Esimene raamat
I
1.
On koidusoe ju tubli hobuse pea,
silmiks päike, hingeks tuul,
lahtine suu on üldrahvalik tuli,
aastaring on tubli hobuse loomus.
Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs õhuruum, vats maa,
küljed on ilmakaared, küljeluud vahekaared,
liikmed on aastaajad, liigesed kuud ja poolkuud,
püsimispaigad ööd ja päevad, luud tähed, liha taevaruum.
Seedeläga on liiv, soolikad hoovused,
maks ja kopsud mäed, karvad rohi ja saluisandad.
Esipool on tõusev, tagapool varisev,
kui tormleb, siis lööb pikne,
kui püherdab, siis müriseb kõu,
kui kuseb, siis sajab.
Tema kõne ongi kõne.
|| 1.1.1 ||
Päeva vägevus ju hobuse ette järgijaks sündis,
üsk tal idameres,
öö vägevus taha järgijaks sündis,
üsk tal läänemeres,
need vägevused olnud mõlemal pool hobust.
Ratsuna taevalisi kandis, välgutäkuna lõhnahaldjaid,
suksuna ebajumalaid, hobuna inimesi.
Meri on ta kaim, meri on ta üsk.
|| 1.1.2 ||
2.
Esmalt polnud siin olemas midagi.
Nii oli surmaga kinni kaetud, eineisuga,
sest eineisu on surm.
Ta tegi aru, et “oleksin iseloomuga”,
ja toimetas palvetades,
palvetades sündisid tal veed.
“Palvetades tuli mul ju hõlp”
ongi sedasi palavdaja palavus.
Eks tule tollel ju hõlp,
kes nii tunneb palavdaja palavust.
|| 1.2.1 ||
Veed on ju palavane.
Katt, mis oli vete peal, löödi kokku
ja see sai maaks, sellel rassis.
Selle rassiva ja kuumava
särtsumaitse pani käima tule.
|| 1.2.2 ||
Ta töötles loomuse kolmeks,
kolmandik on ka päevapaiste ja kolmandik õhk.
Sel moel on hing kolmeviisiline.
Tema idakaar on pea, see ja too õlavarred,
ta läänekaar on nüüd saba, see ja too jalareied,
lõuna ja põhi on küljed.
Tagaselg on taevalagi, kõhuõõs õhuruum, rinnaesine too.
Sedasi püsib vete sees paigas.
Nii tundes püsib ta paigas “kus iganes”.
|| 1.2.3 ||
Tal oli tung, et “sünniks mul teinegi loomus”,
aru abil kohtas ta sõbrapaarilist – kõnet.
Sellest, mis oli niisk, tuli aastaring,
eks aastaringi enne seda ei olnudki.
Selle aja teda tassis, kuni aastaring,
pärast seda aega tõmbas välja,
sündinu poole suu lahti ajas,
tegi “pahh!”, nõnda tuligi kõne.
|| 1.2.4 ||
Ta vaatles, et “kui selle lihaks murran,
saan ju vähem sööki”.
Selle kõnega, selle loomusega ta
tõmbas välja nii kõik, mis iganes on:
palved, urjad, loitsud, hümnid, urjamised, sünnijärjed, karjad.
Kohe kui ta midagi välja tõmbas,
võttis hoiaku seda süüa,
“sööb ju kõike” on päevalise päevalisus.
Too saab kõike süüa ja kõigest söögi saab,
kes nii tunneb päevalise päevalisust.
|| 1.2.5 ||
Tal oli tung, et “enama urjamisega enam urjaksin”,
ta rassis ja kuumenes kuumusest.
Selle rassiva ja kuumava
üllus ja vaprus astusid minema,
on hinged ju üllus ja vaprus.
Kui hinged minema astusid,
siis võttis hoiaku ihu paisutada,
just ihus oli tal aru.
|| 1.2.6 ||
Tal oli tung, et “oleks mul tubli, seeläbi oleksin iseloomuga”,
selle peale tuli kohale hobune.
“Kui ta paisus, siis sai tubliks,”
säärane ongi hobutubliduse hobutubliduslikkus.
Eks tunne too ju hobutublidust, kes nii tunneb.
Arvas, et olgu ta kammitsemata,
aastaring hiljem raius ta oma loomule,
karjad kandis taevasustele,
sestap raiutakse märjakstehtud isanda sünnijärg kõigile taevalistele.
Hobutublidus on ju see, mis kuumab, aastaring on ta loomus,
tuli on palavane, ilmad on ta loomused,
sedasi on palavane ja hobutublidus
vaid üksainus taevasus – surm.
Veelkordse surma ära alistab,
surm ei saa teda kätte,
surmast saab ta loomus,
kestab kogu oma jao,
saab üheks nende taevasustega.
|| 1.2.7 ||
3.
