Kolmas raamat

III

 

1.

 

Eks urjanud Janaka Vaideha suure lunatasuga urjamist.

Eks jõudnud sinna kohale kurupañcāla vaimulikud.

Eks tulnud Janaka Vaidehal püüd teada saada,

“kes ometi neist vaimulikest on parim järeleütleja”.

Eks ta kammitsenud tuhat lehma

ja köitnud igaühe sarvede külge kümme veerandikku.

|| 3.1.1 ||

 

Eks öelnud neile:

“Auväärsed vaimulikud, kes teist parim vaimulik,

võtku tallele need lehmad!”

Eks vaimulikud ei söandanud.

Eks öelnud Yājñavalkya nüüd omaenda vaimuõppurile:

“Võta nad tallele, leotaja Sāmaśravas!”

Eks ajanud nad välja.

Eks vaimulikud vihastanud:

“Kuidas küll räägib, et on meie parim vaimulik?”

Eks tulnud nüüd Janaka Vaideha ohvrihiislar Aśvala,

eks küsinud temalt:

“Sina siis, Yājñavalkya, oled meie parim vaimulik?”

Eks ta öelnud:

“Me anname au parimale vaimulikule,

meil on vaid tung lehmade järele.”

Eks seepeale ohvrihiislar Aśvala teda kinni hoidnud, et küsida.

|| 3.1.2 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui surmaga nii kõike kätte saab,

surmaga kõige juurde ilmutakse,

misläbi pääseb urjaline vabaks surma kättesaamisest?”

“Läbi kahija – ohvrihiislari, tule, kõne.

Kõne on ju urjamisel ohvrihiislar.

Mis on kõne, see on tuli, see on ohvrihiislar,

see on vabanemine, see on vabakspääsemine.”

|| 3.1.3 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui öö ja päevaga nii kõik kätte saab,

öö ja päevaga kõige juurde ilmutakse,

misläbi pääseb urjaline vabaks öö ja päeva kättesaamisest?”

“Läbi kahija – abilise, silmade, päevakera.

Silm on ju urjamisel askeldaja.

Mis on silm, see on päevakera, see on askeldaja,

see on vabanemine, see on vabakspääsemine.”

|| 3.1.4 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui esitiiva ja tagatiivaga nii kõik kätte saab,

esitiiva ja tagatiivaga kõige juurde ilmutakse,

misläbi pääseb urjaline vabaks esitiiva ja tagatiiva kättesaamisest?”

“Läbi kahija – ülemlaulja, õhu, hinge.

Hing on ju urjamisel ülemlaulja.

Mis on hing, see on õhk, see on ülemlaulja,

see on vabanemine, see on vabakspääsemine.”

|| 3.1.5 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kuigi õhuruum on justnagu aistinguta,

siis mis astme läbi astub urjaline jumalariigi ilma?”

“Läbi kahija – vaimuri, aru, kuu.

Aru on ju urjamisel vaimur.

Mis on aru, see on kuu, see on vaimur,

see on vabanemine, see on vabakspääsemine.”

Nii on vabakspääsemised.

Nüüd avaldused.

|| 3.1.6 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitme palvega ohvrihiislar täna urjab?”

“Kolmega.”

“Mis on need kolm?”

“Kõnehakatus ja urjalaul, kolmandana kiitus.”

“Mida nendega alistab?”

“Igasuguseid hingeümmardajaid.”

|| 3.1.7 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitmes urjamises ohverdab askeldaja täna ohvreid?”

“Kolmes.”

“Mis on need kolm?”

“Kui ohvrid tõusevad lõkkele,

kui ohvrid loksuvad üle,

kui ohvrid pürgivad alla.”

“Mida nendega alistab?”

“Kui ohvrid tõusevad lõkkele,

siis alistab nendega taevaliste ilma,

kuivõrd taevaliste ilm valgustab.

Kui ohvrid loksuvad üle,

siis alistab nendega esiisade ilma,

kuivõrd esiisade ilm on üle.

Kui ohvrid pürgivad alla,

siis alistab nendega aruga inimeste ilma,

kuivõrd aruga inimeste ilm on allpool.”

|| 3.1.8 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitme taevasuse abil pakub vaimur täna urjamisele paremalt varju?”

