Neljas raamat

IV

 

1.

 

Eks Janaka Vaideha istunud.

Veel, eks Yājñavalkya ligi rännanud.

Öelnud talle:

“Yājñavalkya, mille tarvis toimetad,

otsid karja, väikest jagelust?”

“Mõlemat, suur valitseja,” eks öelnud,

|| 4.1.1 ||

 

“kuulakem, mida keegi sulle seletas!”

“Jitvan Śailini seletas mulle, et “on ju kõne vaim”.”

“Nagu ema, isa, meistri moel seletaks,

nii seletas Śailini, et “on ju kõne vaim”,

sest “kuidas oleks ilma sõnadeta?”,

aga selle püünet ja püsimispaika sulle seletas?”

“Mulle ei seletanud.”

“On ju sel üksainus jalg, suur valitseja.”

“Kui nii, seleta meile, Yājñavalkya!”

“Kõne ongi püüne, selgus püsimispaik,

istuks, et see on “teadvus”.”

“Mis on teadvuslikkus, Yājñavalkya?”

“Kõne ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“kõne ju, suur valitseja, teadvustab kaimu.

Palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu, manaja Āṅgirasa,

pärand, muistend, tarkus, seadistused,

kuulutused, lõngad, loenguandmised, loengupidamised,

urjatu, ohverdatu, eineksantu, joogiksantu,

siinne ilm ja muu ilm ja kõik tulnud

teadvustab, suur valitseja, just kõne.

On ju kõne, suur valitseja, ülim vaim.

Ei kõne teda hülga, kõik tulnud talle nõrutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat elevandisuurust härga,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.2 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle seletas!”

“Udaṅka Śaulbāyana seletas mulle, et “on ju hing vaim”.”

“Nagu ema, isa, meistri moel seletaks,

nii seletas Śaulbāyana, et “on ju hing vaim”,

sest “kuidas oleks ilma hingeta?”,

aga selle püünet ja püsimispaika sulle seletas?”

“Mulle ei seletanud.”

“On ju sel üksainus jalg, suur valitseja.”

“Kui nii, seleta meile, Yājñavalkya!”

“Hing ongi püüne, selgus paik.

Istuks, et see on “meeldiv ”.”

“Mis on meeldivus, Yājñavalkya?”

“Hing ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“hinge tungil ju, suur valitseja,

urjab, kui pole vaja urjata,

võtab vastu, kui pole vaja vastu võtta,

ka kohti mööda käies mõrvatud saada kardab

just hinge tungil, suur valitseja.

On ju hing, suur valitseja, ülim vaim.

Ei hing teda hülga, kõik tulnud talle nõrutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat elevandisuurust härga,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.3 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle seletas!”

“Barku Vārṣṇa seletas mulle, et “on ju silmapaar vaim”.”

“Nagu ema, isa, meistri moel seletaks,

nii seletas Vārṣṇa, et “on ju silmapaar vaim”,

sest “kuidas oleks ilma nägemata?”,

aga selle püünet ja püsimispaika sulle seletas?”

“Mulle ei seletanud.”

“On ju sel üksainus jalg, suur valitseja.”

“Kui nii, seleta meile, Yājñavalkya!”

“Silmapaar ongi püüne, selgus püsimispaik,

istuks, et see on “olemus”.”

“Mis on olemuslikkus, Yājñavalkya?”

“Silmapaar ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“kui on silmapaariga näha, suur valitseja, ja lausuda “näe!”,

ja too lausub, et “nägin”, on see olemus.

On ju silmapaar, suur valitseja, ülim vaim.

Ei silmapaar teda hülga, kõik tulnud talle nõrutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat elevandisuurust härja,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.4 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle seletas!”

“Gardabhīvipīto Bhāradvāja seletas mulle, et “on ju kõrvapaar vaim”.”

“Nagu ema, isa, meistri moel seletaks,

nii seletas Bhāradvāja, et “on ju kõrvapaar vaim”,

sest “kuidas oleks ilma kuulmata?”,

aga selle püünet ja püsimispaika sulle seletas?”

“Mulle ei seletanud.”

“On ju sel üksainus jalg, suur valitseja.”

“Kui nii, seleta meile, Yājñavalkya!”

“Kõrvapaar ongi püüne, selgus püsimispaik,

istuks, et see on “otsata”.”

“Mis on otsatus, Yājñavalkya?”

“Ilmakaared ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“sestap on ju ka nii, suur valitseja,

et mistahes ilmakaarde minnes ei lähe selle otsani,

sest ilmakaared on otsata.

On ju ilmakaared, suur valitseja, kõrvapaar,

on ju kõrvapaar, suur valitseja, ülim vaim.

Ei kõrvapaar teda hülga, kõik tulnud talle nõrutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat elevandisuurust härja,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.5 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle seletas!”