Eks isanda sünnijärge on kahtmoodi, taevalised ja ebajumalad,
neist taevalised vähemad ja ebajumalad vanemad,
ilmades nad kemplesid.
Eks öelnud taevalised:
“Uhh, ületagem urjamisel ebajumalaid ülemlauluga!”
|| 1.3.1 ||
Eks öelnud nad kõnele: “Laula meile ülemlaulu!”
Nõndaks, kõne laulis neile ülemlaulu.
Mis on kõnes nauding, selle laulis taevalistele,
mis hüvangut sõnab, selle oma loomule.
Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.
Tema manu lippasid, purustasid patususega.
Patusus ongi see, mis sõnab kohatut laadi,
just patusus on see.
|| 1.3.2 ||
Eks öelnud nüüd hingele: “Laula meile ülemlaulu!”
Nõndaks, hing laulis neile ülemlaulu.
Mis on hinges nauding, selle laulis taevalistele,
mis hüvangut haistab, selle oma loomule.
Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.
Tema manu lippasid, purustasid patususega.
Patusus ongi see, mis haistab kohatut laadi,
just patusus on see.
|| 1.3.3 ||
Eks öelnud nüüd silmadele: “Laula meile ülemlaulu!”
Nõndaks, silmad laulsid neile ülemlaulu.
Mis on silmis nauding, selle laulis taevalistele,
mis hüvangut näeb, selle oma loomule.
Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.
Tema manu lippasid, purustasid patususega.
Patusus ongi see, mis näeb kohatut laadi,
just patusus on see.
|| 1.3.4 ||
Eks öelnud nüüd kõrvadele: “Laula meile ülemlaulu!”
Nõndaks, kõrvad laulsid neile ülemlaulu.
Mis on kõrvus nauding, selle laulis taevalistele,
mis hüvangut kuuleb, selle oma loomule.
Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.
Tema manu lippasid, purustasid patususega.
Patusus ongi see, mis kuuleb kohatut laadi,
just patusus on see.
|| 1.3.5 ||
Eks öelnud nüüd arule: “Laula meile ülemlaulu!”
Nõndaks, aru laulis neile ülemlaulu.
Mis on arus nauding, selle laulis taevalistele,
mis hüvangule kuju annab, selle oma loomule.
Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.
Tema manu lippasid, purustasid patususega.
Patusus ongi see, mis kujutleb kohatut laadi,
just patusus on see.
Ning nõnda siis tõmbasid taevasusi patusustega kokku,
nõnda nad purustasid patususega.
|| 1.3.6 ||
Eks öelnud nüüd suumulguhingele: “Laula meile ülemlaulu!”
Nõndaks, see hing laulis neile ülemlaulu.
Nood tundsid, et “selle ülemlaulja abil meid ületavadki”.
Tema manu lippasid, püüdsid patususega purustada.
Nagu mullatükk kaljut rünnates pihustub,
eks nemadki soiku jäid igale poole pihustudes.
Sellest peale said taevalised ülemaks kui ebajumalad.
On loomuldasa ja heidutab vaenuvelled, kes nii tunneb.
|| 1.3.7 ||
Eks nad öelnud: “Kuhu ta küll sai,
kes sedamoodi meie külge kinnistus?”
“See on suumulgu sees.”
Ta on Ayāsya Āṅgirasa,
sest on liikmete maitse.
|| 1.3.8 ||
Selle taevasuse nimeks on ju “kauge”,
sest surm on temast kaugel.
Eks ole surm ju kaugel tollest, kes nii tunneb.
|| 1.3.9 ||
See taevasus ju taevasuste patususe – surma – eemale lõi,
läkitas ta ilmakaarte lõppu,
kus see nende patusused maha pani.
Sestap pole vaja käia lõpus ega ligimese juures,
“et ma ei käiks patususe – surma – järel!”
|| 1.3.10 ||
See taevasus ju taevasuste patususe – surma – eemale lõi,
surmast nad nüüd mööda kandis.
|| 1.3.11 ||
Esmalt ta ju kõne mööda kandis.
Kui see surmast üleni vabanes, tuli tast tuli,
surmast jagu saanud tuli valgustab tagapool.
|| 1.3.12 ||
Nüüd hinge mööda kandis.
Kui see surmast üleni vabanes, tuli tast õhk,
surmast jagu saanud õhk kumab tagapool.
|| 1.3.13 ||
Nüüd silmad mööda kandis.
Kui need surmast üleni vabanesid, tuli neist päevapaiste,
surmast jagu saanud päevapaiste kuumab tagapool.
|| 1.3.14 ||
Nüüd kõrvad mööda kandis.