“Ühe abil.”

“Mis on see üks?”

“Aru vaid.”

Aru on ju otsata, otsata on iga taevaline.

Selle abil alistab ta otsata ilma.

|| 3.1.9 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitmes urjamises hõiskab ülemlaulja täna hõiskesalme?”

“Kolmes.”

“Mis on need kolm?”

“Kõnehakatus ja urjalaul, kolmandana kiitus.”

“Mis nad on, kui on loomuse kohta?”

“Kõnehakatus on hing, urjalaul on väljahõng, kiitus põimhõng.

“Mida nendega alistab?”

“Kõnehakatusega alistab maa ilma,

urjalauluga õhuruumi ilma, kiitusega taeva ilma.”

Eks selle peale jõudnud ohvrihiislar Aśvala lõpule.

|| 3.1.10 ||

 

2.

 

Eks küsinud temalt nüüd Jāratkārava Ārtabhāga.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitu on haaramisi, mitu ülehaaramisi?”

“Kaheksa on haaramisi, kaheksa ülehaaramisi.”

“Need kaheksa haaramist ja kaheksa ülehaaramist –

mis need on?”

|| 3.2.1 ||

 

“Hing on ju haaramine,

väljahõng seda haarav ülehaaramine,

sest hingega haistab lõhnu.

|| 3.2.2 ||

 

Kõne on ju haaramine,

nimi seda haarav ülehaaramine,

sest kõnega sõnab nimesid.

|| 3.2.3 ||

 

Keel on ju haaramine,

maitse seda haarav ülehaaramine,

sest keelega saab teada maitseid.

|| 3.2.4 ||

 

Silmad on ju haaramine,

laad seda haarav ülehaaramine,

sest silmadega näeb laade.

|| 3.2.5 ||

 

Kõrvad on ju haaramine,

hääl seda haarav ülehaaramine,

sest kõrvadega kuuleb hääli.

|| 3.2.6 ||

 

Aru on ju haaramine,

tung seda haarav ülehaaramine,

sest aruga on tung tungide järele.

|| 3.2.7 ||

 

Käed on ju haaramine,

tegu seda haarav ülehaaramine,

sest kätega teeb tegu.

|| 3.2.8 ||

 

Nahk on ju haaramine,

puude seda haarav ülehaaramine,

sest nahaga tunneb ära puuteid.”

Kaheksa on haaramisi, kaheksa ülehaaramisi.

|| 3.2.9 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui nii kõik on surma söök,

kes siis ometi on taevasus,

kelle söök on surm?”

“Tuli on ju surm,

ta on vete söök,

veelkordse surma alistuma paneb.”

|| 3.2.10 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui mees sureb,

kas hinged astuvad temast minema või ei?”

“Ei,” eks öelnud Yājñavalkya,

“siinsamas kokku juhitakse,

ta pundub üles ja lõõtsutab.

Lõõtsutanud, magab surnult.”

|| 3.2.11 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui mees sureb,

mis teda siis ei hülga?”

“Nimi.”

Nimi on ju otsata, otsata on iga taevaline.

Selle abil alistab ta otsata ilma.

|| 3.2.12 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui surnud mehe kõne suubub tulesse, hing tuuleõhku,

silmad päevakerasse, aru kuusse,

kõrvad ilmakaartesse, ihu maasse, loomus selgusesse,

rohtudesse karvad, laaneisandaisse juuksed,

veri ja niisk peidetakse vete sees –

kuhu saab siis see mees?”

“Leotaja Ārtabhāga, anna käsi!

Me tunneme seda kahekesi,

mitte koos inimestega,”

eks nad eemale astunud ja kutsumust järginud.

Eks nad millegi kohta öelnud, eks öelnud teo kohta,

eks laulnud nüüd millelegi kiitust, eks laulnud kiitust teole,

et “soodne tuleb ju soodsa teoga, patusega patt.”

Eks selle peale jõudnud Jāratkārava Ārtabhāga lõpule.

|| 3.2.13 ||

 

3.

