Kuues raamat

VI

 

1.

 

Eks too ju, kes tunneb vanimat ja tähtsaimat,

saab omade seas vanimaks ja tähtsaimaks.

Vanim ja tähtsaim on ju hing.

Too saab vanimaks ja tähtsaimaks omade

ja ka saadaihkajate seas,

kes nii tunneb.

|| 6.1.1 ||

 

Eks too ju, kes tunneb hüvelisimat,

saab omade seas hüvelisimaks.

Hüvelisim on ju kõne.

Too saab hüvelisimaks omade

ja ka saadaihkajate seas,

kes nii tunneb.

|| 6.1.2 ||

 

Eks too ju, kes tunneb püsipaika,

püsib tasasel paigas ja püsib allamäel paigas.

Püsipaik on ju silmad.

Sest silmadega püsib paigas tasasel ja allamäel.

Too püsib tasasel paigas ja püsib allamäel paigas,

kes nii tunneb.

|| 6.1.3 ||

 

Eks too ju, kes tunneb avaldust,

eks tollele avaldub tung, mille järele on tung.

Kõrvad on ju avaldus.

Eks avaldu kõrvades kõik varamud.

Eks tollele avaldub tung, mille järele on tung,

kes nii tunneb.

|| 6.1.4 ||

 

Eks too ju, kes tunneb püünet,

saab omade seas püüneks ja inimeste seas püüneks.

Aru on ju püüne.

Too saab omade seas püüneks ja inimeste seas püüneks,

kes nii tunneb.

|| 6.1.5 ||

 

Eks too ju, kes tunneb sünnijärglust,

eks jätkab sünnijärje ja karjadega sünde.

Sünnijärglus on ju niisk.

Eks too jätkab sünnijärje ja karjadega sünde,

kes nii tunneb.

|| 6.1.6 ||

 

Eks mina olen tähtsam sõnavahetust pidavad hinged

vaimu juurde läinud, eks öelnud temale:

“Kes meist on hüvelisim?”

Eks öelnud tema:

“Kelle minemaastumisel on arvata, et ihu on eriti patune,

too teist on hüvelisim.”

|| 6.1.7 ||

 

Eks kõne astunud minema.

Asus aasta eemal, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu kõnega mittesõnavad tummad,

kes hingavad hingega sisse, näevad silmadega, kuulevad kõrvadega,

tunnevad aruga, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”

Eks kõne sisenenud.

|| 6.1.8 ||

 

Eks silmad astunud minema.

Asus aasta eemal, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu silmadega mittenägevad pimedad,

kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvadega,

tunnevad aruga, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”

Eks silmad sisenenud.

|| 6.1.9 ||

 

Eks kõrvad astunud minema.

Asus aasta eemal, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu kõrvadega mittekuulvad kurdid,

kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,

tunnevad aruga, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”

Eks kõrvad sisenenud.

|| 6.1.10 ||

 

Eks aru astunud minema.

Asus aasta eemal, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu aruga mittetundvad rumalad,

kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,

kuulevad kõrvadega, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”

Eks aru sisenenud.

|| 6.1.11 ||

 

Eks niisk astunud minema.

Asus aasta eemal, lähenedes ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

Eks nad öelnud:

“Nii nagu niisa sünnijärjeta kohid,

kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,

kuulevad kõrvadega, tunnevad aruga, nii elasime.”

Eks niisk sisenenud.

|| 6.1.12 ||

 

Eks hakkas minema astuma nüüd hing.

Nii nagu väga hea Saindhava ratsu kisub välja jalakammitsa rootsud,

eks nii kiskus sissehingaja välja nemad.

Eks nad öelnud:

“Auväärne, ära astu minema,

meil pole võimalik ju sinust lahus elada!”

“Kuid sel juhul kostitage mind!”