Kui need surmast üleni vabanesid, tulid neist ilmakaared,
surmast jagu saanud ilmakaared on tagapool.
|| 1.3.15 ||
Nüüd aru mööda kandis.
Kui see surmast üleni vabanes, tuli tast kuuketas,
surmast jagu saanud kuu hiilgab tagapool.
Eks tolle see taevasus ju surmast mööda kannab,
kes nii tunneb.
|| 1.3.16 ||
Nüüd laulis oma loomule söödava söögi.
Sest kui mõni söök on söödav,
siis just see seda sööb ja püsib siin paigas.
|| 1.3.17 ||
Taevalised rääkisid:
“Seesugune on ju nii kõik, mis on söök,
laulsid selle oma loomule.
Anna sellest söögist jao järgi meilegi!”
“Olgu, kogunege minu sisse!”
Nõnda siis läksid ümberringi tema sisse.
Sestap kui ta sööki sööb, rahulduvad nad sellega.
Eks kogunevad ju ise sellise sisse.
Omade abistaja, toredaim, esimees,
söögisööja, kuningas on too, kes nii tunneb.
Ent kes nagu selle tundja soovib omade vastutulekut,
eks polegi kõlblik abilistele.
Kes nüüd seda mõikab ja selle järgi soovib abistada abilisi,
eks ongi kõlblik abilistele.
|| 1.3.18 ||
Ta on Ayāsya Āṅgirasa,
sest on liikmete maitse,
hing on ju liikmete maitse.
Sest et hing on ju liikmete maitse,
mistahes liikmest hing minema astub,
kohe see ka kuivab.
Sest ta on ju liikmete maitse.
|| 1.3.19 ||
Ning ta on ka ülevaisand.
Kõne on ju ülev ja tema selle isand,
sestap ongi ülevaisand.
|| 1.3.20 ||
Ning ta on ka vaimuisand.
Kõne on ju vaim ja tema selle isand,
sestap ongi vaimuisand.
|| 1.3.21 ||
Ning ta on ka loits.
Kõne on ju loits,
ta on “kink” ja “vunk”,
selline on loitsu loitslus.
Ning et on sama lendsipelgaga, sama kihulasega, sama lohega,
sama kolme maailmaga, sama kõigega,
sestap siis ongi loits.
Ulatub loitsuga samasse rakendusse ja samasse ilma,
kes nii tunneb seda loitsu.
|| 1.3.22 ||
Ning ta on ju ülemlaul.
Hing on ju ülal,
sest nii kõige ülatoeks on hing.
Kõne on ju laul,
“ülal” ja “laul” on ülemlaul.
|| 1.3.23 ||
Eks ka Brahmadatta Caikitāneya öelnud valitsejat mekkides:
“Lennutagu valitseja mul pea otsast,
kui Ayāsya Āṅgirasa laulis ülemlaulu teisiti!”
Sest ta laulis ülemlaulu just kõne ja hingega.
|| 1.3.24 ||
Kes tunneb loitsu omapära,
eks temagi saa omapära,
selle omapära on ju jõmin.
Sestap otsigu kahingut tehes jõminat kõnes,
kahingut tehku jõminal ilmet võtnud kõnega!
Sestap tahetakse näha just jõminal urjamist,
too on saanud nüüd omapära.
Eks too saagi omapära,
kes nii tunneb loitsu omapära.
|| 1.3.25 ||
Kes tunneb loitsu head tooni,
eks temagi saa hea tooni,
selle hea toon on ju jõmin.
Eks too saagi hea tooni,
kes nii tunneb loitsu head tooni.
|| 1.3.26 ||
Kes tunneb loitsu püsimispaika,
eks vastavalt paigas püsib,
selle püsimispaik on ju kõne.
Sest siis lauldakse, et “hing püsib paigas kõnes”,
ning eks mõni lausub, et “söögis”.
|| 1.3.27 ||
Nüüd siis ka esilekerkivaid kumendusi.
Seejärel hõiskab ettehõiskaja ju ette loitsu,
pomisegu ta ette hõisates sedasi:
“Läkita mind olematust oleva juurde!
Läkita mind pimedusest tähevoo juurde!
Läkita mind surmast surematu juurde!”
Kui ta lausub “läkita mind olematust oleva juurde!”,
surm on ju olematu ja olev surematu,
siis lausub “läkita mind surmast surematu juurde!”
ehk “tee mind surematuks!”
Kui “läkita mind pimedusest tähevoo juurde!”,
surm on ju pimedus, tähevoog surematu,
siis lausub “läkita mind surmast surematu juurde!”
ehk “tee mind surematuks!”
Kui “läkita mind surmast surematu juurde!”,
siis selles polegi varjatut.
