18: Nairañjanā

Ja, palujavennad, kuus aastat oli raske teha toimlat toimetava taibuolendi selja taga järel kui köis eriti patune Suretaja, sissepääsu vaatles, sissepääsu välja otsis. Ent ta ei võtnud kunagi mingit sissepääsu käsile, sissepääsu käsile võtmata võõrdus, kohmetus, edasi astus. /—/
Eriti patune, raskemoeline, raske aruga, mittearusaaja, kohmetuja Suretaja kohe sealsamas haihtus.
Nüüd siis, palujavennad, taibuolendil tuli pähe nii: “Kui mõned pidestujavaimulikud tunnevad möödunud, edaspidises või praeguses loomuse juurde astuvat ihu kuumusetõstjat – rasket, ägedat, kõva, hekseldavat, mittemeelepärast tundmust –, soosivad nad seeläbi ülimat rasket.”
Minusugusel tuli, palujavennad, pähe nii: “Siis pole ka minu sellise toimlaga, ka sellise jälilejõudmisega mingit piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas peetud. See pole taibu tee. See pole tee, et edaspidi sündimise, vananemise, suremise kohaletulemine looja läheks. Et taibul oleks teine tee kui see, et edaspidi sündimise, vananemise, suremise, raske esiletõus looja läheks.”
Minusugusel tuli, palujavennad, pähe nii: “Kui ma olin isa pargis nelgi varjus sisseseadnud, lahutusin tungidest, lahutusin ka patustest edututest hoidjatest; kulgelas olin ära jõustama koos äraaimamiste ja osundustega meeldimust ja kerget, lahususest sündivat esimest mõistmist. Äraaimamiste ja osunduste maharaugedes ning tänu täielikule siivsusele loomuses ja meele ühetaolisusele kulgelas olin ära jõustama äraaimamiste ja osundusteta meeldimust ja kerget, koondumisest sündivat teist mõistmist. Jäin innuta ka meeldimuse vastu, kulgelas olin selge vaatega, meenutasin ja panin tähele, kulgelas olin ära jõustama meeldimuseta kolmandat mõistmist. Kerget irrutades ja rasket irrutades – nõtke aru ja raske aru läksid juba enne looja – kulgelas olin ära jõustama ilma rasketa ja kergeta läbini puhast selget vaadet ja meenutamist, neljandat mõistmist. Et taibul oleks see tee, et edaspidi sündimise, vananemise, suremise, raske esiletõus ei tuleks kohale, looja läheks.”
Ja selles sihis minnes tuli mul teadasaamine: “See on taibu tee.”
Minusugusel tuli pähe nii: “Nii nõrgajõulisuse kättesaanul pole võimalik seda teed taibuga leida. Kui äkki veel mina just ärateadjateadmise jõuga, ent niru, nõrga jõuga kehaga taiburingi ette astuksin, siis tagumised sünnitised ei elaks minule kaasa. Ja see pole taibu tee. Kui ma nüüd paisutavast toidust toitudes, keha jõudu ja tugevust sündima pannes pärast taiburingi ette astuksin.”
Seal, palujavennad, need taevapojad, kes olid nirupooldajad, need just meele aimdusega minu meelest teadlik olles seal minu ette astusid ja nii mulle laususid: “Et sa, olemismees, ikka paisutavast toidust ei toituks! Me hakkame võimsust sulle ihukarvadest sisse viskama.”
Minusugusel tuli, palujavennad, pähe nii: “Mina siis loomulikult teada annan, et “olen eineta”. Ja minu ümberkaudsed põllutööküla asukad nii täheldasid, justnagu “eineta pidestuja Gautama”. Nagu nirupooldajad taevapojad võimsust mulle ihukarvadest sisse viskavad – see oleks minu ülim valetamine.”
Seejärel taibuolend valetamise peletamise tarvis taevapojad tagasi viskas ja paisutava toiduga toitumismeelsuse ausse tõstis.
Edasi, palujavennad, kuue aasta vannete kuumuse eest pääsenud taibuolend istmelt üles tõusis, “paisutavast toidust toituma hakkan” kõnet välja toimetas. “Nõndaviisi, nagu siirupikstehtut, aedoasuppi, hernesuppi, pudrukshõõrutut, rokka.”
