Esimene raamat

I

 

1.

 

On koidusoe ju tubli hobuse pea,

silmadeks päevajumal, hingeks tuuleõhk,

lahtine suu on üldrahvalik tuli,

tubli hobuse loomus on aasta.

Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs õhuruum, vats maa,

küljed on ilmakaared, küljeluud vahekaared,

liikmed on aastaajad, liigesed kuud ja poolkuud,

püsipaigad ööd ja päevad,

luud on tähed, liha taevaruum.

Seedeläga on kruus, soolikad hoovused,

maks ja kopsud mäed,

karvad rohi ja laaneisandad.

Esipool on tõusev, tagapool varisev,

kui tormleb, siis lööb pikne,

kui püherdab, siis müriseb kõu,

kui kuseb, siis sajab.

Tema kõne ongi kõne.

|| 1.1.1 ||

 

Päeva vägevus ju hobuse ette järgijaks sündis,

üsk tal idameres,

öö vägevus taha järgijaks sündis,

üsk tal läänemeres,

need vägevused olnud mõlemal pool hobust.

Ratsuna taevalisi kandis, välgutäkuna lõhnahaldjaid,

kärmana ebajumalaid, hobuna aruga inimesi.

Meri on ta kaim, meri on ta üsk.

|| 1.1.2 ||

 

2.

 

Esmalt polnud siin olemas midagi.

Nii oli surmaga kinni kaetud, eineisuga,

sest eineisu on surm.

Ta tegi aru, et “oleksin iseloomuga”,

ja toimetas palvetades,

palvetades sündisid tal veed.

“Palvetades tuli mul ju rõõm”

ongi sedasi paleustaja paleus.

Eks tule tollel ju rõõm,

kes nii tunneb paleustaja paleust.

|| 1.2.1 ||

 

Veed on ju palvekera.

See katt, mis oli vete peal, löödi kokku

ja sai maaks, sellel rassis.

Selle rassiva ja kuumava

särtsumaitse pani käima tule.

|| 1.2.2 ||

 

Ta töötles loomuse kolmeks,

kolmandik on ka päevakera ja kolmandik õhk.

Sel moel on hing kolmeti kohale asetatud.

Tema idakaar on pea, see ja too õlavarred,

tema läänekaar on nüüd saba, see ja too jalareied,

lõuna ja põhi on küljed.

Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs õhuruum, rinnaesine too.

Sedasi püsib vete sees paigas.

Nii tundes püsib ta paigas “kus iganes”.

|| 1.2.3 ||

 

Tal oli tung, et “sünniks mul teinegi loomus”,

aru abil kohtas ta sõbrapaarilist – kõnet.

Mis oli niisk, sellest tuli aasta,

eks enne seda aastat ei olnudki.

Selle aja teda ümmardas, kuni sai aasta,

selle aja järel välja tõmbas,

sündinu poole suu lahti ajas,

tegi “pahh!”, nõnda tuligi kõne.

|| 1.2.4 ||

 

Ta vaatles, et “kui selle lihaks murran,

saan ju vähem sööki”.

Selle kõnega, selle loomusega ta

tõmbas välja nii kõik, mis iganes on nii:

palved, urjad, loitsud, hümnid, urjamised, sünnijärjed, karjad.

Mida iganes ta välja tõmbas,

selle kohe söögiks hoidis,

“sööb ju kõike” on päevalise päevalisus.

Too saab kõike süüa ja kõigest söögi saab,

kes nii tunneb päevalise päevalisust.

|| 1.2.5 ||

 

Tal oli tung, et “suurema urjamisega suuremalt urjaksin”,

ning rassis ja kuumenes kuumusest.

Selle rassiva ja kuumava

toredus ja vaprus astusid minema,

on hinged ju toredus ja vaprus.

Kui hinged minema astusid,

siis ihu pundumiseks hoidis,

just ihus oli tal aru.

|| 1.2.6 ||

 

Tal oli tung, et “oleks mul tubli, seeläbi oleksin iseloomuga”,

selle peale tuli kohale hobune.

“Kui ta pundus, siis sai tubliks,”

säärane ongi hobutubliduse hobutubliduslikkus.

Eks tunne too ju hobutublidust, kes nii tunneb.

Arvas, et olgu ta kammitsemata,

aasta pärast raius ta oma loomule,

karjad kandis taevasustele,

sestap raiutakse märjakstehtud isanda sünnijärg kõigile taevalistele.

Hobutublidus on ju see, mis kuumab, aasta on ta loomus,

tuli on palvekera, ilmad on ta loomused,

sedasi on palvekera ja hobutublidus

vaid üksainus taevasus – surm.

