Kuues raamat
VI
1.
Eks too ju, kes tunneb vanimat ja toredaimat,
saab omade seas vanimaks ja toredaimaks.
Vanim ja toredaim on ju hing.
Too saab vanimaks ja toredaimaks omade seas
ja kelle seas vaid saada soovib,
kes nii tunneb.
|| 6.1.1 ||
Eks too ju, kes tunneb hüvelisimat,
saab omade seas hüvelisimaks.
Hüvelisim on ju kõne.
Too saab hüvelisimaks omade seas
ja kelle seas vaid saada soovib,
kes nii tunneb.
|| 6.1.2 ||
Eks too ju, kes tunneb püsimispaika,
püsib tasasel paigas ja püsib allamäel paigas.
Püsimispaik on ju silmad.
Sest silmadega püsib paigas tasasel ja allamäel.
Too püsib tasasel paigas ja püsib allamäel paigas,
kes nii tunneb.
|| 6.1.3 ||
Eks too ju, kes tunneb ilmetvõttu,
eks võta tolle jaoks ilmet tung, mille järele on tung.
Kõrvad on ju ilmetvõtt.
Sest kõrvades võtavad ilmet kõik varamud.
Eks võta tolle jaoks ilmet tung, mille järele on tung,
kes nii tunneb.
|| 6.1.4 ||
Eks too ju, kes tunneb püünet,
saab omade seas püüneks ja ligimeste seas püüneks.
Aru on ju püüne.
Too saab omade seas püüneks ja ligimeste seas püüneks,
kes nii tunneb.
|| 6.1.5 ||
Eks too ju, kes tunneb sünnijärglust,
eks jätkab sünnijärje ja karjadega sünde.
Sünnijärglus on ju niisk.
Eks too jätkab sünnijärje ja karjadega sünde,
kes nii tunneb.
|| 6.1.6 ||
Eks mina-olen-toredam sõnavahetust pidavad hinged
vaimu juurde läinud, eks öelnud temale:
“Kes meist on hüvelisim?”
Eks öelnud tema:
“Kelle minemaastumisel on arvata, et ihu on eriti patune,
too teist on hüvelisim.”
|| 6.1.7 ||
Eks kõne astunud minema.
Aastaringi eemal asus, saabudes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
Eks nad öelnud:
“Nii nagu kõnega mittesõnavad tummad,
kes hingavad hingega sisse, näevad silmadega, kuulevad kõrvadega,
tunnevad aruga, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”
Eks kõne sisenenud.
|| 6.1.8 ||
Eks silmad astunud minema.
Aastaringi eemal asus, saabudes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
Eks nad öelnud:
“Nii nagu silmadega mittenägevad pimedad,
kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvadega,
tunnevad aruga, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”
Eks silmad sisenenud.
|| 6.1.9 ||
Eks kõrvad astunud minema.
Aastaringi eemal asus, saabudes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
Eks nad öelnud:
“Nii nagu kõrvadega mittekuulvad kurdid,
kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,
tunnevad aruga, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”
Eks kõrvad sisenenud.
|| 6.1.10 ||
Eks aru astunud minema.
Aastaringi eemal asus, saabudes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
Eks nad öelnud:
“Nii nagu aruga mittetundvad rumalad,
kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,
kuulevad kõrvadega, saavad niisaga sünnijärge, nii elasime.”
Eks aru sisenenud.
|| 6.1.11 ||
Eks niisk astunud minema.
Aastaringi eemal asus, saabudes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
Eks nad öelnud:
“Nii nagu niisa sünnijärjeta kohid,
kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,
kuulevad kõrvadega, tunnevad aruga, nii elasime.”
Eks niisk sisenenud.
|| 6.1.12 ||
Eks hakkas minema astuma nüüd hing.
Nii nagu väga hea Saindhava ratsu kisub välja jalakammitsa rootsud,
eks nii kiskus sissehingaja välja nemad.
Eks nad öelnud:
“Auväärne, ära astu minema,
meil pole võimalik ju sinust lahus elada!”