Nüüd siis, palujavennad, tuli tublimal viisikul pähe nii: “Seni pole ka sellise toimlaga, ka sellise jälilejõudmisega pidestuja Gautama võimeline, et mingit piisavalt õige teadmise nägemise eripära – kõrgemal inimarulise hoidjast – silmas pidada, kuidas veel nüüd, kui toitub paisutavast toidust, kulgeb sidestatult kergluse sidestusega.”
Ja arvates, et ta on “äramääramata, lapsik”, taibuolendi kõrvalt edasiastusid. Nad läksid Vārāṇasīsse, kulgelas olid Ṛṣipatanas hirvepargis.
Seal, kohe algusest peale läksid raske teha-toimlat toimetava taibuolendi juurde kümme surmakauget külatüdrukut, et näha, tervitada ja ümber istuda. Saabus ka tublim viisik ja ühe kõrre, seesamiseemne, tera kätte andsid jälile viimiseks. Ja tüdrukute nimed olid Balā, Balaguptā, Supriyā, Vijayasenā, Atimuktakamalā, Sundarī, Kumbhakārī, Uluvillikā ja Jaṭilikā, ja ka Sujātā nimeline külatüdruk. Need surmakaugekesed taibuolendile kõiksugu suppe tegid ja ulatasid. Ja neist toitudes tuli taibuolendi – asteastmelt põllutöökülas paki jaoks toimetava – tooni, laadi ja jõuga. Sealtpeale silmab, et taibuolend on “väga sire pidestuja”.
Ja seal, palujavennad, külatüdruk Sujātā kohe algusest peale raske teha toimlat toimetava taibuolendi puhul taibuolendi vannete kuumuse eest päästmise tarvis, ja ka ihu pööripäeva põhjusel päev päeva järel kaheksasajale vaimulikule rooga annab. Ja tõotas nii: “Et taibuolend minu rooga nautides taibuga leiaks kõrgemata täpse taibukuse.”
Minusuguse, palujavennad, kuueks aastaks ärahüljatu ruuged riided läbini vanaks. Minusugusel tuli, palujavennad, pähe nii: “Kui ma äkki reitevahe varjumineku üles leiaksin, kena olla oleks.”
Tol korral oli veel nii, palujavennad, et külatüdruk Sujātā orjatar – Rādhā nimeline – lõpu leidis. Talle mässiti ümber kanepiriided, loovutati mahatirides kalmistule. Sedasi nägin ma tolmuriiet. Seejärel astusin ma pahema jalaga sellele tolmuriidele ja paremat kätt sirutades kooldusin alla seda haarama.
Nüüd maapealsed taevalised vaheruumi taevalistele möiret kuulutama tõttasid: “Vapustav, härrad, nii imeline, härrad! Sest on nimelt nii, kus on vägeva valitsejaperekonna edasisigitatu, rattapööraja valitsuse loovutaja meelsus kooldunud tolmuriide suhtes.”
Maapealsete taevaliste häält kuuldes vaheruumi taevalised möirge ergutasid nelja vägeva valitsejalike taevalistele. Nelja vägeva valitsejalikud taevalised kolmekümne kahele. Kolmekümmend kaks korralditele. Korraldid tasastele. Tasased võlurahuldumistele. Võlurahuldumised muuvõlutukäsutajatele. Muuvõlutukäsutajad kuni vaimu kehastunuteni.
Edasi, palujavennad, sel hetkel, sel minutil, sel tunnil kuni pisemast pisem-tulijaskonnast üks möire, üheskoos väljalärmi ülestõusnud tuli: “Nii vapustav, härrad, nii imeline! Sest on nimelt nii, kus on vägeva valitsejaperekonna edasisigitatu, rattapööraja valitsuse loovutaja meelsus kooldunud tolmuriide suhtes.”
Nüüd, taibuolendil tuli veel ka nii pähe: “Ma leidsin üles tolmuriide. Kui äkki vett üles leiaksin, kena olla oleks.”
Sealsamas kohe taevasus käega vägeva maa lömmi lõi. Seal paistis lootosetiik. Ka tänapäeval täheldatakse, et see on “käega löödud” lootosetiik.
