17: Raske teha toimla

Tol korral oli veel nii, palujavennad, et vägevas Rājagṛha-nimelises linnas maha toetus Rudraka-nimeline Rāmapoeg; kulges koos vägeva õpilasteparvega, seitsmesaja õpilasega. Ta tõi neile pole-täheldust-ega-mittetäheldust püüne vandeseltsi jaoks hoidjat näha.
Nägi siis ka taibuolend, palujavennad, Rudrakat Rāmapoega – kogukonnaparve juht, parve meister, teatud, ihaldatud, inimhulga ülistatud, oskajatele arukohane.
Ja nähes tuli tal pähe nii: “Säärane siis ongi Rudraka Rāmapoeg – kogukonnaparve juht, parve meister, teatud, ihaldatud, inimhulga ülistatud, oskajatele arukohane. Kui äkki mina tema kõrvalt ette astuksin ja vannete kuumust alustaksin, ei tuleks minu kõrval eripärase täheldus, ei tuleks ka silmnähtava teadmisega teatu, ei tuleks antud ka koos vooluse ja kinnivõtuga valmistehtute mõistmisele koondumise ilmsikssaamiste viga. Kui nüüd mina sedalaadi kaalutlust juurde nähtavaks teeksin, ja misläbi need silmnähtavad tuleksid. Ja mõistmise tööpõldudel ilmsikssaamise hoomamiste – ilmalikule koondumiste – väljasihtimatus nähtavale toodaks. Kui nüüd mina Rudraka Rāmapoja ette astun ja oma koondumise omaduse eripära ülestulemise tarvis õpilaslikkust nendin – valmistehtule koondumiste sihitust näha annaksin.”
Nüüd siis, palujavennad, taibuolend kasutas selletarvis käskimist ning astus Rudraka Rāmapoja ette. Ette astudes ütles Rudrakale Rāmapojale nii: “Kes on, härra, sinu õpetaja või kelle näidatud hoidjast teadlik oled?”
Edasi, kui see öeldud, lausus Rudraka Rāmapoeg taibuolendile nii: “Keegi pole, härra, minu õpetaja. Aga siis veel nii, et just ise olen ma nii täpselt käsile võtnud.”
Taibuolend lausus: “Mille, aulik, käsile võtnud?”
Lausus: “Pole-täheldust-ega-mittetäheldust püüne ilmsikssaamise tee.”
Taibuolend lausus: “Üles leiaksime meie auliku hulgast õpetatava nõuande koondumise tee?”
Lausus: “Muidugi, olgu nii, kuni nõuanne antud saab!”
Seejärel läks taibuolend otsa peale, lavatsiasendit ponnistades sisse sättis.
Ja vahetult seejärel – sissesättinud taibuolendile palendusid soodsa eripära ja teadmise eripära ja eelneva heatoimelise toimla vilja eripära ja kõigi koondumistega kogutu eripära abil mõistmise avaldusviisid, kõik sajad ilmalikud ja ilmast kõrgemad ilmsikssaamised, ka koos vastavate tegumoodide ja ettenäitamistega, nii nagu see meelsus käsutas.
Ja nüüd tõusis taibuolend istmelt üles, meenutanud ja tähelepanev, ning astus Rudraka Rāmapoja ette. Ette astudes lausus Rudrakale Rāmapojale nii: “On olemas ka teine, härra, mingi pole-täheldust-ega-mittetäheldust püüne ilmsikssaamise teest kõrgemal?”
Too seletas: “Ei ole olemas.”
Seejärel tuli taibuolendil pähe nii: “Polegi siis vaid Rudrakal olemas usku, vaprust, meenutamist, teadvust. Ka minul on olemas usk, vaprus, meenutamine, koondumine, teadvus.”
Nüüd lausus taibuolend Rudrakale Rāmapojale nii: “Ka minul on see, härra, hoidja käsilevõetud, kuhu oled sina ära liikunud.”
Too ütles: “Seega siis lähene, sina ja mina seda parve peletame!”
Ja taibuolendit samatarvis paigal pidas meistri paiga suhtes.
Taibuolend lausus: “See tee, härra, ei pöördu ei vaigistumiseks, ei innutajäämiseks, ei hävituseks, ei raugemiseks, ei ärateaduseks, ei taibukuseks, ei pidestuseks, ei vaimulikuks, ei vaibumiseks.”