“Satyakāma Jābāla seletas mulle, et “on ju aru vaim”.”

“Nagu ema, isa, meistri moel seletaks,

nii seletas Jābāla, et “on ju aru vaim”,

sest “kuidas oleks ilma aruta?”.

Aga seletas sulle selle püünet ja püsimispaika?”

“Ei seletanud mulle.”

“On ju sel üksainus jalg, suur valitseja.”

“Kui nii, seleta meile, Yājñavalkya!”

“Aru ongi püüne, selgus püsimispaik,

istuks, et see on “õndsus”.”

“Mis on õndsuslikkus, Yājñavalkya?”

“Aru ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“aruga ju, suur valitseja, paelub naist,

tolle sees sünnib kohast laadi poeg,

ja ta on õndsus.

On ju aru, suur valitseja, ülim vaim.

Ei aru teda hülga, kõik tulnud talle nõrutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat elevandisuurust härja,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!

|| 4.1.6 ||

 

Kuulakem, mida keegi sulle seletas!”

“Vidagdha Śākalya seletas mulle, et “on ju süda vaim”.”

“Nagu ema, isa, meistri moel seletaks,

nii seletas Śākalya, et “on ju süda vaim”,

sest “kuidas oleks ilma südameta?”.

Aga seletas sulle selle püünet ja püsimispaika?”

“Ei seletanud mulle.”

“On ju sel üksainus jalg, suur valitseja.”

“Kui nii, seleta meile, Yājñavalkya!”

“Süda ongi püüne, selgus püsimispaik,

istuks, et see on “paigalolek”.”

“Mis on paigalolu, Yājñavalkya?”

“Süda ongi, suur valitseja,” eks öelnud,

“on ju süda, suur valitseja, kõigi tulnute püüne,

on ju süda, suur valitseja, kõigi tulnute püsimispaik,

sest just südames, suur valitseja, kõik tulnud paigas püsivad.

On ju süda, suur valitseja, ülim vaim.

Ei süda teda hülga, kõik tulnud talle nõrutavad,

taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,

kellele nii tundes istub see.”

“Annan tuhat elevandisuurust härja,” eks öelnud Janaka Vaideha.

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!”

|| 4.1.7 ||

 

2.

 

Eks Janaka Vaideha matilt maha siuelnud ja öelnud:

“Au sulle, Yājñavalkya! Aita mind järele!”

Eks ta öelnud:

“Nagu suur valitseja kasutaks pika maa käimiseks tõlda või laeva,

just nii koondub su loomus seadistuste abiga.

Oled varakas majavanem, kordad varamut, ütled seadistusi –

kuhu lähed, kui siit vabaks saad?”

“Ma pole tundnud, auväärne, kuhu lähen.”

“Veel ju, ma ütlen sulle, kuhu lähed.”

“Las auväärne seletab!”

|| 4.2.1 ||

 

“Eks ole ju süüte nimega mees, kes paremas silmas.

On ju süüde(indha) silmaüleselt silmas peetud kui “vürst”(indra),

sest taevalistele meeldib silmaülene,

ent silmnähtavaga on vaenus.

|| 4.2.2 ||

 

Veel, mehelaadne pahemas silmas –

see on tema kuninganna, ülemvalitseja.

Neil on selline hõiskekoor,

mis on selgus südame sees.

Neil on veel säärane söök,

mis on vereklomp südame sees.

Neil on veel säärane katterüü,

mis on nagu võrk südame sees.

Neil on veel säärane siht ja siirdumus,

mis on südamest ülespoole tõusev soon.

Nagu tuhandeks lõhutud juus,

tema südame sees arteri nimega sooned paigas püsivad,

neid mööda ju voolab, mis voolab.

Sestap on tema toit lahedam kui loomuse ihul.

|| 4.2.3 ||

 

Tema idakaar on ida hinged, lõunakaar lõuna hinged,

läänekaar on lääne hinged, põhjakaar põhja hinged,

üleskaar on üles hinged, allakaar alla hinged,

kõik ilmakaared on kõik hinged.

Loomus on “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei tunne piina, ei kannata.

Oled ju, Janaka, hirmupuuduse kätte saanud,” eks öelnud Yājñavalkya.

Eks öelnud Janaka Vaideha:

“Et ka sinul oleks hirmupuudus, Yājñavalkya,

kes tunned ära meie hirmupuuduse, auväärne!

Au sulle videhadelt ja minult!”

|| 4.2.4 ||

 

3.

 

Eks Yājñavalkya läinud Janaka Vaideha manu

ja arutanud, et “ei asu sõnama”.

Veel, eks Janaka Vaideha ja Yājñavalkya

tuleohvri kohta sõna võtnud,

eks andnud Yājñavalkya talle valiku.

