Neljas raamat
IV
1.
Eks Janaka Vaideha istunud.
Eks Yājñavalkya nüüd ligi rännanud.
Öelnud temale:
“Yājñavalkya, mistarvis toimetad, otsid karja, väitlusi?”
“Mõlemat, suur valitseja,” eks öelnud,
|| 4.1.1 ||
“kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”
“Jitvan Śailini rääkis mulle, et “kõne on ju vaim”.”
“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,
nii rääkis Śailini, et “kõne on ju vaim”,
sest “kuidas oleks ilma sõnadeta?”,
aga selle püünet ja püsimispaika sulle rääkis?”
“Ei rääkinud mulle.”
“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”
“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”
“Kõne ongi püüne, avarus püsimispaik,
las istub, et see on “teadvus”.”
“Mis on teadvuslikkus, Yājñavalkya?”
“Kõne ongi, suur valitseja,” eks öelnud,
“kõne ju teadvustab kaimu, suur valitseja.
Palvete varamut, urjade varamut,
loitsude varamut, Atharvani-Aṅgirase oma,
pärandit, muistendit, tarkust,
seadistusi, kuulutusi, lõngu,
loengupidamisi, üleslugemisi,
urjatut, ohverdatut, eineksantut, joogiksantut,
seda ilma ja muud ilma ja kõiki tulnuid
teadvustab just kõne, suur valitseja.
Kõne on ju ülim vaim, suur valitseja.
Kõne ei jäta toda kängu, kõik tulnud tollele tilgutavad,
taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,
kellele nii tundes istub see.”
“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!
|| 4.1.2 ||
Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”
“Udaṅka Śaulbāyana rääkis mulle, et “hing on ju vaim”.”
“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,
nii rääkis Śaulbāyana, et “hing on ju vaim”,
sest “kuidas oleks ilma hingeta?”,
aga selle püünet ja püsimispaika sulle rääkis?”
“Ei rääkinud mulle.”
“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”
“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”
“Hing ongi püüne, avarus püsimispaik,
las istub, et see on “meeldiv ”.”
“Mis on meeldivus, Yājñavalkya?”
“Hing ongi, suur valitseja,” eks öelnud,
“hinge tungil ju, suur valitseja,
urjab, kui pole vaja urjata,
võtab vastu, kui pole vaja vastu võtta,
ka mõrvakartus tuleb mingis kohas käies
just hinge tungil, suur valitseja.
Hing on ju ülim vaim, suur valitseja.
Hing ei jäta toda kängu, kõik tulnud tollele tilgutavad,
taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,
kellele nii tundes istub see.”
“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!
|| 4.1.3 ||
Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”
“Barku Vārṣṇa rääkis mulle, et “silmad on ju vaim”.”
“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,
nii rääkis Vārṣṇa, et “silmad on ju vaim”,
sest “kuidas oleks ilma nägemata?”,
aga selle püünet ja püsimispaika sulle rääkis?”
“Ei rääkinud mulle.”
“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”
“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”
“Silmad ongi püüne, avarus püsimispaik,
las istub, et see on “olemus”.”
“Mis on olemuslikkus, Yājñavalkya?”
“Silmad ongi, suur valitseja,” eks öelnud,
“kui silmadega näha ja lausuda “näe!”, suur valitseja,
ja too lausub, et “nägin”, on see olemus.
Silmad on ju ülim vaim, suur valitseja.
Silmad ei jäta toda kängu, kõik tulnud tollele tilgutavad,
taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,
kellele nii tundes istub see.”
“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!
|| 4.1.4 ||
Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”
“Gardabhīvipīto Bhāradvāja rääkis mulle, et “kõrvad on ju vaim”.”
“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,
nii rääkis Bhāradvāja, et “kõrvad on ju vaim”,
sest “kuidas oleks ilma kuulmata?”,
aga selle püünet ja püsimispaika sulle rääkis?”
“Ei rääkinud mulle.”
“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”
“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”
“Kõrvad ongi püüne, avarus püsimispaik,
las istub, et see on “lõputa”.”
“Mis on lõputus, Yājñavalkya?”
“Ilmakaared ongi, suur valitseja,” eks öelnud,
“sestap on ju ka nii, suur valitseja,
et mistahes ilmakaarde minnes ei lähe selle lõppu,
sest ilmakaared on lõputa.
Ilmakaared on ju kõrvad, suur valitseja,
kõrvad on ju ülim vaim, suur valitseja.
Kõrvad ei jäta toda kängu, kõik tulnud tollele tilgutavad,
taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,
kellele nii tundes istub see.”
“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!
|| 4.1.5 ||
Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”
“Satyakāma Jābāla rääkis mulle, et “aru on ju vaim”.”
“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,
nii rääkis Jābāla, et “aru on ju vaim”,
sest “kuidas oleks ilma aruta?”.