Edasi, palujavennad, taibuolend keelitas Rudrakat Rāmapoega koos õpilastega, tegi “piisab küll” ja edasi astus: “Piisab mul sellest!”
Tol korral oli veel nii, et Rudraka Rāmapoja suhtes toimetas vaimutoimetust tublim viisik. Neil tuli pähe nii: “Mille tarbeks siis meie pikka aega kannustume, tööle rakendume ja ei ole võimelised otsast lõpuni käsile võtma, seda pidestuja Gautama väheldase hädaga käsile võtab ja silmas peab. Ja see talle ei kangastu. Ja nõnda kõrgemal ringi otsib. Kaheldamatult saab temast ilma suhtes õpetaja. Ja mida ta hakkab silmas pidama, seda meile palaks andma hakkab.”
Nii hindas tublim viisik, astus Rudraka Rāmapoja hulgast kõrvale ja köitis end taibuolendi järele.
Edasi, palujavennad, taibuolend kulges Rājagṛhas nii nagu plaanitud ja koos tublima viisikuga toimekalt magadhate sekka edasi astus.
Tol korral oli veel nii, et Rājagṛha ja Gayā vahel oli üks teine parv, mis pidu pidas. Ja see parv taibuolendit koos tublima viisikuga eluaseme ja palutuga juurde kutsus.
Nüüd siis, palujavennad, taibuolend toimetas toimlat magadhade seas, läks selles sihis, kus on magadhalaste Gayā, ja selleni saabus. Seal siis ka, palujavennad, taibuolend kulges irrutamise tarbega Gayāśīrṣa mäel.
Seal hiilgas tolle kulgeja poole kolm võrdlust, eespool kuulmata, eespool ärateadmata.
Missugused kolm?
“On siis ka mõned pidestujavaimulikud, kes kulgevad tungidest eraldamata kehaga ja kulgevad tungidest eraldamata meelsusega. Ja neil on raugemata ka see, mis on õnn tungide suhtes, ind tungide suhtes, kavatsus tungide suhtes, janu tungide suhtes, joogijanu tungide suhtes, kalkus tungide suhtes, piinapõletus tungide suhtes, summutus tungide suhtes. Ja nad tunnevad ka loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat, mittemeelepärast tundmust. Nüüd siis, nad pole kohased, et piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada. Selsamal kombel, nagu tähekuma-väljaotsija tähekuma ringiotsiv tule tarbega mees, kes võtab niiske pulga ja niiske ülalthõõrumispulga ja hõõruks vette visates, on ebakohane tuld ilmsiks tooma, särtsu paistma panema. Just sellised on need pidestujavaimulikud, kes tungidest eraldamata kehaga ja eraldamata meelsusega kulgevad, neil on raugemata ka see, mis on õnn tungide suhtes, ind tungide suhtes, kavatsus tungide suhtes, janu tungide suhtes, joogijanu tungide suhtes, kalkus tungide suhtes, piinapõletus tungide suhtes, summutus tungide suhtes. Ja nad tunnevad ka loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat, tundmust. Nüüd siis, nad pole kohased, et piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada.”
Selline võrdlus heiastus taibuolendil esimesena.
Ja tal tuli rohkemgi pähe: “On pidestujavaimulikud, kes kulgevad tungidest lahtitiritud keha ja meelsusega. Ja neil on raugemata ka see, mis on õnn tungide suhtes, ind tungide suhtes, kavatsus tungide suhtes, janu tungide suhtes, joogijanu tungide suhtes, kalkus tungide suhtes, piinapõletus tungide suhtes, summutus tungide suhtes. Ja nad tunnevad ka loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat, mittemeelepärast tundmust. Nüüd siis, nad pole kohased, et piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada. Selsamal kombel, nagu tähekuma-väljaotsija tähekuma ringiotsiv tule tarbega mees, kes võtab niiske pulga ja niiske ülalthõõrumispulga ja hõõruks tahkes paigas paigal pidades, on ebakohane tuld ilmsiks tooma. Just sellised on need pidestujavaimulikud, kes tungidest eraldamata kehaga ja eraldamata meelsusega kulgevad, neil on raugemata ka see, mis on õnn tungide suhtes, ind tungide suhtes, kavatsus tungide suhtes, janu tungide suhtes, joogijanu tungide suhtes, kalkus tungide suhtes, piinapõletus tungide suhtes, summutus tungide suhtes. Ja nad tunnevad ka loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat, tundmust. Nüüd siis, nad pole kohased, et piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada.”