Veelkordse surma alistuma paneb,

surm ei saa teda kätte,

surmast saab ta loomus,

kestab kogu oma jao,

saab üheks nende taevasustega.

|| 1.2.7 ||

 

3.

 

Eks olnud sünnijärjeisandal kaks – taevalised ja ebajumalad,

taevalised vähemad ja ebajumalad vanemad,

ilmades nad kemplesid.

Eks öelnud taevalised:

“Uhh, ületagem urjamisel ebajumalaid ülemlauluga!”

|| 1.3.1 ||

 

Eks öelnud nad kõnele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, kõne laulis neile ülemlaulu.

Laulis taevalistele selle naudingu, mis on kõnes,

selle hüva, mida sõnab, oma loomule.

Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.

Lippasid tema juurde, rebestasid patustusega.

Patustus ongi see, mis sõnab kohatut laadi,

just patustus on see.

|| 1.3.2 ||

 

Eks öelnud nüüd hingele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, hing laulis neile ülemlaulu.

Laulis taevalistele selle naudingu, mis on hinges,

selle hüva, mida haistab, oma loomule.

Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.

Lippasid tema juurde, rebestasid patustusega.

Patustus ongi see, mis haistab kohatut laadi,

just patustus on see.

|| 1.3.3 ||

 

Eks öelnud nüüd silmadele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, silmad laulsid neile ülemlaulu.

Laulis taevalistele selle naudingu, mis on silmades,

selle hüva, mida näeb, oma loomule.

Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.

Lippasid tema juurde, rebestasid patustusega.

Patustus ongi see, mis näeb kohatut laadi,

just patustus on see.

|| 1.3.4 ||

 

Eks öelnud nüüd kõrvadele: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, kõrvad laulsid neile ülemlaulu.

Laulis taevalistele selle naudingu, mis on kõrvades,

selle hüva, mida kuuleb, oma loomule.

Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.

Lippasid tema juurde, rebestasid patustusega.

Patustus ongi see, mis kuuleb kohatut laadi,

just patustus on see.

|| 1.3.5 ||

 

Eks öelnud nüüd arule: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, aru laulis neile ülemlaulu.

Laulis taevalistele selle naudingu, mis on arus,

selle hüva, mida kujutleb, oma loomule.

Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.

Lippasid tema juurde, rebestasid patustusega.

Patustus ongi see, mis kujutleb kohatut laadi,

just patustus on see.

Ning nii tõmbasid taevasusi patustustega kokku,

nii neid rebestasid patustusega.

|| 1.3.6 ||

 

Eks öelnud nüüd hingele suumulgus: “Laula meile ülemlaulu!”

Nõndaks, see hing laulis neile ülemlaulu.

Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.

Lippasid tema juurde, püüdsid patustusega rebestada.

Nõnda nagu mullatükk puruneb kaljut rünnates,

eks nemadki igale poole purunesid ja soiku vajusid.

Selle peale said taevalised ülemaks kui ebajumalad.

On loomuldasa ja heidutab vaenuvelled, kes nii tunneb.

|| 1.3.7 ||

 

Eks nad öelnud: “Kuhu küll ta sai,

kes sedamoodi meie külge kinnistus?”

“See on suumulgu sees.”

Ta on Ayāsya Āṅgirasa,

sest on liikmete maitse.

|| 1.3.8 ||

 

See taevasus on ju “kauge” nimega,

sest surm on temast kaugel.

Eks ole surm ju kaugel tollest, kes nii tunneb.

|| 1.3.9 ||

 

See taevasus taevasuste patustuse – surma – ju eemale lõi,

läkitas selle ilmakaarte lõppu,

kus see nende patustused maha pani.

Sestap pole vaja käia lõpus ega inimese juures,

“et ma ei käiks patustuse – surma – järel!”

|| 1.3.10 ||

 

See taevasus taevasuste patustuse – surma – ju eemale lõi,

surma neist nüüd mööda kandis.

|| 1.3.11 ||

 

Esmalt ju ta kõnest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast tuli,

tuli see surmast jagu sai ja valgustab tagapool.

|| 1.3.12 ||

 

Nüüd hingest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast õhk,

õhk see astus surma taha ja kumab.

|| 1.3.13 ||

 

Nüüd silmadest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast päevakera,

see päevakera astus surma taha ja kuumab.

|| 1.3.14 ||

 

Nüüd kõrvadest mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tulid temast ilmakaared,

ilmakaared need astusid surma taha.

|| 1.3.15 ||

 

Nüüd arust mööda kandis.

Kui surmast vabaks pääses, tuli temast kuuketas,

kuu see astus surma taha ja hiilgab.

Eks kanna see taevasus tolle ju surmast mööda,

kes nii tunneb.

|| 1.3.16 ||

 

Nüüd laulis oma loomule söödava söögi.