Aga rääkis sulle selle püünet ja püsimispaika?”
“Ei rääkinud mulle.”
“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”
“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”
“Aru ongi püüne, avarus püsimispaik,
las istub, et see on “õndsus”.”
“Mis on õndsuslikkus, Yājñavalkya?”
“Aru ongi, suur valitseja,” eks öelnud,
“aruga ju paelub naist, suur valitseja,
tolle sees sünnib kohast laadi poeg,
ja ta on õndsus.
Aru on ju ülim vaim, suur valitseja.
Aru ei jäta toda kängu, kõik tulnud tollele tilgutavad,
taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,
kellele nii tundes istub see.”
“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!
|| 4.1.6 ||
Kuulakem, mida keegi sulle rääkis!”
“Vidagdha Śākalya rääkis mulle, et “süda on ju vaim”.”
“Nagu räägiks, et on olemas ema, isa ja meister,
nii rääkis Śākalya, et “süda on ju vaim”,
sest “kuidas oleks ilma südameta?”.
Aga rääkis sulle selle püünet ja püsimispaika?”
“Ei rääkinud mulle.”
“See ju ainult ühe jalaga, suur valitseja.”
“Kui nii, siis räägi meile, Yājñavalkya!”
“Süda ongi püüne, avarus püsimispaik,
las istub, et see on “paigalolek”.”
“Mis on paigalolu, Yājñavalkya?”
“Süda ongi, suur valitseja,” eks öelnud,
“süda on ju kõigi tulnute püüne, suur valitseja,
süda on ju kõigi tulnute püsimispaik, suur valitseja,
sest just südames, suur valitseja, kõik tulnud paigas püsivad.
Süda on ju ülim vaim, suur valitseja.
Süda ei jäta toda kängu, kõik tulnud tollele tilgutavad,
taevaliseks saades suubub taevaliste sekka,
kellele nii tundes istub see.”
“Annan tuhat sõnni, nagu elevandid,” eks öelnud Janaka Vaideha.
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Minu isa arvas, et õpetamata ei võtaks!”
|| 4.1.7 ||
2.
Eks Janaka Vaideha matilt maha siuelnud ja öelnud:
“Au sulle, Yājñavalkya! Õpeta mind!”
Eks tema öelnud:
“Nagu suur valitseja võtaks pika maa käimiseks appi tõlla või laeva,
samamoodi on su loomus koondunud seadistustele.
Oled varakas majavanem, kordad varamut, ütled seadistusi –
kuhu lähed, kui siit vabaks saad?”
“Ma ei tunne, auväärne, kuhu lähen.”
“Nüüd ma ju ütlen, kuhu sa lähed.”
“Las auväärne räägib!”
|| 4.2.1 ||
“Eks ole süüde nimeks ju mehel, kes on paremas silmas.
Kuigi süüde on ju olemas,
on “vürst”, peetakse silmas silmaüleselt.
Sest taevalistele meeldib silmaülene,
ent silmnähtavaga ollakse vaenus.
|| 4.2.2 ||
Nüüd mehelaadne pahemas silmas –
see on tema emand ülemvalitseja.
Neil on säärane hõiskekoor,
mis on avarus südame sees.
Neil on nüüd säärane söök,
mis on vereklimp südame sees.
Neil on nüüd säärane katterüü,
mis on nagu võrk südame sees.
Neil on nüüd säärane siht ja toimimine,
mis on südamest ülespoole tõusev soon.
Otsekui tuhandeiks lõhutud juuksed
püsivad tal südame sees paigas arteri nimega sooned.
Neid mööda voolab ju voolaja.
Sestap saab ta erilisema toidu kui ihuloomus.
|| 4.2.3 ||
Ida hinged on ta idakaar, lõuna hinged lõunakaar,
lääne hinged läänekaar, põhja hinged põhjakaar,
ülahinged üleskaar, alahinged allakaar,
kõik hinged on kõik ilmakaared.
Sedasi on loomus “ei, ei!”,
haaramatu, sest ei haarata,
pudenematu, sest ei pudene,
kinnistumatu, ei kinnistu,
aheldamatu, ei piinle ega purune.
Saavutasidki ju hirmu puudumise, Janaka,” eks öelnud Yājñavalkya.
Eks öelnud Janaka Vaideha:
“Puudugu sinulgi hirm, Yājñavalkya,
et paned meid tundma hirmu puudumist, auväärne!
Au sulle videhadelt ja minult!”
|| 4.2.4 ||
3.
Eks Yājñavalkya läinud Janaka Vaideha manu
ja arvanud, et “ei hakka sõnama”.
Eks võtnud Janaka Vaideha ja Yājñavalkya nüüd tuleohvri kohta sõna,
eks andnud Yājñavalkya tal valida.
Eks valinud too küsimise tungi,
eks andnud talle selle.