 

Eks küsinud temalt nüüd Bhujyu Lāhyāyani.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“madrade seas toimetades ringi rändasime,

käisime Patañcala Kāpya kodades.

Tolle tütar oli haaratud lõhnahaldjast.

Küsisime temalt: “Kes sa oled?”

Tema rääkis: “Sudhanvan Āṅgirasa.”

Kui talt ilmade otsi küsisime,

siis rääkisime talle ka: “Kuhu said parikṣitalased?”

Kuhu said parikṣitalased?

Küsin sinult sedasi, Yājñavalkya, kuhu said parikṣitalased?”

|| 3.3.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ta ju öelnud, et nad läksid just sinna,

“kuhu lähevad hobutubliduse urjajad”.”

“Kuhu küll lähevad hobutubliduse urjajad?”

“Siinne ilm on ju kolmkümmend kaks taevalise tõlla päevateed,

selle ümber ringleb kaks korda suurem maa,

maa ümber ringleb kaks korda suurem meri,

vahepeal on selgus, otsekui väitsaserv või mesilasetiib.

Vürst tuli pistriku moel ja pakkus nad õhule,

õhk läkitas nad oma loomu sees sinna,

“kus on hobutubliduse urjajad”.

Nii laulnud ta ju kiitust just õhule,

sest õhk on ühekaupa ja õhk on kogumina.

Veelkordse surma alistuma paneb, kes nii tunneb.”

Eks selle peale jõudnud Bhujyu Lāhyāyani lõpule.

|| 3.3.2 ||

 

4.

 

Eks küsinud temalt nüüd Uṣasta Cākrāyaṇa.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“vaim, mis on silmas pidades ja mitte silmaüleselt,

mis on loomus kõige sees –

too ta mulle silme alla!”

“Ta on sinu loomus kõige sees.

Mis hingega sisse hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Mis väljahõnguga välja hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Mis põimhõnguga põimes hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Mis ülahõnguga ülale hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Ta on sinu loomus kõige sees.”

|| 3.4.1 ||

 

Eks öelnud Uṣasta Cākrāyaṇa:

“Nagu räägiks, et “see on lehm, see on hobune”,

sedasi vaid ette näidatud saab.

Vaim, mis on silmas pidades ja mitte silmaüleselt,

mis on loomus kõige sees –

too ta mulle silme alla!”

“Ta on sinu loomus kõige sees.”

“Mis on, Yājñavalkya, kõige sees?”

“Sa ei näeks nägemise nägijat,

ei kuuleks kuulmise kuuljat,

ei arutaks arutamise arutajast,

ei saaks teada teadasaamise teadasaajast,

ta on sinu loomus kõige sees,

teisiti on ebaõige.”

Eks selle peale jõudnud Uṣasta Cākrāyaṇa lõpule.

|| 3.4.2 ||

 

5.

 

Eks küsinud temalt nüüd Kahola Kauṣītakeya.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“vaim, mis on silmas pidades ja mitte silmaüleselt,

mis on loomus kõige sees –

too ta mulle silme alla!”

“Ta on sinu loomus kõige sees.”

“Mis on, Yājñavalkya, kõige sees?”

“Mis eineisust ja joogijanust,

valust, rumalusest, vananemisest, surmast möödub.

Nii ju tunnevad loomust vaimulikud,

tõusevad lahti pojaotsimisest ja varaotsimisest ja ilmaotsimisest

ning toimetavad jaosevendlust.

Sest kui on pojaotsimine, on ka varaotsimine,

kui on varaotsimine, on ka ilmaotsimine,

seega saab kummastki vaid otsimine.

Sestap las võõrdub vaimulik olemast oskaja

ja soovib olla paigal kui laps,

las võõrdub olemast laps ja oskaja,

siis on vaga,

las võõrdub olemast mittevaga ja vaga,

siis on vaimulik!

Kuidas olla vaimulik?

Nii kuidas on, just seda nägu ollagi,

teisiti on ebaõige.”

Eks selle peale jõudnud Kahola Kauṣītakeya lõpule.

|| 3.5.1 ||

 

6.

