Neljas raamat

IV

 

1.

 

Eks Janaka Vaideha istunud.

Eks Yājñavalkya nüüd ligi rännanud.

Öelnud temale:

“Yājñavalkya, mistarvis toimetad, otsid karja, väitlusi?”

“Mõlemat, suur valitseja,” eks öelnud,

|| 4.1.1 ||

 

“kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”

“Jitvan Śailini rääkis mulle, et “kõne on ju vaim”.”

“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,

nii rääkis Śailini, et “kõne on ju vaim”,

sest “kuidas oleks ilma sõnadeta?”,

aga selle püünet ja püsipaika sulle rääkis?”

“Ei rääkinud mulle.”

“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”

“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”

“Kõne ongi püüne, selgus püsipaik,

las istub, et see on “teadvus”.”

“Mis on teadvuslikkus, Yājñavalkya?”

“Kõne ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“kõne ju, suur valitseja, teadvustab kaimu.

Palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu, Atharvani-Aṅgirase oma,

pärandi, muistendi, tarkuse, seadistused,

kuulutused, lõngad, loenguandmised, loengupidamised,

urjatu, ohverdatu, eineksantu, joogiksantu,

siinse ilma ja muu ilma ja kõik tulnud

teadvustab, suur valitseja, just kõne.

Kõne on, suur valitseja, ju ülim vaim.

Ei kõne toda hülga, kõik tulnud tollele tilgutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.2 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”

“Udaṅka Śaulbāyana rääkis mulle, et “hing on ju vaim”.”

“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,

nii rääkis Śaulbāyana, et “hing on ju vaim”,

sest “kuidas oleks ilma hingeta?”,

aga selle püünet ja püsipaika sulle rääkis?”

“Ei rääkinud mulle.”

“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”

“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”

“Hing ongi püüne, selgus paik,

las istub, et see on “meeldiv ”.”

“Mis on meeldivus, Yājñavalkya?”

“Hing ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“hinge tungil ju, suur valitseja,

urjab, kui pole vaja urjata,

võtab vastu, kui pole vaja vastu võtta,

ka kohti mööda käies mõrvatud saada kardab

just hinge tungil, suur valitseja.

Hing on, suur valitseja, ju ülim vaim.

Ei hing toda hülga, kõik tulnud tollele tilgutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.3 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”

“Barku Vārṣṇa rääkis mulle, et “silmad on ju vaim”.”

“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,

nii rääkis Vārṣṇa, et “silmad on ju vaim”,

sest “kuidas oleks ilma nägemata?”,

aga selle püünet ja püsipaika sulle rääkis?”

“Ei rääkinud mulle.”

“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”

“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”

“Silmad ongi püüne, selgus püsipaik,

las istub, et see on “olemus”.”

“Mis on olemuslikkus, Yājñavalkya?”

“Silmad ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“kui on silmadega näha, suur valitseja, ja lausuda “näe!”,

ja too lausub, et “nägin”, on see olemus.

Silmad on, suur valitseja, ju ülim vaim.

Ei silmad toda hülga, kõik tulnud tollele tilgutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.4 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”

“Gardabhīvipīto Bhāradvāja rääkis mulle, et “kõrvad on ju vaim”.”

“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,

nii rääkis Bhāradvāja, et “kõrvad on ju vaim”,

sest “kuidas oleks ilma kuulmata?”,

aga selle püünet ja püsipaika sulle rääkis?”

“Ei rääkinud mulle.”

“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”

“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”

“Kõrvad ongi püüne, selgus püsipaik,

las istub, et see on “otsata”.”

“Mis on otsatus, Yājñavalkya?”

“Ilmakaared ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“sestap on ju ka nii, suur valitseja,

et mistahes ilmakaarde minnes ei lähe selle otsani,

sest ilmakaared on otsata.

Ilmakaared on, suur valitseja, ju kõrvad,

kõrvad on, suur valitseja, ju ülim vaim.

Ei kõrvad toda hülga, kõik tulnud tollele tilgutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.5 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”

“Satyakāma Jābāla rääkis mulle, et “aru on ju vaim”.”

“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,

nii rääkis Jābāla, et “aru on ju vaim”,

sest “kuidas oleks ilma aruta?”.

Aga rääkis sulle selle püünet ja püsipaika?”

“Ei rääkinud mulle.”

“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”

“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”

“Aru ongi püüne, selgus püsipaik,

las istub, et see on “õndsus”.”

“Mis on õndsuslikkus, Yājñavalkya?”