“Kuid sel juhul andke mulle maksu!”
“Olgu nii.”
|| 6.1.13 ||
Eks kõne öelnud, et “mille hüvelisim olen mina, selle hüvelisim oled sina”,
silmad, et “mille püsimispaik olen mina, selle püsimispaik oled sina”,
kõrvad, et “mille ilmetvõtt olen mina, selle ilmetvõtt oled sina”,
aru, et “mille püüne olen mina, selle püüne oled sina”,
niisk, et “mille sünnijärglus olen mina, selle sünnijärglus oled sina”.
“Mis on minu söök? Mis on riietus?”
“Mis iganes on koertest kuni ussikeste, mutukate ja koideni,
see on sinu söök. Veed on riietus.”
Ega tollel ju tule nosida söödamatut
ega söödamatut vastu võtta,
kes nii tunneb hingamise sööki.
Targad kuulutajad rüüpavad kruusist, kui einestavad,
ja rüüpavad kruusist, kui on einestanud,
nii tehes pole nende arust söök paljas.
|| 6.1.14 ||
2.
Śvetaketu Āruṇeya läks ju pancālade seltskonna juurde.
Ta läks Jaivali Pravāhaṇa juurde, kes oli hooldajate ringis.
Üles vaadates sõnas talle: “Surmakauge!”
“Aulik!” kuulutas ta vastu.
“Kas isa õpetas?”
“Aum,” eks öelnud.
|| 6.2.1 ||
“Tunned, miks küünitavad sünnijärjed edasi käies lahku?”
“Ei,” eks öelnud.
“Tunned, miks ilmutavad end veel kord siinses ilmas?”
“Ei,” eks öelnud ka.
“Tunned, miks sealne ilm, ehkki on nii palju
veel ja veel edasikäijaid, täiesti ei täitu?”
“Ei,” eks öelnud ka.
“Tunned, missugust ohvrit ohverdades
saavad veed mehe kõneks, tõusevad esile ja sõnavad?”
“Ei,” eks öelnud ka.
“Tunned küünitust taevaliikuri või esiisadeliikuri rajale?
Mida tehes küünitatakse taevaliikuri või esiisadeliikuri rajale?
Sest me oleme kuulnud ka ärksa ütlust:
“Surelikel on kaks sihti, nagu ma kuulsin, esiisade ja taevaliste oma,
nihkudes nii igaüks neid kohtab, kes on isa-ema vahepeal.””
“Ma ei tunne ühtki neist,” eks öelnud.
|| 6.2.2 ||
Kutsunud teda nüüd kostile, pakkudes eluaset,
surmakauge eluasemest ei huvitunud, vaid lippas edasi.
Ta läinud isa juurde, öelnud temale:
“Enne ütles aulik ju ikka, et on meid õpetanud.”
“Hästi tubli, mis on?”
“Valitsejast kaim küsis minult viis küsimust,
ühtki neist ei tundnud.”
“Mis need olid?”
“Sellised,” eks lühidalt ära toonud.
|| 6.2.3 ||
Eks tema öelnud:
“Nagu sa tead, kutt, olen ma seesugune,
et niipea kui ma midagi tundsin,
ütlesin ma selle kõik ka sulle!
Hei, keerame aga sinna tagasi ja asume vaimuõppel!”
“Las vaid aulik läheb!”
Gautama läinud sinna, kus oli Pravāhaṇa Jaivali.
Too tõi talle istme ja laskis vettki tuua.
Eks teinud temaväärilist, nüüd öelnud talle:
“Anname auväärsel Gautamal valida.”
|| 6.2.4 ||
Eks ta öelnud:
“Teadagi on mu valik selline,
et mida kõnelesid selgituseks surmakauge ees,
räägi seda mullegi!”
|| 6.2.5 ||
Eks ta öelnud:
“See on ju, Gautama, taevaste valikute seas,
räägi inimlike omast!”
|| 6.2.6 ||
Eks ta öelnud:
“Eks ole teatavasti elevandid ja kuld kaasa võetud,
ka lehmad, hobused, orjatarid, katterõivad, alusrüüd,
ärgu andku aulik meile palju, lõputu, lõpulejõudmatu kohta häma!”