 

Eks küsinud temalt nüüd Gārgī Vācaknavī.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui nii kõik on vete sees risti-põiki lõimitud,

mille sees on siis veed risti-põiki lõimitud?”

“Õhus, Gārgī.”

“Mille sees on siis õhk risti-põiki lõimitud?”

“Õhuruumi ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis õhuruumi ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Lõhnahaldja ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis lõhnahaldja ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Päevakera ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis päevakera ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Kuu ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis kuu ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Tähtede ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis tähtede ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Taevaliste ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis taevaliste ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Vürsti ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis vürsti ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Sünnijärjeisanda ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis sünnijärjeisanda ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Vaimu ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis vaimu ilmad risti-põiki lõimitud?”

Eks ta öelnud:

“Gārgī, ära küsi üleliia, et sul ei lendaks pea otsast!

Üleliia küsimatu taevasuse kohta küsid üleliia.

Gārgī, ära küsi üleliia!”

Eks selle peale jõudnud Gārgī Vācaknavī lõpule.

|| 3.6.1 ||

 

7.

 

Eks küsinud temalt nüüd Uddālaka Āruṇi.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“madrade seas asudes

Patañcala Kāpya kodade juures urjamist kordasime.

Tolle naine oli haaratud lõhnahaldjast.

Küsisime temalt: “Kes sa oled?”

Tema rääkis: “Kabandha Ātharvaṇa.”

Tema rääkis Patañcala Kāpyale ja urjajüngritele:

“Tunned sa ehk, Kāpya, seda lõnga,

kus palmitsetakse kokku siinne ilm ja muu ilm ja kõik tulnud?”

Patañcala Kāpya rääkis: “Ma ei tunne seda, auväärne.”

Tema rääkis Patañcala Kāpyale ja urjajüngritele:

“Tunned sa ehk, Kāpya, seda siseohjeldajat,

mis on siinse ilma ja muu ilma ja kõigi tulnute siseohjeldaja?”

Patañcala Kāpya rääkis: “Ma ei tunne seda, auväärne.”

Tema rääkis Patañcala Kāpyale ja urjajüngritele:

“Kes aga “tunneks seda lõnga ja siseohjeldajat”, Kāpya,

see on vaimutundja, see on ilmatundja,

see on taevatundja, see on varamutundja,

see on loomutundja, see on kõigetundja.”

Nii neile rääkis.

Mina tunnen seda.

Kui sa, Yājñavalkya, seda lõnga ja siseohjeldajat tundmata

vaimulehmad tallele võtad,

siis lendab sul pea otsast.”

“Ma ju tunnen, Gautama, seda lõnga ja siseohjeldajat.”

“Mõnigi võib ju rääkida, et “tunnen ja tunnen”.

Räägi ära, nii nagu tunned!”

|| 3.7.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Õhk on ju see lõng, Gautama.

Õhu lõngaga ju, Gautama,

palmitsetakse kokku siinne ilm ja muu ilm ja kõik tulnud.

Sestap lausutakse ju edasikäinud mehe kohta, Gautama,

et “tema liikmed on murenenud”,

sest need, Gautama, palmitsetakse kokku õhu lõngaga.”

“Just nii see on, Yājñavalkya. Räägi siseohjeldajast!”

|| 3.7.2 ||

 

“Mis on maa peal paigal,

maasisene, mida maa ei tunne,

millele maa on ihuks,

mis on maa siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.3 ||

 

Mis on vete sees paigal,

vetesisene, mida veed ei tunne,

millele veed on ihuks,

mis on vete siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.4 ||

 

Mis on tule sees paigal,

tulesisene, mida tuli ei tunne,

millele tuli on ihuks,

mis on tule siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.5 ||

 

Mis on õhuruumis paigal,

õhuruumisisene, mida õhuruum ei tunne,

millele õhuruum on ihuks,

mis on õhuruumi siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.6 ||

 

Mis on õhu sees paigal,

õhusisene, mida õhk ei tunne,

millele õhk on ihuks,

mis on õhu siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.7 ||

 

Mis on taeva sees paigal,

taevasisene, mida taevalagi ei tunne,

millele taevalagi on ihuks,

mis on taeva siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.8 ||

 