“Aru ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“aruga ju, suur valitseja, paelub naist,

tolle sees sünnib kohast laadi poeg,

ja ta on õndsus.

Aru on, suur valitseja, ju ülim vaim.

Ei aru toda hülga, kõik tulnud tollele tilgutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.6 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”

“Vidagdha Śākalya rääkis mulle, et “süda on ju vaim”.”

“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,

nii rääkis Śākalya, et “süda on ju vaim”,

sest “kuidas oleks ilma südameta?”.

Aga rääkis sulle selle püünet ja püsipaika?”

“Ei rääkinud mulle.”

“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”

“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”

“Süda ongi püüne, selgus püsipaik,

las istub, et see on “paigalolek”.”

“Mis on paigalolu, Yājñavalkya?”

“Süda ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“süda on, suur valitseja, ju kõigi tulnute püüne,

süda on, suur valitseja, ju kõigi tulnute püsipaik,

sest just südames, suur valitseja, kõik tulnud paigas püsivad.

Süda on, suur valitseja, ju ülim vaim.

Ei süda toda hülga, kõik tulnud tollele tilgutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!”

|| 4.1.7 ||

 

2.

 

Eks Janaka Vaideha matilt maha siuelnud ja öelnud:

“Au sulle, Yājñavalkya! Õpeta mind!”

Eks ta öelnud:

“Nii nagu suur valitseja võtaks pikka maad käies appi tõlla või laeva,

niisamuti koondavad seadistused su loomuse.

Oled varakas majavanem, kordad varamut, ütled seadistusi –

kuhu lähed, kui siit vabaks saad?”

“Ma ei tunne, auväärne, kuhu lähen.”

“Ma ütlen sulle nüüd ju seda, kuhu lähed.”

“Las auväärne räägib!”

|| 4.2.1 ||

 

“Eks ole süüte nimega ju mees, kes on paremas silmas.

See süüde, mis on ju olemas, on “vürst”,

nagu peetakse silmas silmaüleselt.

Sest taevalistele meeldib silmaülene,

ent silmnähtavaga on vaenus.

|| 4.2.2 ||

 

Nüüd mehelaadne pahemas silmas –

see on tema emand ülemvalitseja.

Neil on säärane hõiskekoor,

mis on selgus südame sees.

Neil on nüüd säärane söök,

mis on vereklomp südame sees.

Neil on nüüd säärane katterüü,

mis on nagu võrk südame sees.

Neil on nüüd säärane siht ja toimimine,

mis on südamest ülespoole tõusev soon.

Otsekui tuhandeiks lõhutud juuksed

püsivad tal südame sees paigas arteri nimega sooned,

neid mööda voolab ju, mis voolab.

Sestap on tema toit erilisem kui loomuse ihul.

|| 4.2.3 ||

 

Ida hinged on ta idakaar, lõuna hinged lõunakaar,

lääne hinged läänekaar, põhja hinged põhjakaar,

ülahinged üleskaar, alahinged allakaar,

kõik hinged on kõik ilmakaared.

Loomus on “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei piinle ega murdu.

Saavutasidki ju, Janaka, et hirmu pole,” eks öelnud Yājñavalkya.

Eks öelnud Janaka Vaideha:

“Ärgu olgu hirmu sinulgi, Yājñavalkya,

kes meie jaoks ära tunned, auväärne, et pole hirmu!

Au sulle videhadelt ja minult!”

|| 4.2.4 ||

 

3.

 

Eks Yājñavalkya läinud Janaka Vaideha manu

ja arvanud, et “sõnama ei hakka”.

Eks Yājñavalkya läinud Janaka Vaideha manu

ja arvanud, et “sõnama ei hakka”.

Eks võtnud Janaka Vaideha ja Yājñavalkya sõna nüüd tuleohvri kohta,

eks andnud Yājñavalkya talle valiku.

Eks valinud too tungi küsida,

eks andnud talle selle.

Eks esmalt küsinud suur valitseja nii:

|| 4.3.1 ||

 

“Yājñavalkya, mis tähevoog on mehel?”

“Päevakera tähevoog, suur valitseja,” eks öelnud,

“just päevakera tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.2 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

mis tähevoog on mehel siis?”

“Ta saab kuuketta tähevoo,

just kuuketta tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.3 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

kuuketas loojunud,

mis tähevoog on mehel siis?”

“Ta saab tule tähevoo,

just tule tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.4 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

kuuketas loojunud, tuli rahulik,

mis tähevoog on mehel siis?”

“Ta saab kõne tähevoo,

just kõne tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.

