Teine raamat

II

 

1.

 

Eks olnud järeleütleja Gārgya Dṛptabālāki.

Eks ta öelnud Ajātaśatru Kāśyale:

“Räägin sulle vaimust!”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Sellise kõne eest anname tuhat.

inimesed jooksevad kohale “Janaka, Janaka!”.”

|| 2.1.1 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on päevakera sees –

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Kõigi tulnute ülemus, valitseja, peamees” –

mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

tollest saab kõigi tulnute ülemus, valitseja, peamees.

|| 2.1.2 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on kuu sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Lopsakas, kahkjais riideis, valitseja Leotis” –

mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

päevast päeva tollele leotatakse ja juurde leotatakse,

tema söök ei kao.

|| 2.1.3 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on pikselöögi sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Särtsuja” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too särtsub,

eks särtsub ka ta sünnijärg.

|| 2.1.4 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“Säärane mees, kes on selguse sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Täielik ja käivituseta” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

tolle sünnijärg ja karjad täituvad,

ei tagane siinsest ilmast ta sünnijärg.

|| 2.1.5 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on õhu sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Vürst, nüristuseta, viimseni alistamatu sõjavägi” –

mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too saab alistajaks, viimseni alistumatuks, alistab vastalised.

|| 2.1.6 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on tule sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Taludasuutja” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too taluda suudab,

eks taluda suudab ka ta sünnijärg.

|| 2.1.7 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on vete sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Kohast laadi” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too külastab kohast laadi, mitte kohatut laadi,

ning temastki sünnib nüüd kohast laadi.

|| 2.1.8 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on peegli sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Sätendus” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too sätendab,

eks sätendab ka ta sünnijärg.

Ning millega vaid kokku saab,

selle kõik sätendama paneb.

|| 2.1.9 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See hääl, mis pärast käijat järele tõuseb,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Olelus” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too kestab siinses ilmas kogu oma jao,

hing ei hülga teda enneaegu.

|| 2.1.10 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on ilmakaarte sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Ei lase teist minema” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too teistega kokku saab,

inimhulka ei lõigata temast ära.

|| 2.1.11 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes koosneb varjust,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Surm” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too kestab siinses ilmas kogu oma jao,

surm ei lähe tema juurde enneaegu.

|| 2.1.12 ||

 

Eks öelnud Gārgya:

“See mees, kes on loomuse sees,

mulle istub, et tema ongi vaim.”

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Ei, ära tema kohta sõna võta!

“Iseloomuga” – mulle istub ju niimoodi.”

Kellele istub just niimoodi,

eks too on iseloomuga,

eks iseloomuga on ka ta sünnijärg.

Eks Gārgya jäänud tasa.

|| 2.1.13 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Sedasi ongi?”

“Sedasi jah.”

“Sedasi ei tunne.”

Eks öelnud Gārgya:

“Jään sinu juurde!”

|| 2.1.14 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Vastukarva on see, kui vaimulik anub ülikut,

et “öelgu mulle vaimu kohta”,

ent olgu, asun sulle teadmist andma.”

Võttis tal käest ja tõusis üles,

eks nad läinud uinunud mehe juurde,

kutsus toda sääraste nimedega:

“Lopsakas, kahkjais riideis, valitseja Leotis.”

Too ei tõusnud üles.

Äratas teda käega läbi kloppides,

eks too tõusis üles.

|| 2.1.15 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Kui ta oli unes, siis teadasaamisest koosnev mees –

kuhu ta jäi? Kuidas tolle juurde läks?”

Ning ega Gārgya saanud aru.

|| 2.1.16 ||

 

Eks öelnud Ajātaśatru:

“Kui ta oli unes, siis teadasaamisest koosnev mees

võttis teadasaamist vastu hingede teadasaamise abil

ja magab ses selguses, mis on südame sees.

Kui neid haarab, eks nimetatakse nüüd, et see mees uinub,

haarab hinge, haarab kõne, haarab silmad,

haarab kõrvad, haarab aru.

|| 2.1.17 ||

 

Kus ta unenägudes toimetab,

eks ole need tema ilmad.

Kord saab temast vägev valitseja,

kord vägev vaimulik,

kord kõrgele, siis madalale läheb.

Nõnda nagu vägev valitseja,

kes haarab maakonna elanikke kaasa

ja käib oma tunge mööda maakonnas ringi,

niisamuti haarab tema kaasa hingi

ja käib oma tunge mööda ihus ringi.

|| 2.1.18 ||

 

Kui nüüd hästi uinub ega tunne midagi.

Kakskümmend seitse tuhat arteri nimega soont

läheb südamest seisma jätkumõisa,

mööda neid ta eemale siugleb ja magab jätkumõisas.