“Olgu nii.”

|| 6.1.13 ||

 

Eks kõne öelnud, et “mille hüvelisim olen mina, selle hüvelisim oled sina”,

silmad, et “mille püsipaik olen mina, selle püsipaik oled sina”,

kõrvad, et “mille avaldus olen mina, selle avaldus oled sina”,

aru, et “mille püüne olen mina, selle püüne oled sina”,

niisk, et “mille sünnijärglus olen mina, selle sünnijärglus oled sina”.

“Mis on minu söök? Mis on riietus?”

“Mis iganes on koertest kuni ussikeste, mutukate ja koideni,

see on sinu söök. Veed on riietus.”

Eks tollel ei tule ju nosida söödamatut

ega söödamatut vastu võtta,

kes nii tunneb hõnguja sööki.

Targad kuulutajad rüüpavad kruusist, kui einestavad,

ja rüüpavad kruusist, kui on einestanud,

nii tehes pole nende arust söök paljas.

|| 6.1.14 ||

 

2.

 

Śvetaketu Āruṇeya läks ju pancālade seltskonna juurde.

Ta läks Jaivali Pravāhaṇa juurde,

kes hooldajate keskelt üles vaadates sõnas talle:

“Surmakauge?”

“Aulik?” kuulutanud ta vastu.

“Kas isa õpetas?”

“Aum,” eks öelnud.

|| 6.2.1 ||

 

“Tunned, miks küünitavad sünnijärjed edasi käies lahku?”

“Ei,” eks öelnud.

“Tunned, miks ilmutavad end veel kord siinses ilmas?”

“Ei,” eks öelnud ka.

“Tunned, miks too ilm, ehkki on nii palju

veel ja veel edasikäijaid, täiesti ei täitu?”

“Ei,” eks öelnud ka.

“Tunned, missugust ohvrit ohverdades

saavad veed mehe kõneks, tõusevad esile ja sõnavad?”

“Ei,” eks öelnud ka.

“Tunned küünitust taevaliikuri või esiisadeliikuri rajale?

Mida tehes küünitavad taevaliikuri või esiisadeliikuri rajale?

Sest me oleme ka kuulnud ärksat ütlemas,

et “ma kuulsin surelike kahest sihist, esiisade ja taevaliste omast,

nii iga nihkuja neid kohtab, kes isa-ema vahepeal”.”

“Ma ei tunne ühtki neist,” eks öelnud.

|| 6.2.2 ||

 

Teda nüüd eluaseme abil ligi kutsunud,

surmakauge ei huvitunud eluasemest, lipanud edasi.

Ta läinud isa juurde, öelnud talle:

“Enne ütles aulik ikka ju nii, et on meid õpetanud.”

“Mis on, hästi tubli?”

“Valitsejast kaim küsis minult viis küsimust,

ühtki neist ei tundnud.”

“Mis need olid?”

“Sellised,” eks esipooled ära toonud.

|| 6.2.3 ||

 

Eks ta öelnud:

“Et sa nõnda meil teaksid, kutt,

et nii nagu ma midagi olen tundnud,

selle kõik ma ütlesin sulle!

Aga tule edasi, asugem seal hoomates vaimuõppel!”

“Las vaid aulik läheb!”

Gautama läinud sinna, kus oli Pravāhaṇa Jaivali.

Too tõi talle istme, laskis tuua vett,

eks teinud nüüd temaväärilist, öelnud talle:

“Anname auväärsele Gautamale valiku.”

|| 6.2.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mul on teada anda selline valik –

mida selgitasid kõnega surmakauge ees, räägi seda mullegi!”

|| 6.2.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“See on ju, Gautama, taevaste valikute seas,

räägi inimaruliste oma!”

|| 6.2.6 ||

 

Eks ta öelnud:

“Eks ole teatavasti elevandid ja kuld kaasa võetud,

ka lehmad, hobused, orjatarid, katterõivad, alusrüüd,

ärgu jätku aulik palju, otsata, otsalõppematu kohta meile andmata!”

“Sa pead otsima, Gautama, nagu juurde pääseb!”

