Teine raamat
II
1.
Eks olnud järeleütleja Gārgya Dṛptabālāki.
Eks ta öelnud Ajātaśatru Kāśyale:
“Räägin sulle vaimust!”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Sellise kõne eest anname tuhat,
ligimesed jooksevad ju kohale “Janaka, Janaka!”.”
|| 2.1.1 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on päevapaiste sees –
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Kõigi tulnute ülemus, valitseja, peamees” –
mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
tollest saab kõigi tulnute ülemus, valitseja, peamees.
|| 2.1.2 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on kuu sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Ülev, kahkjais riideis, valitseja Leotis” –
mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
päevast päeva tollele leotatakse ja juurde leotatakse,
tema söök ei lähe kaduma.
|| 2.1.3 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on pikselöögi sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Särtsuja” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too särtsub,
eks särtsub ka ta sünnijärg.
|| 2.1.4 ||
Eks öelnud Gārgya:
“Säärane mees, kes on avaruse sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Täielik ja käivituseta” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
tolle sünnijärg ja karjad täienevad,
ta sünnijärg ei tagane siinsest ilmast.
|| 2.1.5 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on õhu sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Vürst, nüriduseta, viimseni alistamatu sõjavägi” –
mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too saab alistajaks, viimseni alistumatuks, alistab vastalised.
|| 2.1.6 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on tule sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Ärataluja” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too talub ära,
eks talub ära ka ta sünnijärg.
|| 2.1.7 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on vete sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Kohast laadi” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too külastab kohast laadi, mitte kohatut laadi,
ning kohast laadi sünnib nüüd temastki.
|| 2.1.8 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on peegli sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Sätendus” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too sätendab,
eks sätendab ka ta sünnijärg.
Ning millega vaid kokku saab,
selle kõik sätendama paneb.
|| 2.1.9 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See hääl, mis pärast käijat järele tõuseb,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Olelus” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too kestab siinses ilmas kogu oma jao,
hing ei jäta teda enneaegu kängu.
|| 2.1.10 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on ilmakaarte sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Ei aja teist minema” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too saab teistega kokku,
hulki ei lõigata temast ära.
|| 2.1.11 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes koosneb varjust,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Surm” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too kestab siinses ilmas kogu oma jao,
surm ei lähe tema juurde enneaegu.
|| 2.1.12 ||
Eks öelnud Gārgya:
“See mees, kes on loomuse sees,
mulle istub, et tema ongi vaim.”
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ei, ära tema kohta sõna võta!
“Iseloomuga” – mulle istub ju niimoodi.”
Kellele istub just niimoodi,
eks too on iseloomuga,
eks iseloomuga on ka ta sünnijärg.
Eks Gārgya olnud tasakesi.
|| 2.1.13 ||
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Sedasi ongi?”
“Sedasi jah.”
“Sedasi ei tunne.”
Eks öelnud Gārgya:
“Jään sinu juurde!”
|| 2.1.14 ||
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Ning see on vastukarva,
kui vaimulik jääks üliku juurde,
et “ütleb mulle vaimu kohta”.
Ent annan sulle siiski teadmist.”
Võttis tal käest ja tõusis üles,
eks nad läinud uinunud mehe juurde.
Kostis talle neid nimesid:
“Ülev, kahkjais riideis, valitseja Leotis.”
Too ei tõusnud üles.
Äratas teda käega pitsitades,
eks too tõusis üles.
|| 2.1.15 ||
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Kui ta oli unes, siis mees, kes koosneb teadasaamisest –
kuhu ta jäi? Kuidas siia saabus?”
Ning eks Gārgya ei saanud aru.
|| 2.1.16 ||
Eks öelnud Ajātaśatru:
“Kui ta oli unes, siis mees, kes koosneb teadasaamisest,
võttis teadasaamist vastu hingede teadasaamise abil
ja magab ses avaruses, mis on südame sees.
Eks nimetatakse nüüd, kui neid haarab, et see mees uinub,
haarab hinge, haarab kõne, haarab silmad,
haarab kõrvad, haarab aru.
|| 2.1.17 ||
Kus ta toimetab unenägudes,
eks ole need tema ilmad.
Kord saab temast vägev valitseja,
kord vägev vaimulik,
kord läheb kõrgele, siis madalale.
Nõnda nagu vägev valitseja haarab kaasa maakonna elanikke
ja käib oma maakonnas ringi, nagu tal tung,
niisamuti haarab tema kaasa hingi
ja käib oma ihus ringi, nagu tal tung.
|| 2.1.18 ||
Kui nüüd hästi uinub ega tunne midagi,
siis seitsekümmend kaks tuhat arteri nimega soont
läheb südamest seisma mõisahoonesse,
neid mööda siugleb ta eemale ja magab mõisahoones.