Sest kui mõni söök on söödav,

siis sööb seda just see

ja püsib siin paigas.

|| 1.3.17 ||

 

Taevalised rääkisid:

“Seesugune on ju nii kõik, mis on söök,

laulsid selle oma loomule.

Anna sellest söögist jao järgi meilegi!”

“Olgu, kogunege minu sisse!”

Nõnda siis läksid ümberkaudsed tema sisse.

Sestap kui ta sööki sööb, lepivad nad sellega.

Eks kogunevad ju ise sellise sisse.

On lähedane, omadest tähtsaim, esimees, söögisööja, kuningas,

kes nii tunneb.

Ja kes ihkab olla omade seas nagu too, kes seda tunneb,

eks ei saa ümmardajatele paslikuks,

ent kes seda nüüd mõikab

ja seejärel soovib ju ümmardada ümmardajaid,

eks saab ümmardajatele paslikuks.

|| 1.3.18 ||

 

Ta on Ayāsya Āṅgirasa,

sest on liikmete maitse,

hing on ju liikmete maitse.

Sest et hing on ju liikmete maitse,

mistahes liikmest hing minema astub,

kohe see ka kuivab.

Sest ta on ju liikmete maitse.

|| 1.3.19 ||

 

Ning ta on ka lopsakaisand.

Kõne on ju lopsakas ja tema selle isand,

sestap ongi lopsakaisand.

|| 1.3.20 ||

 

Ning ta on ka vaimuisand.

Kõne on ju vaim ja tema selle isand,

sestap ongi vaimuisand.

|| 1.3.21 ||

 

Ning ta on ka loits.

Kõne on ju loits,

ta on “tema” ja “vunk”,

selline on loitsu loitslus.

Ning et on sama lendsipelgaga, sama kihulasega, sama lohega,

sama kolme maailmaga, sama kõigega,

sestap siis ongi loits.

Loitsuga sama rakenduse ja sama ilma pälvib,

kes nii tunneb seda loitsu.

|| 1.3.22 ||

 

Ning ta on ju ülemlaul.

Hing on ju ülal,

sest nii kõige ülatoeks on hing.

Kõne on ju laul,

“ülal” ja “laul” on ülemlaul.

|| 1.3.23 ||

 

Eks ka Brahmadatta Caikitāneya öelnud valitsejat mekkides:

“Lennutagu valitseja mul pea otsast,

kui Ayāsya Āṅgirasa laulis ülemlaulu teisiti!”

Sest ta laulis ülemlaulu just kõne ja hingega.

|| 1.3.24 ||

 

Kes tunneb loitsu omapära,

eks temagi saa omapära,

selle omapära on ju jõmin.

Sestap otsigu kahingut tehes jõminat kõnes,

tehku kahingut jõminal avalduva kõnega!

Sestap tahetakse näha just jõminal urjamist,

too on saanud nüüd omapära.

Eks too saagi omapära,

kes nii tunneb loitsu omapära.

|| 1.3.25 ||

 

Kes tunneb loitsu head tooni,

eks temagi saa hea tooni,

selle hea toon on ju jõmin.

Eks too saagi hea tooni,

kes nii tunneb loitsu head tooni.

|| 1.3.26 ||

 

Kes tunneb loitsu püsipaika,

eks vastavalt paigas püsib,

selle püsipaik on ju kõne.

Lauldakse, et “kõnes püsib paigas seesinane hing”,

ning eks mõni lausu ka, et “söögis”.

|| 1.3.27 ||

 

Nüüd siis kumendusi, mis üles kerkivad.

Kui ettehõiskaja kord loitsu ette hõiskab,

pomisegu ta ette hõisates sedasi:

“Läkita mind olematust oleva juurde!

Läkita mind pimedusest tähevoo juurde!

Läkita mind surmast surematu juurde!”

Kui ta lausub “läkita mind olematust oleva juurde!”,

surm on ju olematu ja olev surematu,

siis lausub “läkita mind surmast surematu juurde!”

ehk “tee mind surematuks!”

Kui “läkita mind pimedusest tähevoo juurde!”,

surm on ju pimedus, tähevoog surematu,

siis lausub “läkita mind surmast surematu juurde!”

ehk “tee mind surematuks!”

Kui “läkita mind surmast surematu juurde!”,

siis selles polegi varjatut.

Nüüd need teised hõiskelaulud,

las laulab nendega oma loomule söödavat sööki!

Ja sestap tehku nende seas valik –

see tung, mille järele on tung.

Ülemlaulja, kes seda tunneb, oma loomule või urjalisele

selle tungi laulab, mille järele on tung,

eks ole see ka ilmaalistaja.