Eks esmalt küsinud suur valitseja temalt:
|| 4.3.1 ||
“Yājñavalkya, mis tähevoog on mehel?”
“Päevapaiste tähevoog, suur valitseja,” eks öelnud,
“just päevapaiste tähevoo abil ta
istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”
“Just nii see on, Yājñavalkya.
|| 4.3.2 ||
Kui päevapaiste on loojunud, Yājñavalkya,
mis tähevoog on mehel siis?”
“Ta saab kuuketta tähevoo,
just kuuketta tähevoo abil ta
istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”
“Just nii see on, Yājñavalkya.
|| 4.3.3 ||
Kui päevapaiste on loojunud, Yājñavalkya,
kuuketas loojunud,
mis tähevoog on mehel siis?”
“Ta saab tule tähevoo,
just tule tähevoo abil ta
istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”
“Just nii see on, Yājñavalkya.
|| 4.3.4 ||
Kui päevapaiste on loojunud, Yājñavalkya,
kuuketas loojunud, tuli rahulik,
mis tähevoog on mehel siis?”
“Ta saab kõne tähevoo,
just kõne tähevoo abil ta
istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.
Sellepärast ju siis, suur valitseja, kui ka oma kätt ei eralda,
käib just sinnapoole, kust tõuseb kõnet.”
“Just nii see on, Yājñavalkya.
|| 4.3.5 ||
Kui päevapaiste on loojunud, Yājñavalkya,
kuuketas loojunud, tuli rahulik, kõne rahulik,
mis tähevoog on mehel siis?”
“Ta saab loomuse tähevoo,
just loomuse tähevoo abil ta
istub, ringi käib, tegusid teeb, tagasi käib.”
|| 4.3.6 ||
“Mis on loomus?”
“Mees, kes hingedes koosneb teadasaamisest, tähevoog südame sees.
Sama olles toimetab ta järjest mõlemas ilmas,
kord mõistab, kord võbeleb,
sest kui tuleb unenägu,
saab ta siinsest surmalaadi ilmast jagu.
|| 4.3.7 ||
See mees ju sünnil, ihus ilmet võttes
patusustega kokku tõmmatakse,
kui ta surres minema astub,
jätab patususe känguma.
|| 4.3.8 ||
Sel mehel tuleb ju kaks paika,
nii ja muu ilma paik,
kokkupanupaik unenäos on kolmandaks.
Olles paigal ses kokkupanupaigas,
näeb mõlemat paika, nii ja muu ilma paika.
Aste astme järel tuleb ta nüüd muu ilma paika,
astet astudes näeb mõlemaid, patususi ja õndsusi.
Kui ta unele jääb, võtab mõõdu jagu kaasa kogu siinset ilma,
ise lahku lööb, ise võlub,
oma helgi, oma tähevoo abil unele jääb.
Sellest mehest saab siis iseseisev tähevoog.
|| 4.3.9 ||
Seal pole tõldu, tõllarakendeid, radu,
tõmbab välja nüüd tõllad, tõllarakendid, rajad.
Seal pole õndsusi, rõõme, rõõmustamisi,
tõmbab välja nüüd õndsused, rõõmud, rõõmustamised.
Seal pole ujulaid, lootosetiike, vooluvesi,
tõmbab välja nüüd ujulad, lootosetiigid, vooluveed.
Sest tema on tegija.
|| 4.3.10 ||
Kuulutused on sellised.
“Unenäoga ihuliku kõrvale lööb
ja uinumata silmitseb uinunuid,
heleda võtab ja veel kord paika läheb
kullast mees, üksik luik.
|| 4.3.11 ||
Hingega valvab alamat pesa,
surematuna toimetab pesast väljas,
surematuna käib, kuhu tal vaid tung,
kullast mees, üksik luik.
|| 4.3.12 ||
Unenäovallas üles-alla käies
laade paljusid teeb taevaline,
kord rõõmus on koos naistega ja naljatab,
kord justkui hirmsat näeb.
|| 4.3.13 ||
Nähakse ta rahulat, teda ei näe keegi.”
Lausutakse, et “ära teda ootamatult ärata” –
eks ole toda raske ravida, kellesse ta tagasi ei küüni.
Nüüd siis lausutakse, et “see koht on tal ka virgunult” –
sest “mida näeb virge, seda ka uinunu”.
Sellest mehest saab siis iseseisev tähevoog.
“Ma annan auväärsele tuhat,
räägi, kuidas ülalpool siit vabaks saab!”
|| 4.3.14 ||
“Sedasi lõdvestuses ju rahu leiab ja toimetab,
näeb nii soodsat kui ka pattu,
üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.
Mida iganes ta seal näeb,
ei lähe temaga kaasa,
sest see mees on kinnistuseta.”
“Just nii ongi, Yājñavalkya.