Sellepärast ju siis, suur valitseja, kui ei eralda isegi oma kätt,

käib nüüd just sinnapoole, kust tõuseb üles kõnet.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.5 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

kuuketas loojunud, tuli rahulik, kõne rahulik,

mis tähevoog on mehel siis?”

“Ta saab loomuse tähevoo,

just loomuse tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”

|| 4.3.6 ||

 

“Mis on loomus?”

“See teadasaamisest koosnev mees, kes on hingede sees, tähevoog südame sees.

Samaks jääb, kui ta mõlemas ilmas järjest toimetab,

nii mõistab kui ka võbeleb,

sest kui tuleb unenägu,

saab ta siinsest surmalaadsest ilmast jagu.

|| 4.3.7 ||

 

See mees on ju sündides ja ihus avaldudes

patustustega kokku tõmmatud,

kui ta surres minema astub,

siis patustuse hülgab.

|| 4.3.8 ||

 

Sel mehel on tulekul ju kaks paika,

paik nii ja ilmas muus,

kokkupanev paik unenäos on kolmandaks.

Olles paigal ses kokkupanevas paigas,

näeb mõlemat paika, paika nii ja ilmas muus.

Aste astme järel nüüd muu ilma paigas,

kui astub sellele astmele, näeb mõlemaid, patustusi ja õndsusi.

Kui ta unele jääb, võtab mõõdu jagu kaasa kogu siinset ilma,

ise lahku lööb, ise võlub,

enese helgi, enese tähevoo abil unele jääb.

Mehest saab siis iseseisev tähevoog.

|| 4.3.9 ||

 

Seal pole tõldu, tõllarakendeid, radu,

tõmbab välja nüüd tõllad, tõllarakendid, rajad.

Seal pole õndsusi, rõõme, rõõmutujusid,

tõmbab välja nüüd õndsused, rõõmud, rõõmutujud.

Seal pole lompe, lootosetiike, veevoolusid,

tõmbab välja nüüd lombid, lootosetiigid, veevoolud.

Sest tema on tegija.

|| 4.3.10 ||

 

Kuulutused on sellised.

“Unenäos ihuliku kõrvale lööb

ja uinunuid silmil seletab uinumata,

heleda võtab ja veel kord paika läheb

kullast mees, üksik luik.

|| 4.3.11 ||

 

Hingega valvab alamat pesa,

surematuna toimetab pesast väljas,

seal kus tung, ta surematuna käib,

kullast mees, üksik luik.

|| 4.3.12 ||

 

Unenäoriigis üles-alla käies

taevaline palju laade teeb,

justkui rõõmsalt naistega on koos,

naljatab, siis justkui hirmsat näeb.

|| 4.3.13 ||

 

Nähakse ta rahulat, teda ei näe keegi.”

Lausutakse, et “ära teda ootamatult ärata”,

eks ole raske sellist ravida, kellesse ta ei küünita.

Ning lausutakse nüüd ka, et “sel kohal on ta virgunud”,

sest “uinunu näeb sedasama mis virge”.

Nii saab mehest iseseisev tähevoog.”

“Ma annan auväärsele tuhat,

räägi, kuidas siit ülalpool vabaks saab!”

|| 4.3.14 ||

 

“Sedasi lõõgastuses ju rahu leiab ja toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu,

üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

Mida iganes ta seal näeb,

ei lähe temaga kaasa,

sest see mees on kinnistuseta.”

“Just nii ongi, Yājñavalkya.

Ma annan auväärsele tuhat,

räägi, kuidas siit ülalpool vabaks saab!”

|| 4.3.15 ||

 

“Sedasi unenäos ju rahu leiab ja toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu,

üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

Mida iganes ta seal näeb,

ei lähe temaga kaasa,

sest see mees on kinnistuseta.”

“Just nii ongi, Yājñavalkya.

Ma annan auväärsele tuhat,

räägi, kuidas siit ülalpool vabaks saab!”

|| 4.3.16 ||

 

“Sedasi taibuvallas ju rahu leiab ja toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu,

üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

|| 4.3.17 ||

 

Nõnda nagu vägev röövkala

toimetab järjest kummalgi pervel,

nii eesmisel kui tagapool,

niisamuti toimetab mees järjest mõlemas vallas,

unenäovallas ja taibuvallas.

|| 4.3.18 ||

 

Nõnda nagu selgel laotusel ringilendav kotkas või pistrik

pärast rassimist tiivad kokku lööb ja hoiab pelgupaiga poole,

niisamuti jookseb mees sellise riigi poole,

kus uinunul ei ole tungi mingi tungi järele

ja mingit unenägu ei näe.

|| 4.3.19 ||

 

Sedasi on tal ju arteri nimega sooned,

otsekui tuhandeiks lõhutud juuksed,

sedavõrd väheldaselt paigal,

täis heledat, sinist, pruunikat, kollakat, verevat.