Eks endised saabusid kõnega “ma saabun auliku juurde”,

eks temagi asus sinna saabumist kuulutades.

|| 6.2.7 ||

 

Eks ta öelnud:

“Ära tigetse meiega nõnda, Gautama, ja sinu isaisad,

kuivõrd enne pole seda tarkust asunud üheski vaimulikus!

Aga ma asun seda sulle ütlema,

sest kes vääriks sind tagasi lükkama, kui nii räägid?”

|| 6.2.8 ||

 

Too ilm on ju tuli, Gautama.

Päevakera on tema süütetungal,

vihud on suits, päev palveleek,

ilmakaared tulesöed, vahekaared sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised usu,

sellest ohvrist tuleb kohale valitseja Leotis.

|| 6.2.9 ||

 

Sombupilv on ju tuli, Gautama.

Aasta on tema süütetungal,

veepilved on suits, pikselöök palveleek,

pikker tulesöed, raheterad sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised valitseja Leotise,

sellest ohvrist tuleb kohale sadu.

|| 6.2.10 ||

 

See ilm on ju tuli, Gautama.

Maa on tema süütetungal,

tuli on suits, öö palveleek,

kuuketas tulesöed, tähed sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised saju,

sellest ohvrist tuleb kohale söök.

|| 6.2.11 ||

 

Mees on ju tuli, Gautama.

Lahtine suu on tema süütetungal,

hing on suits, kõne palveleek,

silmad tulesöed, kõrvad sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised söögi,

sellest ohvrist tuleb kohale niisk.

|| 6.2.12 ||

 

Neiu on ju tuli, Gautama.

Hargivahe on tema süütetungal,

karvad on suits, üsk palveleek,

mis siseneb, on tulesöed, õnnistamised sädemed.

Selles tules ohverdavad taevalised niisa,

sellest ohvrist tuleb kohale mees.

Tema elab, kuni elab, ja kui nüüd sureb,

|| 6.2.13 ||

 

ta nüüd tulle viiakse,

siis tuleb tal, et tuli on tuli, süütetungal süütetungal,

suits on suits, palveleek palveleek,

tulesöed tulesöed, sädemed sädemed.

Seesuguses tules ohverdavad taevalised mehe,

sellest ohvrist tuleb kohale päikesehelgi tooniga mees.

|| 6.2.14 ||

 

Kes seda tunnevad,

ja kellele ka metsas istub, et olemus on usk,

nood tulevad kohale palveleeki,

palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse,

mil päevakera käib põhja pool,

kuudest taevaliste ilma,

taevaliste ilmast päevakerasse,

päevakerast piksesse,

pikseile ligineb aruline mees

ja läkitab vaimuilmade juurde.

Nad asuvad vaimuilmades, ülemast ülemad,

ja nad ei pöördu veel kord.

|| 6.2.15 ||

 

Nüüd kes alistavad ilmu urjamise, andmise, kuumusega –

nemad tulevad kohale suitsu,

suitsust öösse,

ööst kahanevasse kuutiiba,

kahanevast kuutiivast kuude kuusse,

mil päevakera käib lõuna pool,

kuudest esiisade ilma,

esiisade ilmast kuule,

kuule saabudes saab neist söök,

taevalised hakkavad neid nagu valitseja Leotist

seal “paisu! kahane!” mekkima.

Kes neist ringi läbi käivad, võtavad vormiks nüüd selguse,

selguse järel õhu, õhu järel saju, saju järel maa,

maale saabudes saab neist söök.

Nad ohverdatakse veel kord mehe tules,

seejärel sünnivad neiu tules,

vastu ilmadele tõusevad, just nii nad pöörlevad.

Nüüd kes ei tunne kaht rada –

nemad on mutukad, koid ja muud hammustajad.”

|| 6.2.16 ||

 

3.