Ma annan auväärsele tuhat,
räägi, kuidas ülalpool siit vabaks saab!”
|| 4.3.15 ||
“Sedasi unenäos ju rahu leiab ja toimetab,
näeb nii soodsat kui ka pattu,
üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.
Mida iganes ta seal näeb,
ei lähe temaga kaasa,
sest see mees on kinnistuseta.”
“Just nii ongi, Yājñavalkya.
Ma annan auväärsele tuhat,
räägi, kuidas ülalpool siit vabaks saab!”
|| 4.3.16 ||
“Sedasi taibuvallas ju rahu leiab ja toimetab,
näeb nii soodsat kui ka pattu,
üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.
|| 4.3.17 ||
Nõnda nagu vägev röövkala
toimetab järjest kummalgi pervel, nii siin kui seal,
niisamuti toimetab mees järjest mõlemas vallas,
unenäovallas ja taibuvallas.
|| 4.3.18 ||
Nõnda nagu avaruses ringilendav kotkas või pistrik
tiivad pärast rassimist kokku lööb ja hoiab pelgupaiga poole,
niisamuti jookseb mees selle valla poole,
kus uinunul ei ole tungi mingi tungi järele
ja mingit unenägu ei näe.
|| 4.3.19 ||
Sedasi on tal paigal ju arteri nimega sooned,
nii väheldased, otsekui tuhandeiks lõhutud juuksed,
täis heledat, sinakat, pruunikat, kollakat, verevat.
Kui ta nüüd justnagu tapetakse, alistatakse,
elevant katki käristab, mülkasse langeb,
kui näeb seda virgele hirmsat,
siis arvab, et see on ebatarkusest.
Kui nüüd nagu taevaline, nagu valitseja
arvab, et “mina olengi nii kõik”,
siis see on tema ülim ilm.
|| 4.3.20 ||
See on tal ju üle kihkude, patususe eemale löönud, hirmuta laad.
Nõnda nagu meeldiva naise embusse langedes
ei tunne mingit välist ega sisemist,
niisamuti teadliku loomuse embusse langedes mees
ei tunne mingit välist ega sisemist.
See on tal ju tungid kätte saanud, loomutungiga, tungita, valuta laad.
|| 4.3.21 ||
Siin tuleb nii, et isa pole isa, ema pole ema,
ilmad pole ilmad, taevalised pole taevalised, varamud pole varamud,
siin tuleb nii, et varas pole varas, mõrvar pole mõrvar,
mats pole mats, kohtlane pole kohtlane,
rassija pole rassija, kuumaja pole kuumaja.
Ei lähe kaasa soodsaga, ei lähe kaasa patuga,
sest siis pääseb üle kõigist südamevaludest.
|| 4.3.22 ||
Kui seda ju ei näe, seda ei näe ju nägijana,
sest nägijal pole tunda nägemise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, mida näeks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.23 ||
Kui seda ju ei haista, seda ei haista ju haistjana,
sest haistjal pole tunda haistmise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, mida haistaks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.24 ||
Kui seda ju ei maitse, seda ei maitse ju maitsjana,
sest maitsjal pole tunda maitsmise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, mida maitseks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.25 ||
Kui sellele ju ei sõna, sellele ei sõna ju sõnajana,
sest ütlejal pole tunda ütlemise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, millele sõnaks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.26 ||
Kui seda ju ei kuule, seda ei kuule ju kuuljana,
sest kuuljal pole tunda kuulmise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, mida kuuleks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.27 ||
Kui sellega ju ei aruta, sellega ei aruta ju arutajana,
sest arutajal pole tunda arutamise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, millega arutaks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.28 ||
Kui seda ju ei puuduta, seda ei puuduta ju puudutajana,
sest puudutajal pole tunda puudutamise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, mida puudutaks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.29 ||
Kui sellest ei saa ju teada, sellest ei saa teada ju teadasaajana,
sest teadasaajal pole tunda teadasaamise riket ega soikujäämist,
siis polegi seda teist olemas, millest teada saaks, teist jaotust kui see.
|| 4.3.30 ||
Oleks kusagil ju teine olemas,
siis nähtaks seal teineteist, haistetaks teineteist,
maitstaks teineteist, sõnataks teineteisele,
kuuldaks teineteist, arutataks teineteisega,
puudutataks teineteist, saadaks teada teineteisest.
|| 4.3.31 ||
Nägija on üksainus järvesilm, tuleb kahesuseta,
see on vaimuilm, suur valitseja,”
eks Yājñavalkya teda õpetanud.
See on tema ülim minek, see ta ülim ilmetvõtt,
see ta ülim ilm, see ta ülim õndsus,
teised tulnud elatuvad tolle õndsuse mõõdust.
|| 4.3.32 ||
“Teiste kuningas, keda inimesed turgutavad ja kosutavad,
kelles enim ilmet võtavad kõik inimnaudingud,
on ülim õndsus inimestel.