Eks looda mitte jääda ilmata,

kes nii tunneb loitsu.

|| 1.3.28 ||

 

4.

 

Nii oli esmalt olemas vaid loomus, mehe viisil.

Ta vaatles ega näinud teist kui oma loomus.

Esmalt vestis, et “mina olen olemas”,

sedasi tuli nimeks “mina”.

Sestap ütleb kutsutu praegugi esmalt “see olen mina”

ja edasi räägib nüüd teise nime, mis tal on.

Too, kes enne kõike seda

kõigi patustuste soojust kogus,

on sellepärast mees.

Eks too ju tolle soojust kogub,

kes ihkab tulla enne toda, kes nii tunneb.

|| 1.4.1 ||

 

Ta oli hirmul,

sestap ollakse üksinda hirmul.

Eks ta vaadelnud:

“Kui teist peale minu ei ole olemas,

mispärast küll olen hirmul?”

Selle peale hirm tal mõõnas,

sest mispärast olla hirmul?

Tuleb hirm ju tänu teisele.

|| 1.4.2 ||

 

Ega ta ka rahu leidnud,

sestap üksinda ei leia rahu,

ta otsis teist.

Eks olnud ta seesugune,

otsekui embusse langenud naine ja mehike.

Pani oma loomu kahte langema,

seepeale tulid isand ja emand.

Eks lausunud Yājñavalkya just sellepärast,

et “ise on nii nagu pool pügalat”.

Sellepärast täidabki naine selguse,

pärast seda, kui toda kohtas, sündisid aruga inimesed.

|| 1.4.3 ||

 

Eks too vaadelnud:

“Kuidas küll andis oma loomust mulle sünni

ja siis kohtab? Uhh, et ma pääseksin!”

Temast sai lehm, tollest sõnniline,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid lehmad.

Ühest sai mära, teisest täkk,

ühest emaeesel, teisest isaeesel,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid kabjakandjad.

Ühest sai kits, teisest sokk,

ühest lammas, teisest jäär,

kes teda kohtas,

sedasi sündisid talled.

Nii tõmbas kuni sipelgateni välja kõik, kes iganes on sõbrapaarid.

|| 1.4.4 ||

 

Tema tundis, et “ma olen ikka ju väljatõmme,

sest nii kõik ma välja tõmbasin”,

sedasi tuli väljatõmme.

Eks too tule tema väljatõmbes,

kes nii tunneb.

|| 1.4.5 ||

 

Nüüd ka läbi hõõrus,

suust ja kätest kui üsast tõmbas ta välja tule.

Sestap on nad mõlemad seest karvutud,

sest üsk on seest karvutu.

Kuigi lausutakse, et “urja seda, urja toda!”,

on iga üksik taevaline vaid tema äratõmme,

sest kõik taevalised on vaid tema.

Kui miski on nüüd nii niiske,

siis selle niisast välja tõmbas,

ning see on leotis.

Seesugune on ju nii kõik, söök ja söögisööja,

leotis on söök, tuli on söögisööja.

Sedasi on vaimust vallatõmme.

Et tõmbas välja tähtsamad taevalised,

et surelikuna ka surematud välja tõmbas,

sestap on vallatõmme.

Eks too tule tema vallatõmbes,

kes nii tunneb.

|| 1.4.6 ||

 

Eks nii oli tollal käsitlemata,

seda käsitlesid nimi ja laad,

“nimi on see ja laad on too”.

Nii on ka praegu, seda käsitlevad nimi ja laad,

“nimi on see ja laad on too”.

Ta sisenes siia, suisa kuni küüneotsteni,

otsekui väits oleks pandud väitsatuppe

või igaühetoitja igaühetoitja pessa.

Teda ei näe, sest teda pole tervikuna,

sissehingava nimeks on hing, sõnaval kõne,

nägeval silmad, kuulval kõrvad, arutaval aru,

need on tema teonimed.

Kellele istub siit iga üksikult, too ei tunne,

sest see, mis on üksikult, pole tervikuna.

Las istub, et on vaid “loomus”,

sest siis tulevad kõik ühiselt.

Neil kõigil on vaja reastada see, mis on loomus,

sest kõiki neid tunneb selle abil.

Eks avaneks ju ridade abil,

ning too avastab kuulsuse ja kuulutamise,

kes nii tunneb.

|| 1.4.7 ||

 

Sedasi on meeldivam kui poeg, meeldivam kui varandus,

meeldivam kui teised ja kõigest vahetum see, mis on loomus.

Kes räägib, et rääkida meeldivat teisest kui loomus,

eks maini ju see pealik, et “meeldiv hakkab hävima”.