 

Kui kellelgi on tung, et “saaksin vägevaks”,

päike käib põhja pool ja on täituva kuutiiva soodne päev,

siis olles kaksteist päeva järginud juurdeseadmise tava,

kuhjab kõigi rohtude viljad mooruspuust kopsikusse või kruusi,

pühib ümbert, määrib ümbert,

teeb tule üles ja õhutab ümbert, valmistab määrdekatte,

juhib hõõrutise mehetähe all sisse ja ohverdab:

“Mil määral taevalisi lapiti su sees, sündide varamu,

on maha löömas mehe tunge,

neile ohverdan ma annetusejao.

Need leppinud lepitagu kõigi tungidega mindki – hüva!

Kui lapitiselt ilmutad “ma võtan hoiule!”,

siis selitatud võid joosta lastes

urjan ma sind, kosutuseandjat – hüva!

|| 6.3.1 ||

 

Ohverdab tules “vanimale hüva, tähtsaimale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “hingele hüva, hüvelisimale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “kõnele hüva, püsipaigale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “silmadele hüva, avaldusele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “kõrvadele hüva, püünele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “arule hüva, sünnijärglusele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “niisale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

|| 6.3.2 ||

 

Ohverdab tules “tulele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “leotisele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “maapealsele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “maaülesele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “jumalale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “vaimule hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “ülikkonnale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “tulnule hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “tulevasele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “igaühele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “kõigele hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

Ohverdab tules “sünnijärjeisandale hüva!”

ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.

|| 6.3.3 ||

 

Nüüd silitab seda:

“Oled ekslev, oled lõkendav, oled täielik,

oled toestatud, oled ainus kogunemisruum,

oled aabe “hin”, oled aape “hin” vastaja,

oled ülemlaul, oled ülemlaulu laulja,

oled kuulutatu, oled vastukuulutaja,

oled niiskuses üleni valgustatud,

oled hurmaja, oled jõustus,

oled söök, oled tähevoog,

oled sissepeitmine, oled kokkukorje.”

|| 6.3.4 ||

 

Nüüd tõstab selle ülespoole:

“Sest kuni lihani toores on sinu vägi,

sest ta on valitseja, pealik, kuningas.

Tehku ta minust valitseja, pealik, kuningas!”

|| 6.3.5 ||

 

Nüüd rüüpab seda kruusist:

“See on sigitajal valituim.

Tuuleõhud õiglasele mett, hoovused mett tilguvad,

olgu meepärased me rohud – maapealsele hüva!

Et mõista tohiksime taevalise kiirgust,

öist mett, mesist koidusooja ja säbru maa peal,

olgu mesi meie isa taevalagi – maaülesele hüva!

Mis me mõistusi edasi ärgitaks!

Olgu laaneisand mesine me vastu, mesine päevajumal,

täitugu meest me lehmad – jumalale hüva!”

Kogu sigituslaul ja kõik mesised lausutakse veel kord.

“Et tohiks tulla minust nii kõik!

Maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!”

Rüüpab kruusi lõpuni, loputab käsi

ja heidab pikali, tagumik tule poole, pea idas.

Hommikul teenib päevakera:

“Oled ilmakaarte ainus lootos!

Et minust tohiks tulla aruga inimeste ainus lootos!”

Lahkub nagu ligines, istub tagumik tule poole ja pomiseb suguvõsa.

|| 6.3.6 ||

 

Eks sedasi ütles Uddālaka Āruṇi,

kui ütles käealusele Vājasaneya Yājñavalkyale:

“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.7 ||

 

Ning eks nii ütles Vājasaneya Yājnavalkya,

kui ütles käealusele Madhuka Paiṅgyale:

“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.8 ||

 

Ning eks nii ütles Madhuka Paiṅgya,

kui ütles käealusele Cūla Bhāgavittale:

“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.9 ||

 

Ning eks nii ütles Cūla Bhāgavitta,

kui ütles käealusele Jānaki Āyaḥsthūṇale:

“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.10 ||

 

Ning eks nii ütles Jānaki Āyaḥsthūṇa,

kui ütles käealusele Satyakāma Jābālale:

“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 6.3.11 ||

 

Ning eks nii ütles Satyakāma Jābāla, kui ütles käealustele:

“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,

sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”

Ärgu rääkigu sedasi, kui pole poeg või käealune!

|| 6.3.12 ||

 

Mooruspuust saab nelja –

mooruspuust on lusikas, mooruspuust on kruus,

mooruspuust on süütis, mooruspuust hõõrumispulgad.