Selline eespool kuulmata ja teadasaamata võrdlus heiastus teisena.
Veel edasi: “On pidestujavaimulikud, kes kulgevad tungidest lahtitiritud keha ja meelsusega. Ja neil on raugenud ka see, mis on õnn tungide suhtes, ind tungide suhtes, kavatsus tungide suhtes, janu tungide suhtes, joogijanu tungide suhtes, kalkus tungide suhtes, piinapõletus tungide suhtes, summutus tungide suhtes. Ja nad tunnevad ka loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat tundmust. Nüüd siis veel nii, et nad on kohased, et piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada. Selsamal kombel, nagu oleks siin tähekuma-väljaotsija tähekuma ringiotsiv tule tarbega mees, kes võtab kuiva pulga ja kuiva ülalthõõrumispulka ja hõõruks tahkes paigas paigale pannes, ta on kohane tuld käima panema, särtsu paistma panema. Just sellised on need pidestujavaimulikud, kes tungidest eraldamata kehaga ja eraldamata meelsusega kulgevad, neil on raugemata ka see, mis on õnn tungide suhtes, ind tungide suhtes, kavatsus tungide suhtes, janu tungide suhtes, joogijanu tungide suhtes, kalkus tungide suhtes, piinapõletus tungide suhtes, summutus tungide suhtes. Ja nad tunnevad ka loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat, tundmust. Ja nüüd veel, nad on kohased, et piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada.”
Selline eespool kuulmata ja teadasaamata võrdlus heiastus kolmandana.
Nüüd siis, palujavennad, taibuolendil tuli pähe nii: “Siiski ka mina kulgen tungidest lahtitiritud kehaga ja lahtitiritud meelsusega. Ja mul on raugenud ka see, mis on õnn tungide suhtes, ind tungide suhtes, kavatsus tungide suhtes, janu tungide suhtes, joogijanu tungide suhtes, kalkus tungide suhtes, piinapõletus tungide suhtes, summutus tungide suhtes. Ja ma tunnen ka loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat tundmust. Nüüd siis, ma olen kohane, et piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada.”
Edasi, palujavennad, taibuolend kulges Gayās nii nagu plaanitud ja Gayāśīrṣa mäel kulgelaid minnes ringiratast astus, läks selles sihis, kus on Urubilvā, ja seal Senāpati külakeseni saabus.
Seal nägi Nairañjanā jõge – puhas vesi, hea ligi pääseda, siivsalike puiestike ja puhmastega ilustatud, ümberringi põlpud ja külad.
Seal siis ka taibuolendi aru üleni siivas tuli: “Samane, ohhoo, on selle suuna pinnas, rahuldustpakkuv, täieliku sulandumise laadijärgne! Nii läbini kohane irrutamist tarvitusele võtvale perepojale. Ja mina olen irrutamise tarbega. Mida nüüd mina – et just siin oleksin paigal!”
Edasi, palujavennad, taibuolendil tuli pähe nii:
“Viie kibeda ajal olen ma siia Jambu mandrile pääsenud, olenditesse, kes on irdunu pooldajad, kanali püüdja välimust täislaaditud, mitme nägemise toibutatud, kehast ja paki haardest sissevõetud. Mitmeti kuumenemiste ja läbikuumutamistega keha puhastust ringi otsivad. Täiesti rumalalt teatavaks teevad – selsamal kombel, nagu kutsumisele osundajad, käelakkujad, konutajad, ligikutsumatud, mitmejuurelised, ilma kala ja lihata, sajuajal seespassijad, veini, sõkalde, veelembed inimesed, ühelt, kolmelt, viielt, seitsmelt perelt palukeste haarajad. Juur, vili, vetikas, rohututt, leht, lehmasõnnik, lehmakusi, joogipiim, kohupiim, võirasv, siirup, kloppimata. Ei palu juua, hammustavad järvelindude ja tuvide väljapritsitut, ja ka loputavad sellega.