Nüüd need teised hõisked,
las laulab nendega oma loomule söödavat sööki!
Ning las sellepärast valib nende hulgast välja
selle tungi, mille järele on tung.
Ülemlaulja, kes seda tunneb, oma loomule või urjalisele
selle tungi laulab, mille järele on tung,
eks ole see ka ilmaalistaja.
Eks looda mitte jääda ilmata,
kes nii tunneb loitsu.
|| 1.3.28 ||
4.
Nii oli esmalt olemas vaid loomus, mehe viisil.
Ta vaatles ega näinud teist kui oma loomus.
Esmalt vestis, et “mina olen olemas”,
sedasi tuli nimeks “mina”.
Sestap ütleb kostetu praegugi esmalt “see olen mina”
ja räägib ette nüüd teise nime, mis tal on.
Too, kes kõigest sellest varem kõiki patususi kõrvetas,
on sellepärast mees.
Eks kõrveta too ju toda,
kes soovib tulla varem tollest, kes nii tunneb.
|| 1.4.1 ||
Ta oli hirmul,
sestap ollakse üksinda hirmul.
Eks ta vaadelnud:
“Kui teist peale minu ei ole olemas,
mispärast olen küll hirmul?”
Selle peale tema hirm mõõnas,
sest mispärast olla hirmul?
Tuleb hirm ju tänu teisele.
|| 1.4.2 ||
Ega ta ka rahu leidnud,
sestap üksinda ei leia rahu,
ta otsis teist.
Eks ta olnud otsekui embusse langenud naine ja mehike.
Pani oma loomu kahte langema,
seepeale tulid isand ja emand.
Eks lausunud Yājñavalkya just sellepärast,
et “ise on nii nagu pool pügalat”.
Sellepärast täieneb see avarus naisega,
Kohtas toda, seepeale sündisid inimesed.
|| 1.4.3 ||
Eks too vaadelnud:
“Kuidas küll oma loomust mulle sünni andis ja kohtab?
Uhh, et pääseksin!”
Temast sai lehm, tollest sõnn,
kes teda kohtas,
sedasi sündisid lehmad.
Ühest sai mära, teisest täkk,
ühest emaeesel, teisest isaeesel,
kes teda kohtas,
sedasi sündisid kabjakandjad.
Ühest sai kits, teisest sokk,
ühest lammas, teisest jäär,
kes teda kohtas,
sedasi sündisid talled.
Kes iganes on juba sõbrapaar,
tõmbas nad kuni sipelgateni kõik välja.
|| 1.4.4 ||
Tema tundis, et “ma olen ikka ju väljatõmme,
sest nii kõik ma välja tõmbasin”,
sedasi tuli väljatõmme.
Eks too tule tema väljatõmbes,
kes nii tunneb.
|| 1.4.5 ||
Nüüd ka läbi hõõrus,
suust ja kätest kui üsast tõmbas ta välja tule.
Sestap on nad mõlemad seest karvutud,
sest üsk on seest karvutu.
Kuigi lausutakse, et “urja seda, urja toda!”,
on iga üksik taevaline vaid tema äratõmme,
sest kõik taevalised on vaid tema.
Kui miski on nüüd nii niiske,
siis selle niisast välja tõmbas,
ning see on leotis.
Seesugune on ju nii kõik, söök ja söögisööja,
leotis on söök, tuli on söögisööja.
Sedasi on vaimust vallatõmme.
Et tõmbas välja toredamad taevalised,
et surelikuna ka surematud välja tõmbas,
sestap on vallatõmme.
Eks too tule tema vallatõmbes,
kes nii tunneb.
|| 1.4.6 ||
Eks nii oli tollal käsitlemata,
seda käsitlesid nimi ja laad,
“nimi on see ja laad on too”.
Nii on ka praegu, seda käsitlevad nimi ja laad,
“nimi on see ja laad on too”.
Ta sisenes siia, suisa kuni küüneotsteni,
otsekui väits oleks pandud väitsatuppe
või igaühetoitja igaühetoitja pessa.
Teda ei näe, sest teda pole tervikuna,
sissehingava nimeks on hing, sõnaval kõne,
nägeval silmad, kuulval kõrvad, arutaval aru,
need on tema teonimed.
Kellele istub siit iga üksikult, too ei tunne,
sest see, mis on üksikult, pole tervikuna.
Las istub, et on vaid “loomus”,
sest siis tulevad kõik ühiselt.
Neil kõigil on vaja reastada see, mis on loomus,
sest kõiki neid tunneb selle abil.
Eks avaneks ju ridade abil,
ning too avastab kuulsuse ja kuulutamise,
kes nii tunneb.
|| 1.4.7 ||
Sedasi on meeldivam kui poeg, meeldivam kui varandus,
meeldivam kui teised ja kõigest vahetum see, mis on loomus.