Külast saab kümmet saaki –

riis, oder, seesam, uba, hirss,

pipar, nisu, lääts, hernes ja hiirehernes.

Klopib neid, piserdab kohupiima, mee ja selitatud võiga üle,

ohverdab määrde.

|| 6.3.13 ||

 

4.

 

Tulnuil on maitseks ju maa,

maal veed,

vetel rohud,

rohtudel õied,

õitel viljad,

viljadel mees,

mehel niisk.

|| 6.4.1 ||

 

Eks sünnijärjeisand vaadelnud,

et “uhh, kujundan talle püsipaiga!”,

ning tõmmanud välja naise.

Kui too välja tõmmati, siis istus, et on allpool,

sestap las istub, et naine on allpool.

Ta sikutas oma loomust välja ka eenduva kiviku,

sellega ta läbi tõmbas.

|| 6.4.2 ||

 

Tema hargivahe on hiiekivi, karvad muru,

kelme leotiserutjuja, keskel põlemasüüdatud häbememokad.

Eks ole urjalise ilm ju selline, nagu tuleb võimsuse joogi abil,

seesugune tuleb ka tolle ilm,

kes nii tundes toimetab alapoolenaljatust,

ta korjab naiste hästitehtut.

Ent kes nii tundmata toimetab alapoolenaljatust,

tolle hästitehtu korjavad naised.

|| 6.4.3 ||

 

Eks ju ikka nii tundes lausunud Uddālaka Āruṇi,

eks ju ikka nii tundes lausunud Nāka Maudgalya,

eks ju ikka nii tundes lausunud Kumārahārita,

et “paljud vaimulikust soost surmalapsed

käivad siinsest ilmast edasi tajuahtralt ja lahus hästitehtust,

need, kes nii tundmata toimetavad alapoolenaljatust.”

Nii palju kui uinunust või virgest niiska hüppab,

|| 6.4.4 ||

 

las silitab seda või kordab kutsungit:

“Minu niisk, mis täna maha hüppas,

mis ka rohte ja vesi sihtis,

ma võtan selle niisa ära,

taas mu ligi saagu taju, taas särts, taas auline,

taas kujunegu tuled ja lõkkeplatsid oma paigus!”

Las võtab nimetu sõrme ja pöidlaga

ning kasib tisside või kulmude vahel sisse.

|| 6.4.5 ||

 

Kui loomuldasa näeb end nüüd vees,

las lausub sellele kutsungi:

“Särts, taju, toredus, hüüs, hästitehtu minus!”

Eks ole naistest tähtis ju see, kel mustusriie ült,

sestap las astub edasi ja kutsub ligi toreda, kel mustusriie ült.

|| 6.4.6 ||

 

Kui too ei anna talle tungi moel,

las ostab tolle ära.

Kui too talle ikka tungi moel ei anna,

las saab temast jagu toki või käega obadust lüües:

“Taju ja toredusega võtan sult toreduse!”

Tulebki toreduseta.

|| 6.4.7 ||

 

Kui too talle annab:

“Taju ja toredusega asetan sus paika toreduse!”