On käigus külas või metsloomade juures; lehma vandega, hirve, koera, kuldi, pärdiku, elevandi vandega. Paikne vagadus ja ka vapraistmes. Ühena väljendajast kuni seitsmena väljendajani.
Üks palutu – üks kord ööpäevas või nelja, viie, kuue aja sees. Ja tiib nõrgenemist või kuu nõrgenemist; kuidas kuu ligineb. Ja kandmiseks raisakotka või öökulli tiib; ja vili, pilliroog, istme korp, tuust, pöörirohi; koduks pühvli vaip, kitse vaip, juuste vaip, nahakelme. Magamisasemeks niiske kangas, vette heidetud võrk; ja tuhk, kruus, kivi, plaat, okas, hein, nui magamisasemeks; pea allapoole kükitamine, paljas paik magamisasemeks. Üks riietus, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, veel rohkem riietust; ja paljasolijad. Ja paiksed ja paigatud. Ja kandmiseks pikad juuksed, küüned, habemed, patsid, tutid. Toiduks üks kõrs, seesamiseeme või tera. Läbi kraapimiseks tuhk, pudi, pärjastkukkuv, pimedust tõstev säbru, tolm, muda. Ja kandmiseks karv, pilliroog, juuksed, küüs, ürp, puur, kont. Joogiks joomiseks kuum vesi, teravesi, läbi vaiba potti voolanu. Ja kandmiseks tulesöe tahu, kibeda kolme kepi, pöetud keerdus kolba, toika liikmed. Vastavalt tabavad puhastust täiesti rumalad.
Suitsu jook, tule jook, päevakera poole vaatamine, viis kuumust, ühel jalal, ülakäsivars paikne, üks toimetamine – kuumust koguvad.
Sõkalde jj tulesöe põleng, potis hautamine, kivil küpsenu, tulega küpsetamine ja vee sisse minemine, kõrbe, kanalisse surema minemine – tõuget, minekut jahivad.
Aum-tajast, assi-tajast, heaküll-tajast, hüva-tajast loodetav; ütlemine, hõiskamine, kogumise juurdekandur, pomisedes kutsumine, lahkamine, kinnihoidmise tegutsemised – puhastust vastavalt tabavad.
Ja nad arvavad, et puhas loomus toeks on selsamal kombel, nagu vaim, vürst, hala, väljund, naistaevaline, surmakauge, ema Katyāyanī, kuuketas, päevakera, ärakuulja, vedelahõlm, külluslik, hobukaksikud, lohed, haldjad, lõhnahaldjad, ebajumalad, tulilinnud, rahvasoerdid, vägilasmaod, tondid, kodukäijaks tulnud, pottmunad, seltskonnaparved, kuningad, virvatulukesed, taevalise ärksad, valitseja ärksad, vaimu ärksad; austavad selliseid ja nende suhtes sihti täheldavad.
Ja toeks on maa, vesi, särts, õhk, selgus.
Ja toeks on kõrgustik, jõgi, jõeläte, järveabajas, lomp, ookean, järv, lamm, lootosetiik, pragu, puu, puhmas, väänkasv, hein, paik, lehmalaut, kalmistu, teerist, plats, turuplatsi suue.
Ja austavad – koda, tugitala, veskikivi, nui, saabel, vibu, tapper, nool, oda, kolmhark.
Ja head ennet vastavalt tabavad – kohupiim, sulavõi, sinep, oder, kaelavõru, sõrmrohi, münt, kullakarva, hõbesäbru jj.
Niisugust teevad kanalipüüdjad, ja neile toeks on; hirmunud sihtlemise hirmust.
Ja siin, mõni mujalolija arvab, et “jumalariiki ja allilma meile neist käima paneks” – väärat teed edasiliikujad, mittetoetuspinna suhtes toetuspinna täheldajad, halvaendelises hea ende täheldajad, mittepuhastusest puhastust arvavad. Nüüd – mina seda nägu vande kuumuse eripära alustaksin, ja vastavalt ka kõik muude sõnumite toojad haardataks, ja tegusid tegemast lakanud olendite tegudetegemise äralakkamist näha annaksin. Ja tänu mõistmise eripära¬ nähaandmisele keelitaksin mõistmise tööpõldude ja laadi toimealade taevalisi.”