Mis on päevakeras paigal,

päevakerasisene, mida päevakera ei tunne,

millele päevakera on ihuks,

mis on päevakera siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.9 ||

 

Mis on ilmakaartes paigal,

ilmakaartesisene, mida ilmakaared ei tunne,

millele ilmakaared on ihuks,

mis on ilmakaarte siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.10 ||

 

Mis on kuus ja taevakivis paigal,

kuu ja taevakivi sisene, mida kuu ja taevakivi ei tunne,

millele kuu ja taevakivi on ihuks,

mis on kuu ja taevakivi siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.11 ||

 

Mis on selguse sees paigal,

selgusesisene, mida selgus ei tunne,

millele selgus on ihuks,

mis on selguse siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.12 ||

 

Mis on pimeduses paigal,

pimedusesisene, mida pimedus ei tunne,

millele pimedus on ihuks,

mis on pimeduse siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.13 ||

 

Mis on särtsu sees paigal,

särtsusisene, mida särts ei tunne,

millele särts on ihuks,

mis on särtsu siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.14 ||

 

Nüüd tulnute kohta.

Mis on kõigi tulnute sees paigal,

kõigi tulnute sisene, mida kõik tulnud ei tunne,

millele kõik tulnud on ihuks,

mis on kõigi tulnute siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

Nii on tulnute kohta.

|| 3.7.15 ||

 

Nüüd loomuse kohta.

Mis on hinge sees paigal,

hingesisene, mida hing ei tunne,

millele hing on ihuks,

mis on hinge siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.16 ||

 

Mis on kõne sees paigal,

kõnesisene, mida kõne ei tunne,

millele kõne on ihuks,

mis on kõne siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.17 ||

 

Mis on silmades paigal,

silmadesisene, mida silmad ei tunne,

millele silmad on ihuks,

mis on silmade siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.18 ||

 

Mis on kõrvades paigal,

kõrvadesisene, mida kõrvad ei tunne,

millele kõrvad on ihuks,

mis on kõrvade siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.19 ||

 

Mis on aru sees paigal,

arusisene, mida aru ei tunne,

millele aru on ihuks,

mis on aru siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.20 ||

 

Mis on naha sees paigal,

nahasisene, mida nahk ei tunne,

millele nahk on ihuks,

mis on naha siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.21 ||

 

Mis on teadasaamises paigal,

teadasaamisesisene, mida teadasaamine ei tunne,

millele teadasaamine on ihuks,

mis on teadasaamise siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.22 ||

 

Mis on niisa sees paigal,

niisasisene, mida niisk ei tunne,

millele niisk on ihuks,

mis on niisa siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja,

nägematu nägija, kuulmatu kuulja,

arutamatu arutaja, teadasaamatust teadasaaja.

Teistsugust nägijat pole, teistsugust kuuljat pole,

teistsugust arutajat pole, teistsugust teadasaajat pole.

See on sinu loomus, surematu siseohjeldaja,

teisiti on ebaõige.”

Eks selle peale jõudnud Uddālaka Āruṇi lõpule.

|| 3.7.23 ||

 

8.

 

Eks öelnud nüüd Vācaknavī:

“Auväärsed vaimulikud, uhh, ma küsin talt kaks küsimust.

Kui saab nad mulle üles öeldud,

ei alista toda vaimusõnajat ju üldse keegi teist.”

“Küsi, Gārgī!”

|| 3.8.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Las ma olla, Yājñavalkya, nagu Kāśya või Vaideha võimas poeg,

kes tõmbab longus vibu pingule

ja tõuseb su ette, käes kaks vastast lõhkirebestavat kõrkjanoolt,

niisiis tõusen minagi su ette kahe küsimusega.

Räägi mulle mõlemast!”

“Küsi, Gārgī!”

|| 3.8.2 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Yājñavalkya,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

mille kohta peetakse silmas, et “tuli, tuleb, tulevane” –

mille sees on see risti-põiki lõimitud?”

|| 3.8.3 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Gārgī,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

mille kohta peetakse silmas, et “tuli, tuleb, tulevane”,

on risti-põiki lõimitud selguse sees.”

|| 3.8.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Au sulle, Yājñavalkya,

et selle mulle üles ütlesid!