“Sa pead otsima, Gautama, ülepääsu abi!”
“Ma jään auliku juurde” eks kõneldi varemalt, kui juurde jäädi,
eks temagi kuulutas sinna asudes juurdejäämist.
|| 6.2.7 ||
Eks ta öelnud:
“Nõnda, ära ole meile tige, Gautama, ja sinu isaisad,
kuivõrd see tarkus pole varem asunud üheski vaimulikus!
Aga ma ütlen selle sulle,
sest räägid niiviisi. Kes on väärt sind tagasi lükkama?”
|| 6.2.8 ||
Sealne ilm on ju tuli, Gautama.
Päevapaiste on tema süütetungal,
vihud on suits, päev palang,
ilmakaared tulesöed, vahekaared sädemed.
Seesuguses tules ohverdavad taevalised usu,
sellest ohvrist tuleb kohale valitseja Leotis.
|| 6.2.9 ||
Sombupilv on ju tuli, Gautama.
Aastaring on tema süütetungal,
veepilved on suits, pikselöök palang,
pikker tulesöed, raheterad sädemed.
Seesuguses tules ohverdavad taevalised valitseja Leotise,
sellest ohvrist tuleb kohale sadu.
|| 6.2.10 ||
Siinne ilm on ju tuli, Gautama.
Maa on tema süütetungal,
tuli on suits, öö palang,
kuuketas tulesöed, tähed sädemed.
Seesuguses tules ohverdavad taevalised saju,
sellest ohvrist tuleb kohale söök.
|| 6.2.11 ||
Mees on ju tuli, Gautama.
Lahtine suu on tema süütetungal,
hing on suits, kõne palang,
silmad tulesöed, kõrvad sädemed.
Seesuguses tules ohverdavad taevalised söögi,
sellest ohvrist tuleb kohale niisk.
|| 6.2.12 ||
Neiu on ju tuli, Gautama.
Hargivahe on tema süütetungal,
karvad on suits, üsk palang,
mis siseneb, on tulesöed, õnnistamised sädemed.
Selles tules ohverdavad taevalised niisa,
sellest ohvrist tuleb kohale mees.
Tema elab, kuni elab.
Kui nüüd sureb
|| 6.2.13 ||
ja ta viiakse nüüd tulle,
siis tuleb tal, et tuli on tuli, süütetungal süütetungal,
suits on suits, palang palang,
tulesöed tulesöed, sädemed sädemed.
Seesuguses tules ohverdavad taevalised mehe,
sellest ohvrist tuleb kohale helkiva tooniga mees.
|| 6.2.14 ||
Kes nii seda tunnevad
ja kellele metsas istub, et olemus on usk,
need tulevad kohale palangusse,
palangust päeva,
päevast täituvasse kuutiiba,
täituvast kuutiivast kuude kuusse,
mil päevapaiste käib põhja pool,
kuudest taevaliste ilma,
taevaliste ilmast päevapaistesse,
päevapaistest piksesse,
pikseile ligineb aruline mees
ja läkitab vaimuilmade juurde.
Nad asuvad vaimuilmades, ülemast ülemad,
ja nad ei pöördu veel kord.
|| 6.2.15 ||
Kes alistavad ilmu nüüd urjamise, andmise, kuumusega,
need tulevad kohale suitsu,
suitsust öösse,
ööst kahanevasse kuutiiba,
kahanevast kuutiivast kuude kuusse,
mil päevapaiste käib lõuna pool,
kuudest esiisade ilma,
esiisade ilmast kuule,
kuule saabudes saab neist söök,
taevalised hakkavad nagu valitseja Leotist
“paisu! kahane!” neid seal mekkima.
Kes neist ringi läbi käivad, võtavad vormiks nüüd avaruse,
avaruse järel õhu, õhu järel saju, saju järel maa,
maale saabudes saab neist söök.