Edasi, palujavennad, nii mõeldes alustas taibuolend kuueaastast väga jubedat – kuna vannete kuumust on hästi raske teha –, hästi rasket teha, raske teha toimlat.
Misjaoks öeldakse “raske teha toimla”? See on rasket teha teostus, seega öeldakse “raske teha toimla”.
Teisal viimses tulemises taibuolendist, kes rikkiajava mõistmise ilmsiks sai, ei tunta olendkonnas mingit olendit – inimarulist või ebainimarulist –, kelle otstarve on sedalaadi rasket teha toimetada.
Misjaoks öeldakse “rikkiajav”? Kohe algusest peale neljanda mõistmise ilmsiks saab, ta hingitsemised hävima ajab, hingeldamised täiesti hävitab. See mõistmine on kujutiseta – kujustuseta, paindumiseta, eemale juhitud, võbinata, kõikjale järgneb ja on kõikjal toeksvõtmata. Ja üldse polnud keegi enne ilmsiks saanud seda mõistmist, õppur või õppinu või üksitaibanu või toimlale jälilejõudnud taibuolend. Ja siit nimelt öeldakse, et on rikkiajav. Habisemiseta, tegutsemiseta, ümbertegemiseta nagu selgus, ja sest “see kõik habiseb”, selgusega samane on see mõistmine. Seega öeldakse “rikkiajav”.
Nüüd siis, palujavennad, taibuolend ilma vapustava näitlikustamise tarvis, kanali püüdjate eblakuse väljalöömise tarvis, muusõnumitoojate haardamise tarvis, taevaliste keelitamise tarvis, katkestuse ja pideva sõnastajate – tegusid tegemast lakanud olendite – tegudetegemise sissepääsemise tarvis, soodsa vilja ülestulemise tarvis, teadmise vilja näitlikustamise tarvis, mõistmise liikmete liigendamise tarvis, keha jõu ja tugevuse näitlikustamise tarvis ja meelsuse südikuse sündimapanemise tarvis valmistegemata maas lavatsiasendit ponnistades sisse seadis. Ja sisseseades meelega oma keha haardas ja taga kiusas.
Seejärel ma kaheksa talveööd, palujavennad, nõnda keha haardasin ja taga kiusasin, et ka kaenlaaukudest higi välja voolas, ka laubast higi välja voolas, pinnasesse laskus – härmaks jahtus, soojaks läks, aurustus. Selsamal kombel, nagu jõuline mees nõrgema jõuga meest kaelast haarates taga kiusaks, nii just, palujavennad, meelega keha haardajal ja taga kiusajal ka kaenlaaukudest higi välja voolas, ka laubast higi välja voolas, pinnasesse laskus – härmaks jahtus, soojaks läks, aurustus.
Sedasi tuli mul, palujavennad, pähe nii: “Et nüüd ma juba mõistaksin rikkiajavat mõistmist!”
Seejärel hakkasid minu, palujavennad, rikkiajavat mõistmist mõistva suust ja ninasõõrmetest hingitsemine ja hingeldamine hävima, kuulmeaukudest väljusid väga valjud hääled. Selsamal kombel, nagu sepalõõtsaga hõõrutavas väljub väga vali hääl, nii just minu, palujavennad, suust ja ninasõõrmetest hingitsemine ja hingeldamine hävima, kõrvaaukudest väljus väga vali hääl.
Sedasi tuli mul, palujavennad, pähe nii: “Et nüüd ma rohkem rikkiajavat mõistmist mõistaksin!”
Seejärel minu, palujavennad, suu, ninasõõrmed ja kõrvad hävima aeti. Kui need olid hävima aetud, siis õhk ülespoole peakolpa sisse lõi. Selsamal kombel, palujavennad, nagu mees keerdodaga peakolba puruks lööks, nii just, palujavennad, hingitsemine ja hingeldamine minu hävima aetud suust, ninasõõrmetest ja kõrvadest ülespoole peakolpa sisse lõid.
Ja seda taibuolendi seisundit nähes laususid mõned taevalised seal nii: “No mida! Aulik on lõpu leidnud, ohhoo, see surmakauge Siddhārtha.”