Kui ta nüüd justnagu tapetakse, alistatakse,

elevant katki käristab, mülkasse langeb,

kui näeb midagi hirmsat nagu virge,

siis arvab, et see on siin ebatarkuse tõttu.

Kui nüüd nagu taevaline, nagu valitseja

arvab, et “just mina olen nii kõik”,

siis see on tema ülim ilm.

|| 4.3.20 ||

 

Sedasi on tal ju kihuülene, patustuse eemale löönud, hirmutu laad.

Nõnda nagu meeldiva naise embusse langedes

ei tunne mingit välist ega sisemist,

niisamuti teadliku loomuse embusse langedes mees

ei tunne mingit välist ega sisemist,

tal on ju laad, mis tungid kätte saanud, loomutungiga, tungita, valutu.

|| 4.3.21 ||

 

Siin tuleb, et isa pole isa, ema pole ema,

ilmad pole ilmad, taevalised pole taevalised, varamud pole varamud,

siin tuleb, et varas pole varas, mõrvar pole mõrvar,

matslik pole matslik, segavereline pole segavereline,

rassija pole rassija, kuum pole kuum.

Ei lähe kaasa soodsaga, ei lähe kaasa patuga,

sest siis pääseb üle kõigist südamevaludest.

|| 4.3.22 ||

 

Kuigi ju ei näe, on ju nägija, kui ei näe,

sest nägija nägemisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, mida näha.

|| 4.3.23 ||

 

Kuigi ju ei haista, on ju haistja, kui ei haista,

sest haistja haistmisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, mida haista.

|| 4.3.24 ||

 

Kuigi ju ei maitse, on ju maitsja, kui ei maitse,

sest maitsja maitsmisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, mida maitsta.

|| 4.3.25 ||

 

Kuigi ju ei sõna, on ju sõnaja, kui ei sõna,

sest ütleja ütlemisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, mida sõnada.

|| 4.3.26 ||

 

Kuigi ju ei kuule, on ju kuulja, kui ei kuule,

sest kuulja kuulmisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, mida kuulda.

|| 4.3.27 ||

 

Kuigi ju ei aruta, on ju arutaja, kui ei aruta,

sest arutaja arutamisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, mida arutada.

|| 4.3.28 ||

 

Kuigi ju ei puuduta, on ju puudutaja, kui ei puuduta,

sest puudutaja puudutamisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, mida puudutada.

|| 4.3.29 ||

 

Kuigi ei saa ju teada, on ju teadasaaja, kui ei saa teada,

sest teadasaaja teadasaamisel pole tunda riket ega soikuvajumist,

aga pole olemas seda teist, jaotatud teiseks, millest teada saada.

|| 4.3.30 ||

 

Oleks kusagil ju teine olemas,

siis nähtaks seal teineteist, haistetaks teineteist,

maitstaks teineteist, sõnataks teineteisele,

kuuldaks teineteist, arutataks teineteisega,

puudutataks teineteist, saadaks teada teineteisest.

|| 4.3.31 ||

 

Nägija on üksainus järvesilm, tuleb kahesuseta,

see on vaimuilm, suur valitseja,”

eks Yājñavalkya teda õpetanud.

See on tema ülim minek, see ta ülim avaldus,

see ta ülim ilm, see ta ülim õndsus,

teised tulnud elatuvad tolle õndsuse mõõdust.

|| 4.3.32 ||

 

“Keda aruga inimesed poputavad ja kosutavad,

kuningas teiste üle, kelles enim avalduvad kõik inimarukate naudingud,

too on aruga inimeste ülim õndsus.

Kes on nüüd sada aruga inimeste õndsust,

too on üks esiisade alistatud ilmade õndsus.

Kes on nüüd sada esiisade alistatud ilmade õndsust,

too on üks õndsus lõhnahaldjate ilmas.

Kes on nüüd sada õndsust lõhnahaldjate ilmas,

too on üks teotaevaliste õndsus,

kes tegudega taevasuses avalduvad.

Kes on nüüd sada teotaevaliste õndsust,

too on üks sünnilt taevaliste õndsus,

ka too, kes on kuulutaja, riugasteta, tungidest tapmata.