Eks toda aga vaevanud küsimise tung,

eks andnud talle selle.

Eks esmalt küsinud suur valitseja nii:

|| 4.3.1 ||

 

“Yājñavalkya, milline tähevoog on mehel?”

“Päevakera tähevoog, suur valitseja,” eks öelnud,

“just päevakera tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, vastupidi käib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.2 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

siis milline tähevoog on mehel?”

“Ta saab kuukuma tähevoo,

just kuukuma tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, vastupidi käib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.3 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

kuukuma loojunud,

siis milline tähevoog on mehel?”

“Ta saab tule tähevoo,

just tule tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, vastupidi käib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.4 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

kuukuma loojunud, tuli rahulik,

siis milline tähevoog on mehel?”

“Ta saab kõne tähevoo,

just kõne tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, vastupidi käib.

Sellepärast ju siis, suur valitseja, mil oma kättki ei erista,

käib just sinnapoole, kust veel tõuseb üles kõnet.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 4.3.5 ||

 

Kui päevakera on loojunud, Yājñavalkya,

kuukuma loojunud, tuli rahulik, kõne rahulik,

siis milline tähevoog on mehel?”

“Ta saab loomuse tähevoo,

just loomuse tähevoo abil ta

istub, ringi käib, tegusid teeb, vastupidi käib.”

|| 4.3.6 ||

 

“Mis on loomus?”

“Teadasaav mees, kes on hingede sees, tähevoog südame sees.

Samaks jääb, kui ta mõlemas ilmas järjest toimleb,

nii mõistab kui ka võbeleb,

sest kui tuleb unenägu,

saab ta siinsest surmalaadsest ilmast jagu.

|| 4.3.7 ||

 

On ju sündides, ihus avalduma pandult see mees

patususega kokku tõmmatud,

kui surres minema astub, hülgab ta patususe.

|| 4.3.8 ||

 

On ju sel mehel kaks paika tulekul,

paik siin ja muus ilmas,

kokkupanev paik unenäos on kolmandaks.

Ses kokkupanevas paigas paigal olles

näeb mõlemat paika,

paika siin ja muus ilmas.

Muu ilma paigas tuleb tal veel astmeid,

astmeid mööda astudes kumbagi näeb, patususi ja õndsusi.

Kui ta unele jääb,

siis annab ära kogu siinse ilma mõõdu,

ise lahku lööb, ise võlub,

enese helgi, enese tähevoo abil unele jääb.

Siis saab mehest enese tähevoog.

|| 4.3.9 ||

 

Ei saa sinna tõldu, tõllarakendeid, radu,

siis välja tõmbab tõllad, tõllarakendid, rajad.

Ei saa sinna õndsusi, rõõme, rõõmutujusid,

siis välja tõmbab õndsused, rõõmud, rõõmutujud.

Ei saa sinna lompe, lootosetiike, veevoolusid,

siis välja tõmbab lombid, lootosetiigid, veevoolud.

Sest tema on tegija.

|| 4.3.10 ||

 

Kuulutused on sellised.

“Unenäos ihuliku kõrvale lööb,

uinumata silmil seletab uinunuid,

võtab heleda ja paika läheb taas,

kullast mees, üksik luik.

|| 4.3.11 ||

 

Hingega valvab alamat pesa,

surematuna toimetab pesast väljas,

kus tung, seal ta surematuna käib,

kullast mees, üksik luik.

|| 4.3.12 ||

 

Unenäoriigis üles-alla käies

taevaline palju laade teeb,

justkui rõõmsalt naistega on koos,

naljatab, siis justkui hirmsat näeb.

|| 4.3.13 ||

 

Nähakse ta lõõgastlat, teda ei näe keegi.”

Lausutakse, et “ära teda ootamatult ärata”,

eks ole raske ravi anda tollele, kellesse ta ei küünita.

Ning lausutakse veel ka, et “sel kohal on ta virgunud”,

sest “uinunu näeb sedasama mis virge”.

Nii saab mehest enese tähevoog.”

“Ma annan auväärsele tuhat,

seleta, kuidas siinsest ülalpool vabaks saab!”

|| 4.3.14 ||

 

“On ju sedasi, et täielikus rambuses lõõgastub, toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu

ning üsa kaudu taas tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

Mida iganes ta seal näeb,

ei lähe temaga kaasa,

sest see mees on kinnistuseta.”

“Just nii ongi, Yājñavalkya.

Ma annan auväärsele tuhat,

seleta, kuidas siinsest ülalpool vabaks saab!”

|| 4.3.15 ||

 

“On ju sedasi, et unenäos lõõgastub, toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu

ning üsa kaudu taas tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

Mida iganes ta seal näeb,

ei lähe temaga kaasa,

sest see mees on kinnistuseta.”