Nõnda nagu surmakauge või vägev valitseja või vägev vaimulik
läheb õndsuse lööklainesse, kui magab,
niisamuti magab tema.
|| 2.1.19 ||
Nõnda nagu ämblik tõuseb jätkustikku mööda üles,
nõnda nagu tulest tõusevad üles pisikesed sädemed,
niisamuti tõusevad loomusest välja kõik hinged,
kõik ilmad, kõik taevalised, kõik tulnud.
Tema seadistus on “olemuste olemus”,
hinged on ju olemus, tema on nende olemus.
|| 2.1.20 ||
2.
Eks too, kes ju titte
ja ta asupaika, panipaika, tulpa, nööri tunneb,
eks kammitseb seitse vaenuvennikest.
Titt on ikka ju see hing, mis on keskmes,
see on tema asupaik, too on panipaik,
hing on tulp, söök on nöör.
|| 2.2.1 ||
Teda teenib seitse kadumatut.
Mis on verevad silmasäbrud, nendega on pikitud kisa,
sombupilv nüüd silmavetega,
päevapaiste silmateraga,
tuli tumedaga,
vürst heledaga,
maa on pikitud alumise lauga,
taevalagi ülemisega.
Tolle söök ei lähe kaduma, kes nii tunneb.
|| 2.2.2 ||
Kuulutus on selline.
“Kruusi ava on siinpool ja põhi ülal,
selles on peidus igatlaadi üllust.
Selle serval istus seitse ärksat,
kõne on kaheksas ja annab tunda vaimu abil.”
“Kruusi ava on siinpool ja põhi ülal” –
nii on ihuga, sest selle kruusi ava on siinpool ja põhi ülal.
“Selles on peidus igatlaadi üllust” –
hinged on ju igatlaadi üllus,
see lause on hingede kohta.
“Selle serval istus seitse ärksat” –
hinged on ju ärksad,
see lause on hingede kohta.
“Kõne on kaheksas ja annab tunda vaimu abil” –
sest kõne on kaheksas ja annab tunda vaimu abil.
|| 2.2.3 ||
Need kaks on Gotama ja Bharadvāja,
see on Gotama ja too Bharadvāja.
Need kaks on Viśvāmitra ja Jamadagni,
see on Viśvāmitra ja too Jamadagni.
Need kaks on Vasiṣṭha ja Kaśyapa,
see on Vasiṣṭha ja too Kaśyapa.
Kõne on Atri, sest kõnega süüakse sööki,
eks ole söömise nimi ju sama mis “Atri”.
Too saab kõike süüa ja kõigest söögi saab,
kes nii tunneb.
|| 2.2.4 ||
3.
Vaimul on ikka ju kaks laadi,
kalgendatud ja kalgendamata,
surelik ja surematu,
paigal ja käimas,
olemas ja taustal.
|| 2.3.1 ||
Kalgendatu on selline, mis on teistmoodi kui õhk ja õhuruum,
ta on surelik, ta on paigal, ta on olemas.
Sel kalgendatul, sel surelikul, sel paigaloleval, sel oleval
on selline maitse – see, mis kuumab,
sest oleval on selline maitse.
|| 2.3.2 ||
Kalgendamata on nüüd õhk ja õhuruum,
ta on surematu, ta käib, ta on taustal.
Sel kalgendamatul, sel surematul, sel käival, sel taustal
on selline maitse – mees, kes on selle ringi sees,
sest taustal on selline maitse.
Nii palju taevasuste kohta.
|| 2.3.3 ||
Nüüd loomuse kohta.
Kalgendatu on niisiis teistmoodi kui hing
ja see avarus, mis on loomuse sees,
ta on surelik, ta on paigal, ta on olemas.
Sel kalgendatul, sel surelikul, sel paigaloleval, sel oleval
on selline maitse – see, mis on silmad,
sest oleval on selline maitse.
|| 2.3.4 ||
Kalgendamata on nüüd hing
ja see avarus, mis on loomuse sees.
Sel kalgendamatul, sel surematul, sel käival, sel taustal
on selline maitse – mees, kes on paremas silmas,
sest taustal on selline maitse.
|| 2.3.5 ||
Eks ole selle mehe laad
nagu väga säbrune riie, nagu kahkjas lambavill,
nagu punakas mardikas, nagu tulepalang,
nagu valge lootos, nagu piksesähvatus.
Eks saa tollele toredaks ju piksesähvatus,
kes nii tunneb.
Nüüd siis suunanäit “ei, ei!”,
sest pole olemas midagi ülemat kui “ei, ei!”.
Nüüd nimesilt “olemuse olemus”,
hinged on ju olemus, tema on nende olemus.
|| 2.3.6 ||
4.
“Maitreyī,” eks öelnud Yājñavalkya.