Sada õndsust, mis on nüüd inimestel,
on üks õndsus esiisade alistatud ilmades.
Sada õndsust, mis on nüüd esiisade alistatud ilmades,
on üks õndsus lõhnahaldjate ilmas.
Sada õndsust, mis on nüüd lõhnahaldjate ilmas,
on üks õndsus teotaevalistel, kes ilmet võtavad taevasuses tegude abil.
Sada õndsust, mis on nüüd teotaevalistel taevalistel,
on üks õndsus sünnilt taevalistel
ja tollel, kes on tungist tapmata riugasteta kuulutaja.
Sada õndsust, mis on nüüd sünnilt taevalistel,
on üks õndsus sünnijärjeisanda ilmas
ja tollel, kes on tungist tapmata riugasteta kuulutaja.
Sada õndsust, mis on nüüd sünnijärjeisanda ilmas,
on üks õndsus vaimuilmas
ja tollel, kes on tungist tapmata riugasteta kuulutaja.
Just see on nüüd ülim õndsus,
see on vaimuilm, suur valitseja,” eks öelnud Yājñavalkya.
“Ma annan auväärsele tuhat,
räägi, kuidas ülalpool siit vabaks saab!”
Eks olnud Yājñavalkya siin hirmul:
“Tubli valitseja pani mu lõplikult kammitsasse.”
|| 4.3.33 ||
“Sedasi unenäovallas ju rahu leiab ja toimetab,
näeb nii soodsat kui ka pattu,
üsa kaudu veel kord tagurpidi taibuvalla ligi lippab.
|| 4.3.34 ||
Nõnda nagu hea koormaga kaarik liigub naginal,
niisamuti liigub naginal ihulik loomus, mida kergitab teadlik loomus,
kui tuleb viimne hingetõmme.
|| 4.3.35 ||
Kui ta väetiks jääb, vanadusest või kuumamisest väetiks muutub,
siis nõnda nagu mango, moorus või viigipuu vabaneb varreköiest,
niisamuti pääseb mees vabaks kõigist liikmeist,
üsa kaudu veel kord tagurpidi hinge ligi lippab.
|| 4.3.36 ||
Nõnda nagu liginevat valitsejat
võimukandjad, süüdimõistjad, õuelaulikud ja külavanemad
söökide, jookide ja eluasemetega tagasi ootavad,
et “tema ligineb, tema läheneb”,
eks toda, kes seda tunneb, kõik tulnud niiviisi tagasi ootavad,
et “nii ligineb, nii läheneb vaim”.
|| 4.3.37 ||
Nõnda nagu lahkuda sooviva valitseja
kõrval liiguvad võimukandjad, süüdimõistjad, õuelaulikud ja külavanemad,
samamoodi liiguvad lõpuajal loomuse kõrval kõik hinged,
kui tuleb viimne hingetõmme.
|| 4.3.38 ||
4.
Kes kord loomult jõuetu on ja rumalaks jääb,
tolle kõrval liiguvad nüüd hinged.
Ta võtab kõik need särtsumõõdulised kaasa
ning astub südame järel.
Kui silmis viibiv mees mujale pöördub,
siis lakkab laade teadmast.
|| 4.4.1 ||
Ühestub ja lausutakse, et “ei näe”.
Ühestub ja lausutakse, et “ei haista”.
Ühestub ja lausutakse, et “ei maitse”.
Ühestub ja lausutakse, et “ei sõna”.
Ühestub ja lausutakse, et “ei kuule”.
Ühestub ja lausutakse, et “ei aruta”.
Ühestub ja lausutakse, et “ei puuduta”.
Ühestub ja lausutakse, et “ei saa teada”.
Eks ta lõõmab südame tipus,
mööda lõõma astub loomus välja,
kas silmist või pealaest või teistest ihukohtadest.
Kui see astub minema,
astub tolle kannul minema hing.
Kui hing astub minema,
astuvad tolle kannul minema kõik hinged.
Saab kokku teadasaamisega
ning astub teadasaamise järel,
üheskoos temaga on tarkus, teod ja varasem teadvus.
|| 4.4.2 ||
Nõnda nagu heinaröövik läheb heina tippu,
astub teisele astmele ja toob sinna oma loomu,
niisamuti lööb loomus ihu minema, läkitades kaasa ka ebatarkuse,
astub teisele astmele ja toob sinna oma loomu.
|| 4.4.3 ||
Nõnda nagu nikerdaja võtab mõõdu jagu nikerdust kaasa
ja jätkab teises laadis, mis on uuem ja hüvam,
niisamuti lööb loomus ihu minema, läkitades kaasa ka ebatarkuse,
ja tegutseb teises laadis, mis on uuem ja hüvam,
kas esiisade, lõhnahaldjate, taevaliste,
sünnijärjeisanda, vaimu või teiste tulnute oma.
|| 4.4.4 ||
Sedasi on loomus ju vaim,
koosneb teadasaamisest, arust, hingest,
silmist, kõrvust, maast,
vetest, õhust, avarusest,
särtsust, mittesärtsust, tungist, mittetungist,
vihast, mittevihast, hoidjast, mittehoidjast, kõigest,
seega koosneb see “nii- ja naasugusest”.