“Just nii ongi, Yājñavalkya.

Ma annan auväärsele tuhat,

seleta, kuidas siinsest ülalpool vabaks saab!”

|| 4.3.16 ||

 

“On ju sedasi, et taibuvallas lõõgastub, toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu

ning üsa kaudu taas tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

|| 4.3.17 ||

 

Nõnda nagu vägev röövkala

toimleb järjest kummalgi pervel, nii esimesel kui tagumisel,

nii toimleb meeski järjest mõlemas vallas,

unenäovallas ja taibuvallas.

|| 4.3.18 ||

 

Nõnda nagu kotkas või pistrik selgel laotusel,

mil on ringi lennates rüganud,

lööb tiivad kokku ja kipub pesasulu poole,

nii jookseb meeski selle riigi poole,

kus uinunu ei tungitse mingit tungi

ega näe mingit unenägu.

|| 4.3.19 ||

 

On ju tal arteri nimega sooned,

seesuguse imeväikese abil paigal nagu tuhandeks lõhutud juus,

täis heledat, sinist, pruuni, kollakat, verevat.

Kui teda veel nagu tapetakse, nagu talitsuses peetakse,

nagu elevant ära rapib, nagu mülkasse langeb,

näeb mingit hirmu justnagu virge,

siis arvab seda siin ebatarkuse najal.

Veel, kui nagu taevaline, nagu valitseja

arvab, et “just mina olen nii kõik”,

siis see on tema ülim ilm.

|| 4.3.20 ||

 

On ju tal kihuülene, patususe uppi löönud, hirmutu laad.

Nõnda nagu meeldiva naise embusse langedes

ei tunne mingit välist ega sisemist,

niimoodi mees ka teadliku loomuse embusse langedes

ei tunne mingit välist ega sisemist.

On ju tal tungid kätte saanud, loomutungi, tungita laad ja valutus.

|| 4.3.21 ||

 

Siin tuleb, et isa pole isa, ema pole ema,

ilmad pole ilmad, taevalised pole taevalised, varamud pole varamud,

siin tuleb, et varas pole varas, mõrvar pole mõrvar,

matslik pole matslik, segavereline pole segavereline,

rügaja pole rügaja, kuum pole kuum.

Ei lähe kaasa soodsaga, ei lähe kaasa patuga,

sest siis pääseb üle kõigist südamevaludest.

|| 4.3.22 ||

 

Kuigi on ju, ei näe seda,

nägija ju ei näe seda,

sest nägijal ei ole tunda nägemise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, mida näeks.

|| 4.3.23 ||

 

Kuigi on ju, ei haista seda,

haistja ju ei haista seda,

sest haistjal ei ole tunda haistmise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, mida haistaks.

|| 4.3.24 ||

 

Kuigi on ju, ei maitse seda,

maitsja ju ei maitse seda,

sest maitsjal ei ole tunda maitsmise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, mida maitseks.

|| 4.3.25 ||

 

Kuigi on ju, ei sõna seda,

sõnaja ju ei sõna seda,

sest ütlejal ei ole tunda ütlemise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, mida sõnaks.

|| 4.3.26 ||

 

Kuigi on ju, ei kuule seda,

kuulja ju ei kuule seda,

sest kuuljal ei ole tunda kuulmise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, mida kuuleks.

|| 4.3.27 ||

 

Kuigi on ju, ei aruta seda,

arutaja ju ei aruta seda,

sest arutajal ei ole tunda arutamise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, mida arutaks.

|| 4.3.28 ||

 

Kuigi on ju, ei puuduta seda,

puudutaja ju ei puuduta seda,

sest puudutajal ei ole tunda puudutamise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, mida puudutaks.

|| 4.3.29 ||

 

Kuigi on ju, ei saa sellest teada,

teadasaaja ju ei saa sellest teada,

sest teadasaajal ei ole tunda teadasaamise riket,

kuna ei vaju soiku,

aga teist ei ole olemas,

teistsuguseks jaotatut, millest teada saaks.

|| 4.3.30 ||

 

Oleks ju kusagil olemas teine,

siis nähtaks seal teineteist, haistetaks teineteist,

maitstaks teineteist, sõnataks teineteisele,

kuuldaks teineteist, arutataks teineteisega,

puudutataks teineteist, saadaks teada teineteisest.

|| 4.3.31 ||

 

Nägija on üksainus järvesilm, tuleb kahesuseta,

see on vaimuilm, suur valitseja,”

eks Yājñavalkya teda õpetanud.

See on tema ülim minek, see ta ülim avaldus,

see ta ülim ilm, see ta ülim õndsus,

teised tulnud elatuvad tolle õndsuse mõõdust.

|| 4.3.32 ||

 

“Too, keda aruga inimesed nuumavad, hellitavad,

kuningas teiste üle, enim avaldunud kõik inimarukate kosutamised,

too on aruga inimeste ülim õndsus.