Kumbki saab toredaks.

|| 6.4.8 ||

 

Kui ta otsib, kellel “oleks tung minu järele”,

siis paneb tolles seisma tarviliku,

paneb suu kokku suuga, silitab ta hargivahet,

ning las siis pomiseb:

“Liikmest liikmesse kohale tuled,

südamest üles sünnid,

sedasi oled sa liikmete eredus,

tee ta minus hulluks, nagu rebestaks mürginool!”

|| 6.4.9 ||

 

Kui nüüd otsib, kellesse “loodet ei asetaks”,

siis paneb tolles seisma tarviliku,

paneb suu kokku suuga, võtab sisse hingata,

ning las hingab siis välja:

“Taju ja niisaga võtan sult niisa!”

Jääbki niisata.

|| 6.4.10 ||

 

Kui nüüd otsib, kellesse “asetaks”,

siis paneb tolles seisma tarviliku,

paneb suu kokku suuga, hingab välja

ning las võtab siis sisse hingata:

“Taju ja niisaga asetan paika sus niisa!”

Saabki loodet kanda.

|| 6.4.11 ||

 

Kui nüüd vaenab kaasat, kellel on armuke,

las teeb siis toorkausis tule üles,

ajab noolte päised vastukarva laiaks,

määrib noolte teravikud sulavõiga

ja ohverdab need selles vastukarva:

“Ohverdasid minu põlemasüüdatu sees,

võtan sult sisse- ja väljahingamise.”

“Ohverdasid minu põlemasüüdatu sees,

võtan sult pojad ja karjad.”

“Ohverdasid minu põlemasüüdatu sees,

võtan sult urjatu ja hästitehtu.”

“Ohverdasid minu põlemasüüdatu sees,

võtan sult lootuse ja viimse selguse.”

Sedasi ju tajuahtralt ja hästitehtust lahus

siinsest ilmast edasi käib too,

keda kirub seda tundev vaimulik.

Sestap ära otsi naljatust seda tundva kuulutaja naisega,

sest selle tundja on ju üle!

|| 6.4.12 ||

 

Kelle kaasa avastab nüüd kuupuhastuse aja,

ärgu joogu kolm päeva kopsikust ega võtku riideid maha,

mühkamite mehed ega naised ärgu teda puutugu,

kui kolm ööd otsas, las ujutab end ja lööb riisi rehte.

|| 6.4.13 ||

 

Kes otsib, et “sünniks mul hele poeg,

kes varamut järele räägiks ja kestaks kogu oma jao”,

siis küpsetagu piimapuder ja einestagu sulavõiga

kumbki vanem, et sündi anda.

|| 6.4.14 ||

 

Kes otsib nüüd, et “sünniks mul pruun, pruunikas poeg,

kes kaht varamut räägiks ja kestaks kogu oma jao”,

siis küpsetagu kohupiimapuder ja einestagu sulavõiga

kumbki vanem, et sündi anda.

|| 6.4.15 ||

 

Kes otsib nüüd, et “sünniks mul sünk, verevasilmne poeg,

kes kolme varamut järele räägiks ja kestaks kogu oma jao”,

siis küpsetagu veepuder ja einestagu sulavõiga

kumbki vanem, et sündi anda.

|| 6.4.16 ||

 

Kes otsib nüüd, et “sünniks mul oskaja tütar

ja kestaks kogu oma jao”,

siis küpsetagu seesamipuder ja einestagu sulavõiga

kumbki vanem, et sündi anda.

|| 6.4.17 ||

 

Kes otsib nüüd, et “sünniks mul oskaja poeg,

kellest lauldakse, kohtumistele mineja,

kuuldasoovitud kõnedega selgitaja,

kes kõiki varamuid järele räägiks ja kestaks kogu oma jao”,

siis küpsetagu lihapuder ja einestagu sulavõiga

kumbki vanem, et sündi anda,

kas pullist või sõnnist.

|| 6.4.18 ||

 

Hommikuni nüüd potiküpsetise määrdekatet tõukab,

lössilöödud potiküpsetise ohverdab:

“Tulele hüva! Arusaajale hüva!

Taevalisele sigitajale, olemuse juurdesigitusele hüva!”

Ohverdanud, toob üles ja võtab eineks,

eineks võtnud, pakub kaasale.