“Olgu, ma liigun sellest paigast ju edasi.
Uhh, lõpetan sinu ja Kātyāyanīga!”
|| 2.4.1 ||
Eks öelnud Maitreyī:
“Kui kogu maa oleks, auline, minu jaoks varandusega täidetud,
kas oleksin seeläbi surematu?”
“Ei!” eks öelnud Yājñavalkya.
“Sinagi saaksid elada siis nii, nagu elavad heategijad.
Aga surematust pole varanduse abil loota.”
|| 2.4.2 ||
Eks öelnud Maitreyī:
“Kui ma ei saa selle abil surematuks,
mis on mul sellega teha?
Mida auväärne tunneb, räägi seda mullegi!”
|| 2.4.3 ||
Eks öelnud Yājñavalkya:
“Ohjaa, olgu, oled meile meeldiv ja meeldivalt selgitad.
Hei, istu, hakkan sulle üles lugema,
püüa mõista, mis ma silme alla toon!”
|| 2.4.4 ||
Eks ta öelnud:
“Olgu, isand pole meeldiv ju isandatungi pärast,
vaid isand on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, kaasa pole meeldiv ju kaasatungi pärast,
vaid kaasa on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, pojad pole meeldivad ju pojatungi pärast,
vaid pojad on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, varandus pole meeldiv ju varandusetungi pärast,
vaid varandus on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, vaim pole meeldiv ju vaimutungi pärast,
vaid vaim on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, ülikkond pole meeldiv ju ülikkonnatungi pärast,
vaid ülikkond on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, ilmad pole meeldivad ju ilmadetungi pärast,
vaid ilmad on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, taevalised pole meeldivad ju taevalisetungi pärast,
vaid taevalised on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, tulnud pole meeldivad ju tulnutungi pärast,
vaid tulnud on meeldivad loomutungi pärast.
Olgu, kõik pole meeldiv ju kõigetungi pärast,
vaid kõik on meeldiv loomutungi pärast.
Olgu, Maitreyī, on vaja ju näha, kuulda, arutada, püüda mõista loomust.
Olgu, kui loomus on nähtud, kuuldud, arutatud, teada saadud,
siis on nii kõik tuntud.
|| 2.4.5 ||
Vaim andis tolle käest,
kes tundis vaimu ära teisal kui loomus.
Ülikkond andis tolle käest,
kes tundis ülikkonna ära teisal kui loomus.
Ilmad andsid tolle käest,
kes tundis ilmad ära teisal kui loomus.
Taevalised andsid tolle käest,
kes tundis taevalised ära teisal kui loomus.
Tulnud andsid tolle käest,
kes tundis tulnud ära teisal kui loomus.
Kõik andis tolle käest,
kes tundis kõik ära teisal kui loomus.
Nii on vaim, nii on ülikkond, nii on ilmad,
nii on taevalised, nii on tulnud,
nii kõik, mis on loomus.
|| 2.4.6 ||
Nõnda nagu lööktrummi välishääli
pole võimalik haarata,
aga kui haarata trumm ja trummilööja,
haaratakse ju häält.
|| 2.4.7 ||
Nõnda nagu teokarbilõõtsa välishääli
pole võimalik haarata,
aga kui haarata teokarp ja teokarbilõõtsutaja,
haaratakse ju häält.
|| 2.4.8 ||
Nõnda nagu keelpillimängu välishääli
pole võimalik haarata,
aga kui haarata keelpill ja keelpillimängija,
haaratakse ju häält.
|| 2.4.9 ||
Nõnda nagu niiske süütega läidetud tulest
lähevad suitsud välja ju eraldi,
sedasi, olgu, hingas vägev tulnu välja selle,
mis on palvete varamu, urjade varamu,
loitsude varamu, Atharvani-Aṅgirase oma,
pärand, muistend, tarkus,
seadistused, kuulutused, lõngad,
loengupidamised, üleslugemised.
Needsamad hingas ta välja.
|| 2.4.10 ||
Nõnda nagu meri on kõigi vete ühildamine,
on nahk kõigi puudete ühildamine,
on ninasõõrmed kõigi lõhnade ühildamine,
on keel kõigi maitsete ühildamine,
on silmad kõigi laadide ühildamine,
on kõrvad kõigi häälte ühildamine,
on aru kõigi kujuvõttude ühildamine,
on süda kõigi tarkuste ühildamine,
on käed kõigi tegude ühildamine,
on hargivahe kõigi õndsuste ühildamine,
on pärak kõigi äratõmmete ühildamine,
on jalad kõigi lõikude ühildamine,
on kõne kõigi varamute ühildamine.
|| 2.4.11 ||
Nõnda nagu vetteheidetud soolapuru sulab vee sisse,
eks ei oleks kättehaaramiseks seda olemaski,
aga tänu sellele võetakse soolast,
sedasi, olgu, on ka vägev tulnu lõputa ja veerteta,
vaid teadasaamise tomp,
tõuseb esile tulnutest ja nende järel soiku jääb,
olgu, räägin, et “edasi käies ei ole täheldust olemas”,”
eks öelnud Yājñavalkya.
|| 2.4.12 ||
Eks öelnud Maitreyī:
“Auväärne tegi mu siin rumalaks,
et “edasi käies ei ole täheldust olemas”.”