Kes on veel sada aruga inimeste õndsust,

too on üks esiisade talitsetud ilmade õndsus.

Kes on veel sada esiisade talitsetud ilmade õndsust,

too on üks õndsus lõhnahaldjate ilmas.

Kes on veel sada õndsust lõhnahaldjate ilmas,

too on üks teotaevaliste õndsus,

kes tegudega taevasuses avalduma pannakse.

Kes on veel sada teotaevaliste õndsust,

too on üks sünnilt taevaliste õndsus,

ka too, kes on kuulutaja, riugasteta, tungidest tapmata.

Kes on veel sada sünnilt taevaliste õndsust,

too on üks õndsus sünnijärjekuninga ilmas,

ka too, kes on kuulutaja, riugasteta, tungidest tapmata.

Kes on veel sada õndsust sünnijärjekuninga ilmas,

too on üks õndsus vaimuilmas,

ka too, kes on kuulutaja, riugasteta, tungidest tapmata.

Just see on veel ülim õndsus,

see on vaimuilm, suur valitseja,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Ma annan auväärsele tuhat,

seleta, kuidas siinsest ülalpool vabaks saab!”

Eks olnud Yājñavalkya siin hirmul:

“Tubli valitseja ajas mu igast otsast kammitsasse.”

|| 4.3.33 ||

 

“On ju sedasi, et unenäoriigis lõõgastub, toimetab,

näeb nii soodsat kui ka pattu

ning üsa kaudu taas tagurpidi taibuvalla ligi lippab.

|| 4.3.34 ||

 

Nõnda nagu hästi täis pandud kaarik liigub naginal,

niimoodi liigub naginal ka teadlikust loomusest kergitatud ihulik loomus,

kui tuleb viimne hingetõmme.

|| 4.3.35 ||

 

Kui ta muutub imeväikeseks

või vananedes ja ülekuumenedes imeväikeseks jääb,

siis nõnda nagu mango-, moorus- või viigipuu vabaneb varreköiest,

niimoodi mees täiesti vabaneb liikmetest

ning üsa kaudu taas tagurpidi hinge ligi lippab.

|| 4.3.36 ||

 

Nõnda nagu ligineva valitseja võtavad

võimukandjad, süüdimõistjad, õuelaulikud ja külavanemad

vastu söökide, jookide ja asundustega,

et “tema ligineb, tema läheneb”,

eks võtavad tolle, kes seda tunneb,

kõik tulnud vastu niimoodi,

et “nii ligineb vaimur, nii läheneb”.

|| 4.3.37 ||

 

Nõnda nagu edasi minna sooviva valitseja juurde

kogunevad võimukandjad, süüdimõistjad, õuelaulikud ja külavanemad,

niimoodi kogunevad kõik hinged lõpuajal loomuse juurde,

kui tuleb viimne hingetõmme.

|| 4.3.38 ||

 

4.

 

Kui ta loomuldasa jõuetuks jääb,

muutub nagu täiesti rumalaks.

Veel, tema juurde kogunevad hinged,

särtsumõõdulised. Täiesti nood vastu võtnud,

astub ta südamesse.

Kui see silmalik mees muust pakku pöörab,

siis laadidest enam ei tea.

|| 4.4.1 ||

 

Ühestub ja lausutakse, et “ei näe”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei haista”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei maitse”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei sõna”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei kuule”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei aruta”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei puuduta”.

Ühestub ja lausutakse, et “ei saa teada”.

Eks ta lõõmab südame tipus,

lõõma mööda astub loomus välja,

kas silmist või pealaest või ihu teistest kohtadest.

Kui ta astub minema,

astub tolle kannul minema hing.

Kui hing astub minema,

astuvad tolle kannul minema kõik hinged.

Saades kokku teadasaamisega,

astub ta täheldusteadmisse,

tarkus ja tegu teda koos esitlevad, ja ka eelnev teadvus.

|| 4.4.2 ||

 

Nõnda nagu heina röövik läheb heina tippu

ja toob end loomuldasa kohale, astudes teisele astmele,

niimoodi lööb loomus ihu minema, läkitab ebatarkuse minema

ja toob end loomuldasa kohale, astudes teisele astmele.

|| 4.4.3 ||

 

Nõnda nagu tikkija annab ära tikandi mõõdu

ja jätkab teises laadis, mis uuem ja hüvam,

niimoodi lööb loomus ihu uppi, läkitab ebatarkuse minema

ja teeb teise laadi, mis uuem ja hüvam –

esiisade, lõhnahaldjate, taevaliste,

sünnijärjekuninga, vaimu või teiste tulnute oma.

|| 4.4.4 ||

 

On ju loomus vaim,

koosneb teadasaamisest, arust, hingest,

silmist, kõrvust, maast,

vetest, õhust, selgusest,

särtsust, mittesärtsust, tungist, mittetungist,

vihast, mittevihast, hoidjast, mittehoidjast, kõigest,

koosneb sedasi “nii- ja naasugusest”.