Nad ohverdatakse veel kord mehe tules,
seejärel sünnivad neiu tules,
tõusevad ilmu tervitama,
niiviisi nad pöörlevadki.
Kes kaht rada nüüd ei tunne,
need on mutukad, koid ja muud hammustajad.”
|| 6.2.16 ||
3.
Kellel on tung, et “saaksin vägevaks”.
Kui päike käib põhja pool ja on täituva kuutiiva soodne päev,
siis järginud kaksteist päeva juurdeseadmise tava,
kuhjab kõigi rohtude viljad mooruspuust kopsikusse või kruusi,
pühib ümbert, määrib ümbert,
teeb tule üles ja õhutab ümbert, valmistab määrdekatte,
juhib hõõrutise mehetähe all sisse ja ohverdab:
“Mis iganes taevalised on, sündide varamu, sinu sees
lapiti maha löömas mehe tunge,
jaopärase ma neile ohverdan.
Olles rahuldunud, rahuldagu nad kõigi tungidega mindki – hüva!
Kui lamad lapiti “ma võtan hoiule!”,
siis sind selitatud võid joosta lastes
urjan ma, kosutuseandjat – hüva!
|| 6.3.1 ||
Ohverdab tules “vanimale hüva, toredaimale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “hingele hüva, hüvelisimale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “kõnele hüva, püsimispaigale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “silmadele hüva, ilmetvõtule hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “kõrvadele hüva, püünele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “arule hüva, sünnijärglusele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “niisale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
|| 6.3.2 ||
Ohverdab tules “tulele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “leotisele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “maapealsele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “maaülesele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “jumalale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “vaimule hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “ülikkonnale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “tulnule hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “tulevasele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “igaühele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “kõigele hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
Ohverdab tules “sünnijärjeisandale hüva!”
ja juhib jääkvoolu hõõrutisse.
|| 6.3.3 ||
Nüüd silitab seda:
“Oled ekslev, oled lõkendav, oled täielik,
oled toestatud, oled ainus kohtumispaik,
oled aabe “hin”, oled aape “hin” vastaja,
oled ülemlaul, oled ülemlaulu laulja,
oled kuulutatu, oled vastukuulutaja,
oled niiskuses üleni valgustatud,
oled korraldaja, oled jõustaja,
oled söök, oled tähevoog,
oled sissepeitmine, oled kokkukorjamine.”
|| 6.3.4 ||
Nüüd tõstab selle ülespoole:
“Arvel pead. Arvel pean su väge.
Sest ta on valitseja, pealik, kuningas.
Tehku ta minust valitseja, pealik, kuningas!”
|| 6.3.5 ||
Nüüd rüüpab seda kruusist:
“See on sigitajal valituim.
Tuuled õiglasele mett, hoovused mett tilguvad,
olgu meepärased me rohud – maapealsele hüva!
Et mõista tohiksime taevalise kiirgust,
öist mett, mesist koidusooja ja säbru maa peal,
olgu mesi meie isa taevalagi – maaülesele hüva!
Mis me mõistusi edasi ärgitaks!
Olgu saluisand mesine me vastu, mesine päike,
täitugu meest me lehmad – jumalale hüva!”
Kogu sigituslaul ja kõik mesised lausutakse veel kord.
“Et tohiks tulla minust nii kõik!
Maapealsele, maaülesele, jumalale hüva!”
Rüüpab kruusi lõpuni, loputab käsi
ja heidab pikali, tagumik tule suunas, pea idas.
Hommikul teenib päevapaistet:
“Oled ilmakaarte ainus lootos!
Et minust tohiks tulla inimeste ainus lootos!”
