Ahv (NS 7)

Palujavennad, et lapsik lihtinimene, kes ei kuule, võõrduks, innuta jääks, vabaks saaks nelja vägeva tuletisega kehast!
Mis põhjusel? Nähtub, palujavennad, et sellel nelja vägeva tuletisega kehal on juurdekogumine ja kahandamine, juurdevõtt ja mahaviskamine.
Veel, lapsik lihtinimene, kes ei kuule, pole piisav võõrduma, innuta jääma ega vabaks saama sellest, mille kohta öeldakse “meelsus”, “aru” või “teadasaamine”.
Mis põhjusel? Lapsik lihtinimene, kes ei kuule, on pikka aega mängitanud, varjestanud, poputanud, juurde läinud, kinni võtnud: “See on minu oma! See olen mina! See on minu loomus!”
Sellepärast pole lapsik lihtinimene, kes ei kuule, piisav sellest võõrduma, innuta jääma ega vabaks saama.
Parem las läheb, palujavennad, lapsiku lihtinimesega, kes ei kuule, loomu poolest juurde just säärane nelja vägeva tuletisega keha, mitte aga teadasaamine.
Mis põhjusel? Nähtub, et nelja vägeva tuletisega keha on paigal kümme aastat, ka kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend, sada aastakest, mõni ju ka rohkem paigal, peletatav.
Seda, mille kohta öeldakse “meelsus”, “aru” või “teadasaamine”, läheb juba siis, kui möödas vaid ööpäev, kui möödas vaid tund, minut ja hetk, käima mitmeid-setmeid tõuge. Üks ilmub, et ilmuda, teine hävib, et hävida.
Nõndaviisi, nagu ahv ripuks puuharudel – kui ühest lahti tõmbab, ripub teisel. Seda, mille kohta öeldakse “meelsus”, “aru” või “teadasaamine”, läheb juba siis, kui möödas vaid ööpäev, kui möödas vaid tund, minut ja hetk, käima mitmeid-setmeid tõuge. Üks ilmub, et ilmuda, teine hävib, et hävida.
Ning õige kuulaja, kes kuuleb, seal juba tõsiselt hästi mõjul kohaleilmumisele tuumhaaval peale vaatab.
Niisiis, kergena tuntava puute mõjul ilmub kerge tundmus. Kes tunneb kerget, teadvustab tõelevastavalt, et “tunnen kerget tundmust”. Ning tänu kergena tuntava puute hävitusele hävib, raugeb maha, jahtub, läheb looja seegi, mis sellest sünnib – kergena tuntava puute mõjul ilmunud kerge tundmus.
Raskena tuntava puute mõjul ilmub raske tundmus. Kes tunneb rasket, teadvustab tõelevastavalt, et “tunnen rasket tundmust”. Ning tänu raskena tuntava puute hävitusele hävib, raugeb maha, jahtub, läheb looja seegi, mis sellest sünnib – raskena tuntava puute mõjul ilmunud raske tundmus.
Nõtke aruna tuntava puute mõjul ilmub nõtke aru tundmus. Nõtket aru tundev teadvustab tõelevastavalt, et “tunnen nõtke aru tundmust”. Ning tänu nõtke aruna tuntava puute hävitusele hävib, raugeb maha, jahtub, läheb looja seegi, mis sellest sünnib – nõtke aruna tuntava puute mõjul ilmunud nõtke aru tundmus.
Raske aruna tuntava puute mõjul ilmub raske aru tundmus. Rasket aru tundev teadvustab tõelevastavalt, et “tunnen raske aru tundmust”. Ning tänu raske aruna tuntava puute hävitusele hävib, raugeb maha, jahtub, läheb looja seegi, mis sellest sünnib – raske aruna tuntava puute mõjul ilmunud raske aru tundmus.
Selge vaatena tuntava puute mõjul ilmub selge vaade. Selge vaatega ja samasugune teadvustab tõelevastavalt, et “tunnen selget vaadet”. Ning tänu selge vaatena tuntava puute hävitusele hävib, raugeb maha, jahtub, läheb looja seegi, mis sellest sünnib – selge vaatena tuntava puute mõjul ilmunud selge vaade.
Tal tuleb pähe nii:
“Need tundmused sünnivad puutest, on puute esiletõusud, puute sünnipäraga, puute vallandumised. Seda ja seda puudet esile tõstes tõusevad esile need ja need tundmused. Seda ja seda puudet hävitades hävivad, raugevad maha, jahtuvad, lähevad looja need ja need tundmused. Õige kuulaja, kes nii näeb ja kuuleb, võõrdub laadist ja võõrdub ka tundmusest, täheldusest, valmistegijatest, teadasaamisest. Võõrdudes jääb innuta. Innuta jäädes vabaks saab. Vabaks saanul tuleb “olen vabaks saanud” teadmise nägemine. Sünd on mul kadunud, vaimutoimetus asupaigaks, teod on tehtud ja teadvustan, et järgmist tulemist pole.”