Eks tema öelnud:
“Olgu, ma ei räägi ju rumalust.
Olgu, nii kõlblik oled ju teada saama.
|| 2.4.13 ||
Sest kui on justnagu kahesus,
siis üks haistab teist, üks näeb teist, üks kuuleb teist,
üks sõnab teisele, üks arutab teisest, üks saab teisest teada,
ent kui kõik oleks vaid tema loomus,
siis millega ta mida haistaks, millega mida näeks, millega mida kuuleks,
millega kellele sõnaks, millega millest arutaks,
millega millest teada saaks?
Millega nii kõigest teada saab,
siis millega sellest teada saaks?
Olgu, millega saaks teada teadasaajast?”
|| 2.4.14 ||
5.
Maa on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on maa mesi.
Maa peal mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa ihulik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.1 ||
Veed on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on vete mesi.
Vete sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa niisalik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.2 ||
Tuli on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on tule mesi.
Tule sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa kõnelik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.3 ||
Õhk on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on õhu mesi.
Õhu sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa hingelik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.4 ||
Päevapaiste on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on päevapaiste mesi.
Päevapaistes mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa silmis viibiv mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.5 ||
Ilmakaared on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on ilmakaarte mesi.
Ilmakaartes mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa kõrvus viibiv ja kajas kuulduv
mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.6 ||
Kuu on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on kuu mesi.
Kuu sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa aruline mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.7 ||
Pikselöök on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on pikselöögi mesi.
Pikselöögis mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa särtsakas mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.8 ||
Kõuemürin on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on kõuemürina mesi.
Kõuemürinas mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa hääles viibiv ja jõminaga
mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.9 ||
Avarus on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on avaruse mesi.
Kui selle avaruse sees on mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ja loomuldasa on avarus südame sees,
siis on mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.10 ||
Hoidja on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on hoidja mesi.
Hoidja sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa hoidjalik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.11 ||
Olemus on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on olemuse mesi.
Olemuse sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa olemuslik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.12 ||
Inimlik on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on inimliku mesi.
Inimliku sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomuldasa inimlik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.13 ||
Loomus on kõigi tulnute mesi,
kõik tulnud on loomuse mesi.
Loomuse sees mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
ning loomulik mees, kes koosneb särtsust ja surematust,
on just seesama mis loomus,
nii on surematu, nii on vaim, nii kõik.
|| 2.5.14 ||
Loomus on sedasi ju kõigi kuningas, kõigi tulnute valitseja.
Nõnda nagu tõllaratta rummus ja veljes
on kõik kodarad kokku ühendatud,
niisamuti on selles loomuses kõik tulnud,
kõik taevalised, kõik ilmad, kõik hinged,
kõik need loomused kokku ühendatud.
|| 2.5.15 ||
Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.
Seda nähes ütles ärgas:
“Jahmatavalt võimsa, mis teil tasusaamiseks, mehed,
toon pilgu alla otsekui kõu saju –
eks mee, mille Dadhyañc Ātharvaṇa
ütles teile edasi läbi hobuse pea.”
|| 2.5.16 ||
Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.
Seda nähes ütles ärgas:
“Dadhyañc Ātharvaṇale hobukaksikud
külge kutsusid hobusepea.
See õiglane kõneles teile nahksepa mee,
kui oli, jahmukaksikud, teil kaenlas.”
|| 2.5.17 ||
Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.
Seda nähes ütles ärgas:
“Tegi ennist kahejalgsed,
tegi ennist neljajalgsed.
Ennist sai tast tiivuline,
ennist mehena läks sisse.”
Mees on ju kõigis mõisais mõisasaks,
pole miski tal piiristamata,
pole miski tal piiritlemata.
|| 2.5.18 ||
Nii öelnud ju Dadhyañc Ātharvaṇa selle mee hobukaksikuile.
Seda nähes ütles ärgas:
“Laadist laadi kohast laadi sai,
et ta laad oleks silmale kohane.
Vürstil on käigus ohtratlaadi lummusi,
sest ta rakendis on tuhat kõrbi.”
See on ju kõrvid, see on ju kümned, tuhanded, palju, lõputa.
Sedasi on vaim varasemata, järgseta, sisemiseta, välimiseta.
See loomus on vaim, kõige mõikaja.”
Nii õpetatakse.
|| 2.5.19 ||