Järgmised laususid nii: “Pole ta lõpu leidnud. Vaid niisugune on väärikate mõistmise kulgela.” /—/
Sedasi tuli mul, palujavennad, pähe nii: “On olemas mõned pidestujavaimulikud, kes arvavad, et puhastus on vähene toitumus. Millele nüüd mina vähese toitumusega jälile jõuaksin?”
Ära tean mina, palujavennad, kuidas ühe kõrre – ilma teiseta – toidust toituda. Siis veel, palujavennad, meil pole vaja nii näha, et oleks see taipamine: “Väga vägev oli sel ajal kõrs.” Nüüd siis, sel ajal oli kõrs sama suur.
Sedasi mul, palujavennad, vaid ühe kõrre – ilma teiseta – toidust toitujal tuli üle tarviliku hädiseks tehtud, nõrga jõuga keha. Selsamal kombel, palujavennad, nagu kaheksakümnese liigesed või lõpnenu liigesed, nii just minu luud-liikmed tulid. Selsamal kombel, nagu krabi küljeluustik, nii just minu küljeluustik tuli. Selsamal kombel, nagu vanas vildakas mõlemaltpoolt katmata veotegijate hoones või elevantide hoones sarikad välja säbrutavad, välja helendavad, nii just minu küljeluud mõlemaltpoolt keha seest välja säbrutasid, välja helendasid. Selsamal kombel, nagu käigus olles tuleb lokk üles-alla kooldunud, samane-mittesamane, nii tuli minu selgroog üles-alla kooldunud, samane-mittesamane. Selsamal kombel, nagu liiga vara korjatud mõru pudelkõrvits kuhtub, täiesti kuhtub, sünnib täis mõrasid, nii just pea kuhtus, täiesti kuhtus, sündis täis mõrasid. Selsamal kombel, nagu pragu viimasel suvekuul, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pannakse, nii just minu silm, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pandi. Selsamal kombel, nagu kitsejalg või pühvlijalg, nii just minu kaenlaauk, vats, rind jj tulid.
Seejärel, kui ma, palujavennad, “käega vatsa puudutan”, juba selgroogu puudutasin; ja valmistades “üles tõusen”, nõnda just küürus aiva maha langesin. Seejärel hädaga ka ülestõusnud, tolmu kootidelt käega ära nühkides minu kehalt pudenesid kõdukarvad.
Ka see kena toon ja sire, mis mul ennist oli, haihtus, kuivõrd olin oma loomusele peamiselt karmi põhjustanud.
Ja minu ümberkaudsed põllutööküla asukad nii täheldasid: “Lõpneb, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Maha jahtub, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Säga nahaga on, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Ka see kena toon ja sire, mis tal ennist oli, on haihtunud.”
Sedasi tuli mul, palujavennad, pähe nii: “Millele nüüd mina rohkema mõõdu jagu vähese toitumusega jälile jõuaksin?”
Ära tean mina, palujavennad, kuidas ühe tera – ilma teiseta – toidust toituda. Palujavennad, meil pole vaja nii näha, et oleks: “Väga vägev oli sel ajal tera.” Nüüd, sel ajal oli tera samasugune.
Sedasi mul, palujavennad, vaid ühe tera – ilma teiseta – toidust toitujal tuli üle tarviliku hädiseks tehtud, nõrga jõuga keha. Selsamal kombel, palujavennad, nagu kaheksakümnese liigesed või lõpnenu liigesed, nii just minu luud-liikmed tulid. Selsamal kombel, nagu krabi küljeluustik, nii just minu küljeluustik tuli. Selsamal kombel, nagu vanas vildakas mõlemaltpoolt katmata veotegijate hoones või elevantide hoones sarikad välja säbrutavad, välja helendavad, nii just minu küljeluud mõlemaltpoolt keha seest välja säbrutasid, välja helendasid. Selsamal kombel, nagu käigus olles tuleb lokk üles-alla kooldunud, samane-mittesamane, nii tuli minu selgroog üles-alla kooldunud, samane-mittesamane. Selsamal kombel, nagu liiga vara korjatud mõru pudelkõrvits kuhtub, täiesti kuhtub, sünnib täis mõrasid, nii just pea kuhtus, täiesti kuhtus, sündis täis mõrasid. Selsamal kombel, nagu pragu viimasel suvekuul, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pannakse, nii just minu silm, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pandi. Selsamal kombel, nagu kitsejalg või pühvlijalg, nii just minu kaenlaauk, vats, rind jj tulid.