Lahkub nagu ligines, istub tagumik tule suunas ja pomiseb suguvõsa.
|| 6.3.6 ||
Eks sedasi ütles Uddālaka Āruṇi,
kui ütles käealusele Vājasaneya Yājñavalkyale:
“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,
sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”
|| 6.3.7 ||
Ning eks nii ütles Vājasaneya Yājnavalkya,
kui ütles käealusele Madhuka Paiṅgyale:
“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,
sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”
|| 6.3.8 ||
Ning eks nii ütles Madhuka Paiṅgya,
kui ütles käealusele Cūla Bhāgavittale:
“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,
sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”
|| 6.3.9 ||
Ning eks nii ütles Cūla Bhāgavitta,
kui ütles käealusele Jānaki Āyaḥsthūṇale:
“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,
sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”
|| 6.3.10 ||
Ning eks nii ütles Jānaki Āyaḥsthūṇa,
kui ütles käealusele Satyakāma Jābālale:
“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,
sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”
|| 6.3.11 ||
Ning eks nii ütles Satyakāma Jābāla, kui ütles käealustele:
“Kui ka kuiv paik sellega sisse piserdada,
sünniksid harud, kerkiksid välja võrselehed.”
Ärgu rääkigu sedasi, kui pole poeg või käealune!
|| 6.3.12 ||
Mooruspuust saab nelja –
mooruspuust on lusikas, mooruspuust on kruus,
mooruspuust on süütis, mooruspuust hõõrumispulgad.
Külast saab kümmet saaki –
riis, oder, seesam, uba, hirss,
pipar, nisu, lääts, hernes ja hiirehernes.
Pigistab neid, piserdab kohupiima, mee ja selitatud võiga üle,
ohverdab määrde.
|| 6.3.13 ||
4.
Tulnuil on maitseks ju maa,
maal veed,
vetel rohud,
rohtudel õied,
õitel viljad,
viljadel mees,
mehel niisk.
|| 6.4.1 ||
Eks sünnijärjeisand vaadelnud,
et “uhh, kujundan talle püsimispaiga!”,
ning tõmmanud välja naise.
Välja tõmmates istus, et too on allpool,
sestap las istub, et naine on allpool.
Ta sikutas oma loomust välja eenduva kiviku,
sellega ta läbi tõmbas.
|| 6.4.2 ||
Tema hargivahe on hiiekivi, karvad muru,
nahariba leotiserutjuja, keskel süttinud häbememokad.
Missugune ilm eks urjalisel tuleb ju võimsusjoogi abil,
seesugune ilm tal tuleb.
Kes nii tundes toimetab alapoolenaljatust,
too korjab naiste hästitehtut.
Ent kes nii tundmata toimetab alapoolenaljatust,
tolle hästitehtu korjavad naised.
|| 6.4.3 ||
Eks ikka nii tundes lausunud ju Uddālaka Āruṇi,
eks ikka nii tundes lausunud ju Nāka Maudgalya,
eks ikka nii tundes lausunud ju Kumārahārita,
et “paljud vaimulikust soost surmalapsed
käivad siinsest ilmast edasi tajuahtralt ja lahus hästitehtust,
need, kes nii tundmata toimetavad alapoolenaljatust.”
Nii palju kui uinunust või virgest niiska hüppab,
|| 6.4.4 ||
las silitab seda või kostab järele:
“Minu niisk, mis täna maha hüppas,
mis ka rohte ja vesi sihtis,
ma võtan selle niisa ära,
mu ligi saagu veel kord taju, veel kord särts, veel kord auline,
kujunegu veel kord tuled ja lõkkeplatsid oma paigus!”
Las võtab nimetu sõrme ja pöidlaga
ning kasib nisade või kulmude vahel sisse.
|| 6.4.5 ||
Kui näeb end loomuldasa nüüd vees,
las võtab talle kosta:
“Särts, taju, üllus, hüüs, hästitehtu minus!”
Eks ole naistest tore ju see, kel mustusriie ült,
sestap üllast, kel mustusriie ült,
esile astudes kostile kutsugu.
|| 6.4.6 ||
Kui too talle tungist ei anna, las ostab ta ära.
Kui too talle tungist ikka ei anna,
saagu temast jagu toki või käega obadust lüües:
“Taju ja üllusega võtan sult ülluse!”