Nagu teeb ja toimetab, nõnda ka tuleb,
tõsist teeb ja tuleb tõsine,
pattu teeb ja tuleb patune,
soodsa teoga soodne, patusega patune.
Nüüd siis lausutakse ka, et “mees koosneb vaid tungist”.
Nagu tal tung, selline tuleb talitus,
milline tuleb talitus, sellist tegu teeb,
millist tegu teeb, selles ilmet võtab.
|| 4.4.5 ||
Kuulutus on selline.
“Tegu ja tähis kinnistub sinna,
kuhu tal kinnistub aru.
Saanud lõpu kätte tegudele,
mida ta siin iganes teeb,
saabub veel kord sealsest ilmast,
et siinses ilmas tegutseda.”
Nõnda on tungiga olles.
Nüüd tungita olles.
Kes on tungita, tungideta, tungid kätte saanud, loomutungiga,
tolle hinged ei astu minema,
vaid “on vaim ja suubuvad vaimu”.
|| 4.4.6 ||
Kuulutus on selline.
“Kui kõik tungid vabaks pääsevad,
mis ta südamele toetusid,
saab surelik nüüd surematuks
ja ulatub vaimuni.”
Nõnda nagu mahaaetud maokest
magab surnult, äraheidetult sipelgapesas,
niisamuti magab ihu.
Ihuta surematu hing on nüüd
vaid vaim ja särts.”
“Ma annan auväärsele tuhat,” eks öelnud Janaka Vaideha.
|| 4.4.7 ||
“Kuulutused on sellised.
“Väike ennemuistne üha jätkuv rada
puudutas mind, ma suutsin seda tunda.
Mööda seda mõistjad vaimutundjad suubuvad
jumalariigi ilma, ülalpool siit vabaks saavad.
|| 4.4.8 ||
Lausutakse, et selles on siiski heledat, sinakat,
pruunikat, kollakat ja verevat.
Eks vaim suutis seda rada tunda,
seda mööda käib vaimutundja, soodsategija, särtsakas.
|| 4.4.9 ||
Pilkasesse pimedusse sisenevad,
kellele istub ebatarkus,
ning seda enam pimedusse need,
kes leiavad rahu tarkuses.
|| 4.4.10 ||
Õnnetu nimega on need ilmad,
pilkase pimedusega kinni kaetud.
Neid kohtavad edasi käies
ligimesed, kes ei tunne ega taipa.
|| 4.4.11 ||
Kui loomuse kohta teada saaks
mees, et “olen see”,
siis mida otsides ja mis tungi jaoks
lööks lõkkele ihu?
|| 4.4.12 ||
Kes suudab tunda ülesärganud loomust,
mis on sisenenud ebaluse sügavikku,
saab teha igasugust, sest ta teeb kõike,
temal on ilm ja tema on ilm.
|| 4.4.13 ||
Siinsamas olles tunneme me nüüd seda.
Kui sa ei tundnud, jääd väga soiku.
Kes seda tunnevad, saavad surematuks,
teised suubuvad nüüd raskustesse.
|| 4.4.14 ||
Kes oskab näha seda
loomust koheselt kui taevalist,
tulnu ja tuleviku pealikku,
ei tõuku sellest eemale.
|| 4.4.15 ||
Mille tõttu siinpool aastaring
päevadena ringi käib,
taevalistele see kui tähevoogude tähevoog,
kui surematu kestvus eks istub.
|| 4.4.16 ||
Mille sees viisik – viis sünnipära
ja ka avarus – paigas püsib,
vaid selle arvan loomuseks,
vaimu surematust tundes olen surematu.
|| 4.4.17 ||
Hinge hinge, silmade silmi,
kõrvade kõrvu, aru aru kes tunnevad,
nood on sisse kogunud
ennemuistset tipmist vaimu.
|| 4.4.18 ||
Just aruga on vaja näha,
et pole siin midagi mitu.
Surma järel surma saab too,
kes näeb, nagu oleks siin mitu.
|| 4.4.19 ||
Just üheti on vaja näha
seda kummutamatut ja kindlat.
Säbrust lahti ja avaruse taga
on sündimatu loomus, vägev ja kindel.
|| 4.4.20 ||
Just temast teada saades mõistja
vaimulik teadvustagu,
ärgu mõistku paljuhäälsuse järgi,
sest see on kõne põdurus!”
|| 4.4.21 ||
Sedasi on ju vägev sündimatu loomus
see teadasaamisest koosnev, mis on hingede sees,
ja magab ses avaruses, mis on südame sees,
kõige ajendaja, kõige pealik, kõige kuningas.