Kes on nüüd sada sünnilt taevaliste õndsust,

too on üks õndsus sünnijärjeisanda ilmas,

ka too, kes on kuulutaja, riugasteta, tungidest tapmata.

Kes on nüüd sada õndsust sünnijärjeisanda ilmas,

too on üks õndsus vaimuilmas,

ka too, kes on kuulutaja, riugasteta, tungidest tapmata.

Just see on nüüd ülim õndsus,

see on vaimuilm, suur valitseja,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Ma annan auväärsele tuhat,

räägi, kuidas siit ülalpool vabaks saab!”

Eks olnud Yājñavalkya siin hirmul:

“Tubli valitseja ajas mu igast otsast kammitsasse.”

|| 4.3.33 ||

 

“Sedasi ju unenäoriigis rahu leiab, toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu,

üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

|| 4.3.34 ||

 

Nõnda nagu hästi koormatud kaarik liigub naginal,

niisamuti liigub naginal ihulik loomus, mida kergitab teadlik loomus,

kui tuleb viimne hingetõmme.

|| 4.3.35 ||

 

Kui ta väheldaseks muutub,

kui jääb vanadusest või kuumaks minnes väheldaseks,

siis nõnda nagu mango-, moorus- või viigipuu pääseb vabaks varreköiest,

niisamuti mees kõigist liikmeist vabaks pääsedes

üsa kaudu veel kord tagurpidi hinge ligi lippab.

|| 4.3.36 ||

 

Nõnda nagu ligineva valitseja võtavad

võimukandjad, süüdimõistjad, õuelaulikud ja külavanemad

vastu söökide, jookide ja asemetega,

et “tema ligineb, tema läheneb”,

eks võtavad tolle, kes seda tunneb,

kõik tulnud vastu niimoodi,

et “nii ligineb, nii läheneb vaim”.

|| 4.3.37 ||

 

Nõnda nagu lahkuda sooviva valitseja juurde

kogunevad võimukandjad, süüdimõistjad, õuelaulikud ja külavanemad,

niisamuti kogunevad kõik hinged lõpuajal loomuse juurde,

kui tuleb viimne hingetõmme.

|| 4.3.38 ||

 

4.

 

Kes loomuldasa jõuetuks jääb,

muutub nagu täiesti rumalaks,

tolle juurde kogunevad hinged.

Ta kõik need särtsumõõdulised vastu võtab

ning astub südame järel.

Kui silmalik mees mujalepoole pöördub,

siis lakkab laade teadmast.

|| 4.4.1 ||

 

Ühestub ja lausutakse, et “ei näe”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei haista”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei maitse”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei sõna”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei kuule”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei aruta”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei puuduta”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei saa teada”.

Eks ta lõõmab südame tipus,

lõõma mööda astub loomus välja,

kas silmist või pealaest või ihu teistest kohtadest.

Kui ta astub minema,

astub tolle kannul minema hing.

Kui hing astub minema,

astuvad tolle kannul minema kõik hinged.

Saab kokku teadasaamisega,

astub teadasaamise järel,

tarkus, teod ja eelnev teadvus tal alal püsivad.

|| 4.4.2 ||

 

Nõnda nagu heinaröövik heina tippu minnes

teisele astmele astub ja sinna oma loomu toob,

niisamuti loomus ihu minema lüües ja ebatarkust kaasa läkitades

teisele astmele astub ja sinna oma loomu toob.

|| 4.4.3 ||

 

Nõnda nagu tahuja mõõdu jagu tahukat kaasa võttes

seda teises laadis jätkab, mis uuem ja hüvam,

niisamuti loomus ihu minema lüües ja ebatarkust juurde läkitades

teises laadis tegutseb, mis uuem ja hüvam –

esiisade, lõhnahaldjate, taevaliste,

sünnijärjeisanda, vaimu või teiste tulnute oma.

|| 4.4.4 ||

 

Loomus on ju vaim,

koosneb teadasaamisest, arust, hingest,

silmist, kõrvust, maast,

vetest, õhust, selgusest,

särtsust, mittesärtsust, tungist, mittetungist,

vihast, mittevihast, hoidjast, mittehoidjast, kõigest,

sedasi koosneb “nii- ja naasugusest”.

Nii nagu teeb, nii nagu toimetab, nõnda ka tuleb,

tõsist tehes tuleb tõsine,

pattu tehes tuleb patune,

soodsa najal soodne, patu najal patune.

Ning siis lausutakse nüüd, et “mees koosneb vaid tungist”.