Seejärel, kui ma, palujavennad, “käega vatsa puudutan”, juba selgroogu puudutasin; ja valmistades “üles tõusen”, nõnda just küürus aiva maha langesin. Seejärel hädaga ka ülestõusnud, tolmu kootidelt käega ära nühkides minu kehalt pudenesid kõdukarvad.
Ka see kena toon ja sire, mis mul ennist oli, haihtus, kuivõrd olin oma loomusele peamiselt karmi põhjustanud.
Ja minu ümberkaudsed põllutööküla asukad nii täheldasid: “Lõpneb, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Maha jahtub, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Säga nahaga on, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Ka see kena toon ja sire, mis tal ennist oli, on haihtunud.”
Sedasi tuli mul, palujavennad, pähe nii: “Millele nüüd mina rohkema mõõdu jagu vähese toitumusega jälile jõuaksin?”
Ära tean mina, palujavennad, kuidas ühe seesamiseemne – ilma teiseta – toidust toituda. Palujavennad, meil pole vaja nii näha, et oleks: “Väga vägev oli sel ajal seesamiseeme.” Nüüd, sel ajal oli seesamiseeme samasugune.
Sedasi mul, palujavennad, vaid ühe seesamiseemne – ilma teiseta – toidust toitujal tuli üle tarviliku hädiseks tehtud, nõrga jõuga keha. Selsamal kombel, palujavennad, nagu kaheksakümnese liigesed või lõpnenu liigesed, nii just minu luud-liikmed tulid. Selsamal kombel, nagu krabi küljeluustik, nii just minu küljeluustik tuli. Selsamal kombel, nagu vanas vildakas mõlemaltpoolt katmata veotegijate hoones või elevantide hoones sarikad välja säbrutavad, välja helendavad, nii just minu küljeluud mõlemaltpoolt keha seest välja säbrutasid, välja helendasid. Selsamal kombel, nagu käigus olles tuleb lokk üles-alla kooldunud, samane-mittesamane, nii tuli minu selgroog üles-alla kooldunud, samane-mittesamane. Selsamal kombel, nagu liiga vara korjatud mõru pudelkõrvits kuhtub, täiesti kuhtub, sünnib täis mõrasid, nii just pea kuhtus, täiesti kuhtus, sündis täis mõrasid. Selsamal kombel, nagu pragu viimasel suvekuul, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pannakse, nii just minu silm, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pandi. Selsamal kombel, nagu kitsejalg või pühvlijalg, nii just minu kaenlaauk, vats, rind jj tulid.
Seejärel, kui ma, palujavennad, “käega vatsa puudutan”, juba selgroogu puudutasin; ja valmistades “üles tõusen”, nõnda just küürus aiva maha langesin. Seejärel hädaga ka ülestõusnud, tolmu kootidelt käega ära nühkides minu kehalt pudenesid kõdukarvad.
Ka see kena toon ja sire, mis mul ennist oli, haihtus, kuivõrd olin oma loomusele peamiselt karmi põhjustanud.
Ja minu ümberkaudsed põllutööküla asukad nii täheldasid: “Lõpneb, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Maha jahtub, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Säga nahaga on, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Ka see kena toon ja sire, mis tal ennist oli, on haihtunud.”
Sedasi tuli mul, palujavennad, pähe nii: “On olemas mõned pidestujavaimulikud, kes arvavad, et puhastus on mittetoitumus. Millele kõigele nüüd mina kõige mittetoitumusega jälile jõuaksin?”
Seejärel olin ma, palujavennad, toiduta.
Sedasi mul, palujavennad, toidutul tuli üleni kuiv, hädaline, nõrga jõuga keha. Selsamal kombel, nagu kaheksakümnese liigesed või lõpnenu liigesed.