Tulebki ülluseta.
|| 6.4.7 ||
Kui too talle annab:
“Taju ja üllusega asetan sus paika ülluse!”
Kumbki saab üllaks.
|| 6.4.8 ||
Keda otsib nõnda, et “oleks tung minu järele”,
tolles paneb seisma tarviku, suu kokku suuga,
silitab hargivahet ja las pomiseb:
“Liikmest liikmesse kohale tuled,
sünnid üles südamest,
sa oled erkude liikmetega.
Nagu purustab mürginool,
tee ta hulluks mu järele!”
|| 6.4.9 ||
Keda otsib nüüd, et “loodet ei asetaks”,
tolles paneb seisma tarviku, suu kokku suuga,
võtab sisse hingata ja las hingab välja:
“Taju ja niisaga võtan sult niisa!”
Jääbki niisata.
|| 6.4.10 ||
Keda otsib nüüd, et “asetaks”,
tolles paneb seisma tarviku, suu kokku suuga,
hingab välja ja las võtab sisse hingata:
“Taju ja niisaga asetan sus paika niisa!”
Saabki loodet kanda.
|| 6.4.11 ||
Kui kaasal on nüüd armuke, keda vaenab,
las teeb siis toorkausis tule üles,
ajab noolte päised vastukarva laiaks,
määrib noolte teravikud sulavõiga
ja ohverdab need selles vastukarva:
“Ohverdasid minust süttinu sees,
võtan sult sisse- ja väljahingamise.”
“Ohverdasid minust süttinu sees,
võtan sult pojad ja karjad.”
“Ohverdasid minust süttinu sees,
võtan sult urjatu ja hästitehtu.”
“Ohverdasid minust süttinu sees,
võtan sult lootuse ja viimse avaruse.”
Sedasi ju tajuahtralt ja hästitehtust lahus
siinsest ilmast edasi käib too,
keda kirub seda tundev vaimulik.
Sestap ära otsi naljatust seda tundva kuulutaja naisega,
sest selle tundja on ju üle!
|| 6.4.12 ||
Kelle kaasa avastab nüüd kuupuhastuse aja,
ärgu joogu kolm päeva kopsikust ega vahetagu riideid,
ärgu tolvanid mehed-naised teda puudutagu,
kolme öö lõpul las ujutab end ja lööb riisirehte.
|| 6.4.13 ||
Kes otsib, et “sünniks mul hele poeg,
kes varamut järele räägiks ja kestaks kogu oma jao”,
siis küpsetagu piimapuder ja einestagu sulavõiga
kumbki vanem, et sündi anda.
|| 6.4.14 ||
Kes otsib nüüd, et “sünniks mul pruun, pruunikas poeg,
kes kaht varamut räägiks ja kestaks kogu oma jao”,
siis küpsetagu kohupiimapuder ja einestagu sulavõiga
kumbki vanem, et sündi anda.
|| 6.4.15 ||
Kes otsib nüüd, et “sünniks mul sünk, verevasilmne poeg,
kes kolme varamut järele räägiks ja kestaks kogu oma jao”,
siis küpsetagu veepuder ja einestagu sulavõiga
kumbki vanem, et sündi anda.
|| 6.4.16 ||
Kes otsib nüüd, et “sünniks mul oskaja tütar
ja kestaks kogu oma jao”,
siis küpsetagu seesamipuder ja einestagu sulavõiga
kumbki vanem, et sündi anda.
|| 6.4.17 ||
Kes otsib nüüd, et “sünniks mul oskaja, lauludesse pandav,
kohtumistel käiv, kuuldasoovitud selgitusi kõnelev poeg,
kes kõiki varamuid järele räägiks ja kestaks kogu oma jao”,
siis küpsetagu lihapuder ja einestagu sulavõiga
kumbki vanem, et sündi anda,
kas pullist või sõnnist.
|| 6.4.18 ||
Hommikuni tõukab nüüd potis küpsevat määrdekatet,
lööb potis küpseva lössi ja ohverdab:
“Tulele hüva! Arusaajale hüva!