Las istub, et vaid loomus on meeldiv.

Kellele istub, et vaid loomus on meeldiv,

tolle meeldiv ei kõdune.

|| 1.4.8 ||

 

Lausutakse, et “kui aruga inimesed arvavad,

et vaimutarkuse abil saab tulla kõik,

siis kuidas tundis vaim, et see kõik tuli?”

|| 1.4.9 ||

 

Nii oli esmalt olemas ju vaim,

ta vaid tundis oma loomu, et “mina olen vaim”,

sestap sai tast kõik.

Ta oli ka see taevaline, kes iganes üles ärkas,

niisamuti ärgas ja aruga inimene.

Eks seda nähes küünitas ärgas Vāmadeva,

et “mina sain inimaruks ja päevajumalaks”.

Nii on ka praegu, kes tunneb, et “mina olen vaim”,

tollest saab nii kõik.

Koguni kanged taevalised ei ole ta pealikud,

sest temast saab nende loomus.

Kellele nüüd istub, et taevasus on teine

ehk “tema on üks ja mina teine”, too ei tunne,

vaid on justnagu kari taevaliste jaoks.

Eks nagu paljupealine kari naudib ju aruga inimest,

nii naudib igaüks meestest taevalisi,

ning juba see pole meeldiv, kui üks karjast ära võtta,

aga kui lausa palju?

Sestap pole neile meeldiv,

kui aruga inimesed seda tunneksid.

|| 1.4.10 ||

 

Nii oli esmalt üksi olemas ju vaim,

ta oli üksi ja lahti tulemata.

Ta tõmbas valla tähtsama laadi, ülikkonna,

niisugused ülikkonnad on taevaliste seas:

vürst, vetevaim, leotis, kisa,

sombupilv, ohjeldaja, surm, pealik.

Sestap pole ülemat ülikkonnast.

Sestap istub valitsejaleotise juures vaimulik ülikust allpool.

Just ülikkonna sekka asetab ta toreduse.

Ülikkonna üsk on seesama, mis on vaim,

sestap siis, kui ka valitseja ülendub,

toetab oma üsa maha lõpuks vaim,

ning kes seda kahjustab, too ründab oma üska

ja saab eriti patuseks, nagu tähtsamat kahjustades.

|| 1.4.11 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning tõmbas välja tootmise,

taevasündide hulgas loetakse nad üles nii:

hüved, kisad, päevakerad,

igasugused taevalised, iilid.

|| 1.4.12 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning tõmbas välja õitsetaja moodi sulastoonilise.

Ta on ju õitsetaja,

sest ta paneb õitsema nii kõik, mis iganes on nii.

|| 1.4.13 ||

 

Ta oli ikka lahti tulemata

ning tõmbas valla tähtsama laadi, hoidja,

ning seesugune hoidja on ülikkonna ülikkond,

sestap ei ole hoidjast ülemat.

Jõuetum loodab nüüd jõulisemat lüüa hoidja abil,

mis on nagu valitseja,

hoidja on ju seesama mis olemus.

Sestap lausutakse olemuse sõnajale, et “sõnab hoidjat”,

ning hoidja sõnajale, et “sõnab olemust”,

sest need mõlemad on sama.

|| 1.4.14 ||

 

Sedasi on vaim, ülikkond, tootmine ja sulane.

Vaim sai tule abil taevaliste sekka, aruga inimeste sekka vaimulikuna,

üliku abil ülikuna, tootja abil tootjana, sulase abil sulasena.

Sestap otsitakse ilma taevaliste sekka tule kaudu,

aruga inimeste sekka vaimuliku kaudu,

sest vaim on nende kahe laadi abil.

Eks too ju nüüd, kes sellest ilmast

edasi käib nägemata, et on oma ilm,

mittetundjana ei naudi seda,

vaid on nagu järele ütlemata varamu

või mõni teine tegemata tegu.

Eks ka siis ju, kui selle mittetundja väga soodsa teo teeb,

see lõpuks tal vaid kaob.

Las istub, et vaid loomus on ilm.

Kui istub, et vaid loomus on ilm,

eks tolle teod ei kao,

sest mis iganes tung on loomuldasa,

siis selle ka välja tõmbab.

|| 1.4.15 ||

 

Loomus on nüüd ju kõigi tulnute ilm.

Kui keegi ohverdab, kui urjab,

siis seeläbi on taevaliste ilm,

ning kui järele räägib,

siis seeläbi ärksate,

ning kui esiisadele laua täidab, kui sünnijärge otsib,

siis seeläbi esiisade,

ning kui annab aruga inimestele ulualust, kui einet,

siis seeläbi aruga inimeste,

ning kui avastab karjadele heina ja vee,

siis seeläbi karjade,

ning millest ta kojas kiskjad, linnud, isegi sipelgad elatuvad,

siis seeläbi on nende ilm.