Seejärel kaks korda, kolm korda, neli korda, viis korda, kümme korda minu luud-liikmed hädised tulid. Selsamal kombel, nagu krabi küljeluustik, nii just minu küljeluustik tuli. Selsamal kombel, nagu vanas vildakas mõlemaltpoolt katmata veotegijate hoones või elevantide hoones sarikad välja säbrutavad, välja helendavad, nii just minu küljeluud mõlemaltpoolt keha seest välja säbrutasid, välja helendasid. Selsamal kombel, nagu käigus olles tuleb lokk üles-alla kooldunud, samane-mittesamane, nii tuli minu selgroog üles-alla kooldunud, samane-mittesamane. Selsamal kombel, nagu liiga vara korjatud mõru pudelkõrvits kuhtub, täiesti kuhtub, sünnib täis mõrasid, nii just pea kuhtus, täiesti kuhtus, sündis täis mõrasid. Selsamal kombel, nagu pragu viimasel suvekuul, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pannakse, nii just minu silm, kui taevakivid kaugele lähevad, hädaga selgima pandi.
Sedasi mina, palujavennad, tõesti – koote valmistades “üles tõusen” küürus maha langesin. Ja hädaga ülestõusnud, tolmu kootidelt käega ära nühkides pudenesid mul kõdukarvad. Ka see kena toon ja sire, mis mul ennist oli, haihtus. Selsamal kombel, nagu oli oma loomusele peamiselt karmi põhjustanud olek.
Ja minu ümberkaudsed põllutööküla inimasukad nii täheldasid: “Lõpneb, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Maha jahtub, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Säga nahaga on, ohhoo, aulik pidestuja Gautama. Ka see kena toon ja sire, mis tal ennist oli, on haihtunud.”
Siis kamandas ka valitseja Śuddhodana päev päeva järel taibuolendi kõrvale saadiku.
Edasi, palujavennad, taibuolend ilma imelise tegevuse kanali püüdjate eblakuse väljalöömise tarvis, muusõnumitoojate haardamise tarvis, taevaliste keelitamise tarvis, katkestuse ja pideva sõnastajate – tegusid tegemast lakanud olendite – tegudetegemise sissepääsemise tarvis, soodsa kogumite ülestulemise tarvis, vägeva teadmise omaduse näitlikustamise tarvis, mõistmise liikmete liigendamise tarvis ühe seesamiseemne, kõrre ja teraga kuus aastakest näha andis järgimapanevat raske teha toimlat.
Taibuolend oli kuus aastat ängistamata aruga, nii nagu sisse seadis, oli lavatsiasendis paigal. Ja ei põrmustunud ergastusrajast. Ei kuumendist varju läinud, ei varjust kuumendisse. Ja ei kaitsnud end tuuleõhu, kuumendi, saju eest ega juhtinud eemale sääski, kihulasi, siulooke. Ja ei pritsinud välja väljaheidet, väljavoolu, lima ega tatti. Ja ei painutanud ega sirutanud. Ja ei olnud paigal külje, kõhu ega selja peal. Ja
ka need, mis olid vägevad pilverüngad, halb päev, sadu, pikker, sügis, suvi, talv, need ka taibuolendi kehasse laskusid. Ja lõpuks ei teinud taibuolend ka käega varjuminekut. Ja ei sulgenud tajusid. Ja ei haaranud tajude otstarbeid.
Ja seal läksid küla surmakaugekesed või küla naissurmakaugekesed või lehmavahid või karjavahid või heina äraviijad või pulkade äraviijad või lehmasõnniku äraviijad, nad arvasid, et taibuolend on “tolmust virvatuluke”. Ja temaga mängisid. Ja teda tolmuga üle nühkisid.
Seal – nende kuue aastaga taibuolend kehalt sedamoodi niruks, kängujäänuks, nõrgajõuliseks pöördus, et tal kõrvadest heinatupsu sissevisates ninanöpsust välja turritas, ninanöpsust sissevisates kõrvadest välja turritas, kõrvadest sissevisates suuväravast välja turritas, suuväravast sissevisates ninasõõrmeist ja kõrvadest välja turritas, ninanöpsust sissevisates kõrvadest, ninasõõrmest, suuväravast välja turritas.
Ja need taevalised, lohed, haldjad, lõhnahaldjad, ebajumalad, tulilinnud, rahvasoerdid, vägilasmaod, inimarulised ja ebainimarulised, kellele olid taibuolendi omadused silmnähtavad, need ööd ja päevad täiesti korraldasid, taibuolendile ülistust tegid. Ja tõotamisi tegid.
Seal nende kuue aastaga raske teha toimlat nähtavakstegev taibuolend kaheteistkümnele miljonile täiuslikule taevalisele ja inimarulisele kolme liikuriga küpsust andis. /—/