16: Bimbisāra ette astumine

Nii siis, palujavennad, Chandaka tegi – taibuolendi korraldamisel – valitseja Śuddhodanale, śākya-piiga Gopāle, kõigile mõisa siseruumides ja kogu śākya-parvele valu ärapagendamise juttu.
Edasi, palujavennad, taibuolend andis jäägrilaadi taevapojale siidriided, tema hulgast ruuged riided haaras, ise juba olendeile kaasaelamise jaoks, olendeile küpsuse andmise tarvis rändurlusest – ilma järgimisest – kinni võttis.
Nüüd taibuolend sinna ette astus, kus just naisvaimulik Śākī erakla. Too taibuolendit eluasemega ja palutuga enda poole kutsus.
Seejärel taibuolend naisvaimulik Padmā eraklasse läks. Kas too taibuolendit eluasemega ja palutuga enda poole kutsus.
Seejärel läks vaimuärksa Raivata eraklasse. Kas too taibuolendit just nõnda enda poole kutsus.
Nõndasamuti ka Rājaka Datṛmadaṇḍikapoeg taibuolendit enda poole kutsus.
Edasi, palujavennad, taibuolend saabus järjest vägeva linna Vaiśālīni.
Tol korral oli veel nii, et Vaiśālīs maha toetus Ārāḍa Kālāpa; asetses koos vägeva kuulajate kogukonnaga, kolmesaja õpilasega. Ta tõi õpilastele eimiski püüne vandeseltsi jaoks hoidjat näha.
Ta nägi taibuolendit juba kaugelt lähenevat. Sai vapustuse ja ligi kutsus õpilased: “Näete! Näete, aulikud, millist laadi!”
Nemad seletasid: “Nii on, näeme teda; ta on ülimalt muhe.”
Seejärel astusin ma, palujavennad, Ārāḍa Kālāpa ette. Ārāḍa Kālāpale seda ütles: “Toimetaksin mina, aulik, Ārāḍa Kālāpa juures vaimutoimetust.”
Tema ütles: “Toimeta, aulik Gautama! Seal, kus on sedalaadi hoidja üleslugemine, pälvib usukohane perepoeg vähese hädaga teadlikkuse!”
Minusugusel tuli, palujavennad, pähe nii: “Mul on olemas kavatsus, on olemas vaprus, on olemas meenutamine, on olemas koondumine, on olemas teadvus. Kui ma nüüd kulgeksin üksi, hajumata, kuumeneja, lahtitiritud, et just see hoidja kätte saada ja silmas pidada.”
Nüüd siis mina, palujavennad, üksi, hajumata, kuumeneja, lahtitiritud kulgedes vähese hädaga selle hoidja üleni tabasin ja silmas pidasin.
Nüüd siis astusin ma, palujavennad, Ārāḍa Kālāpa ette. Seda ütles: “Sedamoodi, aulik, et sul on, Ārāḍa, hoidja käsile võetud ja silmas peetud?”
Ta ütles: “Nii see on, aulik Gautama.”
Temale mina – ütles: “Ka mul on, aulik, see hoidja silmas peetud ja käsile võetud.”
Ta ütles: “Seega siis, aulik Gautama, et aulik teab seda hoidjat, mida mina tean, ja mina tean seda, mida aulik teab. Seega siis ka meie kahekesi seda õpilaste parve peletame.”
Edasi, palujavennad, Ārāḍa Kālāpa ülistas mind ülima ülistusega ja käealuste suhtes mind samatarvis paigal pidas.
Minusugusel tuli, palujavennad, pähe nii: “Säärane siis on Ārāḍa hoidja – pole äraliikuv, ei liigu ära. Kuidas sellega rasket täpselt kaotada? Kui ma nüüd siit kõrgemal ringiotsides toimetaksin.”
Nüüd siis kulgesin ma, palujavennad, veidi rahulikult Vaiśālīs ja astusin edasi magadhate sekka.
Minusugune toimetas magadhate seas toimlat, läks selles sihis, kus on magadhalaste linn Rājagṛha ja kus on mäevalitseja Pāṇḍava, astusin selle ette.
Seal ma Pāṇḍava mäevalitseja küljel kulgelas olin, üksinda, teiseta, kaaslaseta, mitme miljoni triljoni taevalise poolt täiesti valvatud.
Seejärel panin ma juba hommikul täiesti riidesse, võtsin kausi ja ürbi, läksin paki jaoks Kuuma vee väravast vägevasse Rājagṛha linna. Siivsalt edasi ja tagasi astus, ringi uudistas, painutas ja sirutas, siivsalt hoidis kinni rõivakangast, kausist ja ürbist, ei viselnud tajudes, ei läinud arulisest välja. Nagu võlutud seesamiseemneõliga kausi hoidja, nägi yuga kauguselt.