Nii nagu teeb, nii nagu toimetab, nõnda ka tuleb,

tõsist tehes tuleb tõsine,

pattu tehes tuleb patune,

soodsa najal soodne, patu najal patune.

Ning lausutakse veel ka, et “mees koosneb vaid tungist”.

Nii nagu tal tuleb tung, selline tuleb talitus,

milline tuleb talitus, sellist tegu teeb,

millist tegu teeb, selles avalduma pannakse.

|| 4.4.5 ||

 

Kuulutus on selline:

“Nõnda kinnistuvad tähis ja selle tegu sealsamas,

kuhu kinnistub tal aru.

Saanud kätte lõpu tegudele,

mida iganes ta siin teeb,

taaskord saabub tollest ilmast,

et siinses ilmas tegutseda.”

Nii on tungitsedes.

Kes enam ei tungitse,

vaid on tungita, tungidetu, tungid kätte saanud, loomutung,

tolle hinged ei astu minema,

“olles vaim ja suubudes vaimu”.

|| 4.4.6 ||

 

Kuulutus on selline:

“Kui vabaneb kõigist tungidest,

mis ta südamesse toetuvad,

ning saab surelikust surematuks,

siis läheb külla vaimule.”

Nõnda nagu mahaaetud maokest

magab sipelgapesa sees surnult, äraheidetult,

niimoodi magab ka ihu,

ihuta, surematu on hing,

olles vaim, olles särts.”

“Ma annan auväärsele tuhat,” eks öelnud Janaka Vaideha.

|| 4.4.7 ||

 

Kuulutused on sellised.

“Väike ennemuistne üha jätkuv rada

puudutas mind, ja ka järele ma tundsin,

seda mööda suubuvad mõistjad, vaimutundjad jumalariigi ilma,

siinsest ülalpool vabaks saavad.

|| 4.4.8 ||

 

Lausutakse, et selle sees on siiski heledat, sinist,

pruuni, kollakat ja verevat,

eks tunneb selle raja järele vaim,

too on vaimutundja, soodsategija ja särtsakas.

|| 4.4.9 ||

 

Pilkasesse pimedusse sisenevad,

kellele istub ebatarkus,

veel suuremasse pimedusse need,

kes lõõgastuvad tarkuses.

|| 4.4.10 ||

 

Need on nimelt õnnetud ilmad,

pilkase pimedusega kinni kaetud.

Edasi käies kohtavad neid

taipamatud inimesed, kes ei tunne.

|| 4.4.11 ||

 

Kui teada saaks loomusest mees, et “olen see”,

siis mida otsib? Millise tungi järele lõkendaks ihu?

|| 4.4.12 ||

 

Kes järele tunneb ja taipab loomust,

mis on sisenenud kere sügavikku,

too teeb igasugust, sest teeb kõike,

ilm on tal ning ilm ta ongi.

|| 4.4.13 ||

 

Seda tunneme me veel siin olles,

kui sa ei tunne, vajud väga soiku.

Kes seda tunnevad, saavad surematuks,

ent teised suubuvad raskusse.

|| 4.4.14 ||

 

Kes oskab näha taevalist loomust,

on tulnu ja tuleviku isanda lähistel,

ei tõuku temast eemale.

|| 4.4.15 ||

 

Et siinpool aasta päevade kaupa ringi käib,

eks istub taevalistele, et sel tähevoogude tähevool on surematu kestvus.

|| 4.4.16 ||

 

Kus viisik, viis hulka ja selgus paigas püsivad,

arvan, et see on loomus ja surematu vaimu tundja on surematu.

|| 4.4.17 ||

 

Kes nüüd hinge hinge, silmapaari silmapaari,

kõrvapaari kõrvapaari, aru aru tunnevad,

nood kogunud on sisse

ennemuistset tipmist vaimu.

|| 4.4.18 ||

 

Vaid aruga on vaja näha,

midagi ei ole siin mitu.

Surm surma järel tolle kätte saab,

kes näeb siin, nagu oleks mitu.

|| 4.4.19 ||

 

Vaid üheti on vaja näha

seda mõõdutut ja kindlat.

Säbrust lahti, selgusetagune,

sündimatu on loomus, vägev ja kindel.

|| 4.4.20 ||

 

Nõnda mõistja teada saab –

et vaimulik seda teadvustaks

ega mõistataks paljuhäälsust,

sest see on kõne põdurus!”

|| 4.4.21 ||

 

On ju see vägev, sündimatu loomus,

mis on teadasaav hingede sees

ja magab selguses, mis on südame sees,

kõige ajendaja, kõige isand, kõige kuningas.