Kes räägiks rääkides meeldivat teisest kui loomus,
eks oleks see pealikul samamoodi kui “meeldiv hakkab hävima”.
Las istub, et vaid loomus on meeldiv.
Kellele istub, et vaid loomus on meeldiv,
tolle meeldiv ei kõdune.
|| 1.4.8 ||
Lausutakse, et “kui inimesed arvavad,
et vaimutarkuse abil saab tulla kõik,
siis kuidas tundis vaim, et see kõik tuli?”
|| 1.4.9 ||
Nii oli esmalt olemas ju vaim,
ta tundis oma loomu, et “mina olen vaim”,
sestap sai tast kõik.
Just temast sai see, mis iganes taevalistel üles ärkas,
niisamuti ärksatel ja inimestel.
Eks seda nähes küünitas ärgas Vāmadeva,
et “minust sai inimaru ja päike”.
Nii on ka praegu, kes tunneb, et “mina olen vaim”,
tollest saab nii kõik.
Koguni kanged taevalised ei ole ta pealikud,
sest temast saab nende loomus.
Kellele nüüd istub, et taevasus on teine
ehk “tema on üks ja mina teine”, too ei tunne,
vaid on justnagu kari taevaliste jaoks.
Eks nagu paljupealine kari naudib ju inimest,
nii naudib igaüks meestest taevalisi,
ning juba see pole meeldiv, kui üks karjast ära võtta,
aga kui suisa palju?
Sestap pole neile meeldiv,
kui inimesed seda tunneksid.
|| 1.4.10 ||
Nii oli esmalt üksi olemas ju vaim,
ta oli üksi ja lahti tulemata.
Ta tõmbas valla toredama laadi, ülikkonna,
niisugused ülikkonnad on taevaliste seas:
vürst, vetevaim, leotis, kisa,
sombupilv, ohjeldaja, surm, pealik.
Sestap pole ülemat ülikkonnast.
Sestap istub vaimulik valitsejaleotuse juures ülikust allpool.
Just ülikkonna sekka asetab ta ülluse.
Ülikkonna üsk on seesama, mis on vaim,
sestap siis, kui ka valitseja ülendub,
toetab oma üsa maha lõpuks vaim,
ning kes seda kahjustab, too ründab oma üska
ja saab eriti patuseks, nagu toredamat kahjustades.
|| 1.4.11 ||
Ta oli ikka lahti tulemata
ning tõmbas välja kodanluse,
taevasündide hulgas loetakse nad ette nõnda:
hüved, kisad, päevapaisted,
igasugused taevalised, iilid.
|| 1.4.12 ||
Ta oli ikka lahti tulemata
ning tõmbas välja sulase tooni, õitsetaja.
Ta on ju õitsetaja,
sest ta paneb õitsema nii kõik, mis iganes on.
|| 1.4.13 ||
Ta oli ikka lahti tulemata
ning tõmbas valla toredama laadi, hoidja,
ning seesugune hoidja on ülikkonna ülikkond,
sestap ei ole hoidjast ülemat.
Jõuetum loodab nüüd jõulisemat lüüa hoidja abil,
mis on nagu valitseja,
hoidja on ju seesama mis olemus.
Sestap lausutakse olemuse sõnajale, et “sõnab hoidjat”,
ning hoidja sõnajale, et “sõnab olemust”,
sest need mõlemad on sama.
|| 1.4.14 ||
Sedasi on vaim, ülikkond, kodanlus ja sulane.
Vaim sai tule abil taevaliste sekka, inimeste sekka vaimulikuna,
üliku abil ülikuna, kodaniku abil kodanikuna, sulase abil sulasena.
Sestap otsitakse ilma taevaliste sekka tulest,
inimeste sekka vaimulikust,
sest vaim on nende kahe laadi abil.
Eks too ju nüüd, kes siinsest ilmast
edasi käib nägemata, et on oma ilm,
mittetundjana ei naudi seda,
olles nagu järeleütlemata varamu
või teistmoodi teoks tegemata.
Eks siis, kui selle mittetundja ka väga soodsa teo teeb,
läheb see tal lõpuks vaid kaduma.
Las istub, et vaid loomus on ilm.
Kui istub, et vaid loomus on ilm,
eks tolle teod ei lähe kaduma,
sest mis iganes tung on loomuldasa,
siis selle ka välja tõmbab.
|| 1.4.15 ||
Loomus on nüüd ju kõigi tulnute ilm.