Tuleb tal tunge mööda, selline tuleb talitus,

milline tuleb talitus, sellist tegu teeb,

millist tegu teeb, selles avaldub.

|| 4.4.5 ||

 

Kuulutus on selline.

“Seal kinnistub tähis koos tegudega,

kuhu tal kinnistub aru.

Saanud kätte lõpu tegudele,

mida iganes ta siin teeb,

veel kord saabub tollest ilmast,

et siinses ilmas tegutseda.”

Nõnda on tungi korral.

Kellel enam tungi ei ole,

vaid on tungita, tungideta, tungid kätte saanud, loomutungiga,

tolle hinged ei astu minema,

“olles vaim ja suubudes vaimu”.

|| 4.4.6 ||

 

Kuulutus on selline.

“Kui kõik tungid vabaks pääsevad,

mis toetusid ta südamele,

siis surelikust surematuks saab

ning ära pälvib vaimu.”

Nõnda nagu mahaaetud maokest

magab sipelgapesa sees surnult, äraheidetult,

niisamuti magab ihu,

hing on nüüd ihuta, surematu,

olles vaid vaim ja särts.”

“Ma annan auväärsele tuhat,” eks öelnud Janaka Vaideha.

|| 4.4.7 ||

 

Kuulutused on sellised.

“Väike ennemuistne üha jätkuv rada

puudutas mind ja ma suutsin seda tunda,

mööda seda mõistjad vaimutundjad suubuvad

siit ülespoole jumalariigi ilma, vabaks saavad.

|| 4.4.8 ||

 

Lausutakse küll, et selle sees on heledat, sinist,

pruunikat, kollakat ja verevat,

eks vaim suutis seda rada tunda,

käib seda mööda vaimutundja, soodustaja, särtsakas.

|| 4.4.9 ||

 

Pilkasesse pimedusse sisenevad,

kellele istub ebatarkus,

ent sellest suuremasse pimedusse need,

kes leiavad rahu tarkuses.

|| 4.4.10 ||

 

Õnnetu nimega on need ilmad,

pilkase pimedusega kinni kaetud.

Edasi käies kohtavad neid

inimesed, kes ei tunne ja on taipamatud.

|| 4.4.11 ||

 

Kui loomusest teada saaks

mees, et “olen see”,

siis mida otsides ja millise

tungi jaoks lõkkele lööks ihu?

|| 4.4.12 ||

 

Kellel järele tuntud ja taibatud on loomus,

mis on kere sügaviku sees,

too teeb igasugust, sest teeb kõike,

temal on ilm ja tema on ilm.

|| 4.4.13 ||

 

Me tunneme seda nüüd siinsamas olles,

väga soiku vajud, kui ei tunne.

Kes seda tunnevad, surematuks saavad,

teised vaid raskustesse suubuvad.

|| 4.4.14 ||

 

Kes oskab seda näha

aredalt kui loomust ja taevalist,

tulnu ja tuleviku pealikku,

ei poe pärast seda varju.

|| 4.4.15 ||

 

Mille pärast siinpool aasta

mööda päevi ringi käib,

see taevalistele kui tähevoogude tähevoog,

eks istub, surematu kestvus.

|| 4.4.16 ||

 

Mille sees viisik, viis sünnipära

ja selgus paigas püsivad,

vaid selle arvan loomuseks,

vaimu surematust tundes olen surematu.

|| 4.4.17 ||

 

Hinge hinge, silmade silmi,

kõrvade kõrvu, aru aru kes tunnevad,

nood sisse kogunud on

ennemuistset tipmist vaimu.

|| 4.4.18 ||

 

Vaid aruga on vaja näha,

midagi ei ole siin mitu.

Surm surma järel tolle kätte saab,

kes näeb, nagu oleks siin mitu.

|| 4.4.19 ||

 

Vaid üheti on vaja näha

seda mõõdutut ja kindlat.

Säbrust lahti ja selguse taga

on sündimatu loomus, vägev ja kindel.

|| 4.4.20 ||

 

Vaid temast teada saades mõistja

vaimulik las teadvustab,

ärgu mõistatagu paljuhäälsust,

sest kõnel on see põdurus!”

|| 4.4.21 ||

 

Sedasi on ju vägev sündimatu loomus

see teadasaamisest koosnev, mis on hingede sees,

ja magab ses selguses, mis on südame sees,

kõige ajendaja, kõige pealik, kõige kuningas.