Ei ole ta suurem, kui tõsist teeb,

ega kasinam, kui ebatõsist,

ta on kõige isand, ta on tulnute kuningas, ta on tulnute vaht.

See made võtab hoiule, et neil ilmadel oleks lõhe.

Sellega soovivad vaimulikud tutvuda varamut järele öeldes,

urjates, annetades, kuumates, einestamata.

Just seda tundes saab vagaks,

just seda ilma otsivad rändajad edasi rännates.

Eks seetõttu ju ei tungitse endised targad sünnijärge:

“Mida teeme sünnijärjega,

kui meil on säärane loomus ja ilm?”

Eks nad ikka tõusevad lahti pojaotsimisest ja varaotsimisest ja ilmaotsimisest

ning toimetavad jaosevendlust.

Sest kui on pojaotsimine, on ka varaotsimine,

kui on varaotsimine, on ka ilmaotsimine,

seega tuleb kummastki otsimine.

Loomus on “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei tunne piina, ei kannata.

Ning eks ei kumbki pääse temast üle,

nii “pattu tegin” kui ka “hüva tegin”,

ning eks tema pääseb üle mõlemast,

teda ei kuuma tehtu ega mittetehtu.

|| 4.4.22 ||

 

Selle kohta ütleb palve nii:

“Vaimuliku vägevus on püsiv,

tegudest ei kasva ega kahane.

Las ta tunneb hästi ridu,

neid tundes patune tegu ei määri!”

Sestap on selle tundja rahulik, alistunud, lõpetanud, särtsumatu, koondunud

ja näeb loomuse sees just loomust,

kõike näeb kui loomust.

Ei patusus temast üle pääse,

üle pääseb kogu patususest,

ei patusus teda kuuma,

kuumab kogu patususe,

patust lahti, säbrust lahti, kõhkluseta, vaimulikuks saab.

See on vaimuilm, suur valitseja.

Selle oled kätte saanud,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Ma annan videhad ja iseenese auväärsele orjadeks.”

|| 4.4.23 ||

 

On ju vägev, sündimatu loomus,

söögisööja, külluseandja,

avastab külluse, kes nii tunneb.

|| 4.4.24 ||

 

On ju vägev, sündimatu loomus

vananematu, surmlata, surematu, hirmutu vaim.

On ju hirmutu vaim.

Saab ju tollest hirmutu vaim, kes nii tunneb.

|| 4.4.25 ||

 

5.

 

Veel, eks olnud Yājñavalkyal kaks naist, Maitreyī ja Kātyāyanī.

Eks Maitreyī olnud vaimu sõnumitooja,

Kātyāyanīl üksnes naise teadvus.

Veel, eks Yājñavalkya tegi hakatust teistsuguse käitumisega.

|| 4.5.1 ||

 

“Maitreyī,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Olgu, ma rändan ju sellest paigast edasi.

Uhh, lõpetan sinu ja Kātyāyanīga!”

|| 4.5.2 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Kui kogu maa oleks, auline, minu jaoks varandusega täidetud,

oleksin ma sedasi surematu?”

“Ei, ei!” eks öelnud Yājñavalkya.

“Sinagi saaksid elada siis nii, nagu elavad heategijad.

Aga surematust pole varanduse najal loota.”

|| 4.5.3 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Kui ma ei oleks seeläbi surematu,

mida on mul sellega teha?

Mida tunneb auväärne, seleta seda mullegi!”

|| 4.5.4 ||

 

Eks öelnud Yājñavalkya:

“On ju aulik meile nii meeldiv, meeldivaks kasvanud.

Uhh, tuleb mul, aulik, pidada sulle see loeng!

Katsu mõista, mis ma silme alla toon!”

|| 4.5.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“Olgu, pole ju kuningas meeldiv kuningatungi pärast,

vaid kuningas on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju emand meeldiv emandatungi pärast,

vaid emand on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju pojad meeldivad pojatungi pärast,

vaid pojad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju varandus meeldiv varandusetungi pärast,

vaid varandus on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju karjad meeldivad taevalisetungi pärast,

vaid karjad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju vaim meeldiv vaimutungi pärast,

vaid vaim on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju aadel meeldiv aadlitungi pärast,

vaid aadel on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pole ju ilmad meeldivad ilmadetungi pärast,

vaid ilmad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju taevalised meeldivad taevalisetungi pärast,

vaid taevalised on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju varamud meeldivad taevalisetungi pärast,

vaid varamud on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju tulnud meeldivad tulnutungi pärast,

vaid tulnud on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, pole ju kõik meeldivad kõigetungi pärast,

vaid kõik on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, Maitreyī, on ju vaja näha, kuulda, arutada, mõista katsuda loomust.