Kui keegi ohverdab, kui urjab,
siis seeläbi on taevaliste ilm,
ning kui järele räägib,
siis seeläbi ärksate,
ning kui esiisadele laua täidab, kui sünnijärge otsib,
siis seeläbi esiisade,
ning kui annab inimestele eluaset, kui einet,
siis seeläbi inimeste,
ning kui avastab karjadele heina ja vee,
siis seeläbi karjade,
ning millest ta kojas kiskjad, linnud, isegi sipelgad elatuvad,
siis seeläbi on nende ilm.
Eks ei otsita ju oma ilmale purunemist,
eks niiviisi ei otsi kõik tulnud kõikjal ka tollele purunemist, kes tunneb.
Sedasi on ju arutledes tunda.
|| 1.4.16 ||
Nii oli esmalt üksi olemas vaid loomus.
Tal oli tung, et “oleks mul nüüd kaasa, sünde jätkaksin!
Oleks mul nüüd varandus, tegusid teeksin!”
Seesugune on ju tung,
et otsideski ei avastaks enamat sellest.
Sellepärast praegugi on üksinda tung,
et “oleks mul nüüd kaasa, sünde jätkaksin!
Oleks mul nüüd varandus, tegusid teeksin!”
Kuni ta igaüht neist kätte ei saa,
seni arvab, et pole tervikuna.
Ning tema terviklikkus:
aru on tema loomus,
kõne on kaasa,
hing on sünnijärg,
silmad on inimlik varandus,
sest avastab teda silmadega,
ent kõrvad taevalik,
sest kuuleb teda kõrvadega.
Tema tegu on vaid loomus,
sest loomu poolest tegusid teeb.
Sedasi on urjamine viisik,
kari viisik, mees viisik.
Viisik on nii kõik, mis iganes on.
Too saab kätte nii kõik, kes nii tunneb.
|| 1.4.17 ||
5.
“Kui isa tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki sünnitas,
siis üks neist hoiab omavahel ühte, kaks andis taevalistele,
kolm tegi oma loomule, ühe pakkus karjadele,
seal püsib paigas kõik, mida sisse hingab või ka mitte.
Miks nad ei lähe kaduma, kui koguaeg süüakse?
Kes tunneb ju kadumatut,
too sööb sööki esipoolega,
läheb külla taevalistele ja elatub jaksust.”
Nõnda on kuulutused.
|| 1.5.1 ||
“Kui isa sünnitas tubliduse ja kuumuse abil seitse sööki” –
isa sünnitas seega tubliduse ja kuumuse abil.
“Siis üks neist hoiab omavahel ühte” –
nii hoiab tal just see söök omavahel ühte, mis on söödav,
ning too, kellele see istub,
ei pöördu lahku patususest,
sest see on segu.
“Kaks andis taevalistele” –
ohvri ja eriohvri,
sestap tuuakse taevalistele ohvreid ja eriohvreid
ning nende kohta lausutakse “kuuloomine” ja “täiskuu”.
Sestap ärgu urjatagu urjamise pärast!
“Ühe pakkus karjadele” –
see on joogipiim,
sest esmalt elatuvad inimesed ja karjad just joogipiimast.
Sestap annavad vastsündinule esmalt lakkuda selitatud võid
või panevad ta nisa külge,
sündinud vasika kohta lausutakse siis, et on “ilma heinata”.
“Seal püsib paigas kõik, mida sisse hingab või ka mitte” –
sest joogipiimas püsib paigas nii kõik, mida sisse hingab või ka mitte.
Kuigi lausutakse ka nii,
et “kes aastaringi joogipiima ohverdab,
veelkordse surma ära alistab”,
siis ärgu tundugu nõnda!
Vaid selleks päevaks, mil ohverdab,
nii tundes veelkordse surma ära alistab,
sest pakub kogu söödava söögi taevalistele.
“Miks nad ei lähe kaduma, kui koguaeg süüakse?” –
mees on ju kadumatu,
sest on nii, et ta sünnitab veel ja veel sööki.
“Kes ju tunneb kadumatut” –
mees on ju kadumatu,
sest on nii, et ta sünnitab sööki mõistusega mõistes ja tegudega.
Kui ta seda ei teeks, eks siis läheks kaduma.
“Too sööb sööki esipoolega” –
esipool on suu, seega “suuga”.
“Läheb külla taevalistele ja elatub jaksust” on kiidulaul.
|| 1.5.2 ||
“Kolm tegi oma loomule” –
aru, kõne ja hinge tegi oma loomule.
“Olin aruga teisal ega näinud,
olin aruga teisal ega kuulnud” –
sest just aruga näeb, aruga kuuleb.
Tung, kujuvõtt, kõhklus, usk, uskmatus,
hoidmine, hoidmatus, häbelikkus, mõistus, hirm
on kõik just aru.
Sestap teab isegi seljatagust puudutust aruga.