Ei ta ole suurem, kui tõsist teeb,

ega vähem, kui ebatõsist,

ta on kõige pealik, ta on tulnute kuningas, ta on tulnute vaht,

ta on made, mis hoiab neid ilmu lahus.

Sellega soovivad vaimulikud tutvuda varamut järele öeldes,

urjates, annetades, kuumates, einestamata.

Just seda tundes saab vagaks,

just seda ilma otsivad rändajad edasi rännates.

Eks seetõttu ei ole ju endistel tarkadel sünnijärje tungi:

“Mida teeme sünnijärjega, kui meil on säärane loomus ja ilm?”

Eks nad tõusid lahti pojaotsimisest ja varaotsimisest ja ilmaotsimisest

ning toimetasid jaosevendlust.

Sest kui on pojaotsimine, on ka varaotsimine,

kui on varaotsimine, on ka ilmaotsimine,

seega tuleb kummastki otsimine.

Loomus on “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei piinle ega murdu.

Ning eks temast ei pääse üle

ei “pattu tegin” ega ka “hüva tegin”,

ning eks tema pääseb üle mõlemast,

teda ei kuuma tehtu ega mittetehtu.

|| 4.4.22 ||

 

Selle kohta on palves öeldud:

“Vaimuliku vägevus on püsiv,

tegudest ei kasva ega kahane.

Las ta tunneb hästi ridu,

neid tundes patune tegu ei määri!”

Sestap on too, kes seda tunneb,

rahulik, allunud, lõpule jõudnud, särtsumatu, koondunud,

näeb vaid loomust loomuse sees,

kõike näeb kui loomust.

Ei patustus temast üle pääse,

üle pääseb kogu patustusest,

ei patustus teda kuuma,

kuumab kogu patustuse,

patust lahti, säbrust lahti, kõhkluseta, vaimulikuks saab.

See on vaimuilm, suur valitseja.

Selle oled kätte saanud,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Ma annan videhad ja iseenese auväärsele orjadeks.”

|| 4.4.23 ||

 

Sedasi on loomus ju vägev ja sündimatu,

söögisööja, hüveandja,

too hüve avastab, kes nii tunneb.

|| 4.4.24 ||

 

Sedasi on loomus ju vägev ja sündimatu,

vananematu, surmata, surematu, hirmutu vaim.

Vaim on ju hirmutu.

Tollest saab ju hirmutu vaim, kes nii tunneb.

|| 4.4.25 ||

 

5.

 

Eks olnud Yājñavalkyal nüüd kaks naist, Maitreyī ja Kātyāyanī.

Eks Maitreyī olnud vaimu sõnumitooja,

Kātyāyanī naise teadvusega vaid.

Eks tegi Yājñavalkya hakatust nüüd teise käitumisega.

|| 4.5.1 ||

 

“Maitreyī,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Olgu, ma rändan ju sellest paigast edasi.

Uhh, lõpetan sinu ja Kātyāyanīga!”

|| 4.5.2 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Kui kogu maa oleks, auline, minu jaoks varandusega täidetud,

oleksin ma sedasi surematu?”

“Ei, ei!” eks öelnud Yājñavalkya.

“Sinagi saaksid elada siis nii, nagu elavad heategijad.

Aga surematust pole varanduse najal loota.”

|| 4.5.3 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Kui ma ei oleks seeläbi surematu,

mida on mul sellega teha?

Mida tunneb auväärne, räägi seda mullegi!”

|| 4.5.4 ||

 

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Aulik on ju nii meeldiv meile, meeldivaks kasvanud.

Uhh, tuleb mul, aulik, pidada sulle see loeng!

Püüa mõista, mis ma silme alla toon!”

|| 4.5.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“Olgu, isand pole meeldiv ju isandatungi pärast,

vaid isand on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, kaasa pole meeldiv ju kaasatungi pärast,

vaid kaasa on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pojad pole meeldivad ju pojatungi pärast,

vaid pojad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, varandus pole meeldiv ju varandusetungi pärast,

vaid varandus on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, karjad pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,

vaid karjad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, vaim pole meeldiv ju vaimutungi pärast,

vaid vaim on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, ülikkond pole meeldiv ju ülikkonnatungi pärast,

vaid ülikkond on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, ilmad pole meeldivad ju ilmadetungi pärast,

vaid ilmad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, taevalised pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,

vaid taevalised on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, varamud pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,

vaid varamud on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, tulnud pole meeldivad ju tulnutungi pärast,

vaid tulnud on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, kõik pole meeldiv ju kõigetungi pärast,

vaid kõik on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, Maitreyī, on vaja ju näha, kuulda, arutada, püüda mõista loomust.