Hoia alt, järgmine!”

“Küsi, Gārgī!”

|| 3.8.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Yājñavalkya,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

mille kohta peetakse silmas, et “tuli, tuleb, tulevane” –

mille sees on see risti-põiki lõimitud?”

|| 3.8.6 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Gārgī,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

mille kohta peetakse silmas, et “tuli, tuleb, tulevane”,

on risti-põiki lõimitud selguse sees.”

“Mille sees on siis selgus risti-põiki lõimitud?”

|| 3.8.7 ||

 

Eks ta öelnud:

“Vaimulikud sõnavad ju, Gārgī, et see on silp.

Pole rohmakas ega väike,

pole lühike ega pikk,

on vereta, rõskuseta,

varjuta, pimeduseta,

õhuta, selguseta, kinnistuseta,

maitseta, lõhnata,

silmitu, kõrvutu,

kõnetu, arutu,

särtsutu, hingetu,

palgetu, kogutu,

seespoolseta, väljaspoolseta.

Ei midagi ta einesta,

ei keegi einesta teda.

|| 3.8.8 ||

 

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

on hoiul ja paigal päevajumal ja kuuketas.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

on hoiul ja paigal taevas ja maa.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

on hoiul ja paigal silmapilgud, tunnid, ööpäevad,

poolkuud, kuud, aastaajad, aastad.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

tulvavad lumivalgetest mägedest itta jõed,

teised läände ja ilmakaarte järgi mujale.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

laulavad aruga inimesed kiitust andjale,

taevalised on pikitud urjalisega, esiisad kulbiga.

|| 3.8.9 ||

 

Kes ju seda silpi tundmata, Gārgī,

siinses ilmas ohverdab, urjab,

kuumeneb kuumusest paljugi aastatuhandeid,

ikka saab see tal otsa.

Kes ju seda silpi tundmata, Gārgī,

siinsest ilmast edasi käib, on hale.

Kes nüüd seda silpi tundes, Gārgī,

siinsest ilmast edasi käib, on vaimulik.

|| 3.8.10 ||

 

See silp, Gārgī, on ju nägematu nägija, kuulmatu kuulja,

arutamatu arutaja, teadasaamatust teadasaaja.

Teistsugust nägijat pole, teistsugust kuuljat pole,

teistsugust arutajat pole, teistsugust teadasaajat pole.

Selle silbi sees siis, Gārgī, on selgus risti-põiki lõimitud.”

|| 3.8.11 ||

 

Eks ta öelnud:

“Auväärsed vaimulikud, arvake sellest palju,

et saaksite temast vabaks au avaldamisega,

ei alista toda vaimusõnajat ju üldse keegi teist!”

Eks selle peale jõudnud Vācaknavī lõpule.

|| 3.8.12 ||

 

9.

 

Eks küsinud temalt nüüd Vidagdha Śākalya.

“Mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

Eks ta tutvustusse küünitanud, najal,

et “nii palju kui öeldakse “Iga taevalise tutvustuses”:

kolmsada kolm ja kolm tuhat kolm”.

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kolmkümmend kolm.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kuus.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kolm.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kaks.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Poolteist.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Üks.”

“Aum,” eks öelnud, “mis on need kolmsada kolm ja kolm tuhat kolm?”

|| 3.9.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Need on nende vägevused,

aga taevalisi on kolmkümmend kolm.”

“Mis on need kolmkümmend kolm?”

“Kaheksa hüvet, üksteist kisa

ja kaksteist päevakera on kolmkümmend üks,

eks ka vürst ja sünnijärjeisand – kolmkümmend kolm.”

|| 3.9.2 ||

 

“Mis on hüved?”

“Tuli, maa, õhk, õhuruum, päevakera,

taevalagi, kuuketas ja tähed on hüved.

Et nii kõik hüve on nende sisse asetatud,

sestap on hüved.”

|| 3.9.3 ||

 

“Mis on kisad?”

“Kümme hinge on mehes, loomus on üksteist.

Kui nad surelikust ihust minema astuvad,

siis ajavad nüüd kisama.