Nõnda nagu surmakauge või vägev valitseja või vägev vaimulik

läheb õndsuse lööklainesse, kui magab,

niisamuti magab tema.

|| 2.1.19 ||

 

Nõnda nagu ämblik tõuseb jätkustikku mööda üles,

nii nagu tulest tõusevad üles pisikesed sädemed,

niisamuti tõusevad loomusest välja kõik hinged,

kõik ilmad, kõik taevalised, kõik tulnud.

Tema seadistus on “olemuste olemus”,

hinged on ju olemus, tema on nende olemus.”

|| 2.1.20 ||

 

2.

 

Eks too, kes tunneb titte, ta asupaika, panipaika, tulpa ja nööri,

eks kammitse ju seitset vaenuvennikest.

Titt on ikka ju see hing, mis on keskmes,

see on tema asupaik, too on panipaik,

hing on tulp, söök on nöör.

|| 2.2.1 ||

 

Teda teenib seitse kadumatut.

Mis on verevad silmasäbrud, nendega on pikitud kisa,

sombupilv nüüd silmavetega,

päevakera silmateraga,

tuli tumedaga,

vürst heledaga,

maa on pikitud alumise lauga,

taevalagi ülemisega.

Tolle söök ei kao, kes nii tunneb.

|| 2.2.2 ||

 

Kuulutus on selline.

“Kruusi ava on siinpool ja põhi ülal,

igatlaadi peidetud toredust on selle sees.

Selle serval istus seitse ärksat,

kaheksas on kõne, tuttav vaimuga.”

“Kruusi ava on siinpool ja põhi ülal” –

nii on ihuga, sest selle kruusi ava on siinpool ja põhi ülal.

“Igatlaadi peidetud toredust on selle sees” –

hinged on ju igatlaadi toredus,

see lause on hingede kohta.

“Selle serval istus seitse ärksat” –

hinged on ju ärksad,

see lause on hingede kohta.

“Kaheksas on kõne, tuttav vaimuga” –

sest kõne on kaheksas ja vaimuga tuttav.

|| 2.2.3 ||

 

Need kaks on Gotama ja Bharadvāja,

see on Gotama ja too Bharadvāja.

Need kaks on Viśvāmitra ja Jamadagni,

see on Viśvāmitra ja too Jamadagni.

Need kaks on Vasiṣṭha ja Kaśyapa,

see on Vasiṣṭha ja too Kaśyapa.

Kõne on Atri, sest kõnega süüakse sööki,

eks ole söömise nimi ju seesama mis “Atri”.

Too saab kõike süüa ja kõigest söögi saab,

kes nii tunneb.

|| 2.2.4 ||

 

3.

 

Vaimul on ikka ju kaks laadi,

kalgendatud ja kalgendamata,

surelik ja surematu,

paigal ja käimas,

olemas ja taustal.

|| 2.3.1 ||

 

Kalgendatu on selline, mis on teisiti kui õhk ja õhuruum,

ta on surelik, ta on paigal, ta on olemas.

Sel kalgendatul, sel surelikul, sel paigaloleval, sel oleval

on selline maitse – see, mis kuumab,

sest oleval on selline maitse.

|| 2.3.2 ||

 

Kalgendamata on nüüd õhk ja õhuruum,

ta on surematu, ta käib, ta on taustal.

Sel kalgendamatul, sel surematul, sel käival, sel taustal

on selline maitse – mees, kes on selle ringi sees,

sest taustal on selline maitse.

Nii palju taevasuste kohta.

|| 2.3.3 ||

 

Nüüd loomuse kohta.

Kalgendatu on niisiis teisiti kui hing

ja see selgus, mis on loomuse sees,

ta on surelik, ta on paigal, ta on olemas.

Sel kalgendatul, sel surelikul, sel paigaloleval, sel oleval

on selline maitse – see, mis on silmad,

sest oleval on selline maitse.

|| 2.3.4 ||

 

Kalgendamata on nüüd hing

ja see selgus, mis on loomuse sees.

Sel kalgendamatul, sel surematul, sel käival, sel taustal

on selline maitse – mees, kes on paremas silmas,

sest taustal on selline maitse.

|| 2.3.5 ||

 

Eks ole selle mehe laad

nagu väga säbrune riie, nagu kahkjas lambavill,

nagu punakas mardikas, nagu tuleleek,

nagu valge lootos, nagu piksesähvatus.

Eks saa tollele ju tähtsaks piksesähvatus,

kes nii tunneb.

Nüüd siis suunanäit “ei, ei!”,

sest pole olemas midagi ülemat kui “ei, ei!”.

Nüüd nimesilt “olemuse olemus”,

hinged on ju olemus, tema on nende olemus.

|| 2.3.6 ||

 

4.