Loputab käsi, täidab kausi veega,

sellega ta kolm korda märjaks teeb:

“Igatiasuja, tõuse üles!

Otsi edaspidi teine kaasa koos isandaga!”

|| 6.4.19 ||

 

Ilmub nüüd tema juurde:

“Mina olen vunk, sina tasu,

sina oled tasu, mina vunk.

Mina olen loits, sina palve,

taevas ma ja sina maa,

tule, olgu nad üheskoos,

niiska asetagem koos,

et saada mehepoeg, varandus!”

|| 6.4.20 ||

 

Ajab nüüd ta reied lahti,

et “tehke maast taevani lahti!”,

paneb tarviliku tolle sees seisma,

suu paneb kokku suuga,

kolm korda pärikarva üle silitab:

“Igalane kujundagu üsk!

Nahksepp tahugu laadid!

Sünnijärjeisand sisse piserdagu!

Asetagu asetaja sinusse loode!

Aseta loode, ahelkihar! Aseta loode, lihtpatsike!

Asetagu lootosvanikuga taevalised hobukaksikud sinus paika loode!

|| 6.4.21 ||

 

Hobukaksikud hõõrugu kullast pulkadega välja leek!

Selle loote ohverdame sulle, et sigida kümnendal kuul.

Nii nagu maa on tule loode,

nii nagu taevalael on kanda vürstlik loode,

nii nagu õhk on ilmakaarte loode,

nii asetan sinusse loote.”

|| 6.4.22 ||

 

Teeb sigima hakkaja vetega märjaks:

“Nii nagu õhk lootosetiiki kõikepidi õõtsutab,

nihkugu sinugi loode, koos emakoogiga väljugu!

See on vürsti tehtud riiviga ja ümbristoega tarand,

löö see, vürst, koos lootega ja alumisega välja!”

|| 6.4.23 ||

 

Teeb tule üles, asetab sündinu süles paika,

juhib kopsikusse müreda määrde,

lössilöödud müreda määrde ohverdab:

“Temas tuhandet õitsema pannes õilmitsen oma kojas.

Ärgu ta kaaskondseid lõigatagu ära sünnijärjest ja karjadest – hüva!

Hinged, mis minus, ohverdan aru abil sulle – hüva!

Kui teoga eemale tõukasin või kängu jätsin siin,

siis tuluke, hea urjaja ja tark,

las hästi urjab, hästi ohverdab me jaoks – hüva!”

|| 6.4.24 ||

 

Tema paremasse kuulmekäiku nüüd

kolm korda muigutab “kõne, kõne”.

Juhib kokku nüüd kohupiima, mee ja selitatud või

ning annab eineks hõbekuldsest, seda suhu panemata:

“Asetan sinusse maapealse,

asetan sinusse maaülese,

asetan sinusse jumala,

asetan sinusse kogu maapealse, maaülese, jumala.”

|| 6.4.25 ||

 

Nimetab teda nüüd “varamu oled”,

sedasi tuleb tal ka varjunimi.

|| 6.4.26 ||

 

Annab nüüd ema kätte, pakub talle tissi:

“Sinu tiss, mis on pideva joaga, mis on karastaja,

mis on kalliskiviastja, hüvetundja, mis on hea anniga,

millega iga vedeliku õitsema paned,

järvekene, anna see siia, et imetada.”

|| 6.4.27 ||

 

Lausub tema emale nüüd kutsungi:

“Oled turd, sõbra ja vetevaimu soost,

vaprake, sündis vapper!

Saagu sult ikka vapraid mehi,

kuna tegid vapra mehe!”

Lausutakse ju tema kohta nii:

“Ohhoo, ületasid isa!

Ohhoo, ületasid vanaisa!

Ohhoo, tähtsa, toreduse ja vaimusädelusega saavuta ülimast ülim!

Kui seda tundval vaimulikul sünnib poeg.”

|| 6.4.28 ||