Kuivõrd ajavad kisama,

sestap on kisad.”

|| 3.9.4 ||

 

“Mis on päevakerad?”

“Aasta kaksteist kuud on ju päevakerad,

sest nad käivad nii kõike vastu võttes.

Et nad käivad nii kõike vastu võttes,

sestap on päevakerad.”

|| 3.9.5 ||

 

“Mis on vürst, mis on sünnijärjeisand?”

“Kõuemürin on vürst, urjamine sünnijärjeisand.”

“Mis on kõuemürin?”

“Pikker.”

“Mis on urjamine?”

“Karjad.”

|| 3.9.6 ||

 

“Mis on kuus?”

“Tuli, maa, õhk, õhuruum,

päevakera ja taevalagi on kuus,

sest nii kõike on kuus.”

|| 3.9.7 ||

 

“Mis on kolm taevalist?”

“Need on kolm ilma,

eks ole kõik taevalised nende sees.”

“Mis on kaks taevalist?”

“Eks söök ja hing.”

“Mis on poolteist?”

“Mis kumab.”

|| 3.9.8 ||

 

Nood lausunud:

“Seda, mis kumab, on vaid üks,

kuidas nüüd poolteist?”

“Et selle sees nii kõik üles poputas,

seega on poolteist.”

“Mis on üks taevaline?”

“Hing.”

Peetakse silmas, et see on vaim, “taust”.

|| 3.9.9 ||

 

“Kelle püüneks on maa, ilmaks tuli, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kellel on ihu.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Surematu,” eks öelnud.

|| 3.9.10 ||

 

“Kelle püüneks on tung, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes koosneb tungist.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Naised,” eks öelnud.

|| 3.9.11 ||

 

“Kelle püüneks on laadid, ilmaks silm, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes on päevakera sees.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Olemus,” eks öelnud.

|| 3.9.12 ||

 

“Kelle püüneks on selgus, ilmaks kõrvad, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes kuulab ja kuuldub kajas.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Ilmakaared,” eks öelnud.

|| 3.9.13 ||

 

“Kelle püüneks on pimedus, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kellel on vari.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Surm,” eks öelnud.

|| 3.9.14 ||

 

“Kelle püüneks on laadid, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes on peegli sees.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Olemus,” eks öelnud.

|| 3.9.15 ||

 

“Kelle püüneks on veed, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes on vete sees.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Vetevaim,” eks öelnud.

|| 3.9.16 ||

 

“Kelle püüneks on niisk, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kellel on poeg.

Sõna siis, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Sünnijärjeisand,” eks öelnud.

|| 3.9.17 ||

 

“Śākalya,” eks öelnud Yājñavalkya,

“sinust tegid vaimulikud küll tulesöe kühvli.”

|| 3.9.18 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud Śākalya,

“nii et sõnasid kurupañcālade vaimulikud üle –

mis vaimu tark oled?”

“Tunnen ilmakaari koos taevaliste ja püsipaikadega.”

“Kui tunned ilmakaari koos taevaliste ja püsipaikadega,

|| 3.9.19 ||

 

siis mis taevasus on sul idakaares?”

“Päevakera taevasus.”

“Kus päevakera paigas püsib?”

“Silmades.”

“Kus küll silmad paigas püsivad?”

“Laadides,” sest silmadega näeb laade.

“Kus küll laadid paigas püsivad?”

“Südames,” eks öelnud, sest laade teab südamega,

“sest just südames laadid paigas püsivad.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.20 ||

 

Mis taevasus on sul lõunakaares?”

“Ohjeldaja taevasus.”

“Kus ohjeldaja paigas püsib?”

“Urjamises.”

“Kus küll urjamine paigas püsib?”

“Lunatasus.”

“Kus küll lunatasu paigas püsib?”

“Usus,” sest just siis, kui usub, annab lunatasu,

“sest just usus lunatasu paigas püsib.”

“Kus küll usk paigas püsib?”

“Südames,” eks öelnud, sest usk on südamega,

“sest just südames usk paigas püsib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.21 ||

 

Mis taevasus on sul läänekaares?”

“Vetevaimu taevasus.”