 

“Maitreyī,” eks öelnud Yājñavalkya.

“Olgu, ma liigun ju sellest paigast edasi.

Uhh, lõpetan sinu ja Kātyāyanīga!”

|| 2.4.1 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Kui kogu maa oleks, auline, minu jaoks varandusega täidetud,

kas oleksin seeläbi surematu?”

“Ei!” eks öelnud Yājñavalkya.

“Sinagi saaksid elada siis nii, nagu elavad heategijad.

Aga surematust pole varanduse najal loota.”

|| 2.4.2 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Mis mul teha sellega, misläbi ma pole surematu?

Mida auväärne tunneb, räägi seda mullegi!”

|| 2.4.3 ||

 

Eks öelnud Yājñavalkya:

“Ohhoo, olgu, oled meile meeldiv ja meeldivalt selgitad.

Tule istu, pean sulle loengu!

Püüa mõista, mis ma silme alla toon!”

|| 2.4.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Olgu, isand pole meeldiv ju isandatungi pärast,

vaid isand on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, kaasa pole meeldiv ju kaasatungi pärast,

vaid kaasa on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, pojad pole meeldivad ju pojatungi pärast,

vaid pojad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, varandus pole meeldiv ju varandusetungi pärast,

vaid varandus on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, vaim pole meeldiv ju vaimutungi pärast,

vaid vaim on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, ülikkond pole meeldiv ju ülikkonnatungi pärast,

vaid ülikkond on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, ilmad pole meeldivad ju ilmadetungi pärast,

vaid ilmad on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, taevalised pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,

vaid taevalised on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, tulnud pole meeldivad ju tulnutungi pärast,

vaid tulnud on meeldivad loomutungi pärast.

Olgu, kõik pole meeldiv ju kõigetungi pärast,

vaid kõik on meeldiv loomutungi pärast.

Olgu, Maitreyī, on vaja ju näha, kuulda, arutada, püüda mõista loomust.

Olgu, kui loomus on nähtud, kuuldud, arutatud, teada saadud,

siis on nii kõik tuntud.

|| 2.4.5 ||

 

Vaim andis tolle käest,

kes tundis vaimu ära teisal kui loomus.

Ülikkond andis tolle käest,

kes tundis ülikkonna ära teisal kui loomus.

Ilmad andsid tolle käest,

kes tundis ilmad ära teisal kui loomus.

Taevalised andsid tolle käest,

kes tundis taevalised ära teisal kui loomus.

Tulnud andsid tolle käest,

kes tundis tulnud ära teisal kui loomus.

Kõik andis tolle käest,

kes tundis kõik ära teisal kui loomus.

Nii on vaim, nii on ülikkond, nii on ilmad,

nii on taevalised, nii on tulnud,

nii kõik, mis on loomus.

|| 2.4.6 ||

 

Nõnda nagu lööktrummi välishääli

haarata poleks võimalik,

aga kui haarata trummi ja lööki trummi pihta,

haaratakse ju häält.

|| 2.4.7 ||

 

Nõnda nagu teokarbilõõtsa välishääli

haarata poleks võimalik,

aga kui haarata teokarpi ja teokarbi lõõtsutamist,

haaratakse ju häält.

|| 2.4.8 ||

 

Nõnda nagu keelpillimängu välishääli

haarata poleks võimalik,

aga kui haarata keelpilli ja keelpillimängu,

haaratakse ju häält.

|| 2.4.9 ||

 

Nõnda nagu niiske süütega läidetud tulest

lähevad suitsud välja ju eraldi,

sedasi hingas vägev tulnu, olgu, välja selle,

mis on palvete varamu, urjade varamu,

loitsude varamu, Atharvani-Aṅgirase oma,

pärand, muistend, tarkus,

seadistused, kuulutused, lõngad,

loenguandmised, loengupidamised.

Needsamad hingas ta välja.

|| 2.4.10 ||

 

Nõnda nagu meri on kõigi vete ühildamine,

on nahk kõigi puudete ühildamine,

on ninasõõrmed kõigi lõhnade ühildamine,

on keel kõigi maitsete ühildamine,

on silmad kõigi laadide ühildamine,

on kõrvad kõigi häälte ühildamine,

on aru kõigi kujuvõttude ühildamine,

on süda kõigi tarkuste ühildamine,

on käed kõigi tegude ühildamine,

on hargivahe kõigi õndsuste ühildamine,

on pärak kõigi äratõmmete ühildamine,

on jalad kõigi lõikude ühildamine,

on kõne kõigi varamute ühildamine.

|| 2.4.11 ||

 

Nõnda nagu vette heidetud soolapuru sulab vee sisse,

seda eks ei oleks nagu olemaski, et kätte haarata,

aga selle tõttu võetakse soolast,

nii on ka vägev tulnu ju, olgu, otsata ja veerteta,

vaid teadasaamise tomp,

tõuseb esile tulnutest ja neisse ka soiku vajub,

olgu, räägin, et “täheldust ei ole edasi käies olemas”,”

eks öelnud Yājñavalkya.

|| 2.4.12 ||

 

Eks öelnud Maitreyī:

“Siinkohal jättis auväärne mu rumalusse,

et “täheldust ei ole edasi käies olemas”.”

