mahāprajāpatī Gautamī kurtes maa vägevas pinnas ringi käis. Valitseja Śuddhodanale nii lausus: “Kiiresti mind, vägev valitseja, pojaga kokku vii!”
Seejärel kamandas valitseja hobusega saadikuid nelja kaarde: “Minge! Ärge pöörduge tagasi, kuni ei näe surmakauget!”
Tunnuseuurijad ja ettekuulutajad adusid: “Hea ende väravast astub taibuolend minema.” Hea ende väravast minejad nägid rajal vahepeal maha langenud õiesadu. Neil tuli pähe nii: “Seda rada läks surmakauge.”
Hästi vähe edasi minnes nägid nad lähenevat taevapoega, taibuolendi siidriideid pea peal kandes. Neil tuli pähe nii: “Need siis on surmakauge siidriided. Ärgu enam ta siis nende riiete tarvis surmakaugest elu välja kiskugu! Haaraks ta kinni.” Rohkem nägid. Tema selja tagant Chandakat lähenevat, võttes Kaṇṭhakat ja ehteid. Seejärel öelnud nad üksteisele: “Ärgu kuni, aulik, nuhtlust teeks, kuni hakkame küsima Chandakat, kes kohtuma tuleb Kaṇṭhakat võttes.”
Nad Chandakat läbi küsisid: “Hei, Chandaka! Ärgu enam siis see mees nende riiete tarbeks surmakaugest elu välja kiskugu!” Chandaka lausus: “Siiski mitte. Aga ka, ta andis surmakaugele ruuged riided ja surmakauge andis sel puhul need siidriided. Nüüd see taevapoeg mõlema käega neid riideid pea peal kandis, seejärel juba taevailma läks nende ülistuse tarvis.”
Ja nii nad rohkem Chandakat läbi küsisid: “Kuidas arvad, Chandaka, me läheme surmakauget śakyat ümber pöörama panema?” Tema lausus: “Ärge enam! Surmakauge on tagasipöördumatu; tõhusa vapruse ülespoole astmed. Ja ta ütles nii: “Et ma seni veelkord ka vägevasse Kapilavastu linna ei hakka sisse minema, kuni ma taibuga ei leiaks kõrgemata täpset taibukust.” Ja tuleb just nõnda, nagu surmakauge on öelnud. Seda mispärast? Surmakauge on tagasipöördumatu; tõhusa vapruse ülespoole astmed.”
Seejärel läks Chandaka Kaṇṭhakat ja ehteid võttes mõisa siseruumidesse. Seejärel köideti neid ehteid kaua aega surmakaugetele śākyatele – Bhadrikale, Mahānāmale, Aniruddhale. Need olid keha tarvis, mis klappis kokku Rahvasoost vägevaga, teistel peale taolise kui Rahvasoost ei olnud võimalik kinni hoida. Kui kellelgi ei olnud võimalik neid kinni hoida, siis mõtles Mahāprajāpatī Gautamī: “Kuni mina neid ehteid näen, seni tuleb minu südames valu. Et ma nüüd viskaksin need ehted tiiki.” Seejärel viskas Mahāprajāpatī Gautamī need ehted tiiki. Ka tänapäeval täheldatakse nii, et see on “ehtetiik”. /—/