“Kus vetevaim paigas püsib?”

“Vetes.”

“Kus küll veed paigas püsivad?”

“Niisas.”

“Kus küll niisk paigas püsib?”

“Südames,” sestap lausutaksegi kohast laadi sündinu kohta,

et on välja siuelnud südamest, välja võlutud südamest,

“sest just südames niisk paigas püsib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.22 ||

 

Mis taevasus on sul põhjakaares?”

“Leotise taevasus.”

“Kus leotis paigas püsib?”

“Pühenduses.”

“Kus küll pühendus paigas püsib?”

“Olemuses,” sestap lausutaksegi pühendatule “sõna olemust!”,

“sest just olemuses luna paigas püsib.”

“Kus küll olemus paigas püsib?”

“Südames,” eks öelnud, sest olemust teab südamega,

“sest just südames olemus paigas püsib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.23 ||

 

Mis taevasus on sul siinses kaares?”

“Tule taevasus.”

“Kus tuli paigas püsib?”

“Kõnes.”

“Kus küll kõne paigas püsib?”

“Südames.”

“Kus küll süda paigas püsib?”

|| 3.9.24 ||

 

“Tohman,” eks öelnud Yājñavalkya,

“kui arvaksid, et see on teisal kui meie.

Sest kui see oleks teisal kui meie,

sööksid seda ju koerad,

linnud selle ju puruks hõõruksid.”

|| 3.9.25 ||

 

“Kus küll sina ja loomus paigas püsite?”

“Hinges.”

“Kus küll hing paigas püsib?”

“Väljahõngus.”

“Kus küll väljahõng paigas püsib?”

“Põimhõngus.”

“Kus küll põimhõng paigas püsib?”

“Ülahõngus.”

“Kus küll ülahõng paigas püsib?”

“Kokkuhõngus.”

“Sedasi on loomus “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei piinle ega murdu.

Säärased on kaheksa püünet, kaheksa ilma,

kaheksa taevalist, kaheksa meest.

Kes neid mehi edasi ja tagasi kandis ja jagu sai,

on seadistuse mees, tema kohta sult küsin.

Kui jätad mulle tema kohta ütlemata,

siis lendab su pea otsast.”

Eks Śākalya ei saanud temast aru,

eks tal lennanud pea otsast.

Eks pikanäpumehed tema luudki minema viinud,

midagi muud arvates.

|| 3.9.26 ||

 

Eks öelnud nüüd:

“Auväärsed vaimulikud, kellel teist tung,

las küsib minult. Las kõik küsivad minult!

Kellel teist tung, siis küsin talt, teilt kõigilt küsin.”

Eks need vaimulikud ei söandanud.

|| 3.9.27 ||

 

Eks neilt nende kuulutustega küsinud.

“Nagu laaneisand puu,

see pole vale, on ka mees,

ta karvad on lehed,

nahk ta väline koor.

|| 3.9.28:1 ||

 

Ta nahast tulvab välja veri,

tollel nahast koorevaik,

seda katki nüsides nõrgub

maitset nagu puu pihta lüües.

|| 3.9.28:2 ||

 

Ta liha on kui niin,

sooned kiududena paigas püsivad,

luud seestpoolt puidust,

üdi nagu säsikude.

|| 3.9.28:3 ||

 

Kui puu on kõdunenud,

kerkib juurest jälle uus,

ent surmas kõdunenud surelik

millisest juurest välja kerkib?

|| 3.9.28:4 ||

 

Ärge öelge “niisa tõttu”,

see vaid elavast saab sünde jätkata,

nagu ivast kerkides ka puu

käib ära, ent tuleb aredalt taas.

|| 3.9.28:5 ||

 

Kui juured üles kiskuda,

enam puu ei tuleks tagasi,

ent sureb surelik ja kõduneb,

mille tõttu juurest välja kerkib?

|| 3.9.28:6 ||

 

Ei sünni see, mis juba sündinud,

mis küll selle veel kord sünnitaks?

Teadasaamine ja õndsus on vaim,

eesmärgiks kingituste andjale

ja tollelegi, kes on paigal ja seda tunneb.”

|| 3.9.28:7 ||