Seal mind nähes inimarulised rājagṛhalased muhelesid: “Kas too ehk vaim tulla saab, võimekas taevaliste vürst või ehk ärakuulja või ehk mingi kõrge taevasus?” /—/
Mees läheb rutakalt Rājagṛhasse ütlema, valitseja Bimbisāra tasanes:
“Sinu jaoks on üles leitud ülim taevasus Vaim, ülesleitu ise siin mõisas toimetab pakki.” /—/
Seda ütlemist kuuldes oli see maapealne ülimalt tipputõusnud aruga paigal aknasilmas, vaatles paremat olendit, taibuolendit lõkendamas: eriti armas või heatahuline kuld.
Valitseja Bimbisāra andis paki ja ütles mehele: “Vaata, kuhu edasi liigub!”
Nägi, et ta on parimal kõrgustikul, läks ütlema, et taevasus läks kivirahnu küljele.
Teades öösäbrust lahkuminekut, väga inimestega ümbritsetud rahvavürst Bimbisāra läks juurde. Kivirahnude valitseja Pāṇḍava juures – nägi kivirahnu: eriti armas, lõkendav.
Rännanud, laskus maa peale. Ülimalt kõrgeks pidases vaatles taibuolendit – nagu Meru, sest oli nagu vappumatu, istudes heintes heaolu moodi sisseseadnud. Peast jalgadeni tervitust tehes tõi valitseja mitmesugust juttu välja ja ütles:
“Annan sulle ühe poole kõigest valitsusest, rahul ole siin tungisortidega, ja mina pakki!”
Poole hiilgab kõrgustikult taibuolend sujuvat:
“Maakoorekuningas, kauakestvalt vahti pea!
Ka mina olen minema irdudes soovitud valitsusega –
rändur, vajadusteta, rahu põhjal. /—/
Maakoorevaht, hästi olgu sul püsivalt,
ja mina ei võta tarvitusele tungisortide najal.
Tung on mürgiga samane, otsata vigadega,
langetab põrgusse, kodukäijaks, loomaüska,
ja ka tunnetajate poolt ärataunitud;
mitteõige tungid on mul irdumapandud nagu küps tatikoll.
Tung langeb nagu vili puult,
rändab nagu vihm ja pilved
või ebakindel, vappuv iiling,
lammutab kogu kena, kõverdab.
Tung ülesleidmatu järel põlema paneb,
ka ülesleitu ei anna tunda turgutust.
Kui veel neid ei käsi, hakkavad palaks neelama,
siis väga raske sünnib, jubedad tungid.
Maakoorevaht, mis on taevalikud tungid,
samuti juhendatud aruga inimese tungid –
kui üks meesterahvas leiaks üles kõik tungid,
ja ta ei leiaks üles turgutust, rohkem sooviks.
Maakoorevaht, kes aga on rahulik, talitsetud,
õige, vooluseta, tähelduselt hoidjaga täidetud,
teadvustunnetaja turgutusega, need on hästi turgutunud;
ja keegi pole veel turgutusega tungisortide suhtes.
Maakoorevaht, tungide kummardaja ees
ei ole tunda valmistehtu piiri,
sest nii nagu mehel soolast vett juues
suurem janu kasvab, kummardatakse tunge.
Maakoorevaht, ja näe ka, et keha on ebakindel,
sihitu, see on tööriist raskele,
üheksa alati voolava haavasuuga,
mehekuningas, mul pole indu tungi kavatsusteks.
Ära irdunud olen ma mahukatest tungidest
ja ka tuhandest nähtavast naisest,
ebarahulikest tulemistest ära läinud,
mul on tung kätte saada ülimalt vahva, parim taip.”
Valitseja lausus:
“Mis kaarest, kust oled läinud, palujavend? Ja kus sinu sünd, kus sinu isa, kus ema? Nüüd oled rammumees, vaimulik või valitseja? Aja juttu, palujavend, kui ei ole koormaks.”
Taibuolend lausus:
“Sa oled kuulnud, maakoorevaht, śākialaste Kapila mõisast – ülimalt hästi nõiduslik ja rikkalik. Minu isa nimi on Śuddhodana. Mina olen järglane, noolin ränduri omadusi.”
Valitseja lausus:
“Tõsiselt sulle, sul on hästinähtud nägemine! Nüüd oleme ka meie tolle õpilased, mis on sinu sünd. Ja lepi ka minu püüdega, et tungideinnutut sisse kutsusin! Kui sinuni saabub taip, siis jaga minuga oma hoidjat. Ja ka minu mõis on kerge üles leida, mul on ülesleidmine; äraohjeldatu, asja teed siia kui iselane.”
Veel ka koibadele tervitust tegi, kõrgekspidamisega parempidist tegi valitseja, oma inimestega ümbritsetud rahvavürst. Veel ka Rājagṛhasse järgnes. Ilmaaitaja läks Magadha mõisasse – kulgev, rahuliku aruga, nii nagu plaanis. Taevalistele ja aruga inimestele tarvilik tehtud, läks rahvavürst Nairañjanā kalda juurde.