Kui on mingi hääl, on see aga kõne,
sest see püüdleb lõpu poole, ent too mitte.
Hing, väljahõng, põimhõng, ülahõng, kokkuhõng on “hingamine”,
see kõik ongi hing.
Koosneb loomus ju neist:
koosneb kõnest, arust ja hingest.
|| 1.5.3 ||
Sellised on kolm ilma:
kõne on siinne ilm,
aru on õhuruumi ilm,
hing on sealne ilm.
|| 1.5.4 ||
Sellised on kolm varamut:
kõne on palvete varamu,
aru on urjade varamu,
hing on loitsude varamu.
|| 1.5.5 ||
Sellised on taevalised, esiisad ja inimesed:
kõne on taevalised,
aru on esiisad,
hing on inimesed.
|| 1.5.6 ||
Sellised on isa, ema ja sünnijärg:
aru on isa,
kõne on ema,
hing on sünnijärg.
|| 1.5.7 ||
Sellised on teadasaadu, teadasaamispüüd ja teadasaamata.
Kui miski on teadasaadu,
on sel kõne laad,
sest kõne on teadasaadu,
sel moel turvab teda kõne.
|| 1.5.8 ||
Kui miski on teadasaamispüüd,
on sel aru laad,
sest aru on teadasaamispüüd,
sel moel turvab teda aru.
|| 1.5.9 ||
Kui miski on teadasaamata,
on sel hinge laad,
sest hing on teadasaamata,
sel moel turvab teda hing.
|| 1.5.10 ||
Kõne ihuks on maa,
tähevoolaadiks tuli.
Just sinnani, kuhu on kõnet, on maad,
sinnani ka tuld.
|| 1.5.11 ||
Aru ihuks on nüüd taevalagi,
tähevoolaadiks päevapaiste.
Just sinnani, kuhu on aru, on taevalage,
sinnani ka päevapaistet.
Nood kaks sõbrapaarina kohtunud,
sedasi sündis hing.
Ta on vürst,
ta on vastaseta,
vastane on ju teine.
Ei saa too vastast, kes nii tunneb.
|| 1.5.12 ||
Hinge ihuks on nüüd veed,
tähevoolaadiks kuu.
Just sinnani, kuhu on hinge, on vesi,
sinnani ka kuud.
Nad on kõik samased, kõik lõputa.
Eks too, kellele istub, et “nad on lõppevad”,
alistab lõppeva ilma,
eks too nüüd, kellele istub, et “nad on lõputa”,
alistab lõputa ilma.
|| 1.5.13 ||
Sünnijärjeisand on aastaring, osi tal kuusteist.
Viisteist osa on tal ööd
ning ta kuueteistkümnes osa on kindel.
Tal täienevad ja kahanevad vaid ööd,
kuueteistkümnenda osaga ta noorkuu ööl
nii kõigi hingetassijate sisse saab,
seejärel sünnib hommikul.
Sestap ärge katkestage sel ööl hingetassijal hinge,
isegi sisalikul, et seda taevasust hällitada!
|| 1.5.14 ||
On sünnijärjeisand ju aastaring, osi tal kuusteist,
säärane on ka mees, kes seda tunneb.
Viisteist osa on tal varandus
ning ta kuueteistkümnes osa on loomus.
Tal täieneb ja kahaneb vaid varandus,
sedasi on loomus ta nabakoht, varandus jäse.
Sestap ka siis, kui kõik vanub vanunuks,
ent loomu poolest ollakse elus,
lausutakse, et “läksid vaid jäsemed”.
|| 1.5.15 ||
On ikka nüüd ju kolm ilma:
inimeste ilm, esiisade ilm, taevaliste ilm.
Inimeste ilm on vaja alistada pojaga,
mitte teiste tegudega,
esiisade ilm tegudega,
taevaliste ilm tarkusega.
Taevaliste ilm on ju toredaim ilm,
sestap lauldakse kiitust tarkusele.
|| 1.5.16 ||
Nüüd siis üleandmine.
Kui arvab, et on edasi käimas, lausub nüüd pojale:
“Sa oled vaim, sa oled urjamine, sa oled ilm.”
Poeg lausub vastu:
“Ma olen vaim, ma olen urjamine, ma olen ilm.”
Kuigi on ju mõnedki järeleütlemised,
on see kõik ühtselt “vaim”,
kuigi on ju mõnedki urjamised,
on nad kõik ühtselt “urjamine”,
kuigi on ju mõnedki ilmad,
on nad kõik ühtselt “ilm”,
seesugune on ju nii kõik.
“Mind siis siit, kui ta kõike nautimas on.”
Sestap lausutakse, et õpetatud poeg on “ilmasammas”,
sestap teda õpetatakse.