Taevalisele sigitajale, olemuse juurdesigitusele hüva!”
Kui on ohverdanud, toob üles ja võtab eineks,
eineks võtnud, pakub kaasale.
Loputab käsi, täidab kausi veega,
kolm korda teda sellega märjaks teeb:
“Igatiasuja, tõuse üles!
Otsi edaspidiseks teine!
Kaasa on koos isandaga!”
|| 6.4.19 ||
Ilmub nüüd tema juurde:
“Mina olen vunk, sina kink,
sina oled kink, mina vunk.
Mina olen loits, sina palve,
taevas ma ja sina maa,
hei, olgu nad üheskoos,
niiska asetagem koos,
et saada mehepoeg, varandus!”
|| 6.4.20 ||
Ajab tal reied nüüd lahti:
“Tehke lahti maa ja taevas!”
Paneb tolles seisma tarviku, suu kokku suuga,
kolm korda pärikarva üle silitab:
“Igalane kujundagu üsk!
Nahksepp nikerdagu laadid!
Sünnijärjeisand sisse piserdagu!
Asetaja asetagu sinusse loode!
Aseta loode, ahelkihar!
Aseta loode, lihtpatsike!
Taevased hobukaksikud asetagu sus paika loode, lootosevanikud!
|| 6.4.21 ||
Hõõrugu hobukaksikud kullast pulkadega välja leek!
Selle loote ohverdame sulle, et sigida kümnendal kuul.
Nii nagu maa on tule loode,
nii nagu taevalael on kanda vürstlik loode,
nii nagu õhk on ilmakaarte loode,
nii asetan sinusse loote.”
|| 6.4.22 ||
Teeb sigimahakkaja vetega märjaks:
“Justnagu õhk lootosetiiki kõikepidi õõtsutab,
nihkugu su loode! Väljugu koos emakoogiga!
See on vürsti tehtud tarand, riiviga ja ümbristoega,
löö see välja, vürst, koos loote ja kestadega!”
|| 6.4.23 ||
Teeb tule üles, võtab sündinu sülle,
juhib müreda määrde kopsikusse,
lööb müreda määrde lössi ja ohverdab:
“Panen temas õitsema tuhat ja õilmitsen oma kojas.
Ärgu katkegu ta kaaskondlaste sünnijärg ja karjad – hüva!
Hinged, mis minus, aru abil ohverdan sinus – hüva!
Millest siin teoga eemale jäin või mida pisendasin,
selle tuluke, hea urjaja ja tark,
urjaku meil heaks, ohverdagu heaks – hüva!”
|| 6.4.24 ||
Tema paremasse kuulmekäiku nüüd
muigutab kolm korda “kõne, kõne”.
Kohupiima, mee ja selitatud või nüüd kokku juhib,
einet annab hõbekuldsest, mida ei pane suu sisse:
“Asetan sinusse maapealse,
asetan sinusse maaülese,
asetan sinusse jumala,
asetan sinusse kogu maapealse, maaülese, jumala.”
|| 6.4.25 ||
Paneb talle nüüd nimeks “varamu oled”,
sedasi tuleb tal ka varjunimi.
|| 6.4.26 ||
Annab ta nüüd ema kätte ja pakub nisa:
“Sinu nisa, mis on pideva joaga, mis karastab,
mis on kalliskiviastja, hüvetundja, mis on hea anniga,
millega paned iga vedeliku õitsema,
anna see siia, järvekene, et imetada.”
|| 6.4.27 ||
Tema emale nüüd kosta võtab:
“Oled õdus, sõbra ja vetevaimu soost,
vaprake, sündis vapper!
Saagu sult ikka vapraid mehi,
kuna tegid vapra mehe!”
Tema kohta lausutakse ju nii:
“Ohjaa, ületasid isa!
Ohjaa, ületasid vanaisa!
Ohjaa, saavuta toreduse, ülluse ja vaimusädelusega ülimast ülim!
Kui sünnib seda tundva vaimuliku poeg.”
|| 6.4.28 ||