Ei ole ta tõsiste tegudega enamat
ega ka ebatõsistega vähemat,
ta on kõige pealik, ta on tulnute kuningas, ta on tulnute vaht,
ta on made, mis hoiab neid ilmu lahus.
Sellega soovivad vaimulikud tutvuda varamut järele öeldes,
urjates, annetades, kuumates, einestamata.
Just seda tundes saab vagaks,
just seda ilma otsivad rändajad edasi rännates.
Eks seetõttu on varasemad targad ju sünnijärjetungita:
“Mida teeme sünnijärjega, kui meil on säärane loomus ja ilm?”
Eks nad tõusid lahti pojaotsingust ja varaotsingust ja ilmaotsingust
ning toimetasid jaosevendlust.
Sest kui on pojaotsing, on ka varaotsing,
kui on varaotsing, on ka ilmaotsing,
seega tuleb kummastki otsing.
Sedasi on loomus “ei, ei!”,
haaramatu, sest ei haarata,
pudenematu, sest ei pudene,
kinnistumatu, ei kinnistu,
aheldamatu, ei piinle ega purune.
Ning eks temast ei pääse üle
“tegin pattu” ega ka “tegin hüvangut”,
ning eks tema pääseb mõlemast üle,
teda ei kuuma tehtu ega mittetehtu.
|| 4.4.22 ||
Selle kohta on palves öeldud:
“Vaimuliku vägevus on püsiv,
ei kasva tegudega ega jää vähemaks.
Tundku ta hästi ridu,
patune tegu neid tundes ei määri!”
Sestap on too, kes seda tunneb,
rahulik, allunud, rahu saanud, särtsumatu, koondunud,
näeb vaid loomust loomuse sees,
kõike näeb kui loomust.
Ei patusus temast üle pääse,
üle pääseb kogu patususest,
ei patusus teda kuuma,
kuumab kogu patususe,
patust lahti, säbrust lahti, kõhkluseta, vaimulikuks saab.
See on vaimuilm, suur valitseja.
Selle oled kätte saanud,” eks öelnud Yājñavalkya.
“Ma annan videhad ja iseenese auväärse orjadeks.”
|| 4.4.23 ||
Sedasi on loomus ju vägev ja sündimatu,
söögisööja, hüveandja,
too hüve avastab, kes nii tunneb.
|| 4.4.24 ||
Sedasi on loomus ju vägev ja sündimatu,
vananemiseta, suremiseta, surematu, hirmutu vaim.
Vaim on ju hirmutu.
Tollest saab ju hirmutu vaim, kes nii tunneb.
|| 4.4.25 ||
5.
Eks olnud Yājñavalkyal nüüd kaks naist, Maitreyī ja Kātyāyanī.
Eks Maitreyī olnud vaimu sõnumitooja,
Kātyāyanī tollal naise teadvusega vaid.
Eks Yājñavalkya tegi hakatust nüüd teise käitumisega.
|| 4.5.1 ||
“Maitreyī,” eks öelnud Yājñavalkya.
“Olgu, ma rändan sellest paigast ju edasi.
Uhh, lõpetan sinu ja Kātyāyanīga!”
|| 4.5.2 ||
Eks öelnud Maitreyī:
“Kui kogu maa oleks, auline, minu jaoks varandusega täidetud,
oleksin ma sedasi surematu?”
“Ei, ei!” eks öelnud Yājñavalkya.
“Sinagi saaksid elada siis nii, nagu elavad heategijad.
Aga surematust pole varanduse abil loota.”
|| 4.5.3 ||
Eks öelnud Maitreyī:
“Kui ma ei saa selle abil surematuks,
mis on mul sellega teha?
Mida tunneb auväärne, räägi seda mullegi!”
|| 4.5.4 ||
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Aulik on meile siis ju meeldiv, meeldivaks kasvanud.
Uhh küll, aulik! Hakkan sulle seda üles lugema,
püüa mõista, mis ma silme alla toon!”
|| 4.5.5 ||
Eks ta öelnud:
“Olgu, isand pole meeldiv ju isandatungi pärast,
vaid isand on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, kaasa pole meeldiv ju kaasatungi pärast,
vaid kaasa on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, pojad pole meeldivad ju pojatungi pärast,
vaid pojad on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, varandus pole meeldiv ju varandusetungi pärast,
vaid varandus on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, karjad pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,
vaid karjad on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, vaim pole meeldiv ju vaimutungi pärast,
vaid vaim on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, ülikkond pole meeldiv ju ülikkonnatungi pärast,
vaid ülikkond on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, ilmad pole meeldivad ju ilmadetungi pärast,
vaid ilmad on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, taevalised pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,
vaid taevalised on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, varamud pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,
vaid varamud on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, tulnud pole meeldivad ju tulnutungi pärast,
vaid tulnud on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, kõik pole meeldiv ju kõigetungi pärast,
vaid kõik on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, Maitreyī, on vaja ju näha, kuulda, arutada, püüda mõista loomust.