Eks ta öelnud:

“Olgu, ma ei räägi ju rumalust.

Olgu, nii palju ongi paslik teada saada.

|| 2.4.13 ||

 

Sest kui on justnagu kahesus,

siis üks haistab teist, üks näeb teist, üks kuuleb teist,

üks sõnab teisele, üks arutab teisest, üks saab teada teisest,

ent kui kõik oleks justnagu vaid tema loomus,

siis millega ta midagi haistaks, millega midagi näeks, millega midagi kuuleks,

millega kellelegi sõnaks, millega millestki arutaks,

millega millestki teada saaks?

Millega nii kõigest teada saab, siis millega sellest teada saaks?

Olgu, millega saaks teada teadasaajast?”

|| 2.4.14 ||

 

5.

 

Maa on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on maa mesi.

Maa peal mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa ihulik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.1 ||

 

Veed on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on vete mesi.

Vete sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa niisalik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.2 ||

 

Tuli on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on tule mesi.

Tule sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa kõnelik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.3 ||

 

Õhk on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on õhu mesi.

Õhu sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa hingelik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.4 ||

 

Päevakera on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on päevakera mesi.

Päevakeras mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa silmalik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.5 ||

 

Ilmakaared on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on ilmakaarte mesi.

Ilmakaartes mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa kuulduv ja kajalik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.6 ||

 

Kuu on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on kuu mesi.

Kuu sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa arulik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.7 ||

 

Pikselöök on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on pikselöögi mesi.

Pikselöögis mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa särtsakas mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.8 ||

 

Kõuemürin on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on kõuemürina mesi.

Kõuemürinas mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa häälekas jõminaga mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.9 ||

 

Selgus on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on selguse mesi.

Selguse sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa selge südame mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.10 ||

 

Hoidja on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on hoidja mesi.

Hoidja sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa hoidjalik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.11 ||

 

Olemus on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on olemuse mesi.

Olemuse sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa olemuslik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.12 ||

 

Inimaruline on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on inimarulise mesi.

Inimarulise sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomuldasa inimaruga mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.13 ||

 

Loomus on kõigi tulnute mesi,

kõik tulnud on loomuse mesi.

Loomuse sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

ning loomulik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,

on just seesama mis loomus,

nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.

|| 2.5.14 ||

 

Loomus on sedasi ju kõigi kuningas, kõigi tulnute valitseja.

Nõnda nagu tõllaratta rummus ja veljes

on kõik kodarad kokku ühendatud,

niisamuti on selles loomuses kõik tulnud,

kõik taevalised, kõik ilmad, kõik hinged,

kõik need loomused kokku ühendatud.

|| 2.5.15 ||

 

Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.

Seda nähes ütles ärgas:

“Toon võimsa te iidses jahmatavas, mehed,

pilgu alla otsekui kõuesaju –

eks mee, mille Dadhyañc Ātharvaṇa

öelnud teile edasi nüüd läbi hobuse pea.”

|| 2.5.16 ||

 

Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.

Seda nähes ütles ärgas:

“Hobukaksikud Dadhyañc Ātharvaṇale

külge panid hobusepea.

See õiglane ütles teile edasi Tvāṣṭra mee,

mis on, jahmukaksikud, teil kaenlas.”

|| 2.5.17 ||

 

Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.

Seda nähes ütles ärgas:

“Tegi ennist kahejalgsed,

tegi ennist neljajalgsed.

Ennist sai tast tiivuline,

ennist mehena sisse läks.”

Mees on kõigis mõisais ju mõisasaks,

pole miski tal piiristamata,

pole miski tal piiritlemata.

|| 2.5.18 ||

 

Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.

Seda nähes ütles ärgas:

“Laadist laadi kohast laadi sai,

et laad tal oleks vastuvõetav silmale.

Vürst mööda paljutlaadi lummusi käib,

sest rakendis tal tuhat kõrbi.”

See on ju kõrvid – kümned ja tuhanded, palju ja otsata.

Sedasi on vaim eespoolseta, tagapoolseta,

seespoolseta, väljaspoolseta.

Selline loomus on vaim, kõige mõikaja.”

Nii õpetatakse.

|| 2.5.19 ||