Olgu, kui loomus on nähtud, kuuldud, arutatud, teada saadud,

siis on nii kõik tuntud.

|| 4.5.6 ||

 

Vaim andis tolle käest,

kes tundis varamud ära teisal kui loomus.

Ülikkond andis tolle käest,

kes tundis ülikkonna ära teisal kui loomus.

Ilmad andsid tolle käest,

kes tundis ilmad ära teisal kui loomus.

Taevalised andsid tolle käest,

kes tundis taevalised ära teisal kui loomus.

Varamud andsid tolle käest,

kes tundis varamud ära teisal kui loomus.

Tulnud andsid tolle käest,

kes tundis tulnud ära teisal kui loomus.

Kõik andis tolle käest,

kes tundis kõik ära teisal kui loomus.

Nii on vaim, nii on ülikkond, nii on ilmad,

nii on taevalised, nii on tulnud,

nii kõik, mis on loomus.

|| 4.5.7 ||

 

Nõnda nagu lööktrummi välishääli

haarata poleks võimalik,

aga kui haarata trummi ja lööki trummi pihta,

haaratakse ju häält.

|| 4.5.8 ||

 

Nõnda nagu teokarbilõõtsa välishääli

haarata poleks võimalik,

aga kui haarata teokarpi ja teokarbi lõõtsutamist,

haaratakse ju häält.

|| 4.5.9 ||

 

Nõnda nagu keelpillimängu välishääli

haarata poleks võimalik,

aga kui haarata keelpilli ja keelpillimängu,

haaratakse ju häält.

|| 4.5.10 ||

 

Nõnda nagu niiske süütega läidetud tulest

lähevad suitsud välja ju eraldi,

sedasi hingas vägev tulnu, olgu, välja selle,

mis on palvete varamu, urjade varamu,

loitsude varamu, Atharvani-Aṅgirase oma,

pärand, muistend, tarkus,

seadistused, kuulutused, lõngad,

loenguandmised, loengupidamised,

urjatu, ohverdatu, eineksantu, joogiksantu,

säärane ilm ja ülem ilm ja kõik tulnud.

Needsamad hingas ta välja.

|| 4.5.11 ||

 

Nõnda nagu meri on kõigi vete ühildamine,

on nahk kõigi puudete ühildamine,

on ninasõõrmed kõigi lõhnade ühildamine,

on keel kõigi maitsete ühildamine,

on silmad kõigi laadide ühildamine,

on kõrvad kõigi häälte ühildamine,

on aru kõigi kujuvõttude ühildamine,

on süda kõigi tarkuste ühildamine,

on käed kõigi tegude ühildamine,

on hargivahe kõigi õndsuste ühildamine,

on pärak kõigi äratõmmete ühildamine,

on jalad kõigi lõikude ühildamine,

on kõne kõigi varamute ühildamine.

|| 4.5.12 ||

 

Nõnda nagu soolatomp on sisemise ja välimiseta,

tervikuna vaid maitse tomp,

on ka loomus ju, olgu, sisemise ja välimiseta,

tervikuna vaid teadvustamise tomp,

tõuseb esile tulnutest ja neisse ka soiku vajub,

olgu, räägin, et “täheldust ei ole edasi käies olemas”,”

eks öelnud Yājñavalkya.

|| 4.5.13 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Siinkohal langetas auväärne mu rumalusvalda,

ma ei saa ju sellist teada.”

Eks öelnud tema:

“Olgu, ma ei räägi ju rumalust.

Olgu, loomus ei vaju ju soiku ja hoiab katkematuse poole.

|| 4.5.14 ||

 

Sest kui on justnagu kahesus,

siis üks näeb teist, üks haistab teist, üks maitseb teist,

üks sõnab teisele, üks kuuleb teist, üks arutab teisest,

üks puudutab teist, üks saab teada teisest,

aga kui kõik oleks justnagu vaid tema loomus,

siis millega ta midagi näeks, millega midagi haistaks, millega midagi maitseks,

millega kellelegi sõnaks, millega midagi kuuleks, millega millestki arutaks,

millega midagi puudutaks, millega millestki teada saaks?

Millega nii kõik teada saab,

siis millega sellest teada saaks?

Loomus on “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei piinle ega murdu,

olgu, millega saaks teada teadasaajast?

Oled öeldu suhtes õpetatud, Maitreyī,

olgu, seesugune on siis surematus,”

eks öelnud Yājñavalkya ja minema kulgenud.

|| 4.5.15 ||