Eks nii nagu ju ei otsita oma ilma jaoks murdumist,

eks nii otsi kõikjal ka kõik tulnud, et ei murduks too, kes tunneb.

Sedasi on ju tunda, kui arutleda.

|| 1.4.16 ||

 

Nii oli esmalt üksi olemas vaid loomus.

Tal oli tung, et “oleks mul nüüd kaasa, sünde jätkaksin!

Oleks mul nüüd varandus, tegusid teeksin!”

Seesugune on ju tung,

et otsideski ei avastaks sellest suuremat.

Sellepärast praegugi on üksinda tung,

et “oleks mul nüüd kaasa, sünde jätkaksin!

Oleks mul nüüd varandus, tegusid teeksin!”

Kuni neist igaüht kätte ei saa,

seni arvab, et teda pole tervikuna.

Kuidas olla tal terviklikult:

aru on tema loomus,

kõne on kaasa,

hing on sünnijärg,

silmad on inimaruline varandus,

sest avastab teda silmadega,

ent kõrvad taevalik,

sest kuuleb teda kõrvadega.

Tema tegu on vaid loomus,

sest loomu poolest tegusid teeb.

Sedasi on urjamine viieti,

kari viieti, mees viieti.

Viieti on nii kõik, mis iganes on nii.

Too saab kätte nii kõik, kes nii tunneb.

|| 1.4.17 ||

 

5.

 

“Kui isa tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki sünnitas,

siis üks neist hoiab omavahel ühte, kaks andis taevalistele,

kolm tegi oma loomule, ühe pakkus karjadele,

seal püsib paigas kõik, mida sisse hingab või ka mitte.

Miks nad ei kao, kui koguaeg süüakse?

Kes tunneb ju kadumatut,

too sööb sööki esipoolega,

läheb külla taevalistele ja elatub jaksust.”

Nõnda on kuulutused.

|| 1.5.1 ||

 

“Kui isa sünnitas tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki” –

isa sünnitas seega tubliduse ja kuumuse abil.

“Siis üks neist hoiab omavahel ühte” –

nii hoiab tal just see söök omavahel ühte, mis on söödav,

ning too, kellele see istub,

ei pöördu lahku patustusest,

sest see on segu.

“Kaks andis taevalistele” –

ohvri ja eriohvri,

sestap tuuakse taevalistele ohvreid ja eriohvreid,

ning nende kohta lausutakse siis “kuuloomine” ja “täiskuu”.

Sestap ärgu urjatagu urjamise pärast!

“Ühe pakkus karjadele” –

see on joogipiim,

sest esmalt elatuvad aruga inimesed ja karjad just joogipiimast.

Sestap annavad vastsündinule esmalt lakkuda selitatud võid

või panevad ta tissi külge,

sündinud vasika kohta lausutakse siis, et on “ilma heinata”.

“Seal püsib paigas kõik, mida sisse hingab või ka mitte” –

sest joogipiimas püsib paigas nii kõik, mida sisse hingab või ka mitte.

Kuigi lausutakse ka nii,

et “kes aasta joogipiima ohverdab,

veelkordse surma alistuma paneb”,

siis ärgu tundugu nõnda!

Vaid selle päeva jagu, mil ohverdab,

nii tundes veelkordse surma alistuma paneb,

sest pakub kogu söödava söögi taevalistele.

“Miks nad ei kao, kui koguaeg süüakse?” –

mees on ju kadumatu,

sest on nii, et ta sünnitab veel ja veel sööki.

“Kes ju tunneb kadumatut” –

mees on ju kadumatu,

sest on nii, et ta sünnitab sööki mõistusega mõistes ja tegudega.

Kui ta seda ei teeks, eks siis kaoks.

“Too sööb sööki esipoolega” –

esipool on suu, seega “suuga”.

“Läheb külla taevalistele ja elatub jaksust” on kiidulaul.

|| 1.5.2 ||

 

“Kolm tegi oma loomule” –

aru, kõne ja hinge tegi oma loomule.

“Olin aruga teisal ega näinud,

olin aruga teisal ega kuulnud” –

sest just aruga näeb, aruga kuuleb.

Tung, kujuvõtt, kõhklus, usk, uskmatus,

hoidmine, hoidmatus, häbi, mõistus, hirm

on kõik just aru.

Sestap teab isegi seljatagust puudutust aruga.

Kui on mingi hääl, on see aga kõne,

sest see püüdleb otsa poole, ent too mitte.