Kui selle tundja siinsest ilmast edasi käib,
siis läheb koos nonde hingedega nüüd poja sisse.
Kui tal sai midagi vildakalt tehtud,
siis poeg vabastab ta kõigest,
sestap on nimeks “poeg”.
Poja kaudu temagi ses ilmas paigas püsib,
tema sisse lähevad nüüd surematud taevalised hinged.
|| 1.5.17 ||
Maast ja tulest läheb taevane kõne tema sisse.
See on ju taevane kõne,
misläbi saab selle, mida iganes sõnatakse.
|| 1.5.18 ||
Taevast ja päevapaistest läheb taevane aru tema sisse.
See on ju taevane aru,
misläbi saab õndsaks ning ei valule enam.
|| 1.5.19 ||
Vetest ja kuukettast läheb taevane hing tema sisse.
See on ju taevane hing,
mis nii toimides kui toimimata
ei piinle ega purune enam.
Selle tundjast saab kõigi tulnute loomus,
ta on justnagu taevasus.
Nii nagu kõik tulnud turvavad taevasust,
eks turva kõik tulnud ka selle tundjat.
Ning kui sünnijärjed millegi pärast valulevad,
jääb see ikkagi vaid neile,
eks lähe taevaliste juurde ju vaid soodne, mitte patt.
|| 1.5.20 ||
Nüüd siis tavade arutelu.
Eks sünnijärjeisand tõmmanud teod välja,
need väljatõmmatud üksteisega kemplesid.
Kõne võttis hoiaku, et “vaid mina asun sõnama,”
silmad “mina nägema”, kõrvad “mina kuulma”,
ka teised teod oma tegude kombel.
Surm tuli rassimisena, võttis nad ohjesse, sai nad kätte.
Kätte saanud, surm nad kammitses.
Sestap rassib kõne, rassivad silmad, rassivad kõrvad.
Ent toda ei saanud nüüd kätte,
seda hinge, mis on keskmes,
ning nad võtsid hoiaku olla teadmises,
et “too on meist ju toredaim,
mis nii toimides kui toimimata
ei piinle ega purune enam.
Uhh, saagem kõik just tema laadi!”
Nad said kõik just tema laadi,
sestap loetakse neid tema järgi “hingedeks”.
Eks peeta ju ka perekonda ikka tolle järgi silmas,
kui perekonnas on too, kes nii tunneb.
Ning eks selle tundjaga kembeldes kuivetub,
eks kuivetudes lõpuks ka sureb.
Nii palju loomuse kohta.
|| 1.5.21 ||
Nüüd taevasuste kohta.
Tuli võttis hoiaku, et “vaid mina asun lõkendama,”
päevapaiste “mina kuumama”, kuuketas “mina hiilgama”,
ka teised taevasused oma taevasuste kombel.
Nõnda nagu hingede keskmes on hing,
seesugune on taevasustel õhk,
sest teised taevasused varisevad alla, õhk mitte.
Õhk on loojumatu taevasus.
|| 1.5.22 ||
Nüüd selline kuulutus.
“Kustkohast päike tõuseb
ja kuhu looja läheb” –
hingest ta ju tõuseb ja hinge loojub.
“Sellise hoidja tegid taevalised,
ta on tänasel päeval, ta on hommegi” –
mida nad toona hoidsid,
just seda teevad ka tänasel päeval.
Sestap toimetagu ühtainsat tava, hingagu sisse ja välja:
“Ärgu saagu patusus – surm – mind kätte!”
Ning toimetagu ja soovigu suuta see saavutada,
siis alistab sama rakenduse ja sama ilma kui sel taevasusel.
|| 1.5.23 ||
6.
Nii on ju kolm: nimi, laad ja tegu.
Neist nimede ütelus on “kõne”,
sest sellest tõusevad üles kõik nimed.
See on nende loits,
sest on samane kõigi nimedega,
see on nende vaim,
sest tassib kõiki nimesid.
|| 1.6.1 ||
Laadide ütelus on nüüd “silmad”,
sest sellest tõusevad üles kõik laadid.
See on nende loits,
sest on samane kõigi laadidega,
see on nende vaim,
sest tassib kõiki laade.
|| 1.6.2 ||
Tegude ütelus on nüüd “loomus”,
sest sellest tõusevad üles kõik teod.
See on nende loits,
sest on samane kõigi tegudega,
see on nende vaim,
sest tassib kõiki tegusid.
Sedasi on kolmik, ent see on üksainus loomus,
loomus on üksainus, ent on kolmik,
sedasi on surematu olemusega varjatud.
Hing on ju surematu,
nimi ja laad on olemus,
hing on nendega varjatud.
|| 1.6.3 ||