Olgu, kui loomus on nähtud, kuuldud, arutatud, teada saadud,
siis on nii kõik tuntud.
|| 4.5.6 ||
Vaim andis tolle käest,
kes tundis vaimu ära teisal kui loomus.
Ülikkond andis tolle käest,
kes tundis ülikkonna ära teisal kui loomus.
Ilmad andsid tolle käest,
kes tundis ilmad ära teisal kui loomus.
Taevalised andsid tolle käest,
kes tundis taevalised ära teisal kui loomus.
Varamud andsid tolle käest,
kes tundis varamud ära teisal kui loomus.
Tulnud andsid tolle käest,
kes tundis tulnud ära teisal kui loomus.
Kõik andis tolle käest,
kes tundis kõik ära teisal kui loomus.
Nii on vaim, nii on ülikkond, nii on ilmad,
nii on taevalised, nii on tulnud,
nii kõik, mis on loomus.
|| 4.5.7 ||
Nõnda nagu lööktrummi välishääli
pole võimalik haarata,
aga kui haarata trumm ja trummilööja,
haaratakse ju häält.
|| 4.5.8 ||
Nõnda nagu teokarbilõõtsa välishääli
pole võimalik haarata,
aga kui haarata teokarp ja teokarbilõõtsutaja,
haaratakse ju häält.
|| 4.5.9 ||
Nõnda nagu keelpillimängu välishääli
pole võimalik haarata,
aga kui haarata keelpill ja keelpillimängija,
haaratakse ju häält.
|| 4.5.10 ||
Nõnda nagu niiske süütega läidetud tulest
lähevad suitsud välja ju eraldi,
sedasi, olgu, hingas vägev tulnu välja selle,
mis on palvete varamu, urjade varamu,
loitsude varamu, Atharvani-Aṅgirase oma,
pärand, muistend, tarkus,
seadistused, kuulutused, lõngad,
loengupidamised, üleslugemised,
urjatu, ohverdatu, eineksantu, joogiksantu,
see ilm ja muu ilm ja kõik tulnud.
Needsamad hingas ta välja.
|| 4.5.11 ||
Nõnda nagu meri on kõigi vete ühildamine,
on nahk kõigi puudete ühildamine,
on ninasõõrmed kõigi lõhnade ühildamine,
on keel kõigi maitsete ühildamine,
on silmad kõigi laadide ühildamine,
on kõrvad kõigi häälte ühildamine,
on aru kõigi kujuvõttude ühildamine,
on süda kõigi tarkuste ühildamine,
on käed kõigi tegude ühildamine,
on hargivahe kõigi õndsuste ühildamine,
on pärak kõigi äratõmmete ühildamine,
on jalad kõigi lõikude ühildamine,
on kõne kõigi varamute ühildamine.
|| 4.5.12 ||
Nõnda nagu soolatomp on sisemise ja välimiseta,
tervikuna vaid maitse tomp,
on ka loomus ju, olgu, sisemise ja välimiseta,
tervikuna vaid teadvustamise tomp,
tõuseb esile tulnutest ja just nende järel soikugi jääb,
olgu, räägin, et “edasi käies ei ole täheldust olemas”,”
eks öelnud Yājñavalkya.
|| 4.5.13 ||
Eks öelnud Maitreyī:
“Auväärne langetas mu siin rumalusvalda,
ma ei saa ju seda teada.”
Eks öelnud tema:
“Olgu, ma ei räägi ju rumalust.
Olgu, loomus on ju soikujäämatu ja katkematuse hoiakuga.
|| 4.5.14 ||
Sest kui on justnagu kahesus,
siis üks näeb teist, üks haistab teist, üks maitseb teist,
üks sõnab teisele, üks kuuleb teist, üks arutab teisest,
üks puudutab teist, üks saab teisest teada,
aga kui kõik oleks vaid tema loomus,
siis millega mida ta näeks, millega mida haistaks, millega mida maitseks,
millega kellele sõnaks, millega mida kuuleks, millega millest arutaks,
millega mida puudutaks, millega millest teada saaks?
Millega nii kõigest teada saab,
siis millega sellest teada saaks?
Sedasi on loomus “ei, ei!”,
haaramatu, sest ei haarata,
pudenematu, sest ei pudene,
kinnistumatu, ei kinnistu,
aheldamatu, ei piinle ega purune,
olgu, millega saaks teada teadasaajast?
Oled öeldu suhtes õpetatud, Maitreyī,
olgu, seesugune on siis surematus,”
eks öeldes vestnud Yājñavalkya.
|| 4.5.15 ||