Hing, väljahõng, põimhõng, ülahõng, kokkuhõng, hõngus

on kõik just hing.

Koosneb loomus ju nendest:

kõnest, arust ja hingest.

|| 1.5.3 ||

 

Sellised on kolm ilma:

kõne on siinne ilm,

aru on õhuruumi ilm,

hing on too ilm.

|| 1.5.4 ||

 

Sellised on kolm varamut:

kõne on palvete varamu,

aru on urjade varamu,

hing on loitsude varamu.

|| 1.5.5 ||

 

Sellised on taevalised, esiisad ja aruga inimesed:

kõne on taevalised,

aru on esiisad,

hing on inimarukad.

|| 1.5.6 ||

 

Sellised on isa, ema ja sünnijärg:

aru on isa,

kõne on ema,

hing on sünnijärg.

|| 1.5.7 ||

 

Sellised on teada saadud, püüd teada saada ja teada saamata.

Kui miski on teada saadud,

on sel kõne laad,

sest kõne on teada saadud,

ning sel moel turvab teda kõne.

|| 1.5.8 ||

 

Kui miski on püüd teada saada,

on sel aru laad,

sest aru on püüd teada saada,

ning sel moel turvab teda aru.

|| 1.5.9 ||

 

Kui miski on teada saamata,

on sel hinge laad,

sest hing on teada saamata,

ning sel moel turvab teda hing.

|| 1.5.10 ||

 

Kõne ihuks on maa,

tähevoo laadiks tuli.

Kuhu ulatub kõne,

sinnani on maad,

sinnani ka tuld.

|| 1.5.11 ||

 

Aru ihuks on nüüd taevalagi,

tähevoo laadiks päevakera.

Kuhu ulatub aru,

sinnani on taevalage,

sinnani ka päevakera.

Nood kaks sõbrapaarina kohtunud,

sedasi sündis hing.

Ta on vürst,

ta on vastaseta,

vastane on ju teine.

Ei saa too vastast, kes nii tunneb.

|| 1.5.12 ||

 

Hinge ihuks on nüüd veed,

tähevoo laadiks kuu.

Kuhu ulatub hing,

sinnani on veed,

sinnani ka kuud.

Nad on kõik samased, kõik otsata.

Eks too, kellele istub, et “nad saavad otsa”,

alistab otsasaava ilma,

eks too nüüd, kellele istub, et “nad on otsata”,

alistab otsata ilma.

|| 1.5.13 ||

 

Sünnijärjeisand on aasta, osi tal kuusteist.

Viisteist osa on tal ööd,

ning ta kuueteistkümnes osa on kindel.

Vaid ööd tal täituvad ja kaovad,

noorkuu ööl ta kuueteistkümnenda osaga

nii kõigi hingeümmardajate sisse saab,

seejärel sünnib hommikul.

Sestap ärge katkestage sel ööl hingeümmardajal hinge,

isegi sisalikul, et seda taevasust hällitada!

|| 1.5.14 ||

 

Sünnijärjeisand on ju aasta, mil osi kuusteist,

säärane on ka mees, kes seda tunneb.

Viisteist osa on tal varandus,

ning ta kuueteistkümnes osa on loomus.

Vaid varandus tal täitub ja kaob,

sedasi on loomus ta nabakoht, varandus jäse.

Sestap ka siis, kui kõik vanub vanunuks,

ent loomu poolest ollakse elus,

lausutakse, et “läksid vaid jäsemed”.

|| 1.5.15 ||

 

On ikka nüüd ju kolm ilma:

aruga inimeste ilm, esiisade ilm, taevaliste ilm.

Aruga inimeste ilm on vaja alistada pojaga,

mitte teiste tegudega,

esiisade ilm tegudega,

taevaliste ilm tarkusega.

Taevaliste ilm on ju ilmadest tähtsaim,

sestap lauldakse kiitust tarkusele.

|| 1.5.16 ||

 

Nüüd siis üleandmine, kui arvab, et peab edasi käima.

Lausus nüüd pojale:

“Sa oled vaim, sa oled urjamine, sa oled ilm.”

Poeg lausus vastu:

“Ma olen vaim, ma olen urjamine, ma olen ilm.”

Kuigi on ju mõndagi järeleöeldut,

on kõik see ühtselt “vaim”,

kuigi on ju mõnedki urjamised,

on kõik nad ühtselt “urjamine”,

kuigi on ju mõnedki ilmad,

on kõik nad ühtselt “ilm”,

seesugune on ju nii kõik,

“las siitpeale mind, kes olen kõike seda, nautida saab”.

Sestap lausutakse, et õpetatud poeg on “ilmasammas”,

sestap teda õpetatakse.