Taibuolendil tuli veel ka nii pähe: “Ma leidsin üles joodava. Kui äkki kivi üles leiaksin, kus nii tolmuriiet loputaksin, kena olla oleks.”
Nüüd seal kohe sel hetkel Võimekas kivi juba alla viskas. Seejärel loputas taibuolend tolmuriiet.
Nüüd lausus taevavalitseja Võimekas taibuolendile nii: “Anna see mulle, olemismees. Mina hakkan
loputama!”
Seejärel, et oma rändurluse tegevust nähtavaks teha, taibuolend tolmuriiet Võimekale andmata just iseseisvalt loputas. Kui keha väsis, see lootosetiiki sisse pääsenud pidestunu “hakkan üles pääsema”.
Ja eriti patune Suretaja – kadedushoidja hillitsetud – võlus lootosetiigile üleni sirgutõusnud rannad.
Ja selle lootosetiigi kaldal oli väga kõrgevõraline; seal seletas taibuolend ilma järgides ja taevasuse kaasahaaramise tarvis taevasusele: “Too puuharu, taevasus!”
Too koolutas puuharu alla. Selle küljes rippudes pääses taibuolend üles. Ja üles pääsedes kõrgevõralise all tolmuriide rõivaks kokku õmbles. Ka tänapäeval täheldatakse, et see on “tolmuriide õmblus”.
Nüüd puhtasse asukohta kehastunud taevapoeg, nimeks Ilma-mustuseta-hiilgus, ulatas taibuolendile taevalikke ürpe, ruugeks värviks innukaid, pidestujaga samalaadseks kena kujuga. Ja neid haarates taibuolend päevahakul riidesse pani, rõivaks kinni kattis, põllutööküla poole palge pööras.
Seal sai Urubilvā Senāpati külakeses Nandika külatüdruk Sujātā taevasuste poolt saadetud kangastuse keskööl: “Kelle tarvis sina vägevat urjamist urjad, sellepärast on vandest üles pääsenud. Heast liigist paisutavast toidust toituma hakkab. Ja sa tegid eelnevalt tõotamist: “Et taibuolend minu rooga nautides taibuga leiaks kõrgemata täpse taibukuse.” Mida sul vaja teha, seda tee!”
Nüüd siis, palujavennad, Nandika külatüdruk Sujātā seda taevasuste ütlemist kuuldes kähku tuhande lehma piimast viis seitse korda koort välja, haaras tipusoleva võimsust andva ringi. Ja seda haarates hautas ta piimast roa – päris uute teradega, päris uues potis, päris uut lõugast ülemäärides. Ja kui see haudus, siis nähtavaks said sellised eeltunnused – ka selle piima sees nähtavaks said heaendelised armuruudustik, heaolu, õnnepööris, punalootos, kasvav jj.
Seejärel tuli tal pähe nii: “Mis nägu need eeltunnused nähtavaks saavad, kaheldamatult taibuolend seda rooga nautides hakkab kätte saama kõrgemata täpset taibukust.”
Ja tunnuseuurija – elumereteadmise reegliteadja – tuli, saanud kätte selle suuna. Ka tema kohe nõnda just surematu käsilevõtmist nagu adus.
Sujātā piimatoit on küpsenud – palja paiga ülemääris, õitega ülepuistas, lõhnaveega märjaks tegi, istet kohendas, vääristas, Uttarā-nimelise passijatari ligi kutsus: “Mine, Uttarā, kohale juhi vaimulik! Mina uudistan seda meega piimatoitu.”
“Tõsiselt, õige,” vastu kuulutades Uttarā ida kaarde läks. Ta nägi seal taibuolendit. Nõnda just lõuna – nägi just taibuolendit. Nii just lääne ja põhja kaarde läks, seal ja seal just taibuolendit nägi.
Tol korral oli veel nii, et puhtasse asukohta kehastunud taevapojad haardasid kõik teise kanali püüdjad. Kedagi ei toonud nähtavale.
Seejärel lähenes ta perenaisele, nii lausus: “Ei siis ole näha, õige, keegi teine pidestuja või vaimulik. Kust iganes vaid lähen teisale, seal ja seal vaid siredat pidestujat näen.”