Olgu, kui on loomus nähtud, kuuldud, arutatud, teada saadud,

siis on nii kõik tuntud.

|| 4.5.6 ||

 

Vaim tolle käest andis,

kes tundis varamud ära teisal kui loomus.

Aadel tolle käest andis,

kes tundis aadli ära teisal kui loomus.

Ilmad tolle käest andsid,

kes tundis ilmad ära teisal kui loomus.

Taevalised tolle käest andsid,

kes tundis taevalised ära teisal kui loomus.

Varamud tolle käest andsid,

kes tundis varamud ära teisal kui loomus.

Tulnud tolle käest andsid,

kes tundis tulnud ära teisal kui loomus.

Kõik tolle käest andis,

kes tundis kõik ära teisal kui loomus.

Nii on vaim, nii on aadel, nii on ilmad,

nii on taevalised, nii on tulnud,

nii kõik, mis on loomus.

|| 4.5.7 ||

 

Nõnda nagu löödaval trummil

ei ole võimalik haarata häälte paljusust,

hoopis trummi haarates

haaratakse ju trummilöömise häält.

|| 4.5.8 ||

 

Nõnda nagu lõõtsuval teokarbil

ei ole võimalik haarata häälte paljusust,

hoopis teokarpi haarates

haaratakse ju teokarbilõõtsumise häält.

|| 4.5.9 ||

 

Nõnda nagu mängival keelpillil

ei ole võimalik haarata häälte paljusust,

hoopis keelpilli haarates

haaratakse ju keelpillisõnumi häält.

|| 4.5.10 ||

 

Nõnda nagu tuld niiske süütega põlema pannes

lähevad välja mitutmoodi suitsud,

olgu, see vägev tulnu hingestas ju selle,

mis on palvete varamu, urjade varamu,

loitsude varamu, manaja Āṅgirasa,

pärand, muistend, tarkus,

eadistused, kuulutused, lõngad,

loenguandmised, loengupidamised,

urjatu, ohverdatu, eineksantu, joogiksantu,

säärane ilm ja ülem ilm ja kõik tulnud.

Just need kõik ta hingestas.

|| 4.5.11 ||

 

Nõnda nagu meri on kõigi vete ühtejõudmine,

nii on nahk kõigi puudete ühtejõudmine,

nii on ninasõõrmed kõigi lõhnade ühtejõudmine,

nii on keel kõigi maitsete ühtejõudmine,

nii on silmapaar kõigi laadide ühtejõudmine,

nii on kõrvapaar kõigi häälte ühtejõudmine,

nii on aru kõigi kujuvõttude ühtejõudmine,

nii on süda kõigi tarkuste ühtejõudmine,

nii on käed kõigi tegude ühtejõudmine,

nii on hargivahe kõigi õndsuste ühtejõudmine,

nii on pärak kõigi lahtitõmmete ühtejõudmine,

nii on jalad kõigi lõikude ühtejõudmine,

nii on kõne kõigi varamute ühtejõudmine.

|| 4.5.12 ||

 

Nõnda nagu soolakas tomp on sisemise ja välimiseta,

üleni vaid maitse tomp,

olgu, nii on ju loomus samuti sisemise ja välimiseta,

üleni vaid teadvustamise tomp,

esile tõuseb tulnutest ja neisse ka soiku vajub.

Olgu, seletan, et “edasi käies ei ole tähelepanekut olemas”.”

Eks öelnud Yājñavalkya.

|| 4.5.13 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Siinkohal langetas auväärne mu rumalusvalda,

pole ju mul sellist teadasaamist.”

Eks öelnud tema:

“Olgu, ma ju ei seleta rumalust.

Olgu, on ju loomus soikuvajumatu ja hoiab katkematust.

|| 4.5.14 ||

 

Seega, mil tuleb justnagu kahesust,

siis üks näeb teist, üks haistab teist, üks maitseb teist,

üks sõna sobitab teisega, üks kuuleb teist, üks arutab teisest,

üks puudutab teist, üks saab teada teisest.

Aga kus tuli, et kõik on vaid tema loomus,

millega näeks ta mida, millega haistaks mida, millega maitseks mida,

millega sõna sobitaks millega, millega kuuleks mida, millega arutaks millest,

millega puudutaks mida, millega saaks teada millest?

Millega nii kõik teada saab,

siis millega sellest teada saaks?

Loomus on “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei tunne piina, ei kannata,

olgu, millega saaks teada teadasaajast?

Oled nüüd, Maitreyī, öeldu suhtes õpetatud.

Olgu, seesugune on siis surematus,”

eks öelnud Yājñavalkya ja minema kulgenud.

|| 4.5.15 ||