Kui selle tundja siinsest ilmast edasi käib,

siis läheb koos nonde hingedega nüüd poja sisse.

Kui tal sai midagi töllakalt tehtud,

siis poeg vabastab ta kõigest,

sestap on nimeks “poeg”.

Poja kaudu temagi ses ilmas paigas püsib,

tema sisse lähevad nüüd surematud taevalised hinged.

|| 1.5.17 ||

 

Maast ja tulest läheb taevane kõne tema sisse.

See on ju taevane kõne,

misläbi saadakse see, mida iganes sõnatakse.

|| 1.5.18 ||

 

Taevast ja päevakerast läheb taevane aru tema sisse.

See on ju taevane aru,

misläbi õndsaks saab ning ei valule enam.

|| 1.5.19 ||

 

Vetest ja kuukettast läheb taevane hing tema sisse.

See on ju taevane hing,

mis nii toimides kui toimimata

ei piinle ega murdu enam.

Selle tundjast saab kõigi tulnute loomus,

ta on justnagu taevasus.

Nii nagu kõik tulnud turvavad taevasust,

eks turva kõik tulnud ka selle tundjat.

Ning kui sünnijärjed millegi pärast valulevad,

jääb see ikkagi vaid neile,

eks lähe taevaliste juurde ju vaid soodne, mitte patt.

|| 1.5.20 ||

 

Nüüd siis tavade arutelu.

Eks sünnijärjeisand tõmmanud teod välja,

need väljatõmmatud üksteisega kemplesid.

“Vaid mina asun sõnama,” hoidis kinni kõne,

silmad “mina nägema”, kõrvad “mina kuulma”,

ka teised teod oma tegude kombel.

Rassimise kombel tuli surm,

ohjesse võttis, kätte nad sai.

Kätte saanud, surm nad kammitses.

Sestap rassib kõne, rassivad silmad, rassivad kõrvad.

Ent toda ei saanud nüüd kätte,

seda hinge, mis on keskmes.

Teised hoidsid kinni teadmisest,

et “too on meist ju tähtsaim,

mis nii toimides kui toimimata

ei piinle ega murdu enam.

Uhh, saagem kõik just tema laadi!”

Nad said kõik just tema laadi,

sestap loetakse neid tema järgi “hingedeks”.

Eks peeta ju ka perekonda ikka tolle järgi silmas,

kui on perekonnas too, kes nii tunneb.

Ning eks selle tundjaga kempleja kuivetub,

eks kuivetudes lõpuks ka sureb.

Nii palju loomuse kohta.

|| 1.5.21 ||

 

Nüüd taevasuste kohta.

“Mina asun lõkendama,” hoidis kinni tuli,

päevakera “mina kuumama”, kuuketas “mina hiilgama”,

ka teised taevasused oma taevasuste kombel.

Nõnda nagu hingede keskmes on hing,

seesugune on taevasustel õhk,

sest teised taevasused varisevad alla, õhk mitte.

Õhk on loojumatu taevasus.

|| 1.5.22 ||

 

Nüüd selline kuulutus.

“Kustkohast päevajumal tõuseb

ja kuhu looja läheb” –

hingest ta ju tõuseb ja hinge loojub.

“Sellise hoidja tegid taevalised,

ta on tänasel päeval, ta on ka homme” –

milleks nad toona hoidsid,

just seda teevad ju ka tänasel päeval.

Sestap toimetada ühtainsat tava,

hingata sisse ja välja: “Ärgu saagu patustus – surm – mind kätte!”

Ning kui toimetada ja soovida suuta see saavutada,

siis alistab selle taevasusega sama rakenduse ja sama ilma.

|| 1.5.23 ||

 

6.

 

Nii on ju kolm: nimi, laad ja tegu.

Neist nimede ütelus on “kõne”,

sest sellest tõusevad üles kõik nimed.

See on nende loits,

sest on samane kõigi nimedega,

see on nende vaim,

sest ümmardab kõiki nimesid.

|| 1.6.1 ||

 

Laadide ütelus on nüüd “silmad”,

sest sellest tõusevad üles kõik laadid.

See on nende loits,

sest on samane kõigi laadidega,

see on nende vaim,

sest ümmardab kõiki laade.

|| 1.6.2 ||

 

Tegude ütelus on nüüd “loomus”,

sest sellest tõusevad üles kõik teod.

See on nende loits,

sest on samane kõigi tegudega,

see on nende vaim,

sest ümmardab kõiki tegusid.

Sedasi on kolmik, ent see on üksainus loomus,

loomus on üksainus, ent on kolmik,

sedasi on surematu olemusega varjatud.

Hing on ju surematu,

nimi ja laad on olemus,

hing on nendega varjatud.

|| 1.6.3 ||