Sujātā lausus: “Mine, Uttarā, tema ongi vaimulik, tema ongi pidestuja. Tema tarbeks ongi see alustamine. Tema juhigi kohale!”
“Tõsiselt, õige,” minnes Uttarā taibuolendi koibade ette laskus, Sujātā-nimelise poole kutsus.
Seejärel, palujavennad, taibuolend külatüdruk Sujātā koju läks, just kohendatud istmel sisse seadis.
Nüüd siis, palujavennad, külatüdruk Sujātā ulatas taibuolendile kullast kausi, täis meega piimatoitu.
Nüüd tuli taibuolendil pähe nii: “Mis nägu on see Sujātā poolt ulatatud rooga, kaheldamatult mina tänasel päeval seda rooga nautides hakkan taibuga leidma kõrgemata täpset taibukust.”
Nüüd taibuolend selle roa vastu haaras, ütles külatüdrukule Sujātāle nii: “See on, õde, kuldne kauss. Mida vaja teha?”
Too lausus: “Sulle just tulgu!”
Taibuolend lausus: “Mulle pole sobilik sellist nägu anum.”
Sujātā lausus: “Tee nii nagu soovid! Mina ei pane kellelegi rooga valmis anumist lahus.”
Nüüd võttis taibuolend pakikausi, Urubilvāst välja astus, päevahaku ajal lohede jõe – Nairañjanā jõe – ette astus. Pakikaussi ja ürpe otsa peal maha visates Nairañjanā jõkke sisse pääses koote jahutama.
Siis veel, palujavennad, kümblevale taibuolendile mitusada tuhat taevapoega taevaliku viiruki, sandli, pulbri, määrdega jõge tempisid. Ja viskasid vette mitmes toonis taevalikke lilli, mis olid taibuolendile ülistuse tegemiseks.
Tol korral oli veel nii, et Nairañjanā jõgi läbisegi kandis taevalikke lõhnu ja õisi. Ja seda lõhnavett, millega taibuolend kümbles, miljonid triljonid taevapojad üles viskasid, igaüks pühapaiga tarvis ja ülistuse tarvis oma häärberisse juhtis.
Ja neid kõiki juukseid-habemeid, mis taibuolendilt tulid, külatüdruk Sujātā – tehes “heaendelised” – pühapaiga tarvis ja ülistuse tarvis kinni haaras.
Ja jõest üles pääsenud taibuolend pikalikeeramise tungiga põndaku poole vaatas. Nüüd lohepiiga, kes oli Nairañjanā jões, tõusis üles maakamarale, ulatas taibuolendile mündist tublidusistme. Seal taibuolend sisse seadis, külatüdruk Sujātāle kaasaelamisest kinni võttes kuni tarvis meega piimatoitu nautles. Ja naudelnud, viskas kuldse kausi vajamata vedeliku sisse. Ja üksnes visatud, haaras selle lohevalitseja Ookean – kelles sündis meelehardus ja paljuarvestus –, oma häärberi poole palet pööras, ees seisis, tehes “ülistuse tarvis”.
Nüüd tuhande silmamunaga mõisalaastaja tulilinnu laadi valmis võlus, tuli välknokaga, alustas lohevalitseja Ookeani kõrvalt selle kuldse kausi äraviimist. Kui ei olnud võimalik, siis anus oma mittelaastamise laadiga. Kolmekümne kolme häärberisse juhtis ülistuse tarvis ja pühapaiga tarvis. mis kord kuus käima läks. Ja ka tänapäeval on kolmekümne kolme taevalise seas igal aastal käigus kausipäev.
Ja just selle tublidusistme lohepiiga kinni haaras pühapaiga tarvis ja ülistuse tarvis.
Ja otsani nautles, palujavennad, taibuolend paisutava toidu. Nüüd, kohe sel hetkel paistis taibuolendi soodsa jõu ja teadvuse jõu abiga kehas ennistine kena tooniga sinilootoslikkus, ja kolmkümmend kaks vägeva mehe märki ja kaheksakümmend täiendmääratlust, laialdane hiilgushelk. /—/